Isikuvastased süüteod › Eluvastased süüteod

KarS § 73 alusel tingimisi 3-aastase katseajaga; tõkend: vahistamine kohaldatud ajavahemikul 06.11.201510.03.2016, mis 01.03.2016 määrusega asendati elektroonilise valvega 6 kuuks (kahtlustatavana kinni peetud 04.-05.11.2015). Kaitsja

Sven Sillar

Kaitsja

Juho-Enn Aule

RESOLUTSIOON

3) alluma kriminaalhooldaja kontrollile oma elukohas ning esitama talle andmeid oma kohustuste täitmise ja elatusvahendite kohta; 4) saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa Eesti territooriumi piires lahkumiseks kauemaks kui 15 päevaks; 5) saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elu-, töö- või õppimiskoha vahetamiseks ning 6) saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa Eesti territooriumilt lahkumiseks ja väljaspool Eesti territooriumi viibimiseks. Tõkend – vahistamine, mis on asendatud elektroonilise valvega, tühistada pärast kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamist. Otsuse jõustumiseni valida tõkendiks elukohast lahkumise keeld aadressil xxxx Kauemaks kui kolmeks päevaks oma elukohast lahkumiseks on vajalik kohtu luba.

KrMS § 180 lg 3 alusel kohus määrab, et menetluskulusid on võimalik tasuda vabatahtlikult osade kaupa, s.o 12 kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. Nõude tasumiseks vajalikud andmed edastatakse eraldi dokumendis (makseinfo lehel). Kui menetluskulud ei ole tähtaegselt (12 kuu jooksul) tasutud, suunatakse need täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras.

F.V jättis töötava mootoriga sõiduauto seisma maja esimese trepikoja juurde, suunas autotuled XYe asukohta, jälgides U. Veimanni ja M. Semjonovi tegevust ja tagades selliselt U. Veimannile ja M. Semjonovile vajaliku valgustuse ja võimaluse vajadusel takistusteta sündmuskohalt põgeneda. Jõudes XY juurde, lõi U. Veimann XY-le tahtlikult üks kord rusikaga näo piirkonda. Järgnevalt tulistas U. Veimann tahtlikult ühe lasu XY pea piirkonda, kaks lasku jalgade piirkonda ja jätkas XY peksmist rusikatega pea ja keha piirkonda. Kui XY tahtis põgeneda elumaja trepikotta ja pööras U. Veimannile selja, asetas U. Veimann relvatoru XY selja vastu ning s ooritas ühe kontaktlasu XY selga, teades ja mööndes sellise tegevusega kõikvõimalike tagajärgede saabumist XY elule ja tervisele, s.h surma saabumist. Kogu sündmuse ajal seisis M. Semjonov XY ja U. Veimanni kõrval, tugevdades selliselt oma füüsilise kohalolekuga XY-s hirmutunnet ja kiites U. Veimanni poolt toimepandava teo heaks. Tulirelva laskudega tekitas U. Veimann XYele laskehaava vasakul pool alaseljal kuuli peetumisega pehmetes kudedes lülisamba 3. nimmelüli kõrgusel, puutelasuvigastuse vasakul alalõua piirkonnas, kolm laskehaava vasakul reiel ning rusikalöökidega tekitas U. Veimann XYele parema silmakoopa alumise serva murru koos nahaaluse verevalumiga parema silma alalaul ja parema näopoole tursega. Ülalkirjeldatud tegudega pani U. Veimann toime KarS § 113 lg 1 - § 25 lg 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo (alustas vahetult teise inimese tapmise toimepanemist), F.V ja M. Semjonov panid toime KarS § 113 lg 1 - § 25 lg 2 ja § 22 lg 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo (osutasid tapmiskatsele ainelist ja vaimset kaasabi). Meelis Semjonov omandas eeluurimise käigus tuvastamata ajal, kohas ja isikult gaasipüstoli Zorak mudel 906, kaliiber 9mm P.A.K, mis on ümber ehitatud 9mm läbimõõduga kuuliga laskmiseks, ja vähemalt 13 padrunit markeeringuga G.F.L 380 AUTO kaliiber 9x17mm, mida hoidis eeluurimise käigus tuvastamata kohas kuni 02.11.2015, omamata selleks relvaseaduse §le 34 vastavat luba. Seejärel ajavahemikul 02.11.2015 kuni 03.11.2015 andis M. Semjonov kõnealuse gaasipüstoli Zorak mudel 906, kaliiber 9mm P.A.K, mis on ümber ehitatud 9mm läbimõõduga kuuliga laskmiseks koos vähemalt nelja padruniga markeeringuga G.F.L 380 AUTO, Ursel Veimanni valdusesse. U. Veimann sooritas tema valdusesse antud relvast 02.11.2015 kella 23.00-23.30 paiku xxxx asuva elumaja juures neli lasku kannatanu XY pihta. Seejärel alates 03.11.2015 kella 07.32-st hoidis M. Semjonov gaasipüstolit Zorak mudel 906, kaliiber 9mm P.A.K, mis on ümber ehitatud 9mm läbimõõduga kuuliga laskmiseks, ja 13 padrunit markeeringuga G.F.L 380 AUTO oma elukohas xxxx asuvas korteris, kuni 21.12.2015 teostatud läbiotsimise käigus relv koos laskemoonaga temalt ära võeti. Vastavalt ekspertiisiaktile nr 16E-TB0002 kuulub M. Semjonovi ja U. Veimanni poolt ebaseaduslikult käideldud gaasipüstol Zorak mudel 906, kaliiber 9mm P.A.K, mis on ümberehitatud 9mm läbimõõduga kuuliga laskmiseks, tulirelvade hulka ning on laskekõlblik. Padrunid markeeringuga G.F.L. 380 AUTO kaliiber 9x17mm kuuluvad tulirelva laskemoona hulka ning on laskekõlblikud. Nimetatud padrunid on ette nähtud laskmiseks 9x17mm kaliibrilistest püstolitest Walther, Browning, Astra, CZ jms ja püstolkuulipildujatest Astra, Cz jm ning ka ekspertiisiks esitatud püstolist. Sellise tegevusega rikkusid U. Veimann ja M. Semjonov relvaseaduse § 34 lg 2 sätteid, mille kohaselt füüsilise isiku relvaluba annab selle omajale õiguse relvaloale kantud relva ja selle laskemoona käitlemiseks relvaseaduse ning selle alusel antud õigusaktidega kehtestatud tingimustel ja korras. Samuti rikkusid U. Veimann ja M. Semjonov relvaseaduse § 50 lg 1

sätteid, mille kohaselt relva ja laskemoona võib kanda koos vastava relvaloa või relvakandmisloaga. Vastavad load U. Veimannil ja M. Semjonovil puudus. Ülalkirjeldatud tegudega panid U. Veimann ja M. Semjonov toime KarS § 418 lg 1 järgi kvalifitseeritavad kuriteod. Poolte seisukohad Prokurör leidis, et uuritud tõendid ei jäta kahtlust selles, et U.Veimann on toime pannud tapmiskatse ning M.Semjonov ja F.V on sellele osutanud nii ainelist kui vaimset kaasabi. Samuti on tõendamist leidnud M.Semjonovi ja U. Veimanni osas tulirelva ebaseaduslik käitlemine. Tapmistahtluse tuvastamisel tuleb lähtuda tehiolude kogumist, vigastuste arvust, laadist, nende paiknemisest kehal, hinnata tuleb teo toimepanemise vahendit, selle kasutamist ning süüdlase käitumist vahetult enne ja pärast teo toimepanemist. Kuna kannatanule oli tekitatud selliseid tervisekahjustusi, mis olid konkreetseks ohuks tema elule, saab juba välise teopildi alusel teha järeldusi tapmisteo tahtluse kohta. U.Veimanni tegu iseloomustab toimimisviisi äärmuslik ohtlikkus: ta lõi korduvalt kannatanut rusikaga ja sooritas tema pihta vähemalt 4 lasku tulirelvast, s.h viimane oli kontaktlask. Korduvad lasud tulirelvast näitavad, et U. Veimann pidi aru saama, millised tagajärjed võivad kannatanule saabuda ning ta tegutses tahtlikult nende tagajärgede põhjustamise osas. Lask kannatanu pea piirkonda üksnes riivas tema lõuga põhjusel, et kannatanu jõudis pea eemale tõmmata. Järgmised lasud riivasid kannatanu jalgu ning seejärel tegi ta kontaktlasu kannatanu selga. Selline järjepidev ja eesmärgipärane käitumine tõendab tapmistahtlust. Lasud pea ja kehatüve piirkonda olid sihitud ja suunatud kannatanu elutähtsatesse piirkondadesse. Ei ole vaja meditsiinilisi teadmisi mõistmaks, et kehas ja peas asuvad elutähtsad organid, suured veresooned ning nende vigastamine võib põhjustada inimese surma. Kohtupraktikas on just teo toimepanemise vahendit ja selle omadusi peetud asjaoludeks, mis kinnitavad tapmistahtluse olemasolu. Relv ise ongi tapmiseks loodud vahend. Ei ole kahtlust, et sellest tulistades ja lasust pihta saades võib kannatanu surra. Tavalise elukogemuse tasemel peab süüdlane ette kujutama põhjuslikku seost oma teo ja tagajärje vahel. Korduvate laskude puhul kannatanu pea ja kehatüve piirkonda on tagajärje ettekujutamine palju kergem kui näiteks noaga reide lüües ja sellega surma põhjustades. Veimanni tegu tervikuna vaadates ei nähtu asjaolusid, millele tuginedes oleks ta võinud arvata, et tagajärg ei pruugi saabuda. Lootus tagajärje mittesaabumiseks peab olema tõsimeelne, tuginema konkreetsetele asjaoludele ega tohi toetuda süüdistatava poolt kontrollimatule õnnelikule juhusele. Veimanni teojärgne käitumine näitab, et ta kujutas vägagi hästi ette oma teo tagajärgi, mis võisid saabuda ning seda tõendab jälitustoimingu protokoll (tuttavale helistades avaldab „ma panin kellegi kasti“). Sadama turvakaamerate videosalvestus tõendab U. Veimanni planeeritud põgenemisplaani (soovi riigist lahkuda). Vaidlust ei ole kuriteo ajas ja kohas, kannatanule põhjustatud vigastustes, teo toimepanemise viisis ja vahendis ega ka selles, et need vigastused tekitas kannatanule U.Veimann. Teo toimepanemisele aitas F.V kaasa sellega, et viis oma kaaslased autoga sündmuskohale. Sideettevõttelt saadud andmed näitavad F.V liikumist, tema suhtlust Veimanniga, tema telefonilt tehtud kõnesid tunnistajale B. C-le Kell 21.20 on F.V Tallinnas Ristiku tugijaama alla, kell 23.21 asus juba Kose tugijaama levipiirkonnas

Teine kaasaaitamistegu oli auto tuledega valgustuse pakkumine. Muud valgustust maja ees ei olnud. Kannatanut autotuled pimestasid ja seega oli kannatanul ennast raskem kaitsta või näha, mis toimuma hakkab. Kohale viimine ja sündmuskoha valgustamine on ainelise kaasabi osutamine, autos ootamine on nii ainelise kaasabi osutamine kui ka vaimne kaasabi. Töötava mootoriga autos ootamine andis Veimannile teadmise, et tal on võimalik sündmuskohalt koheselt lahkuda, vajadusel põgeneda. Autos ootamisega tugevdas ta Veimanni teotahet. Tema kaasaaitamistegu on põhjuslikus seoses Veimanni põhiteoga. Põhjuslikkus on piisav, kui kaasaaitamine teeb põhiteo võimalikuks, aga ka siis, kui see avaldab mõju põhjusliku ahela arengule, toetab, kergendab või intensiivistab seda, samuti siis kui see toetab ja kinnitab täideviija tahtlust. Veimannil endal autot ei olnud ja F.V kaasabita poleks ta sündmuskohale jõudnud. Ootamise ja valgustamisega soodustas põhitegu ning aitas Veimannil ka tagasi koju sõita. F.V kaasaaitamistegu on tahtlik tegevus. Ta teadis, et minnakse mingit võlaküsimust lahendama, teadis milliseks inetuks või vägivaldseks käitumiseks on Veimann võimeline, sest oli eelnevalt suhelnud C. D-ga ja tegi enda poolt kõik, et vältida viimase kohtumist agressiivse Veimanniga. Kaudse tahtlus tasandil ta teadis millist tegu üldjoontes tegema minnakse. Ka sündmuskohal ei takistanud ta Veimanni käitumist ega väljendanud millegagi, et ta sellist käitumist ei poolda. Tahtlust kaasabi osutamiseks näitab ka tema teojärgne käitumine, sest ta viis Veimanni koju, abistas uue kõnekaardi ostmisel, aitas kodust lahkuda. Kaudse tahtluse tasemel pidi ta võimalikuks pidama ükskõik missuguse tagajärje saabumist. M.Semjonovi kaasaaitamistegu seisnes relva andmises ja teo toimepanemise ajal Veimanni kõrval seismises. Vahendi andmine on ainelise kaasabi osutamine. Kõrval seismine, vägivalla pealt vaatamine on vaimse kaasabi osutamine. See näitas, et arvuliselt on nad kannatanust üle, samuti julgestas see Veimanni käitumist. Relva andmine intensiivistas oluliselt põhitegu ja on sellega põhjuslikus seoses. Kui kaasaaitaja peab vähemalt võimalikuks, et objekti kahjustamine tema poolt antud vahendiga on tõenäoline, on tegemist kaasaaitamisega kaudse tahtluse vormis. Relv oma olemuselt ja eesmärgilt on just selline vahend, millega võib põhjustada ükskõik missuguse raskusega tagajärgi. Semjonovi osa kuriteole kaasaaitamises oli oluliselt suurem kui F.V. Karistuseks U. Veimannile KarS § 113 lg 1 - § 25 lg 2 järgi taotles prokurör vangistust 12 aastat; § 418 lg 1 järgi 6 kuud ning liitkaristuseks § 64 lg 1 järgi 12 aastat vangistust, mida kolmandiku võrra vähendada ja kandmisele kuulub 8 aastat vangistust, millest eelvangistusena lugeda kantuks 5 kuud ja 10 päeva (03.11.15-13.04.16). KarS § 65 lg 1 alusel suurendada mõistetud karistust 14.04.16 otsusega mõistetud karistuse (10 aastat vangistust) võrra ning liitkaristuseks mõista 17 aastat 6 kuud ja 20 päeva vangistust, millest maha arvestada kantud karistus (14.05.16 seisuga 2 kuud). Algusega 14.04.2016 jääb seega karistust kanda 17 aastat 4 kuud ja 20 päeva. Karistuseks M. Semjonovile KarS § 113 lg 1 – §25 lg 2 - § 22 lg 3 järgi taotles prokurör vangistust 7 aastat, § 418 lg 1 järgi 6 kuud ning liitkaristuseks KarS § 64 lg 1 alusel 7 aastat vangistust. Vähendades seda kolmandiku võrra, kuulub kandmisele 4 aastat ja 8 kuud vangistust, millest kantuks lugeda üks päev eelvangistust. Karistuseks F.V-le KarS § 113 lg 1 - § 25 lg 2 - § 22 lg 3 järgi taotles prokurör KarS § 60 alusel 5 aastata vangistust. Seda kolmandiku võrra vähendades kuulub kandmisele 3 aastat ja 4 kuud vangistust. KarS § 73 alusel kuulub koheselt reaalselt kandmisele 8 kuud vangistust ning vangistust 2 aastat ja 8 kuud ei pöörata täitmisele, kui F.V 5-aastase katseaja kestel

ei pane toime uut tahtlikku kuritegu. Koheselt reaalselt kandmisele kuuluvast karistusest 8 kuud lugeda kantuks 4 kuud ja 6 päeva vangistust ning reaalsele kandmisele jääb 3 kuud ja 24 päeva vangistust. Kaitsja I.Repnau leidis, et kuigi U.Veimann kannatanut korduvalt tulistas, ei suuda ta meenutada tulistamise põhjuseid, kuna oli joobeseisundis. Seega ei ole võimalik enam kindlaks teha, kas tal oli kavatsus kannatanut tappa. Kuna kannatanu vigastused ei olnud eluohtlikud, nende paranemine kestab rohkem kui 4 aastat ja vähem kui 4 kuud, siis tuleks kohtul kaaluda tema süüdistus ümberkvalifitseerimist KarS § 121 lg 2 p 1 järgi. Süüdistuses KarS § 418 lg 1 järgi vaidlust ei ole. Kuriteo põhjuseks oli tüli Veimanni ja kannatanu vahel narkootilise aine - GHB tarvitamise tõttu. Mõlemad on sellest ainest tugevas sõltuvuses. Kannatanul ei ole pretensioone Veimanni vastu, ta ei ole esitanud nõuet varalise või mittevaralise kahju hüvitamiseks. Kergendavateks asjaoludeks tuleb lugeda abi pakkumist viia kannatanu haiglasse, süü puhtsüdamlikku kahetsust ja seda, et nad on omavahel leppinud (KarS § 57 lg 1 p 1, 3 ja 9). U.Veimanni on juba karistatud teises kriminaalasjas 10-aastase vangistusega. Tal oli õiguspärane ootus, et tema suhtes menetluses olevad asjad lahendatakse korraga ühes menetluses. See oli prokuratuuri otsus saata menetletavad kriminaalasjad kohtusse erinevatel aegadel. Neid asju tulnuks menetleda koos ja liitkaristus tulnuks mõista ühe otsusega. Liialt range on prokuröri taotletav karistus (12 aastat vangistust) ning seda pidas rangeks ka kannatanu. Kohtupraktikas on tapmiskatse eest mõistetud palju väiksemaid karistusi. U.Veimannile mõistetav karistus tuleks KarS § 65 lg 1 ja § 64 lg 1 alusel lugeda kaetuks Harju Maakohtu 14.04.16 otsusega mõistetud karistusega – 10 aastat vangistust ning karistuse alguseks lugeda 03.11.2015.a. Jätta U. Veimannilt menetluskuluna välja mõistmata sundraha, kuna see on temalt välja mõistetud juba eelmise otsusega. Kaitsja S. Sillar leidis, et U. Veimann ei viinud tapmiskatset lõpuni, vaid katkestas selle. Püstoli salve mahtuvus oli 6 padrunit. Seega jäi pärast 4 lasu tegemist salve veel 2 padrunit, mis võimaldanuks tapmise katse lõpetada, kuid U.Veimann ei teinud seda. Pärast neid laske toimus kannatanuga justkui leppimine ja koos sõideti kannatanu elukohta. Tegemist on süüteokatsest loobumisega ja isik saab vastutada vaid saabunud tagajärje ees t, s.o KarS § 121 lg 2 p 1 järgi. Tõendamist ei ole aga leidnud F.V kaasaaitamine Veimanni teole. F.V tahtlus sai olla suunatud vaid sellele, et viia Veimann kokkusaamisele seoses võlgnevusega. Subjektiivsest küljest puudub võimalus inkrimineerida talle tapmiskatsele kaasaaitamist, kuna subjektiivselt aitas ta kaasa võla nõudmisele. Kui Veimann väljus kokkulepitud teoplaanist ja hakkas lisaks võla nõudmisele kannatanut tapma, siis on tegemist täideviija ekstsessiga, mille korral tegu hälbib sellest teost, millele kaasaaitaja teda abistas. Sel juhul vastutab täideviija tegelikult toimepandu järgi, kaasaaitaja vastutus on aga välistatud, kuna ta aitas kaasa teole, mida ei ole temale inkrimineeritud. F.V tuleb õigeks mõista ja tema kasuks riigilt välja mõista ka tema poolt tasutud õigusabikulud. Kaitsja J.Aule leidis, ei vaidlust ei ole süüteo osas, mis on kvalifitseeritud KarS § 418 lg 1 järgi. Pärast tulistamist ja peksmist toimus kannatanu ja Veimanni vahel leppimine, mistõttu pole alust rääkida tapmiskatsest. Relva ei andnud Semjonov kannatanu tapmiseks, vaid igaks juhuks, enesekaitseks või hirmutamiseks. Tema kannatanu suhtes aktiivsust üles ei näidanud. Purjus inimese seismine Veimanni kõrval ei ole teole kaasaaitamine.

Tuvastatud asjaolud ja kohtu järeldused

M.Semjonovi osas täielikku tõendamist leidnud ning õigesti on nende käitumine kvalifitseeritud KarS § 418 lg 1 järgi.

eemale ja tekkis kaklus, kus mõlemad lõid teineteist, kukkusid põõsasse. Semjonov lihtsalt seisis kõrval. Põõsas kakeldes kuulis ta 2-3 plõksu. Mingil hetkel jooksis XY trepikotta, talle järgnes Veimann. Trepikojast väljusid nad rahulikult ja hakkasid rõdu all juttu rääkima. Siis istus Veimann XY autosse ja käskis tal neile järgi sõita. Semjonov istus F.V autosse ja sõideti xxx külla, kus XY, Veimann ja Semjonov väljusid, ajasid XY-ga ca 10 minutit juttu ja lahkusid rahumeelselt. Autosse tagasi istudes sai ta Veimannilt teada, et XY-l on kuulivigastused ja F.V küsimuse peale, et kas jääb elama, vastas Veimann jaatavalt. Alles siis sai aru, et plõksud, mida ta eelnevalt kuulnud oli, olid püstoli lasud. Sündmusest oli šokis ja tahtis kiiresti koju saada. Kellegi käes relva ei näinud. Hommikul ta autoga tööle ei läinud ja sõitis sõpradega niisama ringi (II kd lk 131 -134). Ülekuulamisel 19.11.2015 on F.V väitnud, et 02.11.15 otsis Veimann teda põhjusel, et soovis kokku saada C. Diga, kes pidi talle mingit võlga maksma. Maksmata võla pärast oli Veimann närviline ja endast väljas. Kuna C.D. on F.V sõber, helistas ta ise C.D-le ja sai teada, et viimasel pole raha maksta. Ta soovitas sõbral kõnesid mitte vastu võtta. Kuna C.D. Veimanni kõnesid vastu ei võtnud, hakkas viimane helistama teistele isikutele. Vahepeal võeti auto peale Semjonov, Veimann käis naabrimehelt kütuse jaoks raha laenamas, helistas erinevatele inimestele, kes aitaksid tal C.D-lt raha kätte saada. Keegi nõus ei olnud ja siis tegi Veimann ettepaneku Kosele sõita. Sai aru, et XY („xxxx“) pidi ka võlgu olema, kuid mille eest või millal see võlg tekkis, ta aru ei saanud. Siis helistas Veimann tema (F.V) telefonilt B. C-le, kes pidi „xxxx“ enda juurde kutsuma. Kui esimesel ülekuulamisel F.V väitis, et ta relva ei näinud, siis 19.11.15 selgitas, et xxxx tagasisõidul nägi autos Semjonovi käes relva ning viimane olevat selgitanud, et tõi selle relva Hispaaniast. Teises käes oli Semjonovil kilekott padrunitega ning Semjonov käskis Veimannil relva pärast mitte muretseda. Veimann teatas, et Eestisse ta ei kavatse jääda, põgeneb Soome. Veimanni maja ees Semjonov lahkus, kuid Veimann palus teda 10 minutit oodata, tõi kodust spordikoti, palus tal osta uue telefoni ja koos läksid tuttavate juurde, hiljem sõitsid sihitult taksoga ringi ( II kd lk 143 -147). Kohtuistungil ütlusi andes F.V väitis, et sündmuskohale jõudes autol jäi lihtsalt mootor käima, seetõttu ka tuled põlesid ja spetsiaalselt ta neid kuhugi ei suunanud. Sel ajal kui Veimann ja Semjonov olid autost väljunud, läks ta telefoniga internetti ja kirjutas sõnumit. Prokuröri küsimustele vastates ta selgitas, et ta ei soovinud, et Veimann kohtuks C.D-ga, sellepärast palus sõbral telefoni mitte vastu võtta, kuna purjus Veimann oli endast väljas ja närviline. Ta ei tea, miks B. C-le helistades tahtis Veimann kokku saada „xxxx“. Auto jättis ta rõdu all seisnud XYst 100 meetri kaugusele. Toimus rahulik vestlus, siis rüselus, löödi vastastikku rusikatega ja kuulis plõkse. Koos XY-ga läks Veimann koridori ja väljusid sealt rahumeelselt, jätkasid rõdu all jutuajamist ja seejärel sõideti xxxx. Peatudes vaadati kannatanu vigastusi ja ta ei näinud, et kannatanu Veimannile midagi üle andis, ta ei saanud aru mis xxx toimus või miks sinna sõideti.

selga. Soovis varjuda maja koridor, kuid tulistaja järgnes ja tiris ta välja. Teine mees, kes välja seisis, väänas peksjal relva käest ja ütles midagi. Uduselt mäletab kuidas autoga koju sõitis. Kodust helistas sõbrale, kes ta haiglasse viis, sest šokist ja verekaotusest tingituna ei olnud ta võimeline ise haiglasse sõitma (I kd lk 31 – 33).

Kohus ei pea eluliselt usutavaks ka F.V ütlusi kohtuistungil selle kohta, et ta ei saanudki nagu aru kannatanu vastu sooritatud ohtlikust rünnakust, ei tea sündmuse üksikasju, kuna teiste lahkumisel autost läks ta telefoniga internetti ja kirjutas sõnumit. F.V vastuolulised ütlused on kohtu arvates antud soovist vabaneda vastutusest ja distantseerida ennast antud sündmusest. Kui joobes U.Veimann (istus juhi kõrvalistmel) autos kogu tee lällas, oli endast väljas ja tegi F.V telefoniga mitmeid kõnesid, ei saanud F.V-le teadmata olla sõidu eesmärk ja Veimanni soov kellegagi arveid klaarida või võlasuhteid selgitada. Agressiivset Veimanni pidas ta nii ohtlikuks, et soovitas oma sõbral Veimanni kõnedele isegi mitte vastata. Samas nõustus ta sellega, et Veimann pöördub oma probleemi lahendamiseks (mida F.V nimetab võla nõudmiseks) B. C. ja XY poole, kes elavad xxxx. F.V polnud mingit alust arvata, et joobes ja agressiivselt meelestatud Veiman piirdub rääkimisega ega kasuta vägivalda. Kohtu arvates pole eluliselt usutav ka F.V ütlused selle kohta, et kaasa võetud relvast sai ta teadlikuks alles pärast tulistamist ja nägi seda esmakordselt koos padrunitega Semjonovi käes, kes autosse oli istunud pärast tulistamist. Semjonovi poolt soetatud ja tema kodust kaasavõetud relv oli juba autos olles edasi antud Veimanni kätte, kes selle hiljemalt enne väljumist oli endale tasusse pistnud. Tunnistaja B. C. ütlused kinnitavad, et autost väljunud ja koheselt kannatanule lähenenud Veimann võttis relva välja oma taskust. Seda ei ulatanud talle autost väljunud Semjonov. Ei ole loogiline ega usutav, et lällav ja agressiivne Veiman suutis autos olles relva olemasolu F.V eest varjata. Sõit Kose valda kestis vähemalt 20 -30 minutit ning pole võimalik et autot juhtinud (eeldatavalt kaine) F.V, ei kuuleks või paneks tähele, mida teevad või millest vestlevad tema autos kaks purjus inimest.

järgmise päeva varahommikul püüdis ta laevaga Soome põgeneda ja vestluses oma tuttavaga pidas võimalikuks kannatanu surma saadud vigastuste tagajärjel (jutt kasti panemisest). Õigesti on U.Veimanni käitumine kvalifitseeritud tapmisekatsena KarS § 113 lg 1 - § 25 lg 2 järgi.

eri süüteokoosseisule, siis mõistetakse talle üks karistus seadusesätte alusel, mis näeb ette raskema karistuse. Kuna tapmine jäi katse staadiumisse ja kannatanule tekitatud vigastused ei olnud rasked, peab kohus põhjendatuks karistada U. Veimanni vangistusega alla sanktsiooni keskmist määra. Kohus leiab, et vangistus 9 aastat vastab tema süü suurusele, on vajalik tema mõjutamiseks ning on kooskõlas ka õiguskorra kaitsmise huvidega. Kuigi süüteokatse puhul võib kohus KarS § 25 lg 6 alusel kohaldada KarS §-s 60 sätestatut (mõista kergendatud karistus, korrigeerides karistuse ülem- ja alammäära), ei pea kohus seda võimalikuks teo toimepanemise asjaolusid arvestades. Tingituna lühimenetlusest tuleb mõistetud karistust (9 aastat vangistust) KrMS § 238 lg 2 alusel vähendada kolmandiku võrra ning kandmisele kuulub seega 6 aastat vangistust. Kuna arutatava kuriteo on U.Veimann toime pannud enne Harju Maakohtu 14.04.2016 otsust, tuleb talle mõista liitkaristus KarS § 65 lg 1 alusel. Seega eelmise otsusega mõistetud karistusega (10 aastat vangistust) võib kaetuks lugeda mõistetava karistuse või suurendada eelmist karistust (liita mõistetav karistus osaliselt või täielikult) ja liitkaristusest maha arvata kantud karistus. Kuna tegemist on eriliigiliste kuritegudega, ei pea kohus võimalikuks mõistetava karistuse kaetuks lugemist raskema karistusega. Süüdistatavale ei saa tekitada tunnet, et mõne kuriteo eest võib karistusest vabaneda, kui ühe teo eest on mõistetud juba pikemaajalisem vangistus. Kohtu arvates on samas põhjendatud karistuste osaline liitmine. Tegemist on noore inimesega, kes on väikese lapse isa ja rasked kuriteod on ta toime pannud oma narkosõltuvusest tulenevalt. Liialt pikk vanglakaristus võib raskendada tema hilisemat resotsialiseerumist. Seega peab kohus põhjendatuks mõista U. Veimannile liitkaristuseks 14 aastat vangistust. Kuna karistusaja hulka tuleb KarS § 68 lg 1 alusel lugeda ka eelvangistus, siis liitkaristuse alguseks tuleb lugeda tema kahtlustatava kinnipidamise aeg, s.o. 03. november 2015.a. F.V on varasemate kuritegu eest (valeütluste andmine ja sõiduautode vargusele kaasaaitamise eest) karistatud vangistusega tingimisi, kus katseaeg lõppes 19.06.2015, s.o. vaid mõni kuu enne arutatava kuriteo toimepanemist. Ka varasemates kuritegudes seisnes tema osa selles, et ta sõidutas teo toimepanijad sündmuskohale. Kui ta oleks keeldunud narko- ja alkoholijoobes U.Veimanni xxxx sõidutamast, poleks rünnet kannatanule toimunud. Tema osa teos ei saa alahinnata, sest just tema abil organiseeriti kannatanu tulek/viibimine sündmuskohale (tema telefonilt on tehtud kõned nii kannatanule ja ka tunnistajale, kelle maja juurde sõideti). Samas tema osa kannatanu ründamise kaasaaitamises on kahtlemata väiksem kui M.Semjonovil. Teo toimepanemise asjaolusid arvesse võttes ei pea kohus võimalikuks tema karistamist kergemaliigilise karistusega (rahalise karistusega). Talle vangistust mõistes peab kohus põhjendatuks karistada teda sanktsiooni keskmise määra lähedaselt, s.o 2 aastat ja 3 kuud vangistust. Lühimenetluse tõttu karistust kolmandiku võrra vähendades kuulub kandmisele 1 aasta ja 6 kuud vangistust. Sellest karistusest tuleb kantuks lugeda eelvangistusaeg 4 kuud ja 7 päeva (04.11.2015 – 10.03.2016) ning kandmisele jääb 1 aasta 1 kuu ja 23 päeva vangistust. Teo toimepanemise asjaolusid arvesse võttes peab kohus võimalikuks kohaldada F.V suhtes KarS § 74 sätteid, s.t. vangistust ei pöörata täitmisele kui F.V 2 aasta ja 6 kuu pikkuse katseaja kestel ei pane toime uut tahtlikku kuritegu ning kriminaalhooldaja järelevalve all täidab KarS § 75 lg-s 1 nimetatud kontrollnõudeid. Kriminaalhooldaja järelevalve aitab

kohtu arvates distsiplineerida F.V järgnevat käitumist ja on vajalik tema mõjutamiseks mitte enam toime panema uusi süütegusid. Tõkend vahistamine, mis on 01.03.2016 määrusega asendatud elektroonilise valvega, tühistada pärast otsuse kuulutamist ning kuni otsuse jõustumiseni valida uueks tõkendiks elukohast lahkumise keeld. M. Semjonov on toime pannud kaks kuritegu. Relva ebaseaduslik (ilma vastava loata) omandamine ja selle hoidmine pärast kannatanu suhtes toimepandud tegusid kuni läbiotsimiseni 21.12.2015 ei ole hõlmatud kaasaaitamisteoga kannatanu suhtes. Tervisekahjustusele kaasaaitamise eest KarS § 121 lg 2 p 1 - § 22 lg 3 järgi peab kohus põhjendatuks karistada teda 3-aastase vangistusega, mis on veidi üle sanktsiooni keskmise määra; KarS § 418 lg 1 järgi on põhjendatud mõista karistuseks 1 aasta vangistust. Karistusi osaliselt liites KarS § 64 lg 1 alusel peab kohus vajalikuks karistada teda 4-aastase vangistusega. Lühimenetluse tõttu tuleb mõistetavat karistust kolmandiku võrra vähendada ning kandmisele kuulub 2 aastat ja 8 kuud vangistust, millest tuleb kantuks lugeda 1 päev eelvangistust (21.12.2015). Kuna karistatus eelmiste kuritegude eest on kustunud ning arvestades ka M. Semjonovi vanust, samuti teo toimepanemise asjaolusid, peab kohus võimalikuks ja põhjendatuks kohaldada tema suhtes KarS § 73 sätteid. Vangistust ei pöörata täitmisele, kui M. Semjonov 4-aastase katseaja kestel ei pane toime uut tahtlikku kuritegu. Menetluskulud KrMS § 180 lg 1 alusel tuleb süüdimõistetul süüdimõistva otsuse korral hüvitada ka menetluskulud. Antud kriminaalasjas on menetluskuludeks KrMS § 175 lg 1 p 3, 4 ja 9 alusel ekspertiiside tegemisega tekkinud kulud, määratud kaitsja makstav tasu põhjendatud ja vajalikus ulatuses ning süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha. M. Semjonovilt tuleb välja mõista määratud kaitsjale makstud tasu 408 eurot. süüdistatavatel olid kaitsjad valitud kokkuleppel.

Teistel

KrMS § 179 lg 1 kohaselt on süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha esimese astme kuriteos süüdimõistmise korral 2,5 kuupalga alammäära ehk 1 075 eurot ja teise astme kuriteo puhul 1,5 kuupalga alammäära ehk 645 eurot. Seega tuleb F.V-lt ja M.Semjonovilt välja mõista sundrahana 645 eurot. U. Veimannilt jätab kohus sundraha välja mõistmata, kuivõrd sundraha esimese astme kuriteo toimepanemise eest on temalt välja mõistetud juba Harju Maakohtu 14.04.2016 otsusega ning temast mitteolenevatel põhjustel on tema poolt toimepandud esimese astme kuritegusid arutatud eri menetlustes. Kuna kõik ekspertiisid – nii isiku ekspertiis, DNA ekspertiisid, lasujäägi ekspertiis kui ka tulirelvaekspertiis olid kohtu arvates määratud tõendamisvajadusest lähtuvalt, siis nende tegemise kulud tuleb süüdistatavatelt välja mõista ning kohus arvestab kulude väljamõistmisel iga süüdimõistetu vastutuse ulatust ja varalist seisundit.

Isiku ekspertiisi tegemise kulu 84 eurot (akt nr 16E-PõI0009; I kd, lk 47), samuti lasujäägiekspertiisi (akt nr 15E-AE0009, I kd lk 204) tegemise kulu 405 eurot peab kohus põhjendatuks välja mõista U. Veimannilt. Tulirelvaekspertiisi tegemise kulu 420 eurot (akt nr 16E-TB0002; I kd lk 214) tuleb välja mõista võrdsetes osades U. Veimannilt ja M. Semjonovilt (kummaltki 210 eurot). DNA ekspertiiside (aktid nr 15E-GE1543 ja 16E-GE0042; I kd lk 186 ja 198) tegemise kulud peab kohus põhjendatuks välja mõista kõigilt süüdistatavatelt võrdsetes osades. Kulude suuruse hindamisel juhindub kohus Riigikohtu lahendis 3-1-1-120-12 p-s 6 antud suunistest, mille järgi tuleb lähtuda objektidest, mis on ekspertidele ekspertiisi teostamiseks üle antud. Seejuures ei sõltu ekspertiisi hind asjaolust, mitme inimese DNA-proove analüüsiobjektilt leida üritatakse või milline summa ekspertiisi tegemiseks tegelikult kulutatakse. Seega tuleb kohtul lähtuda mitte reaktsioonide arvust, vaid objektide arvust ning arvestusega, et ühe ekspertiisiobjekti hind on 57 eurot, mis on sätestatud kohtuekspertiisiseadusega. Seega ekspertiisi 15E-GE1543 puhul tuleb süüdistatavatelt välja mõista mitte 1 539eurot, vaid (10 x 57) 570 eurot ning ekspertiisi 16E-GE0042 puhul mitte 2 394 eurot, vaid (15 x 57) 855 eurot. Seega tuleb kahe DNA ekspertiisi osas välja mõista summa kokku 1 425 eurot ning igalt süüdistatavalt 1/3 ehk 475 eurot. Arvestades süüdistatavate varalist seisundit, annab kohus võimaluse menetluskulusid vabatahtlikult tasuda osade kaupa, s.o 12 kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest, kuna kõigi menetluskulude kohene tasumine käib süüdimõistetutele ilmselt üle jõu. Kui menetluskulud ei ole 12 kuu jooksul tasutud, suunatakse need täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Asitõendid Viis CD-plaati salvestustega, mis asuvad kriminaalasja materjalide juures tuleb KrMS § 126 lg 3 p 1 alusel jätta kriminaalasja juurde pärast kohtuotsuse jõustumist. Padrunikestad, lasu- ja bioloogilise aine proovid, mis asuvad Tallinnas Rahumäe tee 6 Põhja Prefektuuri asitõendite hoidlas ( akt nr 2016-828, III kd lk 21-23) kuuluvad KrMS § 126 lg 3 p 4 alusel pärast kohtuotsuse jõustumist hävitamisele. Kannatanu XYe riided: musta värvi dressipüksid Umbro, oranži värvi T-särk, punast-musta värvi jope, mis asuvad samuti politsei asitõendite hoidlas Rahumäe tee 6, pärast kohtuotsuse jõustumist KrMS § 126 lg 3 p 2 alusel tagastada XYele. Relv Zorak koos padrunisalvega, mis on antud üle relva ja laskemoona lattu ( akt nr 110-16AT, III kd, lk 20) konfiskeerida ja KrMS § 126 lg 3 p 4 alusel pärast kohtuotsuse jõustumist hävitada. Süüdistatava Ursel Veimanni jalatsid ja sinine jope, mis asuvad Tallinnas Rahumäe tee 6 Põhja Prefektuuri asitõendite hoidlas (III kd, lk 21-23) tuleb KrMS § 126 lg 3 p 2 alusel edastada pärast kohtuotsuse jõustumist Tallinna Vanglasse U. Veimanni isiklike asjade juurde lisamiseks. Menetlusnormid, millest kohus lähtub otsuse tegemisel, on KrMS §-d 175, 179, 180, 238, 306, 311- 313.

Külli Iisop Kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/

Tallinna Ringkonnakohus 21. septembril 2016.a otsustas: Tühistada Harju Maakohtu 30. juuni 2016.a kohtuotsus järgmistes osades:

Mõista Meelis Semjonov süüdi KarS § 113 lg 1 - § 25 lg 2 ja § 22 lg 3 ja karistada teda vangistusega 6 (kuus) aastat. KarS § 64 lg 1 alusel lugeda KarS § 418 lg 1 järgi mõistetud kergem karistus kaetuks raskema karistusega ning liitkaristuseks mõista vangistus 6 (kuus) aastat. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendada 1/3 võrra Meelis Semjonovile KarS § 64 lg 1 alusel moodustatud liitkaristust 6 (kuute) aastat vangistust. Mõista liitkaristuseks 4 (neli) aastat vangistust. KarS § 73 lg 1, 2 kohaldamisel mõistetud vangistust ei pöörata osaliselt täitmisele kui Meelis Semjonov ei pane 5 (viie) aastase katseaja kestel toime uut tahtlikku kuritegu.

KarS § 73 lg 2 alusel määrata, et kohe kantakse ära vangistus 4 (neli) kuud. Osaliselt kandmisele kuuluvaks karistuseks lugeda 3 (kolm) kuud 29 (kakskümmend üheksa) päeva vangistust.

Ülejäänud 3 (kolme) aastat 8 (kaheksat) kuud mõistetud vangistusest ei pöörata täitmisele, kui Meelis Semjonov 5 (viie) aastase katseaja jooksul ei pane toime uut kuritegu. Katseaja algust lugeda otsuse tegemise päevast.

Karistuse kandmise algust arvestada karistuse kandmisele asumise kuupäevast.

Mõista F.V süüdi KarS § 113 lg 1 - § 25 lg 2 ja § 22 lg 3 ja karistada teda vangistusega 5 (viis) aastat. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendada mõistetavat põhikaristust 1/3 võrra. Lõplikuks karistuseks mõista F.V-le 3 (kolm) aastat 4 (neli) kuud vangistust.

KarS § 73 lg 1, 2 kohaldamisel mõistetud vangistust ei pöörata osaliselt täitmisele kui F.V ei pane 5 (viie) aastase katseaja kestel toime uut tahtlikku kuritegu. KarS § 73 lg 2 alusel määrata, et kohe kantakse ära vangistus 4 (neli) kuud 7 (seitse) päeva. Seega lugeda osaliselt kandmisele kuuluv karistus kantuks.

Ülejäänud 2 (kahte) aastat 11 (ühteist) kuud 23 (kahtekümmend kolme) päeva mõistetud vangistusest ei pöörata täitmisele, kui F.V 5 (viie) aastase katseaja jooksul ei pane toime uut kuritegu. Katseaja algust lugeda otsuse tegemise päevast.

Välja mõista Meelis Semjonovilt menetluskulu summas kokku 2 168 eurot, s.o ekspertiiside tegemise kulud 685 eurot (akti 16E-TB0002 järgi 210 eurot), aktide15EGE1543 ja 16GE-GE0042 järgi 475 eurot); määratud kaitsjale makstud tasu 408 eurot ja süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha 1 075 eurot. Välja mõista F.V-lt menetluskulu summas kokku 1 550 eurot, s.o ekspertiiside tegemise kuludest 475 eurot (aktid 15E-GE1543 ja 16GE-GE0042) ning süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha 1 075 eurot.

Muus osas jätta kohtuotsus muutmata.

Prokuröri apellatsioon rahuldada osaliselt. Kaitsjate apellatsioonid jätta rahuldamata.

Meelis Semjonovi kaitsja Juho- Enn Aule riigi õigusabi eest makstud tasu 48 (nelikümmend kaheksa) eurot jätta riigi kanda KrMS § 185 lg 1 alusel.

Mõista Eesti Vabariigilt F.V kasuks välja 720 (seitsesada kakskümmend) eurot valitud kaitsjale apellatsioonimenetluses makstud tasu katteks.

Kohtukoosseis / allkirjad /

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.