Liiklussüüteod

joobeseisundis. H.H veres tuvastati etanooli 2,44+/-0,07 mg/g kohta. Antud teoga rikkus H.H liiklusseaduse (LS) § 33 lg 11 p 2 ja § 69 lg 1 nõudeid, mille kohaselt ei tohi juht olla alkoholijoobes. LS § 69 lg 4 p 1 kohaselt loetakse mootorsõidukijuht alkoholijoobes olevaks, kui juhi ühes grammis veres on vähemalt 1,50 milligrammi alkoholi või tema väljahingatavas õhus on alkoholi 0,75 milligrammi ühe liitri kohta või rohkem.

MAAKOHTU OTSUSE PÕHJENDUSED

Nähtuvalt P.R. u ja K.S. a ütlustest olid vastu sõitnud auto tuled pimestavad ja auto sõitis neile ette. Selline käitumine on omane alkoholijoobes olevale autojuhile, kelle reageerimiskiirus on eelduslikult aeglasem ja käitumine ettearvamatum võrreldes keskmise kaine inimesega. Ka see on üheks asjaoluks, miks ei ole usutav süüdistava versioon sellest, et autot juhtis kaine V.T. . 3.2 Politseiametnikust tunnistaja J.U. ütlustest nähtub, et sündmuskohal nägi ta süüdistatava vigastatud otsmikku ja auto mõranenud esiklaasi. P.R. u ütluste kohaselt oli kahjustatud süüdistatava sõiduki kõrvalistuja esiklaas. Kohus järeldas, et süüdistataval oli kinnitamata ka turvavöö, kuna avarii hetkel paiskus ta otsmikuga vastu esiklaasi, mis mõranes. Arvestades, et süüdistatava sõiduauto jäi avarii tagajärjel kõrvuti teise autoga samas suunas, on usutav, et toimivate jõudude mõjul paiskus süüdistatav peaga kõrvalistuja poolse esiklaasi suunas, mille tagajärjel sai kannatada ka tema otsmik. Kohtu hinnangul on võimalik selliseid järeldusi teha ilma spetsialisti või eksperdi arvamuseta. Kaitsja on siinkohal taotlenud täiendavate ekspertiiside tegemist, tõendamaks, et süüdistav autot ei juhtinud. Kohtu hinnangul moodustab kriminaalasjas piisavalt usaldusväärsete tõendite ja asjaolude kogum, millest järeldub süüdistatava poolt auto juhtimine alkoholijoobe seisundis.

APELLATSIOON JA TAOTLUSED

Kohtuliku uurimine on toimunud ühekülgselt ja puudulikult (KrMS § 338 p 1).

4.1.1 Kaitsja taotles kaitseakti täienduses 02.12.2015 DNA-ekspertiisi ja sõiduki tehnilise ekspertiisi läbiviimist ning kolme tunnistaja ülekuulamist, tõendamaks süüdistatava seisukohta, et ta ei juhtinud sõidukit joobeseisundis, vaid viibis kõrvalistmel. Kohus jättis taotlused valdavalt rahuldamata, kuulates üle vaid ühe tunnistaja (A.S. a ülekuulamise taotlusest kaitsja hiljem loobus). 4.1.2 Tuvastades, et süüdistatav juhtis sõidukit joobeseisundis, tugineb kohus eelkõige Salva Kindlustusele 13.01.2014 esitatud süüdistatava omakäelisele seletusele. See on ebausaldusväärne tõend aga juba seetõttu, et on esitatud Swissotel Tallinn konverentsi märkmepaberil. 4.1.3 Kohus, hinnates süüdistatava ütluste usaldusväärsust, on pidanud oluliseks, et joobes juhtimisega põhjustatud tsiviilkahju on jõustunud kohtuotsusega süüdistatavalt välja mõistetud ja et kohtuotsusest nähtuvalt on teda esindanud advokaat. Viimane ei vasta tõele. Kohtuotsusest ei nähtu, et H.H oleks olnud tsiviilasjas esindaja. Samuti ei saa nõustuda sellega, et tagaseljaotsuse tegemine võiks kinnitada süüdistatava poolt sõiduki juhtimist joobes. Ka on kohus jätnud hindamata kaitsja väited, et P.R. u ja K.S. olid huvitatud liiklusõnnetuse põhjustamisest joobes juhi (süüdistatava) poolt, kuna toimunu ajal kehtinud LKindlS § 48 lg 2 p 2 kohaselt oli kindlustusandjal õigus esitada tagasinõue kahju tekitanud sõiduki valdaja vastu, kes juhtis sõidukit alkoholijoobes. Tagasinõudeõiguse puudumisel ei oleks P.R. u kindlustusandja soostunud põhjaliku uurimiseta hüvitist maksma. Põhjalik uurimine oleks võinud viia tõdemuseni, et õnnetuse põhjustajaks oli P.R. u. 4.1.4 Maakohus on vääralt süüdistatava varasemast karistatusest järeldanud teatud käitumismustrit, mis avaldub kombes sõita eluliste probleemide lahendamisel autoga, olles joobes. 4.1.5 Põhjendatud ei ole lähtumine sellest, et avarii leidis aset süüdistatava sõiduki ettekeeramise tõttu P.R. u sõiduautole. Liiklusõnnetuse asjaolude tuvastamiseks ei saa nt olla usaldusväärne sündmuskoha vaatlusprotokoll, kuna sellel puuduvad õnnetuses osalenud sõidukite juhtide allkirjad. 4.1.6 Apellant ei nõustu kohtuga, et süüdistatava auto tuuleklaasi mõranemise kõrvalistuja poolel põhjustas juhikohal istunud H.H turvavöö kinnitamata jätmine. Sellise järelduse tegemiseks tuleks läbi viia tehniline ekspertiis. Samuti ei ole kohus arvestanud, et P.R. u ütluste kohaselt kulus tal süüdistatava sõiduki juhiukseni jõudmiseks 3-4 minutit ning et kõigi tunnistajate kinnitusel oli väljas pime ja tee ei olnud valgustatud. Seega oli võimalik, et V.T. lahkus sõidukist nii, et P.R. u ja K.S. seda ei näinud, eriti arvestades, et ilmselt olid tunnistajad kokkupõrkest šokiseisundis. P.R. u ja K.S.

kinnitasid sedagi, et peale kokkupõrget keskendusid nad esmalt enda vigastuste väljaselgitamisele. V.T. i poolt sõiduki juhtimist kinnitas aga tunnistaja Ü.R. . 4.1.7 Seoses süüdistatava väitega, et tema istus juhi kõrvalistmel, on kohus jätnud hindamata P.R. u ja K.S. a ütlused selles, et kui nad jõudsid süüdistatava sõiduki juhiukseni oli süüdistatav alles sõidukist väljumas. See omab tähtsust, sest kui süüdistatav oleks õnnetuse toimumise ajal istunud juhikohal, siis oleks tal olnud võimalus 3-4 minuti jooksul sõidukist väljuda ning jõuda sellest piisavalt eemalduda. Kohus ei ole hinnanud kaitsja väidet, mille kohaselt oli süüdistatava viivitus ajendatud sellest, et kõrvalistuja uksest ta välja ei saanud, kuna see autole tekkinud kahjustuste tõttu ei avanenud. Sõidukist väljumiseks pidi ta kasutama juhiust, milleni jõudmiseks tuli ronida üle käigukangikonsooli. 4.1.8 Kokkuvõttes, käesolevas asjas ei ole üle kuulatud ühtegi tunnistajat, kes oleks vahetult näinud või kinnitanud, et sõidukit juhtis süüdistatav. Asjas ei ole ka ühtegi dokumentaalset tõendit, mis süüdistatava juhtimise fakti usaldusväärselt kinnitaks. Samuti ei ole esitatud ühtegi tõendit, mis välistaks võimaluse, et sõidukit juhtis V.T. . Küll aga on tunnistaja Ü.R. i ütlused selle kohta, et õnnetuse ajal juhtis süüdistatava sõidukit V.T. . KrMS § 7 lg 3 sätestab, et kriminaalmenetluses kõrvaldamata kahtlus süüdistatava süüdiolekus tõlgendatakse tema kasuks. 4.2 Kohus on oluliselt rikkunud ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõtet, mis toob kaasa kohtuotsuse tühistamise. 4.2.1 Süüdistatava kohtu alla andmist ei ole seaduses sätestatud korras tegelikult toimunudki. Maakohus pidas eelistungi 02.10.2014. Esimene kohtuistung asja sisuliseks arutamiseks oli 11.11.2014. Lisaks esitas süüdistatava kaitsja 25.02.2015 taotluse kohtumeditsiinilise ekspertiisi määramiseks. Rohkem kui aasta pärast eelistungit ning pärast korduvaid asja sisuliseks arutamiseks määratud kohtuistungeid tegi kohus 18.11.2015 määruse uue istungiaja määramise kohta. Kuna määruse resolutsioonis viidati TsMS §-le 263, võib eeldada, et kohus pidas kõnealust määrust kohtu alla andmise määruseks. Siiski puuduvad kohtumääruses TsMS § 263 p-des 5, 7, 8 ettenähtud otsustused. Arvestades kohtu arvukaid rikkumisi süüdistatava kohtu alla andmisel, oli tema kohtu alla andmine tühine ning kohtumenetlus oli rajatud õigustühisele alusele (RKKKm nr 3-1-1-86-15, p 14). 4.2.2 Kohus ei ole taganud kaitsjale kaitseülesannete teostamise võimalust nõutaval määral. Eelkõige on kohus kaitsja ekspertiisitaotluste ja tunnistaja H.T. i üle kuulamise taotluse rahuldamata jätmisega piiranud kaitsja õigust esitada tõendeid (KrMS § 47 lg 1 p 2). Kohus lahendas kaitsja taotlused alles 21.01.2016 istungil ning põhjendas taotluste rahuldamata jätmist selle hilinenult esitamisega ja ekspertiiside läbiviimise tõttu mõistliku menetlusaja ohtu seadmisega. Apellandi hinnangul ei ole kohtu põhjendus asjakohane. Esiteks, kohus lahendas kaitsja taotluse ligemale kaks kuud pärast selle esitamist. Teiseks, asja kiire lahendamine ei tohi prevaleerida õige lahendamise ees. 4.2.3 Kohus on kohtuistungi protokolli õigeaegse avaldamata jätmisega rikkunud kaitsja õigust tutvuda menetlustoimingu protokolliga (KrMS § 47 lg 1 p 4, lg 2) ning analüüsida tunnistajate ütlusi enne kohtuvaidlusi. Käesolevalt toimus tunnistajate ülekuulamine 08.12.2015 istungil. Kohus ei teavitanud kaitsjat protokolli allkirjastamise ajast ega edastanud protokolli kaitsjale enne järgmise kohtuistungi toimumist. Seetõttu puudus kaitsjal võimalus valmistuda 21.01.2016 kohtuistungiks sellise põhjalikkusega, et samal päeval kohtuvaidlusi pidada. Kaitsjale tuli 21.01.2016 istungil üllatusena, et kohus otsustas asja lõpuni arutada ilma kaitsjale varasemat istungiprotokolli edastamata ja olukorras, kus ei ole teada, kas täiendavaid tõendeid ekspertiisidega kogutakse. 4.2.4 Kohus ei ole kohelnud pooli võrdselt, jättes sellega tagamata võistlevuse põhimõtte rakendamise (KrMS § 14). Maakohus on jätnud menetluse venimise kaalutlusel rahuldamata kaitsja 02.12.2015 taotlused ekspertiiside läbiviimiseks. Samas on kohus 21.01.2016 võtnud vastu prokuratuuri poolt asja sisulise arutamise viimase kohtuistungi alguses esitatud uued tõendid ning viinud samal päeval asja sisulise arutamise lõpule. Seejuures jättis kohus rahuldamata kaitsja taotluse võimaldada prokuratuuri poolt esitatud tõendite osas seisukoht kujundada ning jätkata asja arutamist kolmandal tööpäeval pärast tõendite esitamist. Tõenditega ebapiisav tutvumine piiras kaitsja õigust hinnata nende usaldusväärsust ja asjakohasust. Poolte ebavõrdsust rõhutab asjaolu, et prokuratuur ei avaldanud ühtegi mõjuvat põhjust tõendite hilisemaks esitamiseks.

4.3

Apellandi taotlus tõendite uurimiseks ja tunnistaja ülekuulamiseks apellatsioonimenetluses.

Taotlus tehnilise ekspertiisi määramiseks süüdistatava juhitud sõiduauto osas. Taotlus DNA-ekspertiisi määramiseks, tõendamaks, et süüdistatav istus sõidukis juhi kõrvalistmel. Kaitsja on ära toonud ka küsimused, mida ta palub eksperdile esitada. Taotlus tunnistajana H.T. i üle kuulamiseks. H.T. on süüdistatava abikaasa ja tegutsev arst ning oskab anda ütlusi selle kohta, millised olid süüdistatava vigastused peale avariis osalemist. Kuna süüdistatav istus kõrvalistmel ning teine sõiduk sõitis otsa kõrvalistuja poolt, siis olid tema paremal küljel sellised vigastused, mida ta ei oleks saanud, kui ta oleks olnud juhi istekohal.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

kohtumenetluse põhimõtet. Samuti ei kohelnud kohus menetluse pooli võrdselt. Seega on kaitsja seisukohal, et kohtuotsus tuleb tühistada eelnimetatud oluliste menetluslike rikkumiste tõttu. 8.1 Ringkonnakohus ei nõustu kaitsjaga selles, et maakohtu otsus tuleb eelviidatud põhjustel tühistada. Esmalt ei kuulu kohtuotsus tühistamisele, kuna kaitsja apellatsioonist tulenevalt on ebaselge, kuidas viisid eeltoodud minetused ebaseadusliku kohtulahendini. 8.2 Eelviidatud kaitseõigust puudutavad võimalikud minetused on aga kõrvaldatavad. Kaitsja on apellatsioonis saanud avaldada omapoolsed seisukohad sellest, mis puudutab taotluste rahuldamata jätmist. Asjaolu, et kohus kaitsja taotlusi ei rahuldanud, ei tähenda koheselt seda, et kaitseõiguse teostamine on takistatud. Maakohtu poolt rahuldamata taotlusi saab menetluse pool taasesitada teises kohtuastmes. Menetluse pooltel on seaduses sätestatud tähtajal õigus tutvuda nii kohtuistungi salvestise kui ka protokolliga (KrMS § 1561). Kui kohus eelviidatud tähtaega silmas ei pea ning kaitsja ei saa õigeaegselt protokolliga tutvuda, ei tähenda nimetatud rikkumine seda, et kohtuotsus tuleks tühistada. Peale selle tuleb veel märkida, et ringkonnakohtule jäävad antud kriminaalasjas siiski arusaamatuks apellandi etteheited, mis puudutavad kohtuistungi protokolliga tutvumist. Kuidas kohtuistungi protokolliga hilisem tutvumine kahjustas kaitseõigust määral, et see peaks tooma kaasa kohtuotsuse tühistamise, jääb selgusetuks. Maakohtu protokollist nähtuvalt soovis kaitsja saada enne kohtuvaidlusi ettevalmistuseks paar päeva. Kohus andis aega kaks tundi põhjusel, et tsiviiltoimikuga saab kohe tutvuda ning muus osas peaks kaitsja olema istungiks ette valmistunud (lk 57-65). Arvestades asjas kogutud tõendite mahtu, on kohtu poolt kohtuvaidlusteks menetlusosalistele antud aeg piisav ning kaitseõigust on kohtus osalenud kaitsja saanud täies mahus realiseerida.

Tunnistajate ütlustest tuleneb selgelt, et peale avariid istus H.H sõiduki juhi kohal. Ühtegi teist isikut tunnistajad sündmuskohalt lahkumas ei näinud. Seejuures on kaitsja oletanud, et kuna sündmuskohal oli pime ning tunnistajad olid kindlasti šokis, ei saanudki nad ärajooksnud V.T. it näha. See väide ei ole ringkonnakohtu hinnangul tõsiseltvõetav, mistõttu ringkonnakohus ei hakka seda isegi pikemalt analüüsima. 9.2.6 Kaitsja arvates on oluline asjaolu, et tunnistajate P.R. u ja K.S. a ütluste kohaselt soovis süüdistatav sündmuskohalt lahkuda. Juhul kui süüdistatav oleks olnud juhiistmel, oleks tal olnud piisavalt aega, kuni tunnistajad auto juurde jõudsid, ise lahkuda. Seega võib järeldada, et H.H istus tegelikult kõrvaistmel ning alles hakkas autost väljuma juhi poolsest uksest, kui tulid tunnistajad. 9.2.7 Ringkonnakohtu hinnangul on kaitsja poolne tunnistajate ütluste tõlgendamine eeltoodu osas meelevaldne. Nimelt nähtub tunnistajate ütlustest, et kui nad jõudsid sõiduki (Dacia) juurde, istus süüdistatav juhiistmel ning hakkas autost välja ronima, öeldes, et ta on hea mees ja laske tal koju minna. Kuna tunnistajad ei lasknud tal lahkuda, istus süüdistatav auto tagaistmele ning oli tunnistajate hinnangul väga purjus. Lisaks tuleb märkida, et tunnistajate ütluste kohaselt asusid kokku põrganud autode küljed vastakuti, mistõttu ei saanud tunnistajatele jääda märkamata, kui keegi teisest autost oleks varem väljunud. Mõistetavalt olid tunnistajad toimunud kokkupõrke tõttu šokis. Samas ei saa sellest järeldada, et tunnistajad ei suutnud adekvaatselt tajuda, mitu isikut oli nendega kokku põrganud sõidukis. (lk 58jj). Lisaks märgib ringkonnakohus, et kaitsja positsioon tunnistajate P.R. u ja K.S. a ütluste hindamisel ei ole järjekindel. Ühest küljest leitakse, et need ei ole usaldusväärsed, kuna nad on asjast huvitatud, teisest küljest jällegi osundab kaitsja ise tunnistajate ütlustele. 9.2.8 Kaitsja ei nõustu maakohtuga selles, et tagaseljaotsus tsiviilasjas kinnitab sõiduauto joobes juhtimist H.H poolt. Ringkonnakohus märgib, et tõepoolest nimetatud otsus ei saa olla otseseks tõendiks sõiduki joobes juhtimise kohta süüdistatava poolt. Nimetatud otsusest nähtub see, et liiklusavariiga tekitatud kahju on süüdistatavalt välja mõistetud. Enesestki mõistetavalt ei saa sellest koheselt järeldada, et H.H juhtis sõidukit alkoholijoobes. Nimetatud asjaolu on siiski käesoleva menetluse tõendamisese, mida tsiviilmenetluse otsuse alusel tuvastatuks lugeda ei saa. Asjaolu, et kohus on ekslikult märkinud, et H.H oli tsiviilasjas esindaja, ei oma käesoleva kriminaalasja menetluses tähtsust. 9.2.9 Kaitsja hinnangul kinnitab väidet, et roolis oli sõidukist lahkunud V.T. , tunnistaja Ü.R. . Ringkonnakohus ei hakka nimetatud tunnistaja ütlustega seonduvat käesolevas lahendis pikemalt käsitlema, kuna maakohus on asjakohaselt põhistatud, miks ei ole nimetatud tunnistaja ütlused usutavad. Sellega nõustub ka ringkonnakohus. 9.2.10 Kaitsja arvates kinnitab süüdistatava väidet, et ta istus juhi kõrvalistmel, asjaolu, et tunnistajad J.U. ja P.R. u kinnitusel oli süüdistatava auto tuuleklaas mõranenud löögi tõttu kõrvalistuja poolel. Kaitsja ei nõustu kohta järeldusega, et sellise kahjustuse põhjuseks võis olla asjaolu, et juhikohal istunud süüdistatav ei olnud kinnitatud turvavööga. 9.2.11 Ringkonnakohus eeltoodu osas nõustub maakohtu järeldusega süüdistatava sõiduauto tuuleklaasi mõranemise asjaolude kohta ning sellel siinjuures pikemalt ei peatu. 9.2.12 Kui järgida apellatsioonis toodud loogikat sündmuse toimumise kohta, saab teha järgmise kokkuvõtte. Süüdistatava auto roolis oli kaine (süüdistatava ütlused), käesolevaks hetkeks surnud V.T. , kes oli turvavööga korrektselt kinnitatud. Kõrvalistmel istus alkoholijoobes ning turvavööga kinnitamata süüdistatav. Peale avariid millegipärast kaine autojuht V.T. jooksis sõna lausumata minema ning jättis autosse maha joobes süüdistatava. Kusjuures pärast ära jooksmist kohtus V.T. juhuslikult Ü.R. iga, kellele viimane tunnistas, et juhtis autot ning toimus avarii. Kohe sealsamas tee peal, kus Ü.R. ja V.T. kohtusid, jõid nad ära pudeli veini. Seejärel läksid kumbki rahulikult oma teed. Ringkonnakohtu hinnangul eelkirjeldatud sündmuste käik ei ole tõsiselt võetav ning sellisele positsioonile asuda ei ole kogutud tõenditele tuginedes ka võimalik. 9.2.13 Nõustuda saab kaitsjaga vaid ühes asjaolus, kuid see ei muuda maakohtu lõppjäreldust K. Dobkevitši süüküsimuses. Nimelt ei pea ringkonnakohus menetluslikult võimalikuks seda, et kohus on

oma järeldustes tuginenud süüdistatava omakäelisele selgitusele, mille ta andis Salva Kahjukäsitluse AS-le 13.01.2014. Nimetatud dokumendis kajastatud selgitus ei ole antud käesolevas asjas menetlejale ning see ei ole hinnatav süüdistatava ütlusena. Seetõttu nimetatud tõendi jätab ringkonnakohus tõendikogumist välja. Eeltoodud vähetähtis minetus aga, nagu märgitud, ei muuda maakohtu põhjendatud lõppjäreldust sellest, et H.H süü talle esitatud süüdistuses on leidnud tõendamist.

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.