Eesistuja Paavo Randma, liikmed Maarika Kuusk ja Mati Kartau
Kriminaalasi
S.P süüdistuses KarS § 120 ja § 121 järgi
Apelleeritud kohtuotsus
Tartu Maakohtu 13. jaanuari 2015 otsus, üldmenetluses
Apellatsiooni esitaja
S.P ja tema kaitsja advokaat Rein Napa
Prokurör
Terje Aleksašin
Süüdistatav Kaitsja
S.P , ik XXX; kodakondsuseta; emakeel: vene keel, valdab eesti keelt; põhiharidus; töökoht: Easy Haus; elukoht: XXXXX, tõkend vahistamine; varem kriminaalkorras karistatud 9 korda Advokaat Rein Napa
RESOLUTSIOON
1.Maakohtu otsus tühistada osaliselt, täpsemalt: 1.1 S.P süüditunnistamises KarS § 121 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi; 1.2 S.P süüditunnistamises KarS § 120 lg 1 järgi.
2.Teha selles osas uus otsus, millega: 2.1 Tunnistada S.P süüdi KarS § 121 järgi; 2.2 Tunnistada S.P süüdi KarS § 120 järgi. 2.3 Mõistetud karistuste ning edasiselt KarS § 64 lg 1 ja § 65 lg 2 alusel moodustatud liitkaristuste ning KarS § 68 lg 1 sätete rakendamise osas jätta maakohtu otsus muutmata.
5.Mõista riigieelarvest eraldatud vahendite arvelt Advokaadibüroo Rein Napa kasuks välja 144 (ükssada nelikümmend neli) eurot, sh käibemaks 24 eurot, vandeadvokaat Rein Napa poolt
S.P-le apellatsioonimenetluses määratud kaitse teostamise eest. KrMS § 185 lg 1 alusel jätta nimetatud summa riigi kanda. Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Maakohus arutas S.P-le esitatud süüdistust selles, et ta:
1.1
25.mail 2013 kella 2 paiku Võrus Vilja 22-38 korteris lõi L.S.L mitu korda rusikaga näkku ja korra rindkeresse, põhjustades kannatanule füüsilist valu ning suuõõnesisese haava alahuulel; 1.2
21.detsembril 2013 Võrus Koidula 8-5 korteris tiris oma tütart K.K (sünd.18.04.2001) korduvalt juustest ning lõi talle rusikaga pähe ja kehasse, põhjustades kannatanule füüsilist valu ning pealae ja vasaku silmanurga marrastusi, vasaku abaluu turse ja roiete valulikkuse, seejärel tiris tütre sõbrannat V.M. (sünd. 13.06.2000) korduvalt juustest ja tõukas, mille tagajärjel kannatanu kukkus peaga vastu köögilaua nurka, lõi V. M. korduvalt rusikaga pähe ja näkku ning põlvega vastu otsmikku, kägistas kätega kaelast ja haaras suguelunditest, tekitades kannatanule peanaha, otsmiku, oimupiirkonna ja kaela marrastusi ja kriimustusi ning põhjustas talle füüsilist valu. Pärast tüdrukute suhtes vägivalla tarvitamist lõi S.P oma endist elukaaslast L.S.L korduvalt rusikatega kehasse, tekitades talle füüsilist valu ja parema õlavarre, rindkere, kõhu ja puusade hematoomid; 1.3
1.jaanuaril 2014 kella 14-14.40 vahel Võrus Koidula 8-5 korteris tiris omavahelise tüli käigus L.S.L juustest, põhjustades kannatanule füüsilist valu; Seega pani S.P toime KarS § 121 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o teiste isikute löömise ja valu tekitanud kehalise väärkohtlemise. 1.4 Veel süüdistati S.P selles, et ta 1. jaanuaril 2014 kella 14-14.30 vahel Võrus Koidula 8-5 korteris ähvardas L.S.L tapmisega, hoides nuga kannatanu kõril, mistõttu oli kannatanul alus karta ähvarduse täideviimist. Seega pani S.P toime KarS § 120 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o tapmisega ähvardamise, kui kannatanul oli alust karta ähvarduse täideviimist.
2.Tartu Maakohtu 13. jaanuari 2015 otsusega tunnistati S.P süüdi KarS § 121 lg 2 p-de 2, 3 järgi (enne 01.01.2015 muudatust KarS § 121) ning karistuseks mõisteti talle 3 aastat vangistust, samuti KarS § 120 lg 1 järgi (enne 01.01.2015 muudatust KarS § 120) ning karistuseks mõisteti talle 8 kuud vangistust. KarS § 64 lg 1 loeti kergem karistus kaetuks raskeima karistusega ja mõisteti S.P-le liitkaristuseks 3 aastat vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel moodustati edasiselt liitkaristust ning mõisteti S.P-le karistuseks 4 aastat 3 kuud ja 28 päeva vangistust, millest arvati KarS § 68 lg 1 alusel maha eelvangistuses viibitud aeg kestusega 3 päeva. Kohus leidis, et punktides 1.1-1.4 kirjeldatud tegudes on leidnud S.P süü täielikult tõendamist, motiveerides seda järgmiselt.
2.1 Kohus loeb kannatanu L.S.L. ja tunnistaja D.S. ütlustega, samuti Lõuna-Eesti Haigla tervisekaardiga haigusjuht nr A16213 2013 tõendatuks teo toimepanemise aja, koha ja kannatanul tekkinud vigastused. 25.05.2013.a öösel kella 2 ajal lõi süüdistatav Võrus Vilja 22-38 korteris kannatanut rusikaga mitu korda näkku ja korra kehasse, mille tagajärjel jooksis kannatanul ninast ja suust verd. L.S.L. olid 25.05.2013.a tuvastatud järgmised vigastused: suuõõnes alahuule haav, parema küünarvarre hematoom, põlve piirkonna marrastused. 2.2 Kohus ei pea usutavaks süüdistatava ütlusi, nagu oleks kannatanu kõik vigastused tekkinud trepikojas trepil kukkudes. Süüdistatav andis ütlusi, et kuna tema ja kannatanu karjusid, siis D. kutsus teda ära, et lapsed ärkavad üles. Siis L.S. jooksis minema, jooksis järgi L.S-le L.S. käis esimese ja teise korruse vahel käbla. Nägi, et L.S. oli huul katki. Kohtu hinnangul on kannatanu ja tunnistaja ütlused toimunu osas omavahel haakuvad ning loogilised. Süüdistatava ütlused ei ole eluliselt usutavad. Kohtule jääb arusaamatuks, miks pidi kannatanu korterist põgenema seetõttu, et tunnistaja D.S. kutsus süüdistatavat ära, kuna lapsed ärkavad üles. Tunnistaja ütluste kohaselt kuulis ta tülitsemist ja kannatanut hüüdmas „ai-ai-ai, sa lõid mind“, misjärel nägi kannatanut pikali. Kannatanu on tunnistanud, et trepil kukkudes sai ta vigastusi juurde, kuid huulevigastuse tekitas S.P. Kohus loeb tõendatuks, et kannatanu suuõõne lahtise haava tekitas S.P rusikalöökide tagajärjel ning kannatanu muud vigastused – parema küünarvarre hematoom, põlve piirkonna marrastused – võisid tekkida korteris ja trepil kukkudes. 2.3 Kannatanut korduvalt rusikaga näkku ja korra kehasse löömine põhjustab valu ka objektiivse kõrvalseisja seisukohast ning süüdistatava tegevus on käsitletav inimese keha mõjutamisena viisil, mis ei ole normaalsetes inimestevahelistes suhetes aktsepteeritav. Lisaks füüsilisele valule põhjustas süüdistatava tegevus kannatanule ka kehavigastuse ehk suuõõne lahtise haava. 2.4 Kohus loeb kannatanu L.S.L. , K.K. esindaja M.K. ja tunnistaja I.M. ütlustega ning LõunaEesti Haigla tervisekaardiga haigusjuht nr A38381 2013 tõendatuks, et süüdistatav kasutas L.S.L. suhtes vägivalda ka 21. detsembril 2013. L.S.L. on kirjeldanud, kuidas rünne tema suhtes toimus, kuhu süüdistatav teda lõi ning mitmel korral. Nimetatud ütlused on vastavuses kannatanul fikseeritud kehavigastustega, mis nähtuvad Lõuna-Eesti Haigla tervisekaardist. Ka tunnistaja I.M. väitis, et nägi 2013.a detsembris pärast jõule L.S. käe peal sinikaid ning L.S. olevat rääkinud, et süüdistatav S.P lõi teda. K.K. esindaja M.K. ütluste kohaselt rääkis tütar vahetult pärast intsidendi toimumist, et isa lõi, V. ja L.S. said ka, mingi vale pärast. Kui K.K.
21.detsembril 2013.a ema juurde läks, ütles ta emale „V. ja L.S. said ka“. Kohtus on tõendamist leidnud, et süüdistatav kasutas 21.12.2013.a kannatanute V. M. ja K.K. suhtes vägivalda, seega võib nimetatud lausest „V. ja L.S. said ka“ eeldada, et süüdistatav kasutas ka L.S. suhtes vägivalda, mitte tegemist ei olnud lihtsalt pahandamisega. K.K. väitis, et L.S.L. ütles talle, et isa lõi. Ka nimetatud ütlus annab alust uskuda, et süüdistatav kasutas peale K.K. ja V. M. ka L.S.L. suhtes vägivalda. 2.5 V. M. ütluste kohaselt tema juuresolekul S.P ei rünnanud L.S.-i . L.S.L. ütluste kohaselt oli V. köögis, kui Valeri lõi. V. oli köögilaua ja kappide vahel maas, nuttis hüsteeriliselt. Kuna V. M. oli pärast tema vastu suunatud kehalist rünnet endast niivõrd väljas, nuttis hüsteeriliselt, siis on arusaadav, kui kannatanu ei keskendunud enam tema ümber toimuvale ega täheldanud süüdistatava rünnet L.S.L. vastu. Kohtu hinnangul ei haaku tunnistaja V.D. ja süüdistatava S.P ütlused tunnistaja I.M. ega L.S.L. ütlustega. L.S.L. väitis, et R.S. ei ole teda kunagi löönud. Tunnistaja I.M. ütluste kohaselt ei ole L.S. rääkinud, et keegi peale Valeri oleks L.S. suhtes vägivaldne olnud. Kui süüdistatava ütluste kohaselt viibis I.M. juures, kui L.S.L. olevat öelnud, et R. lõi teda, siis tunnistaja nimetatud asjaolu kohtuistungil ei avaldanud, vaid väitis vastupidist. Seega hindab kohus nii tunnistaja V.D. (kes on
S.P vend), kui ka süüdistatava S.P ütlused mitteusaldusväärseteks, kuna need ei haaku teiste tõenditega ning on ilmselgelt kantud soovist vabastada S.P vastutusest. Vend V.D. ilmselgelt soovib anda S.P kohta talle meelepäraseid ütlusi ning mis on S.P-le kasulikud. 2.6 L.S.L. põhjendas hilisemat haiglasse minekut sellega, et ei soovinud esialgu süüdistatava vastu avaldust kirjutada. Kuid kui oli lähedastega rääkinud, mõtles ümber ning lasi tekitatud vigastused fikseerida. Lõuna-Eesti Haigla tervisekaardist nähtub, et anamneesina on märgitud: 21.12 saanud elukaaslase käest peksa. Kohtul puudub alus kahelda kannatanu antud ütlustes, samuti seetõttu, et L.S.L. ütlused haakuvad tunnistaja ütlustega ning ka teistes episoodides tunnistajate ja kannatanute antud ütlustega ja kirjalike tõenditega. 2.7 Tulenevalt eeltoodust loeb kohus tõendatuks, et S.P lõi 21. detsembril 2013 Võrus Koidula 8-5 korteris L.S.L korduvalt rusikatega kehasse, tekitades kannatanule paremale õlavarrele, rindkerele, kõhule ja puusadele hematoomid ning füüsilist valu. Süüdistatav tiris kannatanut V. M. korduvalt juustest ja tõukas, lõi korduvalt pähe ja näkku ning põlvega vastu otsmikku, haaras kannatanu suguelunditest ja kägistas kannatanut. Süüdistatav tiris kannatanut K.K. t korduvalt juustest ja tõukas, lõi rusikaga pähe ja kehasse. S.P lõi L.S.L korduvalt rusikatega kehasse. Kannatanud V. M. ja L.S.L. on kinnitanud, et nad tundsid süüdistatava tegevuse tõttu valu. Kannatanu K.K. on väitnud, et tundis nõrka valu, kuna on ratsutamisel kukkumise tõttu valuga harjunud. Süüdistatav, hinnates enda poolt tüdrukute suhtes kasutatud vägivada, oli arvamusel, et tüdrukud tundsid kindlasti ka tema käitumise, s.o tõukamise ja juustest tirimise tagajärjel valu. Süüdistatava selline tegevus põhjustab kindlasti valu ka objektiivse kõrvalseisja seisukohast. Kannatanutel valuaistingu esinemist kinnitab ka haiglas fikseeritud vigastused – peanaha, otsmiku, oimupiirkonna ja kaela marrastused ja kriimustused, kehapiirkonda haaravad pindmised vigastused, õlavarrel, rindkerel, kõhul ja puusadel esinevad hematoomid. Samuti tuleb arvestada sellega, et süüdistatav on täiskasvanud mees, kes kasutas vägivalda endast nõrgemate – laste ja naisterahva – vastu. 2.8 Edasiselt sedastatakse otsuses, et kannatanu L.S.L. ja tunnistaja T.H. ütlustega on tõendatud, et S.P tiris 1. jaanuaril 2014.a kella 14-14.40 paiku Võrus Koidula 8-5 korteris L.S.L juustest, põhjustades sellise tegevusega kannatanule füüsilist valu. L.S.L. andis ütlusi, et 01.01.2014.a tuli S.P Koidula 8 korterise. Valeri karjus, nõudis varastatud kuldketti, pani diivanile istuma ja hakkas juustest tirima. Ta sai haiget, kui juustest tiriti. Valeri hoidis juukseid tagasi, oli ühe põlvega diivani peal ja hoidis nurga kõri peal. Kohtul ei ole alust kahelda kannatanu antud ütlustes. 2.9 Kohus ei pea usaldusväärseks süüdistatava S.P ütlusi selle kohta, et 1. jaanuaril 2014.a füüsilist konflikti L.S. ei olnud, L.S. hakkas nutma, sest ta ütles L.S.-le tõe näkku. Süüdistatav on kohtumenetluse kestel käitunud agressiivselt, sh kannatanu L.S.L. suhtes, keda ähvardas ka kohtuistungil verbaalselt, süüdistatavat on varasemalt karistatud piinamise ja kehalise väärkohtlemise eest. Kannatanute K.K. ja V. M. ütlustest nähtuvalt on süüdistatavale omane juustest tirimine. Arvestades S.P varasemat käitumist ning käitumist kohtuistungitel, samuti väga pingelisi suhteid tema ja kannatanu L.S.L. vahel, on eluliselt usutav, et süüdistatav üritab enda rolli toimepandus vähendada. Kohtul puudub alus kahelda kannatanu L.S.L. antud ütlustes, samuti seetõttu, et L.S.L. ütlused teistes kuriteoepisoodides kattuvad tunnistajate ja teiste kannatanute ütlustega ning kirjalike tõenditega. 2.10 KarS §-s 121 sätestatud objektiivne koosseis eeldab kannatanule füüsilise valu tekitamist. Kannatanu on tunnistanud, et juustest tirimine põhjustas talle füüsilist valu. Kohtu hinnangul on ka
objektiivse kõrvaltvaataja seisukohast valus, kui meesterahvas rakendab naise suhtes jõudu ja tirib teda juustest. 2.11 Kannatanu ja tunnistajate K.I. , M.U. ja T.H. ütlustega leidis kohtu hinnangul tõendamist seegi, et S.P ähvardas 1. jaanuaril 2014 pärastlõunasel ajal kella 14.00-14.30 paiku Võrus Koidula 8-5 korteris kannatanut L.S.L tapmisega. Kannatanu L.S.L. ütluste kohaselt Valeri hoidis nuga kõri peal, tundis tera oma kõril ja Valeri ütles, et ma tapan su ära. Tunnistaja K.I. ja M.U. ütluste kohaselt oli L.S. 01.01.2014 nutetud näoga ja endast väljas, L.S. väitis, et S.P oli laual oleva rohekat värvi noaga ähvardanud suusõnaliselt ära tappa. Tunnistaja T.H. ütluste kohaselt tuli L.S. 01.01.2014 tema poole ja rääkis, et Valeri oli ähvardanud, L.S. oli äranutetud näoga. Kohtu hinnangul kattuvad kannatanu ja tunnistajate ütlused ja nendes ei ole seetõttu alust kahelda. Ka süüdistatav S.P möönab, et ähvardas 01.01.2014.a kannatanut L.S.L ära tappa, kuid seda ütles sõnadega, mingeid asju kätte ei võtnud ja L.S. suunas ei viibutanud. 2.12 Kohus leiab, et arvestades S.P varasemat käitumist, teravaid ja halbu suhteid tema ja kannatanu L.S.L. vahel, samuti asjaolu, et ka kohtuistungil jätkas S.P kannatanu ähvardamist (05.01.2015.a istungil karjus S.P vene keeles: tõlge vene keelest eesti keelde „/.../ Ma tulen välja, löön su maha /.../!), oli L.S.L. l alust karta S.P poolt välja öeldud ähvarduse täideviimist. L.S.L. tunnistas, et kartis oma elu pärast. Kannatanu ütles, et S.P läheb alkoholijoobes niivõrd endast välja, et ei saa aru, mis teeb. 2.13 Ähvardades L.S.L nuga kõril hoides tapmisega, oli kannatanul alust võtta S.P ähvardust tõena ja karta oma elu ning tervise pärast. Selline ähvardus tekitas kannatanus hirmutunnet. Seda kinnitab ka L.S.L. reaktsioon ähvardusele, mida nägid pärast sündmuse toimumist tunnistajad K.I. ja M.U. , kelle sõnul oli L.S.L. äranutetud näoga ja endast väljas. Ka tunnistaja T.H. kinnitab, et L.S. oli äranutetud näoga, enne toimunut oli ikka rõõmsameelne. Selline olukord, kus varasemalt kannatanu suhtes korduvalt vägivalda kasutanud isik lubab kannatanul nuga kõril hoides ta ära tappa, tundub kohtu hinnangul reaalse ähvardusena igale keskmiselt mõistlikule inimesele. 2.14 Eeltoodu alusel on kohus seisukohal, et S.P täitis oma tegevusega KarS § 120 lgs 1 (enne 01.01.2015.a muudatust KarS § 120) sätestatud objektiivse koosseisu, pannes ähvardusega kannatanu oma elu ja tervise pärast hirmu tundma. Ähvardamise subjektiivne koosseis on täidetud, kui isik pani teo toime vähemalt kaudse tahtlusega, st süüdistatav peab vähemalt võimalikuks, et kannatanu võtab ähvardust reaalsena. S.P asetas noa kannatanu kõrile öeldes seejuures, et tapab kannatanu ära. S.P kasutas enne ähvardamist kannatanu suhtes vägivalda, tiris kannatanut juustest, mis põhjustas kannatanule füüsilist valu, seega pidi S.P aru saama, et kannatanu kardab reaalselt ähvarduse täideviimist. Lisaks eeltoodule on S.P enne nimetatud sündmust kannatanut korduvalt kehaliselt väärkohelnud, seega on kannatanu ka varasemalt oma tervise pärast pidanud muret ja hirmu tundma.
3.Maakohtu otsuse vaidlustasid apellatsiooni korras süüdistatav ja tema kaitsja advokaat R. Napa, kelle taotlused ja põhiväited on järgmised. 3.1 Süüdistatava kaitsja taotleb maakohtu otsuse tühistamist kannatanu L.S.L. seotud episoodides, selles osas õigeksmõistva lahendi tegemist ning vastavalt ka S.P-le mõistetud karistuse kergendamist. 3.1.1 Nii ei ole kaitsja kinnitusel süüdistatav 25. mail 2013 pannud toime kannatanu L.S.L. kehalist väärkohtlemist. Ka tunnistaja D. S. ütluste kohaselt oli kannatanu tugevas joobes ning kukkus korduvalt. Ei saa välistada, et kannatanu vigastused tekkisidki just nendest kukkumistest.
3.1.2 S.P ei ole eitanud, et ta kasutas 21.detsembril 2013 vägivalda V. M. ja K. K. suhtes, kuid tal puudus alus vägivalla kasutamiseks L.S.L. suhtes. Tunnistaja V.D. oli seejuures näinud vigastusi kannatanu käsivarrel juba enne jõule ning siis kinnitas kannatanu L.S.L. , et need tekitas talle R. Simanis. 3.1.3 Enda kaitsealuse ütlustele tuginevalt leiab apellant edasiselt, et 1. jaanuaril 2014 ei kasutanud S.P kannatanu suhtes vägivalda ega ähvardanud teda tapmisega. Tunnistajatele M. U. ja K. I. kannatanu ei avaldanud, et süüdistatav oleks hoidnud nuga tema kõril. Süüdistatav on küll möönnud, et ta ähvardas kannatanu maha lüüa, kuid see ähvardus oli suunatud tulevikku ning selle täideviimist ei olnud kannatanul alust 1. jaanuaril 2014 karta. 3.2 S.P taotleb apellatsioonis maakohtu otsuse tühistamist ning kriminaalasjas korduvuurimise läbiviimist. Apellant kirjeldab pikalt enda suhteid kannatanuga, enda käitumist süüdistuses näidatud perioodidel ning resümeerib, et kannatanu L.S.L. annab koos enda elukaaslase R. S. valeütlusi temalt raha kättesaamise eesmärgil. Ühtegi süüdistuses näidatud tegu ei ole S.P enda kinnitusel kannatanu suhtes toime pannud.
4.Tartu Ringkonnakohtu kohtuniku 2. märtsi 2015 määrusega määrati kriminaalasi läbivaatamisele kirjalikus menetluses. Apellatsioonimenetluse pooltele anti enda seisukohtade esitamiseks aega 13. märtsini 2015.
5.Nimetatud tärminiks esitas kohtule enda kirjalikud seisukohad riiklik süüdistaja T. Aleksašin, kes palub jätta maakohtu otsus muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. Prokuröri hinnangul on kohus hinnanud tõendeid kogumis ning tulnud põhjendatult järeldusele, et kannatanu ütlusi tuleb lugeda usaldusväärseteks ning S.P pani toime talle inkrimineeritud kuriteod.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
Kohtukolleegium, tutvunud kohtutoimiku materjalide ja apellatsioonide väidetega ning kohtule esitatud kirjalike seisukohtadega, leiab, et maakohtu otsus on S.P süü tõendatust puudutavas osas seaduslik ja põhjendatud (I) ning apellatsioonid jäävad täielikult tagajärjetuks. Küll kuulub maakohtu otsus tühistamisele materiaalõiguse väära kohaldamisele tõttu, millele osundamiseks peab kriminaalkolleegium väljuma apellatsiooni piiridest (II). Viimasena lahendab ringkonnakohus apellatsioonimenetluse kuludega seonduva ning sedastab apellatsioonimenetluse tulemused (III). Konkreetselt märgib kohtukolleegium järgmist.
I
6.Enne apellatsioonide käsitlemise juurde asumist märgib kohtukolleegium esmalt, et käesolevas kriminaalasjas on iseäranis asjakohane osundada menetlusõiguslikule arusaamale, et apellatsioonimenetlus ei ole sama kriminaalasja teistkordne käsitlemine teises kohtukoosseisus, vaid eelkõige esimese astme kohtu tegevuse kontrollimine apellatsioonkaebuse piires (RKKKo 3-1-1-11504; 3-1-1-14-14, p 718). Seejuures soovivad mõlemad apellandid ühemõtteliselt ainult olemasoleva tõendikogumi ümberhindamist ringkonnakohtu poolt (selliselt ka S.P , kuigi sõnaliselt nimetab ta seda kriminaalasjas korduvuurimise läbiviimiseks).
Sellega seoses märgib kriminaalkolleegium, et maksva menetluspraktika kohaselt lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul ning KrMS § 15 lg 2 p 2 võimaldab ringkonnakohtul erinevalt maakohtust oma lahendi rajada maakohtus juba uuritud ja teise astme kohtumenetluses avaldatud tõenditele (vt RKKKo 3-1-1-48-11). Sellest järeldub aga seegi, et kui erinevad kohtud hindavad tõendeid nii erinevalt, et ühel juhul mõistetakse nende tõendite alusel süüdistatav talle inkrimineeritud kuriteos süüdi ja teisel juhul nende samade tõendite alusel õigeks (või vastupidi), peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead (vt nt RKKKo nr 3-1-1-41-11, p 25; 3-1-1-83-11, p 13). Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi võib ringkonnakohus seega tõesti anda kriminaalasjas kogutud tõenditele maakohtust erineva hinnangu, kuid seda üksnes juhul, kui ringkonnakohtu otsuses põhjendatakse, millised tõendite hindamisel tehtud vead viisid maakohtu järeldused mittevastavusse kohtulikul arutamisel tuvastatud faktiliste asjaoludega ning miks tuleb apellatsioonikohtu arvates tõendikogumile anda teistsugune hinnang (vt nt RKKKo 3-1-1-6-15, p 9). Käesolevas kaasuses ringkonnakohus selliseid vigu maakohtu otsuses aga ei tuvastanud.
7.Kriminaalkolleegium on seisukohal, et maakohus on toimunu tehiolude kindlakstegemisel lähtunud kriminaalmenetlusõiguse sätetest ja kohtuotsuse põhjendustest tulenevalt on kohtu seisukohad selged, ammendavad ning igasuguste vastuoludeta. Maakohus on enam veenva põhjalikkusega käsitlenud kõiki kriminaalasjas uuritud tõendeid, asetanud erinevatest tõenditest tuleneva teabe ning esitatud kaitseargumendid omavahelisse konteksti ning põhjendatult jõudnud järeldusele, et kinnitust on leidnud süüdistuse versioon toimunust nii, nagu see on kirjeldatud eelnevalt käesoleva otsuse p-des 1.1-1.4. Ringkonnakohus leiab, et kohtuotsuses kajastatud arutluskäik on selge ja ilma selliste vastuoludeta, mis tingiksid maakohtust erinevale järeldusele jõudmise S.P süüküsimuse lahendamisel. Kohtukolleegiumi hinnangul tuleb tõdeda, et kriminaalasjas sisalduv S.P inkrimineeriv tõenduslik teave on sedavõrd kaalukas, et ei võimalda tõstatada tõsiseltvõetavaid vastuväiteid maakohtu otsuse õigsuse suhtes.
8.Maakohtu arutluskäik S.P süü tõendatuse osas on ringkonnakohtu hinnangul seega ammendav ning apellatsioonid ei kummuta kohtuotsuses sedastatud järeldusi vähimalgi määral. Maakohtu otsuses sisalduvate, ringkonnakohtu hinnangul ka asjakohaste seisukohtade kordamist ei pea kriminaalkolleegium seejuures vajalikuks (vt otsuse p-d 2.1 jj); ka kohtupraktikas on leitud, et kohtul lasuv põhjendamiskohustus ei nõua kindlasti mitte üksikasjalikku vastamist kohtumenetluse poole igale argumendile (vt RKKKm 3-1-1-48-12, p 16.3.2) ja seda iseäranis siis, kui tegemist on kaebemenetlusega ning isik esitab argumente, millele vaidlustatud otsuses on ammendavalt ja põhistatult juba vastatud ning millega kaebust läbivaatav kohtuinstants nõustub (vt RKKKo 3-1-1-9211, p 15.1). Apellatsioone puudutavas osas tulebki seejuures märkida, et neis ei leia sisuliselt midagi muud kui juba maakohtus kõlanud kaitseteeside kordamist. Sellises olukorras tuleb ringkonnakohtul tõdeda, et maakohtu asjakohastele ning ka küllaldastele argumentidele on apellatsioonikohtul vähe midagi sisukat lisada (selliselt ka prokurör enda kirjalikes seisukohtades); siinkohal on oluline ka mõista, et maakohtu otsuses sedastatut tuleb käsitleda ka käesoleva otsuse osisena. Eelnevat silmas pidades vastab kriminaalkolleegium apellatsioonidele vaid järgmist.
9.Põhjendatult on S.P tunnistatud süüdi kannatanu kehalises väärkohtlemises 25. mail 2013. Keegi menetlusosalistest ei ole vaidlustanud fakti, et ka kannatanu oli süüdistuses märgitud ajal joobes; nii on seda tunnistanud kannatanu ise, samuti on ta kirjeldanud kukkumist, mis juhtus siis, kui ta pärast tema suhtes toimepandud füüsilist rünnakut S.P eest põgenes ning mille käigus sai ta vigastusi juurde (kd 1, tlk 70 pöördel). Küll on aga kannatanu kinnitanud, et süüdistatav lõi teda enne seda rusikaga korduvalt näkku ning need näos sedastatud vigastused ei ole seotud hilisema kukkumisega (samas; toonitada tuleb sedagi, et maakohtus ongi S.P tunnistatud süüdi üksnes nende vigastuste tekitamises, mis põhjustati löökidega näkku – vt p 2.2). Et S.P kasutas näkku
suunatud füüsilist jõudu kannatanu suhtes, tuleneb samal ajal ka tunnistaja D. S. ütlustest, kes kuulis kannatanu valukarjeid ja nägi toapõrandal lebavat kannatanut, kusjuures kannatanu palus tal kutsuda politsei (kd 1, tlk 90 pöördel – 91). Selle episoodi osas tuleb ühtlasi märkida, et kohtumenetluse alguses on S.P tunnistanud selle kuriteo toimepanemist (kd 1, tlk 69 pöördel), sellest seisukohast aga protsessi käigus irdunud, andes selliseks menetluslikuks käitumiseks äärmiselt segase selgituse (kd 1, tlk 117 jj). Sellises olukorras ei näe ringkonnakohus vähimatki alust maakohtu otsuses tehtud järelduste ümberhindamiseks.
10.Muutmata jääb süüdimõistev otsus ka 21. detsembril 2013 toimepandud episoodis. Seejuures on väär kaitsja väide, et S.P on täiel määral tunnistanud enda süüd V. M. ja K. K. suhtes toimepandud rünnakutes. Tegelikkuses ilmneb süüdistatava ütlusi hinnates, et kohtumenetluses on ta püüdnud näidata enda agressiivset käitumist alaealiste kannatanute suhtes märkimisväärselt väiksemana kui see leidis tõendamist kohtumenetluse käigus (vt kd 1, tlk 118). Erinevalt süüdistatava väidetest leidis tegelikkuses kinnitust, et S.P kasutas suhtelisel massiivset vägivalda kahe alaealise tütarlapse suhtes, kannatanu K. K. avaldas seejuures suhteliselt koheselt peale vahejuhtumit (KrMS § 66 lg 21 p 2) enda emale, et S.P kasutas vägivalda kõigi naisterahvaste, sh ka L. S. L. suhtes (kd 1, tlk 76 pöördel). Seega on tuvastatav ka siin, et S.P annab enda teosüü vähendamise eesmärgil tegelikkusele mittevastavaid ütlusi, mistõttu ei saa teda käsitleda usaldusväärse tõendiallikana. Kannatanu ütlused haakuvad seevastu ülejäänud tõendikogumi ning vahpejuhtumi tervikliku loogikaga (s.o sisuliselt enda käitumise üle kontrolli kaotanud S.P valimatu vägivald kõigi tema lähiümbruses viibinud isikute suhtes), mistõttu jäävad apellatsioonid tagajärjetuks ka selles osas.
11.Väär on kaitsja apellatsioonis esitatud seisukoht, nagu puuduksid peale kannatanu ütluste teised tõendid, mis kinnitaksid S.P süüd 1. jaanuaril 2014 toimunud episoodides. Tegelikkuses on koduvägivalla toimumise kahtluse alusel sündmuskohale saabunud politseiametnikele kannatanu koheselt avaldanud, et S.P ähvardas teda tapmisega. Nii on mõlemad politseiametnikud kinnitanud, et sündmuskohal leidsid nad endast väljas ning nutetud näoga kannatanu, kes osundas laual asetsenud noale ning kinnitas, et süüdistatav lubas sellega ta ära tappa (vt K. I. – kd 1, tlk 73 pöördel; M. U. – kd 1, tlk 74 pöördel). Ühtlasi selgitab kohtukolleegium, et KarS §-s 120 kriminaliseeritud ähvardamise koosseisu näol ei ole tegemist nt tapmisteo ettevalmistava staadiumiga, mille realiseerituseks tuleks tõsikindlalt tuvastada, et ähvarduse adressaati ähvardab lähiajal reaalne oht. Kõnealune koosseis on täidetud, kui isikul on alust karta tulevikku suunatud ähvarduse realiseerumist; kas see ähvardus vastab enda sisult ka tegelikkusele ja kas see peaks leidma aset lähemas või kaugemas tulevikus, on täielikult irrelevantne. Olukorras, kus süüdistatav hoidis nuga kannatanu kõril, ei näe kohtukolleegium mingitki alust kahelda kannatanu kinnituses, et ta kartis konkreetses situatsioonis enda elu ja tervise pärast (kd 1, tlk 72 pöördel). Ühtlasi tuleb siinkohal meenutada, et tuvastatult annab S.P käesoleva kriminaalasja raames läbivalt enda teosüüd vähendavaid ning tuvastatult tegelikkusele mittevastavaid ütlusi, mistõttu ei pea ringkonnakohus osundatud tõendikogumi taustal vajalikuks pikemalt tema ütlustel rajaneval kaitseversioonil peatuda.
12.Kokkuvõtvalt leiab ringkonnakohus seega, et maakohus on menetlusõiguslikult veatult tuvastanud S.P poolt süüdistuses kirjeldatud tegude toimepanemise, mistõttu jääb selles küsimuses maakohtu otsus muutmata ning apellatsioonid tuleb jätta rahuldamata. II
13.Küll tuleb maakohtu otsus aga osaliselt tühistada materiaalõiguse väära kohaldamise tõttu, mis seisneb järgnevas.
14.Nimelt on S.P pannud talle inkrimineeritud teod toime enne 1. jaanuari 2015, mil jõustus KarS-i uus redaktsioon. Selles uues redaktsioonis on muudetud ka sätteid, mis puudutavad S.P-le süüks arvatud tegusid. Ringkonnakohtule arusaamatult on maakohus nõustunud riikliku süüdistaja käsitlusega, et S.P teod tuleb kvalifitseerida ümber praegu kehtiva seaduse järgi, selgitades selles osas järgmist.
15.KarS § 5 lg-te 1 ja 2 kohaselt on isiku süüditunnistamine ning karistamine võimalik üksnes juhul, kui tema poolt toime pandud tegu on olnud jätkuvalt karistatav igal ajahetkel arvates teo toimepanemisest kuni kohtuotsuse jõustumiseni (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 1. juuli 2008. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-39-08, p 9). Olukorras, kus seadus on teo toimepanemise ja otsuse tegemise vahelisel ajal muutunud, tuleb kohtuotsuses tõesti lahendada vältimatult küsimus ka selle kohta, kas ja kui, siis millise sätte järgi on isiku tegu karistatav karistusseaduse uue redaktsiooni kohaselt. Sellise kontrolli läbiviimine ei muuda aga fakti, et isik tuleb süüdi tunnistada just selle sätte järgi, mis kehtis teo toimepanemise ajal, mitte aga seaduse uue redaktsiooni järgi (selliselt ka RKKKo 3-1-1-18-14; isik tunnistati süüdi KarS § 146 järgi, mis otsuse tegemise ajaks oli tühistatud).
16.Seega tuleb anda paralleelselt hinnang sellele, kas süüdistuses kirjeldatud käitumine oli karistatav teo toimepanemise hetkel ning samuti sellele, kas tegu on karistatav ka seaduse praeguse redaktsiooni kohaselt. Kuid nagu öeldud, tuleb süüditunnistamisel võtta siiski aluseks teo toimepanemise ajal kehtinud redaktsioon. Käesoleval juhul on kohus toiminud aga täpselt vastupidiselt – tunnistanud S.P süüdi sätte järgi, mis teo toimepanemise ajal ei kehtinud ning alles seejärel sedastanud, et tegu oli karistatav ka teo toimepanemise ajal. Kuigi sisuliselt ei muuda see S.P olukorras midagi, ei ole ringkonnakohtu hinnangul võimalik jätta muutmata maakohtu resolutiivosast nähtuvat materiaalõiguse väära kohaldamist.
17.Seetõttu tühistab ringkonnakohus maakohtu otsuse osas, milles tunnistati S.P süüdi KarS § 121 lg 2 p-de 2,3 järgi ning mõistab S.P süüdi KarS § 121 järgi; samuti tuleb tühistada maakohtu otsus S.P süüditunnistamises KarS § 120 lg 1 järgi ning tunnistada S.P süüdi KarS § 120 järgi. Mõistetud karistuste ning edasiselt KarS § 64 lg 1 ja § 65 lg 2 alusel moodustatud liitkaristuste ning KarS § 68 lg 1 sätete rakendamise osas jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata. Selles osas märgib kohtukolleegium ühtlasi, et taotlust süüdistatavale mõistetud karistuse revideerimiseks ei ole eraldivõetult apellatsioonides ka taotletud, mistõttu ei pea kolleegium vajalikuks sellel küsimusel ka peatuda.
III
18.Koos apellatsiooniga esitas süüdistatava kaitsja taotluse S.P-le apellatsioonimenetluses osutatud õigusabiteenuse eest tasu kindlaksmääramiseks. Taotluse kohaselt kulus kaitsjal maakohtu otsusega tutvumiseks ning apellatsiooni koostamiseks kokku 6 pt, mistõttu palub kaitsja mõista talle välja 144 eurot (koos käibemaksuga).
19.Kolleegium leiab, et taotlus on põhjendatud ja tuleb rahuldada juhindudes riigi õigusabi seaduse § 21 lg-st 3 ja § 23 lg-st 1 ning kaitsetoimingu tegemise ajal kehtiva "Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise aluste, maksmise korra ja tasumäärade ning riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatuse ja korra" p-dest 2 ja 16. Kuna kolleegium teeb KrMS § 337 lg 1 p 4 nimetatud lahendi, tuleb eelmärgitud menetluskulu KrMS § 185 lg 1 alusel jätta riigi kanda.
20.Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 4, § 338 p-st 2, § 340 lg-st 1 tühistab Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium maakohtu otsuse osaliselt ning teeb tühistatud osas ise uue otsuse. Apellatsioonid jätta rahuldamata.
Paavo Randma /
Maarika Kuusk /
Mati Kartau
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.