Varavastased süüteod › Süüteod vara vastu tervikuna

Apellant on seisukohal, et kohus on hinnanud tõendeid ühekülgselt ja ebaõigesti, mistõttu jõudnud ka ebaõigetele järeldustele. Lisaks jättis kohus asja lahendamisel ja otsuse tegemisel tähelepanuta tõendid, mis kinnitavad süüdistatava seisukohti. Samuti on kohus jätnud tähelepanuta vastuolud kohtulikul uurimisel antud ütluste ja kirjalike tõendite osas. Kriminaalasjas kogutud ja eelviidatud tõenditest nähtub, et M. Vahtra süü ei ole tõendatud. Kohtuliku uurimise käigus kogutud kannatanu ja tunnistajate ütlused ei kinnita süüdistusaktis etteheidetavate tegude toimepanekut M. Vahtra poolt, kannatanu ütlused on vastuolulised ning asja juurest puuduvad selged tõendid, millest nähtuks M. Vahtrale etteheidetava teo toimepanemine M. Vahtra poolt. Lisaks eeltoodule nähtub kiirabikaardist, et kannatanu oli alkoholijoobes. Kannatanu ja temaga koos viibinud isikud tunnistasid alkoholi tarbimist, kusjuures kannatanu kinnitab oma ülekuulamises, et oli sellises joobes, et mäletab 02.12.2011 päevast suhteliselt vähe. Kannatanu kinnitas prokuröri küsimustele vastates, et oli süüdistatavale eelnevalt midagi kokku lubanud. See ja fakt, et kannatanu on ka varasemalt ise juba karistatud, kinnitavad, et kannatanu ise pakkus mingit ATV-d süüdistatavale, mille vastu siis süüdistatav võiski huvi tunda. Sisuliselt nähtub kannatanu ütlustest kogumis, et ta lõi M. Vahtrale ja kellelegi kolmandale isikule ettekujutuse sellest, et ta soovib neile müüa ATV-d, mis tal on olemas ja asub tema vanemate juures. Asjaolu, et kolmas, väidetavalt tundmatu mees ründas kannatanut ootamatult, ei saa omistada M. Vahtrale. Tõenäoliselt oli ka M. Vahtrale temale selline käitumine üllatuslik. Mis puudutab 25 euro suuruse raha ära võtmist kannatanult, siis ei ole asjas kogutud tõenditest üheselt ja selgelt nähtav KarS § 214 lg 2 p- s 4 sedastatud koosseisu täitmine. Kannatanu KK vastas kohtumenetluse korduvalt prokuröri ja kaitsja küsimustele, et pakkus M. Vahtrale oma raha. Tunnistajate ütlustest ei nähtu, et M. Vahtra oleks KK-d ähvardanud KK vabaduse piiramisega, häbistavate andmete avaldamisega, vara rikkumise või hävitamisega või vägivallaga. Tunnistaja ütluste kohaselt viibis M. Vahtra tunnistaja kõrval kaubiku esiistmel ja ähvardused olnuks tunnistajale kuuldavad ja tajutavad. Asjas 02.12.2011.a alkoholijoobes ütlusi andnud kannatanu väited on M. Vahtra süüditunnistamiseks selgelt ebapiisavad. Kriminaalkorras isiku süüdimõistmiseks ei piisa ainult kannatanu sellekohastest ütlustest, vaid vaja on, et juhtumit kinnitaksid ka muud tõendid. Vastasel juhul tuleb lähtuda KrMS § 7 lõikest 3 ja lugeda kõrvaldamata kahtlustus kahtlustatava kasuks. Juhtumid, kus isikud esitanud valekaebuseid või süüstanud erinevatel motiividel alusetult teisi isikuid ei ole õiguspraktikas ennekuulmatud, seega peab menetleja objektiivsete süüstavate tõendite puudumisel juhinduma in dubio pro reo põhimõttest. Lisaks eeltoodule on apellant seisukohal, et asjas tuleb M. Vahtra suhtes menetlus lõpetada põhjusel, et asja menetlemisele kohtueelsele ja kohtumenetlusele on kulunud ebamõistlikult pikk aeg. Tegemist ei ole keeruka kriminaalasjaga, mis tinginuks menetluse venimise. Asjas ei ole tehtud ka jälitustoiminguid, ekspertiise või teisi ajamahukaid toiminguid.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

maakohtu tõendite hindamisel tehtud vead, mis viisid ebaõigete järeldusteni (vt nt Riigikohtu 02.11.2015. a määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-87-15 p 17). Kuna KrMS § 331 lg 2 kohaselt arutab ringkonnakohus kriminaalasja apellatsiooni piires, saab ringkonnakohus omakorda lähtuda apellatsioonis tõstatatud probleemidest. Maakohus on otsuse põhiosas näidanud ära, milline informatsioon ühest või teisest tõendist nähtub, miks kohus M. Vahtrat süüstavaid tõendeid usaldusväärseks peab ning millised järeldused ta tõendite alusel teeb. Ringkonnakohtu hinnangul on see, millele tuginedes ja miks asus maakohus seisukohale, et M. Vahtra süü on tõendatud, jälgitav. Arvestades maakohtu otsuses välja toodud tõendite sisu, ei nõustu kohtukolleegium apellatsiooni väitega, et kannatanu ja tunnistajate ütlused ei kinnita seda, et M. Vahtra on pannud toime süüdistusaktis etteheidetava teo. Apellatsioonis esitatud väide, et kannatanu ütlused on vastuolulised, on üldsõnaline: kaitsja ei ole toonud välja, milliseid konkreetseid vastuolusid ta silmas peab. Ainuüksi asjaolu, et kannatanu oli alkoholijoobes, ei muuda tema ütlusi ebausaldusväärseks, vaid arvestada tuleb ütluste sisu ja nende kokkusobimist teiste tõenditega. Maakohus on otsuses seda teinud. Ebaõige on kaitsja väide, et süüdimõistvat otsust ei või teha ainult kannatanu ütluste alusel, vaid juhtumit peavad kinnitama muud tõendid. Kriminaalmenetluse seadustik sellist keeldu ette ei näe. Riigikohtu praktika järgi on välistatud süüdimõistva otsuse tegemine üksnes ühele kaudsele tõendile tuginedes, kuna kaudse tõendi sisuks on teave, mis ei kajasta kuriteo tehiolu ennast, vaid võimaldab teha olulisi järeldusi nende tehioludega seotud muude asjaolude kohta (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 15.12.2013. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-114-13). Kannatanu on oma ütlustes kirjeldanud vahetult kuriteo asjaolusid, s.t tegemist ei ole kaudse tõendiga. Ühtlasi nendib kohtukolleegium, et arusaamatuks jääb, miks selline väide on käesolevas asjas esitatud, kuna maakohus ei ole tuginenud süüdimõistva otsuse tegemisel vaid kannatanu ütlustele, vaid ka muudele tõenditele, eelkõige tunnistajate AS ja JS ütlustele. Seoses kaitsja seisukohaga, et kolmanda isiku, s.t KI käitumist ei saa omistada M. Vahtrale, nendib ringkonnakohus, et maakohus on otsuses (alates otsuse lk 5) põhjendanud seda, miks tuleb M. Vahtra ja KI tegusid käsitada kaastäideviimisena. Maakohus on viidanud kaastäideviimist reguleerivatele normidele ning selgitanud, milline on väljapressimise toimepanemisel kummagi täideviija roll. Mis puutub apellandi väitesse, et kannatanu enda ütluste kohaselt oli ta M. Vahtrale ise ATV-d lubanud, siis on maakohus märkinud, et tõendatud ei ole, et M. Vahtral oleks olnud seadusel põhinev võlanõue KK vastu. Samas on kohus märkinud, et see ei omagi tähtsust, kuna vägivalda kasutades vara üleandmise nõudmine on karistatav ka juhul, kui tegemist on tõelise või oletatava õiguse teostamisega. Kuna M. Vahtrale ei ole süüdistuses ette heidetud KK ähvardamist vabaduse piiramisega, häbistavate andmete avaldamisega, vara rikkumise või hävitamisega või vägivallaga, on asjakohatu apellatsiooni väide, et tunnistajate ütlustest ei nähtu, et M. Vahtra oleks KK-d ähvardanud mõnega loetletud tegudest.

/allkirjastanud digitaalselt/ Sten Lind

/allkirjastanud digitaalselt/ Julia Katškovskaja

/allkirjastanud digitaalselt/ Ivi Kesküla

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.