Isikuvastased süüteod › Eluvastased süüteod

toime KarS § 118 lg 1 p 1 ja 117 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo, mis vastab alates 01.01.2015.a. jõustunud KarS §-le 118 lg 1 p 7 s.o tervisekahjustuse tekitamine kui sellega on põhjustatud surm.

aasta 6 kuu pikkuse katseaja jooksul toime uut kuritegu ja täidab KarS § 75 lg -s 1 sätestatud kontrollnõudeid: elab kohtu määratud alalises elukohas – XXXXXXX ; ilmub kriminaalhooldaja määratud ajavahemike järel kriminaalhooldusosakonda registreerimisele; allub kriminaalhooldaja kontrollile oma elukohas ning esitab kriminaalhooldajale andmeid oma kohustuste täitmise ja elatusvahendite kohta; saab kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elukohast lahkumiseks Eesti territooriumi piires kauemaks kui viieteistkümneks päevaks; saab kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elu-, töö- või õppimiskoha vahetamiseks; saab kriminaalhooldusametnikult eelneva loa Eesti territooriumilt lahkumiseks ja väljapool Eesti territooriumi viibimiseks. KarS § 78 p 1 kohaselt hakkab katseaeg kulgema kohtuotsuse kuulutamisest.

Maakohus märkis, et N.M-i süü talle esitatud süüdistuses on leidnud tõendamist.

3.1 Tartu Ülikooli Kliinikumi 20.03.2013 teatises on teavitatud uurimisasutust K.Õ. surmast 20.03.2013, kell 11:17. Eksperdi arvamuse kohaselt on K.Õ. surma põhjuseks pea kinnine trauma vasakpoolse kõvakelmealuse verevalumiga, mille tüsistusena tekkis peaajuturse. Surma põhjustanud kõvakelmealune verevalum ei ole põhjustatud haigusest ega tekitatud lapse enda poolt. Verejooksu suust põhjustas ülahuulekida rebend, mis on põhjustatud löögist vastu suud laia piiramata pinnaga esemega, näiteks lahtise käega. Surma põhjustanud vigastused on tõenäoliselt tekitatud löögist lahtise käega suu piirkonda, millele järgnes lapse kukkumine pea vasaku poole kuklapiirkonna löögiga vastu põrandat. 3.2 Süüdistatava ütlused luges kohus mittejärjepidevaks, samuti esinevad neis omavahelised vastuolud, mistõttu arvestas kohus vaid neid ütlusi, mis omavahel riimuvad.

3.3 Kriminaalasjas puudub vaidlus selles, et 16.03.2013 õhtul jäi 2 -aastane K.Õ. kahekesi N.M-ig aadressil XXXXXXX XX asuvasse korterisse. Lapse ema lahkus kella 17:30 paiku, laps jäi temast maha magavana, korterisse jäi ka N.M . K.Õ. kukkumise ja vigastuste saamise asjaoludes ilmneb vastuolu kõrvutatuna telefonikõnes Häirekeskusele avaldatus, N.M-i poolt tunnistaja L.L. avaldatus ning süüdistatava ütlustes, mis ta kohtuistungil andis. N.M-i ristküsitlusel leidis tõendamist asjaolu, et N.M on andnud kohtueelsel uurimisel lapsel tekkinud vigastuste kohta teistsuguseid ütlusi võrreldes kohtus antud ütlustega. N.M kinnitas kohtuistungil, et tema poolt kohtueelsel uurimisel antud ütlused lapse kukkumiste ja hüpitamiste kohta ei vasta tõele. Ka kahtlustatavana kinnipidamisel koostatud puhtsüdamlikus ülestunnistuses antud kirjalik seletus ning päev hiljem ütluste olustikuga seostmisel antud täiendavad ütlused lapsel vigastuste tekkimise kohta ei vasta tõele. N.M kinnitas, et tema puhtsüdamlik ülestunnistus ei ole õige, tegemist on väljamõeldisega. N.M on põhjendanud ebaõigete ütluste andmist ning puhtsüdamliku ülestunnistust sellega, et teda survestati uurija poolt ning mõjutati kambrikaaslase R.S. poolt. 3.4 Kohtuistungil antud ütlused on vastuolus ka R.S. ütlustega. Kohtus R.S. ga läbi viidud ülekuulamisel viimane keeldus ütluste andmisest ning prokuratuuri taotlusel ja juhindudes KrMS § 291 lg 1 p 2 ja § 296 lg-test 2,3 võttis kohus vastu R.S. poolt kohtueelsel menetlusel antud ütlused. Kaitsja tunnistaja ütluste vastuvõtmisele vastu ei vaielnud. 3.5 Puudub vaidlus, et kohtueelses menetluses on süüdistatava osavõtul toimunud menetlustoimingutes osalenud kaitsja. Lähtudes eeltoodust ei ole süüdistatava ütlused tema survestamisest uurimistoimingute käigus ja kambrikaaslase poolt eluliselt usutavad. Kohus luges

N.M-i kriminaalmenetluses antud ütlused K.Õ. le tekitatud vigastuste päritolu ja tekkemehhanismi kohta diametraalselt vastandlikuks. Kohtumenetluses on N.M asunud end lapsele vigastuste tekitamisest distantseerima. Eeltoodust lähtudes leidis kohus, et N.M-i ütlused ei ole usaldusväärsed selles, et tal puuduvad teadmised K.Õ. kukkumise ja vigastuste tekkimise asjaolude kohta ning et ta ei ole süüdistuses kirjeldatud ajal ja asjaoludel last löönud ega talle tervisekahjustusi tekitanud. 3.6 Kohus leidis, et tunnistaja R.S. ütlused tuleb jätta tõendikogumisse. R.S. poolt avaldatud ütlustest nähtuvad asjaolud, milliseid ta on kuulnud N.M-ilt ning milles sisaldub kuriteo toimepanemise omaksvõtt. R.S. ütlused haakuvad ka muude asjas olevate tõenditega, mh eksperdi arvamusega K.Õ. surma põhjuse ja vigastuste tekkemehhanismi osas. R.S. ütluste vastuvõtmiseks on täidetud ka KrMS § 291 lg 3 sätestatud tingimused. Pooled ei ole esitanud faktilisi asjaolusid, mis annaksid aluse kahelda tunnistaja poolt antud ütluste andmise asjaoludes ja tema isiku usaldusväärsuses. R.S. ütluste vastuvõtmine on põhjendatud ja vajalik kriminaalasja lahendamiseks olulise asjaolu hindamiseks ning süüdistataval ja tema kaitsjal on olnud küllaldane võimalus esitada tunnistaja R.S. ütlustele vastuväiteid. 3.7 Perearsti raviloo, väljavõtte tervisekaardist ja statsionaarse epikriisi jättis kohus tõendite kogumist välja, sest otseselt ei seondu need tõendid kuriteosündmusega ning ei anna teavet K.Õ. surma põhjuste kohta. 3.8 Kohtueksperdi poolt kohtuistungil antud ütlused kinnitavad eksperdiarvamust. Surma põhjusena välja toodud pea kinnine trauma ja haiguslik seisund hemorraagiline vaskuliit ei ole omavahel seostatavad ning hemorraagiline vaskuliit ei saa antud hetkel olla K.Õ. surma põhjuseks. Eksperdiarvamuse p 5 nähtub, et K.Õ. l tuvastatud kooma tekkis ägeda kõvakelmealuse verevalumi tõttu konkreetsel juhul minutite (maksimaalselt 30-40 minutit) jooksul. Kohus osundas asjaolule, et lapsel kooma tekkimise aeg mahub kannatanu S.R. kodust lahkumise ja süüdistatava poolt Häirekeskusesse helistamise ajavahemikku. Lisaks eelmärgitule on ekspert asunud arvamusele, et K.Õ. verejooksu suust põhjustas ülehuulekida rebend, mis on põhjustatud löögist vastu suud laia piiramata pinnaga esemega, näiteks lahtise käega ning surma põhjustanud vigastused on tõenäoliselt tekitatud löögist lahtise käega suu piirkonda, millele järgnes lapse hooga kukkumine pea vasaku poole kuklapiirkonna löögiga vastu põrandat. 3.9 Kaitsja esitas ka hüpoteesi, et K.Õ. võis jäädes N.M-iga kahekesi, saada vigastuse ise, huule katki kukkuda või joosta katki ja saada peavigastuse. Kohus kaitsja poolt tõstatatud kahtlusi ei jaganud. Esmalt osundas kohus ekspertiisiaktile, milles antud arvamuse kohaselt on tõendatud, et K.Õ. ülahuulekida rebend on tekitatud löögist kõva tömbi piiramata pinnaga esemega, näiteks lahtise käega. Ka kohtuistungil on ekspert selgitanud ning pidanud väga vähe usutavaks, et ülahuulevigastus võib tekkida kukkumisest vastu kõvasid tömpe esemeid, näiteks joostes, kuna näo anatoomiliste iseärasuste tõttu tabab löök enne kas nina või lõuga, mitte ülahuult. Ka teised asjas uuritud tõendid (S.R. ütlused) ei kinnita kahtlust. S.R. on kinnitanud, et lapsel puudus harjumus peale ärk amist hakata toas ringi jooksma. Seetõttu luges kohus välistatuks, et laps võis saada tervisekahjustused enda tegevuse tagajärjel. 3.10 Kokkuvõtlikult leidis kohus, et puudub alus kahelda kohtus üle kuulatud kannatanu ja tunnistajate ütluste usaldusväärsuses, samuti kohtus avaldatud R.S. ütlustes ning kohtule esitatud eksperdi arvamuses ning ekspert T. Vaasi poolt kohtuistungil antud ütlustes. Samuti arvestas kohus süüdistatava neid ütlusi, milles need haakuvad muude asjas olevate tõenditega. Kohus luges tõendatuks, et N.M-i löögist lahtise käega K.Õ. suu piirkonda tekkis K.Õ. l ülahuulekida rebend ja ta kukkus pea vasaku poole kuklapiirkonnaga vastu põrandat. Selle tulemusena tekkis K.Õ. l kinnine trauma pea vasakpoolse kõvakelme aluse verevalumiga, mille tüsistusena tekkis peaajuturse ning mis põhjustas K.Õ. surma 20.03.2013. 3.11 Kohus leidis, et N.M põhjustas K.Õ. surma hooletusest. Õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud puuduvad.

3.12 Karistuse mõistmisel arvestas kohus KarS § 56 lg -s 1 sätestatut. Samuti arvestas kohus, et N.M-i ei ole varem kriminaalkorras karistatud. Karistust kergendavana arvestas kohus abi andmist kannatanule vahetult pärast süüteo toimepanemist. Karistust raskendavaks asjaoluks luges kohus süüteo toimepanemist teadvalt noorema kui kaheteistaastase alaealise suhtes. N.M-ile mõistatav karistus ei saa olla rangem varasemalt talle Tartu Ringkonnakohtu 19.06.2015 poolt mõistetud karistusest. Eeltoodut arvestades leidis kohus, et süüdlast saab mõjutada uute kuritegude toimepanemisest hoiduma karistades teda vangistusega 1 aasta ja 3 kuud. Karistusaja hulka arvestada eelvangistuses viibitud aeg, s.o 2 päeva ning lõplikuks ärakandmisele kuuluvaks karistuseks mõista 1 aasta 2 kuud ja 28 päeva vangistust. Karistus jätta KarS § 74 lg 1 alusel täitmata pööramata, kui N.M ei pane 1 aasta ja 6 kuu pikkuse katseaja jooksul toime uut kuritegu ja täidab KarS § 75 lg-s 1 sätestatud kontrollnõudeid.

APELLATSIOONIS ESITATUD TAOTLUSTE SISU

4.5 Maakohus on R.S. ütluste usaldusväärseks lugemisega seoses leidnud, et need on haakumuses ka muude asjas kogutud tõenditega, mh eksperdi arvamusega K.Õ. surma põhjuste ja vigastuste tekkemehhanismi osas. Kohtu järeldus on küll formaalselt õige, ent ekspertiisi läbiviimisel on eksperdile üle antud ka R.S. ütlused, mis võisid mõjutada eksperti oma arvamuse kujundamisel just vigastuste tekkepõhjuste sisustamisel. 4.6 Apellant osundab eksperdi maakohtus antud selgitustele, mille kohaselt K.Õ. vigastused võisid tekkida ka nt lapse jooksmisel peaga vastu diivanit ning sealt selili põrkudes võis saada kuklapiirkonna vigastuse, põhjustades surma. Seetõttu on apellandi arvates igal juhul tegemist asjas esineva kahtlusega vigastuste tekkemehhanismi hindamisel, mida ei ole õnnestunud kõrvaldada asja kohtuliku menetluse käigus. 4.7 Nõustuda ei saa ka R.S. ütluste vastuvõtmisega KrMS § 291 lg 3 alusel, sest täitmata on selleks vajalikud tingimused. Ütluste andmise asjaolud ja tunnistaja isik annavad igal juhul alust kahelda tõendi usaldusväärsuses. Tunnistaja näol on tegemist isikuga, keda on kriminaalkorras korduvalt karistatud, kes viibib ka käesoleval ajal kinnipidamisasutuses ning on andnud ka vastuvõetud ütlused viibides vangistuses. Seega tingimuses, kus ta oma ütluste andmisel ei pruukinud olla objektiivne. 4.8 Apellant ei ole nõus maakohtuga selles, et kaitsja poolt esitatud kirjalikud tõendid – s.h perearsti ravilugu, väljavõte tervisekaardist ja statsionaarsest epikriisist, jättis kohus tõendikogumist välja. Kaitsja hinnangul nimetatud tõenditest nähtuvalt ei ole välistatud võimalus, et K.Õ. võis 16.03.2013 joostes kukkuda ning samuti osundavad nimetatud tõendid sellele, et lapsel esines ka varasemalt tervisehäireid, s.h hematoome. K.Õ. surm võis saabuda tema enda käitumise tagajärjel tekkinud vigastuste (õnnetusjuhtumi) tulemina või ka koosmõjus temal diagnoositud haigusega. 4.9 Taunitav on riigi käitumine süüdistuse esitamisel selle muutmisega raskemaks alles pärast seda, kui läbitud oli kolm kohtuastet ja seda ilma ühegi täiendava tõendita või Riigikohtu vastava osunduseta. See näitab süüdistaja järjepidamatust süüdistuse esitamisel ja sisustamisel ning on vastuolus õiguskindluse põhimõttega. 4.10 Tulenevalt süütuse presumptsiooni printsiibist saab süüdimõistva otsuse teha üksnes juhul, kui isiku süüd puudutavad tõsiseltvõetavad kahtlused on kõrvaldatud. Kui jääb mingeidki kõrvaldamata kahtlusi, tuleb need tõlgendada tema kasuks.

kogutud tõendeid, aluseks võtnud nendest nähtuva teabe ning selgitanud, millistel kaalutlustel ta leiab, et N.M-ile esitatud süüdistus on tõendatud. Kohtu seisukohad on tõenditega toestatud ning seisukohtade kujunemine on jälgitav. Nendega nõustub ka ringkonnakohus. Alusetu on maakohtule ette heita ka KrMS § 339 lg 1 p 8 sätestatud rikkumist, kuna kohtuotsuse resolutiivosa järeldused on vastavuses tõendamiseseme tuvastatud asjaoludega. Asjaolu, et apellant kohtu seisukohtadega ei nõustu, ei tähenda seda, et nimetatud menetluslik minetus oleks kohtule ette heidetav.

isik, ei tõusetu tunnistaja ütluste usaldusväärsuse küsimus. Kaitsja ei ole esitanud ühtegi arvestatavalt asjaolu, millest saaks järeldada vähimaidki kahtlusi tunnistaja ütluste andmise asjaolude kohta. 10.4 Lisaks saab kahtlusteta väita, et tunnistaja R.S. ütluste vastuvõtmine oli põhjendatud ja vajalik kriminaalasja lahendamiseks olulise asjaolu, s.o süüdistatava seotuse hindamiseks süüdistuses toodud kuriteoga. Samuti on vastaspoolel, s.o kaitsjal ja süüdistataval olnud küllaldane võimalus esitada tunnistaja ütlustele vastuväiteid. 10.5 Ringkonnakohtu hinnangul on kõige olulisemaks tunnistaja ütluste usaldusväärsuse kasuks rääkivaks asjaoluks see, et R.S. ütlused haakuvad muud tõenditega, s.h eksperdi arvamusega K.Õ. surma põhjuste ja vigastuste tekkemehhanismi kohta. Peale selle kattuvad tunnistaja ütlused ka süüdistatava enda ütlustega osas, mida kohus süüdistatava puhul sai kasutada (N.M-i käimine Tartus peol, N.M-i ja kannatanu vaheline konflikt, jms). 10.6 Ringkonnakohtu arvates on apellandi väide selle kohta, et eksperdi arvamust mõjutas tunnistaja R.S. ütlused, täiesti otsitud ning oletuslik. Ekspertiisi tegemiseks on eksperdil õigus tutvuda ekspertiisiks vajalike kriminaalasja materjalidega. Vajadusel on eksperdil õigus ekspertiisi tegemise käigus taotleda ekspertiisimaterjali täiendamist. Seega peab menetleja kriminaalasja materjalide ekspertiisi tegemiseks vajalikus mahus eksperdile esitamisega tagama selle läbiviimise võimalikkuse. Selliselt kriminaalmenetlusseadusega kooskõlas oleval viisil on menetleja toiminud ka käesolevas kriminaalasjas, kui eksperdile esitati vastavad kriminaalasja materjalid, s.h R.S. ütlused. Kaitsja meelevaldne järeldus eksperdi mõjustatavusest tunnistaja ütlusest tõstataks aga kahtluse eksperdi pädevusest. Sellist küsimust apellant siiski otsesõnu ei esita, jäädes pelgalt oletustesse. Ühtegi asjaolu, millest võiks tõusetuda kahtlusi eksperdi arvamuse kui tõendi kohtukõlbulikkusest, kriminaalajast ei tulene.

informatsioon K.Õ. tervise kohta, kuid neis toodud andmed ei sisalda olulist teavet menetletava kuriteo asjaoludesse puutuvalt (vt kohtuotsuse lk 10). 13.2 Apellandi väide, et K.Õ. surm võis saabuda tema enda käitumise tagajärjel tekkinud vigastuste (õnnetusjuhtumi) tulemina või ka koosmõjus temal diagnoositud haigusega, on ümberlükatud maakohtu otsuses toodud tõenditel tugineva järeldusega, mida ringkonnakohus üle ei korda (eelkõige eksperdiarvamus ja eksperdi ütlused kohtus, vt maakohtu otsuse lk 10-11).

/Allkirjastatud digitaalselt/

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.