Otsuse avalikult teatavaks 5. veebruar 2020, Tallinn tegemise aeg ja koht Haldusasja number
3-19-1165
Haldusasi
XXi kaebus tühistada Tallinna Vangla 26.03.2019 otsus nr 5-8/19/7973-2 ja selle suhtes tehtud Tallinna Vangla 23.05.2019 vaideotsus nr 5-15/19/75-2 ning kohustada Tallinna Vanglat lahendada kaebaja 15.03.2019 avaldus (registreeritud 18.03.2019 nr 5-8/19/7973-1) uuesti; tühistada Tallinna Vangla 26.03.2019 otsus nr 511/19/7951-2 ja selle suhtes tehtud Tallinna Vangla 22.05.2019 vaideotsus nr 5-15/19/76-2 ning kohustada Tallinna Vanglat lahendada kaebaja 15.03.2019 avaldus (registreeritud 18.03.2019 nr 5-11/19/7951-1) uuesti.
Menetlusosalised
Kaebaja: XX Vastustaja: Tallinna Vangla, esindaja Matis Rüütel
Asja läbivaatamise viis
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada kaebus osaliselt. 1) Tühistada Tallinna Vangla otsus nr 5-8/19/7973-2 ja selle suhtes 23.05.2019 tehtud vaideotsus nr 5-15/19/75-2 pikaajalise kokkusaamise võimaldamata jätmise osas. 2) Tühistada Tallinna Vangla 26.03.2019 otsus nr 5-11/19/7951-2 ja selles suhtes 22.05.2019 tehtud vaideotsus nr 15/19/76-2. 3) Kohustada Tallinna Vanglat vaadata kaebaja taotlused, mis registreeriti 18.03.2019 nr 5-8/19/7973-1 ja nr 5-11/19/7951-1 võimaldada kaebajale pikaajaline kokkusaamine lähedastega (ema, õde, lapse ema, laps) uuesti läbi. 4) Muus osas jätta kaebus rahuldamata.
2.Mõista Tallinna Vanglalt XXi kasuks välja menetluskulud summas 9,59 eurot. Menetluskulud tuleb Tallinna Vanglal kanda 30 päeva jooksul arvates käesoleva otsuse jõustumisest WW arveldusarvele nr xxxxxxxxxxxx.
Sekretäril edastada kohtuotsus menetlusosalistele. Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib Tallinna Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 6. märts 2020. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tallinna Vanglas registreeriti 18.03.2019 XXi taotlus nr 5-8/19/7973-1 spordisaali kasutamiseks või koridoris paiknevate spordivahendite kasutamiseks. Lisaks taotles kaebaja võimalust pikaajalisteks kokkusaamisteks oma lähedastega (ema, õde, lapse ema, laps) suhtlemiseks ning peresidemete säilitamiseks. Tallinna Vangla 26.03.2019 otsusega nr 58/19/7973-2 jäeti XXi taotlus nr 5-8/19/7973-1 rahuldamata. XX esitas 23.05.2019 vaide nr 515/19/75-1, mis vaideotsusega nr 5-15/19/75-2 tagastati osas, mis puudutas kahjuhüvitist ning jäeti muus osas rahuldamata. 18.03.2019 registreeriti Tallinna Vanglas ka XXi pikaajalise kokkusaamise taotlus nr 511/19/7951-1 oma lapse ema YY (sünd. xx xx xxxx), ema ZZ (sünd. xx xx xxxx) ja lapse QQ (sünd. xx xx xxxx). Tallinna Vangla 26.03.2019 vastusega tagastati pikaajalise kokkusaamise taotlus nr 5-11/19/7951-1 läbivaatamatult. 29.04.2019 registreeriti XXi vaie nr 5-15/19/76-1, mis 22.05.2019 vaideotsusega nr 5-15/19/76-2 tagastati osas, mis puudutas kahjuhüvitist ning jäeti muus osas rahuldamata.
2.21.06.2019 (koos 15.07.2019 täpsustusega) esitas XX Tallinna Halduskohtule kaebuse 1) tühistada Tallinna Vangla 26.03.2019 otsus nr 5-8/19/7973-2 ja selle suhtes tehtud Tallinna Vangla 23.05.2019 vaideotsus nr 5-15/19/75-2 ning kohustada Tallinna Vanglat lahendada kaebaja 15.03.2019 avaldus (registreeritud 18.03.2019 nr 5-8/19/7973-1) uuesti; 2) tühistada Tallinna Vangla 26.03.2019 otsus nr 5-11/19/7951-2 ja selle suhtes tehtud Tallinna Vangla 22.05.2019 vaideotsus nr 5-15/19/76-2 ning kohustada Tallinna Vanglat lahendada kaebaja 15.03.2019 avaldus (registreeritud 18.03.2019 nr 5-11/19/7951-1) uuesti.
3.02.09.2019 määrusega võttis kohus kaebuse menetlusse ja viis läbi eelmenetluse toimingud. 06.01.2020 määrusega otsustas kohus asja lahendada kirjalikus menetluses ja määras menetlustähtajad ja kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemise aja.
KAEBUSE ESITAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED
4.Kaebaja palub kaebuse rahuldada. Kaebaja põhjendab oma kaebust alljärgnevalt.
4.1.Kaebaja toob välja, et on kaebuse esitamise ajaks vahistatu staatuses juba ca 3 aastat. Ehk sellega on kaebaja analoogses olukorras vabadusekaotuslikku karistust kandvate isikutega, kuid kaebajat koheldakse neist erinevalt ja kaebaja suhtes kohalduvad rangemad kinnipidamistingimused. Kaebajale ei ole tagatud sportimisvõimaluste kasutamine – see on täiesti keelatud. Samuti on vangla keeldunud pikaajaliste kokkusaamiste võimaldamisest pereliikmetega.
Kaebaja leiab, et seadus, mis ei taga kaebajale ei sportimisvõimalusi ega perega kohtumisi, ei vasta kvaliteedi nõuetele, millega on rikutud EIÕK art 8. Kaebaja leiab, et peresidemete säilimine ja inimese tervis peaksid olema prioriteediks. Kaebaja lapsel on ülekaalukas huvi peresuhete säilitamiseks.
4.2.Spordisaali või koridoris paiknevate spordivahendite kasutamise keelamise õigusvastasus Kaebaja leiab, et teda koheldakse ebavõrdselt vabadusekaotuslikku karistust kandvate isikutega, kuigi kaebaja on nendega samas olukorras, olles küll vahistatu staatuses, kuid viibides vanglas juba ca 3 aastat. Kaebaja viitab Tallinna Vangla kodukorra p 17.1. ja selle alapunktidele (tl 48 – väljavõte kodukorrast), mis on seotud sportimisega ning leiab, et ka temal peaks olema võimalik tervise tugevdamise eesmärgil sportida. Spordisaali ja spordivahendite kasutamise piirang on kaebaja arvates ebaproportsionaalne ega ole demokraatlikus ühiskonnas vajalik. Kaebaja toob seejuures välja, et tema suhtes kehtestatud uurimisasutuste ja prokuratuuri poolsed piirangud lõppesid poole aasta pärast peale vahistamist. Lapse emaga seotud suhtlemispiirangud olid alla kuu aja. Kaebajale jääb sellest tulenevalt selgusetuks, mida ja milleks veel piiratakse - kaebajal kaasosalisi ei ole ja peale kaebaja ei ole kedagi seoses sama asjaga vahistatud. Kaebaja rõhutab, et talle ei ole tagatud ühegi spordiala harrastamise võimalust. Kaebajale ei võimaldata kasutada ka jalutusboksis ega eluosakonna sektoris olevaid spordivahendeid, mille kasutamine on lubatud üksnes süüdimõistetutele. Kaebaja toob veel välja, et vahistatute jalutusboksid on väga väikesed ja tihti ka märjad ja mustad (vastavad kaebused on esitatud), kus ei saa joosta ega trenni teha. Süüdimõistetud kinnipeetavad saavad kasutada aga suuremaid jalutusbokse, kus saab ka joosta ja kus on mõned treeningvahendid. Kaebaja leiab, et minimaalselt peaks olema võimalik tal kasutada paar korda nädalas süüdimõistetutele mõeldud suuremat jalutusboksi – seda on võimalik vanglal korraldada, kuid selleks puudub vanglal tahe. Kambris ei ole võimalik spordiga tegeleda, kuna kamber on väike, aken ei käi lahti ja tekib õhupuudus. Voodis ei saa harjutusi teha. Sportimisvõimaluste puudumise ja 23 h väikeses ruumis viibimise tõttu on kaebajal tekkinud mitmed terviseprobleemid – valutavad selg, põlved, puusaliigesed, silmad. Kaebaja leiab, et sportimisvõimaluste mitte tagamisega antud olukorras, kus kaebaja on, rikub vangla EIÕK artikleid 14, 18 ja 5.
4.2.Pikaajalise kokkusaamise mittevõimaldamise õigusvastasus Kaebaja on seisukohal, et VangS 94 lg 5, mis seab piirangu vahistatule pikaajaliste kokkusaamiste võimaldamiseks, ei ole kooskõlas EIÕK ja põhiseadusega. Kaebaja rõhutab, et see seisukoht on ka kinnitust leidnud ka Riigikohtu 11.06.2019 otsusega nr 5-18-8. Kaebaja rõhutab, et tema suhtes lõppesid prokuratuuri poolt seatud suhtlemispiirangud juba 2,8 aastat tagasi, millest tulenevalt puudusid igasugused põhjendused, miks oleks tulnud kaebaja taotluste rahuldamisest keelduda. Kaebaja leiab, et kõik need piirangud on mõeldud isiku survestamiseks, et isik nõustuks prokuratuuri väidetega. Kaebaja seda ei ole teinud, millest tulenevalt on ta juba ca 3 aastat vahistatu ja peab taluma kehvemaid tingimusi, kui süüdimõistetud.
Täiesti arusaamatu on, miks on vaja takistada kaebaja kohtumisi oma vanemate, õe, ja lapsega. Õiged ei ole ka väited, et lapse ema kardab kaebajat ja sellest tulenevalt ei ole pikaajalise kokkusaamise võimaldamine põhjendatud. Kaebaja viitab ka EIK lahendile nr 29826/15, kus mõisteti välja mittevaralise kahju hüvitis olukorras, kus kinnipeetavale ei võimaldatud kohtuda õe ja elukaaslasega poole aasta jooksul. Kaebaja toob veel välja, et Tartu ja Viru Vanglates saavad inimesed pikaajalistele kokkusaamistele üks kord kuus. Tallinna Vangla kasutab peale Riigikohtu otsust nr 5-18-8 vastavaid kokkusaamiste ruume aga ebamõistlikult (enamus aega on ruumid tühjad) ega võimalda kokkusaamisi piisavalt tihti viidates aegunud regulatsioonile, et pikaajalisi kokkusaamisi peab võimaldama korra poole aasta jooksul. Oluline on kaebaja arvates ka see, et pikaajalise kokkusaamise keeldumise vaidlustamine ei ole tõhus. Nimelt taotluse rahuldamata jätmise vaidlustamise korral täidab vangla juba ette planeeritud järgmise pikaajalise kokkusaamise läbi järgmisse kuusse soovi ära ning leiab, et sellega on eelmine taotlus (mis tegelikult jäeti rahuldamata) sisuliselt rahuldatud (vt tl 62 ja selle pöördel). Tegelikult on tegemist aga iseseisvate taotlustega.
4.3.Kaebaja palub vastustajal välja mõista menetluskulud 15 eurot riigilõiv ja 2,09 eurot koopiate tegemise eest (11 lehekülge), kuivõrd see on vanglas tasuline (0,19 eurot lehekülg dokumentaalse tõendi saamise kulu). Kaebaja palub menetluskulud kanda WW arveldusarvele nr xxxxxxxxxxxx.
VASTUSTAJA SEISUKOHT
5.Vastustaja vaidleb kaebusele vastu ja palub jätta kaebus täies ulatuses rahuldamata või alternatiivselt jätta kaebus rahuldamata spordisaali võimaldamata jätmise osas ning üksuse piires vabalt liikuma lubamise jätmata osas ning lõpetada menetlus Tallinna Vangla poolt tehtud pikaajaliste kokkusaamiste taotlustele vastusena antud otsuste nr 5-8/19/7973-2 ja 511/19/7951-2 ning vaideotsuste 5-15/19/75-2 ja 5-15/19/76-2 osas, kuna XX on 24.08.2019 saanud pikaajalise kokkusaamise ja seega on kaebusega taotletav toiming sisuliselt tehtud HKMS § 152 lg 1 p 4 mõistes.
5.1.Tallinna Vangla leiab, et varasemalt tehtud otsused on olnud kohased, vastanud kehtivale regulatsioonile ning olnud kaalutlusvigadeta. Vahistatu osas on regulatsioon vanglas liikumiste osas tänaseni piiratum kui see on kinnipeetaval eraldihoidmise printsiibist tulenevalt. Samas, kuna enne 11.06.2019 Riigikohtu üldkogu otsust nr 5-18-8, olid vahistatutele seadusest tulenevalt keelatud pikaajalised kokkusaamised, on korrektsed enne 11.06.2019 tehtud Tallinna Vangla otsused ja vaideotsused, mis on viidanud vangla kaalutlusõiguse puudumisele vahistatule pikaajalise kokkusaamise osas. Tallinna Vangla soovib välja tuua ka asjaolu, et tänaseks on XX saanud pikaajalise kokkusaamise, kuna käesoleval hetkel ei keela enam seadus vahistatutele pikaajalisi kokkusaamisi. Tallinna Vangla soovib Tallinna Vangla otsustes kajastatule lisada aga ka alljärgnevat.
5.2.Spordisaali ja spordivahendite kasutamine Vastustaja toob välja, et kohus on varasemalt toonud lahendis 3-17-1082 p 21.5 välja järgnevat: „Et kaebajal puudus spordisaali kasutamise võimalus, oli tingitud asjaolust, et ta viibis vanglas vahistatuna, mistõttu tuleneb piirang otseselt õigusaktidest. Nimelt sätestab VangS § 55 lg 1 kooskõlas VangS § 90 lg-ga 1, et ka vahistatud isikule tagatakse võimalus kehakultuuriga tegelemiseks, kuid seejuures tuleb arvestada vahistatu üldiste piirangutega, milleks muuhulgas on ka liikumispiirang, mis kohustab vahistatut hoidma 23 tundi lukustatud kambris (VangS § 90 lg 3). Õigusaktid ei sätesta, millises mahus ja millistel tingimustel või milliseid vahendeid kasutades tuleb kinnipeetavatele kehakultuuriga tegelemine tagada. Väljakujunenud kohtupraktika (vt nt Riigikohtu määrus nr 3-3-1-95-08, punkt 9, 07.04.2010 otsus nr 3-3-1-510, punktid 18 ja 19) kohaselt tuleneb VangS § 55 lg-st 1 kinnipeetavale üksnes üldine õigus
sellele, et tal võimaldatakse tegeleda kehakultuuriga, kuid vanglal puudub kohustus tagada igale kinnipeetavale subjektiivselt meeldiva spordiala harrastamise võimalus kinnipeetava poolt soovitud viisil või mahus. Seega puudub kinnipeetavatel subjektiivne õigus nõuda kehakultuuriga tegelemise võimaldamist konkreetsetes ruumides või konkreetsete vahenditega.“ (Tallinna Halduskohtu otsus nr 3-17-1082 p 21.5) Vaidlust ei ole selles, et vahistatu saab tegeleda võimlemisharjutustega nii oma kambris kui ka jalutusboksis värske õhu käes. Asjaolu, et kinnipeetavatel on võimalus tegeleda spordiga suuremas mahus kui vahistatutel, tulenebki eraldi hoidmise printsiibist, kuna spordisaali ega ka üksuse piires vabalt liikuma ei saa lasta samaaegselt vahistatuga teisi vange ega kinnipeetavatega koos ühtegi vahistatut. Riigikohus on sedastanud kohtuotsuses nr 3-4-1-2-16 p 116: „VangS ei reguleeri kriminaalmenetluse käiku ning vanglateenistusel puudub ka asjatundlikkus hindamaks, kas ja kuivõrd kujutab konkreetne vahistatu endast ohtu kriminaalmenetluse läbiviimisele.“(Riigikohtu lahend nr 3-4-1-2-16 p 116). Samas on Riigikohus ka sedastanud: „Kaebaja võrdlemisi piiratud võimalus viibida väljaspool kambrit oli tingitud tema vahistatu staatusest ning seda saab pidada kriminaalmenetluse ajal vahi all viibimisega paratamatult kaasnevaks ebameeldivuseks.“ (Riigikohtu lahend nr 3-1-1-42-15 p 19.) Kaebuse esitajal on võimalik kehakultuuriga tegeleda igapäevaselt vabas õhus jalutuskäigu ajal, mis talle võimaldatakse vangistusseaduse (edaspidi: VangS) § 55 lg 2 alusel. Samuti on kaebuse esitajal võimalus teha kambris või jalutusboksis erinevaid harjutusi nagu kätekõverdused, istesse tõus (kõhulihased), plankseis jne. Samuti erinevaid venitusharjutusi. Võimalus nii lihaste treenimiseks kui ka venitamiseks keharaskustega on kõigi lihasgruppide jaoks olemas. Lisades 1 ja 2 (tl 53-54) olevaid harjutusi on ka peaaegu 100% võimalik vahistatul sooritada, kuna igas jalutusboksis on olemas pink, mis sobib kõrgenduseks harjutuste tegemisel kui ka vahistatu kambris on olemas mööbliesemed, mida saab harjutuste tegemisel kasutada. Samas on kohtupraktika alusel ilmne, et vahistatu ning kinnipeetava osas ei saa spordisaali ja spordivahendite kasutamisel lähtuda printsiibist, kus mõlemal peaksid olemas samad võimalused, sest vahistatu suhtes rakendub seaduse alusel eraldi hoidmise printsiip ning tema liikumised ongi sedavõrd piiratumad.
5.3.Pikaajalised kokkusaamised Seoses pikaajaliste kokkusaamistega märgib vastustaja, et kuni 11.06.2019 olid tulenevalt VangS § 94 lg 5 vahistatutele pikaajalised kokkusaamised keelatud. Tulenevalt halduskohtumenetluse seadustiku § 158 lg 4 on kohtul õigus jätta asja lahendamisel kohaldamata seadus või muu õigustloov akt, kui see on vastuolus Eesti Vabariigi põhiseadusega või Euroopa Liidu õigusega. Sellist õigust ei ole aga antud haldusasutustele, s.h. ka mitte Tallinna Vanglale, mistõttu on Tallinna Vangla olnud kohustatud järgima seadust. XXi kaebus on esitatud otsuste ja vaideotsuste peale, mis on tehtud enne 11.06.2019 ehk ajal, mil vanglal puudus igasugune diskretsiooniõigus vahistatutele pikaajalise kokkusaamise võimaldamise küsimuses tulenevalt VangS § 94 lg 5. Asjaolu, et alates 11.06.2019 võimaldatakse ka vahistatutele pikaajalisi kokkusaamisi, ei muuda varem tehtud otsuseid sellisteks, mis kuuluks tühistamisele – varem tehtud otsused on tehtud kehtiva õiguse alusel ja on olnud sellega kooskõlas, proportsionaalsed, vastanud vorminõuetele ja ka kaalutlusvigadeta, kuna kaalutlusõigus pikaajaliste kokkusaamiste osas varasemalt vanglal vahistatute osas puudus. Riigikohtu üldkogu otsuse nr 5-18-8 tagasiulatuv mõju annab teatud eeltingimused täitnud vahistatutele õiguse esitada kahju hüvitamise nõude Tallinna Vanglale ja hiljem ka kahju hüvitamise kaebus kohtusse, mida on XX ka teinud kohtuasja 3-19-1416 raames. Vastava kohtuasja raames on käesoleval hetkel arutamisel pikaajalise kokkusaamise imperatiivsest keelust tulenev potentsiaalne kahjulik mõju XXile. Ent pikaajaliste kokkusaamiste taotluste osas on Riigikohtu üldkogu otsuse nr 5-18-8 mõju võimalik XXil tajuda juba selles, kui ta esitab uue pikaajalise kokkusaamise taotluse, mida XX on ka teinud ja taotlus on ka XXi osas Tallinna
Vangla poolt rahuldatud. Enne Riigikohtu üldkogu otsust nr 5-18-8 tehtud pikaajaliste kokkusaamiste otsuste tühistamine ei anna XXile mis tahes muud täiendavat hüve, kui uue XXi pikaajalise kokkusaamise taotluse rahuldamine. 24.08.2019 on XXile võimaldatud pikaajaline kokkusaamine elukaaslase YY, lapse QQ ning õe WW ehk sisuliselt on saavutatud juba sama eesmärk, mida tagaks varasemate pikaajaliste kokkusaamiste taotluste otsuste tühistamine – tehtud on uus otsus, mis on kaebaja suhtes positiivne. Ent märkimisväärne on asjaolu, et ka varasemate pikaajaliste kokkusaamiste taotluste osas tehtud otsuste tühistamise korral ja uueks otsustamiseks kohustamisel lähtutakse ka taotluse uuel lahendamisel hetkeolukorrast. Juba praegu võimaldatakse XXile uute taotluse esitamise korral pikaajalisi kokkusaamisi samadel eeldustingimustel mis kinnipeetavatele, kuna enam ei ole vahistatute osas keeldu pikaajaliste kokkusaamiste osas ning vastuolu pikaajaliste kokkusaamiste lubamise osas ei ole näinud käesoleval hetkel ka kohus ega prokuratuur. Samas ei muuda praegu kehtiv õiguskord varasemalt tehtud otsuseid vääraks, kui varasemad otsused on tehtud varasema õigusliku regulatsiooni alusel ning ei ole esinenud kaalutlusvigu. Samas jääb Tallinna Vanglale varasemalt aset leidnud olukordade foonil arusaamatuks, milline negatiivne tagajärg on XXile kaasnenud pikaajaliste kokkusaamiste ära jäämisest vähemalt pikaajaliste kokkusaamiste osas varasema elukaaslase YY ning lapsega, mida kaebaja on oma kaebuses eraldi rõhunud. Praktikast nähtuv olukord on järgnev. XXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXX XXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXX XXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXX XXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXX XXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXX XXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXX XXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXX XXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXX XXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXX XXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXX XXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXX
KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
6.Kohus, tutvunud poolte seletustega ja toimiku materjalidega ning hinnanud kõiki tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, leiab, et kaebus tuleb rahuldada osaliselt. Kohtu põhjendused on alljärgnevad.
7.Käesolevas asjas on tuvastatud järgmised faktilised asjaolud.
7.1.Kaebuse esitaja oli vahistatu alates 22.08.2016 kuni 07.11.2019, mil jõustus kaebaja suhtes tehtud süüdimõistev otsus kriminaalasjas nr xxxxxxx. Seega ei ole vaidlust selles, et kaebaja oli vahistatu 18.03.2019 so ajal, mil ta esitas vaidlusaluste otsuste aluseks olevad taotlused. Vaidlust ei ole, et kaebajat hoiti ajal, mil ta oli vahistatu režiimil enamasti 23 tundi lukustatud kambris ja 1 tunniks sai ta minna jalutuskäigule vabas õhus jalutusboksis.
7.2.Pooled ei vaidle selle üle, et kaebaja suhtes ei kehti alates 20.02.2017 prokuratuuri poolt seatud suhtlemispiirangud (vt ka tl 82).
7.3.Vaidlust ei ole ka selles, et kaebuse esitaja taotles Tallinna Vanglalt spordisaali kasutamise võimaldamist või koridoris paiknevate spordivahendite kasutamise võimaldamist. Lisaks taotles kaebaja pikaajalise kokkusaamise võimaldamist lähedastega. Vastavad taotlused registreeriti Tallinna Vanglas 18.03.2019. Tallinna Vangla jättis taotlused rahuldamata ning esitatud vaided samuti rahuldamata. Vangla leidis spordisaali ja –vahendite kasutamise osas, et lähtuvalt vahistatute eraldi hoidmise printsiibist ja sellest, et vahistatut tuleb hoida lukustatud kambris 23 h ööpäevas (VangS § 90 lg 3), ei ole taotluse rahuldamine võimalik. Pikaajalise
kokkusaamise osas viitas vangla VangS § 94 lg-le 5 ning märkis, et seaduse kohaselt vahistatule pikaajalist kokkusaamist ei saa lubada. Samal kuupäeval, so 18.03.2019, registreeriti ka kaebaja teine taotlus kohtumiseks lapse ema ja lapsega. Tallinna Vangla jättis taotluse läbi vaatamata ning otsusele esitatud vaide rahuldamata, leides, et kaebajal puudub lähtuvalt tema vahistatu staatusest subjektiivne õigus pikaajalise kokkusaamise saamiseks tulenevalt VangS § 94 lg 5.
8.Kohus leiab, et kuivõrd kaebaja on esitanud ühes avalduses kaks täiesti erinevat taotlust, mille suhtes kehtib erinev õiguslik regulatsioon, tuleb kohtul asja lahendades käsitleda vastavaid teemasid samuti eraldiseisvalt. Esmalt võtab kohus seisukoha kaebaja taotluse spordisaali ja-vahendite kasutamise kohta tehtud keeldumise suhtes ja seejärel pikaajalisi kokkusaamisi puudutavate taotluste suhtes.
9.Sordisaali või koridoris asuvate spordivahendite kasutamine
9.1.VangS § 55 lg 1 sätestab, et kinnipeetavale tagatakse võimalus kehakultuuriga tegelemiseks. VangS § 90 lg 1 sätestab, et eelvangistuse kandmisele kohaldatakse käesoleva seaduse 1., 2., ja
7.peatüki sätteid käesolevas peatükis sätestatud erisustega. Sama paragrahvi lg 3 tuleneb, et vahistatut hoitakse ööpäev läbi lukustatud kambris, välja arvatud aeg, kui vahistatu töötab või õpib. Eraldi hoitakse vahistatuid, keda süüdistatakse ühes ja samas kriminaalasjas. VangS § 90 lg 5 sätestab, et vanglateenistus või arestimaja on kohustatud võtma kõik meetmed, et välistada eri kambritesse paigutatud vahistatute omavaheline sidepidamine. VangS § 93 lg 5 kohaselt võimaldatakse vahistatu soovil tal vähemalt üks tund päevas viibida vabas õhus. Eeltoodud regulatsioon välistab sisuliselt vahistatule nii spordisaali kasutamise võimaldamise kui ka vangla koridoris asuva spordiinventari kasutamise, kuivõrd vahistatut tuleb hoida ööpäev läbi lukustatud kambris v.a siis jalutuskäigul viibimise aeg. Ka vangla sisekorraeeskirjast ega Tallinna Vangla kodukorrast ei tulene eeltoodu osas erisusi. Tallinna Vangla kodukorras sätestatud regulatsioon sportimise kohta kohaldub üksnes kinnipeetavatele. Seega asjaolu, et kaebajal puudub spordisaali kasutamise võimalus ja koridoris olevate spordivahendite kasutamise võimalus, on tingitud asjaolust, et ta viibib vanglas vahistatuna, mistõttu tuleneb piirang otseselt õigusaktidest. Nimelt sätestab eelpool viidatud VangS § 55 lg 1 kooskõlas VangS § 90 lg-ga 1, et ka vahistatud isikule tagatakse võimalus kehakultuuriga tegelemiseks, kuid seejuures tuleb arvestada vahistatu üldiste piirangutega, milleks muuhulgas on ka liikumispiirang, mis kohustab vahistatut hoidma 23 tundi lukustatud kambris (VangS § 90 lg 3). Õigusaktid ei sätesta, millises mahus ja millistel tingimustel või milliseid vahendeid kasutades tuleb kinnipeetavatele kehakultuuriga tegelemine tagada. Väljakujunenud kohtupraktikast (vt nt Riigikohtu määrus nr 3-3-1-95-08, punkt 9, 07.04.2010 otsus nr 3-3-1-510, punktid 18 ja 19) tuleneb VangS § 55 lg-st 1 kinnipeetavale üksnes üldine õigus sellele, et tal võimaldatakse tegeleda kehakultuuriga, kuid vanglal puudub kohustus tagada igale kinnipeetavale subjektiivselt meeldiva spordiala harrastamise võimalus kinnipeetava poolt soovitud viisil või mahus. Seega puudub kinnipeetavatel subjektiivne õigus nõuda kehakultuuriga tegelemise võimaldamist konkreetsetes ruumides või konkreetsete vahenditega. See põhimõte kehtib ka vahistatu suhtes. Eeltoodust tulenevalt oli vangla poolt selles osas kaebuse esitaja taotluse rahuldamata jätmine õiguspärane ning tühistamisele ei kuulu. Sellest tulenevalt puudub alus ka kohustamisnõude rahuldamiseks ja vaideotsuse selles osas tühistamiseks.
9.2.Küll aga soovib kohus juhtida nii kaebaja kui ka vastustaja tähelepanu sellele, et kohtupraktikas on lisaks rõhutatud, et VangS § 55 lõikes 2 ettenähtud jalutuskäik vabas õhus on oma olemuselt võimalus sportimiseks vabas õhus, sest kinnipeetavatel ei ole jalutuskäigu ajal keelatud tegeleda kehakultuuriga (sh võimelda). Kaebajale on igapäevaselt tagatud 1tunnine viibimine värskes õhus. Selle aja jooksul on kaebajal võimalik muu hulgas tegeleda kehakultuuriga (teha võimlemis-ja venitusharjutusi jne). Kohus nõustub üldjoontes selle käsitlusega, kuid peab vajalikuks välja tuua, et arvestades, et vahistatute jalutusboksid on väiksemad ja seal puuduvad spordivahendid, mis on näiteks paigutatud kinnipeetavate jalutusboksidesse (kaebaja sellele väitele vastustaja vastu ei vaielnud), siis tuleks vanglal arvestada pikaaegselt vahistatu staatuses olnud isikute erandlikku olukorda (kriminaalmenetluse seadustiku § 1311 lg 1 kohaselt ei või kohtueelses menetluses esimese astme kuriteos kahtlustatav ega süüdistatav olla vahistatud üle kuue kuu ning teise astme kuriteos kahtlustatav ega süüdistatav üle nelja kuu) ja kaaluda sellistele isikutele spordivahendite kasutamise tagamist vähemalt jalutuskäigu ajaks vastavalt vangla võimalustele kasvõi mõned korrad nädalas. Vangla võib seda ka omal algatusel teha tagamaks pikaajalistele vahistatutele sel viisil senisest parema kehakultuuriga tegelemise võimaluse. Seda siis, kas võimaldades kasutada jalutusbokse, kus on vastavad vahendid olemas, või paigaldades vähemalt minimaalsed spordivahendid ka vähemalt ühte vahistatute jalutusboksi, kus siis jalutavad pikaajalised vahistatud, et tagada vahistatule samuti paremad sportimise võimalused värskes õhus. Kohus märgib siinkohal täiendavalt, et vastustaja enda poolt viidatud Riigikohtu lahendis nr 33-1-5-10 tõi Riigikohus muuhulgas välja järgmist: „"Euroopa Vanglareeglistiku" (EVR) p 27.1 järgi tuleb igale vangile iga päev võimaldada vähemalt üks tund sportimist värskes õhus, kui ilm lubab. EVR p 27.2 kohaselt tuleb halva ilma korral vangile võimaldada sportimist muudes tingimustes. EVR p-s 27.3 märgitakse, et õigesti organiseeritud tegevus füüsilise vormi edendamiseks ning küllaldaste sportimis- ja meelelahutusvõimaluste tagamiseks moodustab vanglarežiimi lahutamatu osa. EVR p 27.4 järgi muretsevad vanglaasutused sellise tegevuse soodustamiseks asjakohased seadmed ja varustuse. CPT (Piinamise ja Ebainimliku või Alandava Kohtlemise või Karistamise Tõkestamise Euroopa Komitee) standardite (CPT üldaruannete osatekstid) II osa p-s 48 selgitatakse: "Eraldi tuleks ära märkida sportimine vabas õhus. Nõue, et kinnipeetavad saaksid vähemalt ühe tunni päevas vabas õhus tegutseda, on laialdaselt omaks võetud. CPT rõhutab, et eranditult kõigile kinnipeetavatele (kaasa arvatud need, kelle puhul rakendatakse karistusena üksikvangistust) tuleb anda võimalus iga päev vabas õhus sportida. Enesestmõistetavalt peaksid spordirajatised olema piisavalt avarad ja võimalust mööda pakkuma varju halva ilma eest." Riigikohtu halduskolleegiumi määruses kohtuasjas nr 3-3-1-95-08, p 9 leidis kolleegium, et soovitusliku iseloomuga "Euroopa Vanglareeglistiku" normid ei ole küll õiguslikult siduvad, kuid neid tuleks käsitada eesmärkide ja põhimõtetena, mille täitmise poole püüelda ja millest võimaluse korral juhinduda Eesti õigusaktide tõlgendamisel ja rakendamisel. Seega saab VangS § 55 lg 1 sisustamisel võtta arvesse "Euroopa Vanglareeglistiku" eelviidatud punkte. VangS § 55 lg 1 järgimiseks tuleb vanglal talle kättesaadavate vahendite ning võimaluste piires võimaldada kinnipeetavatele kehakultuuriga tegelemist vastavalt "Euroopa Vanglareeglistikus" sätestatud tingimustele. Kolleegium jääb eelnimetatud määruses esitatud seisukohtade juurde. Kuigi kinnipeetavatel puudub subjektiivne õigus nõuda kehakultuuriga tegelemise võimaldamist konkreetsetel väljakutel või ruumides, peab kehakultuuriga tegelemise võimalus vanglas olema võimalikult lähedane "Euroopa Vanglareeglistikus" sätestatule ning vanglal on kohustus selgitada ja tõendada, miks ei ole "Euroopa Vanglareeglistikus" seatud eesmärkide järgimine võimalik. /.../ Seetõttu on käesoleva asja sisulisel lahendamisel põhiküsimus see, millised on vastustaja tegelikud võimalused kaebajale kehakultuuriga tegelemise võimaldamiseks.“
Kohus vaatamata sellele, et käesoleva kaebuse eelpool toodud osas rahuldamiseks puudub alus, on seisukohal, et vastustajal tuleks ülal viidatud Riigikohtu lahendis toodud põhimõtetest juhinduda ka vahistatute ja eriti pikaajaliselt vahistatu staatuses olevate kinnipeetavate kinnipidamisel.
9.3.Kaebaja leidis veel, et seadus, mis ei taga kaebajale kui pikaaegsele vahistatule sportimise võimalusi ei ole kooskõlas EIÕK art 8. Piirang on ebaproportsionaalne ning kaebajat koheldakse ebavõrdselt. Kohus märgib, et nõustub sellega, et absoluutne liikumis- ja suhtlemisvabaduse piirang vahistatute seas on oluline piirang. Seejuures on need piirangud omavahel otseselt seotud – liikumisvabadust on piiratud, et piirata suhtlemist. Sellele vaatamata on kohus seisukohal, et VangS § 90 lg 3 esimeses lauses ning lg-s 5 sätestatud piirangud on õiguspärased, kooskõlas põhiseadusega, Euroopa inimõiguste konventsiooniga ning vahistamise eesmärgiga. Kaebajat ei ole koheldud ebavõrdselt võrreldes süüdimõistetud kinnipeetavatega, kuivõrd vahistatu ja süüdimõistetu ei ole võrreldavad grupid. Piirangud ei ole ka ebaproportsionaalsed arvestades vahistamise eesmärke. Seadusandjal on kriminaalpoliitika kujundamisel avar otsustusruum ning sellesse kuulub ka otsustamine selle üle, milliseid õiguslikke tagajärgi vahistamise kohaldamisega siduda ning millisele täitevvõimu harule anda kaalumisõigus vahistatu õiguste üle otsustamisel. VangS ei reguleeri kriminaalmenetluse käiku ning vanglateenistusel puudub ka asjatundlikkus hindamaks, kas ja kuivõrd kujutab konkreetne vahistatu endast ohtu kriminaalmenetluse läbiviimisele (vt Riigikohtu 16.11.2016 otsus nr 3-4-1-2-16, punkt 114). Kohtu hinnangul on vahistatu staatusega kaasas käiv suhtlus- ja liikumispiirang proportsionaalne, kooskõlas vahistamise eesmärgiga ning see on käsitatav vahi alla viibimisega kaasneva paratamatu ebameeldivusena (Riigikohtu 09.12.2015 otsus nr 3-3-1-42-15, punkt 19). Eeltoodust tulenevalt ei too ka need kaebaja väited kaasa kaebuse rahuldamist spordisaali või spordivahendite kasutamise osas. Lisaks on kaebaja käesoleva kohtuotsuse tegemise aja seisuga süüdimõistetu staatuses, millest tulenevalt tema suhtes enam vahistatutele kohaldatavad piirangud ei kehti ning kaebajale peavad olema tagatud süüdimõistetutele ette nähtud spordivahendite kasutamine.
10.Pikaajalised kokkusaamised
10.1.Riigikohtu 11.06.2019 otsusega nr 5-18-8 otsustas kohus tunnistada vangistusseaduse § 94 lõige 5 põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks edasiulatuvalt, omistades otsuse tagasiulatuva mõju kaebajale praeguses asjas, samuti isikutele, kes käesoleva otsuse jõustumise ajaks on seadusega ette nähtud korras vaidlustanud neile pikaajalise kokkusaamise võimaldamata jätmise või seadusega ette nähtud korras taotlenud neile pikaajalise kokkusaamise võimaldamata jätmisega tekitatud kahju hüvitamist.
10.2.Vaidlust ei ole selles, et kaebuse esitaja esitas Tallinna Vanglale taotlused pikaajaliseks kokkusaamiseks, mis registreeriti 18.03.2019 nr 5-8/19/7973-1 ja nr 5-11/19/7951-1 mis jäeti Tallinna Vangla otsusega nr 5-8/19/7973-2 rahuldamata (tl 9) ja Tallinna Vangla 26.03.2019 otsusega nr 5-11/19/7951-2 (tl 10) läbi vaatamata. Kaebuse esitaja vaidlustas nimetatud otsused vaide korras. Tallinna Vangla on mõlemad vaided jätnud rahuldamata vastavalt 23.05.2019 vaideotsusega nr 5-15/19/75-2 (tl 7 ja selle pöördel) ning 22.05.2019 vaideotsusega nr 515/19/76-2 (tl 11 ja selle pöördel). Käesoleva kohtukaebuse esitas kaebaja 21.06.2019. Seega on kaebaja isikuks, kes 11.06.2019 kohtuotsuse nr 5-18-8 tegemise ajaks oli seadusega ette nähtud korras vaidlustanud talle pikaajalise kokkusaamise võimaldamata jätmise (kaebaja oli esitanud vaide), millest tulenevalt omab otsus kaebaja suhtes tagasiulatuvat mõju.
Eeltoodust tulenevalt on kaebaja kaebus selles osas põhjendatud ja tuleb rahuldada. Kohus tühistab lähtudes Riigikohtu lahendis nr 5-18-8 toodud põhjendustest Tallinna Vangla otsuse nr 5-8/19/7973-2 ja selle suhtes 23.05.2019 tehtud vaideotsuse nr 5-15/19/75-2 pikaajalise kokkusaamise võimaldamata jätmise osas. Samuti tühistab kohus Tallinna Vangla 26.03.2019 otsuse nr 5-11/19/7951-2 ja selles suhtes 22.05.2019 tehtud vaideotsuse nr 15/19/76-2. Kuivõrd tühistamiskaebused eelpool märgitud osas on põhjendatud, siis tuleb rahuldada ka kaebaja kohustamiskaebus lahendada kaebaja vastavad taotlused (mis registreeriti 18.03.2019 nr 5-8/19/7973-1 ja nr 5-11/19/7951-1) võimaldada kaebajale pikaajaline kokkusaamine lähedastega (ema, õde, lapse ema, laps) uuesti. Kohus selgitab siinkohal vastustajale, et mõne kaebaja poolt hilisemalt esitatud taotluse rahuldamisega ei saa lugeda rahuldatuks käesolevas asjas vaidluse all olnud taotlusi ja nende suhtes tehtud otsuseid. Vastustajal tuleb lahendada uuesti just need konkreetsed taotlused ning võimaldada täiendavad pikaajalised kokkusaamised. Kaebajalt ei saa nõuda uut taotlust, küll aga vajadusel varasema taotluse korrigeerimist/täpsustamist arvestades taotluse esitamisest möödunud aega. Kohus selgitab veel, et asjaolu, et kaebaja staatus on vahepeal muutunud vahistatust süüdimõistetuks (ning kaebajal on hetkel võimalik taotleda üldises korras pikaajalisi kokkusaamisi) ei tähenda seda, et need konkreetsed taotlused võiks jätta sel põhjusel rahuldamata. Kohus märgib veel, et täiendavate pikaajaliste kokkusaamiste võimaldamisel muutub haldusasjas nr 3-19-1416 esitatud kahju hüvitamise nõue vähemalt selles osas põhjendamatuks, kuivõrd kaebuse esitaja saavutab oma eesmärgi esmaseid õiguskaitsevahendeid kasutades (seda muidugi eeldusel, et vangla kaebajale täiendavad kokkusaamised väljaspool tavapärast kokkusaamiste võimaldamist annab).
11.HKMS § 108 lõike 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 108 lg 2 sätestab, et kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Kohus rahuldas kaebuse pooles ulatuses. Kaebaja on kandnud menetluskuluna 15 eurot riigilõiv kaebuselt ja dokumentaalse tõendi saamise kulu 2,09. Eeltoodust tulenevalt tuleb Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks välja mõista 9 eurot ja 59 senti ehk pool tasutud riigilõivust ja dokumentaalse tõendi saamise kulust. Menetluskulud tuleb vastustajal kanda 30 päeva jooksul arvates käesoleva otsuse jõustumisest WW arveldusarvele nr xxxxxxxxxxxxxx. /Allkirjastatud digitaalselt/ Daimar Liiv Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.