Liiklussüüteod

1-14-9263 kohtumenetluses osutatud õigusabi eest 432 (nelisada kolmkümmend kaks) eurot, tunnistaja sõidukulud summas 6 (kuus) eurot ja 20 senti. Määrata, et I.G on õigus tasuda väljamõistetud menetluskulud (summas 1204,20 eurot) osade kaupa alates kohtuotsuse jõustumisele järgnevast kuust 1 (ühe) aasta jooksul. Menetluskulud tasuda Maksu- ja Tolliameti arveldusarvele nr EE351010052031000004 SEB pangas, arveldusarvele nr EE502200221014193355 SWEDBANK pangas, arveldusarvele nr EE401700017002872300 NORDEA PANK pangas, arveldusarvele nr EE873300333499990003 DANSKE BANK pangas. Maksekorraldusele märkida viitenumber 99915700040958 ning selgitus „I.G , 1-14-9263, kriminaalmenetluse kulud“. Kui rahalised nõuded pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Edasikaebamise kord Apellatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada Viru Maakohtu Narva kohtumajale kirjalikult seitsme päeva jooksul alates 17. juunist 2015. Apellatsioon tuleb esitada Tartu Ringkonnakohtule kirjalikult viieteistkümne päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik kohtus tutvuda kohtuotsusega (st alates 16.juunist 2015), vahistatud süüdistatav või tema kaitsja süüdistatavale kohtuotsuse kättesaamisele järgnevast päevast. Kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustuse peale võib esitada määruskaebuse 15 (viieteistkümne) päeva jooksul Tartu Ringkonnakohtule Viru Maakohtu Narva kohtumaja kaudu.

KOHTUOTSUSE PÕHIOSA

1-14-9263 näha, et ta oli üsna tugevas alkoholijoobes. Alkomeetri näit oli ligi 1, see tähendab, et 1,0 mg/l kohta. Tunnistaja ütluseid kinnitab indikaatorvahendi ja tõendusliku alkomeetri kasutamise protokoll, millest nähtub, et 15.02.2014 kell 13.27 tuvastati Tallinn-Narva mnt 202,9 km-l indikaatorvahendiga süüdistatava väljahingatavas õhus alkoholisisaldus 1,0 mg/l ning pool tundi hiljem fikseeriti tõendusliku alkomeetriga alkoholisisaldus 1,04 mg/l. Ka I.G ise on tunnistanud, et ta oli süüdistusaktis nimetatud ajal alkoholijoobes ning sõitis autoga Tallinn-Narva maanteel ning tema kodu juurde viival kõrvalteel. Liiklusseaduse § 69 lg 1 kohaselt ei tohi juht olla joobeseisundis. Joobeseisund liiklusseaduse tähenduses on alkoholi, narkootilise või psühhotroopse aine või muu sarnase toimega aine tarvitamisest põhjustatud terviseseisund, mis avaldub väliselt tajutavates häiritud või muutunud kehalistes või psüühilistes funktsioonides ja reaktsioonides. Sama paragrahvi lg 4 p 1 kohaselt loetakse mootorsõidukijuht alkoholijoobes olevaks, kui: juhi ühes grammis veres on vähemalt 1,50 milligrammi alkoholi või tema väljahingatavas õhus on alkoholi 0,75 milligrammi ühe liitri kohta või rohkem. Kuivõrd I.G väljahingatavas õhus oli alkoholi vähemalt 1,04 mg/l, siis liiklusseaduse § 69 lg 1 ja lg 4 p-st 1 tulenevalt oli ta joobeseisundis ning taolises seisundis mootorsõiduki juhtimine on keelatud ning KarS § 424 kohaselt karistatav. Eelnevast lähtuvalt on I.G käitumises tuvastatud KarS §-s 424 sätestatud süüteo objektiivsed tunnused so mootorsõiduki juhtimine joobeseisundis. Süüdistatav I.G on ise tunnistanud, et ta juhtis süüdistuses nimetatud ajal ja kohas mootorsõidukit olles joobeseisundis. Ta selgitas, et oli hommikul kodus ning läks autoga sõitma selleks, et minna Tallinn-Narva maanteel asuvasse bussipeatusesse bussile vastu. Enne aga sõitis läbi naabri juurest, kus ta jõi ilmselt viina. Süüdistatava ütlustest tuleneb, et ta tarbis kanget alkoholi vahetult enne autoga sõitmist ning pidi seega olema teadlik, et ta ei ole kaine, kuid istus vaatamata sellele vahetult peale alkoholi tarvitamist ebakaines olekus sõiduauto rooli. Seega oli tema poolt joobeseisundis mootorsõiduki juhtimine pandud toime vähemalt kaudse tahtlusega, kuivõrd pärast kange alkoholi tarbimist pidi ta vähemalt möönma, et alkoholi kogus tema organismis võib ületada määra, mis toob kaasa kriminaalvastutuse. Ülaltoodut kokkuvõttes asub kohus seisukohale, et I.G tegevuses on tuvastatud KarS § 424 järgi kvalifitseeritava kuriteo tunnused.

1-14-9263 Süüdistuses kirjeldatud kuritegu on pandud toime ajal, mil I.G kandis eelmise kohtuotsusega mõistetud tingimuslikku karistust. Viru Maakohtu Narva kohtumaja 14.03.2011 kohtuotsusega karistati süüdistatavat KarS § 424 järgi vangistusega 1 aasta, mis jäeti täitmisele pööramata tingimusel, et ta ei pane 5-aastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. Viru Maakohtu Narva kohtumaja 15.02.2012 kohtuotsusega mõisteti talle KarS §-s 424 sätestatud kuriteo toimepanemise eest rahaline karistus ning 14.03.2011 kohtuotsusega mõistetud vangistus jäeti täitmisele pööramata. Arvestades süüdistatava varasemat käitumist on kohtu hinnangul välistatud rahalise karistuse, kui kergemaliigilise karistuse, kohaldamine. Teda on varem korduvalt kriminaalkorras karistatud samalaadse kuriteo toimepanemise eest, kuid vaatamata sellele on ta jätkanud süütegude toimepanemist. Isegi varasema kohtuotsusega tingimuslikult mõistetud karistuse kandmine, ei pannud teda hoiduma uue õigusrikkumise toimepanemisest. Teisalt ei saa aga jätta tähelepanuta, et eelmine rikkumine toimus 28.08.2011, st kaks ja pool aastat enne käesoleva kriminaalmenetluse esemeks olevat tegu. Eelnevast tulenevalt on kohtu hinnangul karistuse eesmärkide saavutamiseks vajalik kohaldada vangistust. Võttes arvesse toimepandud joobeseisundis mootorsõiduki juhtimise raskust etteheidetava kuriteokoosseisu (KarS § 424) teokirjelduse kontekstis, on kohtu hinnangul tegemist rikkumisega, mille raskus on alla keskmise. Tulenevalt liiklusseaduse § 69 lg 4 p-st 1 ja KarS §-st 424 loetakse isik alkoholijoobes olevaks juhul, kui tema väljahingatavas õhus on alkoholi 0,75 milligrammi ühe liitri kohta või rohkem. Süüdistatava organismis olev alkoholi määr ületas nimetatud miinimummäära 0,29 mg/l võrra. Lisaks arvestab kohus kergendava asjaoluna süü tunnistamist, mistõttu on põhjendatud mõista karistus oluliselt alla keskmise määra. Kohus peab põhjendatuks ja karistuse eesmärke kandvaks karistuseks 1 aasta vangistust. Kuna kõnealune kuritegu oli pandud toime katseajal, tuleb KarS § 65 lg-st 2 ja § 74 lg-st 5 juhindudes suurendada mõistetud karistust Viru Maakohtu Narva kohtumaja 14.03.2011 kohtuotsuse järgi ärakandmata karistuse osa võrra (1 aastat vangistust) ning mõista I.G-le liitkaristuseks 2 aastat vangistust. Tulenevalt KarS § 68 lg-st 1 tuleb karistusaja hulka arvestada kohtueelses menetluses kahtlustatavana kinnipidamise aeg 15.02-16.02.2014 ning ärakandmisele kuulub 1 aasta, 11 kuud ja 28 päeva vangistust. Kuivõrd I.G ei ole varasemalt reaalset vangistust kandnud, peab kohus võimalikuks jätta mõistetud karistus osaliselt täitmisele pööramata tingimusel, et I.G ei pane kaheaastase katseaja jooksul toime uut kuritegu ning täidab käitumiskontrolli nõudeid. Seetõttu määrab kohus KarS § 74 lg-st 1 ja 2 juhindudes, et koheselt kuulub ärakandmisele 1 kuu ja 28 päeva vangistust ning ülejäänud osa vangistusest, so 1 aasta ja 10 kuud, ei pöörata täitmisele, kui I.G ei pane 2-aastase katseaja kestel toime uut kuritegu ja täidab käitumiskontrolli nõudeid vastavalt KarS § 75 lg-s 1 sätestatule. Katseajal peab ta: elama kohtu määratud alalises elukohas; ilmuma kriminaalhooldaja määratud ajavahemike järel kriminaalhooldusosakonda registreerimisele; alluma kriminaalhooldaja kontrollile oma elukohas ning esitama talle andmeid oma kohustuste täitmise ja elatusvahendite kohta; saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elukohast lahkumiseks Eesti territooriumi piires kauemaks kui viieteistkümneks päevaks; saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elu-, töö- või õppimiskoha vahetamiseks; saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa Eesti territooriumilt lahkumiseks ja väljaspool Eesti territooriumi viibimiseks.

1-14-9263 Arvestades asjaolu, et nii käesoleva kriminaalmenetluse esemeks olev tegu kui ka eelmised I.G poolt toimepandud kuriteod on kõik otseselt tingitud alkoholi tarbimise järgselt oma käitumise suhtes adekvaatse kriitilisuse puudumisest, peab kohus vajalikuks panna eripreventiivsetel kaalutlustel I.G-le KarS § 75 lg 2 p 2 alusel täiendav kohustus mitte tarvitada alkoholi. Lisaks eelnevale on kohus seisukohal, et suunamaks I.G edaspidi õiguspärasele käitumisele ning pidades sealjuures silmas ka vajadust kaitsta ühiskonda ning õiguskorda tervikuna, tuleb antud juhul rakendada ka KarS § 50 lg 1 p-s 1 sätestatud lisakaristust – sõiduki juhtimise õiguse äravõtmine. Tegemist on meetmega, mis võimaldab uute süütegude ärahoidmise eesmärgil piirata teatud ajavahemikuks isiku õigusi tegutsemiseks valdkonnas, millega oli toimepandud tegu seotud. Käesolevas asjas lisakaristuse kohaldamise või kohaldamata jätmise osas peab kohus vajalikuks rõhutada, et senise kohtupraktika kohaselt kohaldatakse taolise iseloomuga süüteo (st sõiduki juhtimine joobeseisundis) korduva toimepanemise eest üldjuhul lisakaristust. Kohtule esitatud tõendusteabest ei ilmne selliseid erandlikke asjaolusid, mis võiks tingida sõiduki juhtimise õiguse äravõtmise kohaldamata jätmise. Peale selle ei ole süüdistatava puhul tegemist isikuga, kes kasutab mootorsõidukit enda liikumispuude tõttu, milline asjaolu välistaks KarS § 50 lg-st 2 tulenevalt mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmise. Arvestades, et I.G on varasemalt korduvalt karistatud KarS § 424 järgi ning sealjuures on ühel korral kohaldatud lisakaristusena ka sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist kolmeks kuuks, kuid vaatamata sellele on ta jätkanud uute süütegude toimepanemist, on kohtu hinnangul antud juhul vajalik kohaldada lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmist pooleteiseks aastaks.

1-14-9263 Kõnealust küsimust kõige põhjalikumalt käsitlevas Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsuses asjas nr 32-1-133-13 on märgitud, et sõiduauto, nagu mistahes muugi vallasasja omandi üleandmine toimub AÕS §-de 92-94 järgi ning eelkõige on selleks vajalik valduse üleandmine omandajale ja kokkulepe omandi ülemineku kohta (käsutustehing). Samuti on tsiviilkolleegium märkinud, et kanne liiklusregistris ei ole ühegi õigusakti järgi sõiduki omandi ülemineku eelduseks, samuti ei saa ainuüksi kandele tuginedes sõidukit heauskselt omandada, nagu see on võimalik nt kinnistu puhul AÕS § 561 järgi. Seega on sõiduki nagu muudegi vallasasjade omandi üleminekuks vaja kokkulepet selle kohta ja valduse üleandmist, mitte liiklusregistri kannet. Milvi ja I.G ütlustest nähtuvalt on kõnealune sõiduauto ostetud valdavas osas Xxxi rahaliste vahendite arvelt ning eesmärgiga kasutada seda nende ühises majapidamises. Esimestel aastatel sõitsid nad mõlemad selle autoga, kuid hiljem, Xxxi tervise halvenedes, sõitis sõidukiga valdavalt I.G (kuid seda jätkuvalt nende ühise majapidamise huvides). Samas perioodil, mil I.G juhtimisõigus oli peatatud, korraldas sõiduki kasutamist Xxx – st otsis inimesi, kellel on juhtimisõigus ning saaks teha majapidamise tarbeks vajalike sõite (nt viia piima kokkuostu). Mõlema ütlustest ilmneb ka asjaolu, et neil mõlemal on tavapäraselt vaba ligipääs sõiduki võtmetele ning Xxx on võtnud korduvalt neid enda valdusesse takistamaks I.G poolt sõiduki kasutamist ajal, mil viimane on alkoholi tarbinud. Olles kuulanud kohtuistungil Meelis ja Xxxi ütluseid, jälginud nende käitumist ja omavahelist suhtlust kohtusaalis ning võrrelnud nende ütluseid muude kohtule esitatud tõenditega, leiab kohus, et puudub igasugune alus kahelda Meelis ja Xxxi ütluste usaldusvääruses ja tõepärasuses. Süüdistatava ja kolmanda isiku selgitustest tulenevalt on ilmne, et I.G puudus täielik õiguslik võim sõiduki üle, st õigus sõidukit käsutada ja kasutada vastavalt oma äranägemisele. I.G oli auto kasutamisel seotud oma ema, Xxxi, korraldustega ning viimane võis igal ajahetkel takistada I.G auto kasutamist. Neil asjaoludel tuleb asuda seisukohale, et poolte vahel puudus kokkulepe sõiduauto Suzuki omandi üleandmiseks I.G-le, tal puudus auto üle täielik õiguslik võim AÕS § 68 lg 1 tähenduses. Seetõttu ei saa käsitleda I.G kuriteo toimepanemise vahendi tegeliku omanikuna, hoolimata sellest, et liiklusregistri kannete kohaselt on ta märgitud sõiduauto omanikuks. Nimetatud seisukohast tulenevalt saab konfiskeerimine tulla kõne alla üksnes KarS § 83 lg-s 3 sätestatud alustel. Arvestades tuvastatud asjaolusid, siis lõige 3 punktid 2 ja 3 ei ole antud asjas relevantsed. Hinnata tuleks üksnes punktis 1 ettenähtud aluse olemasolu, st kas on põhjust väita, et Xxx kolmanda isikuna on vähemalt kergemeelsusega kaasa aidanud vahendi, aine või eseme kasutamisele süüteo toimepanemisel või ettevalmistamisel. Kohtu hinnangul tuleb sellele vastata eitavalt. Nii süüdistatava kui ka kolmanda isiku ütlustest tuleneb, et seoses süüdistatava poolt varasemalt toimepandud kuritegudega, jälgis Xxx pidevalt, et süüdistatav ei läheks joobeseisundis olles autoga sõitma. Juhul, kui ta oli teadlik, et I.G on alkoholi tarbinud, siis tavapäraselt võttis ta võtmed enda kätte, et süüdistatav ei saaks uut kuritegu toime panna. Süüdistuse esemeks oleva teo toimepanemise päeva hommikul autoga kodust lahkudes oli süüdistatav kaine. Seda kinnitavad nii Milvi kui ka I.G . Süüdistatav tarbis alkoholi naabrite juures ning läks seejärel edasi sõitma. Seega ei ole tõendatud, et Xxx pidi või pidanuks olema teadlik, et süüdistatav läks 15.02.2014 autoga sõitma olles eelnevalt tarvitanud alkoholi. Seetõttu ei saa Xxxe teha ka etteheidet, et ta ei rakendanud tol hetkel mingeid meetmeid sõiduki kasutamise takistamiseks. KarS § 83 lg 3 p 1 aluse olemasolust saaks rääkida vaid juhul, kui süüdistatav olnuks niivõrd sageli (igapäevaselt) alkoholijoobes, et auto tema kasutusse andmisel pidanuks igal juhul nägema ette, et ta võib ebakaines olekus sõitma minna. Ükski kohtule esitatud tõend aga sellele ei viita. Taolise käsitluse vastu räägib ka tõik, et eelmisest tuvastatud rikkumisest oli möödunud ligikaudu kaks ja pool aastat.

1-14-9263 Eelnevat kokkuvõttes on kohus seisukohal, et antud asjas puudub alus kuriteo toimepanemise vahendiks olnud sõiduauto konfiskeerimiseks ning sõiduauto Suzuki reg.nr 042AYP tuleb aresti alt vabastada.

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.