1.Tartu Maakohtu 20. mai 2015 otsus jätta muutmata.
2.Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Ülle Hõraku apellatsioon jätta rahuldamata.
3.Välja maksta Advokatuurile eraldatud eelarveliste vahendite arvelt Advokaadibüroo Valge & Uiga kaudu 168 (ükssada kuuskümmend kaheksa) eurot, sh käibemaks 28 (kakskümmend kaheksa) eurot vandeadvokaadi abi Birgit Sisaskile apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise eest.
Punktis 3 nimetatud menetluskulud jätta KrMS § 185 lg 2 alusel Eesti Vabariigi kanda. Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult Riigikohtule 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. Esimese astme kohtu otsuse apelleeritava osa sisu
1.Tartu Maakohtu 20.05.2015 otsusega mõisteti Ado Toomsoo KarS § 424 järgi esitatud süüdistuses õigeks.
2.A. Toomsoole oli esitatud süüdistus selles, et tema 26.11.2014 kella 19.53 paiku Põlva maakonnas, Vastse-Kuuste vallas, Karilatsi külas juhtis sõiduautot Daewoo Lanos registreerimismärgiga XXX seisundis, kui alkoholisisaldus ühes liitris väljahingatavas õhus oli 1,00 mg/l. Võttes arvesse laiendmääramatust 0,09 mg/l, loeti lõplikuks tulemiks 0,91 mg/l. Mõõtmine toimus alkomeetriga Alcotest 7110 MK III EST, seerianumbriga ARAF-0009. Süüdistuse kohaselt A. Toomsoo rikkus liiklusseaduse (LS) § 69 lg 1 nõudeid, mille kohaselt mootorsõiduki juht ei või olla joobeseisundis. Alkoholijoobes olevaks loetakse mootorsõidukijuht, trammijuht ja maastikusõidukijuht LS § 69 lg 2 p-des 1 ja 2 sätestatud juhtudel. Süüdistatav ennast esitatud süüdistuses süüdi ei tunnistanud. Kaitsja palus süüdistatava esitatud süüdistuses õigeks mõista.
3.Maakohus asus seisukohale, et A. Toomsoo tuleb õigeks mõista KarS § 424 järgi.
3.1.Kriminaalasjas ei ole vaidlust selles, et süüdistatav sõitis 26.11.2014 oma autoga ringi, eksis ära ning sattus kogemata Karilatsi külla. Süüdistatava A. Toomsoo, tunnistajate R.L. ja L.P. i ütlused ning liiklusregistri väljatrükk kogumis tõendavad, et 26.11.2014 õhtul viibis süüdistatav Põlva maakonnas, Vastse-Kuuste vallas, Karilatsi külas L.P. i elukohaks oleva talu värava taga, kuhu oli sõitnud endale kuuluva sõiduautoga Daewoo Lanos registreerimismärgiga XXX . Tunnistaja L.P. i kohtuistungil antud ütluste järgi avastas ta 26.11.2014 õhtul kella 18.30 paiku oma kodu aiavärava taga sissesõiduteel tundmatu tumepunase Daewoo Lanos sõiduauto, mis paiknes esiotsaga maja suunas ja tagaotsaga sõidutee suunas. L.P. läks taskulambiga lähemale ja nägi, et autos sees rooli taga magab tundmatu vanem härrasmees. Ajavahemikul 18.30-18.47 helistas L.P. elukaaslasele ja tuttavale, et nõu küsida. Enne 19.30 kuulis L.P. , et auto on tööle pandud ning üritas ära sõita, kuid auto oli perve peale kinni jäänud. Nüüd oli auto esiotsaga sõidutee suunas ja tagaotsaga maja poole. Seejärel helistas L.P. politseisse. See toimus 19.30 paiku.
3.2.Süüdistuse kohaselt on A. Toomsoo sõidukit juhtinud Karilatsi külas 26.11.2014 kella 19.53 paiku. Maakohtu käsutuses olevad tõendid kogumis kinnitavad, et sõiduki juhtimine toimus varem kui süüdistuses märgitud. Indikaatorvahendi kasutamise protokollist nähtuvalt kontrolliti A. Toomsoo joobeseisundit 26.11.2014 kell 20.10. Tunnistajate ütlustest nähtuvalt A. Toomsood ei peetud vahetult mootorsõiduki juhtimiselt kinni, vaid politseipatrull saabus sündmuskohale alles pärast väljakutse tegemist. Tunnistajate ütlustest nähtuvalt kulus politseil sündmuskohal veel mõnda aega enne indikaatorvahendi kasutamist (vesteldi A. Toomsooga, liiklusregistrist kontrolliti sõiduki omanikku, auto juurest lahkunud A. Toomsoo auto juurde tagasitoimetamine). Erinevalt süüdistatava ütlustest on tunnistaja R.L. kinnitanud, et A. Toomsoo viibis oma auto juures juba politsei saabudes, kuid eitas oma seotust selle autoga. Maakohtu hinnangul on usaldusväärsemad R.L. ütlused, kuna tema kirjeldatud sündmuse käik ja ajaline kulg on kooskõlas L.P. i ütlustega. L.P. i ütluste kohaselt läks ta välja, kui märkas, et politsei on kohal. Samal ajal märkas L.P. ka seda, et autos olnud meesterahvas läks lähedal asuva metsatuka poole. Kui A. Toomsoo oleks sündmuskohalt lahkunud varem, poleks L.P. õue mineku hetkel tema liikumist enam saanud näha. Asjaolu, et süüdistatav eemaldus sündmuskohalt ajal, mil seal olid juba politseinikud, teeb eluliselt usutavaks, et ta võis nendega kohtuda veel auto juures olles. Kuna politseinikud saabusid sündmuskohale hiljem ja mõningane aeg kulus ka sündmuskohal, ei saa indikaatorvahendi kasutamise kellaaeg tõendada tegelikku sõidukijuhtimise kellaaega.
3.3.Maakohus leidis, et A. Toomsoo poolt mootorsõiduki juhtimine ei leidnud viimati aset mitte süüdistuses märgitud ajal, vaid varem – 26.11.2014 enne kella 19.30. Kuna nii süüdistatava kui ka tunnistajate kinnitusel oli sõiduk ümberpööramise käigus pervele kinni jäänud ning see enam ei liikunud, ei saanud sõiduki juhtimine toimuda hiljem kui 19.30. Seega on süüdistusse teo toimepanemise aeg märgitud ebatäpselt. Kuriteo toimepanemise aeg tuleb määratleda võimalikult täpselt ning aja määratlemata jätmine nagu ka põhjendamatult ebatäpne
määratlemine võib kujutada endast kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist KrMS § 339 lg 2 mõttes, samuti rikkuda oluliselt süüdistatava õigust kaitsele.
3.4.Süüdistataval kontrolliti alkoholijoovet kahel korral, kõigepealt indikaatorvahendiga (kell 20.10) ja hiljem politseijaoskonnas tõendusliku alkomeetriga (kell 20.35). Indikaatorvahendi kasutamise protokollist nähtuvalt mõõdeti 26.11.2014 kell 20.10 indikaatorvahendiga A. Toomsoo poolt ühes liitris väljahingatavas õhus alkoholisisalduseks 0,96 mg/l. Tõendusliku alkomeetri kasutamise protokollist nähtuvalt mõõdeti 26.11.2014 kell 20.35 A. Toomsoo poolt ühes liitris väljahingatavas õhus alkoholisisalduseks 1,00 mg/l. Arvestades laiendimääramatust 0,09, loeti lõplikuks tulemiks 0,91 mg/l. Maakohtul puudus alus kahelda A. Toomsoo väljahingatavas õhus tõendusliku alkomeetriga kindlakstehtud alkoholisisalduse õigsuses. Asjas on läbiviidud ka kohtutoksikoloogia ekspertiis. Ekspert Mailis Tõnissoni 07.01.2015 koostatud arstliku kohtutoksikoloogia ekspertiisi aktis nr 14E-LÕX0164 antud eksperdiarvamuse kohaselt on A. Toomsoo veres olnud etanooli sisaldus sõiduki juhtimise hetkel 26.11.2014 kella 19.30-19.40 ajal vähemalt 1,79 mg/g.
3.5.Nagu maakohus leidis, juhtis A. Toomsoo mootorsõidukit 26.11.2014 õhtul viimati kella 19.30 paiku. Seega esineb mootorsõiduki juhtimise ja tõendusliku alkomeetriga joobeseisundi kontrollimisel umbes ühe tunnine ajavahemik. Süüdistatava kinnitusel tarbis ta vahepealsel ajal alkoholi – autos olnud õllepudelist mõne lonksu õlut ja taskus olnud pudelist 200 grammi viina. Asjaolu, et süüdistatava autos oli 26.11.2014 õhtul üks õllepudel, tõendavad ka R.L. ütlused ja vallasasja hoiulevõtmise protokoll. Kasutades mõõtenõud, viidi läbi pudelis olemasoleva vedeliku mõõtmine. Mõõtmise tulemusena selgus, et pudelist on puudu 360 ml vedelikku. Asjaolu, et süüdistatava autos oli 26.11.2014 õhtul õllepudel, mis selle leidmisel oli avatud ja osa vedelikust puudu, teeb usutavaks süüdistatava väite sellest, et ta pärast mootorsõiduki juhtimist jõi mõne lonksu õlut. Süüdistatava väitel tarbis ta lisaks õllele pärast auto juurest äraminekut metsatukas olles ka 200 grammi viina ja viskas pudeli ära. R.L. kinnitusel süüdistatava ümbrusest midagi ei leitud. Samas on ta ka kinnitanud, et eraldi ka midagi ei otsitud, kuna selleks puudus vajadus.
3.6.Ekspert M. Tõnisson on 07.01.2015 koostatud arstliku kohtutoksikoloogia ekspertiisi aktis nr 14E-LÕX0164 leidnud, et esineb erinevus A. Toomsoo ütlustes mainitud koguse ja mõõdetud kontsentratsioonide vahel. A. Toomsoo ütlused manustatud 200g viina kohta ei sobi mõõtetulemustega. Ekspertiisiakti kohaselt oleks 200g viina manustamise järgselt pidanud A. Toomsoo väljahingatava õhu kontsentratsioonide mõõtetulemused indikaatorvahendiga kell 20.10 ja tõendusliku alkomeetriga kell 20.35 olema erinevad suurenemise suunaga alkoholi imendumise ja organismis kontsentratsiooni suurenemise tõttu. Tühja kõhuga 105 kg kaaluv mees saavutab 4-5 lonksu 5,3 vw% kangusega õlle ja 200g 40 vw% kangusega viina tarvitamisel alkoholi kontsentratsiooni veres 1,09mg/g 30-60 minuti jooksul pärast tarbimist. Kui A. Toomsoo oleks viina tarvitanud, oleks pidanud tõendusliku alkomeetri mõõtetulemus olema vähemalt poole võrra suurem. Erinevalt kaitsjast leidis maakohus, et oma järelduste tegemisel on ekspert piisavalt arvestanud süüdistatavat iseloomustavaid andmeid (kehakaal, organismi rasvasisaldus soost lähtuvalt, tarvitatavad ravimid, toit, toidu juurde tarvitatavad joogid, alkoholi tarvitamise sagedus, jääknähtude olemasolu). Maakohus leidis siiski, et käesoleval juhul esines asjaolusid, mis äratasid kahtlust eksperdiarvamuse usaldusväärsuses. Ekspert on oma järelduste tegemisel mh aluseks võtnud A. Toomsool 26.11.2014 indikaatorvahendiga kindlakstehtud alkoholisisalduse väljahingatavas õhus. Riigikohus on korduvalt asunud seisukohale, et indikaatorvahendi näidu alusel ei saa tõendada seda, kui suur oli alkoholi kontsentratsioon isiku väljahingatavas õhus isegi siis, kui indikaatorvahend näitab tulemust numbrilisel kujul. Kuigi viidatud Riigikohtu seisukoht on antud seoses mootorsõiduki juhi karistamisega mootorsõiduki juhtimise eest alkoholi piirmäära ületades, oli sama seisukoht maakohtu arvates kohaldatav ka käesolevas asjas antud eksperdiarvamuse usaldusväärsuse hindamisel. Samuti on ekspert järelduste
tegemisel mh aluseks võtnud tõendusliku alkomeetri näidu laiendmääramatust arvestamata. Kuna eksperdi järeldused A. Toomsoo võimaliku alkoholitarvitamise ja alkoholisisalduse kohta süüdistatava organismis on kujunenud arvutuste tulemusena, toob mistahes ebatäpsus kaasa ka lõppjärelduse ebatäpsuse, mis muudab selle ebausaldusväärseks.
3.7.Maakohus leidis, et käesoleval juhul ei saa süüdistatava joobeseisundi tuvastamisel tugineda tõendusliku alkomeetri näidule (nagu seda on tehtud süüdistuses), kuna A. Toomsoo tarbis alkoholi (vähemalt õlut) ka pärast mootorsõiduki juhtimist. Samuti pole süüdistuses tuginetud eksperdiarvamusele. Süüdistus seostab A. Toomsoo alkoholijoobe sõnaselgelt alkoholisisaldusega tema väljahingatavas õhus. Isegi juhul, kui erinevalt süüdistusest lugeda A. Toomsoo joobeseisundiks eksperdiarvamuses näidatud alkoholisisaldus veres, ei oleks maakohtu arvates A. Toomsoo joobeseisund usaldusväärselt tõendatud. Prokurör Ülle Hõraku apellatsioon
4.Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Ü. Hõrak, kes taotleb Tartu Maakohtu 20.05.2015 otsuse täielikku tühistamist ja kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks esimese astme kohtule teises koosseisus, kuna kriminaalmenetluse normide oluline rikkumine on toimunud esimese astme kohtus ning seda rikkumist ei ole võimalik kõrvaldada ringkonnakohtus. Apellatsioon on kokkuvõtlikult järgnev.
4.1.Apellant leiab, et maakohtu otsuse tühistamise aluseks on kriminaalmenetlusnormide oluline rikkumine (maakohus on eiranud KrMS § 61 norme, jättes tõendid hindamata nende kogumis). Samuti on kohus ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust, asudes seisukohale, et A. Toomsool tuvastatud joobeseisund ei täida KarS § 424 koosseisu. Peamiseks vaidlusaluseks probleemiks on: Kas juhul, kui süüdistatav on pärast sõiduki juhtimise lõpetamist tarvitanud vähesel määral alkoholi, on võimalik tõendada sõiduki juhi joovet juhtimise hetkel, lähtudes tõendusliku alkomeetri näidust ja kohtutoksikoloogia eksperdi arvamusest, arvestades n-ö pärast juhtimise lõpetamist joodud alkoholi koguse maha tõendusliku alkomeetriga tuvastatud näidust. Maakohtu seisukoha alusel ei ole sel juhul võimalik tõsikindlat joovet üldse tuvastada ja isik kuulub seetõttu õigeksmõistmisele. Maakohus on põhjendamatult jätnud arvestamata lubatud ja usaldusväärsed tõendid: tõendusliku alkomeetri kasutamise protokoll, kohtutoksikoloogia ekspertiisiakti, eksperdi ütlused kohtuistungil ekspertiisiakti selgitamisel. Tõendusliku alkomeetriga on tuvastatud A. Toomsoo joove 26.11.2014 kell 20.35 ja lõplikuks mõõtetulemiks on 0,91 mg/l. Eksperdiarvamuse kohaselt oli A. Toomsoo veres etanooli sõiduki juhtimise hetkel 26.11.2014 kella 19.30-19.40 ajal vähemalt 1,79 mg/g. Seega täidab süüdistatava kasuks arvestatud joove KarS § 424 koosseisu ja puudus alus A. Toomsoo õigeksmõistmiseks.
4.2.Kohtuistungil andis ekspert ütlusi, kuidas ta jõudis järeldusele. Tõendusliku alkomeetri näit oli 1,00 mg/l alkoholi väljahingatavas õhus, mis verele ümberarvutatuna on 2,2 mg/g. Sellest lahutati 0,21 mg/g, kuna ekspert selgitas, et õlle osakaal annab 105 kg kaaluval mehel alkoholi kontsentratsiooniks veres 0,21 mg/g. Seega on lahutamise tulemus 1,99 mg/g. Eksperdi arvutuste tulem oli, et A. Toomsoo alkoholisisaldus veres oli kella 19.30-19.40 1,79 mg/g, seega ekspert võttis arvesse ka väljahingatava õhu laiendmääramatust +/- 0,09 mg/l. Seega ei tulene maakohtu järeldus, et ekspert ei ole arvesse võtnud tõendusliku alkomeetri tulemi laiendmääramatust, ekspertiisiaktist ja eksperdi ütlustest. Apellant peab oluliseks märkida, et M.N. i süüdistusasjas nr 1-14-5631 KarS § 424 järgi asus ka Tartu Ringkonnakohus oma 27.01.2015 lahendis seisukohale, et kohtutoksikoloogia eksperdi arvamus on lubatav ja usaldusväärne tõend joobe tuvastamisel ka juhul, kui on arvestatud maha pärast sõiduki juhtimise lõpetamist joodud alkoholi kogus. KrMS § 63 lg 1 näeb tõendina ette nii ekspertiisiakti kui eksperdi antud ütlusi ekspertiisiakti selgitamisel.
4.3.Prokurör ei nõustu maakohtu järeldustega selles osas, et vahepealse alkoholitarvitamise tõttu ei ole alkoholisisaldust süüdistatava väljahingatavas õhus mootorsõiduki juhtimise ajal võimalik tuvastada, kuna tõendusliku alkomeetriga on tuvastatud alkoholisisaldus süüdistatava väljahingatavas õhus, aga eksperdiarvamus on antud võimaliku alkoholisisalduse kohta veres. Seda seisukohta ei ole maakohus piisavalt põhistanud ning seetõttu ei ole maakohtu siseveendumuse kujunemine lugejale jälgitav. Kui maakohtu hinnangul on kahtlusi ekspertiisiarvamuses, siis vastavalt KrMS §295 lg-le 1 võib kohus ka omal algatusel määrata ekspertiisi. Alkoholijoobe tuvastamine tõendusliku alkomeetriga on kooskõlas Riigikohtu praktikaga (RKKKo 3-1-1-112-09).
4.4.KrMS § 3051 lg 1 sätestab, et kohtuotsus peab olema seaduslik ja põhjendatud. Riigikohus on oma praktikas korduvalt selgitanud, et kohtuotsuse põhistatus tähendab, et kohtu siseveendumuse kujunemine peab olema kohtuotsuse lugejale jälgitav. See tähendab, et kohtuotsuses tuleb näidata, millised asjaolud kohus tõendatuks luges ning millistele tõenditele ja miks kohus seejuures tugines. (RKKKo 3-1-1-21-10, p 8; 3-1-1-5-08 p 12.1 ja 3-1-1-43-05, p 6). Maakohus on lugenud osa tõendeid usaldusväärsemaks, kuid ei ole seda küllaldaselt põhistanud, miks ei ole eksperdi arvamus usaldusväärne, miks ei või tugineda tõendusliku alkomeetri mõõtetulemustele ekspertiisiaktis. Apellant on seisukohal, et maakohus on hinnanud tõendeid valikuliselt. Süüdistatava kaitsja Birgit Sisaski seisukoht prokuröri apellatsioonile
5.Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Ü. Hõraku apellatsioonile esitas kirjaliku vastuse süüdistatava kaitsja B. Sisask, kes taotleb jätta Lõuna Ringkonnaprokuratuuri 29.07.2015 apellatsioon Tartu Maakohtu 20.05.2015 otsusele kriminaalasjas nr 1-15-727 rahuldamata ning Tartu Maakohtu 20.05.2015 otsus kriminaalasjas 1-15-727 muutmata.
5.1.Kaitsja leiab, et maakohtu otsus on põhjendatud ja seaduslik. Kaitsja leiab, et maakohus ei ole rikkunud menetlusnorme, jõudes seisukohale, et pole tõendatud, et A. Toomsoo oleks mootorsõidukit juhtinud süüdistuses märgitud ajal, s.o 26.11.2015 kella 19.53 paiku, joobeseisundis. Arusaamatu on apellandi seisukoht, mille kohaselt maakohtu poolt süüdistuses toodud kuriteo toimepanemise aja korrigeerimine 20 minuti võrra ei muuda süüdistust raskemaks ega oluliselt erinevaks varem esitatud süüdistusest. Süüdistuse sisus tuleb näidata isikule etteheidetava tegevuse kirjeldus, kõik need isiku tegevuse aspektid, mis moodustavad kuriteokoosseisu. Antud juhul heidetake A. Toomsoole ette joobeseisundis mootorsõiduki juhtimist 26.11.2014 kella 19.53 paiku. Kohtulikul uurimisel maakohtus ei leidnud tõendamist A. Toomsoo poolt süüdistuses näidatud ajal mootorsõiduki juhtimine. Maakohus leidis uuritud tõenditele tuginedes, et juhtimine toimus enne kella 19.30. Maakohtu otsuses on õigesti märgitud, et ehkki apellandil oli õigus kohtumenetluse käigus süüdistust korrigeerida, ta seda ei teinud. Antud juhul on süüdistusaktis teo toimepanemise ajana (KrMS § 62 p 1) näidatud 19.53, millisel ajal mootorsõiduki juhtimine tõendamist ei leidnud. Apellandi seisukoht kuriteo toimepanemise aja määratlemise kaudsuses on väär (formuleeringus „19.35 paiku“). Olukorras, kus apellant ei pidanud vajalikuks süüdistust muuta, ei saanud maakohus süüdistuse piiridest ka väljuda, vastasel juhul oleks tegemist olnud KrMS § 339 lg 2 kohase menetlusõiguse rikkumisega. Riigikohtu kriminaalkolleegium leidis lahendis 3-1-1-83-11, et süüdistuse sõnastusele ei ole võimalik kehtestada mingit konkreetset standardit, kuid sellest peab piisava selguse ja täpsusega nähtuma isikule tehtava etteheite faktiline alus ning et süüdistusaktis faktiliste asjaolude kirjeldamisel nõutav detailsus sõltub suuresti konkreetse süüteo toimepanemise asjaoludest. Kaitsja leiab, et KarS §-s 424 kirjeldatud süüteo puhul üldse ning arvestades ka A. Toomsoole tehtud etteheite asjaolusid, on süüdistuses võimalik minutilise täpsusega määratleda süüteo toimepanemise aeg. Võistlevuse põhimõttest tulenevalt kaitsja ei näe, et käesoleval juhul peaks kohus sisuliselt süüdistust korrigeerima
hakkama. Seega ei oleks olnud maakohtul võimalik A. Toomsoo süüdi mõista KrMS § 268 lg 5 alusel.
5.2.Apellant on vääralt mõistnud maakohtu põhjendusi. Maakohus ei väitnud, et joobeseisundit ei saa iseenesest tuvastada tõendusliku alkomeetriga. Tõenduslikku alkomeetrit kasutati pärast seda, kui A. Toomsoo oli pärast mootorsõiduki juhtimise lõpetamist alkoholi tarvitanud, kusjuures maakohus pidas tõendatuks nii 360ml õlle kui ka 200g viina tarvitamist. Süüdistuses on lähtutud tõenduslikku alkomeetri näidust, mida maakohus eelmärgitu tõttu võimalikuks ei pidanud. Maakohus on õigesti märkinud, et süüdistuses ei ole tuginetud eksperdiarvamusele, kus eksperdile oli teada, et alkoholi on tarvitatud pärast mootorsõiduki juhtimise lõpetamist. Kaitsja peab vajalikuks veelkord välja tuua maakohtus esitatu ja otsuses käsitletu, et eksperdiarvamuse andmisel lähtuti arvutuste tegemisel ühe lähtekohana indikaatorvahendi näidust, mida seaduse ega kohtupraktika järgi ei saa kasutada tõendina joobeseisundi tuvastamisel, kuna selle numbrilisest näidust - kui see on olemas – pole võimalik lähtuda. (RKKKo 3-1-1-15-06). Seetõttu ei saa ka osaliselt indikaatorvahendi näidul põhinev eksperdiarvamus olla tõendiks antud asjas A. Toomsoo joobeseisundi tuvastamisel. Apellant on 30.07.2015 esitanud apellatsiooni lisana kirjavahetuse kriminaalasjas eksperdina osalenud M. Tõnissoniga. Kaitsja leiab, et selline kirjavahetus ei ole tõend KrMS § 63 lg 1 mõttes ning ringkonnakohus ei saa lahendi tegemisel sellele tugineda. Ka juhul, kui kirjavahetus oleks lubatav, on see esitatud hilinenult. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused
6.Ringkonnakohus, tutvunud kriminaalasja materjalidega, sealhulgas kohtuistungi protokolli ja prokuröri apellatsiooniga, samuti kaitsja kirjalike vastuväidetega, leiab, et prokuröri apellatsioon tuleb jätta rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata.
7.Prokuröri apellatsioonis ei nõustuta maakohtu õigeksmõistva otsusega ja leitakse, et maakohtu otsus tuleb tühistada ja kriminaalasi saata uueks arutamiseks esimese astme kohtule teises kohtukoosseisus. Apellandi hinnangul on kohus oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusnorme ja hinnanud tõendeid ebaõigesti ning on tuginenud kohtuotsust põhjendades ebaselgetele, mitteammendavatele ja vastuolulistele seisukohtadele, jättes põhjendamatult arvestamata lubatud ja usaldusväärsed tõendid (tõendusliku alkomeetri kasutamise protokoll, kohtutoksikoloogia ekspertiisiakt, eksperdi ütlused kohtuistungil ekspertiisiakti selgitamisel) Samuti on maakohus ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust (KarS § 424), asudes seisukohale, et A. Toomsool tuvastatud joobeseisund ei täida KarS § 424 koosseisu. Kohtuotsuse tühistamise aluseks on kriminaalmenetlusnormide oluline rikkumine, kuna kohtuotsuses puuduvad põhjendused ja toimunud on tõendite valikuline ning osaline hindmaine (KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes)
8.Ringkonnakohtu järeldab apellatsioonist, et prokuratuur ei nõustu maakohtu õigeksmõistva otsuse järeldustega, milleni maakohus tõendite hindamise tulemusel jõudis. Ringkonnakohus märgib, et tõendite hindamisega mittenõustumine ei ole kohtuotsuse tühistamise ning kriminaalasja uueks arutamiseks saatmise aluseks. Väljakujunenud kohtupraktikas on asutud seisukohale, et apellatsioonikohtu poolt peavad olema tuvastatud sellised olulised kriminaalmenetlusõiguse rikkumised, mis ei ole apellatsiooniastmes kõrvaldatavad ning alles seejärel saab tõusetuda kriminaalasja uueks arutamiseks saatmine I astme kohtule. Kohtupoolne väidetav tõendite ebaõige või ka ebapiisav hindamine selliseks oluliseks kriminaalmenetlusõiguslikuks minetuseks ei liigitu. Samuti ei ole antud juhul asjakohane taotleda kriminaalasja uueks arutamiseks saatmist viitega KrMS § 339
lg 1 p-le 8. Käesoleval juhul on maakohus, analüüsides kogutud tõendeid, jõudnud järeldusele, et süüdistatav tuleb talle esitatud süüdistuses õigeks mõista. Apellatsiooni väide, et kohtuotsuse resolutiivosa järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele, ei ole siiski asjakohane.
8.1.Olulisim väide, mille alusel võiks kaalumise alla tulla küsimus maakohtu otsuse tühistamisest ning kriminaalasja uueks arutamiseks saatmisest samale kohtule, on see, et kohtuotsuses puuduvad põhjendused, st et on oluliselt rikutud kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 1 p 7 tähenduses.
8.2.Maakohus on motiveerinud süüdistuses märgitud kellaajast erinevale seisukohale jõudmist ning seoses sellega mootorsõiduki võimalikku joobeseisundis juhtimist ja materiaalõiguse kohaldamisega seonduvat. Maakohus on tõendite uurimise järgselt põhjendanud seisukohta süüdistataval alkoholijoobe tuvastamise tõendatuse osas alkomeetriga, pärast süüdistatava poolt väidetava 360 ml õlle ja 200 gr viina tarvitamist. Samuti on maakohus motiveerinud eksperdiarvamuse ja ütluste usaldusväärsust ning esmase mõõteriistana indikaatorvahendi kasutatavust tõendina joobeseisundi tuvastamisel käesoleva kriminaalasja tehioludest ja tõenditest tulenevalt. Tulenevalt KrMS § 61 lg-st 2 hindab kohus tõendeid kogumis oma siseveendumuse kohaselt. See tähendab, et kohus kujundab uuritud tõendite alusel veendumuse tõendamiseseme asjaolude esinemise või puudumise kohta. Millised asjaolud ja millistele tõenditele tuginedes kohus tõendatuks luges, peab sisalduma kohtuotsuse põhiosas (KrMS § 312 p 1). Ringkonnakohus leiab, et maakohus on eelnimetatud nõudeid järginud. Ringkonnakohus ei soostu apellatsiooni seisukohaga, et maakohus on tõendeid hinnanud valikuliselt. Olukorras, kus prokurör ei nõustu tõenditele antud hinnangu ja järeldustega, ei tähenda maakohtu otsuse põhiosa (lk 75-78) motiive lugedes, et need oleks üldse kohtu poolt tähelepanuta jäänud. Maakohus analüüsis kogutud tõendeid ning nende alusel jõudis motiveeritult järeldusele, et A. Toomsoole esitatud süüdistus ei ole olemasoleva kriminaalasja tõenditebaasi puhul tõendamist leidnud. Asjaolu, et apellant maakohtu poolt antud hinnangute ja järeldustega ei nõustu, ei ole hinnatav kohtuotsuses põhistuste puudumisena.
8.3.Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktika kohaselt on kohtuotsuse põhjendamiskohustuse rikkumine käsitatav üldjuhul – sh näiteks kohtuotsuse põhistuse ebapiisavuse või –veenvuse korral – kriminaalmenetlusõiguse rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. KrMS § 339 lg 1 p 7 järgi tuleb kvalifitseerida üksnes kohtuotsuse põhistamise kohustuse kõige ulatuslikumad rikkumised, mis on käsitatavad KrMS § 339 lg 1 p-s 7 otsesõnu nimetatud kohtuotsuses „põhjenduse puudumisena“. Seejuures tuleb silmas pidada, et seadus räägib „põhjenduse“ kui terviku, mitte üksikute „põhjenduste“ puudumisest. Kohtuotsuse põhjenduse puudumisega on tegemist eeskätt siis, kui kohus jätab seadusliku aluseta kohtuotsuse põhiosa (KrMS § 312) tervikuna või siis mõne süüdistatava või kuriteo osas üldse koostamata. (vt RKKKo nr 3-1-1-14-14 p-d 699, 700 ning RKKKo nr 3-1-1-65-14, p 17). Kuna praegusel juhul ei ole maakohtule sellised vead ette heidetavad, ei ole ringkonnakohtul KrMS § 341 lg-st 2 tulenevat kohustust kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks tagasi saata. Ringkonnakohus on seotud apellatsiooni piiridega ning ei tohi neist süüdistatava kahjuks väljuda. Seega tuvastades, et maakohtu otsuses apellatsioonis osundatud KrMS § 339 lg 1 pdes 7, 8 sätestatud rikkumisi ei esine, puudub apellatsioonikohtul vastava taotluse puudumise tõttu võimalus tõendeid ümber hinnata.
9.Kuna ringkonnakohus lahendas apellatsiooni taotluse sisuks olevat kriminaalasja uueks arutamiseks saatmist maakohtule, siis ei anna kohus ka hinnangut prokuröri apellatsioonile hilinemisega lisatud kirjavahetusele ekspert M. Tõnissoniga.
10.Süüdistatava A. Toomsoo kaitsja B. Sisask esitas kaitsjatasu taotluse riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude ulatuse kindlaksmääramiseks. Kaitsja taotleb apellatsioonimenetluses osutatud õigusabi eest tasu väljamõistmist summas 168 eurot, milles sisaldub käibemaks 28 eurot. Tasutaotluse kohaselt kulus kaitsjal kohtuotsuse ja prokuratuuri apellatsiooniga tutvumiseks ja analüüsiks, vastuse koostamiseks apellatsioonile ja konsultatsiooniks kaitsealusega seoses vastusega prokuratuuri apellatsioonile 3 tundi 30 minutit. Arvestades, et taotluses märgitud toimingud on olnud riigi õigusabi osutamiseks vajalikud ning põhjendatud, tuleb riigi õigusabi suuruseks määrata 168 eurot (sh käibemaks 28 eurot). Kuna kohtuotsus jääb muutmata, jäävad õigusabikulud KrMS § 185 lg 2 alusel riigi kanda.
11.Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätab ringkonnakohus Tartu Maakohtu otsuse muutmata.
Tiit Lõhmus
Maarika Kuusk
/allkirjastatud digitaalselt/
Aarne Sarjas
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.