Helgi Vinni Thermo-Trans Group OÜ hagi Corydon OÜ vastu sõiduki väljanõudmiseks ebaseaduslikust valdusest. 6 000 eurot
Kohtuistungi toimumise aeg
23.09.2019 / Kirjalik menetlus
Kohtuasi
Menetlusosalised esindajad
ja
Thermo-Trans Group OÜ (registrikood 14021750, asukoht Ranniku tee 31-2, Tallinn, e-post xxx) Ingrid Nirk (juhatuse liige, Hageja esindajad: e-post xxx) Sulev Mander (volikirja alusel, e-post xxx
nende Hageja:
Kostja:
Kostja esindaja:
Corydon OÜ (registrikood 14232895, asukoht Rahu põik 10, Jõhvi, Ida-Viru maakond, e-post xxx) Vandeadvokaadi abi Kai Villman (e-post xxx)
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada Thermo-Trans Group OÜ hagi Corydon OÜ väljanõudmiseks ebaseaduslikust valdusest.
vastu
sõiduki
2.Kostjal Corydon OÜ-l anda hagejale Thermo-Trans Group OÜ-le üle kostja valduses olev sõiduk Volvo FH12, registreerimismärgiga xxxxx, 3 (kolme) päeva jooksul kohtuotsuse jõustumisest alates.
3.Asendada kostja Corydon Oü tahteavaldus sõiduki Volvo registreerimismärgiga xxxxx, väljaaandmise osas kohtuotsusega.
Jätta hageja menetluskulud nende põhjendatud ulatuses kostja Corydon OÜ kanda ja välja mõista Corydon OÜ-lt Thermo-Trans Group OÜ kasuks menetluskulud summas 1 267 (üks tuhat kakssada kuuskümmend seitse) eurot 33 senti. Muus osas jätta hageja menetluskulud hageja enda kanda. 1(15)
5.Välja mõista Corydon OÜ-lt Thermo-Trans Group OÜ kasuks viivis menetluskuludelt (1267,33 eurolt) alates kohtuotsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.
6.Jätta hageja Thermo-Trans Group OÜ esindaja Sulev Mander 15.11.2019 vastuväide kohtu 12.11.2019 tegevusele rahuldamata.
7.Jätta kostja menetluskulud kostja enda kanda.
8.Saata kohtuotsus menetlusosalistele teadmiseks.
EDASIKAEBAMISE KORD
Pooltel on õigus esitada kohtuotsuse peale apellatsioonkaebus Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse apellandile kättetoimetamisest. Kui kaebuse esitaja ei taotle apellatsioonkaebuse lahendamist kohtuistungil, on ringkonnakohtul õigus lahendada apellatsioonkaebus kirjalikus menetluses. Kohus selgitab, et menetlusabi taotluse esitamise korral peab menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
HAGIAVALDUS JA HAGEJA SEISUKOHAD
1.Viru Maakohtule esitatud hagiavalduse kohaselt on Thermo-Trans Group OÜ alates 05.03.2018 sõiduki VOLVO FH12, registreerimismärk xxxxx omanik. Alates 17.11.2017 oli sõiduki vastutava kasutajana liiklusregistrisse lisatud I.V.R. Trans OÜ. Hagejale teadmata ajahetkel pidi RekkaService OÜ teostama I.V.R. Trans OÜ tellimusel sõidukile käigukasti remonditöid, mille teostamiseks anti sõiduk RekkaService OÜ valdusesse. RekkaService OÜ nimetatud töid ei teostanud, kuna I.V.R Trans OÜ-l olid RekkaService OÜ ees varasemalt teostatud tööde eest tasumata jätmistest tulenevalt võlgnevused, millele tuginedes keeldus RekkaService OÜ remonditööde teostamisest ja sõiduki väljaandmisest. Hageja pöördus 20.11.2018 (telefoni teel) ja 24.11.2018 (e-kirjaga) selgituste ja täiendavate tõendite (arved, töövõtuleping, jne) saamiseks RekkaService OÜ lepingulise esindaja Sulev Vahari poole, et teada saada, millisel alusel RekkaService OÜ hagejale kuuluva sõiduki väljaandmisest keeldub ja sõidukit kinni peab, kui hagejal ja RekkaService OÜ-l puuduvad vastastikused rahalised nõuded. 28.11.2018 vastas RekkaService OÜ lepinguline esindaja Sulev Vahar, et tema volitused piirdusid kokkuleppe saavutamisega nõudeloovutuse teel. 29.11.2018 pöördus hageja RekkaService OÜ juhatuse liikme Indrek Heinamäe poole, paludes vastata 24.11.2018 e-kirjas edastatud küsimustele hiljemalt 03.12.2018. 02.12.2018 vastas kostja esindaja Tarmo Villman, et tegemist on töövõtja pandiõiguse teostamisega. 09.12.2018 saatis hageja meeldetuletuse, et ootab 10.12.2018 dokumente, märkides, et talle jääb arusaamatuks pandiõiguse teostamine, kui hageja ei ole RekkaService OÜ-lt teenuseid tellinud. 10.12.2018 vastuskirjas keeldus RekkaService OÜ sõidukit hagejale üle andmast. RekkaService OÜ märkis, et kuna kolme kohtulahendiga on sõiduki vastutavalt kasutajalt, I.V.R. Trans OÜ-lt RekkaService OÜ kasuks välja mõistetud 10 494,86 eurot ning viivised VÕS § 113 lg 1 määras alates 22.06.2018, siis teostab kostja õiguspäraselt oma pandiõigust hageja sõidukile ning keeldub sõiduki valdust üle andmast I.V.R. Trans OÜ ja/või Thermo -Trans Group OÜ2(15)
le, seda hetkeni, mil vastavad rahalised kohustused on täidetud. 04.03.2019 edastati hagejale Corydon OÜ esindaja Andres Aun poolt teade, et Corydon OÜ on omandanud RekkaService OÜ nõuded I.V.R. Trans OÜ vastu ning koos nõudega on üle antud ka tagatis. Kuna RekkaService OÜ on hagejale väitnud, et RekkaService OÜ nõudeid I.V.R. Trans OÜ vastu tagab hagejale kuuluv sõiduk, eeldab hageja, et RekkaService OÜ on andnud sõiduki otsese valduse Corydon OÜ-le. Hageja palus AÕS § 80 alusel kohustada Corydon OÜ-d andma Thermo-Trans Group OÜ-le üle kostja valduses olev sõiduk VOLVO FH12, registreerimismärgiga xxxxx, 3 päeva jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest; asendada kostja tahteavaldus kohtuotsusega; jätta kõik menetluskulud kostja kanda. (lk. 3-31)
2.Hageja esindaja esitas 06.05.2019 vastuse kostja 22.04.2019 seisukohale, lisades maksekorralduse täiendava riigilõivu tasumise kohta. Esindaja märkis, et: Hageja ja RekkaService OÜ, kelle eriõigusjärglaseks kostja on, vahel puudus vaidlus selles, et sõiduk kuulub hagejale - seega ei saa kostja tugineda väitele, et hageja ei ole tõendanud, et ta on sõiduki omanik; Kostja viitab Riigikohtu 08.12.2016 lahendile nr 3-1-1-103-16, milles on märgitud, et kanne liiklusregistris ei ole sõiduki omandi ülemineku eelduseks. Sõiduki nagu muudegi vallasasjade omandi üleminekuks on vaja kokkulepet selle kohta ja valduse üleandmist. Hageja poolt esitatud Müügilepingu p-s 4 sisaldub hageja ja sõiduki müüja kokkulepe, et sõiduki omandiõigus läheb üle müügilepingu allkirjastamisega, so 28.02.2018; Samaaegselt müügilepingu allkirjastamisega anti üle ka sõiduki valdus - seega ei saa hageja ja kostja vahel olla vaidlust selles, kas sõiduk kuulub hagejale või mitte. Hageja on sõiduki omanik, mille üle kohtueelses menetluses vaidlus puudus, lisaks nähtub hageja omandiõigus sõidukile nii liiklusregistrist kui ka käesolevale vastusele lisatud tõenditest; Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et sõiduk on kostja valduses. Pooled vaidlevad selle üle, kas sõiduk on kostja ebaseaduslikus valduses. Hageja leiab, et kostja valdab sõidukit ebaseaduslikult ning on esitanud tõendid oma väidete tõendamiseks. Kostja ei ole nimetatut ümber lükanud ega vastupidist tõendanud. Hageja jääb hagiavalduses esitatud nõude juurde. (tl. 51-63)
3.Hageja esindaja 09.09.2019 vastuses ei nõustu kostja väitega, et hageja ei ole omandiõigust sõidukile Volvo FH12 reg.nr xxxxx tõendanud. Sisuliselt jäi hageja kõikide 06.05.2019 vastuses äratoodud seisukohtade juurde. Täiendavalt esitas hageja tõendina hageja juhatuse liikme, kes sõiduki müügilepingu sõlmimisel 28.02.2018 oli samaaegselt nii müüja Applaford Transport OÜ kui ka ostja Made by Ingrid OÜ juhatuse liikmeks, digitaalselt allkirjastatud kinnituse, et sõiduki otsene valdus anti üle müügilepingu sõlmimisega sama hetkel, so 28.02.2018. Hageja on sõiduki omanik, mille üle kohtueelses menetluses vaidlus puudus, lisaks nähtub hageja omandiõigus sõidukile nii liiklusregistrist, 06.05.2019 menetlusdokumendile lisatud tõenditest, samuti vastusele lisatud tõendist. Kostja vastuväidete ja taotluse osas märkis hageja alljärgnevat: Kostja väited selle kohta, 28.02.2018 oli sõiduk RekkaService OÜ valduses, on paljasõnalised ja väärad, hageja on selle kohta esitanud menetlusse tõendid; Hageja ei nõustu kostja väitega, et kostja on sõiduki heauskne valdaja (AÕS § 35 lg 1). Hageja ja kostja vahelises vaidluses on kostja RekkaService OÜ eriõigusjärglaseks. RekkaService OÜ teadis, et tegelikkuses puudub tal õigus sõiduki suhtes pandiõigust teostada, sest hageja selgitas nimetatut piisava põhjalikkusega RekkaService OÜ-le. Nõude loovutamisega astus kostja RekkaService OÜ asemel. Kostja poolt väita olukorras, kus tal ei ole pandiõigust sõidukile ja ta on sellest ka teadlik, et ta on sõiduki suhtes heauskne valdaja, on meelevaldne; 3(15)
Isegi kui pidada kostjat sõiduki heauskseks valdajaks, siis olukorras, kus kostjal ei ole pandiõigust sõidukile, ei muuda see olematuks seda, et kostja valdab sõidukit ilma õigusliku aluseta ning on kohustatud sõiduki valduse hagejale üle andma; Kostja taotlus tõendite kogumiseks ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Hageja on esitanud sõiduki omandiõiguse tõendamiseks nii liiklusregistri väljavõtte, müügilepingu, samuti ka arve ja ostuhinna tasumist tõendavad dokumendid; 06.05.2018 kohtule esitatud arvel nr 01032018003 ei ole kajastatud mitte mõlema 28.02.2018 sõlmitud müügilepingu esemeks oleva sõiduki ostuhind, vaid sõiduki, so Volvo FH12 xxxxx (6000 eurot) ning teise seadme, so ATV (5000 eurot) ostuhind. Lepingus kajastatud ning kohtule esitatud dokumentides kinni kaetud teise sõiduki kohta esitas müüja ostjale arve alles 01.04.2018, mis kannab nr-t 01042018001; Hageja palus jätta kostja taotlus rahuldamata ning rahuldada hagi hagiavalduses toodud ulatuses. (tl. 79-90)
KOSTJA VASTUS JA SEISUKOHAD
4.Kostja esindaja 22.04.2019 vastuses hagile hagi ei tunnista. Esindaja märkis, et hageja ei ole tõendanud, et hageja on sõiduki VOLVO FH12 registreerimismärk xxxxx omanik (AÕS § 80) ja kostja valdab nimetatud asja ebaseaduslikult. Kostja viitas Riigikohtu lahenditele nr. 3-2-1-110-11, 3-1-1-103-16 ja 2-17-10348. Kostja on seisukohal, et seni kuni hageja ei tõenda oma omandiõigust sõidukile VOLVO FH12 ja et kostja valdab nimetatud asja ebaseaduslikult, võib ta piirduda vastuväite esitamisega tõendeid esitamata. Esindaja märkis, et hageja on tasunud ettenähtust vähem riigilõivu ning palus kohustada hagejat tasuma riigilõivu vastavalt sõiduki hinnale. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. (lk. 40-43)
5.Kostja esindaja esitas 19.08.2019 vastuse hageja 06.05.2019 vastusele. Kostja ei nõustunud alljärgnevaga: Et hageja on oma omandiõigust sõidukile Volvo FH12 reg.nr xxxxx tõendanud. 28.02.2018 lepingu punkt 4 kohaselt omandiõigus veokitele läheb müüjalt ostjale üle vahetult pärast müügilepingu allkirjastamist. Kostja on seisukohal, et omandiõiguse tekkimiseks pidi 28.02.2018 seisuga sõiduk olema müüja valduses, et see ostjale üle anda (AÕS § 92 lg 1, lg 2). Kostja on seisukohal, et kuna kummagi 28.02.2018 müügilepingu poole valduses sõiduk ei olnud, siis ei saanud hageja omand sõidukile tekkida ei AÕS § 92 lg 1 ega ka lg 2 tähenduses; Kuna hageja poolt on tõendamata, et 28.02.2018 oli sõiduk kas hageja või siis müüja, Applaford Transport OÜ, valduses, siis puuduvad jätkuvalt tõendid, mis kinnitaks hageja omandiõigust vaidlusalusele sõidukile. Nimetatud sõiduk anti I.V.R. Trans OÜ poolt RekkaService OÜ valdusesse käigukasti remondiks ning oli 28.02.2018 seisuga hoopis RekkaService OÜ valduses; 28.02.2018 müügilepingu alusel ostis Made by Ingrid OÜ Applaford Transport OÜ-lt 2 sõidukit ning pidi tasuma kokku kahe veoki eest ostuhinna 10 000+20% käibemaks (kokku 12 000 eurot). 01.03.2018 müügiarve järgi on 2 sõiduki hinnaks märgitud hoopis 11 000 eurot koos käibemaksuga. Müügiarves märgitud sõidukite müügihind ja 28.02.2018 lepingus nimetatud müügihinnad ei ühti omavahel. Kuna tehingu poolte esindajaks on olnud üks ja sama isik, juhatuse liige Ingrid Nirk, siis on alust arvata, et 28.02.2018 ostu-müügileping ja 01.03.2018 müügiarve on sõlmitud tagantjärele ning tasumised, mis on kohtule maksekorraldustena esitatud on toimunud tegelikult hoopis mingi omavahelise õigussuhte raames. Kostja esitas taotluse dokumentide väljanõudmiseks Maksu-ja Tolliametilt. (tl. 73-76)
6.Kostja esindaja 19.09.2019 esitatud seisukohas esitas taotluse tõendi vastuvõtmiseks. Kostja esitab kohtule RekkaService OÜ vastuse kostja esindajale, milles RekkaService OÜ 4(15)
kinnitab, et: „sõiduk Volvo FH 12 reg.nr xxxxx oli 28.02.2018 seisuga toodud RekkaService OÜ-sse remonditööde teostamiseks. Kuna remonditööde tellija ei tasunud antud sõiduki ja ka eelnevalt tellitud remonditööde eest, jäi sõiduk seisma RekkaService OÜ parklasse.“ Kostja eeldab, et selle asjaolu osas hagejal vastuväiteid ei ole, sest vastuse allakirjutanud isik Indrek Heinamäe, on RekkaService OÜ juhatuse liige. Juhul kui hageja siiski sellele asjaolule vastu vaidleb, siis kostja kohustub seda asjaolu tõendama. Kostja soovib RekkaService OÜ vastusega tõendada asjaolu, et 28.02.2018 seisuga oli sõiduk RekkaService OÜ valduses, mistõttu ei saanud Applaford Transport OÜ hagejale nimetatud sõiduki valdust üle anda ning omandiõiguse üleminekut pole toimunud ei AÕS § 92 lg 1 ega ka AÕS § 92 lg 2 järgi. Kostja jäi 09.09.2019 taotluse juurde tõendite väljanõudmiseks Maksu- ja Tolliametilt. Muus osas jäi kostja juba eelnevalt väljendatud seisukohtade juurde. (tl. 94-99) Kohtuistung 23.09.2019
7.Kohtuistungil jäi hageja esindaja hagi juurde. Hageja on esitanud registri väljavõtte, müügilepingu ja lisanud ka ostuhinna tasumist tõendava dokumendi. Esindaja juhtis kostja tähelepanu AÕS § 36. Võtmete üleandmisega on tegelikult valdus üle antud. Valduse omamise üle sisulist vaidlust olla ei saa. Valdus oli üle antud ja oli kokkulepe. Hagejal puudusid RekkaServicega lepingulised suhted, seda on ka RekkaService esindaja kinnitanud. Töövõtja pandiõigus ei laiene 3-nda isiku varale olukorras, kus tegelikult töövõtulepingulist suhet ei ole. (VÕS kommentaaride § 654 lg 1). Pole vaidlust, et selle sõiduki suhtes mingeid töid ei teostatud. Ei saa mingit umbmäärast tasunõuet 3-nda isiku suhtes tagada. Kostja poolt märgitud töövõtulepingust ei tea hageja midagi, seda pole tõendina kohtule esitatud. Hageja on seisukohal, et töövõtja pandiõigusest selles olukorras ei saa rääkida, millest tulenevalt ei saa ka sõiduki valdus olla heauskne, kostja valdab hagejale kuuluvat sõidukit ilma seadusliku aluseta. Klient ütles, et sõiduk on kostja valduses 2018.a. märtsi lõpust, on olemas ka vastavasisuline suhtlus selle sõiduki osas, pärast omaniku vahetust. Diskussioon vara tagastamise osas tekkis kusagil kevadel või suvel 2018, maksekäsud tulid vist juunis 2018. Hageja eeldab, et e-mail on Indrek Heinamäelt tulnud, kuigi võiks teoretiseerida, et kas see on kohane tõend. Hagiavalduse p 1.1 on välja toodud, et 05.03.2018 tehti Liiklusregistri kanne, mingi õiguslik dokument pidi selle kande aluseks olema. See peab olema kokkulepe omandi üleandmiseks. Deklaratsioonides kajastuvad ainult tasunõuetega seonduv. Kostja esindaja ütluste kohaselt teostab kostja pandiõigust. Hageja ise ei ole võlgu kostjale, võlgu on teine äriühing, kes auto remonti tõi. Hagi juurde olid lisatud maksekäsud, millest see võlg tuleneb. Pant võib ulatuda ka 3-nda isiku varale, kostja on sellele viidanud oma vastuses. Hagi juures on 10.12.18 vastus, kus on öeldud, et I.V.R. Transi ja RekkaService OÜ vahel oli sõlmitud tähtajatu töövõtuleping transpordivahendite remondiks ja selle lepingu täitmise raames pidi RekkaService remontima I.V.R Transi transpordivahendeid. Kuna töövõtulepingust tulenevaid varalisi kohustusi vaatamata korduvatele meeldetuletustele ei täidetud, siis RekkaService teostas pandiõigust. Leping hõlmas mitmeid autosid. Hageja poolt peaks olema tõendatud, et kostja, seades pandiõigust, pidi teadma, et see on 3-nda isiku vara. Hageja pole seda tõendanud. Kostja esitas Indrek Heinamäe kinnituse selle kohta, et sõiduk oli 28. veebruari seisuga seal remondis. Kostja jääb taotluse juurde tõendite väljanõudmiseks. Kostja väidab, et pandiõigus võib minna ka 3-nda isiku varale, Hageja peaks tõendama, et omandiõigus kuulub talle. Kostja leiab, et selle tehingu taga oli muu tehing ja Autoregistri registreering ei tõenda omandiõigust. Müügilepingud on ühe ja sama isiku poolt sõlmitud. Omandiõigus võis lihtsalt ühest lepingust teise minna, kostja soovib öelda, et hagejal ei olegi omandiõigust. Kohus teatas, et rahuldab kostja taotluse päringute osas. Pooled tegid kohtule ühise ettepaneku jätkata kirjalikus menetluses. Kohus määras, et esimeste täienduste, taotluste sh 5(15)
menetluskulude esitamise tähtaeg on 21.10.2019, vastaspoole võimalike vastuväidete esitamise tähtaeg on 31.10.2019, kohtulahend tehakse teatavaks 15.11.2019. (lk. 100-102).
ASJA EDASINE KÄIK
8.21.10.2019 esitas hageja esindaja kohtule taotluse menetlustähtaegade muutmiseks seoses sellega, et talle ei olnud e-toimikus nähtavaks tehtud maksuhalduri poolt esitatud vastust/dokumente. Hageja soovib enne täiendavate/lõplike seisukohtade esitamist kohtu poolt väljanõutud dokumentidega tutvuda ja neile oma täiendavates/lõplikes seisukohtades viidata. Hageja palus kohtul määrata täienduste, taotluste, sh menetluskulude nimekirja esitamise tähtajaks 31.10.2019, vastaspoole võimalike vastuväidete esitamise tähtajaks 10.11.2019 ning vajadusel kohtulahendi avalikult teatavaks tegemise ajaks 25.11.2019. (lk. 103). Lisaks taotlusele esitas hageja kohtule menetluskulude nimekirja, mille kohaselt moodustavad hageja menetluskulud kokku 1799 eurot (tl. 104-113).
9.Kohus, tutvudes esitatud taotlusega, tuvastas, et kohtu poolt oli ekslikult jäänud kohtunõue Maksu- ja Tolliametile tegemata, kohus tegi 22.10.2019, paludes esitada nõutud dokumendid hiljemalt 25.10.2019. (tl. 118. ) Kohus 22.10.2019 rahuldas hageja taotluse. ( tl. 115)
10.Hageja esindaja esitas 31.10.2019 arvamuse, milles ei nõustunud kostja poolt 19.09.2019 esitatud tõendi, milleks on perioodil 18.09-19.09.2019 aset leidnud e-kirjavahetus väidetavalt RekkaService OÜ juhatuse liikme Indrek Heinamäega, vastuvõtmisega asja materjalide juurde. Väidetavalt I. Heinamäe poolt kostja esindaja suunavatele küsimustele antud selgitusi tuleb käsitleda kui võimaliku tunnistaja ütlusi, samas ei ole need ütlused tsiviilkohtumenetluses lubatavaks tõendiks, kuna sellised ütlused ei ole seaduses sätestatud protsessivormis (TsMS § 229 lg 1, 2 ning § 251 lg 1 ja § 253), seega ei ole see tõendina lubatav. Tegemist on ebausaldusväärse dokumendiga, sest kostja ei ole mitte mingil moel tõendanud, et kirjavahetuses olevad ütlused on antud RekkaService OÜ juhatuse liikme Indrek Heinamäe poolt. Asjaolu, et need on saadetud e-posti aadressilt xxx, ei tõenda eeltoodut, sest sellise aadressi saab registreerida igaüks ning seetõttu võib aadressi taga olla kes iganes, nt kostja ise. Kostja esindaja on 18.08.2019 e-kirjas palunud esitada dokumentatsioon või muul viisil kontrollida ja kinnitada, et sõiduk oli 28.02.2018 seisuga RekkaService OÜ valduses. Kui seisuga 28.02.2018 oleks olnud sõiduk antud remondiks RekkaService OÜ valdusesse, oleks sellisel juhul selle kohta koostatud mingisugune dokument (nt vastuvõtuakt vms). Mitte mingisugust dokumenti selle kohta esitatud ei ole ning ei ole isegi selgitusi lisatud, mil moel väidetavalt Indrek Heinamäe 18.09.2019 seisuga kontrollis, et sõiduk 28.02.2018 (so ligikaudu 18 kuud tagasi) seisuga oli RekkaService OÜ valduses. Ei ole vähimatki kahtlust, et tegemist on paljasõnaliste, vastuoluliste ja eluliselt mitteusutavate ütlustega. Hageja esitas lõplikud seisukohad, milles sisuliselt kordas nii hagiavalduses, kui ka hilisemalt kohtule esitatud seisukohtades märgitut. Hageja on tõendanud, et ta on sõiduki omanik. Hageja on esitanud kõik tõendid selle kohta, et ta on sõiduki omanik (liiklusregistri väljavõte, ostu-müügileping, arved, nii müüja kui ostja juhatuse liikme I. Nirk kinnitus selle kohta, et sõiduki otsene valdus anti üle müügilepingu sõlmimisega samal hetkel, so 28.02.2018). Sõiduki müügilepingust nähtuvalt esindas müüjat ja ostjat lepingu sõlmimisel hageja seaduslik esindaja Ingrid Nirk. Seega ei saa vaidlust olla selles, et hageja sai sõiduki valduse müügilepingu sõlmimise päeval, so 28.02.2018, sest omandas sõiduki üle tegeliku võimu (so valduse) selle teostamist võimaldavate abinõude - võtmete (sh varuvõtme) saamise kaudu, mis olid hageja seadusliku esindaja Ingrid Nirk käes. (AÕS § 36 lg 1, sh kommentaarid). Hageja märkis, et ka maksuhaldurilt väljanõutud dokumendid tõendavad täiendavalt, et hageja on sõiduki omanik. Maksuhalduri poolt esitatud hageja 2018 märtsikuu käibedeklaratsioonist nähtub, et hageja on põhivara ostnud, deklaratsiooni INF B-osal on tehingu vastaspoolena toodud sõiduki müüja, st Applaford Transport OÜ, kes on muuhulgas esitanud hagejale 6(15)
01.03.2018 arve nr 1032018003, summas 11 000 eurot. Seega on kostja poolt 19.08.2019 esitatud kahtlused, et müügileping ja arved on sõlmitud tagantjärele ning maksed on tehtud omavaheliste õigussuhete raames, väärad ja alusetud. Hageja palus hagi rahuldada ja jätta kõik menetluskulud kostja kanda. (tl. 139-144) Hageja esitas ka lõpliku menetluskulude nimekirja, mille kohaselt moodustavad hageja menetluskulud kokku 2019 eurot, sh riigilõiv 425 eurot, õigusabikulud 1560 eurot ja muud kulud 34 eurot. (lk. 145-148)
11.Kostja esindaja esitas 31.10.2019 lõplikud seisukohad, menetluskulude nimekirja ja vastuväited hageja menetluskuludele. Kostja hagi ei tunnista. Kostja leiab jätkuvalt, et hageja ei ole tõendanud, et ta on sõiduki omanik ning, et kostja valdus on ebaseaduslik. Kostja on seisukohal, et kuna vaidlusalune sõiduk oli 28.02.2018 RekkaServise OÜ valduses, siis ei saanud Applaford Transport OÜ sõiduki valdust hagejale faktiliselt üle anda. Hageja tugineb omandiõiguse üleminekul kokkuleppele, mis on sätestatud 28.02.2018 müügilepingu punktis 4, mille kohaselt omandiõigus veokitele läheb müüjalt ostjale üle vahetult pärast müügilepingu allkirjastamist. Hageja pole väitnud, et veoki valdus oli tema poolt saadud Applaford Transport OÜ-lt enne 28.02.2018 omandi üleandmise kokkulepe sõlmimist või siis hageja poolt oleks 28.02.2019 toimunud kaudse valduse omandamine vastavalt AÕS § 37. Hageja on esitanud Ingrid Nirk 09.09.2019 kinnituse Thermo-Trans Group OÜ juhatuse liikmena, et sõiduki otsene valdus anti üle samaaegselt 28.02.2018 müügilepingu sõlmimisega. Hageja on 23.09.2019 kohtuistungil väitnud: „juhin kostja tähelepanu AÕS §
36.Võtmete üleandmisega on tegelikult valdus üle antud. Valduse omamise üle sisulist vaidlust olla ei saa. Valdus oli üle antud ja oli kokkulepe“. Seega, valduse tekkimisel hageja tugineb AÕS § 36. AÕS § 36 lõiked 1 ja 2 sätestatavad, et valdus omandatakse tegeliku võimu saamisega asja üle või abinõude üle, mis võimaldavad tegelikku võimu asja üle. Valduse omandamiseks piisab senise valdaja ja omandaja kokkuleppest, kui omandaja suudab teostada tegelikku võimu asja üle. Kuna Applaford Transport OÜ-l puudus 28.02.2019 seisuga tegelik võim veoki osas, siis ei tähenda, et veoki ühe võtme üleandmisega toimus tegeliku võimu üleandmine vaidlusega seotud veoki osas. Kostja hinnangul saab AÕS § 36 kohalduda üksnes seonduvalt võtmete üleandmise väitega vaid sellisel juhul, kui võtmete üleandmine toimub isiku poolt, kelle otseses valduse on asi ehk, kes teostab tegeliku võimu asja osas. Saavutamata asja osas tegeliku võimu, ei oma võtmete üleandmine mingitki tähendust AÕS § 36 alusel valduse omandamisel. Kostja jääb seisukoha juurde, et hageja poolt on omandiõigus tõendamata. Juhul, kui kohus peaks asuma siiski seisukohale, et hageja on tõendanud oma omandiõigust sõidukile, on kostja jätkuvalt seisukohal, et hageja poolt on tõendamata kostjapoolne ebaseaduslik asja valdamine (AÕS § 34, lg 1, 2). Valdus on seaduslik, kui see rajaneb õiguslikul alusel. Hageja viitab alljärgnevatele asjaoludele: I.V.R. Trans OÜ tellimusel teostati sõidukile remonditöid, mille teostamiseks anti sõiduk I.V.R. Trans OÜ poolt RekkaService OÜ valdusesse (otsesesse valdusesse); RekkaService OÜ keeldus veoki valdust üle andmast hagejale, põhjendades seda oma pandiõiguse teostamisega veoki osas; RekkaService OÜ loovutas kostjale nõudeõiguse I.V.R. Trans OÜ vastu ning seoses nõude loovutamisega toimus ka tagatisõiguse üleminek RekkaService OÜ-lt kostjale ja tagatisõiguse esemeks oleva veoki valduse üleandmine RekkaService OÜ-lt, kostjale. Hageja pole väitnud, et: Kostja õiguseellase RekkaService OÜ poolt veoki otsese valduse saamine ei tuginenud õiguslikule alusel ehk I.V.R. Trans OÜ ei olnud õigustatud RekkaService OÜ-le veoki otsest valdust üle andma; RekkaService OÜ ei olnud õigustatud loovutama kostjale nõudeid I.V.R. Trans OÜ vastu ning vastavuses VÕS § 167 ei toimunud tagatisõiguste üleminek kostjale, 7(15)
samuti, et tagatisõigus ei olnuks seotud loovutatud nõudega ja RekkaService OÜ poolt ei toimunud veoki otsese valduse üle andmist kostjale; Ajahetkel, mil RekkaService OÜ sai enda otsesse valdusesse vaidlusega seotud veoki, oleks ta olnud teadlik, et vastav veok oleks olnud kellegi kolmanda isiku omand või, et I.V.R. Trans OÜ ei olnud õigustatud RekkaService OÜ-le üle andma veoki otsest valdust. Hageja poolt esitatud nõude loovutamise teatisest nähtub, et RekkaService OÜ loovutas RekkaService OÜ ja I.V.R. Trans OÜ vahel 07.12.2017 sõlmitud töövõtulepingust tulenevad kõik nõuded Corydon OÜ-le ning nõuded loovutati kostjale täies mahus koos kõigi võlausaldaja ja sissenõudja õigustega, sh õigustega kõrvalnõuetele ja tagatisõigustele. Vaidlust ei ole ka selles, et (tagatisvara - veoki) otsene valdus on üle antud kostjale. Seega teostab kostja Volvo FH12 reg.nr xxxxx osas töövõtja pandiõigust ja tulenevalt kohtupraktikast saab pandiõigus ulatuda ka kolmanda isiku varale, seega ei saa olla kostja valdus veoki osas pahauskne. Kostjal on õigus töövõtja pandiõigust teostada seni, kuni talle tasutakse I.V.R. Trans OÜ poolt kostjale tasumisele kuuluvad summad. Kostja on seisukohal, et hageja ei ole tõendanud neid asjaolusid, et kostja pidi olema juba pandiõigust seades teadlik, et tegemist on kolmanda isiku varaga, mis võiks välistada pandiõiguse laienemise kolmanda isiku varale. Isegi ka juhul, kui kohus nõustuks hageja väitega, et töövõtja pandiõigust ei ole lubatud teostada kolmanda isiku omandis oleva vara osas, ei tähenda see, et pandiõigus ei oleks omandatud heauskselt ning kostja valdus ei oleks heauskne. Kostja esitas kohtule menetluskulude nimekirja, mille kohaselt moodustavad kostja menetluskulud kokku 990 eurot (koos käibemaksuga). Kostja taotleb menetluskulude hüvitamist koos käibemaksuga, kuna kostja ei ole käibemaksukohuslane. Kostja taotleb jätta menetluskulud hageja kanda ning hagi rahuldamata jätmisel mõista lisaks menetluskuludele välja viivis menetluskuludelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Kostja esitas vastuväite hageja menetluskulude osas. (tl. 152-159)
12.11.11.2019 esitas kostja esindaja vastuväited hageja kokkuvõtlike seisukohtade osas. Kostja ei nõustu hageja seisukohaga seoses RekkaService juhatuse liikme Indrek Heinamäe poolt antud vastusega (e-kirjaga). Kostja arvates on hageja lepingulise esindaja poolt esitatud seisukoha näol tegemist pahatahtliku käitumisega. Kindlasti on hageja nimetatud seisukoht ka arusaamatu, miks peaks tõendit tunnistaja ütlusena käsitlema (TsMS § 229). Nimetatud kirjavahetus on TsMS § 229 lg 2 järgi dokumentaalne tõend ning täiesti arusaamatu on hageja tõlgendus tunnistaja ütluse osas. Kohus võttis 23.09.2019 eelistungil nimetatud tõendi vastu, hageja pole esitanud vastuväidet kohtu tegevusele ning tõendi vastuvõtmise osas on hageja seisukohad seetõttu hilinenult esitatud. Hageja kohustus tõendama, et tema on sõiduki Volvo FH12 reg.nr xxxxx omanik ning, et kostja valdab tema omandis olevat asja ebaseaduslikul. (TsMS § 231). Kostja on algusest peale väitnud, et ta teostab sõiduki Volvo FH12 reg.nr xxxxx osas töövõtja pandiõigust. Lisaks on kostja esitanud vastuväited nii hageja väidetava omandiõiguse osas kui ka kostja ebaseadusliku valduse osas. Sisuliselt kordas kostja juba kõiki eelnevalt korduvalt väljendatud seisukohti. Kokkuvõtvalt palus kostja jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud jätta hageja kanda. (tl. 163-167)
13.12.11.2019 tegi kohus päringu Maanteeametile. (tl. 168)
14.15.11.2019 esitas hageja esindaja vastuväite kohtu tegevusele seoses kohtu poolt 12.11.2019 tehtud päringuga. Lisaks vastuväitele palus hageja jätta tähelepanuta kostja 11.11.2019 seisukohad hageja lõplike seisukohtade osas, kuna seadus ei võimaldada veel esitada vastuväited lõplikele seisukohtadele, vastuväiteid saab esitada vaid poole menetluskulude nimekirjale. (tl. 182-186)
8(15)
15.18.11.2019 kirjaga teatas kohus hagejale, et lahendab vastuväite lõpplahendis. Kohus märkis, et kohtule jääb ebaselgeks hageja vastuväide seoses kostja poolt 11.11.2019 esitatud vastuväitega, kuna hageja ise esitas 22.10.2019 taotluse „määrata vastaspoole võimalike vastuväidete esitamise tähtajaks 10.11.2019“ (kuna 10.11.2019 oli pühapäev, siis oli viimaseks vastamise tähtajaks 11.11.2019, tl. 187)
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
16.Kohus, tutvunud toimiku materjalidega, kuulanud ära menetlusosalised, leiab, et hagi on põhjendatud ja tuleb rahuldada.
17.Hageja palub kohustada AÕS § 80 alusel Corydon OÜ-d andma Thermo-Trans Group OÜ-le üle kostja valduses olev sõiduk VOLVO FH12, registreerimismärgiga xxxxx, 3 päeva jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest ning asendada kostja tahteavaldus kohtuotsusega. Hagi on esitatud põhjusel, et kostja keeldub hagejale välja andmast sõidukit, mille suhtes kostja (ja ka kostja õiguseellane RekkaService OÜ) teostab pandiõigust I.V.R Trans OÜ võlgade katteks. Kuna sõiduki omanik on hageja, mitte I.V.R Trans OÜ ning hagejal puudusid/puuduvad igasugused lepingulised suhted kostja ja/või RekkaService OÜ-ga, siis leiab hageja, et kostja teostab pandiõigust tema kui 3. isiku vallasasja suhtes ebaseaduslikult. Lepingulised, so töövõtulepingust tulenevad suhted olid I.V.R Trans OÜ ja RekkaService OÜ vahel, samas oli I.V.R Trans OÜ hagejale kuuluva sõiduki vastavaks kasutajaks, so sõiduk oli I.V.R Trans OÜ kasutuses (mitte omandis). I.V.R Trans OÜ viis sõiduki remonti RekkaService OÜ-sse. 19.02.2019 loovutas RekkaService OÜ nõude I.V.R Trans OÜ vastu kostjale, so Corydon OÜ-le. Kuna I.V.R Trans OÜ võlgnevuste puhul ei ole tegemist vaidlusaluse sõiduki remondikuludega, seega leiab hageja, et kostja hoiab hagejalt kuuluvat sõidukit enda valduses ebaseaduslikult. Kuna hageja ja kostja vahel puuduvad töövõtulepingust tulenevad suhted, siis välistab pandiõiguse VÕS § 654 lg 1. Hageja on oma väidete kinnitamiseks esitanud järgmised tõendid: Maanteeameti 27.02.2019 vastuse (tl. 9); kirjavahetuse RekkaService OÜ-ga (tl. 11-15, 26-27); I.V.R Trans OÜ suhtes tehtud kohtulahendid (tl. 16-24); nõude loovutamise teatise (tl. 28); 28.02.2018 sõiduki müügilepingu (tl. 55); 01.03.2018 arve, konto väljavõtted ja maksekorraldused (tl. 56, 57-58; 59-61); I. Nirk 09.09.2019 kinnitus, et 28.02.2018 sõlmitud müügilepingu esemeks oleva sõiduki Volvo FH12, registreerimismärgiga xxxxx otsene valdus anti Applaford Transport OÜ-lt Thermo-Trans Group OÜ-le üle samaaegselt eelviidatud müügilepingu sõlmimisega (tl. 84), äriregistri andmete väljatrükid (tl. 86-90).
18.Kostja hagi ei tunnistanud, kuna hageja ei ole tõendanud enda omandiõigust vaidlusaluse sõiduki suhtes, samuti ei ole hageja tõendanud, et kostja valdab sõidukit ebaseaduslikult. Kostja teatel oli sõiduk juba 28.02.2018 kostja õiguseellase, so RekkaService OÜ valduses, seega ei saanud ei hageja ega ka sõiduki müüja Applaford Transport OÜ sõiduki valdust reaalselt üle anda. Kostja viitab 2004.a. Asjaõigusseaduse kommenteeritud väljaande lk. 180, millest tulenevalt on kostja seisukohal, et omandiõiguse tekkimiseks pidi sõiduk olema müüja valduses. Kuna sõiduk oli sel ajal remondis, siis ei saanud ta müüja valduses olla. Hageja ei ole ka tõendanud, et sõiduk oleks olnud tema valduses enne 28.02.2018. Kostja arvamuse kohaselt on hageja poolt esitatud müügileping ja arved koostatud hiljem ning maksekorraldustelt nähtuvad tasumised on tehtud muude vajaduste katteks. Kostjas tekitab kahtlust ka fakt, et nii müüja kui ka ostja esindajaks oli üks ja sama isik, so mõlema ettevõtte juhatuse liige Ingrid Nirk. Kostja leiab, et teostab töövõtja pandiõigust sõiduki suhtes seaduslikult ja heauskselt, kuna 1) hageja ei ole tõendanud, et on sõiduki omanik; 2) kostja ei teadnud, et I.V.R Trans OÜ ei ole sõiduki omanik; 3) 28.02.2018 oli sõiduk RekkaService OÜ valduses (remondis). Seega ei saanud hageja omandiõigus AÕS § 92 lg 1, 2 alusel tekkida ning AÕS § 35 lg 3 lähtuvalt on kostja valdus heauskne – vastupidist ei ole hageja tõendanud.
9(15)
Kostja on oma väidete kinnitamiseks ainsa tõendina esitanud 18.09.2019 kirjavahetuse RekkaService OÜ juhatuse liikme Indrek Heinamäega, milles viimane kinnitab, et sõiduk Volvo FH12, registreerimismärgiga xxxxx oli 28.02.2018 seisuga toodud RekkaService OÜsse remonditööde teostamiseks. (tl. 97-98)
19.Asjas ei ole vaidlust selle üle, et sõiduk Volvo FH12, registreerimismärgiga xxxxx on käesoleval hetkel kostja, so Corydon OÜ valduses tl.28-29) Asjas on vaidlus alljärgnevate asjaolude üle:
1.Kas Thermo-Trans Group OÜ on sõiduki Volvo FH12, registreerimismärgiga xxxxx, omanik, so kas hagejale on ka tegelikult sõiduki omandiõigus üle läinud?
2.Kas kostja Corydon OÜ hoiab sõidukit Volvo FH12, registreerimismärgiga xxxxx, oma valduses ebaseaduslikult?
3.Kas kostja Corydon OÜ valdab sõidukit Volvo FH12, registreerimismärgiga xxxxx, heauskselt ning kas kostjal on õigus teostada sõiduki Volvo FH12, registreerimismärgiga xxxxx suhtes pandiõigust I.V.R Trans OÜ võlgade katteks?
20.Hageja viitas AÕS § 92 lg 1 ja § 80 sätetele, millest tulenevalt on ta sõiduki Volvo FH12, registreerimismärgiga xxxxx omanik, omandiõigus on üle läinud samaaegselt müügilepingu sõlmimisega ning kostja hoiab hagejale kuuluvat sõidukit enda valduses ebaseaduslikult. Kuna kostja on väitnud, et teostab sõiduki suhtes töövõtulepingust tulenevat pandiõigust, siis leiab hageja, et VÕS § 654 lg 1 tulenevalt puudub kostjal selleks õigus. Kostja pandiõigus ei teki ka AÕS § 2821 alusel. Seega leiab hageja, et kostja valdab sõidukit ebaseaduslikult (AÕS § 34 lg 1, 2) Asjaõigusseaduse (AÕS) § 80 kohaselt, omanikul on nõudeõigus igaühe vastu, kes õigusliku aluseta tema asja valdab. Omaniku nõue on suunatud omandiõiguse tunnustamisele ja asja väljanõudmisele ebaseaduslikust valdusest oma valdusse. AÕS § 92 lg 1 kohaselt, vallasomand tekib vallasasja üleandmisega, kui võõrandaja annab asja valduse üle omandajale ja nad on kokku leppinud, et omand läheb üle omandajale. AÕS § 34 kohaselt, valdus on seaduslik või ebaseaduslik sõltuvalt sellest, kas see põhineb õiguslikul alusel või mitte. Valdus loetakse seaduslikuks, kuni ei ole tõendatud vastupidist. AÕS § 2821 lg 1, 2 kohaselt, pandipidaja omandab käesoleva seaduse §-s 282 sätestatud juhtudel pandiõiguse ka siis, kui pantija ei olnud pandi seadmiseks õigustatud, välja arvatud juhul, kui pandipidaja ei olnud eseme pandiõigusega koormamisel heauskne. Pandipidaja on pahauskne, kui ta eseme pandiõigusega koormamisel teadis või pidi teadma, et pantijal ei olnud eseme pandiga koormamise õigust. AÕS § 282 lg 1, 2 kohaselt, käsipant tekib asja valduse üleandmisega pantijalt pandipidajale, kui nad on pandi seadmises kokku leppinud. Kui asi on juba pandipidaja valduses, tekib pant pandilepingu sõlmimisega. Pandi seadmise kokkulepe (käsipandi leping) tuleb sõlmida kirjalikult, kui panditud asja väärtus ületab 50 eurot.
21.Vastavalt Võlaõigusseaduse (VÕS) § 654 lg 1, töövõtjal on oma töövõtulepingust tulenevate nõuete tagamiseks pandiõigus tellija vallasasjadele, mille töövõtja on valmistanud, parandanud või muutnud, kui need on töövõtu eesmärgil tema valduses. Võlaõigusseaduse kommentaaride kohaselt, pandiõiguse tekkimise eeldus tellija vallasasja suhtes on, et tellija vallasasi, mille suhtes teostatakse töövõtulepingu objektiks olevaid töid, st mida parandatakse, valmistatakse või muudetakse, oleks töövõtulepingu täitmise käigus sattunud töövõtja valdusesse. Sellise vallasasja suhtes omandab töövõtja seaduse alusel tekkiva vallaspandiõiguse. Lõike 1 kohaldamise eelduste osas on oluline, et pandiõigus tekib üksnes „tellija vallasasja suhtes“, st vallasasja suhtes, mille omanikuks on tellija. Kui tellija ei ole asja omanik, vaid üksnes selle valdaja (nt üürnik, liisinguvõtja jne), ei ole pandiõiguse 10(15)
omandamine lg 1 alusel seega võimalik. Küsitav on, kas töövõtja võiks juhul, kui ta ei tea, et töövõtulepingu objekt ei kuulu tellijale, lg-s 1 sätestatud pandiõiguse omandada heauskselt vastavalt AÕS-le 2821. See on siiski ülimalt küsitav, kuna AÕS 2821 tekib üksnes tehingu alusel tekkivate pandiõiguste suhtes, põhimõtteliselt oleks võimalik üksnes sätte kohaldamine analoogia alusel. Tellijale mittekuuluva vallasasja suhtes saaks töövõtja pandiõiguse heauskselt omandada seega reeglina üksnes juhul, kui ta töövõtulepingu objekti käsipandiga koormamise tellijaga eraldi kokku lepib (sellisel juhul tuleb AÕS 2821 kohaldamine kõne alla). (VÕS III, Kommenteeritud väljaanne 2009, P. Varul, I. Kull, V. Kõve, M. Käerdi, lk 97-98).
22.Antud juhul tuleb kohtul hinnata, kas: Hageja on sõiduki Volvo FH12, registreerimismärgiga xxxxx, omanik, so kas hagejale on ka tegelikult sõiduki omandiõigus üle läinud; Kas kostja valdab sõidukit ebaseaduslikult ning kas kostjal on õigus teostada pandiõigust sõiduki Volvo FH12, registreerimismärgiga xxxxx suhtes I.V.R Trans OÜ võlgade katteks ning kas selle õiguse teostamine on heauskne. Hageja sõnul omandas ta sõiduki Volvo FH12, registreerimismärgiga xxxxx 28.02.2018 müügilepingu alusel, sama müügilepingu kohaselt läks omandiõigus hagejale üle lepingu allkirjastamise hetkest. Hageja on müüjale ostusumma tasunud täielikult, mille kinnituseks on esitatud arve ja maksekorraldused. Antud fakti tõendavad ka Maksu- ja Tolliameti poolt kostja taotlusel 22.10.2019 esitatud käibedeklaratsioonide väljavõtted koos lisadega 2018.a. veebruari ja märtsi kohta. Liiklusregistrisse on omanikukanne tehtud 05.03.2018, mida tõendab Maanteeameti poolt 27.02.2019 väljastatud vastus. Hagejale teadaolevalt viis sõiduki vastatutav kasutaja I.V.R Trans OÜ sõiduki remondi teostamiseks RekkaService OÜ-sse 2018.a. märtsi lõpus (tl. 100 pöördel). Kostja ei ole oma väidet, et sõiduk oli RekkaService OÜ-s juba 28.02.1018, dokumentaalselt tõendanud (ei ole esitatud akti ega muud tõendit, va RekkaService OÜ juhatuse liikme 18.09.2019 vastus kostjale). Seega leiab hageja, et ta on oma omandiõigust sõidukile tõendanud, kuna valduse üleandmiseks võib lugeda ka sõiduki võtmete üleandmist. Hageja väitel keeldub kostja talle sõidukit väljastamast, põhjendusel, et teostab töövõtulepingust tulenevat pandiõigust hageja kui 3. isiku varale. Kostja hageja väidetega ei nõustunud, jäädes seisukohale, et hageja ei ole omandiõigust tõendanud, sõiduk oli väidetava müügilepingu sõlmimise seisuga RekkaService OÜ valduses ning kuna tellija, so I.V.R Trans ei ole täitnud töövõtulepingust tulenevaid kohustusi (tasunud võlgnevusi), siis on pandiõiguse teostamine põhjendatud ja seaduslik. Pealegi ei teadnud kostja, et tellija ei ole sõiduki omanik, seega on tegemist heauskse valdusega. Samuti on kostjal kahtlus selles, et müügileping oli sõlmitud just nimelt nimetatud ajal.
23.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 438 lg 1 alusel otsust tehes hindab kohus tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. Kohus, tutvudes poolte poolt esitatud väidete ja dokumentaalsete tõenditega, peab vajalikuks märkida järgmist: Hageja on esitanud kohtule sõiduki ostu/omandamist kinnitavad dokumendid (28.02.2018 müügileping, 01.03.2018 arve nr. 01032018003, maksekorraldused) ning kostja ei ole nende õigsust dokumentaalselt ümber lükanud. Kostja taotlusel teostas kohus 22.10.2019 kohtunõude Maksu- ja Tolliametile ning maksuhaldurilt 22.10.2019 saadud käibedeklaratsioonid koos lisadega kinnitavad hageja poolt maksete tegemist müüjale 01.03.2018 arve nr. 01032018003 alusel (tl. 131-136). Seega leiab kohus, et hageja on tõendanud enda omandiõigust sõiduki Volvo FH12, registreerimismärgiga xxxxx suhtes. 11(15)
Mis puudutab küsimust selles, kas ka sõiduki otsene valdus oli müügilepinguga hagejale üle läinud, siis ei hageja ega kostja ei ole esitanud mitte ühtegi korrektset dokumentaalset tõendit selle kohta, millal I.V.R Trans OÜ sõiduki remondi teostamiseks RekkaService OÜ-sse viis – hageja väitel 2018.a märtsi lõpus, kostja väitel oli sõiduk 28.02.2018 juba töökojas. Kumbki pool tõendab enda seisukohta juhatuse liikmete kirjalike kinnitustega. Kuna sõiduki viis remonti mitte hageja, vaid sõiduki vastutav kasutaja, siis oleks tulnud kostjal tõendada seda, et 28.02.2018 seisuga oli sõiduk remondis. Kostja ei ole esitanud mitte ühtegi dokumenti selle kohta, millest nähtuks sõiduki reaalne ja tegelik remonti toomise/andmise aeg (vastuvõtu akt, vm antud faktiväidet tõendav dokument). Antud juhul on juhatuste liikmete (I. Nirk ja I. Heinamäe) kinnituste pinnalt tekkinud olukord, kus on ühe juhatuse liikme kinnitus teise juhatuse liikme kinnituse vastu ning mõlemad kinnitavad otse vastupidist. Kohus ei väida, et need juhatuste liikmete ütlused on tõenditena ebausaldusväärsed, pigem on nad asja lahendamise seisukohalt ebapiisavad. Seega leiab kohus, et kostja ei ole vaieldamatult tõendanud seda, et 28.02.2018 oli vaidlusalune sõiduk kostja valduses ning nii hagejal kui ka sõiduki müüjal Applaford Transport OÜ-l puudus reaalne valdus sõiduki üle. Seega leiab kohus, et sõiduk Volvo FH12, registreerimismärgiga xxxxx oli 28.02.2018 hageja valduses. Kostja väitel on ta juhul, kui kohus jõuab järeldusele, et hageja on omandiõigust ja valdust tõendanud, sõiduki heauskseks valdajaks ning kostjal on õigus töövõtulepingust tuleneva pandiõiguse teostamiseks hageja vallasasja suhtes. VÕS § 654 lg 1 tulenevalt puudus kostjal õigus pandiõiguse teostamiseks 3. isiku vallasasja suhtes, kuna tööde tellija ei ole vallasasja omanikuks ning hageja ja kostja vahel puudusid lepingulised suhted. AÕS § 282 ja § 2821 sätetest tulenevalt oleks kostja puhul olnud heauskse valdajaga tegemist juhul, kui kostja oleks sõlminud tööde tellija, so I.V.R Trans OÜ-ga käsipandiga koormamise lepingu (kuna asja väärtus ületab 50 eurot) – kostja ei ole antud pandilepingut kohtule esitanud. Seega ei ole kostja viide sellele, et ta ei teadnud, et sõiduk ei kuulu I.V.R Trans OÜ-le ning selles tulenevalt on tegemist heauskse valdamisega, asjakohane, kuna teades, et asja väärtus ületab 50 eurot, oli tal kohustus sõlmida tellijaga pandileping. Seega leiab kohus, et kostjal puudub seadusest tulenev õigus töövõtulepingust tuleneva pandiõiguse teostamiseks hageja vallasasja suhtes I.V.R Trans OÜ võlgade katteks ning kostja puhul on tegemist pahauskse valdajaga.
24.Kohus, hinnanud esitatud tõendeid kogumis, leiab, et antud juhul on tõendatud nii hageja omandiõigus vaidlusaluse sõiduki suhtes, kui ka see, et kostjal puudus seaduslik alus töövõtulepingust tuleneva pandiõiguse kohaldamiseks hageja kui 3. isiku vallasasja suhtes I.V.R Trans OÜ võlgnevuste katteks ning et kostja käitumine ei olnud heauskne.
25.Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 lg5 kohaselt, kui isik on kohustatud tegema kindla sisuga tahteavalduse, asendab tahteavaldust jõustunud või viivitamata täitmisele kuuluv kohtulahend, millega isikut kohustatakse sellist tahteavaldust andma. Hageja palus asendada kostja tahteavalduse kohtuotsusega. Kohus rahuldab hageja taotluse. Ülaltoodust lähtuvalt kohus rahuldab hagi täies ulatuses ja asendab kostja tahteavalduse kohtuotsusega. Vastuväite lahendamine
26.Hageja esindaja esitas 15.11.2019 vastuväite kohtu 12.11.2019 tegevusele seoses kohtu poolt Maanteeametile teostatud päringuga. Hageja arvamusel on kohtu tegevus vastuolus seadusega, kuna ei hageja ega kostja ei ole esitanud taotlust tõendi kogumiseks. Hageja leiab, et kohus on rikkunud võistleva menetluse põhimõtteid. Hageja märgib, et: „Poolte teadmata, 12(15)
üksnes kohtu tarbeks selliste andmete väljanõudmine võrdub kohtu „uudishimuga“ sõidukiga tehtud registritoimingute osas, kuid selline kohtu käitumine on täiesti lubamatu. Ilmselgelt, kui kohus on Maanteeametilt vastavad andmed välja nõudnud, siis ta ka nendega tutvub ning see võib mõjutada kohtu hinnangut poolte esitatud tõenditele ja kohtu siseveendumust kohtulahendi tegemisel. Kohtu selline käitumine tekitab kahtlusi kohtu erapooletuses“. Vastavalt TsMS § 333 lg 1, menetlusosaline võib esitada vastuväite kohtu tegevuse kohta menetluse juhtimisel, samuti vastuväite menetlussätte rikkumise, eelkõige menetlustoimingu tegemise vorminõuete rikkumise kohta. Vastuväite lahendab kohus määrusega. Kohus teatas 18.11.2019, et lahendab vastuväite lõpplahendis.
27.Nagu kohus 14.11.2019 kostja esindaja päringule vastas, tegi kohus kohtunõude Maanteeametile kohtu tarbeks ning saadud infot ei kasutata kohtulahendi tegemisel, so saadud info mitte mingil määral ei mõjuta kohtu seisukohta/arvamust. Kuna kohtu poolt teostatud päring puudutab ajavahemikku enne 06.07.2017, siis ei saagi antud päring/vastus olla seotud vahetult käesoleva menetlusega, millest tulenevalt ei saa antud päring mõjutada arvamust/seisukohta, küll aga oleks võinud mõjutada asja lahendamise võimalikkust. Kohus esitas Maanteeametile 2 küsimust: „Kes oli sõiduki Volvo FH12, registreerimismärk xxxxx, kasutajaks enne 07.06.2017 toimunud omanikuvahetust? Kas sõiduk Volvo FH12, registreerimismärk xxxxx on kuulunud I.V.R Trans OÜ-le (registrikood 11213288)? Kui jah, siis millal (märkida ajavahemik).“
28.Kohus kinnitab, et päringu tegemise põhjuseks ei olnud „kohtu uudishimu“, nagu hageja esindaja väidab – kohus ei tegele uudishimu rahuldamisega ning kohtul puudub igasugune isiklik huvi nii hageja, kostja kui ka sõiduki suhtes. Päringu tegemise vajaduse tingis asjaolu, et kohtumenetluse käigus kohus tuvastas, et I.V.R Trans OÜ suhtes on Harju Maakohtu 28.03.2019 kohtumäärusega välja kuulutatud pankrot. Kohtumäärusest nähtub, et ajutine pankrotihaldur Oliver Ennok on oma aruandes märkinud, et „Võlgnik (so I.V.R Trans OÜ) on võõrandanud perioodil 2014-2017 kokku 14 sõidukit, mistõttu võivad esineda võimalikud tagasivõitmise võimalused“, siis pidas kohus vajalikuks välja selgitada, kas ka käesoleva vaidluse esemeks olev sõiduk on nimetatud aastatel kuulunud I.V.R Trans OÜ-le, sest jaatava vastuse saamise korral oleks see võinud mõjutada käesolevat kohtumenetlust tervikuna (sellisel juhul oleks võinud vaidlusalune sõiduk kuuluda pankrotivarasse). Kohus selgitab, et kui nimetatud sõiduk oleks aastatel 2014-2017 kuulunud I.V.R Trans OÜ-le ning pankrotihalduril oleks õigus selle sõiduki/vara tagasivõitmiseks pankrotivarasse, siis oleks tekkinud olukord, kus võimaliku pankrotivarasse kuuluva eseme suhtes teostatakse pandiõigust pankrotivõlgnevuse katteks – sellisel juhul oleks kohus sunnitud jätma käesoleva hagi läbi vaatamata TsMS § 428 lg 3, PankrS § 35 lg 1, p 1,2 ja § 110 lg 1 p 5 alusel). Seega kohus ei teostanud päringut mitte iseenda „uudishimu“ rahuldamiseks, vaid selleks, et veenduda, kas kohus on antud hetkel pädev asja lõpuni lahendama. Seega leiab kohus, et kohus ei ole antud juhul ei seadust ega poolte õigusi rikkunud ning kohus jätab hageja esindaja 15.11.2019 vastuväite rahuldamata, seda enam, et kohus ei ole antud asja raames viidanud Maanteeametilt saadud andmetele. Seoses I.V.R Trans OÜ pankrotimenetlusega peab kohus vajalikuks selgitada kostjale, et I.V.R Trans OÜ on võlgade nimekirjas toonud välja enda võlgnevused RekkaService OÜ-le kogusummas 8 972,92 eurot – seega on kostjal kui RekkaService OÜ nõude omandanud isikul õigus/võimalus esitada oma nõuded pankrotimenetluse käigus.
13(15)
Menetluskulud
29.TsMS § 173 lg 1, 2 kohaselt, asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, muu hulgas määruses, millega hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus lahendatakse või hagi või hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus jäetakse menetlusse võtmata või läbi vaatamata või asja menetlus lõpetatakse. Menetluskulude jaotus tuleb kohtulahendis märkida ka siis, kui menetlusosalised seda ei taotle. TsMS § 162 lg 1 kohaselt, hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohus rahuldas hagi, seega jäävad hageja menetluskulud nende põhjendatud ulatuses kostja kanda. TsMS § 174 lg 1 kohaselt, menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. TsMS § 138 lg 1 ja 2 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Kohtukulud on riigilõiv, kautsjon ning asja läbivaatamise kulud. TsMS § 144 p 1 kohaselt on menetlusosalise esindaja kulud kohtuväliseks kuluks. Käesolevas tsiviilasjas esindas hagejat TsMS §-s 218 sätestatud nõutele vastav lepinguline esindaja.
30.Hageja esindaja esitas 31.10.2019 lõpliku menetluskulude nimekirja, mille kohaselt moodustavad hageja menetluskulud kokku 2 331 eurot, sh riigilõiv 425 eurot, õigusabikulud 1872 eurot (koos käibemaksuga, kokku 15,35 tundi, ilma käibemaksuta 1 560 eurot, tunnitasu määraga 100 eurot tund) ja muud kulud 34 eurot (äriregistri päringud 4 eurot ja sõidukulud 30 eurot), hageja palub kulud välja mõista ilma käibemaksuta. Seega moodustavad hagejamenetluskulud ilma käibemaksuta kokku 2 019 eurot (riigilõiv 425 eurot, õigusabikulud 15,35 tundi x 100 euroga, muud kulud 34 eurot). Hageja palub kostjalt välja mõista menetluskulud kogusummas 2 019 eurot ja viivise menetluskuludelt VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras.
31.Kostja esindaja esitas 31.10.2019 vastuväited hageja menetluskulude osas. Kostja esindaja märkis, et „Kostja hinnangul saab põhjendatuks pidada ainult menetluskulusid, mis on osutatud seoses 06.05.2019 seisukoha koostamisega, 09.09.2019 menetlusdokumendi koostamisega, 23.09.2019 eelistungiga ja 20.10.2019 taotluse esitamisega tähtaja pikendamiseks.“ Muude hageja menetluskulude osas leidis kostja, et need ei ole põhjendatud.
32.TsMS § 175 lg 1 tulenevalt analüüsib kohus hageja esindaja poolt kohtule esitatud menetluskulude nimekirja ning ajakulu, lähtudes kulutuste põhjendatusest ning vajalikkusest ja arvestades asjaoluga, et seaduses ei ole piiratud kohtu pädevust kulude põhjendatuse ja vajalikkuse ulatuse hindamisel. Kohus võtab menetluskulude hindamisel nende põhjendatud ulatuses arvesse ka kostja esindaja poolt esitatud vastuväiteid.
1.26.03.2019-28.03.2019 – hagimaterjalide analüüs ja hagi koostamine – ajakulu 5,35 tundi. Kohus nõustub kostja esindaja seisukohaga, et kuna hagiavalduse on allkirjastanud ja kohtule esitanud hageja juhatuse liige, siis ei ole nimetatud kulu tõendatud ja põhjendatud. Kohus jätab selles osas taotluse rahuldamata.
2.06.09.2019 – kostja 19.08.2019 seisukohtade analüüs, hageja seisukoha koostamine ajakulu 1 tund ja 20 minutit. kuna 06.09.2019 toimingud on sisuliselt hõlmatud 09.09.2019 toimingutega, siis nõustub kohus kostja esindajaga, et antud kulu väljamõistmine kostjalt ei ole põhjendatud. Kohus jätab selles osas taotluse rahuldamata. 14(15)
3.27.09.2019 – kostja kompromissettepaneku analüüs, hageja seisukoha koostamine – ajakulu 15 minutit. Kohus ei saa määrata tasu toimingu eest, millest kohus ei ole teadlik ja ei saa kontrollida – kohtule ei ole esitatud andmeid kompromissi võimaliku sõlmimise/läbirääkimiste kohta. Kohus jätab selles osas taotluse rahuldamata.
4.01.10.2019 – kostja 30.09.2019 seisukoha analüüs, hageja seisukoha koostamine (kompromissläbirääkimised) – ajakulu 20 minutit. Kohus ei saa määrata tasu toimingu eest, millest kohus ei ole teadlik ja ei saa kontrollida – kohtule ei ole esitatud andmeid kompromissi võimaliku sõlmimise/läbirääkimiste kohta. Kohus jätab selles osas taotluse rahuldamata. Kohus ei nõustu kostja vastuväidetega seonduvalt kohtuistungi ja selleks ettevalmistumise ajaga ning leiab, et selles osas on hageja taotlus põhjendatud. Samuti ei nõustu kohus kostja vastuväitega 19.09.2019 toimingu osas, kuna kostja poolt oli seisukoht kohtule esitatud ning hagejal oli õigus sellega tutvuda.
33.Tulenevalt eeltoodust loeb kohus põhjendatud ja vajalikuks hageja poolt kantud kuluks kokku 808,33 eurot lepingulise esindaja kulu (8 tundi ja 5 minutit tunnihinnaga 100 eurot tund), millele lisandub riigilõiv summas 425 eurot ja muu kulu 34 eurot, kokku 1 267,33 eurot.
34.Kohus märgib menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses (TsMS § 177 lg 4). Hageja esindaja on vastava avalduse kohtule esitanud.
35.Ülaltoodust lähtuvalt kuulub hagejalt kostja kasuks väljamõistmisele menetluskulu summas 1 267,33 eurot, samuti kuulub väljamõistmisele viivis menetluskuludelt (1 267,33 eurot) alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras. Muud, käesoleva otsusega rahuldamata hageja kantud menetluskulud jäävad hageja enda kanda.
36.Kuna kohus jätab kostja menetluskulud täielikult tema enda kanda, siis kohus ei analüüsi kostja menetluskulude põhjendatust.
37.Kohtuotsus on tehtud ülaltoodud põhjendustel ja õiguslikel alustel TsMS § 434, § 438, § 442, § 453, § 632, § 632 lg 1 sätete kohaselt.
/allkirjastatud digitaalselt/ Helgi Vinni Kohtunik
15(15)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.