Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Teised kassatsioonimenetluse pooled
Asja läbivaatamise kuupäev ja viis
3-1-1-42-15 15. juuni 2015 Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Jüri Ilvest ja Lea Kivi Kriminaalasi Rinaldo Bachmanni ja Holger Mägi süüdistuses KarS § 201 lg 2 p-de 2 ja 4 ning § 209 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi Tartu Ringkonnakohtu 2. detsembri 2014. a otsus kriminaalasjas nr 1-12-3048 Holger Mägi kaitsja vandeadvokaat Cardo Soosaar ja Rinaldo Bachmanni kaitsja vandeadvokaadi abi Robert Sarv, kassatsioonid Prokuratuur, esindaja Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Külli Saks Kannatanu AS DNB Pank Kannatanu Swedbank Liising AS 15. aprill 2015, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 2. detsembri 2014. a ja Tartu Maakohtu 12. mai 2014. a otsus osas, millega 1) Rinaldo Bachmann tunnistati süüdi ja teda karistati KarS § 209 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi ning talle mõisteti KarS § 64 lg 1 alusel liitkaristus; 2) Holger Mägi tunnistati süüdi KarS § 209 lg 2 p 3 järgi; 3) rahuldati Swedbank Liising AS-i ja AS-i DNB Pank tsiviilhagid.
2.Lõpetada kriminaalmenetlus Rinaldo Bachmanni süüdistuses KarS § 209 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi KrMS § 2742 lg 1 alusel menetluse mõistliku aja möödumise tõttu.
Saata kriminaalasi Swedbank Liising AS-i ja AS-i DNB Pank tsiviilhagide osas uueks arutamiseks Tartu Maakohtule teises kohtukoosseisus.
4.
Muus osas jätta kohtuotsused muutmata.
5.Kassatsioonid rahuldada osaliselt.
6.Mõista Eesti Vabariigilt Holger Mägi kasuks välja 489 (nelisada kaheksakümmend üheksa) eurot 60 senti kassatsioonimenetluses valitud kaitsjale makstud tasu katteks.
Mõista Eesti Vabariigilt Rinaldo Bachmanni kasuks välja 630 (kuussada kolmkümmend) eurot kassatsioonimenetluses valitud kaitsjale makstud tasu katteks.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Süüdistus
1.Rinaldo Bachmann ja Holger Mägi anti kohtu alla süüdistatuna KarS § 201 lg 2 p-de 2 ja 4 ning § 209 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi kvalifitseeritavate kuritegude toimepanemises.
KarS § 201 lg 2 p-de 2 ja 4 järgi süüdistati R. Bachmanni ning H. Mägi selles, et nemad OÜ Derek Trade (edaspidi DT) juhatuse liikmetena (H. Mägi kuni 15. detsembrini 2006 osaühingu volitatud esindajana) pöörasid grupis enda ja kolmanda isiku kasuks 23 083 911 krooni väärtuses võõrast vara. Omastamine seisnes kokkuvõtlikult järgnevas. Ajavahemikus 31. augustist 2006 kuni 6. juunini 2008 müüsid süüdistatavad omavahelisel kokkuleppel kokku 23 korral DT varana eri isikutele erinevaid ehitusmasinaid (ekskavaatorid, laadurid, hüdrovasar), mis tegelikult kuulusid kas AS-ile Hansa Liising Eesti (edaspidi HLE) või AS-ile DnB NORD Liising (edaspidi DnB). Need masinad olid DT valduses HLE-ga ja DnB-ga sõlmitud liisingulepingute alusel. DT-l ei olnud masinate müümiseks HLE ega DnB nõusolekut. Ehitusmasinate võõrandamisega pöörasid R. Bachmann ja H. Mägi need DT kasuks. Lisaks jätsid süüdistatavad 5. detsembril 2008 täitmata DnB seadusliku nõude tagastada liisingulepingu alusel DT valduses olevad kaks laadurit DnB-le, pöörates nii laadurid enda ja DT kasuks.
3.R. Bachmanni süüdistati KarS § 201 lg 2 p-de 2 ja 4 järgi lisaks eelmärgitule ka selles, et ta DT juhatuse liikmena andis kahel korral (2005. a oktoobris ja 2006. a aprillis) osaühingu töötajale korralduse müüa osaühingu varana maha roomikekskavaatorid, mis tegelikult kuulusid HLE-le ja mis olid DT valduses liisingulepingu alusel. HLE müügiks nõusolekut ei andnud. Nii pööras R. Bachmann need kaks roomikekskavaatorit koguväärtusega 2 808 400 krooni DT kasuks.
4.KarS § 209 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi süüdistati R. Bachmanni ja H. Mägi selles, et nemad, olles varem toime pannud omastamise, said DT juhatuse liikmetena grupis pettuse teel 3 674 756 krooni
väärtuses
võõrast
vara.
Kelmus
seisnes
kokkuvõtlikult
järgnevas.
Ajavahemikul 7. maist 4. septembrini 2007 sõlmis H. Mägi kokkuleppel R. Bachmanniga DT esindajana kaks müügilepingut DnB-ga ja ühe lepingu HLE-ga. DT müüs DnB-le ühe laadurekskavaatori väärtusega 1 250 800 krooni ja ühe kompaktlaaduri väärtusega 454 536 krooni. Samad ehitusmasinad oli H. Mägi juba varem DT esindajana DnB-le müünud ja DT oli
need saanud enda valdusse DnB-ga sõlmitud liisingulepingu alusel. Esitades müügilepingu sõlmimisel DnB-le vara omaniku kohta valeandmeid, lõid H. Mägi ja R. Bachmann DnB esindajale teadvalt ebaõige ettekujutuse müüdavate esemete kuuluvuse kohta. Selle ebaõige ettekujutuse tõttu maksis DnB DT pangakontole laadurekskavaatori eest 1 250 800 krooni ja kompaktlaaduri eest 454 536 krooni. Seega said süüdistatavad nendes summades pettuse teel võõrast vara. Lisaks müüs DT HLE-le roomikekskavaatori väärtusega 1 969 420 krooni ja sõlmis HLE-ga samal päeval liisingulepingu masina liisingusse võtmiseks. Selle roomikekskavaatori oli H. Mägi DT esindajana varem müünud AS-ile SEB Liising, kes omakorda andis masina liisingulepinguga rendile AS-ile Valamp Grupp. Esitades ekskavaatori müügi- ja liisingulepingu sõlmimisel HLE-le valeandmeid vara omaniku kohta, samuti selle kohta, et ese jääb DT valdusse, lõid süüdistatavad HLE esindajas teadvalt ebaõige ettekujutuse eseme kuuluvuse ja valduse kohta. Selle ebaõige ettekujutuse tõttu maksis HLE DT pangakontole roomikekskavaatori eest 1 969 420 krooni. Seega said süüdistatavad selles summas pettuse teel võõrast vara. Swedbank Liising AS-i (endise ärinimega AS Hansa Liising Eesti) tsiviilhagi
Kannatanu Swedbank Liising AS esitas 14. juulil 2009 kriminaalasja kohtueelsele menetlejale tsiviilhagi (kohtutoimik (KoTo), kd 7, tl 1 jj), milles palus kuriteoga kahju tekitajalt välja mõista 9 380 000 krooni. Tsiviilhagi põhjenduste kohaselt andis kannatanu erinevate liisingulepingutega DT kui liisinguvõtja kasutusse tsiviilhagi lisas nimetatud vara. Liisinguvõtja kohustus tasuma liisinguandjale liisingulepingutest tulenevaid makseid. Varade käsutamine liisinguandja nõusolekuta oli lepingute kohaselt keelatud. Kannatanu lõpetas liisingulepingud enne tähtaja lõppu 15. detsembril 2008, kuna DT ei täitnud nõuetekohaselt liisingulepingutest tulenevaid maksekohustusi. Rikkudes liisingulepinguid, jäeti vara kannatanule tagastamata ja hiljem selgus, et masinad on õigustamatult kolmandatele isikutele edasi võõrandatud. Sellise käitumisega põhjustati kannatanule otsene varaline kahju, mis seisneb kaotsiläinud vara väärtuses. Teo toimepanija käitumine on võlaõigusseaduse (VÕS) § 1045 lg 1 p 5 kohaselt õigusvastane. Seetõttu on toimepanija kohustatud hüvitama kannatanule VÕS § 1043 alusel kaotsiläinud vara väärtuse täies ulatuses.
20.septembril 2012 esitas Swedbank Liising AS Tartu Maakohtule avalduse tsiviilhagi suurendamiseks ja täpsustamiseks (KoTo, kd 7, tl 8 jj). Selles avalduses palus kannatanu mõista kuriteoga kahju tekitajatelt enda kasuks välja 741 962 eurot 28 senti. Avalduse põhjendustes märkis kannatanu, et esitas tsiviilhagi tulenevalt liisinguesemete turuhindadest, kuid soovib tsiviilhagi täpsustada ja nõuda süüdistatavatelt hüvitist liisingulepingute rikkumisega tekitatud kahju eest. Selline kahju koosneb: 1) enne liisingulepingu ülesütlemist sissenõutavaks muutunud võlgnevusest (debitoorne võlgnevus); 2) pärast liisingulepingu ülesütlemist tasumata jäänud summast ehk liisingulepingu järgi tasutavast kogusummast, millest on maha arvatud debitoorne võlgnevus ja tasutud summad (vara jääkmaksumus käibemaksuta); 3) kannatanu tasutud
käibemaksust ja 4) vara tagastamisega seotud kuludest. Ülejäänud osas jäi kannatanu 14. juuli 2009. a tsiviilhagis esitatud väidete, seisukohtade ja taotluste juurde. Samuti märkis kannatanu, et kui kohus peab avaldust hagi muutmiseks ja seda ei luba, jääb ta 14. juuli 2009. a tsiviilhagi juurde.
7.17. oktoobril 2012 esitas kannatanu maakohtule selgituse tsiviilhagi kohta (KoTo, kd 7, tl 156 jj), milles palus kuriteoga kahju tekitajatelt enda kasuks välja mõista 675 947 eurot 75 senti. Avalduses märgiti, et kuna lisakontrolli tulemusel ilmnes, et riik on kannatanule käibemaksu tagastanud, loobub kannatanu käibemaksunõudest summas 66 014 eurot 54 senti. Samuti esitati avalduses ja selle lisades täiendavaid selgitusi kahjuarvestuse, sh debitoorse võlgnevuse kujunemise ja eseme tagastamiskulude kohta. AS-i DNB Pank (endiste ärinimedega AS DnB NORD Liising ja AS DNB Liising) tsiviilhagi
Kannatanu DnB esitas 17. novembril 2009 kriminaalasja kohtueelsele menetlejale tsiviilhagi (KoTo, kd 7, tl 189 jj), milles palus kuriteoga kahju tekitajatelt välja mõista 5 651 035 krooni 32 senti. Tsiviilhagi põhjenduste kohaselt müüs DT kannatanule kuriteoteates nimetatud tehnikaseadmed. Tsiviilhagi esitamise ajaks on selgunud, et mitmete esemete müügi ajal ei olnud DT-l nende käsutusõigust, sest omand kuulus kolmandale isikule. Samuti on DT müünud mitmed tema valduses olnud, kuid kannatanule kuulunud esemed edasi kolmandatele isikutele. DT ja ennekõike viimase juhatuse liikmete H. Mägi ja R. Bachmanni ja/või muude isikute eesmärk oli kannatanule tegelikest asjaoludest ebaõige ettekujutuse loomise teel varalist kasu saada ja võõras vallasasi enda või kolmanda isiku kasuks pöörata.
12.oktoobril 2012 esitas kannatanu Tartu Maakohtule hagiavalduse täpsustuse (KoTo, kd 7, tl 193 jj), milles taotles H. Mägilt ja R. Bachmannilt 258 922 euro 53 sendi väljamõistmist. Avalduses viidati nõude materiaalõigusliku alusena VÕS §-le 1043 ja § 1045 lg 1 p-dele 5, 7 ja 8.
Kriminaalasja esmakordne arutamine
10.Tartu Maakohtu 7. novembri 2012. a otsusega tunnistati H. Mägi süüdi ja teda karistati KarS § 209 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi kahes süüdistuses kirjeldatud kelmuse episoodis. Kelmuses HLE vastu mõistis maakohus H. Mägi õigeks. Süüdistuses KarS § 201 lg 2 p-de 2 ja 4 järgi mõistis maakohus H. Mägi õigeks. R. Bachmanni mõistis maakohus õigeks kõigis talle süüksarvatud kuritegudes. Maakohus rahuldas osaliselt Swedbank Liising AS-i tsiviilhagi, mõistes H. Mägilt kannatanu kasuks välja 69 482 eurot 82 senti. Ülejäänud osas jättis kohus Swedbank Liising AS-i tsiviilhagi KrMS § 310 lg 2 alusel läbi vaatamata. AS-i DNB Pank tsiviilhagi jättis maakohus tervikuna läbi vaatamata.
11.Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid prokuratuur, H. Mägi ja R. Bachmanni kaitsjad
ning Swedbank Liising AS. Prokuratuur taotles maakohtu otsuse tühistamist mh osas, milles süüdistatavad osaliselt või täielikult õigeks mõisteti (välja arvatud H. Mägi õigeksmõistmises kolmes omastamise episoodis), ja palus süüdistatavad nendes tegudes süüdi tunnistada. Samuti taotles prokuratuur kohtuotsuse tühistamist osas, milles maakohus jättis Swedbank Liising AS-i tsiviilhagi osaliselt ja AS-i DNB Pank tsiviilhagi täielikult läbi vaatamata, ning palus tsiviilhagid rahuldada.
12.Tartu Ringkonnakohtu 14. märtsi 2013. a määrusega maakohtu otsus tühistati ja kriminaalasi saadeti maakohtu samale kohtukoosseisule uue kohtuotsuse tegemiseks. Ringkonnakohus leidis kokkuvõtlikult, et maakohus rikkus kohtuotsuse põhjendamise kohustust ja selle rikkumise kõrvaldamine apellatsioonimenetluses ei ole võimalik. Tartu Maakohtu 12. mai 2014. a otsus
13.Tartu Maakohtu 12. mai 2014. a otsusega tunnistati H. Mägi KarS § 201 lg 2 p-de 2 ja 4 ning § 209 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi süüdi ning teda karistati vangistusega vastavalt 1 aastaks 6 kuuks ja 1 aastaks. KarS § 64 lg 1 alusel mõistis kohus H. Mägile liitkaristuse 1 aasta ja 6 kuud vangistust, mis jäeti KarS § 73 lg-te 1 ja 3 alusel tingimisi 3-aastase katseajaga täitmisele pööramata. KrMS §-st 301 juhindudes mõistis maakohus H. Mägi õigeks kolmes omastamise episoodis.
14.Sama kohtuotsusega tunnistati KarS § 201 lg 2 p-de 2 ja 4 ning § 209 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi süüdi ka R. Bachmann ning teda karistati vangistusega vastavalt 1 aastaks 6 kuuks ja 1 aastaks. KarS § 64 lg 1 alusel mõistis kohus R. Bachmannile liitkaristuse 1 aasta ja 6 kuud vangistust, mis jäeti KarS § 73 lg-te 1 ja 3 alusel tingimisi 3-aastase katseajaga täitmisele pööramata.
15.Maakohus rahuldas Swedbank Liising AS-i tsiviilhagi ja mõistis H. Mägilt ning R. Bachmannilt solidaarselt kannatanu kasuks välja 563 729 eurot 12 senti. Lisaks mõistis kohus R. Bachmannilt Swedbank Liising AS-i kasuks välja 112 218 eurot 63 senti.
16.Kohus rahuldas ka AS-i DNB Pank tsiviilhagi, mõistes mõlemalt süüdistatavalt solidaarselt kannatanu kasuks välja 258 922 eurot 53 senti.
17.Mõlema tsiviilhagi tagamiseks jättis kohus arestituks Tartu Maakohtu 20. novembri 2009. a määrustega arestitud H. Mägi ja R. Bachmanni vara. Maakohtu seisukohad
18.Süüdistatavate süü neile esitatud süüdistuses on tõendatud. Prokurör loobus H. Mägi süüdistamast kolme masina müügis, kuna kriminaalasjas puudusid otsesed tõendid selle kohta, et H. Mägi osales enne 15. detsembrit 2006 DT tegevuses ja korraldas lepingute sõlmimist.
19.Omastamissüüdistust käsitledes leidis maakohus järgmist.
20.Asjas ei ole vaidlust, et H. Mägi ja R. Bachmann müüsid süüdistuses märgitud ajavahemikul ja ulatuses edasi DT poolt erinevatelt liisingufirmadelt liisingusse võetud ehitusmasinaid. Liisinguobjekte DT liisinguandjailt eelnevalt välja ei ostnud. Liisingulepingud lõpetati DT võlgnevuse tõttu. Liisingulepingute ülesütlemise ajal ei olnud masinad enam DT valduses. Masinate tagastamine osutus võimatuks, kuna kolmandad isikud olid masinad heauskselt omandanud. Süüdistatavate väitel müüdi ehitusmasinad liisinguandjate nõusolekul. Kohus leidis, et selline kaitseversioon on tõenditega ümber lükatud.
21.DT põhitegevusalaks oli kaevandus- ja ehitusmasinate müük, rent ja hooldus. Müüdavate seadmete ja masinate suure maksumuse tõttu olid DT koostööpartneriteks liisinguandjad, kes ostsid DT-lt masinad ja võimaldasid masina ostjal võtta masin liisingusse ning tasuda selle eest osade kaupa liisinguandjale. Liisinguandjad võimaldasid ka DT-l masin seni liisingusse võtta, kuni DT sellele ostja leiab. Kõik süüdistuses nimetatud ehitusmasinad olid DT valduses n-ö sale and lease back-tehingute alusel. Saamaks äritegevuseks vaba raha, müüs DT masina liisinguandjale ja võttis selle seejärel tagasi liisingusse. Liisingulepingute kohaselt kuulusid DT liisingusse võetud esemed liisinguandjale (HLE-le või DnB-le) ja nende mis tahes käsutamine ilma liisinguandja kirjaliku nõusolekuta oli liisingulepingutega vastuolus. Sellised tingimused tulenesid kõigist liisingulepingutest. Süüdistatavad kinnitasid kohtus, et nad teadsid lepingute tingimusi. Liisinguandjad finantseerisid DT tegevust üksnes liisingu vormis, mingeid muid finantseerimislepinguid ei olnud. Seda kinnitavad ka liisinguandjate juhatuse liikmete ja liisinguhaldurite ütlused. On tõendatud, et DT müüs omanikuna esinedes edasi tema valduses olnud HLE ja DnB masinad, mille eest liisinguandjad olid DT-le tasunud. Liisinguandjate masinate ulatuslik müük DT poolt tingis selle, et DT sai saadud raha eest osta üha uusi masinaid, mis võeti samuti liisingusse. Samas tekkis sedavõrd suure masinapargi liisingumaksete tasumisega järjest enam probleeme ja lõpuks ei käinud DT jõud enam liisingumaksetest üle.
22.Juhul kui liisinguandjad oleksid tõesti nõustunud DT liisitud esemete müügiga, nagu süüdistatavad väidavad, tähendanuks see seda, et liisinguandjad nõustusid finantseerima DT-d ilma tagatiseta. Selline käitumine ei ole ühegi laenu- ega liisinguandja puhul mõeldav ega eluliselt usutav. Tunnistajatena üle kuulatud liisinguandja töötajad kinnitasid, et liisinguandjad ei lubanud ega tolereerinud liisinguvara edasimüüki. Kui DT leidis liisingus olevale ehitusmasinale ostja, siis pidi DT masina liisinguandjalt välja ostma või pidi uus liisinguvõtja astuma DT asemele ja sõlmima liisinguandjaga liisingulepingu. Senikaua DT masinaid edasi müüa ei tohtinud. Ükski tunnistaja ei kinnitanud kohtus suulise või kirjaliku loa olemasolu vara müügiks ega seda, et liisinguandjad oleksid sellisest käitumisest teadnud. Ka HLE ja DT vahel peetud ekirjavahetuses ei kajastu liisinguandja väidetavat nõusolekut müüa liisitud seadmeid liisingulepingutest tulenevaid tingimusi arvestamata. Süüdistatavad müüsid liisinguandjate
masinaid, et saada DT-le raha, jättes liisinguandjalt masinad välja ostmata. Ka liisinguandjate usalduse kadumine DT vastu viimase pankrotimenetluse alguseks kinnitab, et edasimüügi lubamine ei olnud liisinguandjate praktika. Kujunenud olukord ei olnud ega saanud olla liisinguandjate huvides ega nende poolt soositud. See, et liisinguandjad ei kontrollinud vara säilimist, on seletatav usaldusega teise lepingupoole vastu. Liisinguandjad said enda vara edasimüügist teada alles liisingumaksete katkemisel.
23.Vara müügiga heausksetele kolmandatele isikutele jäeti liisinguandjad neile kuuluvast varast kestvalt ilma. Tegemist oli vara pööramisega enda ja kolmanda isiku kasuks. Ehkki otseselt pöörati vara DT kui kolmanda isiku kasuks, oli süüdistatavate tegevus kaudselt ka nende endi huvides, kuna oldi huvitatud DT paremast majanduslikust seisust. Faktil, et DT jätkas liisingumaksete tasumist, ei ole omastamise koosseisu täitmise seisukohalt tähendust, sest masin kui võõras vara oli jäädavalt müüdud. DT-l oli vaja jätkata liisingumaksete tasumist, varjamaks vara edasimüüki. Liisingumaksete katkemise korral oleksid liisinguandjad masinate müügist teada saanud, nagu see hiljem DT maksejõuetuse tõttu ka juhtus.
24.Süüdistatavad teadsid, et liisinguesemed kuulusid liisinguandjatele. Võõraid masinaid müüdi edasi tahtlikult. Tõendeid, mis kinnitaksid liisinguandjate luba või heakskiitu, ei ole. Seega tegutsesid süüdistatavad liisinguandjale kuuluvaid masinaid müües otsese tahtlusega. Mõlemad süüdistatavad olid teadlikud omastamise objektiivse külje tunnustele vastavatest asjaoludest. H. Mägi on varem töötanud HLE-s ja tal on majanduskõrgharidus. See kinnitab, et ta teadis liisinguandja tööpõhimõtteid ja liisingu põhitingimusi. R. Bachmann oli liisinguandjatega pikemaajalistes suhetes, kasutades masinate müügi finantseerimisel masina liisingusse võtmise võimalust. Seetõttu ei saanud ka talle olla teadmata liisingulepingutes sisalduvad tingimused. Ei ole kahtlust, et süüdistatavad rikkusid liisinguandjate vara DT nimel edasi müües tahtlikult liisinguandja omandiõigust. Tegemist oli jätkuva ja ühtsest tahtest lähtuva kuriteoga.
25.Süüdistatavad omastasid vara suures ulatuses (karistusseadustiku rakendamise seaduse (KarSRS) § 8 p 2). Vara väärtuseks on põhjendatult loetud hind, millega liisinguandjad masinad soetasid. DT juhatuse liikmed müüsid masinad edasi enamasti mõne kuu jooksul alates esialgsest müügist, mõnikord isegi samal kuul. Sellises olukorras ei saa rääkida vara väärtuse ulatuslikust vähenemisest.
26.H. Mägi ja R. Bachmann tegutsesid liisinguandjatega suheldes omavahel kokkulepitud reeglite järgi ühiselt. Neil oli omavaheline kokkulepe ka liisinguandjate vara müügi kohta. Seega tegutsesid süüdistatavad kuriteo toimepanemisel grupis.
27.Kelmusesüüdistuse kohta märkis maakohus järgmist.
28.Liisingulepingud tõendavad, et DT müüs DnB-le kahel korral masina, mis varem juba oli DnB-le
müüdud. Mõlema masina mõlema müügi puhul esindas DnB-d müügijuht E. K. Tunnistaja E. K. andis kohtus ütlusi, et ehitusmasinaid ei kantud üldjuhul registrisse, mistõttu müüdavat vara konkreetsemalt ei kontrollitud ja usaldati koostööpartnerit. DnB alles arendas andmebaasi, mille kasutamisel oleks olnud võimalik avastada, et sama tehasetähisega masin on varem juba omandatud. Tunnistaja kinnitas, et kui ta oleks avastanud, et tegemist on nende enda varaga, ei oleks ta mingil juhul lepinguid sõlminud ja liisinguandja poleks raha välja maksnud. Kohus märkis, et DnB-le ühe ja sama masina kahekordse müügi puhul oli tegemist kelmusega, sest liisinguandjat eksitati vara kuuluvuse osas ja liisinguandjal tekkis kahju, kuna ta maksis masina eest välja kahekordse müügisumma.
29.Ka tehing HLE-ga tehti eesmärgiga saada pettusega varalist kasu. Esitades masina müügilepingu ja liisingulepingu sõlmimisel HLE-le valeandmeid vara omaniku kohta ja selle kohta, et vara jääb DT kui liisinguvõtja valdusesse, lõid H. Mägi ja R. Bachmann HLE esindajas teadvalt ebaõige ettekujutuse müüdava vara kuuluvuse ja valduse kohta. Tekkinud ebaõige ettekujutuse tõttu maksis HLE DT pangakontole 1 969 420 krooni.
30.H. Mägi kohtus antud ütlused kinnitavad tahtlikku tegevust ehitusmasinate samaaegsel müügil mitmele liisinguandjale ning sama masina kahekordsel müügil ühele liisinguandjale. Teadlikkust taolisest müügist kinnitas ka R. Bachmann, kes ise kelmust puudutavatele lepingutele alla ei kirjutanud. Kuna DT juhatuse liikmete tegevus tehingute tegemisel oli kooskõlastatud, on alust järeldada R. Bachmanni tegevust sama eesmärgiga.
31.Tehingutega saadu väärtus on KarSRS § 8 p 2 mõttes suur.
32.Hinnates uue kohtuotsuse tegemiseks kulunud aega, möönis kohus, et karistuse mõistmisel tuleb arvestada süüdistatavatest mitteolenevatel põhjustel pikaks kujunenud menetlusaega ja kergendada süüdistatavate karistusi KrMS § 306 lg 1 p 61 alusel.
33.Tsiviilhagide rahuldamise kohta märkis maakohus järgmist.
34.Mõlema liisinguandja tsiviilhagi koosneb debitoorsest võlgnevusest ehk enne liisingulepingu ülesütlemist tasumata võlgnevusest ja vara jääkmaksumusest käibemaksuta, lisaks on Swedbank Liising AS esitanud hagi ka vara tagastamisteenuse osutamisega ja liisinguesemete otsimisega seotud kulude osas. Tsiviilhagid on põhjendatud ja tuleb rahuldada ulatuses, mille juurde tsiviilhagejad kohtus jäid. Põhjendatud on ka tagastusteenusega seotud kulutused.
35.VÕS § 1043 sätestab, et teisele isikule (kannatanule) õigusvastaselt kahju tekitanud isik peab kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. Süüdistatavate tegevuse - kelmuse ja omastamise toimepanemise - tulemusena tekkis kannatanutel nende nimetatud summades kahju. Liisinguandjad maksid masinaid ostes korraga
välja summa, mille tagastamises osade kaupa ja koos intressiga pooled kokku leppisid. Tagatiseks pidi jääma soetatud ehitusmasin, kuid selle edasimüügi tõttu jäi liisinguandja varast ilma. Hagejad oleksid saanud tagastatud vara realiseerida, kuid kaotasid kuriteo tõttu selle võimaluse. Algul ei esitanud DT esindajad liisinguandjale kadunud vara omandisuhete kohta õigeid andmeid, samuti ei osatud mõnel juhul selgitada, kelle kätte masin sattunud on. Seega oli tagastusteenuse tellimine põhjendatud. Süüdistatavate poolt kahju tekitamine oli õigusvastane VÕS § 1045 lg 1 p 5 tähenduses ja nad on selle tekitamises ka süüdi.
36.Ühise kuriteoga tekitatud kahju eest on vastutus jagamatu ja kahju tuleb hüvitada solidaarselt. H. Mägil ja R. Bachmannil tuleb Swedbank Liising AS-ile hüvitada 563 729 eurot 12 senti. R. Bachmann peab sellele kannatanule lisaks hüvitama veel 112 218 eurot 63 senti 31. augustil,
27.septembril ja 8. detsembril toime pandud omastamise episoodidega tekitatud kahju katteks. H. Mägi süü nendes episoodides ei ole tõendatud. AS-i DnB Pank kasuks tuleb süüdistatavatelt VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 5 alusel solidaarselt välja mõista 258 922 eurot 53 senti. Apellatsioonid
37.Tartu Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid mõlema süüdistatava kaitsjad. R. Bachmanni kaitsja palus maakohtu otsuse enda kaitsealust puudutavas osas tühistada ja süüdistatava õigeks mõista. Alternatiivselt taotles kaitsja maakohtu otsuse tühistamist tsiviilhagide rahuldamist puudutavas osas, paludes jätta tsiviilhagid rahuldamata. H. Mägi kaitsja taotles maakohtu otsuse tühistamist H. Mägi puudutavas osas ja palus viimase õigeks mõista ning tsiviilhagid läbi vaatamata jätta. Ringkonnakohtu otsus
38.Tartu Ringkonnakohtu 2. detsembri 2014. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja apellatsioonid rahuldamata.
39.Ringkonnakohus ei nõustunud kaitsjate väitega, et maakohus hindas uuritud tõendeid valesti ja et tegelikult pole tõendeid, mis kinnitaksid süüdistatavate süüd. Apellatsioonikohus ei tuvastanud kõrvaldamata kahtlusi, mida KrMS § 7 lg 3 kohaselt tuleks tõlgendada süüdistatavate kasuks. Samuti oli maakohtul KrMS § 341 lg-st 6 tulenev alus süüdistatavate olukorda võrreldes oma varasema otsusega raskendada, sest maakohtu varasema otsuse olid vaidlustanud ka prokuratuur ja kannatanu, kes taotlesid süüdistatavate olukorra raskendamist. Maakohtu otsusest nähtuvad põhjendused selle kohta, miks kohus oma järeldusi muutis.
40.Ringkonnakohus leidis, et ka tsiviilhagide rahuldamine on õigustatud, märkides apellantide vastuväidete kohta järgmist.
41.R. Bachmanni kaitsja seisukoht, et maakohus ei oleks tohtinud süüdistatavatelt välja mõista
liisingulepingu debitoorseid võlgnevusi, vaid maksimaalselt liisinguesemete väärtuse, peaks paika juhul, kui liisinguesemete väärtus oleks oluliselt ületanud liisingulepingutest tulenevaid võlgnevusi. Maakohus tuvastas, et praegusel juhul see nii ei olnud. Omastatud liisinguesemete väärtus ületas omastamise hetkel liisingulepingutest tulenevaid võlgnevusi, mida kannatanu oleks saanud omastatud liisinguesemete arvelt katta. Ainetu on ka kaitsja väide, et kohus pidanuks arvestama kannatanu nõuetega DT vastu. DT pankrot kuulutati välja 16. veebruaril 2009 ja 13. jaanuaril 2012 on see äriühing registrist kustutatud. Kannatanu esitas DT pankrotimenetluses nõude summas 1 114 601 eurot 50 senti, millest 1 109 108 eurot 72 senti jäi rahuldamata. Pankrotimenetluses rahuldatud summa on käesolevas asjas esitatud nõudest maha arvatud.
42.Ekslik on H. Mägi kaitsja arvamus, nagu tuleks käsitletavas asjas juhinduda VÕS § 367 lg-st 3, mille kohaselt arvestatakse liisinguandja kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Viidatud sätte kohaldamine eeldanuks liisinguesemete jäämist kannatanu omandisse. Selles kriminaalasjas ei jäänud liisinguesemed kannatanute omandisse ja seega ei ole VÕS § 367 lg 3 kohaldatav. Seetõttu ei ole oluline liisinguesemete turuväärtus nende omastamise hetkel. Kohtukolleegium ei nõustunud ka H. Mägi kaitsja väitega, et kannatanu esitatud tabel liisinguesemete turuväärtuse kohta ei ole käsitatav tõendina. TsMS § 229 lg 2 kohaselt võib tõendiks muu hulgas olla ka dokumentaalne tõend. Swedbank Liising AS-i hagile on tõendina lisatud hinnang lepingute esemeks olnud masinate ligikaudse turuväärtuse kohta. Asjaolu, et hindaja oli kannatanu töötaja, ei muuda tõendit kõlbmatuks. Maakohus leidis, et sellele tõendile saab tekitatud kahju suuruse hindamisel toetuda, ja ringkonnakohus asus samale seisukohale.
KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
43.Tartu Ringkonnakohtu otsuse peale esitasid kassatsioonid H. Mägi kaitsja vandeadvokaat Cardo Soosaar ja R. Bachmanni kaitsja vandeadvokaadi abi Robert Sarv. Mõlemad kaitsjad taotlevad oma kaitsealust puudutavas osas ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja kriminaalmenetluse lõpetamist menetluse mõistliku aja möödumise tõttu. Juhul kui kriminaalmenetluse lõpetamiseks alust ei ole, paluvad kaitsjad süüdistatavad õigeks mõista. H. Mägi kaitsja taotleb alternatiivselt kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks ringkonnakohtule. R. Bachmanni kaitsja palub juhul, kui süüdistuse osas kohtuotsuseid ei muudeta, jätta rahuldamata kannatanute tsiviilhagid. H. Mägi kaitsja seisukohad
44.Praeguseks on möödunud kriminaalmenetluse mõistlik aeg, mistõttu tuleb kriminaalmenetlus KrMS § 2742 lg 1 alusel lõpetada. Menetletavad kuriteod on süüdistuse kohaselt toime pandud 31. augustist 2006 kuni 5. detsembrini 2008 ehk enam kui 6 aastat tagasi. H. Mägile
esitati kahtlustus 18. novembril 2009 ja 2 päeva hiljem arestis Tartu Maakohus H. Mägi ning tema abikaasa vara. Süüdistatavad on pidanud üle 5 aasta väldanud kriminaalmenetluse kestel taluma menetlusega kaasnevaid piiranguid, sh vara aresti ja kohustust osaleda arvukatel kohtuistungitel. Kriminaalmenetluse kauaaegsus ei ole tingitud süüdistatavate käitumisest. Tegemist ei ole keskmisest keerukama kriminaalasjaga. Maakohus tegi uue kohtuotsuse alles 14 kuud pärast seda, kui ringkonnakohus oli maakohtu esimese otsuse tühistanud.
Muutes
enda
varasemaid
järeldusi
süüdistuse
tõendatuse
kohta,
rikkus
maakohus
kriminaalmenetlusõigust. Tartu Ringkonnakohtu 14. märtsi 2013. a määrusega ei kohustatud maakohut muutma kohtuotsuse resolutiivosa ega H. Mägit süüdi tunnistama. Ringkonnakohtu viidatud määrusest tulenevalt oli maakohus õigustatud ja kohustatud esitama uues otsuses põhjendused, millest nähtuks, kuidas ta oma järeldusteni jõudis, mitte aga muutma neid järeldusi süüdistatavale kahjulikus suunas. Kuna pärast maakohtu esimese otsuse tühistamist ei toimunud maakohtus uut kohtulikku uurimist ega kohtuvaidlusi, polnud maakohtul põhjust esialgset seisukohta H. Mägi osalise õigeksmõistmise kohta muuta. Erinevalt ringkonnakohtust on kaitsja seisukohal, et maakohtu otsusest ei nähtu põhjendusi, miks kohus oma hinnangut muutis.
46.Väär on ringkonnakohtu seisukoht, mille kohaselt ei ole asjas kõrvaldamata kahtlusi, mis tuleks tõlgendada süüdistatavate kasuks. Olukorras, kus isik pöörab võõra vallasasja enda või kolmanda isiku kasuks omaniku nõusolekul, ei ole omastamise koosseis täidetud, sest selline käitumine ei ole KarS § 201 mõttes ebaseaduslik. Väidet, mille kohaselt olid liisinguandjad neile kuuluvate liisinguesemete edasimüügist teadlikud, ei ole ümber lükatud, nagu ringkonnakohus ekslikult leidis. Ringkonnakohus ei arvestanud asjaoluga, et kannatanutega seotud tunnistajate ütlused ei ole usaldusväärsed. Kuna kannatanute töötajad rikkusid süüdistatavatele masinate müügiks nõusolekut andes reegleid, mis kehtisid liisinguandjatest äriühingutes, oleksid tunnistajad õigeid ütlusi andes kinnitanud oma õigusrikkumist. Kui kannatanuga seotud tunnistajad eitasid ütlusi andes DT-le masinate müügiks nõusoleku andmist, siis kaitsesid nad iseendi ja kannatanu huve. Asjaolu, et kannatanud olid masinate edasimüügist teadlikud, kinnitab selliste tehingute arvukus, maht (sadades miljonites kroonides) ja nende toimumise pikk periood (ligikaudu 6 aastat). Krediidiasutustes kehtivate rangete reeglite tõttu ei ole usutav, et liisinguandjad ei kontrollinud regulaarselt liisinguvõtja laoseisu ega teadnud vara edasimüügist. Eeltoodu viitab kõrvaldamata kahtlusele, mis tuleks tõlgendada süüdistatavate kasuks.
47.Kohtud eksisid ka H. Mägi kelmuses süüdi tunnistades. Kannatanud pidid DT-lt masinaid ostes teadma, et samad masinad olid juba liisingusse võetud. Sellised tehingud olid ka kannatanute huvides, kuna masina topeltliisimisel teenis liisingufirma kahekordset liisinguintressi. DnB-d esindas kõigi kõnealuste müügilepingute sõlmimisel sama isik ja lepingud sõlmiti ajaliselt lähestikku. Seega ei ole usutav, et DnB esindaja ei teadnud, et ostab DT-lt sama masina, mis juba DnB-le kuulus. Ka siin on tegemist kõrvaldamata kahtlusega, mis tuleks tõlgendada süüdistatava
kasuks.
48.Tsiviilhagisid täies ulatuses rahuldades kohaldasid kohtud vääralt VÕS § 127 lg-t 1. Osutatud sätte kohaselt on oluline, millises varalises olukorras oleksid kannatanud olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat õigusvastast tegu (liisingus olevate masinate müüki kolmandatele isikutele) ei oleks aset leidnud. Kohtuotsusest tulenevalt on kahju hüvitamise kohustuse aluseks asjaolu, et DT müüs liisingus olevaid masinaid liisinguandjate nõusolekuta, mistõttu ei olnud võimalik masinaid pärast liisingulepingute lõpetamist kannatanutele tagastada. Seega tuleb kannatanute tegelikku olukorda võrrelda olukorraga, kui DT oleks masinad pärast liisingulepingute lõpetamist kannatanutele tagastanud. Sellisel juhul oleksid kannatanud tagastatud masinad maha müünud ja katnud masinate müügist saadud rahast liisingulepingutest tulenevad kulud. Ehitusturu languse tõttu oleks kannatanutele tagastatud masinate turuväärtus olnud oluliselt väiksem kui masinate liisingulepingute järgne hind. Tunnistaja ütluste kohaselt võisid transpordi- ja ehitustehnika hinnad 2008. a langeda 30-40%. DT pankrotimenetluses koostatud halduri aruandes on märgitud, et 2008. a ehitusmasinate müük nii Eestis kui ka mujal maailmas peaaegu seiskus. Müüdavate masinate turuväärtus vähenes 30-50%. Pankrotihalduri ütluste kohaselt müüs ta DT pankrotimenetluses laovarusid hinnaga, mis moodustas 5-10% tavalisest sisseostuhinnast. Kui DT oleks süüdistuses märgitud masinad liisinguandjatele tagastanud, ei oleks liisinguandjatel õnnestunud neid masinaid turuhinnast kõrgema hinnaga müüa. Järelikult ei oleks masinate müügist saadud raha katnud kõiki DT liisingulepingutest tulenevaid kohustusi liisinguandjate ees. Seega saab liisinguandjatele masinate tagastamata jätmisega tekitatud kahju seisneda tagastamata masinate turuväärtuses liisingulepingute lõppemise ajal. Seega on kohtud kahju arvestamisel võtnud ekslikult aluseks liisingulepingutes märgitud hinnad, mis olid oluliselt kõrgemad kui masinate turuväärtus liisingulepingute lõpetamise ajal. R. Bachmanni kaitsja seisukohad
49.Kriminaalmenetlus tuleks KrMS § 2742 lg 1 alusel menetluse mõistliku aja möödumise tõttu lõpetada. Menetlus kulgeb juba 18. märtsist 2009, mil kannatanu esitas kuriteoteate. R. Bachmann kuulati kahtlustatavana üle 13. novembril 2009. Kriminaalasi ei ole keerukas ega mahukas: tunnistajaid on vähe ja dokumentaalsed tõendid koosnevad peamiselt tüüptingimustega lepingutest. Kriminaalmenetlus on olnud R. Bachmanni jaoks äärmiselt koormav ja see on veninud süüdistatavast mitteolenevatel asjaoludel, kõige enam seetõttu, et maakohus jõudis uue otsuse tegemiseni alles 12. mail 2014. Ka kohtueelses menetluses oli ligemale kaheaastane põhjendamatu paus. Juba 20. novembril 2009 arestis kohus R. Bachmanni vara, mistõttu ei ole süüdistatav saanud seda pikka aega käsutada. Tegemist on intensiivse omandiõiguse riivega.
50.R. Bachmanni süü omastamise toimepanemises on tõendamata, nagu leidis ka maakohus
oma 7. novembri 2012. a otsuses. On kõrvaldamata kahtlus, et liisinguandjatest kannatanud aktsepteerisid seda, et DT võõrandab liisinguesemed edasi kolmandatele isikutele. Kannatanute töötajatest tunnistajate ütlused on antud ilmselgelt oma huve silmas pidades. Kannatanute eesmärk oli sõlmida kasumi teenimiseks võimalikult palju lepinguid. Professionaalsete krediidiandjatena pidid kannatanud aru saama, et DT-l ei saa olla piisavalt vahendeid kogu masinapargi säilitamiseks. Asjaolud, sh tehingute arvukus, maht ja nende tegemise ligikaudu kuueaastane periood kogumis viitavad sellele, et kannatanud teadsid masinate edasimüügist ja nõustusid DT ärimudeliga. Lisaks ei kinnita ükski tõend kohtute järeldust, et omastatud vara oli suures ulatuses.
51.Tõendamata on ka R. Bachmanni süü kelmuses. Kohtud ei ole viidanud ühelegi tõendile, mis kinnitaks, et kolme vaidlusaluse lepingu sõlmimisel tegutsesid H. Mägi ja R. Bachmann ühiselt ja kooskõlastatult. Pole tuvastatud, et R. Bachmannil oli kelmusega üldse mingi puutumus, veel vähem see, milline oli tema teopanus, mida pole vaidlustatud kohtuotsustes sõnagagi käsitletud. Vaid fakt, et R. Bachmann oli DT juhatuse liige, ei anna alust väita, et ta osales olulise teopanusega kolmes kelmuse episoodis. Lisaks ei ole usutav, et DnB masinaid teist korda ostes ei teadnud, et need juba kuuluvad talle. Tegemist oli professionaalse turuosalisega, kelle igapäevane majandustegevus seisnebki vara liisimises. Vara liisimine eeldab liisitava vara omandiõiguse kontrolli.
52.Lugedes kannatanu hagiavaldusele lisatud tabeli liisinguvara väärtuse kohta dokumentaalseks tõendiks, rikkusid kohtud TsMS § 229 lg-t 2. Tegemist on kannatanu väitega (seletusega), millel ei ole tõendi kvaliteeti. See kajastab vaid kannatanu arvamust liisingueseme väärtuse kohta. Sellist arvamust (väidet) pidanuks kannatanu tõendama, mida ta pole aga teinud. Kuna kannatanu esitas üksnes paljasõnalise arvamuse liisinguvara ligikaudse turuväärtuse kohta ja süüdistatavad vaidlesid tsiviilhagidele vastu, puudus kohtutel alus tsiviilhagi rahuldada.
53.Arvestades süüdistatavatele etteheidetavaid tegusid, ei saanud kohus neilt välja mõista DT tasumata liisingumakseid. Kohus sai süüdistatavatelt välja mõista üksnes väidetavalt omastatud vara väärtuse. Kohtud on tsiviilhagide rahuldamisel tuginenud liisinguvara jääkväärtusele. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi pikaajalise praktika kohaselt on keelatud võrdsustada liisingueseme tegelikku väärtust müügihinna või jääkväärtusega (vt nt Riigikohtu otsused asjades nr 3-2-1-3308, p-d 16-17; nr 3-2-1-56-08, p 14 ja nr 3-2-1-77-08, p 13). Jääkväärtuse hüvitamist kui liisingulepingust tuleneva kohustuse täitmist saab liisinguandja nõuda vaid liisinguvõtjalt. Näiteks juhul, kui isik põhjustab liisingueseme hävimise, saab temalt nõuda vaid liisingueseme tegeliku väärtuse hüvitamist, mitte aga jääkväärtust. Ka väidetava omastamisega võib saada vara mitte jääkväärtuses, vaid vara turuhinna ulatuses. Jääkväärtus on siduv vaid liisingulepingu pooltele, kelle hulka süüdistatavad ei kuulu. Kuna kannatanud ei ole vara väärtuse kohta tõendeid esitanud, tuleb tsiviilhagid rahuldamata jätta.
Prokuratuuri kassatsioonivastus
54.Leides, et vaidlustatud kohtuotsused on seaduslikud ja põhjendatud ning kassatsioonid alusetud, märgib prokuratuur kokkuvõtlikult järgmist.
55.Kassatsioonides korratakse apellatsioonides toodud väiteid, esitamata uusi asjaolusid, mis võiksid tingida kohtuotsuse muutmise. Ringkonnakohus reageeris apellantide väidetele piisava põhjalikkusega. Sisuliselt taotlevad kaitsjad tõendite ümberhindamist.
56.Kriminaalmenetluse lõpetamiseks mõistliku menetlusaja möödumise tõttu ei ole alust. Ehkki kriminaalmenetlust toimetatakse 2009. aastast, ei tähenda see automaatselt, et menetluse mõistlik aeg süüdistatavate suhtes oleks möödunud. Arvestades süüdistuse ja kriminaalasjas kogutud (dokumentaalsete) tõendite mahtu, on tegemist keskmisest mahukama kriminaalasjaga, mille menetlemine nii kohtueelses menetluses kui ka kohtus võtab rohkem aega. Isegi kui asuda seisukohale, et mõistliku menetlusaja nõudest ei ole kinni peetud, siis ei tähenda see automaatselt kriminaalmenetluse lõpetamist. Arvestades omastamise ulatust, on tegemist raske kuriteoga. Maakohus on möönnud, et karistuse mõistmisel tuleb arvestada süüdistatavatest mitteolenevatel põhjustel pikaks kujunenud menetlusaega ja KrMS § 306 lg 1 p 61 alusel karistusi kergendanud. Praeguseks on mahukam ja aeganõudvam osa kriminaalmenetlusest - kohtueelne menetlus ja menetlus esimese ning teise astme kohtus - läbitud. Sellises staadiumis kriminaalmenetluse lõpetamine mõistliku menetlusaja möödumise tõttu saaks kõne alla tulla vaid juhul, kui kriminaalasi tuleks saata uueks arutamiseks.
57.Muutes oma varasemaid järeldusi süüdistatavate süüküsimuses, ei rikkunud maakohus kriminaalmenetlusõigust. Maakohus toimis kooskõlas KrMS § 341 lg-ga 6. Põhjusena, miks ta oma varasemat seisukohta muutis, tõi maakohus välja selle, et ta kaalus kohtuotsust tehes uuesti põhjalikult tõendeid ja poolte kohtuvaidluses esitatud seisukohti. Tõendid, mis panid kohtu meelt muutma, on otsuses mainitud ja kohtu järeldused põhjalikult motiveeritud.
58.Nõustuda ei saa kassaatorite seisukohaga, et kannatanute esindajad olid neile kuuluvate masinate edasimüügist teadlikud. Kassaatorite selline oletus on meelevaldne ja selleks pole uuritud tõendite valguses mingit alust. Süüdistatavad ei ole loonud menetlejale reaalset võimalust kontrollida enda paljasõnalist väidet kannatanute esindajate nõusoleku kohta. Puudub alus kahelda kohtus üle kuulatud tunnistajate ütluste õigsuses. Lisaks sellele, et kaitseversioon on tõenditega katmata, pole see ka eluliselt usutav.
59.Kogutud tõendid lükkavad ümber ka kaitseversiooni, mille kohaselt olid kannatanud DT-lt masinaid ostes teadlikud, et need tegelikult ei kuulu DT-le.
61.Swedbank Liising Eesti AS esitas Riigikohtule kassatsioonivastuse advokaadist esindaja vahenduseta. AS DNB Pank kassatsioonivastust ei esitanud.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
62.Riigikohus käsitleb esmalt kassaatorite taotlust kriminaalmenetlus mõistliku menetlusaja ületamise tõttu lõpetada (I) ja kas maakohus rikkus kriminaalasja uuel arutamisel oma lõppjäreldusi muutes kriminaalmenetlusõigust (II). Seejärel annab kolleegium hinnangu kaitsjate väitele kõrvaldamata kahtluste kohta (III) ja põhjendab kriminaalmenetluse osalist lõpetamist R. Bachmanni kelmusesüüdistuses ning sellest tulenevat muudatust H. Mägi teo kvalifikatsioonis (IV). Pärast seda selgitab Riigikohus, miks tuleb kriminaalasi kannatanute tsiviilhagide osas maakohtule uueks arutamiseks saata (V). Lõpuks võtab kolleegium kokku kassatsioonimenetluse tulemuse ja lahendab kriminaalmenetluse kulude hüvitamise taotlused (VI). I
63.Kassaatorid taotlevad kriminaalmenetluse lõpetamist KrMS § 2742 lg 1 alusel menetluse mõistliku aja möödumise tõttu. Selle kohta märgib kolleegium järgmist.
64.Kriminaalmenetlus on mõlema süüdistatava suhtes kestnud ligikaudu viis ja pool aastat, sest süüdistatavaid teavitati ametlikult nende suhtes tekkinud kuriteokahtlusest ja esimesed menetlustoimingud, mis süüdistatavate olukorda oluliselt mõjutasid (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. juuni 2014. a otsus asjas nr 3-1-1-14-14, p 586 jj), tehti 2009. a novembris.
65.Käesolev kriminaalasi on keskmisest mahukam, ent suure osa dokumentaalsetest tõenditest moodustavad standardse sisuga liisingu- jm lepingud ning pangakontode väljavõtted, mille sisust oli kriminaalasja lahendamisel tähtsus vaid väikesel osal. Menetletavaid omastamisepisoode on üle kahekümne ja kelmuseepisoode kolm, kuid valdavalt on need sisult analoogilised ja ka tõenduslikult omavahel tihedalt seotud. Faktiliste asjaolude osas keskendus vaidlus omastamise süüdistuse puhul küsimusele, kas HLE ja DnB teadsid ja olid nõus, et DT neile kuuluvaid masinaid edasi müüb, kelmuse süüdistuse puhul aga sellele, kas DnB ja HLE teadsid, et masinad, mis DT neile müüs, tegelikult DT-le ei kuulu. Neid küsimusi puudutavate tõendite maht ei ole suur. Süüdistatavate käitumisest tingitud menetluse venimisele pole viiteid ei kohtuotsustes ega prokuratuuri kassatsioonivastuses. Küll põhjustas olulise katkestuse menetluse kulgemises maakohus, kes esmalt koostas nõuetekohaselt põhistamata kohtuotsuse ja pärast selle tühistamist ringkonnakohtu 14. märtsi 2013. a määrusega kulutas uue kohtuotsuse tegemiseks ligikaudu aasta
ja kaks kuud. Kriminaalmenetluse koormavust süüdistatavate jaoks on süvendanud nende vara (kinnisasjade) arest, mis püsib novembrist 2009. Maakohus on mõistliku menetlusaja nõude rikkumist möönnud. Kohtu järeldust ei vaidlustanud apellatsiooni korras ka prokuratuur, kes kassatsioonivastuses leiab, et kriminaalmenetluse kestus jääb mõistliku menetlusaja raamidesse. Kolleegium prokuratuuri viimati nimetatud seisukohaga ei nõustu ja leiab nii nagu maakohus, et mõlema süüdistatava puhul on rikutud nende põhiseaduse §-st 14 ja Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art 6 lg-st 1 tulenevat õigust menetlusele mõistliku aja jooksul.
66.Kriminaalmenetluse seadustik sätestab kaks õiguskaitsevahendit, mille kohaldamisega saab kriminaalasja
arutav
kohus
reageerida
mõistliku
menetlusaja
ületamisele.
Nendeks
õiguskaitsevahenditeks on kriminaalmenetluse lõpetamine (KrMS § 2742) ja süüdistatava karistuse kergendamine (KrMS § 306 lg 1 p 61) (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. juuni 2014. a otsus asjas nr 3-1-1-14-14, p 659). Lisaks näeb 1. mail 2015 jõustunud süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seadus ette võimaluse nõuda mõnedel juhtudel ebamõistliku menetlusajaga tekitatud kahju hüvitamist.
67.KrMS § 2742 lg 1 kohaselt lõpetatakse kriminaalmenetlus selle sätte alusel üksnes juhul, kui süüdistatava õiguse rikkumist kriminaalasja arutamisele mõistliku aja jooksul ei ole võimalik muul viisil heastada. KrMS § 2742 lg 1 ja § 2052 järgi peab kriminaalmenetluse lõpetamisel menetluse mõistliku aja möödumise tõttu arvestama muu hulgas kuriteo raskust ja muid asjaolusid. Riigikohtu praktika kohaselt tuleb kriminaalmenetlus mõistliku menetlusaja möödumise pärast lõpetada, kui kriminaalmenetluse jätkamine riivaks süüdistatava õigust menetlusele mõistliku aja jooksul ebaproportsionaalselt võrreldes avaliku menetlushuviga. Otsustamaks, millise abinõuga konkreetsel juhul mõistliku menetlusaja ületamisele reageerida, tuleb kohtul kaaluda, millisel määral on rikutud süüdistatava õigust menetlusele mõistliku aja jooksul, ja teiselt poolt avalikku menetlushuvi konkreetses asjas, sh kuriteo raskust. Mida raskem on kuritegu, seda ulatuslikum peab olema mõistliku menetlusaja nõude rikkumine, et sellega oleks võimalik põhjendada süüdistatava suhtes kriminaalmenetluse lõpetamist. KrMS § 2742 lg 1 kohaldamine kõrgema astme kohtus tuleb üldjuhul kõne alla vaid siis, kui kohus tuvastab vajaduse saata kriminaalasi uueks arutamiseks esimese või teise astme kohtule. Seda seetõttu, et kriminaalmenetluse lõpetamine KrMS § 2742 lg 1 alusel ei ole suunatud niivõrd juba toimunud õiguste rikkumise heastamisele, kuivõrd edasise rikkumise ärahoidmisele. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. juuni 2014. a otsus asjas nr 3-1-1-14-14, p 660 koos seal toodud viidetega.) Samas kui avalik menetlushuvi kaalub süüdistatava õiguste (tulevase) rikkumise ilmselgelt üles, tuleb kriminaalasi vaatamata mõistliku menetlusaja möödumisele siiski esimese või teise astme kohtule uueks arutamiseks saata. Sellisel juhul tuleb isiku õiguste rikkumine
heastada muul viisil. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. juuni 2014. a otsus asjas nr 3-1-114-14, p 686.)
68.Käesolevas kriminaalasjas võiks kriminaalmenetluse lõpetamine KrMS § 2742 lg 1 alusel kõne alla tulla üksnes juhul, kui ilmneb vajadus saata kriminaalasi süüdistatavate süüküsimuse lahendamist puudutavas osas uueks arutamiseks. Asjas pole erandlikke asjaolusid, mis tingiksid kriminaalmenetluse lõpetamise kassatsioonimenetluses, olenemata süüküsimuse uue arutamise vajalikkusest. Vajadus saata kriminaalasi esimese või teise astme kohtule uueks arutamiseks üksnes tsiviilhagisid puudutavas osas kriminaalmenetluse lõpetamise kasuks ei räägi, sest esiteks ei mõjuta see lõpliku selguse saabumist isikute süüküsimuses ja teiseks tähendaks kriminaalmenetluse lõpetamine suure tõenäosusega seda, et vaidlus kannatanute nõuete üle algaks tsiviilkohtumenetluses otsast peale (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 23. märtsi 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-6-11, p 19.2).
69.Maakohus märkis otsuse põhiosas, et süüdistatavate karistusi tuleb pika menetlusaja tõttu KrMS § 306 lg 1 p 61 alusel kergendada. Samas ei nähtu ei kohtuotsuse resolutiiv- ega põhiosast, mil määral kohus süüdistatavate karistusi kergendas. Kolleegium leiab, et kui kohus otsustab süüdistatava karistust mõistliku menetlusaja ületamise tõttu kergendada, peab kohtuotsusest selgelt nähtuma, millises ulatuses kohus seda teeb. Kohtul tuleb otsuses näidata karistus nii enne kui ka pärast KrMS § 306 lg 1 p 61 kohaldamist. Vastasel korral võib jääda ebaselgeks, kas kohus on mõistliku menetlusaja ületamise tõttu ka tegelikult karistust kergendanud või üksnes seda deklareerinud, samuti on keeruline hinnata, kas karistuse kergendamise ulatus on süüdistatava õiguste rikkumise heastamiseks piisav. Vähemalt neil juhtudel, mil kohus kuulutab KrMS § 315 lg 4 kohaselt üksnes kohtuotsuse resolutiivosa, peaks karistuse kergendamine KrMS § 306 lg 1 p 61 alusel nähtuma vahetult resolutiivosast.
70.Vaatamata maakohtu otsuse puudulikkusele on siiski võimalik asuda seisukohale, et kohus on R. Bachmanni ja H. Mägi karistust KrMS § 306 lg 1 p 61 alusel olulisel ja piisaval määral kergendanud. Maakohtu poolt süüdistatavatele mõistetud karistuste (vt käesoleva otsuse punktid 13 ja 14) raskus on ilmselgelt väiksem, kui eeldanuks kohtu tuvastatud omastamisele ja kelmusele vastav teosüü (KarS § 56 lg 1 esimene lause) - eriti omastamise ulatust arvestades. Pidades silmas maakohtu otsuse põhiosas sisalduvat viidet KrMS § 3061 lg 1 p 61 kohaldamisele, leiab kolleegium, et mõistetud karistuste leebus ei ole tingitud mitte ebaõigest hinnangust süüdistatavate süü suurusele, vaid sellest, et kohus on mõistliku menetlusaja ületamise tõttu mõistnud süüdistatavatele nende süü suurusest oluliselt väiksemad karistused.
71.Ulatus, mille võrra H. Mägile ja R. Bachmannile mõistetud karistused nende teosüüle alla jäävad, on piisav, käsitamaks karistuse kergendamist õiglase hüvitisena praeguseni kulgenud menetlusaja
ebamõistliku osa ehk juba aset leidnud süüdistatavate õiguste rikkumise eest. II
72.H. Mägi kaitsja leiab, et tulenevalt Tartu Ringkonnakohtu 14. märtsi 2013. a määrusest, oli maakohus kohustatud esitama uues otsuses põhjendused, millest nähtuks, kuidas kohus oma järeldusteni jõudis, kuid maakohtul ei olnud õigust varasemas otsuses tehtud järeldusi süüdistatavale kahjulikus suunas muuta. Kolleegium kassaatori sellise seisukohaga ei nõustu.
73.Tartu Ringkonnakohus tühistas maakohtu 7. novembri 2012. a otsuse täies ulatuses. Riigikohus on varem selgitanud, et kohtulahendi tühistamine eeldab obligatoorselt lahendi resolutiivosa tühistamist. Seadus ei näe ette võimalust tühistada üksnes kohtulahendi põhiosa, ilma resolutiivosa tühistamata. Olukorras, kus ringkonnakohus leiab, et maakohtu lahendi resolutiivosa on seaduslik, kuid põhiosas esineb puudusi, on tal KrMS § 337 lg 1 p 3 alusel võimalik maakohtu lahendit tühistamata muuta selle põhiosa. Peaks aga ringkonnakohus asuma seisukohale, et maakohtu lahendi põhistus on sedavõrd puudulik, et selle alusel ei ole võimalik jälgida kohtu siseveendumuse kujunemist mingi resolutiivosas tehtud otsustuseni jõudmisel, ja et kriminaalasi tuleb seetõttu saata maakohtule uueks arutamiseks, on vaja tühistada ka maakohtu lahendi resolutiivosa osas, milles maakohtu argumentatsiooni puudulikkus võis seda mõjutada. Seda olenemata sellest, kas kriminaalasi saadetakse maakohtule uueks arutamiseks samas või teises kohtukoosseisus. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 22. veebruari 2013. a määrus asjas nr 3-11-7-13, p 7.) Seega oli maakohus kriminaalasja uuesti arutades õigustatud ja kohustatud koostama tervikuna uue kohtuotsuse, sh uue resolutiivosa.
74.KrMS § 341 lg 6 sätestab, et kui kohtuotsuse ringkonnakohtu poolt tühistamise üheks aluseks oli prokuratuuri või kannatanu apellatsioon, milles taotleti süüdistatava olukorra raskendamist, võib esimese astme kohus kriminaalasja uuesti arutades raskendada süüdistatava olukorda. Esimese astme kohus võib kriminaalasja uuesti arutades raskendada süüdistatava olukorda ka juhul, kui seda taotleti prokuratuuri või kannatanu apellatsioonis, mille põhjendatust ei saanud ringkonnakohus kriminaalasja uueks arutamiseks saatmisel hinnata. Tartu Maakohtu 7. novembri 2012. a otsuse vaidlustasid apellatsiooni korras nii prokuratuur kui ka kannatanu Swedbank Liising AS. Järeldused ja otsustused, mis maakohus kriminaalasja uuesti arutades tegi, ei välju viidatud apellatsioonides taotletu piiridest. Seega järgis maakohus 12. mai 2014. a otsust tehes KrMS § 341 lg 6 nõudeid ja kaitsja väide kriminaalmenetlusõiguse rikkumise kohta on alusetu. III
75.Mõlema kassaatori hinnangul on kriminaalasjas kõrvaldamata kahtlus, et HLE ja DnB esindajad teadsid ja olid nõus sellega, et DT müüb oma äritegevuse käigus ka masinaid, mis kuulusid liisingufirmadele. Samuti on kaitsjate arvates piisav alus arvata, et DnB ja HLE esindajad teadsid
seda, et kelmusesüüdistuses nimetatud masinad, mis DT liisingufirmadele müüs, DT-le ei kuulu.
76.KrMS § 363 lg 5 kohaselt ei või Riigikohus tuvastada faktilisi asjaolusid. Samas on Riigikohus KrMS § 362 p 2 alusel pädev tühistama kohtuotsuse, kui tuvastatakse kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine. Kriminaalmenetlusõiguse järgimise kontroll hõlmab ka kassatsioonikohtu järelevalvet
selle
üle,
kas
kohtud
on
faktiliste
asjaolude
tuvastamisel
järginud
kriminaalmenetlusõiguse norme, sh selle üle, kas kohtuotsuse põhjendustest tulenevalt on kohtu seisukohad selged, ammendavad ja vastuoludeta (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
25.märtsi 2015. a otsus asjas nr 3-1-1-14-15, p 41).
77.Tuvastades, et DT-l ei olnud HLE ega DnB nõusolekut omastamissüüdistuses nimetatud masinate edasimüügiks ja et HLE ega DnB ei teadnud, et kelmusesüüdistuses märgitud masinad tegelikult DT-le ei kuulu, pole kohtud kolleegiumi hinnangul kriminaalmenetlusõigust rikkunud. Kohtute järeldused rajanevad kriminaalasjas uuritud tõenditel ja on põhistatud. Nii kirjalikud lepingud kui ka liisingufirmade töötajatest tunnistajate ütlused kinnitavad, et DT-l puudus ehitusmasinate müügiks omanike nõusolek ja et kelmusesüüdistuses käsitletud müügitehingute puhul polnud liisingufirmad teadlikud, et nad seadmeid ei omanda või ostavad seadme, mis neile juba kuuluvad. Ainukesed tõendid, mis räägivad süüdistusversioonile vastu, on süüdistatavate ütlused. Kohtud on põhjendanud, miks nad peavad lepingutest ja tunnistajate ütlustest tulenevat versiooni veenvamaks kui seda, mis nähtub süüdistatavate ütlustest. Muu hulgas on kohtud põhjendanud, miks kaitseversioon ei ole eluliselt usutav. Kohtute põhjendustes ei ole vastuolusid ega ilmseid lünki. Seetõttu ei jaga Riigikohus kaitsjate arvamust, et kriminaalasjas on kõrvaldamata kahtlused, mis peaksid kaasa tooma süüdistatavate õigeksmõistmise või kriminaalasja uueks arutamiseks saatmise.
78.H. Mägi kaitsja põhjendab oma väidet kannatanutega seotud tunnistajate ütluste ebausaldusväärsuse kohta mh sellega, et valeütlusi andes püüdsid tunnistajad varjata enda toimepandud õiguserikkumist. DT-le masinate müügiks nõusolekut andes ei järginud tunnistajatena üle kuulatud liisingufirmade töötajad kassaatori väitel liisingufirmade-siseselt kehtestatud reegleid. Seoses sellega märgib kolleegium, et isegi kui kohtud oleksid tuvastanud, et ühe või mõlema liisingufirma mõni töötaja andis DT-le nõusoleku sellele liisingufirmale kuuluvate masinate müügiks, poleks see pruukinud välistada süüdistatavate teo kvalifitseerimist omastamisena. Olukorras, kus omaniku esindaja on valdajale asja võõrandamiseks nõusolekut andes rikkunud esindamise aluseks olevast õigussuhtest tulenevaid kohustusi (TsÜS § 131 lg 1), on asja võõrandamine üldjuhul KarS § 201 mõttes ebaseaduslik. Kui valdaja võõrast asja võõrandades vähemalt peab võimalikuks ja möönab (KarS § 16 lg 4), et omaniku esindaja nõusolek asja võõrandamiseks on antud asja omaniku ja tema esindaja vahelisest sisesuhtest tulenevaid kohustusi rikkudes, on valdajal asja enda või kolmanda isiku kasuks pööramise ebaseaduslikkuse suhtes ka tahtlus. Käesolevas kriminaalasjas tuvastatu kohaselt olid nii H. Mägi
kui ka R. Bachmann liisingufirmade tööpõhimõtetega väga hästi kursis, H. Mägi oli HLE endine töötaja.
79.Kohtute tuvastatud asjaolusid arvestades ei ole kahtlust selleski, et omastatud ehitusmasinate väärtus kuritegude toimepanemise ajal ületab kordades suure ulatuse piirmäära nii 2008. a kehtinud karistusseadustiku rakendamise seaduse § 8 p 2 kohaselt kui ka 1. jaanuaril 2015 jõustunud KarS § 121 p 2 järgi. Seda isegi juhul, kui vastab tõele kaitseväide, et omastatud või liisitud masinate turuhind oli kuritegude toimepanemise ajaks oluliselt langenud. IV
80.Kolleegium nõustub R. Bachmanni kaitsja väitega, et tunnistades R. Bachmanni KarS § 209 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi süüdi kelmuse kaastäideviimises, on kohtud jätnud R. Bachmanni teopanuse välja toomata ja tõenditega põhistamata.
81.Kohtud on tuvastanud ja kriminaalasjas ei ole vaidlust, et kõik kolm KarS § 209 järgi esitatud süüdistuses nimetatud müügilepingut sõlmis DT esindajana H. Mägi üksinda. Põhjendades seda, miks lisaks H. Mägile tunnistatakse kelmuses süüdi ka R. Bachmann, piirdus maakohus järgmise konstateeringuga: "Seejuures kinnitab enda teadlikkust taolisest müügist ka Rinaldo Bachmann, kes ise otseselt kelmust puudutavatele lepingutele alla ei kirjutanud. Tuvastatud asjaolust, et DT juhatuse liikmete ülesanded, sh tehingute tegemised, olid kooskõlastatud, on alust järeldada Rinaldo Bachmanni teadmist tehingu asjaoludest ja tegevust sama eesmärgiga." (KoTo, kd 9, tl 87) Ringkonnakohus maakohtu põhjendust ei täiendanud.
82.Asjaolust, et DT juhatuse liikmete tegevus oli üldiselt kooskõlastatud, ei saa vältimatult järeldada, et H. Mägi ja R. Bachmann tegutsesid ühiselt ja kooskõlastatult ka kõnealust kelmust toime pannes. Lisaks ei nähtu kohtuotsustest, milline oli R. Bachmanni teopanus liisingufirmadele teadvalt ebaõige ettekujutuse loomisel. Pelgalt R. Bachmanni väidetav teadlikkus DT teise juhatuse liikme tegevusest ei anna alust käsitada R. Bachmanni kelmuse kaastäideviijana ega sellest osavõtjana. Riigikohus on varem selgitanud, et ainuüksi juriidilise isiku juhatuse liikme teadlikkus asjaolust, et teine juhatuse liige käitub õigusvastaselt, ei saa moodustada teopanust, mis annaks alust pidada esimest juhatuse liiget kuriteo kaastäideviijaks. Kaastäideviija teopanus võib seisneda konkreetses tegevuses või tegevusetuses, kusjuures mitteehtsa tegevusetusdelikti puhul tuleb tegevusetuses väljenduva teopanuse kindlaksmääramisel lähtuda KarS §-st 13. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 28. oktoobri 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-49-11, p 47.) Maakohtu otsuses on nimetatud ka R. Bachmanni "tegevust sama eesmärgiga", kuid on jäetud täielikult avamata, milles selline tegevus seisnes ja millised tõendid seda kinnitavad. Kokkuvõttes on R. Bachmanni teopanus kelmuse toimepanemisel jäänud kohtuotsustes avamata ja põhjendamata.
83.Eeltoodust tulenevalt rikkusid kohtud R. Bachmanni kelmuses süüdi tunnistades kohtuotsuse
põhistamise kohustust (KrMS § 3051 lg 1). Tegemist on kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 2 tähenduses, sest see tõi kaasa olukorra, kus ühe kaastäideviija teopanus on nõuetekohaselt tuvastamata. Kassatsioonimenetluses ei ole võimalik kohtute viga kõrvaldada, sest KrMS § 363 lg 5 kohaselt ei või Riigikohus tuvastada faktilisi asjaolusid.
84.Üldjuhul tooks kohtute eksimus, mida eespool kirjeldati, kaasa kohtuotsuse tühistamise ja kriminaalasja uueks arutamiseks saatmise. Sellise võimaluse välistab aga menetlusaja ammendumine (vt otsuse punktid 65 ja 68). Avalik menetlushuvi R. Bachmanni kelmusesüüdistuse lahendamise vastu ei kaalu kolleegiumi hinnangul üles R. Bachmanni ja H. Mägi õiguste rikkumist, mis kaasneks kriminaalasja uueks arutamiseks saatmisega.
85.Eeltoodust tulenevalt lõpetab Riigikohus R. Bachmanni suhtes kriminaalmenetluse osas, mis puudutab tema süüdistust KarS § 209 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi, tühistades selles osas ka maa- ja ringkonnakohtu otsused. Seetõttu tuleb kohtuotsused tühistada ka osas, milles H. Mägi tunnistati KarS § 209 lg 2 p 3 (enne 1. jaanuari 2015 kehtinud redaktsioonis) järgi süüdi kelmuse toimepanemises grupis koos R. Bachmanniga. Selle kvalifitseeriva tunnuse äralangemine ei ole aga praegusel juhul sedavõrd oluline, et see tooks kaasa H. Mägi karistuse kergendamise. V
86.Swedbank Liising AS-i ja AS-i DNB Pank tsiviilhagide lahendamist puudutavas osas on kohtuotsuste argumentatsioon (vt otsuse punktid 33-36 ja 40-42) lubamatult puudulik, põhinedes sisuliselt hagiavalduste põhjenduste kriitikavabal kordamisel. Tegemist on kohtuotsuse põhistamise kohustuse (KrMS § 3051 lg 1) rikkumisega ulatuses, mida tuleb pidada kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks KrMS § 339 lg 2 mõttes. Samas nähtub kohtute olemasolevatest põhjendustest ka materiaalõiguse ebaõige kohaldamine.
87.R. Bachmanni ja H. Mägi süüküsimust lahendades tuvastasid kohtud mh järgmised faktilised asjaolud,
millel
võib
olla
tähtsust
tsiviilhagides
esitatud
nõuete
üle
otsustamisel.
Ajavahemikus 2006. a augustist 2008. a juunini võõrandasid R. Bachmann ja H. Mägi (ise või töötajale selleks korraldusi andes) DT nimel kolmandatele isikutele HLE-le ja DnB-le kuulunud ehitusmasinaid, mis olid DT valduses liisingulepingute alusel. Liisingulepingute kohaselt ei olnud DT-l õigust masinaid HLE või DnB nõusolekuta võõrandada. HLE ja DnB masinate võõrandamiseks nõusolekut ei andnud. 2008. a detsembris ütlesid HLE ja DnB DT-ga sõlmitud liisingulepingud üles. Kuna DT oli ehitusmasinad võõrandanud heausksetele kolmandatele isikutele, kaotasid HLE ja DnB süüdistatavate tegude tõttu AÕS § 95 lg-st 1 tulenevalt nende masinate omandi. Kohtud tuvastasid, et R. Bachmann ja H. Mägi müüsid HLE ja DnB masinaid DT nimel tahtlikult, teades, et neil selleks õigust ei ole. DT pankrotistus, suutmata täita liisingulepingutest tulenevaid kohustusi kannatanute ees. Samuti tegid kohtud kindlaks, et
maksejõuetuks
muutumiseni
jätkas
DT
edasivõõrandatud
masinate
kohta
sõlmitud
liisingulepingutest tulenevate maksete tasumist. 16. veebruaril 2009 kuulutati välja DT pankrot ja 13. jaanuaril 2012 kustutati osaühing registrist.
88.Kolleegium märgib, et liisingulepingud, mida ehitusmasinaid edasi võõrandades rikuti, oli HLE või DnB sõlminud DT-ga. DT juhatuse liikmed R. Bachmann ja H. Mägi nende lepingute poolte hulka ei kuulunud. HLE ja DnB olid DT, mitte R. Bachmanni ja H. Mägi võlausaldajad.
89.Üldjuhul vastutavad äriühingu juhatuse liikmed üksnes ühingu enda ees, kellega neil on käsunduslepingu-sarnane suhe. Tõlgendus, mille kohaselt peaks juhatuse liige tegutsema äriühingu võlausaldaja huvides ja täitma oma isiklikke kohustusi võlausaldaja suhtes, oleks vastuolus juhatuse liikme kui äriühingu juhtorgani üldiste kohustustega. Seega saab juhatuse liige rikkuda oma kohustusi vaid äriühingu ees, välja arvatud seaduses sätestatud erandjuhtudel, mil juhatuse liikmel võivad tekkida kohustused ka äriühingu võlausaldajate ees. (Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 6. mai 2003. a otsus asjas nr 3-2-1-45-03, p 22 ja 11. mai 2005. a otsus asjas nr 3-2-1-41-05, p 18). Äriühingu võlausaldajate ees vastutavad äriühingu juhtorganite liikmed juhul, kui nad rikuvad mingit seadusest tulenevat kohustust, mis on kehtestatud kas ainuüksi või sealhulgas ühingu võlausaldajate kaitseks. Sel juhul põhineb juhtorgani liikme vastutus deliktiõigusel, konkreetselt VÕS §-l 1043 ja § 1045 lg 1 punktil 7. Lisaks on võimalik juhtorgani liikmete vastutus nende n-ö isiklike deliktide järgi ka muu deliktiõiguse alusel. Juriidilise isiku juhatuse liige võib vastutada juriidilise isiku võlausaldaja ees deliktiõiguse alusel, kui ta on toime pannud õigusvastase teo, milleks võib muu hulgas olla tahtlik heade kommete vastane käitumine (VÕS § 1045 lg 1 p 8). (Vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 31. märtsi 2010. a otsus asjas nr 3-21-7-10, p 30 ja 3. märtsi 2014. a otsus asjas nr 3-2-1-197-13, p 15.)
90.VÕS § 1043 sätestab, et teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) peab kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. Seega saab deliktiõigusliku vastutuse kaasa tuua üksnes õigusvastane tegu.
91.Kohtud käsitasid R. Bachmanni ja H. Mägi käitumist, mis seisnes DT majandustegevuse käigus HLE-le ja DnB-le kuuluvate liisinguesemete võõrandamises, õigusvastase teona VÕS § 1045 lg 1 p 5 mõttes. Selline käsitlus põhineb tsiviilhagides ühe alternatiivina esitatud õiguslikul hinnangul.
92.Kannatanu hüvitisenõude õigusliku aluse määramine tähendab nõude kvalifitseerimist, mis on kohtu ülesanne sõltumata poolte väidetest. Kohus ei ole seotud hageja poolt õigussuhtele antud õigusliku kvalifikatsiooniga, vaid kohaldab seadust ise. (Vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
14.aprilli 2010. a otsus asjas nr 3-1-1-3-10, p 20 ja tsiviilkolleegiumi 18. veebruari 2015. a otsus asjas nr 3-2-1-159-14, p 12).
93.Kolleegium leiab, et VÕS § 1045 lg 1 p 5 ei ole praegusel juhul kohaldatav. Pelgalt asjaolu, et
osaühingu majandustegevuse käigus tehtud tehing rikub osaühingu mõne lepingupartneri omandiõigust, ei tähenda, et juhatuse liikme poolt sellise tehingu tegemise otsustamine või tehingu tegemine oleks käsitatav juhatuse liikme isikliku deliktina VÕS § 1045 lg 1 p 5 mõttes ja tooks sel alusel kaasa juhatuse liikme otsevastutuse juriidilise isiku võlausaldaja ees. Vastasel korral lasuks juhatuse liikmel ametiülesandeid täites liiga suur risk. Siinkohal tuleb silmas pidada, et VÕS § 1045 lg 1 p-s 5 ette nähtud delikti puhul piisab vastutuse tekkimiseks hooletusest ehk käibes vajaliku hoole järgimata jätmisest (VÕS § 1050 lg 1 ja § 104 lg-d 1-3). See, kui osaühingu juhatuse liige vastutaks isiklikult mis tahes kahju eest, mille ta võib põhjustada, rikkudes vähemalt hooletusest ühingu võlausaldaja omandit, ei oleks kooskõlas piiratud vastutusega äriühingu kontseptsiooniga.
94.Samas leiab kolleegium, et kui juhatuse liige rikub eelmises punktis kirjeldatud olukorras juriidilise isiku lepingupartneri omandiõigust tahtlikult, võib ta vastutada juriidilise isiku võlausaldaja ees VÕS § 1045 lg 1 p 7 ja mõne karistusseadustiku sätte kui kaitsenormi alusel (süüteokoosseisude
kui
deliktiõiguslike
kaitsenormide
kohta
vt
nt
Riigikohtu
kriminaalkolleegiumi 28. jaanuari 2008. a otsus asjas nr 3-1-1-60-07, p 43; erikogu 22. veebruari 2013. a otsus asjas nr 3-1-1-106-12, p 34 ja tsiviilkolleegiumi 5. juuni 2013. a otsus asjas nr 3-21-62-13, p 17). Juhul kui juhatuse liige rikub juriidilise isiku võlausaldaja omandiõigust tahtlikult sel viisil, et võõrandab juriidilise isiku varana võlausaldaja vallasasja, mis on juriidilise isiku ja karistusõiguslikult
ka
juhatuse
liikme
valduses
(vt
Riigikohtu
kriminaalkolleegiumi
12.detsembri 2008. a otsus asjas nr 3-1-1-46-08, p 20), tuleb VÕS § 1045 lg 1 p 7 sisustava kaitsenormina kõne alla KarS § 201. Sellisel juhul hõlmavad juhatuse liikme vastutuse eeldused nii valduses oleva võõra vallasasja ebaseaduslikku juriidilise isiku kasuks pööramist kui ka vähemalt kaudset tahtlust (KarS § 16 lg 4 mõttes) kõigi omastamise objektiivse koosseisu tunnustele vastavate asjaolude suhtes.
95.Olenevalt olukorrast võib juriidilise isiku nimel viimase võlausaldaja omandiõigust kahjustava tehingu tegemine olla käsitatav ka juhatuse liikme tahtliku heade kommete vastase käitumisena VÕS § 1045 lg 1 p 8 mõttes ja tuua sel alusel kaasa juhatuse liikme isikliku vastutuse juriidilise isiku võlausaldaja ees.
96.Käesolevas kriminaalasjas tuvastatud faktilised asjaolud annavad aluse asuda seisukohale, et liisitud ehitusmasinaid võõrandades (sh selleks korraldusi andes) rikkusid R. Bachmann ja H. Mägi KarS §-st 201 tulenevat valdaja kohustust hoiduda võõra vallasasja tahtlikust pööramisest enda või kolmanda isiku kasuks. Selle kohustuse esmane eesmärk on kaitsta võõras valduses oleva asja omanikku. Seega panid süüdistatavad kannatanute suhtes toime VÕS § 1045 lg 1 p 7 ja lg 3 järgi kvalifitseeritava delikti. Järelikult on kannatanutel VÕS § 1043 alusel õigus nõuda süüdistatavatelt liisitud ehitusmasinate müügiga tekitatud kahju hüvitamist.
97.VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 7 alusel tekkiva kahju hüvitamise nõude ulatuse kindlaksmääramisel tuleb juhinduda VÕS § 127 lg-test 1, 2, 4 ja 5 ning kaitsenormi (KarS § 201) eesmärgist (vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 7. detsembri 2011. a otsus asjas nr 3-2-1-106-11, p 12). VÕS § 127 lg 1 kohaselt on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Seega peab kohus hüvitatava kahju kindlakstegemisel alati võrdlema kahjustatud isiku varalist olukorda pärast kahju tekitanud sündmust selle olukorraga, mis oleks olnud juhul, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Tekkinud kahju suuruseks loetakse nimetatud kahe varalise olukorra vahe. Varaline diferents VÕS § 127 lg 1 mõttes eeldab varalise olukorra võrreldavat halvenemist. (Vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
veebruari
2009.
a
otsus
tsiviilasjas
nr
3-2-1-121-08,
p
ja 30. aprilli 2014. a otsus asjas nr 3-2-1-20-14, p 13.) VÕS § 127 lg 2 kohaselt tuleb täiendavalt selgitada, kas kahju on hõlmatud rikutud kohustuse kaitse-eesmärgiga (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 7. detsembri 2011. a otsus asjas nr 3-2-1-106-11, p 12).
98.Seega otsustamaks, millises ulatuses süüdistatavad kannatanutelt kahju hüvitamist nõuda saavad, tuleb võrrelda kannatanute olukorda, mis tekkis pärast ehitusmasinate müüki, hüpoteetilise olukorraga, mis oleks tekkinud siis, kui süüdistatavad ei oleks liisitud ehitusmasinaid DT nimel maha müünud ja kannatanud poleks omandiõigust nendele masinatele kaotanud. Nimetatud hüpoteetilise olukorra selgitamiseks on oluline tuvastada mh asjaolu, milline olnuks ehitusmasinate eeldatav saatus pärast nende tagastamist liisinguandjatele. Kui liisinguandjate huvi olnuks suunatud masinate võõrandamisele, nagu maakohus põgusalt märkis, oleneb see, milline olnuks kannatanute hüpoteetiline varaline olukord süüdistatavate rikkumiseta, esmajoones masinate eeldatavast müügihinnast nende eeldatava võõrandamise ajal. Kui kannatanud oleksid ehitusmasinad tagasi saanud ja maha müünud, olnuks nende varaline olukord müügihinna võrra parem. Selline ehitusmasinate realiseerimisvõimaluse kaotusest tekkinud kahju on hõlmatud ka KarS § 201 kaitse-eesmärgiga VÕS § 127 lg 2 mõttes.
99.Vältimaks kannatanu rikastumist kahju hüvitamise kaudu, tuleb VÕS § 127 lg 5 järgi kahjuhüvitisest üldjuhul maha arvata igasugune kasu, mida kahjustatud isik sai kahju tekitamise tagajärjel, eelkõige tema säästetud kulud (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 27. oktoobri 2014. a otsus asjas nr 3-2-1-90-14, p 15). Seega ei tohi DnB ja HLE varaline olukord muutuda süüdistatavatelt saadava kahjuhüvitise tõttu paremaks, kui see olnuks siis, kui süüdistatavad ei oleks
liisinguandjatele
kuuluvaid
ehitusmasinaid
õigusvastaselt
kolmandatele
isikutele
võõrandanud. Käsitletava asja kontekstis tähendab see muu hulgas järgmist. Süüdistatavate poolt ebaseaduslikult võõrandatud ehitusmasinad olid antud DT valdusesse kapitalirendi tüüpi liisingulepingutega, s.t kõigi lepingujärgsete liisingumaksete tasumisel oleks DT ka liisingueseme omandanud või tal tekkinuks õigus nõuda omandi üleandmist. Seega kui liisitud ehitusmasinad oleks pärast liisingulepingute ülesütlemist liisinguandjatele tagastatud ja mõne ehitusmasina
jääkväärtus olnuks selle liisinguandjale tagastamise hetkel suurem kui sama liisinguesemega seotud liisinguandja kulutuste hüvitamise nõue (VÕS § 367 lg 1) DT vastu, pidanuks liisinguandja nende summade vahe VÕS § 367 lg 3 mõtte kohaselt DT-le hüvitama. Seega tuleks sama summa (jääkväärtuse ja liisinguandja kulutuste hüvitamise nõude vahe, kui see on positiivne) süüdistatavatelt välja mõistetavast kahjuhüvitisest VÕS § 127 lg 5 kohaselt maha arvata, sest tegemist on kuluga, mis kannatanud neile kahju tekitamise tagajärjel säästsid. Liisingueseme jääkväärtusena tuleb seejuures käsitada liisingueseme turuhinda selle (eeldatava) tagastamise hetkel liisinguandjale (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 17. juuni 2008. a otsus asjas nr 3-2-1-56-08, p 15).
100.Maa- ja ringkonnakohus ei ole nõuetekohaselt tuvastanud faktilisi asjaolusid, mille alusel saaks kindlaks määrata kannatanute hüvitisnõuete ulatuse. Muu hulgas on kohtud jätnud välja selgitamata, milline olnuks ebaseaduslikult kolmandatele isikutele võõrandatud ehitusmasinate täpne saatus, kui masinad oleks liisingulepingute ülesütlemisel liisinguandjatele tagastatud, ja masinate müümise korral liisinguandjate poolt nende masinate eest eeldatavalt saadud müügihind. Samuti on tuvastamata, milline olnuks ühe või teise masina puhul jääkväärtuse ja liisinguandja kulude hüvitamise nõude vahe selle aja seisuga, mil liisinguese oleks selle olemasolu korral liisinguandjale tagastatud. Selle asemel käsitasid kohtud süüdistatavate poolt kannatanutele tekitatud kahjuna peamiselt summat, mis hõlmas liisingulepingute-järgset debitoorset võlgnevust ja nendest lepingutest tulenevat ehitusmasinate jääkmaksumust (vt otsuse punkt 34). Kolleegium märgib, et õiguslik alus nõuda selliste summade tasumist sai tuleneda üksnes liisingulepingutest. Riigikohus on selgitanud, et nii lepingu sõlmimisel kui ka selle täitmisel on võlasuhte osaliseks isik, kes lepingu sõlmib, st lepingupool või eeldatav lepingupool. Temalt saab nõuda lepingu täitmist, tema vastutab ka lepingu rikkumise eest ja on võlgnikuks lepingu võimaliku tagasitäitmise puhul (olgu nt lepingu tühisuse, tühistamise või sellest taganemise) korral (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 5. juuni 2013. a otsus asjas nr 3-2-1-62-13, p 14). Kõnealuste liisingulepingute pool (liisinguvõtja) oli kõikidel juhtudel DT, mitte R. Bachmann või H. Mägi. Seega neid summasid, mis kohtud süüdistatavatelt välja mõistsid, saanuks kannatanud nõuda üksnes DT-lt, mitte aga süüdistatavatelt. Sisuliselt on kohtud pannud süüdistatavad vastutama DT sõlmitud liisingulepingu täitmise eest.
Ühtlasi ei saa liisingueseme lepingujärgset maksumust, mille kohtud on kahjuarvestuses
aluseks võtnud, samastada selle eseme väärtuse ehk turuhinnaga TsÜS § 65 mõttes (vt ka nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 8. oktoobri 2008. a otsus asjas nr 3-2-1-77-08, p 13 jj).
102.Kahju õigusvastasest põhjustamisest tuleneva deliktilise vastutuse kohaldamiseks peab hageja tõendama muu hulgas ka kahju ja põhjusliku seose kostja teo ning kahju vahel (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 25. septembri 2013. a otsus asjas nr 3-2-1-80-13, p 15). Käesolevas asjas ei ole kannatanud kõiki kahju ulatuse tuvastamiseks olulisi asjaolusid ja neid kinnitavaid tõendeid
kohtule esitanud. Vaatamata sellele ei jaga kolleegium kassaatorite arvamust, nagu tuleks tsiviilhagid rahuldamata jätta. Riigikohtu erikogu on asunud seisukohale, et see, kui kannatanu tsiviilhagi ei sisalda kõiki süüdistusest hõlmamata faktilisi asjaolusid, mis on kannatanu nõude lahendamise seisukohalt olulised, või kui kannatanu nõue on ebaselge, ei tähenda, et kohus saaks jätta tsiviilhagi automaatselt TsMS § 423 lg 2 p 1 alusel läbi vaatamata või rahuldamata. Tsiviilhagi menetlemisel tuleb kohtul ka kriminaalmenetluses järgida TsMS § 328 lg-st 2, § 329 lg-st 3, § 351 lg-st 2 ja § 392 lg 1 p-dest 1-4 tulenevat selgitamiskohustust, sh kohustust selgitada kohtumenetluse pooltele, missuguseid asjaolusid peavad pooled nende seatud materiaalõiguslike eesmärkide saavutamiseks tõendama ja milline on nende asjaolude tõendamise koormus. (Vt Riigikohtu erikogu 22. veebruari 2013. a otsus asjas nr 3-1-1-106-12, p 60). Käesolevas asjas ei ole kohtud osutatud nõudeid järginud. See on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes.
Võtmata seisukohta küsimuses, kas Swedbank Liising AS-i tsiviilhagile lisatud hindamisakti
(KoTo, kd 7, tl 5), mille koostas sama kannatanu töötaja, saab käsitada dokumentaalse tõendina TsMS § 272 mõttes, jagab kolleegium R. Bachmanni kaitsja arvamust, et (ainuüksi) sellele tuginedes ei ole võimalik liisinguesemete turuväärtust usaldusväärselt kindlaks teha.
Maakohtu otsusest (vt käesoleva otsuse punkt 35) võib välja lugeda, et kannatanute kasuks
välja mõistetud summad hõlmavad hüvitist ka kahju eest, mis süüdistatavad tekitasid tegudega, mida on kirjeldatud neile KarS § 209 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi esitatud süüdistuses (vt käesoleva otsuse punkt 4). Selles osas puudub kohtuotsustes põhjendus. Kohtuotsuste tekstist jääb ebaselgeks isegi see, kas ka kõnealune tegu - kannatanutele ebaõige ettekujutuse loomine, et neile müüdavad masinad kuuluvad DT-le - on loetud õigusvastaseks VÕS § 1045 lg 1 p 5 alusel või on kohus jätnud selle teo õigusvastasuse käsitlemata. Samas märgib kolleegium järgmist. H. Mägi poolt lepingueelsetel läbirääkimistel HLE-le ning DnB-le ebaõigete andmete esitamine selle kohta, nagu kuuluksid kannatanutele müüdavad ehitusmasinad DT-le, ei ole käsitatav õigusvastase teona VÕS § 1045 lg 1 p 5 mõttes. H. Mägi osutatud teo õigusvastasus võib tuleneda VÕS § 1045 lg 1 p-st 7 koostoimes VÕS § 14 lg-tega 1 või 2 või KarS §-ga 209 kui deliktiõiguslike kaitsenormidega (vrd Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 5. juuni 2013. a otsus asjas nr 3-2-1-62-13, p-d 16-17). Sellise kahjuhüvitisnõude ulatuse määravad ära VÕS § 127 lg-d 1 ja 2 ning VÕS § 14 lg-te 1 ja 2 või KarS § 209 kaitse-eesmärk, millest tulenevalt on vaadeldav kahju hüvitamise nõue suunatud eelkõige nn negatiivse kahju ehk usalduskahju hüvitamisele (vt lähemalt Riigikohtu otsus asjas nr 3-2-1-62-13, p-d 18 ja 21-23).
105.Lisaks eelmises punktis märgitule osutab kolleegium, et Swedbank Liising AS-i tsiviilhagis ei tugineta asjaolule, et süüdistatav(ad) lõid kannatanule ebaõige ettekujutuse talle müüdud ehitusmasina kuuluvusest.
Tsiviilhagide lahendamist mõjutab ka kriminaalmenetluse osaline lõpetamine R. Bachmanni
suhtes (vt otsuse punktid 80-85).
107.Eespool kirjeldatud materiaalõiguse ebaõige kohaldamise ja menetlusõiguse olulise rikkumise tõttu tuleb faktilisi asjaolusid tuvastaval kohtul Swedbank Liising AS-i ja AS-i DNB Pank tsiviilhagisid uuesti arutada. Asja uuel arutamisel tuleb kohtul järgida käesolevas otsuses antud juhiseid, mh määrata kannatanutele TsMS § 329 lg 4 või § 3401 lg 1 alusel tähtaeg, toomaks esile asjaolud, millest nähtub kannatanutel tekkinud kahju ulatus, ning esitada neid asjaolusid kinnitavad tõendid. Arvestades, kuivõrd ulatuslikud on kohtuotsuste puudused seoses tsiviilhagide lahendamisega, samuti eeldatavalt eesseisva tõendamismenetluse mahtu, peab kolleegium põhjendatuks saata kriminaalasi KrMS § 361 lg-st 2, § 341 lg-st 3 ja TsMS § 692 lgst 5 juhindudes uueks arutamiseks maakohtule. Maakohus peab asja arutama teises kohtukoosseisus. VI
108.Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-dest 6 ja 7, KrMS § 362 p-dest 1 ja 2 ning TsMS § 692 lg 1 p-dest 1 ja 2, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium nii maa- kui ka ringkonnakohtu otsuse osaliselt ja saadab kriminaalasja Swedbank Liising AS-i ja AS-i DNB Pank tsiviilhagide lahendamist puudutavas osas uueks arutamiseks Tartu Maakohtule teises kohtukoosseisus. Ülejäänud osas, milles Riigikohus maa- ja ringkonnakohtu otsused tühistab, teeb kolleegium uue kohtuotsuse, raskendamata süüdistatavate olukorda.
109.Kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks saatmine üksnes Swedbank Liising AS-i ja AS-i DNB Pank tsiviilhagide osas ei lükka edasi R. Bachmanni ja H. Mägi kohta tehtud süüdimõistva otsuse
jõustumist
ega
täitmisele
pööramist
(vt
ka
Riigikohtu
kriminaalkolleegiumi
14.aprilli 2010. a otsus asjas nr 3-1-1-3-10, p 41 ja erikogu 22. veebruari 2013. a otsus asjas nr 31-1-106-12, p 76).
Kumbki
kassaator
esitas
Riigikohtule
taotluse
hüvitada
tema
kaitsealusele
kassatsioonimenetluses valitud kaitsjale makstud tasu. R. Bachmanni kaitsja palub riigilt süüdistatava kasuks välja mõista 630 eurot, H. Mägi kaitsja 489 eurot 60 senti. Kolleegium leiab, et taotlused on põhjendatud ja need tuleb KrMS § 186 lg-st 1 ning § 175 lg 1 p-st 1 juhindudes rahuldada.
Hannes Kiris, Jüri Ilvest, Lea Kivi
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.