Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Teised kassatsioonimenetluse pooled Asja läbivaatamine Istungil osalenud isikud
1-24-1748 30. aprill 2026 Eesistuja Saale Laos, liikmed Paavo Randma ja Heili Sepp Kriminaalasi Gert Kuusiku süüdistuses KarS § 117 lg 1 ning OÜ Tervise Paradiis süüdistuses KarS § 117 lg-te 1 ja 3 järgi Tallinna Ringkonnakohtu 15. oktoobri 2025. a otsus - Prokuratuur, esindaja Majandus- ja Korruptsioonikuritegude Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Olgerd Petersell, kassatsioon - Kannatanud A ja B, esindaja vandeadvokaat Kaire Hänilene, kassatsioon - Gert Kuusiku kaitsja vandeadvokaat Margus Arvisto - OÜ Tervise Paradiis kaitsja vandeadvokaat Stella Veber 1. aprill 2026, suuline menetlus Gert Kuusiku kaitsja vandeadvokaat Margus Arvisto, OÜ Tervise Paradiis kaitsja vandeadvokaat Stella Veber, A ja B esindaja vandeadvokaat Kaire Hänilene ning Majandus- ja Korruptsioonikuritegude Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Olgerd Petersell
RIIGIKOHUS OTSUSTAB
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 15. oktoobri 2025. a otsus ja saata kriminaalasi uueks arutamiseks samale ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus.
2.Kassatsioonid rahuldada.
3.Määrata Advokaadibüroo Tarmo Pilv ja Partnerid OÜ-le kassatsioonimenetluses kannatanutele osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu suuruseks 267 eurot 84 senti. Jätta see menetluskulu riigi kanda.
4.Mõista Eesti Vabariigilt kassatsioonimenetluse kulu katteks välja 3000 eurot OÜ Tervise Paradiis ja 4000 eurot Gert Kuusiku kasuks.
1-24-1748
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Süüdistus
1.Gert Kuusikule esitati süüdistus karistusseadustiku (KarS) § 117 lg 1 järgi selles, et ta rikkus OÜ Tervise Paradiis vaneminstruktorina töötades temal lasuvat hoolsuskohustust ja põhjustas ettevaatamatusest veekeskuse kliendi surma.
2.Täpsemalt väljendus etteheide järgnevas. Ametijuhendi kohaselt pidi vaneminstruktor tagama klientide ohutuse, mis hõlmas mh veekeskuses töötavate valveinstruktorite valimist, koolitamist, nende töö- ja puhkusegraafikute tegemist ning puuduvale valveinstruktorile asendaja leidmist. G. Kuusik määras 11. märtsil 2023 alates kella 11-st valveinstruktori töökohustusi täitma OÜ-s Tervise Paradiis administraatorina töötanud D, kellel puudus vajalik väljaõpe, sh oskus inimeste päästmiseks veekeskuse nelja meetri sügavusest basseinist ja neile abi osutamiseks. G. Kuusik oli nendest puudustest teadlik.
3.D väljaõppe ja vajalike oskuste puudumine viis selleni, et 11. märtsil 2023 kell 16.13 veekeskuse nelja meetri sügavusse hüppebasseini lükatud ja vee alla vajunud kannatanu ei saanud õigel ajal abi ning uppus. D ebapädevuse tõttu viibis päästmistegevuse algus vähemalt kolm minutit ning kannatanu oli vee all kokku 5 minutit 13 sekundit. Tema tegevusetusest johtuvalt viibis vähemalt kolm minutit ka kiirabi väljakutsumine ning oskuslike elustamisvõtetega alustamine. Kui hüppebasseini juures oleks valves olnud nõuetele vastav töötaja, oleks see surma saabumise riski oluliselt vähendanud.
4.Süüdistus KarS § 117 lg-te 1 ja 3 järgi esitati ka OÜ-le Tervise Paradiis, sest G. Kuusik pani hoolsuskohustust rikkuva teo toime tööülesannete täitmisel talle seatud pädevuse piires OÜ Tervise Paradiis huvides. Maakohtu otsus
5.Pärnu Maakohtu 20. jaanuari 2025. a otsusega mõisteti nii G. Kuusik kui ka OÜ Tervise Paradiis õigeks ja kannatanute tsiviilhagid jäeti läbi vaatamata.
6.Kohus leidis, et G. Kuusik ei olnud pädev otsustama, kas D võib töötada valveinstruktorina või mitte. Seda otsustas hoopis veekeskuse juhataja.
7.D valveinstruktorina tööle määramine polnud ka õigusvastane ega ebapädev. D oli seda tööd varem teinud ning tal olid selleks ametijuhendis nõutavad oskused. D ei osalenud küll valveinstruktorite koolitustel, kuid ametijuhend seda ka ei eeldanud. Sukeldudes veest päästmise oskuse puudumine pole samuti oluline. D ei näinud kannatanu vette lükkamist ning ei saa eeldada, et valveinstruktor jälgiks vaid hüppebasseini. Ta ei kulutanud abi kutsumisele lubamatult palju aega ning pole põhjust ette heita sedagi, et ta ei kutsunud kohe kiirabi. Kui D asemel olnuks tööl mõni teine valveinstruktor, poleks see kannatanu surma saabumise riski oluliselt vähendanud. Apellatsioonid ja ringkonnakohtu otsus
8.Maakohtu otsuse vaidlustasid prokurör ja kannatanud. Mõlemas apellatsioonis taotleti nii G. Kuusiku kui ka OÜ Tervise Paradiis süüdimõistmist, kannatanud soovisid ka tsiviilhagide rahuldamist. Apellandid leidsid, et maakohus hindas tõendeid valikuliselt ja ühekülgselt ning oli seejuures silmnähtavalt kallutatud, mis viis kokkuvõtvalt eksimiseni faktide tuvastamisel.
2(12)
1-24-1748
9.Tallinna Ringkonnakohtu 15. oktoobri 2025. a otsusega muudeti maakohtus OÜ Tervise Paradiis kasuks välja mõistetud menetluskulusid. Muus osas jäeti maakohtu otsus muutmata, süüküsimuses jäid mõlemad apellatsioonid rahuldamata. Ringkonnakohtu seisukohad olid kokkuvõtlikult järgmised.
10.Maakohus pööras ohtralt ja paljuski alusetult tähelepanu prokuröri ja süüdistuse kritiseerimisele ning halvustamisele. Süüdistusele omistati seisukohti, mida seal tegelikult ei olnud. Otsuses väljendatu seab kahtluse alla kohtu erapooletuse ning rikutud on ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõtet kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 339 lg 1 p 12 tähenduses. Selle vea saab aga apellatsioonimenetluses kõrvaldada.
11.Ringkonnakohus tuvastas, et OÜ-s Tervise Paradiis administraatorina töötavale D-le anti vastastikusel kokkuleppel administraatoritööst väljapoole jäävaid tööülesandeid ja maksti nende täitmise eest lisatasu. G. Kuusiku kui vaneminstruktori töökohustus polnud ükskõik millise valveinstruktorite töögraafiku tegemine, vaid graafik tuli koostada selliselt, et tagatud oleks veekeskuse klientide ohutus. Seega tuli lahendada küsimus, millised olid valveinstruktorile esitatavad nõudmised ning kas D vastas neile. Need nõudmised saavad tuleneda õigusaktidest või olla kehtestatud OÜ Tervise Paradiis enda poolt.
12.Vabariigi Valituse 15. märtsi 2007. a määruse nr 80 „Tervisekaitsenõuded ujulatele, basseinidele ja veekeskustele“ (edaspidi määrus nr 80) § 5 lg 1 kohaselt tuleb osutada veekeskuse kasutajatele vajadusel abi, sealhulgas õnnetusjuhtumite korral esmaabi. Normi sõnastus viitab sellele, et abi, mille osutamist nõutakse, ei piirdu esmaabiga. Loogiliselt võetuna eeldatakse veekeskuselt sellise abi osutamist, mida on vaja mõne seal ettenähtava riski realiseerumise korral. Ilmselgelt on üheks selliseks uppumisoht. Määrus nr 80 ei täpsusta abi tagamise viisi ja järelikult on see veekeskuse pidaja enda otsustada.
13.Seega pidid valveinstruktorid olema võimelised vajadusel abistama keskuse külastajaid. See, millistele nõudmistele nad pidid selle osutamiseks vastama, tulenes valveinstruktori ametijuhendist. Selle kohaselt oli üks valveinstruktori põhikohustusi tagada klientide turvalisus veekeskuses, sh ennetada ning lahendada võimalikke probleeme ja ohuolukordi, aga ka anda esmaabi ja kutsuda välja kiirabi. Veest päästmine töökohustuste hulka ei kuulunud.
14.Kuna esmaabi saab aga osutada vaid basseinist välja toodud uppujale, pidi veekeskuses olema võimekus päästa abivajaja ükskõik millisest veekeskuse basseinist. Sellega pidi valveinstruktorite graafiku kokkupanemisel vaneminstruktor arvestama, sest tema töö põhieesmärk oli ametijuhendi kohaselt klientide ohutuse tagamine. Seda sõltumata sellest, kas valveinstruktori ametijuhend nõudis neilt oskust abivajaja hüppebasseini põhjast üles tuua. See tähendab, et vaneminstruktor pidi tagama, et kellelgi valves olevast meeskonnast oleks vastav oskus olemas ning vajadusel oleks võimalik abivajaja päästa enne pöördumatute tervisekahjustuste teket. Samuti pidi määruses nr 80 sätestatud nõuetest tulenevalt olema valves töötaja, kes oskas anda esmaabi. Need nõuded olid täidetud, isegi kui D-l vajalikud oskused puudusid. Süüdistuses polnud märgitud teiste valveinstruktorite väljaõpet ega seda, kuidas erines D käitumine koolitatud valveinstruktorilt nõutavast tegevusest.
15.Valveinstruktor, kelle D appi kutsus, jõudis hüppebasseini juurde 3 minutit 12 sekundit pärast kannatanu vette kukkumist ehk enne kriitilise nelja minuti täitumist. Kannatanu vette kukkumise ja tema basseinist väljatoomise ning basseini kõrvale põrandale asetamise vahele jäi lõpuks 5 minutit 20 sekundit seetõttu, et ka appi kutsutud valveinstruktoril ei õnnestunud kannatanut mitmel katsel basseini põhjast üles tuua ning selleks läks lõpuks vaja veekeskuse külastaja abi. Ses osas ei tulenenud viivitus seega D tegevusest.
KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
3(12)
1-24-1748
16.Ringkonnakohtu otsuse vaidlustasid prokuratuur ja kannatanud. Prokuratuuri kassatsioon
17.Prokuratuur taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist ning kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks samale kohtule teises kohtukoosseisus. Kassaatori põhiargumendid on järgmised.
18.Ringkonnakohus eksis, kui hindas G. Kuusiku hoolsuskohustuse võimalikku rikkumist üksnes valveinstruktori ametijuhendi ning seal nimetatud ülesannete kaudu. Arvesse tuleb võtta ka vaneminstruktori ametijuhendit, veeohutusalast tava ja praktikat ning üldist hoolsuskohustust. Ringkonnakohtu praegune käsitlus võimaldaks juriidilisel isikul viia töötajatelt nõutavad hoolsusstandardid sisemiste regulatsioonidega miinimumini. Ohutus veekeskuses oleks sel juhul tagatud üksnes näilikult. Liiati ei ole ametijuhendi kehtestamine kohustuslik.
19.Valveinstruktorite põhiülesanne oli ennetada ning lahendada võimalikke ohuolukordi. Nende töö korraldamine kuulus aga G. Kuusiku kui vaneminstruktori pädevusse. Tööl pidi olema professionaalne meeskond, kes tagab veekeskuses klientide ohutuse. Ka G. Kuusik ise kinnitas, et kõik valveinstruktorid pidid olema võimelised osutama abi nelja meetri sügavusel hüppebasseini põhjas. D-le laienesid kõik valveinstruktori tööülesanded ja -kohustused, kuid asjakohast võimekust tal ei olnud. G. Kuusik tema oskusi ei kontrollinud. Arusaamatu on etteheide, et süüdistuses tulnuks kirjeldada teiste valveinstruktorite väljaõpet. Seda asjaolu peab prokuratuur tõendama kohtumenetluses ning seda ka tehti.
20.Seega pidi iga valveinstruktor olema võimeline sukelduma nelja meetri sügavusele ning seal abi osutama, sest teised kaks samal ajal tööl olnud valveinstruktorit täitsid muid ülesandeid (kaameravalve ja meditsiiniruumi valve). Neid ülesandeid vahetati omavahel iga tunni tagant. Uppumise korral on iga sekund arvel. Kindlate kohustuste täitmine kõigis kolmes valvepositsioonis kaotaks mõtte, kui hüppebasseini valvaks ilma sukeldumisoskuseta inimene ning meditsiiniruumis oleks keegi, kes ei oska anda meditsiiniabi.
21.G. Kuusik teadis, milliseid oskusi vajab inimese päästmine nelja meetri sügavuselt. Seega rikkus ta talle asetatud hoolsuskohustust, kui määras valveinstruktorina tööle inimese, kes ei olnud väljaõppe puudumise tõttu võimeline ohuolukordi adekvaatselt tajuma ega klientidele abi osutama. Tema hoolsusvastane käitumine päädis noore inimese surmaga. Kannatanute kassatsioon
22.Kannatanute kassatsioonis taotletakse nii maa- kui ka ringkonnakohtu otsuse tühistamist ning G. Kuusiku ja OÜ Tervise Paradiis süüditunnistamist, samuti tsiviilhagide rahuldamist. Kassatsiooni argumendid kattuvad suuresti prokuratuuri kassatsioonis esitatutega.
23.Etteheited süüdistusele on põhjendamatud. Süüdistus ei pea sisaldama ega saagi sisaldada isiku karistamise aluseks olevate asjaolude põhjendust. Igale mõistlikule inimesele on üldteada, et väljaõppeta inimese oskused on võrreldes väljaõppe läbinute oskustega puudulikumad.
24.Valveinstruktori ülesannete hulka kuulus mh klientide ohutuse tagamine, ohuolukordade lahendamine, parameedikute väljakutsumine ja esmaabi osutamine. Uuritud tõendid, eeskätt sündmust kajastav videosalvestis, näitavad, et D ei suutnud neid ülesandeid elementaarselt täita. Ta ei teinud midagi, et päästa uppumisohus inimest. G. Kuusiku hoolsuskohustuse rikkumise saab omistada OÜ-le Tervise Paradiis, sest tegu pandi toime juriidilise isiku huvides ja tema õiguslikke kohustusi rikkudes. 4(12)
1-24-1748
25.Ringkonnakohus eksis riigi õigusabi tasu kindlaksmääramisel, kui jättis rahuldamata taotluse maksta täiendavat tasu riigi õigusabi osutamise kohta ja tagasi jõudmiseks kulutatud aja eest. Tasu suurust puudutava otsustuse tegemisel ei arvestatud esindaja taotlust tasumäära suurendada ning hüvitamata jäeti töö apellatsiooni koostamise ja istungiks ettevalmistamise eest. Kassatsioonivastused
26.G. Kuusiku kaitsja palub jätta kassatsioonid rahuldamata, heites ühtlasi ringkonnakohtule ette süüdistusest eemaldumist ja selle piiride laiendamist. Hoolsuskohustuse väidetava rikkumise kohta märgib kaitsja, et rikkuda ei saa normi, mida pole olemas. OÜ-s Tervise Paradiis olid kõik kehtivad nõuded täidetud, vetelpääste võimekust nõutakse alles 2025. aastast. OÜ-s Tervise Paradiis kehtestatud eeskirja järgi võttis klient endale kogu veekeskuse kasutamisest tuleneva riski. G. Kuusik ei eksinud D-d töögraafikusse määrates mitte millegi vastu ja tööl olnud meeskond tervikuna oli pädev.
27.OÜ Tervise Paradiis kaitsja peab kassatsioone põhjendamatuks. Süüdistuses pole kirjeldatud, kuidas rikkus OÜ Tervise Paradiis juhatus temal lasuvat hoolsuskohustust. Valveinstruktorid ei olnud vetelpäästjad ega pidanud sukelduma nelja meetri sügavusele. Midagi sellist ei nõudnud ka kehtinud õiguslik regulatsioon. Tööpraktikast ei saa tuletada õiguslikku kohustust. Riigikohtu istung
28.Istungil jäid nii prokurör kui ka kannatanud kassatsiooni juurde. Kannatanute esindaja täpsustas kassatsioonis esitatud taotlust, paludes kassatsiooni rahuldamise korral saata kriminaalasi uueks arutamiseks samale ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus. Süüdistatavate kaitsjad vaidlesid kassatsioonidele vastu ning palusid jätta maa- ja ringkonnakohtu otsuse muutmata.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
29.Kolleegium nõustub kassaatoritega, et ringkonnakohus rikkus oluliselt menetlusõigust ja kohaldas ebaõigesti materiaalõigust, mis tingib kriminaalasja saatmise samale kohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus. Kolleegium käsitleb esmalt kohtu rolli erapooletu õigusemõistmise tagamisel (I), selgitab seejärel hoolsuskohustuse kui ettevaatamatusdelikti ühe koosseisutunnuse sisu ja ulatust (II) ning OÜ Tervise Paradiis hoolsuskohustust (III). Pärast seda hindab kolleegium ringkonnakohtu seisukohti süüdistatavate käitumise hoolsuspärasuse kohta (IV), võtab kokku kassatsioonimenetluse tulemuse ning lahendab menetluskuludega seotud küsimused (V). I
30.Ringkonnakohus leidis põhjendatult, et esimese astme kohus rikkus kriminaalasja arutades ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõtet. Kohus on erapooletu õigusemõistja, kelle ülesanne on eelkõige tagada tõendamise reeglite järgimine kohtuistungil, seejärel uuritud tõendite hindamine ja nende alusel otsuse tegemine. Kuigi KrMS § 339 lg 1 p 12 räägib kohtulikust arutamisest, on üheselt mõistetav, et erapooletu õigusemõistmise nõuet peab järgima lisaks menetluse juhtimisele ka kohtuotsuse kirjutamisel. Ringkonnakohus märkis nõustumisväärselt, et kohus võib juhtida ja puhuti lausa peab juhtima otsuses tähelepanu vigadele kohtumenetluse poole seisukohtades või õiguskäsitluses ning minetustele kohtueelse menetluse toimetamisel. Samal ajal tuleb vältida ühe kohtumenetluse poole läbivat kritiseerimist moel, mis võib jätta kohtumenetlusest kallutatud mulje. Iseäranis problemaatiliseks kujuneb olukord siis, kui kaebemenetluse käigus peaks ilmnema, et etteheited olid alusetud ja/või menetluspoolele omistati seisukohti, mida tegelikult ei väljendatud. Praegusel juhul on maakohus nende põhimõtete vastu eksinud. 5(12)
1-24-1748
31.Maakohtu otsuses kritiseeritakse prokuröri käitumist kohtueelses ja kohtumenetluses paljusõnaliselt ning lehekülgede kaupa, halvustades prokuratuuri läbivalt sarjavate sõnadega. Tuleb nõustuda ringkonnakohtuga, et kohtunik ei suutnud näida mõistlikule kõrvaltvaatajale erapooletu ja õiglasena. Otsus ei jäta lugejale (sh kannatanutele, mis on selle kriminaalasja asjaolusid silmas pidades eriti taunitav) muljet poolte võrdsusest ega kohtuasja tasakaalukast läbivaatamisest. Kohtunik, kes peab lahendama õigusküsimuse erapooletult, st olema vaba eelarvamustest ning subjektiivsusest, peab samal ajal ka näima erapooletu (nt RKTK 12.06.2019, 2-17-9023/68, p 11). Seda ei suutnud maakohtunik käesoleval juhul teha.
32.Otsuses keskendutakse mahukalt teemadele, millel pole tõendamiseseme seisukohalt tähtsust (nt prokuröri isiklik ründamine, erinevad võrdlevad viited jne), selmet piirduda kohtuotsuse tegemisel lahendatavate küsimustega (KrMS § 306). Ohtrad üleliigsed tekstiosad (sh tunnistajate ütluste ülemäärane kajastamine) muudavad maakohtu lahendi raskesti jälgitavaks ning tekitavad lugejale lisatööd, viimasest johtuvalt suurendavad paratamatult ka menetluskulusid. Kokkuvõtvalt ei vasta maakohtu otsus kohtulahendile esitatavatele nõudmistele (vt ka nt RKKK 12.12.2024, 1-23-1176/70, p 21; 30.03.2017, 3-1-1-7-17, p 14). II
33.Kriminaalasja lahendamiseks tuleb hinnata, milline on veekeskuse hoolsuskohustus külastajate turvalisuse tagamisel ning kas G. Kuusik rikkus OÜ Tervise Paradiis pädeva esindajana teo toimepanemise ajal kehtinud KarS § 14 lg 1 mõttes seda kohustust. Tegu on õigusliku küsimusega. Kuigi süüdistus peab kaitseõiguse tagamiseks kajastama nii faktilisi asjaolusid kui ka prokuratuuri õiguslikku hinnangut süüdistatava teole, ei ole selles sisalduv õiguslik käsitlus kohtu jaoks siduv. Kohtul on materiaalõigusliku olukorra väljaselgitamisel aktiivne roll. See hõlmab ka süüdistuses kirjeldatud asjaoludel hoolsuskohustuse sisule ja ulatusele õigusliku hinnangu andmist. (Vrd RKKK 03.03.2016, 3-1-1-12-16, p 10; 04.10.2019, 4-18-5832/18, p 20.) Seda arusaama toetasid Riigikohtu istungil kõik menetlusosalised.
34.Hoolsuskohustuse rikkumise tuvastamise korral tuleb küsida, kuidas toiminuks vaatlusaluses olukorras samas eluvaldkonnas tegutsev keskmiselt kohusetundlik ja ettenägelik isik (RKKK 30.10.2009, 3-1-1-71-09, p 13.1; 09.06.2016, 3-1-1-52-16, p 11.2). Rikkumisega on tegu siis, kui teo toimepanija jätab järgimata kas ühiskonnas tervikuna või mõnes spetsiifilises valdkonnas nõutava vajaliku hoolsuse (RKKK 06.02.2024, 4-23-2703/17, p 9). Riigikohus on asjassepuutuvas praktikas järjepidevalt rõhutanud, et hoolsuskohustuse sisustamisel tuleb eristada ühelt poolt kõigile omistatavat üldinimlikku (üldist) hoolsuskohustust, mille aluseks on moraalinormid ja tavad, ning teisalt mingis konkreetses valdkonnas tegutsevalt isikult nõutavat ja valdavalt õigusnormidega, aga ka käitumistavade, juhiste jmt-ga sätestatud spetsiaalset hoolsuskohustust. Spetsiifilises eluvaldkonnas hoolsuskohustust sisustavad normid või juhendid võivad isiku üldist käitumiskohustust küll täiendada ja konkretiseerida, aga need ei saa ega tohi kitsendada isiku kohustusliku käitumise määra võrrelduna üldise hoolsuskohustusega. (RKKK 08.03.2006, 3-1-1-136-05, p-d 15–16; 10.10.2019, 1-17-7111/81, p 11)
35.Hinnang hoolsuspärasele käitumisele teatud erivaldkonnas ei saa seega rajaneda vaid selles sfääris kehtivatel (tihti eraõiguslikel) normidel. Lähtepositsiooniks inimeselt oodatava hoolsuse hindamisel on üldjuhul mingis valdkonnas tegutsejalt nõutav ja valdavalt õigusaktidel põhinev hoolsuse määr, kuid hoolsuskohustus ei tulene ainuüksi kirja pandud normidest (RKKK 20.11.2006, 3-1-1-90-06, p 29). Lisaks tuleb arvestada ka kodifitseerimata reeglite ja tavadega, mis võivad sisustada nii spetsiaalset hoolsuskohustust kui ka kõigile omistatavat üldist hoolsuskohustust. Vastasel korral võiks n-ö tavainimeselt oodatav hoolsa käitumise määr ja tema võimaliku karistusõigusliku vastutuse ulatus
6(12)
1-24-1748 kujuneda laiemaks kui spetsiifilises valdkonnas tegutsejal. Tegelikkuses peaks olukord olema vastupidine.
36.Teisisõnu ei saa mingi valdkonna erinormidega muuta hoolsuskohustuse määra äärmiselt madalaks või lausa olematuks. Prokurör illustreerib seda ilmekalt näitega, kus sel viisil saaks veekeskuse sise-eeskirjad ja ametijuhendid kujundada nii, et valveinstruktorina saaks tööle võtta ujumisoskuseta, nägemispuudega ning igasuguse ettevalmistuseta isiku. See võimaldaks õnnetusjuhtumi korral neile sisenõuetele viidates väita, et hoolsuskohustuse nõuded on täidetud ning nii füüsiliste kui juriidiliste isikute karistusõiguslik vastutus oleks juba eos välistatud. Karistusõiguslik vastutus võiks seevastu aga järgneda üldise, kõigilt oodatava hoolsuskohustuse alusel näiteks olukorras, kus keegi võimaldab tasulist ujumist enda koduses basseinis. Seetõttu tuleb nõustuda kassaatorite väitega, et lisaks õigusaktidele ja ettevõttes kehtestatud juhenditele tuleb veekeskuse puhul arvesse võtta ka aja jooksul välja kujunenud üleüldist veeohutusalast tava ja praktikat.
37.Täiendavalt on hoolsuskohustuse sisustamisel oluline hinnata mingi tegevusvaldkonna eripära. Määrus nr 80 sätestas etteheidetava teo toimepanemise ajal üldised kohustused kõigile ujulatele, basseinidele ja veekeskustele. 1. septembrist 2025 kehtivad nõuded tulenevad sotsiaalministri
21.augusti 2025. a määrusest nr 38 „Nõuded ujulatele, basseinidele ja veekeskustele“ (edaspidi määrus nr 38). Need asutused on aga suuruselt, basseinide arvult ja nende sügavuselt, atraktsioonide olemuselt, külastatavuselt ja veel mitmel muul moel omanäolised. Seetõttu ei saa hoolsuspärast käitumist üksikjuhtumil sisustada neid asjaolusid arvesse võtmata. On märkimisväärne vahe, kas tegu on ujulaga, kus on vaid üks paarikümnele külastajale mõeldud väike bassein maksimaalse sügavusega 1,6 meetrit, või suure veekeskusega, mille atraktsioonide hulka kuulub nelja meetri sügavune hüppebassein, erinevad liutorud, mägijõgi ja saunad, olles mõeldud mahutama korraga sadu inimesi. Kuigi mõlemad on üldises tähenduses suurema ohu allikad, ei ole nende võimalik ohupotentsiaal võrreldav. Nõutava hoolsuse määr, mis väljendub ohutust tagavate inimeste arvus, väljaõppes ja neilt oodatavates oskustes, on teisena kirjeldatud juhul suurem. III
38.Ringkonnakohus on eelnevat mõttekäiku osaliselt arvestanud, leides, et teo toimepanemise ajal kehtinud määruse nr 80 § 5 lg 1 kohaselt pidi teenuseosutaja osutama abi mõne veekeskuses ettenähtava riski realiseerumisel, milleks on mh uppumisoht. Tagatud abi pidi olema tegelik, s.o uppujat tuli märgata õigel ajal, vajadusel ta päästa veekeskuse ükskõik millisest basseinist ja anda esmaabi (otsuse p 9.1). Kolleegium jagab seda arusaama täielikult ega nõustu kaitsjate seisukohaga, mille järgi polnud veekeskusel veest päästmise kohustust, kuna määrus nr 80 vetelpäästevõimekust otsesõnu ei nimetanud. Seda järgmistel põhjustel.
39.Kui kellegi vastutusalas on suurema ohu allikas, mille kasutamisega kaasneb tavapärasest kõrgem risk, peab ta ühtlasi tagama ohtude võimaliku realiseerumise puhuks võimekuse neile adekvaatselt reageerida. Veekeskuse puhul tähendab see suutlikkust päästa võimaluse korral uppumisohtu sattunud inimene, seda vajadusel ka basseini põhjast ning enne, kui uppujal tekivad pöördumatud tervisekahjustused. Vaid sellisel viisil saab pakutava teenuse riske silmas pidades mõtestada määruse nr 80 § 5 lg-s 1 kasutatud sõnastust, mille kohaselt tuleb ujulal ja veekeskusel selle kasutajatele osutada abi.
40.Õigusnormide mõte ja ülesanne ei ole ega saagi olla ammendava loetelu andmine kõigist võimalikest käitumisalternatiividest ning kohustustest. Reeglid peavad olema sätestatud mõistlikus mahus. (Viidatud 3-1-1-90-06, p 29) See, et määrusandja pidas 2025. aastal vajalikuks panna vetelpääste võimekus veekeskustelt oodatava nõudena otsesõnu kirja (määruse nr 38 § 2 lg 2 p 2), ei 7(12)
1-24-1748 muutnud võrreldes varasema määrusega sisuliselt midagi – uppujale abi osutamine tuli tagada ka varem kehtinud määruse nr 80 järgi. Liiati tuleb silmas pidada, et määruse nr 80 § 5 lg 2 nõudis vettehüpete sooritamisel hüppajate ja ujujate ohutuse tagamist. Sellest saab järeldada, et ka määrusandja silmis oli vettehüppeid võimaldava teenuseosutaja hoolsuskohustus laiaulatuslikum tavalise basseini pidaja omast. Kuigi süüdistusaktis ei ole määruse nr 80 § 5 lg-le 2 viidatud, ei takista see puudus kohtumenetluses teole materiaalõigusliku hinnangu andmist (RKKK 03.11.2014, 3-1-1-40-14, p 70; eespool p 33).
41.Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga selleski, et oli veekeskuse pidaja otsustada, milliseid meetmeid ta määruse nr 80 nõuete täitmiseks kasutas (otsuse p 9.1). See võimaldab arvesse võtta just konkreetse veekeskuse spetsiifikat, pidades silmas selle suurust, atraktsioonide olemust ja rohkust, külastajate arvu konkreetsel päeval jne. Nende asjaolude põhjal saab ühtlasi hinnata, kas määrusega nr 80 kehtestatud pädeva abi osutamise nõue oli ka tegelikult täidetud.
42.Järgnevalt keskendus ringkonnakohus G. Kuusiku vastutuse hindamisel üksnes valveinstruktori ametijuhendile, sedastades selle põhjal, et kuna veest päästmise kohustust selles ei nimetatud, ei eksinud süüdistatav väljaõppe ja oskusteta D valveinstruktorina tööle määramisel (otsuse p 9.2). Täpsemalt kirjutab ringkonnakohus järgmist: „Kuivõrd ametijuhendis on oskused, mis peavad valveinstruktoril olema, eraldi välja toodud, siis sai G. Kuusik just nendest lähtuda selle üle otsustamisel, kas kellegi võib määrata valveinstruktori ülesandeid täitma.“ Apellatsioonikohus piiras seega G. Kuusiku hoolsuskohustuse ulatuse ainuüksi teenuse osutaja sisemise juhendiga: „[E]i ole tuvastatav, et OÜ Tervise Paradiis oleks kehtestanud nõude, et hüppebasseini sukeldumise oskus peab olema kõigil valveinstruktoritel.“ Kolleegium selle seisukohaga konkreetse kohtuasja kontekstis ei nõustu.
43.Esiteks eksis ringkonnakohus materiaalõiguse vastu, sisustades vaneminstruktori hoolsuskohustust peaasjalikult valveinstruktorite ametijuhendis kirjeldatuga ning sedagi valikuliselt, jättes osa valveinstruktori ametijuhendist, vaneminstruktori ametijuhendi, määruse nr 80 ning üldise hoolsuskohustuse tähelepanuta (vt eespool p-d 34–36).
44.Teiseks jättis apellatsioonikohus kõnealuses küsimuses mitmele apellatsioonides esitatud argumendile vastamata.
45.Õigustatult viitavad kassaatorid esmalt G. Kuusiku enda töökohustustele. Töölepingu kohaselt oli tema peamine tööülesanne tagada veekeskuse klientide ohutus. Vaneminstruktorina pidi ta koolitama uusi töötajaid ja jälgima, et tööaeg oleks efektiivselt kaetud. Ametijuhendi järgi oli tema ametikoha põhieesmärk samuti klientide ohutuse kindlustamine, selleks valveinstruktorite töö korraldamine, personali valik ja koolitamine. See pidi olema tehtud selliselt, et oleks olemas professionaalne ja tööks vajalik meeskond. Eelöeldu põhjal sedastas prokuratuur, et G. Kuusiku kohustuseks oli vastutada OÜs Tervise Paradiis klientide ohutuse ja turvalisuse eest. Veekeskuse olemust arvestades pidi see kohustus hõlmama ka võimalikku uppumisolukorda ja seda, et valveinstruktorid oleks sellele vastavalt koolitatud ning nende töö oleks korraldatud viisil, et tööl oleks professionaalsete oskustega inimesed, kes vajaduse korral aitavad veekeskuses hättasattunud (sh uppumisohus) klienti.
46.Niisugusele arusaamale oma töökohustustest viitavad ka G. Kuusiku enda ütlused. Ta valis välja valveinstruktoriks sobivad inimesed, kes tema sõnade kohaselt ei kangestuks kriisiolukorras, vaid lahendaksid selle (kd 4, lk 128). Peamiseks ohuallikaks veekeskuses pidas ta just hüppebasseini (kd 4, lk 118). Tema ülesanne oli instrueerida tööl olevaid valveinstruktoreid, et need meeskonnana töötaksid (kd 4, lk 119), et päästeprotsess oleks kiire ning seal osalejatele turvaline (kd 4, lk 122). Selgitades inimeste väljavalimist valveinstruktori ametikohale, on ta nimetanud ujumis- ning
8(12)
1-24-1748 sukeldumiskatseid nelja meetri sügavusele (kd 4, lk 126) ning tõdenud, et tööle ei saanud võtta kandidaati, kes polnud valmis „sinna neljasesse hüppama“ ja inimest abistama (kd 4, lk 119).
47.Sarnaselt kajastasid valveinstruktorilt oodatavaid oskusi ka kohtus ütlusi andnud tunnistajad. Nii märkis G, et tema arusaamise kohaselt pidid kõik vajadusel sukelduma mh hüppebasseini põhja, et sealt uppuja välja tuua (kd 3, lk 7). Teine valveinstruktor kirjeldas samuti, kuidas hüppebasseini valvanud instruktori kohustuseks oli uppujale abi osutamine (kd 3, lk 69), selleks harjutati inimese veest väljatoomist (kd 3, lk 65) ning hüppebasseini põhja sukeldumist (kd 3, lk 66). Kohustust osutada abi hüppebasseinis tunnistas ka D (kd 3, lk 36). Talle selgitati seda suuliselt ning kolleegid näitasid talle videot, kuidas hüppebasseini põhja sukelduda ning sealt esemeid ära tuua (kd 3, lk 37). Viimane fakt viitab, et see oli tööülesanne, mille täitmist temalt vajadusel oodati. Need asjaolud kinnitavad prokuratuuri lähtepunkti, et igalt instruktorilt eeldati päästmisvõimekust ka hüppebasseinis ning G. Kuusik pidi OÜ-s Tervise Paradiis korraldama asjad nii, et veekeskuse külastajatele oleks tagatud tegelik abi. Ometi jättis ringkonnakohus selle apellantide keskse ja argumenteeritud seisukoha sisuliselt hindamata.
48.Apellatsioonikohtu otsuse kohaselt ei nähtu süüdistusest, milline oli teiste valveinstruktorite väljaõpe. Süüdistuses tulnuks ringkonnakohtu hinnangul näidata, et D teadmised ja oskused ei vastanud sellele, mida OÜ-s Tervise Paradiis valveinstruktoritelt muidu nõuti, ning et väljaõpe oleks aidanud D-l vigu vältida. Kõnealuses küsimuses on ringkonnakohtu etteheited süüdistusaktile arusaamatud.
49.D oskuste võrdlemine teiste veekeskuses töötanud instruktorite väljaõppega ei ole vältimatu. Ettevaatamatusdelikti hindamisel tuleb objektiivse hoolsuskohustuse rikkumise tuvastamiseks konstrueerida hoolsuskohustusele vastav käitumine. Selleks tuleb hinnata, kuidas oleks isik pidanud tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral käituma (eespool p 34). Seda, milline olnuks keskmiselt kohusetundliku ja ettenägeliku vaneminstruktori hoolsuspärane käitumine, on süüdistusaktis selgitatud küllaldase põhjalikkusega. Samamoodi on süüdistuses kajastatud, kuidas G. Kuusik tal lasunud hoolsuskohustust väidetavalt rikkus, määrates tööle vajalike oskuste ja väljaõppeta inimese. Valveinstruktorilt eeldatavate ja tegelike oskuste ning väljaõppe täpsem sisu jmt on kohtumenetluses tõendatavad asjaolud, mis ei pea sisalduma süüdistuses (nt RKKK 20.03.2024, 1-23-1763/24, p 23).
50.Eeltoodu taustal on jälgitavalt põhjendamata ringkonnakohtu tõdemus, et veekeskuse OÜ Tervise Paradiis tingimusi arvestades oli aktsepteeritav see, kui tööl olnud kolmest valveinstruktorist oli sukeldumisvõimekus nelja meetri sügavusele vaid ühel. Seejuures ei ole ringkonnakohtu viidatud seisukoht kooskõlas kohtu enda nimetatud nõudega, et võimekus osutada abi peab olema tegelik, mis üldarusaadavalt tähendab uppumise korral ohtu sattunu võimalikult operatiivset veest päästmist. Uppumisohule reageerimine on äärmiselt aegkriitiline toiming. Seetõttu vajab kaalukaid põhjendusi järeldus, et hoolsuskohustuse täitmiseks piisab, kui uppumisohu korral minnakse alles otsima/kutsuma töötajat, kes suudab inimese basseini põhjast üles tuua. On kaheldav, kas suures veekeskuses, kus on ühteaegu palju atraktsioone ja külastajaid, suudetaks pelgalt ühe päästmisoskustega instruktori tööl oleku korral reageerida adekvaatselt olukordadele, kus samal ajal vajab abi mitu inimest või päästmise käigus osutub abivajajaks päästmistoiminguga alustanud instruktor ise (vt allpool p 58). Neid asjaolusid ringkonnakohus arvesse ei võtnud ega hinnanud. Seetõttu jäi piisava tähelepanuta prokuröri ja kannatanute järjekindel seisukoht, et hüppebasseini põhja sukeldumise võimekust oodati kõigilt valveinstruktoritelt.
51.Ringkonnakohus sedastas, et G. Kuusik pidi määruse nr 80 § 5 lg-s 1 sätestatut silmas pidades inimesi hüppebasseini valvesse määrates tagama, et sukeldumisvõimekusega valveinstruktor jõuab appi nii kiiresti, et abivajaja oleks võimalik päästa enne pöördumatute tervisekahjustuste teket. Selle 9(12)
1-24-1748 järeldusega ei haaku ringkonnakohtu otsuse p-s 9.3 sisalduv hilisem põhjendus, milles loeti piisavaks abi osutamiseks juba seda, kui päästmisoskusega valveinstruktor jõuab enne nelja minuti täitumist basseini juurde. Mõistetavalt ei piisa üksnes basseini äärde jõudmisest võimaliku tervisekahjustuse ärahoidmiseks.
52.Kokkuvõtvalt tuli OÜ-l Tervise Paradiis tagada klientidele kõigi veekeskuse atraktsioonide kasutamisel tõhus ja viivitusteta abi, kui nad seda vajasid. See eeldas töötajaid, kes olid võimelised pakkuma asjakohast abi igal pool veekeskuses, sh hüppebasseini põhja vajunud inimesele enne pöördumatute tervisekahjustuste tekkimist. Seda kohustust ei saanud sisemiste juhenditega kitsendada ega muuta oskusliku ja kohese abi andmise nõuet illusoorseks. Hoolsuskohustus on täidetud, kui veekeskus tagab kirjeldatud abi, isegi kui inimest objektiivsetel põhjustel alati päästa ei õnnestu. IV
53.Järgnevalt tuleb hinnata, kas G. Kuusik rikkus kirjeldatud hoolsuskohustust, kui pani 11. märtsil 2023 administraatori valveinstruktori asendajana mh hüppebasseini valvama.
54.Ringkonnakohus tõi lühidalt välja kriteeriumid, mille alusel süüdistus väidab, et D käitumine vaatlusaluses olukorras ei vastanud nõuetele: 1) ta ei veendunud, kas vette kukkunud kannatanu tuleb veepinnale ja probleeme pole, 2) olles saanud aru, et kannatanu on basseini põhjas, ei asunud D teda päästma, vaid suundus rahulikul sammul teist valveinstruktorit kutsuma ning 3) kohe pärast teise valveinstruktori appi kutsumist ei helistanud ta hädaabisse. Apellatsioonikohtu kokkuvõtval hinnangul oli D tegevus normikohane. Sellele järeldusele viiv mõttekäik on lünklik.
55.Esiteks jättis apellatsioonikohus lahendamata küsimuse, kas kannatanu oli esimesed enam kui kaks minutit vee all ilma abita seetõttu, et D ei täitnud enda tööülesandeid nõutava hoolega ega märganud kannatanu uppumist. Maakohus leidis, et D ei saanudki vee alla vajunud kannatanut märgata ning seetõttu ei saa seda viivitust talle ette heita. Kirjeldatud faktilise asjaolu apellandid vaidlustasid, kuid ringkonnakohus neile ei vastanud.
56.Teiseks ei ole jälgitav apellatsioonikohtu käsitlus D käitumisest pärast seda, kui ta nägi basseini põhjas liikumatut kannatanut ning mõistis, et viimane vajab abi. Täpsemalt osutab kolleegium järgnevale.
57.Kassaatorid märgivad õigesti, et ringkonnakohus ei hinnanud sisuliselt D passiivsust ohuolukorra lahendamisel ning jättis käsitlemata apellatsioonides toodud seisukohad koos viidetega asjassepuutuvatele tõenditele. Muu hulgas jäi tähelepanuta prokuratuuri apellatsioonis märgitu, et ta ei kasutanud valveinstruktori töövahendina vilet, et külastajaid ohuolukorrast teavitada ja nad õnnetuspiirkonnast päästmistoimingu hõlbustamiseks eemaldada, ning suundus teise valveinstruktori juurde aegluubis ega öelnud tollele selgelt, mis oli juhtunud. Vajadus käsitleda põhjalikult D käitumist selles etapis on eriti ilmne G ütluste kontekstis. Neist nähtuvalt jõudis arusaam, et tegemist on aegkriitilist abi vajava uppunuga, G teadvusse alles siis, kui ta basseini äärde jõudes ise olukorda hindama asus (kd 3, tl 13). Seetõttu venis päästmise algus veelgi ning esimene katse kannatanu järele sukelduda tehti alles poolteist minutit pärast seda, kui D kannatanut vee all märkas. Arvestades eelmainitut, pidanuks kohus põhjendama, kuidas vastas D käitumine tavaelulises päästmissituatsioonis kehtivale üldisele hoolsuskohustusele, rääkimata hüppebasseini valvaja kõrgendatud hoolsuskohustusest (vrd viidatud 3-1-1-90-06, p 33).
58.Kohtute poolt tuvastatut silmas pidades tuleb tõdeda, et D ei teinud midagi appi kutsutud valveinstruktori abistamiseks. Asjatundjad ning G. Kuusik kinnitasid, et veest päästmine on meeskonnatöö. Sama rõhutasid kaitsjad ka Riigikohtu istungil. Samuti iseloomustab seda ilmekalt 10(12)
1-24-1748 kohtuotsustes kirjeldatud sündmuste käik. Nimelt ei õnnestunud G-l kannatanut üksi veepinnani tuua, selleks läks vaja enda initsiatiivil sekkunud külastajat, kes veepinna lähedale tõstetud kannatanust kinni haaras ning kelle aktiivsel kaasabil õnnestus kannatanu basseinist välja tõsta. Seejuures on ringkonnakohus möönnud, et tegelikult saanuks kannatanu päästa kiiremini, viidates külastajale, kes G-le appi läks ning kelle kaasabil kulus kannatanu veest väljatoomiseks umbes 20 sekundit. Ringkonnakohus jättis hindamata, mil määral tingis päästmisele tegelikkuses kulunud mitu korda pikema aja tõik, et D ei olnud võimeline osutama vajalikku abi, ning millisel määral oleks nõuetele vastava valveinstruktori töölolek D asemel seda aega eelduslikult lühendanud. Teisisõnu tulnuks ringkonnakohtul otsustada, kas kannatanu märkamisest tema väljatoomiseni kulunud aeg on määruse nr 80 mõttes kohane abi osutamine uppumisohtu sattunud inimesele.
59.Kolmandaks sisustas süüdistus G. Kuusikule tehtud etteheidet sellega, et D ei helistanud kohe hädaabinumbrile, mistõttu viibis oluliselt kiirabi kohalejõudmine. Apellatsioonides toodi esile, et D kutsus kiirabi alles 1 minut ja 21 sekundit pärast seda, kui kannatanu oli basseini põhjast välja aidatud, ning sedagi üksnes siis, kui G talle vastava korralduse andis. Kuigi ringkonnakohus viitas otsuses otsesõnu nendele asjaoludele (otsuse p 9.2.1), ei kujundanud ta kõnealuses küsimuses seisukohta.
60.Kolleegium leiab, et kirjeldatud viivitus kiirabi kutsumisel on tähtis selle hindamisel, mida süüdistuses peetakse hilinemiseks kahjulike tagajärgede ärahoidmiseks vajalike kvalifitseeritud elustamisvõtetega alustamisega. Kassaatorid on kohtumenetluses läbivalt tõenditele viidates väitnud, et enne kiirabibrigaadi kohalejõudmist ei suudetud seda teha. Ringkonnakohus jättis sellegi argumendi käsitlemata. Kohtul tulnuks tuvastatud asjaolusid arvestades hinnata, kas ja kuivõrd pädev oli kannatanu elustamine selle aja vältel, mis jäi tema veest väljatoomise ning kiirabibrigaadi kohalejõudmise vahele. Kolleegium osutab siinkohal kohtute tuvastatud sündmuste käigule, kus ühel hetkel asusid valveinstruktori asemel oskuslikumalt tegutsema omal algatusel hoopis külastajad.
61.Kokkuvõtvalt ei järginud ringkonnakohus kirjeldatud küsimuste käsitlemata jätmisega nõuetekohaselt kohtuotsuse põhjendamise kohustust (KrMS § 3051 lg 1). Niimoodi kohtumenetluse eset põhjendamatult kitsendades rikkus ringkonnakohus oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 tähenduses (RKKK 27.01.2022, 1-20-8166/54, p 11). Jälgitavalt on põhjendamata ringkonnakohtu järeldus, mille kohaselt jäi D tegevus normikohase piiresse. Kohtute poolt samal ajal tuvastatud asjaolud jätavad üles tõsise kahtluse, et piisavate oskuste, väljaõppe ja eelkontrollita inimese suure riskiga hüppebasseini valvama panek ei ole kooskõlas veekeskuse hoolsuskohustusega. Seetõttu tuleb ringkonnakohtul uuesti hinnata, kas süüdistuses märgitud ajal valveinstruktorite töö korraldamisel järgis G. Kuusik temale OÜ-s Tervise Paradiis pandud kohustust tagada klientidele vajalik abi.
V
62.Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-st 6 ja § 362 p-dest 1 ja 2, tühistab kolleegium Tallinna Ringkonnakohtu 15. oktoobri 2025. a otsuse ning saadab kriminaalasja ringkonnakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus. Kassatsioonid tuleb rahuldada.
63.Kriminaalasja uuel arutamisel peab uuesti lahendama ka enne kassatsioonimenetlust tekkinud menetluskulu hüvitamise taotlused, hinnates sealhulgas kannatanu kassatsioonis riigi õigusabi tasu suuruse kindlaksmääramisele tehtud etteheiteid (RKKK 19.04.2022, 1-18-158/266, p 91). Lisaks annab KrMS § 191 lg 3 kõrgema astme kohtule pädevuse hinnata menetluskulude suurust ja vähendada menetluskulu hüvitist olenemata sellest, kas ükski kohtumenetluse pool on seda otsustust vaidlustanud. Vaatamata asjaolule, et OÜ Tervise Paradiis apellatsioonimenetluse kulule antud 11(12)
1-24-1748 ringkonnakohtu hinnangut ei ole keegi vaidlustanud, asub kolleegium asja materjalidega tutvumise järel seisukohale, et OÜ Tervise Paradiis kaitsjale apellatsioonimenetluses määratud tasu on ebamõistlikult suur. (Vrd RKKK 21.11.2025, 1-21-8803/170, p 22.) Kaitsja apellatsioonivastus sisaldab lehekülgede kaupa refereeringuid psühholoogiaalasest raamatust, milles esitatud populaarteaduslike seisukohtade mitmel leheküljel taasesitamist ei saa käsitada õigusabi osutamisena.
64.Riigi õigusabi seaduse § 23 lg 1 ja § 21 lg 3 ning justiitsministri 26. juuli 2016. a määruse nr 16 § 1 lg-te 1, 6 ja 10 ning § 8 lg 2 alusel rahuldab kolleegium kannatanute esindaja taotluse määrata talle kassatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest tasuks 267 eurot 84 senti. KrMS § 186 lg 1 kohaselt jääb see menetluskulu riigi kanda.
65.G. Kuusiku kaitsja esitas taotluse hüvitada valitud kaitsjale makstud tasu 5502,50 eurot. Taotluse kohaselt kulus kaitsjal kassatsioonimenetluses õigusabi osutamiseks kokku 28 tundi 15 minutit ning istungile sõidule 4 tundi. OÜ Tervise Paradiis kaitsja palub hüvitada süüdistatavale kassatsioonimenetluses valitud kaitsjale makstud tasu 7163,05 eurot (koos käibemaksuga). Taotluse kohaselt kulus kaitsjal kassatsioonimenetluses õigusabi osutamiseks kokku 27 tundi 15 minutit ning Riigikohtu istungile sõidule 4 tundi 40 minutit.
66.Kolleegium leiab, et mõlemad taotletud summad ületavad KrMS § 175 lg 1 p-s 1 nimetatud mõistlikku ulatust ja neid ei saa seetõttu täielikult menetluskulu hulka arvata ega hüvitada (RKKK 31.05.2013, 3-1-1-108-12, p 29). Mõlema kaitsja seisukohad rajanesid suures osas juba varasemates menetlusetappides kujundatud positsioonil. Kassatsioonivastuses esitatud argumente ei saatnud Riigikohtus edu, kusjuures märkimisväärne osa OÜ Tervise Paradiis kaitsja väidetest puudutas kassatsioonimenetluses faktiliste asjaolude tuvastamist. Kuna OÜ Tervise Paradiis on käibemaksukohustuslane ega ole kinnitanud, et tal pole võimalik õigusteenuse arvel näidatud käibemaksusummat sisendkäibemaksuna maha arvata, on taotlus käibemaksu osas alusetu (RKKK 07.11.2023, 1-22-7792/21, p 18). Öeldut silmas pidades mõistab kolleegium KrMS § 186 lg 1 alusel riigilt kassatsioonimenetluse kulu katteks välja 3000 eurot OÜ Tervise Paradiis kasuks ja 4000 eurot G. Kuusiku kasuks.
(allkirjastatud digitaalselt)
12(12)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.