Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend
3-1-1-12-16 3. märts 2016 Eesistuja Eerik Kergandberg, liikmed Saale Laos ja Paavo Randma Kriminaalasi K.J süüdistuses KarS § 422 lg 1 järgi Tallinna Ringkonnakohtu 8. oktoobri 2015. a otsus kriminaalasjas nr 1-15-3050 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Lääne Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Aarne Pruus, K.J kaitsja vandeadvokaat Indrek Sirk ja R. P. esindaja vandeadvokaat Aivar Pilv; kassatsioonid Asja läbivaatamise kuupäev ja viis 3. veebruar 2016, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 8. oktoobri 2015. a otsus K.J õigeksmõistmises KarS § 422 lg 1 järgi ja saata kriminaalasi uueks arutamiseks samale ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus.
2.Prokuratuuri kassatsioon rahuldada.
3.Kaitsja kassatsioon jätta rahuldamata.
Mõista Eesti Vabariigilt K.J kasuks välja 372 eurot (kolmsada seitsekümmend kaks eurot), sh käibemaks, kassatsioonimenetluses valitud kaitsjale makstud tasu katteks.
5.R. P. esindaja kassatsioon jätta läbi vaatamata.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Süüdistus
1.K.J-ile esitati karistusseadustiku (KarS) § 422 lg 1 järgi süüdistus selles, et 27. juulil 2014 kl 13.27 Rapla maakonnas Märjamaa vallas Märjamaa-Koluvere tee 7. kilomeetril põhjustas ta sõiduautot Mercedes-Benz registreerimismärgiga XXXXXX juhtides liiklusohtliku olukorra sellega, et tema juhitud auto kaldus vastassuunavööndisse. Sellise tegevusega rikkus K.J liiklusseaduse (LS) § 14 lg 2, mis sätestab, et iga liikleja peab järgima liiklusalaste õigusaktide nõudeid, olema liikluses hoolikas ja ettevaatlik, et vältida ohtu ja kahju tekitamist; LS § 16 lg 1, mis sätestab, et liikleja peab olema viisakas ja arvestama teiste liiklejatega ning oma käitumises hoiduma kõigest, mis võib takistada liiklust, ohustada või kahjustada inimesi, vara või keskkonda; LS § 45 lg 7, mis sätestab, et asulavälisel teel tuleb sõita sõiduolusid arvestades võimalikult sõidutee parema ääre lähedal, ohustamata teisi liiklejaid, kui liikluskorraldusvahend ei näita teisiti.
1.2.K.J tekitatud liiklusohtliku olukorra tõttu oli vastu tuleva auto juht R. P. sunnitud kokkupõrke vältimiseks keerama sõiduauto Audi A6 registreerimismärgiga YYYYYY omakorda vastassuunavööndisse, et mööduda ohtlikke manöövreid sooritavast sõiduautost Mercedes-Benz vastassuunavööndi kaudu. Süüdistuse kohaselt oli R. P. nõnda toimides hädaseisundis. Samal ajal keeras K.J järsult tema poolt juhitud sõiduauto Mercedes-Benz rooli paremale, et liikuda tagasi oma suunavööndisse. Sellega eiras ta LS § 39 lg-t 1, mis sätestab, et juht peab andma suunamärguande vastavalt liiklusolukorrale õigel ajal, kuid mitte hiljem kui kolm sekundit enne manöövri alustamist. K.J poolt liiklusseaduse sätete rikkumise tõttu toimus sõidutee keskel K.J ja R. P. juhitud autode kokkupõrge. Liiklusõnnetuse tagajärjel said mõlemad sõiduautod tehnilisi purustusi, sõiduauto Audi A6 turvavööga kinnitatud juht R. P. ning kaasreisijad M.M.R. ja J.S.R. said tervisekahjustusi, mille paranemine kestis alla 4 nädala. Samuti kaasreisijatena Audi A6-s olnud K. S. ja S. R. said aga raskeid tervisekahjustusi. Maakohtu otsus
2.Pärnu Maakohtu 19. juuni 2015. a otsusega mõisteti K.J KarS § 422 lg 1 järgi õigeks. Seetõttu jättis maakohus läbi vaatamata ka kannatanute K. S-i, S. R-i ja R. P. tsiviilhagid. Kohtuotsuse kesksed seisukohad on järgmised.
2.1.Esitatud tõendid ei kõrvalda kahtlust, et auto väljus K.J kontrolli alt tal tekkinud terviserikke tõttu ja seetõttu ei pannud K.J auto kaldumisel vastassuunavööndisse toime tegu KarS § 12 lg 2 tähenduses. Seda, et K.J võis esineda terviserike, tõendasid kohtu hinnangul tunnistajate A. S-i ja L. L-i ütlused, kelle sõnade kohaselt kaldus K.J juhitud auto korduvalt sujuvalt vastassuunavööndisse ning tegi iga kord järsu pöörde tagasi oma suunavööndisse. A. S-i antud ütluste kohaselt nägi ta siis, kui K.J juhitud auto neist möödus, et juht toetus sõidu ajal peaga vastu akent.
2.2.Selle kohta, kas K.J tohtis süüdistuses märgitud päeval oma terviseseisundi tõttu autot juhtida ja kas ta teadis või pidi teadma, et tal võib tekkida liiklusohtlik terviserike, puuduvad tõendid. Kohtuarstliku ekspertiisi akti kohaselt ei leidunud K.J veres alkoholi ega narkootilisi aineid, mistõttu on välistatud võimalus, et ta oli ise viinud end seisundisse, milles ta ei olnud võimeline autot juhtima.
2.3.K.J juhitud auto korduv kaldumine vastassuunavööndisse ei olnud põhjuslikus seoses KarS § 422 lg-s 1 ettenähtud tagajärjega. Eksperdi arvamuse kohaselt toimus autode kokkupõrge K.J auto suunavööndis ning kokkupõrke toimumise ajaks oli R. P. suunavöönd vaba. Sellest tulenevalt ei saa pidada kokkupõrke põhjuseks asjaolu, et K.J juhtis oma auto tagasi oma suunavööndisse. Nähes vastutulevat autot, oleks R. P. pidanud pidurdama ning seega ei saa auto vastassuunavööndisse juhtimist R. P. poolt lugeda hädaseisundis tegutsemiseks. K.J oli õigus oma suunavööndisse tagasi reastuda, kuid sel ei ole kriminaalasja lahendamisel tähtsust.
2.4.Liiklusõnnetuse põhjuseks ei saa pidada K.J-ile süüks pandud LS § 39 lg 1 nõude rikkumist, s.t suunamärguande andmata jätmist. R. P. pööras vastassuunavööndisse põhjusel, et talle tuli tema suunavööndis vastu K.J juhitud auto, mitte aga seetõttu, et K.J ei näidanud suunamärguannet. R. P. ei osanud öelda, kas K.J juhitud autol oli lülitatud sisse suunatuli. Apellatsioon
3.Maakohtu otsusele esitas apellatsiooni Lääne Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Aarne Pruus, kes taotles maakohtu otsuse tühistamist ning K.J süüditunnistamist ja karistamist KarS § 422 lg 1 järgi. Apellatsiooni põhistused olid kokkuvõtvalt järgmised.
3.1.Kohus ei ole esile toonud liiklusseaduse sätet, mis oleks K.J-ile liiklusohtliku olukorra põhjustamise järel andnud õiguse ekstreemse manöövriga oma suunavööndisse naasta. Kuna K.J oli eelnevalt loonud liiklusohtliku olukorra, siis LS § 14 lg-s 2 ja § 16 lg-s 1 sätestatud hoolsuskohustusest tulenevalt oleks ta pidanud tema poolt tekitatud liiklusohtliku olukorra lahendama selliselt, et tema manööver ei oleks kaasliiklejatele ootamatu ega seaks neid ohtu. LS § 33 lg 2 p-st 8 tulenevalt oli ta kohustatud enne manöövri alustamist veenduma, et ei ohusta sellega teisi kaasliiklejaid.
3.2.Kohtu seisukoht, et süüdistatavat tabas terviserike, põhineb tõenditele antud valel hinnangul. Jääb arusaamatuks, milline konkreetne terviserike K.J esines. Kohus on üldsõnaliselt tõdenud, et on olemas põhjendatud kahtlus, et K.J sõiduauto kaldus vastassuunavööndisse K.J tahtest mitteolenevatel põhjustel, hetke möödudes K.J terviseseisund paranes ja järgnevalt juhtis ta tahtlikult auto oma suunavööndisse tagasi. Kohtu otsusest järelduvalt halvenes ja taastus K.J tervislik seisund selliselt viiel korral. Kuriteo kvalifikatsiooni kohaselt ei ole oluline, kas sõiduauto vastassuunavööndisse kaldumine oli tingitud K.J väsimusest või tähelepanematusest, sest igal juhul oli tal kohustus lõpetada sõiduauto juhtimine pärast seda, kui ta oli esimest korda vastassuunda kaldunud ja sellest teadlikuks saanud. Ringkonnakohtu otsus
4.Tallinna Ringkonnakohtu 8. oktoobri 2015. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja prokuratuuri kassatsioon rahuldamata. Riigieelarve vahenditest mõisteti K.J-ile apellatsioonimenetluses kantud kulu katteks 297,60 eurot ja R. P-le 936 eurot. Kohtuotsuse kesksed motiivid on järgmised.
4.1.KarS § 422 lg 1 kui tagajärjedelikti puhul saab koosseisupärane olla tegu, mis vahetult viis tagajärje saabumiseni. Süüdistuses kirjeldatud sündmuse käigu kohaselt tingis kokkupõrke vahetult mitte see, et K.J juhitud auto kaldus vastassuunavööndisse või liikus vastassuunavööndis, vaid see, et pärast seda, kui K.J-ile vastu tuleva sõiduauto Audi juht R. P. oli omakorda kokkupõrke vältimiseks juhtinud oma auto vastassuunavööndisse, „keeras (K.J) järsult tema poolt juhitud sõiduauto Mercedes Benz rooli paremale eesmärgiga liikuda tagasi oma suunavööndisse“. Maakohus asus seisukohale, et igakordne järsk pööre tagasi oma suunavööndisse viitab vaieldamatult K.J tahtlikule ja kontrollitud tegevusele. Süüdistuses ei ole heidetud K.J-ile ette seda, et ta lõi kokkupõrkes realiseerunud liiklusohu sellega, et jätkas auto juhtimist hoolimata sellest, et ta terviseseisund ei võimaldanud autot ohutult juhtida.
4.2.Vahetu tegu, mis viis autode kokkupõrkeni, oli see, kui K.J keeras järsult tema juhitud sõiduauto Mercedes-Benz rooli paremale, et liikuda tagasi oma suunavööndisse, kus oli aga juba R. P. juhitud auto. Õigusnormiks, mida K.J selle teoga rikkus, on süüdistuse kohaselt LS § 39 lg 1, mis sätestab, et juht peab andma suunamärguande vastavalt liiklusolukorrale
õigel ajal, kuid mitte hiljem kui kolm sekundit enne manöövri alustamist. Suunamärguande andmata jätmine ei ole aga maakohtu otsuse kohaselt tõendatud, samuti ei saa suunamärguande andmata jätmist pidada rikkumiseks, mis tõi kaasa autode kokkupõrke. Kui süüdistaja hinnangul ei oleks K.J tohtinud oma suunavööndisse naasta, pidanuks prokuratuuri apellatsioonis olev viide LS § 33 lg 2 p-le 8 sisalduma koos põhjendusega juba süüdistusaktis. Kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 268 lg-st 1 tulenev põhimõte, et kohtud on kriminaalasja arutamisel seotud süüdistuse piiridega, tähendab muu hulgas ka seda, et juhul, kui isikut süüdistatakse liiklusõnnetuse põhjustamises, ei või kohus süüdimõistva otsuse tegemisel tugineda sellisele liiklusseaduse nõude rikkumisele, mida pole kajastatud süüdistusaktis. Seega ei ole ringkonnakohtul võimalik anda hinnangut sellele, kas K.J rikkus LS § 33 lg 2 p-st 8 tulenevat kohustust veenduda enne manöövri algust selle ohutuses.
4.3.Kannatanu R. P. apellatsioonimenetluse kulu on tema esindaja esitatud arve kohaselt 1807 eurot. KrMS § 175 lg 1 p 1 tähenduses ei saa pidada mõistlikuks kannatanu esindaja arvetest tulenevat tasu, mis ületab ca 6-kordselt kaitsja tasu. Erinevalt kaitsjast toetas kannatanu esindaja prokuröri apellatsioonis esitatud seisukohti. Arvetes märgitud toimingute ja nende ajalise mahu põhjal pole võimalik teha järeldusi selle kohta, millest on tingitud nõnda suur ajakulu. Seega tuleb põhjendatud menetluskuluks lugeda 936 eurot. See apellatsioonimenetluse kulu tuleb KrMS § 185 lg 2 ls 2 alusel riigil kannatanule hüvitada.
KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
Kassatsioonid
5.Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni prokuratuur, aga ka K.J kaitsja ja kannatanu R. P. esindaja. Kassatsioonide taotlused ja motiivid on kokkuvõtlikult järgmised.
5.1.Lääne Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör A. Pruus taotleb Tallinna Ringkonnakohtu 8. oktoobri 2015. a otsuse tühistamist ja kriminaalasja samale kohtule uueks arutamiseks saatmist.
5.1.1.Ekslik on kohtu järeldus, et K.J põhjustas tagajärje vahetult järsu manöövriga enda sõiduritta tagasi pöördudes ja ainukeseks õigusnormiks, mida K.J-ile ette heideti, on LS § 39 lg 1. Tegevused, mida K.J-ile süüdistuse järgi ette heidetakse, on tahtlikult vastassuunavööndisse sõitmine, sellega liiklusohtliku olukorra põhjustamine ning seejärel, kui R. P. oli hädaseisundist tulenevalt kokkupõrke vältimiseks suundunud omakorda vastassuunavööndisse, R. P. jaoks ootamatult sõiduauto Mercedes-Benz rooli paremale keeramine eesmärgiga liikuda tagasi oma suunavööndisse, mille tagajärjel toimus sõiduautode vahel kokkupõrge. K.J oli süüdistuses viidatud LS § 14 lg 2 ja § 16 lg 1 järgi kohustatud tema poolt esile kutsutud liiklusohtliku olukorra lahendama kaasliiklejatele ohutult ehk veenduma selles, et järsu tagasipöördega oma suunavööndisse ei ohusta ta kaasliiklejaid. Jättes andmata hinnangu sellele, kas K.J oli enne järsku roolikeeramist kohustatud veenduma selle manöövri ohutuses, nagu nõuavad LS § 14 lg 2 ja § 16 lg 1 sätted, eiras ringkonnakohus kohtuotsuse põhistamise kohustust, mis on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse rikkumisena, mis on toonud kaasa põhjendamatu kohtuotsuse.
5.1.2.Ringkonnakohus pole nõutavalt analüüsinud K.J tahtlikku kaldumist vastassuunavööndisse, mis põhjustas liiklusohtliku olukorra. K.J rikkus talle süüks arvatud LS § 45 lg 7, § 39 lg 1, § 14 lg 1 ja § 16 lg 1 nõudeid tahtlikult ja nende nõuete rikkumine oli põhjuslikus seoses liiklusõnnetusega. Kriminaalasjas kogutud tõendid viitavad sellele, et K.J oli lähtuvalt tema terviseseisundist suuteline sõidukit juhtima. Põhjendatud kahtlust K.J ootamatu terviserikke tekkimises, nagu leidis maakohus, pole. Sõites vastassuunavööndisse, põhjustas K.J korduvalt liiklusohtliku olukorra, seega on ta teadlikult ja tahtlikult rikkunud LS § 45 lg 7 nõudeid, mis sätestab, et asulavälisel teel tuleb sõita sõiduolusid arvestades võimalikult sõidutee parema ääre lähedal, ohustamata teisi liiklejaid. Jättes apellatsiooni sellekohastele väidetele vastamata, rikkus kohus oluliselt kriminaalmenetlusõigust.
5.2.K.J kaitsja vandeadvokaat I. Sirgi kassatsioonis taotletakse ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja kriminaalasjas uue otsuse tegemist või maakohtu otsuse jõustamist. Kaitsja on seisukohal, et ringkonnakohus on andnud tõenditele ebaõige hinnangu, leides, et liiklusõnnetuse võis põhjustada K.J. Kohus on teinud ebaõige järelduse, et esimesena tegi oma manöövri R. P. ja seejärel K.J. Ebaõige on kohtu järeldus, nagu oleks R. P-l olnud õigus pöörata kiirust vähendamata vastassuunavööndisse. Liiklusseadus sellist võimalust ette ei näe. LS § 50 lg 3 p-d 1 ja 2 kohustavad juhil vähendama kiirust ja vajadusel seisma jääma. K.J asus oma suunavööndisse naasmisega kõrvaldama enda loodud ohtlikku olukorda ega rikkunud sellega liiklusseaduse nõudeid.
5.3.R. P. esindaja vandeadvokaat Aivar Pilv taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja kannatanu kriminaalmenetlusega seotud, sh kassatsioonimenetluse kulude väljanõudmist. Esindaja leiab, et kohus on ebaõigelt hinnanud kannatanu esindaja töömahtu apellatsioonimenetluses ja alusetult vähendanud esindaja tasu. Kohus ei ole arvestanud asjaoluga, et kannatanu esindaja osales kriminaalasja arutamisel alles alates apellatsioonimenetlusest, mistõttu võttis selle materjalidega tutvumine kauem aega. Ringkonnakohtu otsuses sellekohaste põhistuste puudumine on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
6.Kolleegium on seisukohal, et prokuratuuri kassatsiooni saadab edu ja seda järgmistel põhjustel. Ringkonnakohus on otsuses leidnud, et just K.J ootamatu manööver, s.o tagasipõige enda sõidurajale, oli kausaalses mõttes viimaseks teoks, mis põhjustas raskete tervisekahjustustega lõppenud liiklusõnnetuse. Küll aga eitas kohus süüdistuse piisavat konkretiseeritust K.J KarS § 422 lg 1 järgi süüditunnistamiseks, kuna süüdistusaktis polnud talle ette heidetud, et enne vahetult liiklusõnnetuse põhjustanud manöövri sooritamist jättis ta selle ohutuses veendumata.
7.Kolleegium märgib seoses süüdistuse piiride ja konkretiseeritusega järgmist. KrMS §-s 268 nähakse ette nõuded, millest lähtudes määratakse kindlaks kohtus arutatava kriminaalasja ese, s.t need faktilised asjaolud ja õiguslikud küsimused, mida tuleb kohtumenetluses isiku süü tuvastamiseks käsitleda ning millele saab rajada kohtuotsuse. Eeskätt peavad kõnealused nõuded piiritlema kohtumenetluse eseme (piiritlemisfunktsioon) ja tagama KrMS §-s 14 ette nähtud kohtumenetluse võistlevuse põhimõtte järgimise ning süüdistatava kaitseõiguse (informeerimisfunktsioon). Riigikohus on KrMS § 268 lgtele 1 ja 5 tuginevalt korduvalt selgitanud, et isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks saavad olla vaid süüdistuses kirjeldatud faktilised asjaolud, mis määravad ära piiri, millest kohus asja arutamisel väljuda ei saa. Kaitseõiguse tagamiseks peavad süüdistuse tekstis piisava selguse ja täpsusega kajastuma kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks. Süüdistusakti lõpposas sisalduvas süüdistatava tegevuse kirjelduses tuleb näidata kõik need isiku käitumise aspektid, mis prokuratuuri hinnangul moodustavad kuriteokoosseisu. Olukorras, kus süüdistus on koostatud puudulikult, ei ole kohtul võimalik süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi isikule omistada. (Vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 6. oktoobri 2015. a otsus asjas nr 3-1-1-70-15, p 11.1.)
8.Lisaks teo karistatavuse hindamiseks olulistele faktilistele asjaoludele peab süüdistus kaitseõiguse tagamiseks kajastama ka prokuratuuri õiguslikku hinnangut süüdistatava teole. Peale kohustuse esitada süüdistusakti lõpposas kuriteo kvalifikatsioon karistusseadustiku vastava paragrahvi, lõike ja punkti järgi (KrMS § 154 lg 3 p 3) eeldab kõnealune nõue ka seda, et blanketse koosseisutunnuse puhul oleks süüdistuses viidatud väljapoole karistusseadust jäävatele õigusnormidele, mis seda koosseisutunnust sisustavad (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 13. detsembri 2013. a otsus asjas nr 3-1-1-10613, p 9).
9.K.J suhtes koostatud süüdistusaktis on kirjeldatud nii tema auto kaldumist vastassuunavööndisse kui ka K.J järsku pööret autoga tagasi enda suunavööndisse. Seega on süüdistusaktis nõuetekohaselt kirjeldatud need faktilised asjaolud, mis ringkonnakohtu hinnangul tooksid kaasa süüdistatava vastutuse KarS § 422 lg 1 järgi.
10.Ringkonnakohus on maakohtu õigeksmõistva otsuse jätnud aga muutmata, kuna süüdistuses ei sisaldunud viidet LS § 33 lg 2 p-le 8, mille nõudeid K.J prokuratuuri hinnangul rikkus. Kolleegium selle seisukohaga ei nõustu. Siinkohal tuleb silmas pidada, et erinevalt süüdistuses kirjeldatud faktilistest asjaoludest ei ole prokuratuuri poolt nendele asjaoludele antud õiguslik hinnang kohtu jaoks siduv. KrMS § 268 lg 6 esimese lause kohaselt võib kohus kohtulikul uurimisel tuvastatud faktilistest asjaoludest lähtuvalt muuta süüdistuses esitatud õiguslikku hinnangut süüdistatava teole, kui süüdistataval on olnud küllaldane võimalus ennast sellise kvalifikatsiooni vastu kaitsta. Kohtupraktikas omaksvõetud arusaama kohaselt tuleneb ka KrMS § 306 lg 1 p-st 3 kohtu aktiivne roll materiaalõigusliku olukorra väljaselgitamisel (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 8. detsembri 2015. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-99-15, p 35; 3. oktoobri 2013. a otsus asjas nr 3-1-1-73-13, p 9 ja 20. märtsi 2013. a otsus asjas nr 3-1-1-95-12, p 14.2). Eelnevast järeldub, et isegi kui süüdistuses ei ole nõuetekohaselt kirjeldatud blanketset koosseisutunnust sisustavaid sätteid, ei saa automaatselt järgneda süüdistatava õigeksmõistmist. Teisisõnu ei ole selle minetuse näol tegemist menetlustakistusega, mis muudaks tervikuna võimatuks kuriteosündmuse või kuriteo selgitamise või tõendamiseseme asjaolude tuvastamise. Praktikas kinnistunud arusaama kohaselt lasub sellisel juhul kriminaalasja lahendaval kohtul kohustus kontrollida teokirjeldust sisustava blanketse normi olemasolu (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 3. novembri 2014. a otsus asjas nr 3-1-1-40-14, p 70).
11.Kuna K.J süüdistuses sisaldusid piisava konkreetsusega liiklusõnnetuse põhjustamise tehiolud, oleks ringkonnakohus saanud enda hinnangul õiget blanketset koosseisutunnust sisustavat sätet ise kohaldada. Kuna prokuratuur viitas LS § 33 lg 2 p-le 8 apellatsioonis, poleks ringkonnakohtu poolt sellele sättele tuginemine olnud süüdistatavale KrMS § 268 lg 6 tähenduses ka üllatuslik. Teisalt jääb ringkonnakohtu otsuse põhistustest arusaamatuks, miks ei pidanud kohus küllaldaseks ning piisavalt konkreetseks süüdistuses sisalduvaid viiteid üldise liiklusohutuse tagamiseks kohustavatele sätetele, s.o LS § 14 lg-le 2 ja § 16 lg-le 1. Kolleegiumi hinnangul on nimetatud sätetes sisalduv nõue ohtliku ja teisi liiklejaid kahjustava käitumise vältimiseks piisavalt konkreetne, et teha arusaadavaks süüdistusaktis sisalduv karistusõiguslik etteheide ning tagada süüdistatava kaitseõigus. Kuigi LS § 33 lg 2 p 8 kohustab juhti enne manöövri alustamist veenduma selle ohutuses, pole see süüdistuses kajastatud liiklusseaduse sätetest märkimisväärselt täpsem ega konkreetsem. Kokkuvõtvalt tuleb seega sedastada, et ringkonnakohus on kriminaalasja lahendades rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 tähenduses, mis toob kaasa kohtuotsuse tühistamise.
12.Täiendavalt peab kolleegium vajalikuks selgitada, et juhul, kui kohtu hinnangul ei ole kohaldatav säte, millele on tuginetud süüdistusaktis, siis KrMS § 306 lg 1 p-st 3 tulenevalt peab asja lahendav kohus täiendavalt kontrollima, kas isiku käitumine ei või vastata mõnele muule karistusseadustiku eriosas kriminaliseeritud teole (vt ka nt Riigikohtu
kriminaalkolleegiumi 3. novembri 2010. a otsus asjas nr 3-1-1-84-10, p 24). Karistusseadustiku 23. peatükis paiknevate liiklussüütegude puhul on peamiseks kaitstavaks õigushüveks inimese elu ja tervis, nagu ka sama seaduse 9. peatüki 1. ja
2.jaos sisalduvate kuritegude puhul. KarS § 422 lg 1 näeb tagajärjena ette inimesele raske tervisekahjustuse või surma põhjustamise ettevaatamatusest. KarS § 119 lg 2 koosseis on oma ebaõigussisus ‒ ettevaatamatusest raske tervisekahjustuse tekitamine kahele või enamale inimesele ‒ võrreldav KarS § 422 lg 1 kirjeldusega, ainsa erinevusega koosseisupärase tagajärje põhjustamise spetsiifilises viisis, mis seisneb isiku poolt sõidukijuhina liiklus- või käitusnõuete rikkumises. KarS § 119 näol on tegemist suvalise teokirjeldusega igaühedeliktiga, mille võib toime panna iga süüvõimeline isik ükskõik millise käitumisaktiga. Selle sätte subsumeerimiseks on vaja tuvastada üldise hoolsuskohustuse rikkumine (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 8. märtsi 2006. a otsus asjas nr 3-1-1-136-05, p 15). Seega on KarS § 119 üldnorm KarS § 422 suhtes, mille poole tuleb pöörduda nt juhul, kui mootorsõiduki käitamisega põhjustatakse isikule raske tervisekahjustus asjaoludel, kus LS §-st 1 tulenevalt liiklusseaduse regulatsioon ei kehti. Seega olukorras, kus KarS § 422 kohaldamiseks pole konkreetsete liiklus- või käitusnõuete rikkumine tuvastatav, tuleb kohtul välja selgitada, kas süüdistatavale võib olla omistatav nt KarS §-s 119 kriminaliseeritud käitumine.
13.Süüdistatav K.J huvides esitatud kassatsioon jääb tagajärjetuks. Esmalt märgib kolleegium, et kaitsja kassatsioonis taotletakse ringkonnakohtu tuvastatud faktiliste asjaolude ümberhindamist, mida Riigikohus KrMS § 363 lg 5 kohaselt teha ei või. Samuti nõustub kriminaalkolleegium täiel määral ringkonnakohtu põhistustega selle kohta, et teist sõidukit juhtinud R. P-le pole võimalik ex post-perspektiivist ette heita seda, et ta vastassuunavööndisse kaldunud ja läheneva sõiduki põhjustatud ohuolukorras oma sõidurajale ei jäänud ega peatunud. Jääb täielikult arusaamatuks, millel rajaneb süüdistatava kaitsja kassatsioonis esitatud väide, et „on ju ometi ettenähtav, et juht (s.o K.J) sõidab lõpuks oma suunavööndisse tagasi“ (kassatsiooni p 4.3). Puudub igasugune alus väitmaks, et esinesid mingid asjaolud, mis olnuks R. P-le äratuntavad ning millele tuginedes saanuks ja pidanuks ta konkreetsel hetkel nägema ette K.J juhitud sõiduki peatset naasmist enda sõiduritta. Äkki tekkinud liiklusohtlikus olukorras, millele reageerimiseks oli R. P-l enda ning teiste autos viibinud isikute elu ning tervist silmas pidades vähe aega, tuleb pidada adekvaatseks katset vältida kokkupõrget omakorda vastassuunavööndisse põikamise teel. Õigustatult on nii süüdistuses kui ka ringkonnakohtu otsuses siinkohal viidatud hädaseisundile. Realistlikuks ei saa pidada süüdistatava kaitsja käsitlust selle kohta, et sellistes situatsioonides peab õigel sõidurajal liikuv juht piirduma kas enda juhitud sõiduki kiiruse vähendamise või peatamisega. Sisuliselt tähendaks see kohustust jääda teadlikult ootama kokkupõrget vastuliikuva sõidukiga; sellist kohustust ei ole võimalik isikule aga asetada. Ühtlasi märgib kolleegium, et LS § 50 lg 3 p‐d 1 ja 2, millele kaitsja enda väidete põhjendusena viitab, ei ole praegusel juhul asjakohased. Nii räägib LS § 50 lg 3 p 1 sellest, et juht peab valima sellise sõidukiiruse, mis võimaldab tal peatuda „sellise teel oleva takistuse ees, mida juht pidi ette aimama“. Ringkonnakohus, tuvastades R. P. tegutsemise hädaseisundis, välistas õigesti selle, et R. P. pidi ette aimama K.J sõiduki kaldumist vastassuunavööndisse. LS § 50 lg 3 p 2 räägib seevastu aga sõidukiiruse valikust ja vajadusel peatumisest olukorras, kui „tingimused seda nõuavad, eriti siis, kui nähtavus on halb“. Seega käsitleb see alternatiiv kiiruse valikut eelkõige johtuvalt ilmastikuoludest, millega aga käesolevas kriminaalasjas ei ole tegemist. Seega tuleb kaitsja kassatsioon jätta rahuldamata.
14.Seoses kannatanu R. P. esindaja kassatsiooniga selgitab kolleegium järgmist. KrMS § 37 lg 1 sätestab, et kannatanu on füüsiline või juriidiline isik, kellele on kuriteoga või süüvõimetu isiku poolt õigusvastase teoga vahetult tekitatud füüsilist, varalist või moraalset kahju. Seega saab isiku lugeda kriminaalmenetluses kannatanuks juhul, kui 1) talle on tekitatud füüsilist, varalist või moraalset kahju ja 2) see kahju on tekitatud vahetult kuriteoga või süüvõimetu isiku õigusvastase teoga KarS § 27 mõttes. See tähendab, et kannatanu kahju ja kriminaalmenetluse eseme vahel on nõutav ka õiguslik seos. Esiteks peab kannatanu kahju olema tekkinud sellistel asjaoludel, mis olulises osas kattuvad menetletava kuriteo koosseisulistele tunnustele vastavate faktiliste asjaoludega. Vastasel korral ei ole võimalik väita, et kannatanule oleks kahju tekitatud sama teoga, mis on konkreetse kriminaalmenetluse esemeks. Kuriteokoosseis, mille järgi kriminaalmenetlus toimub, peab olema määratud kaitsma sedasama õigushüve, mille rikkumisest kannatanu kahju tuleneb. Nii on KarS § 422 järgi toimuvas kriminaalmenetluses kannatanuks isik, kes sai süüdistatava poolt liiklusnõuete rikkumise tõttu raske tervisekahjustuse, mitte aga isik, kes kandis sama liiklusõnnetuse tagajärjel üksnes varakahju (nt hävis talle kuuluv mootorsõiduk). Seda seetõttu, et KarS § 422 kaitseb õigushüvena elu ja tervist, kuid mitte omandit. Juhul, kui kuriteokoosseisu eesmärk, s.o põhjus, miks koosseisus kirjeldatud tegu on karistatavaks tunnistatud, ei hõlma isikul tekkinud kahju ärahoidmist, puudub ka alus isikut selle kuriteokoosseisu järgi toimuvas kriminaalmenetluses kannatanuks lugeda. Tulenevalt menetlusökonoomia ja efektiivse õiguskaitse põhimõttest võib kannatanu tsiviilhagis siiski esitada ka sellise nõude, mille aluseks olevad faktilised asjaolud kattuvad olulises osas süüdistuse alusfaktidega, kuid mis ei tulene kuriteokoosseisuga kaitstava õigushüve kahjustamisest. Nii võib KarS § 422 järgi toimuvas kriminaalmenetluses isik, kes sai mootorsõiduki juhi poolt liiklusnõuete rikkumise tagajärjel raske tervisekahjustuse (ja kes on seetõttu asjas kannatanu), nõuda lisaks tema tervise kahjustamisest tekkinud kahjule ka liiklusnõuete rikkumise tõttu tekkinud varakahju hüvitamist. Olukorras, kus isik tuleb kannatanuna kriminaalmenetlusse kaasata, on nii tema õiguste tõhusa kaitse kui ka kohtusüsteemi efektiivse toimimise seisukohalt põhjendatud võimaldada tal esitada kõik kuriteosündmusega seotud tsiviilnõuded ühe ja sama menetluse raames. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 11. aprilli 2011. a määrus asjas nr 3-1-1-97-10, p-d 18‒19 ja 22.)
15.Kriminaalkolleegium osutab, et arutatavas kriminaalasjas ei ole nõutavalt hinnatud R. P-le liiklusõnnetuse tulemil tekkinud kahju ja kriminaalmenetluse eseme vahelise õigusliku seotuse nõuet. Kriminaalasjas on tuvastatud, et R. P. sai liiklusõnnetuse tagajärjel tervisekahjustuse, mille paranemine ei kestnud kauem kui 4 nädalat. Seega ei vasta talle
põhjustatud kahju KarS § 422 lg 1 koosseisu tagajärje kirjeldusele, milleks on raske tervisekahjustus. Järelikult ei ole R. P. selles kriminaalmenetluses kannatanu ja tema esindaja kassatsioon tuleb KrMS § 350 lg 2 p-st 2 juhindudes jätta läbi vaatamata. Eeltoodule vaatamata on isikul, kellele põhjustati liiklusõnnetusega kahju, hagi esitamise võimalus tsiviilkohtumenetluses deliktiõiguslikul alusel.
16.Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 362 p-dest 1 ja 2, § 339 lg-st 2, § 361 lg 1 p-st 6 ja lg-st 2, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu 8. oktoobri 2015. a otsuse ning saadab kriminaalasja uueks arutamiseks samale kohtule teises kohtukoosseisus. Kolleegium rahuldab prokuratuuri kassatsiooni. Riigikohus jätab kaitsja kassatsiooni rahuldamata ja R. P. esindaja kassatsiooni läbi vaatamata.
17.Kaitsja I. Sirk esitas taotluse hüvitada K.J-ile seoses kassatsioonimenetlusega valitud kaitsjale makstud tasu summas 372 eurot (sh käibemaks). Taotlusele lisatud arve kohaselt kulutas kaitsja kassatsiooni koostamiseks 3 tundi ja 10 minutit. KrMS § 173 lg 1 p 1 ja § 175 lg 1 p 1 kohaselt kuulub kriminaalmenetluse kulude hulka kannatanu esindajale makstud mõistliku suurusega tasu. Kolleegium leiab, et arvetes märgitud toimingud K.J kaitsmiseks kassatsioonimenetluses on vajalikud ja nendeks kulunud aeg põhjendatud. Samuti on kaitsja tunnitasu mõistliku suurusega. Kuna Riigikohus teeb KrMS § 361 lg 1 p-s 6 sätestatud lahendi, tuleb valitud kaitsjale makstud tasule vastav summa KrMS § 186 lg 1 alusel Eesti Vabariigilt K.J kasuks välja mõista. (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.