1-14-6318/33 - Isikuvastased süüteod - Tervisevastased süüteod - Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium - lahend.ee

Older asub seisukohale, et kannatanu kukkus klaasvitriini ja sai seal rasked vigastused, mitte tema ei tekitanud kannatanu löömisel selliseid vigastus. Apellant leiab, et oli sunnitud end kaitsma, kuna kannatanu puudutas tema jalga, mis oli varem opereeritud, mistõttu tundis talumatut valu. Jala uuesti puudutamisel kannatanu poolt reageeris vägivallaga, kuid tegemist oli hädakaitsega ning tema tegu peaks olema kvalifitseeritud KarS § 31 lg 1 järgi ettevaatamatusega, mitte otsese tahtlusega. Kohtuekspertiis ei tõenda, kes lõi kannatanule need hoobid, mille tagajärjel kannatanu sai rasked vigastused ja isegi kui tema tekitas kannatanule need rasked vigastused, puudus temal igasugune tahtlus seda teha. Ka väärib tähelepanu süüdistuse märgitus kuriteo toimepanemise aeg. Tema lahkus enne 19.00 korterist koos M.M. ja kannatanuga koos ei väljunud. Seega tekib küsimus miks kutsuti kiirabi alles 1, 5 tundi hiljem ja kas ei võinud keegi teine tekitada vigastusi. Tema tegu tuleks kvalifitseerida KarS § 121 või § 31 lg 1-§ 119 järgi ja kergenda ka karistust. Menetluskulud palub jätta osaliselt riigi kanda, kuna summad on suured ja sissetulekuks on ainult töövõimetuspension, mistõttu ei suuda neid tasuda määratud graafiku alusel. Invaliidsuse ja madala haridustaseme tõttu on võimalus leida tööd väike. 3.2 Kaitsja taotleb tühistada Harju Maakohtu otsus 13.11.2014.a. kriminaalasjas nr 1-14-6318 osaliselt Martin Olderi süüdimõistmises ja karistamises KarS § 118 lg 1 p 2 järgi. Mõista Martin Older temale esitatud süüdistuses õigeks ning tunnistada Martin Older süüdi KarS § 119 lg 1 järgi ja lugeda temale mõistetav karistus kantuks eelvangistuses viibimisega ning vabastada Martin Older viivitamatult vahi alt. Kaitsja leiab, et kohtuotsus ei ole õige ning kohus on faktilistele asjaoludele andnud ebaõige hinnangu ning selle tagajärjel ebaõigesti kohaldanud kriminaalseadust, mis väljendub alljärgnevas kogumis tõendeid hinnates on kohus faktiliselt leidnud, et tegemist oli juhuslikus joomaseltskonnas tekkinud olmetüliga, mis ei vasta tõele ega nähtu kriminaalasja tehioludest. Tegelikkusest tuli Martin Older süüdistuses käsitletud ajal reguleerima luhtunud intiimsuhteid oma endise elukaaslase V.K., kellel olid vahepeal tekkinud intiimsuhted R.S.-i nimelise isikuga. Nädal enne süüdistuses käsitletud sündmust R.S. sisuliselt viskas Martin Olderi V.K. korterist teise korruse aknast välja, kasutades selleks füüsilist jõudu, mille tagajärjel Martin Older murdis puusaluu. Selle fakti kohta on kriminaalasjas esitatud kõik dokumentaalsed tõendid. Nüüd hilisemalt, teades, et Martin Olderil esineb vaimutegevuse häire – Aspergeri sündroom, provotseeris R.S. konflikti kannatanu K.P. ning Martin Olderi vahel, kuna Martin Older oli kehavigastuse tõttu võimetu füüsilise kallaletungi puhul tõsisemat vastupanu osutama (siinkohal on kaitsja kohustatud mainima, et Martin Older kasutab liikumiseks käesoleva ajani karku, kuigi süüdistuse kohaselt leidis temale inkrimineeritav kuriteosündmus aset 17.02.2014.a. ) R.S. oma kuritegelikest instinktidest ajendatuna ja eesmärgiga igakülgselt kahjustada Martin Older'i võimalikku edaspidist suhtlemist V.K. provotseeris konflikti kannatanu K.P. ja Martin Olderi vahel. Sellel eesmärgil võimendas ta suhteliselt vähetähtsat episoodi, et K.P. tahtlikult või kogemata lõi vastu Martin Olderi eelnevast aknast väljakukkumisest vigastatud kehaliiget. Kuna Martin Olderil on probleemid vaimse tervisega, siis mistahes tema suhtes toimepandud verbaalse või füüsilise agressiooni võimendamine annab pahasoovijale soovitud tulemuse. Seega, isik- Martin Older ekslikult arvates et teda rünnatakse, tarvitas põhjendamatut vägivalda K.P. kallal, milline tegevus oli tingitud R.S.-i provokatsioonist. Ilmne provokatiivne käitumine S. poolt Martin Olderi suhtes oli tingitud eesmärgist kõrvaldada võistleja intiimsuhtluses V.K.. Seega leiab kaitsja, et Martin Olderi suhtes kuulub käesolevas k riminaalasjas kohaldamisele KarS § 31, tegemist on näiliku hädakaitsega, isik paneb õigusvastase teo toime, arvates ekslikult et teda rünnatakse, kuid ei oma selle teo toimepanemiseks tahtlust, kuid sellest tulenevalt puudub isiku käitumises süüteokoosseisu olemasoluks vajalik subjektiivse kü lje element. KarS § 31 sätestab üheselt, et tahtlik tegu ei ole õigusvastane, kui isik seda toime pannes kujutab endale ekslikult ette

5.Kohtukolleegium tutvunud toimiku materjalidega, maakohtu otsuse, süüdistatava ja tema kaitsja apellatsioonide motiividega ning kuulanud ära kohtumenetluse pooled, asub alljärgnevatele seisukohtadele. 5.1 Esitatud apellatsioonides taotlevad süüdistatav ja kaitsja maakohtu poolt käsitletud tõenditest tehtud järelduste ümberhindamist ja Martin Olderi suhtes kohaldada KarS § 31 lg 1 sätteid n ing tema süüdi tunnistamist KarS § 119 lg 1 järgi. Alternatiivselt taotleb süüdistatav enda süüdi tunnistamist KarS § 121 järgi. Kohtukolleegium ei nõustu apellatsioonides toodud järeldustega, et kohus on hinnanud tõendeid valesti ja rikkunud KrMS § 61 lg 2 sätestatut. Maakohus on hinnanud kõiki tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse järgi. Asjaolu, et kaitsja ja süüdistatav ei ole nõus maakohtu poolt tõendite hindamisel tehtud järeldusega ei anna alust tuvastada, et maakohus poleks tõendeid hinnanud. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et KrMS § 61 lg 1 ei välista igasugust tõendite omavahelist astmestamist, vaid keelab ühtede tõendite eelistamise teistele aprioorselt, neid kogumis hindamata. Kõigi tõendite hindamine kogumis kohtu siseveendumuse alusel KrMS § 61 lg 2 järgi eeldab aga tõendite kaalumist, nende usaldusväärsuse hindamist ja vastuolu korral otsustamist, millisele tõendile tugineda. See, kas kohus on pidanud mingit tõendit teisega võrreldes eelistatuks aprioorselt või on jõudnud sellele järeldusele tõendeid kogumis hinnates, on tuvastatav kohtuotsuse põhjenduste alusel (Vt RKKKo nr 3-1-1-88-06, 3-1-1-407). Kohtukolleegium leiab, et maakohus ei ole rikkunud tõendite kogumis hindamise põhimõtet ning maakohtu otsusest nähtub, et kohtule esitatud tõendeid on kohus hinnanud kogumis, hinnanud esitatud tõendite usaldusväärsust ning otsuses toodud sellekohased põhjendused on piisavad. Kohtukolleegium juhib tähelepanu ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 5. mai 2003.a otsuses nr 3-1-1-17- 03 väljendanud seisukohale, mille kohaselt kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul. Riigikohtu praktikas on ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud

hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Lisaks sellele on Riigikohtu kriminaalkolleegium 26. septembri otsuses nr 3-1-1-77-05 märkinud, et kui erinevad kohtud hindavad tõendeid ning nendest tehtavaid järeldusi olulisel määral erinevalt, peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viivad enda koostoimes või ka eraldivõetult maakohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega. Kohtukolleegium leiab, et nii esitatud apellatsioonide väidete kui maakohtu otsuses sisalduva tõendite analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida veenvaid argumente maakohtu kohtuotsuse tühistamiseks ja Martin Olderi suhtes teo ümber kvalifitseerimiseks KarS § 119 lg 1 või KarS § 121 järgi. 5.2 Vastuseks apellatsiooni etteheitele, et maakohus on süüdistatava Martin Olderi ütlused põhjendamatult kõrvale jätnud ning ei ole ütlustega arvestanud ja arvestanud on maakohus vaid vastuoluliste kannatanu K.P. ja süüdistatava R.I kahtlustatavana antud ütlustega, tunnistajate M.M., R.S.-i, M.L. ja G.R. ütlustega, märgib kohtukolleegium, et see on küsimus süüdistatava ütluste usaldusväärsusest. Kohtukolleegium viitab siinjuures Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. aprilli 2005. a otsuses nr 3-1-1-19-05 ja 26. septembri 2005. a otsuses 3-1-1-77-05 väljendatud seisukohale, et tõendi usaldusväärsus on küsimus sellest, millise kaalu omistab talle tõendi hindaja, kõrvutades ja analüüsides seda koostoimes teiste asjas kogutud tõenditega. Käesoleval juhul on kohtukolleegium seisukohal, et maakohus on tõendeid hinnates seda põhimõtet järginud, sest kohtuotsusest (kd 3a lk 54-56) nähtub selgesti, millise kaalu ja miks, on kohus ühele või teisele tõendile omistanud ning ringkonnakohus nõustub maakohtu argumentidega ja ei pea vajalikuks neid korrata. Maakohus on põhjendanud miks ta hindab omavahel tõendamisesemesse kuuluvate asjaolude kohta riimuvate kannatanu K.P., süüdistatava R.I kahtlustatavana antud ütlused ja tunnistajate M.M., R.S.-i, M.L. ja G.R. ütlused usaldusväärsemateks süüdistatava Martin Olderi poolt antud erinevatest ütlustest. Kohtukolleegium leiab, et maakohus on põhjendatult asunud seisukohale, et süüdistatava Martin Olderi ütlused on ennast õigustavad, ebausaldusväärsed ega ole kooskõlas teiste kohtuistungil uuritud tõenditega, s.h nii kannatanu K.P., süüdistatava R.I kahtlustatavana antud ütlustega kui ka tunnistajate M.M., R.S.-i, M.L. ja G.R. kohtueelsel uurimisel antud ja kohtuistungil avaldatud ütlustega. Vajab märkimist, et käesolevas kriminaalasjas ei ole tegemist olukorraga, kus kuriteo tõendamine taandub vaid n -ö sõna sõna vastu olukorra hindamisele, kuna menetluses on kogutud süüdistuse sisuks olnud sündmuste kohta ka muid tõendeid peale süüdistatava ja kannatanu K.P. ütluste ning selleks on süüdistatava R.I kahtlustatavana antud ütlused ja tunnistajate M.M., R.S.-i, M.L. ütlused. Nii kannatanu K.P. kui ka süüdistatava R.I kahtlustatavana antud ütlused ja tunnistajate R.S., M.L .ja M.M. ütlused osutavad üheselt süüdistatava Martin Older i tegevusele, millise tagajärjel kannatanu K.P. sõnul tundis valu ja tekkis tervisek ahjustus- peaajupõrutus, ninaluude killustunud murd, põrutushaavad ja verevalumeid näo piirkonnas, samuti parema silmamuna vigastus. Apellandi Martin Olderi väide nagu kannatanu enda ütlustest ei seguks millele tugineb järeldus, et peksja näol oli tegemist just Martin Olderiga, ei vasta tõele. Tõepoolest ei ole kannatanu nimetanud esimesel ülekuulamisel isiku nime, kes teda peksis. Samas tuleneb kannatanu ütlustest üheselt selline tõenduslik teave, mis annab aluse süüstada KarS § 118 lg 1 p 2 järgi kvalifit seeritava kuriteo toimepanemises just Martin Olderit. Kannatanu on üheselt andnud ütlusi, et 17.02.2014.a viibis seltskonnas V. eksmees. See eksboyfriend hakkas teda peksma rusikatega ja karguga, tema nime ei mäleta. Ei oska öelda arvuliselt mitu korda see eksboyfriend teda lõi, kuid mitte vähem kui 20 korda. Samuti ei löönud teised mind, ainult see

eksboyfriend. Mingist hetkest edasi tema toimuvat ei mäleta (kd 1 lk 60). Hiljem on kannatanu täpsustanud, et nime kes teda peksis sai teada V. ja uurija käest, kuna ise seda nime ei teadnud, sest nägi seda Olderit esimest korda (kd 1 lk 65). Seega ei vasta tõele apellandi Martin Olderi väide, et kannatanu ei mäleta algselt, kes teda peksis. Kannatanu ei osanud öelda vaid isiku nime, kuid kirjeldas teda peksvat isikut kui V. eksboyfriendi. Asjaolu, et V. eksboyfriendi näol on tegemist just Martin Olderiga tuleneb nii tunnistajate M.M. kui ka R.S. ütlustest (kd 1 lk 109, 120). Tulenevalt kannatanu ja tunnistajate ütlustest on alus tõsikindlat väita, et Martin Older on isik, kes kannatanut peksis. Seega ei võimalda kolleegiumi hinnangul käesolevas asjas tõstatada põhjendatud kahtlust peksja isikus. Pelgalt see, et kannatanu sai hiljem teada uurija käest isiku õige nime, ei anna alust rääkida kannatanu ütluste mitteusaldusväärusest või kohtueelse uurimise kallutatusest ja ebaobjektiivsusest. Veel märgib kolleegium, et ei ole välistatud lugeda mingi isiku poolt kuriteo toimepanemise kaudseks tõendiks selle kuriteo toimepanemise viisi sarnasust isiku poolt varem toimepandud kuriteo toimepanemise viisiga (RKKKo nr 3-1-1-32-05). Seega ei saa jätta tähelepanuta, et süüdistatava Martin Olderi näol on tegemist isikuga, kes on varem süüdimõistetud vägivalla kuritegudes korduvalt. Lisaks on Riigikohus oma lahendites nt 3-1-1-47-98 märkinud, et isikut iseloomustavate andmetena tuleb käsitleda kõiki uuritavat isikut iseloomustavaid andmeid kogumis, sh. ka seda, kuidas avaldusid tema isikuomadused kuriteo toimepanemisel. Seega tuleb isikut iseloomustavate andmete all silmas pidada nii kuriteo toimepanemisele eelnenud, selle ajal ning sellele järgnenud perioodil isiku käitumist iseloomustavaid andmeid. 5.3 Apellant Martin Older palub kannatanu K.P. ja tunnistajate R.S., M.L., G.R., M.M. ütluste usaldusväärsuse kontrollimist ning leiab, et nii kannatanu kui tunnistajad ei ole usaldusväärsed. KrMS § 63 lg 1 kohaselt on tunnistaja ütlus tõend ning KrMS § 66 lg 1 kohaselt on tunnistaja füüsiline isik, kes võib teada tõendamiseseme asjaolusid. Riigikohtu kriminaalkolleegium oma lahendis nr 3-1-1-142-05 on üheselt märkinud, et tunnistajana on võimalik anda ütlusi eeskätt selle kohta, mida kriminaalmenetluse esemeks oleva kuriteo, samuti kahtlustatava või süüdistatava isiku kohta on kriminaalmenetluse eelselt tajutud - enamasti nähtud või kuuldud. Arvestades tunnistajate R.S., M.L. ja M.M. ütluste sisu ei ole tegemist tunnistajate arvamusega, oletustega nagu apellant on ekslikult leidnud, vaid tunnistajad on üksikasjalikult andnud ütlusi mida nad on tajunud, st näinud või kuulnud. Süüdistatav ega tema kaitsja ei ole maakohtu istungil kannatanu ega tunnistajate kohtueelsel uurimisel antud ja kohtuistungil avaldatud ütlusi kahtluse alla seadnud. Kannatanu ja tunnistajate ütluste erinevus ebaoluliste asjaolude suhtes ei muuda nende ütluste sisu vastuoluliseks ega ole ütluste usaldusväärsuse hindamisel asjakohane. Kannatanu K.P. ja tunnistajate R.S. , M.L., M.M. ütluste hindamisel, tuleb arvestada sündmuse kohaga, nägid sündmust erinevatest kohtadest, inimese ruumitaju on erinev, aspektid millele keskendutakse, on paratamatult erinevad. Seda enam, et ühel juhul oli tegemist kannatanuga, kes vahetult ise osales vägivallateos ning teisalt tunnistajatega, kes ise toimunud konfliktis otseselt ei osalenud, vaid tajus id toimunut kõrvaltvaatajatena. Kohtukolleegium leiab, et kannatanu K.P., ja tunnistajate R.S., M.L., M.M. ütlustes ei esine vastuolusid, neis sisalduv informatsiooni maht ja täpsus on erinev, mis aga ei sea kahtluse alla nende ütluste usaldusväärsust. Apellatsioonis välja toodud asjaolud ei osuta kannatanu ja tunnistajate ütluste vastuolulisusele ega kujuta endast alust nende kõrvalejätmiseks tõendikogumist. Kohtuasjas puuduvad tõendid, mis kinnitaksid süüdistatava Martin Olderi väidet vihavaenu kohta tema ja tunnistajate vahel ja tunnistaja M.L. mõjutamist tunnistaja R.S-.i poolt. Maakohtus on v äidetava vihavaenu olemasolu süüdistatava ja tunnistajate R.S-.i ja G.R. vahel kinnitanud ainult Martin Older, kelle ebausaldusväärsed ütlused maakohus tervikuna tõendi

kogumist välja jättis. Seevastu apellatsioonis on süüdistatav leidnud vihavaenu olemasolu kõigi tunnistajate ja tema vahel, samuti on leidnud, et tunnistaja M.L. on olnud mõjutatud teise tunnistaja poolt. Kolleegium märgib kokkuvõtvalt, et apellant on jätnud täielikult tähelepanuta asjaolu, et süüdistataval oli enne kohtuliku uurimise lõppu maakohtus võimalik loobuda lühimenetluse kohaldamise taotlusest, mida ta ei teinud. Süüdistatav soovides ristküsitleda tunnistajaid, kannatanut teatud asjaolude täpsustamiseks ja seada kannatanu või tunnistajate ütlused kahtluse alla pidanuks loobuma lühimenetlusest. Käesoleva kriminaalasja kohtulikul arutamisel maakohtus ei osutanud süüdistatav ega tema kaitsja ühelegi konkreetsele asjaolule ega toonud välja argumente, mille pinnalt maakohtul oleks olnud põhjust kaaluda kriminaaltoimiku prokuratuurile tagastamist KrMS § 238 lg 1 p 2 alusel. Seega pole alust apellatsioonis ka maakohtule ette heita nii kannatanu kui tunnistajate poolt kohtueelsel uurimisel antud ütluste kajastamist või nendele kui usaldusväärsetele tõenditele tuginemist karistusõigusliku hinnangu andmisel. Juhul kui süüdistatav leidis, et kriminaaltoimiku materjalid ei ole piisavad lahendamaks tema süü küsimust ja soovis tunnistajate ja kannatanu ütluste usaldusväärsust kahtluse alla seada, oli süüdistataval võimalik taotleda kohtult kriminaaltoimiku prokuratuurile tagastamist ja kriminaalasja arutamist üldmenetluses. Kuna süüdistatav ja tema kaitsja tunnistajate ja kannatanu kohtueelsel uurimisel antud ütlusi maakohtus kahtluse alla ei sead nud, kogutud tõenditele vastu ei vaielnud, st tegemist oli lubatud tõenditega ning süüdistatav lühimenetlusest maakohtus ei loobunud, siis on asjakohatu viidata nimetatud asjaoludele alles apellatsioonis. 5.4 Apellant Martin Older on apellatsioonis tõstatanud küsimuse kuriteo toimepanemise ajast, kuna leiab, et lahkus korterist enne kella 19:00, mistõttu ei saanud peksmine toimuda nii nagu märgitud süüdistuses ajavahemikus kella 19:00 paiku kuni 20:28. Ka ei väljunud kannatanu koos temaga korterist ning kuna kiirabi kutsuti 1,5 tundi hiljem, siis võis täiendavad vigastused tekitada kannatanule keegi teine. Tulenevalt KrMS § 62 p-st 1 on üheks tõendamiseseme asjaoluks kuriteo toimepanemise aeg. Samas ei kirjuta seadus ette, millise täpsusega tuleb teo toimepanemise aeg tuvastada. Riigikohtu kriminaalkolleegium on varasemas praktikas väljendatud korduvalt seisukohta, mille kohaselt menetlusseaduse mõttest ei tulene, nagu saaks kuriteosündmust ajalises mõttes alati lugeda tuvastatuks üksnes siis, kui seda on tehtud kas sekundilise või minutilise täpsusega. Kas kuriteo toimepanemise aeg võib olla määratletud kindla ajahetkena või ajavahemikuna ja milline võib olla selle ajavahemiku pikkus, see sõltub iga konkreetse kriminaalasja esemeks oleva teo tehioludest (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsused kriminaalasjades nr 3-1-1-51-00; 3-1-1-146-05). Tulenevalt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukohast sõltub ka kuriteo toimepanemise koha osas selle määratlemise täpsus konkreetse kuriteo asjaoludest. Kolleegiumi hinnangul peab kuriteo toimepanemise koht ja aeg olema määratletud sellise täpsusega, et süüdistataval oleks võimalus aru saada, millist konkreetset tegu talle ette heidetakse ning esitada soovi korral omalt poolt põhjendusi, miks ta seda tegu toime panna ei saanud. Käesolevas kriminaalasja on need nõuded täidetud. Tunnistaja R.S. on andnud ütlusi, et kell võis olla 18:30 või 19:00 vahel kui tekkis sõnavahetus, mis läks üle peksmiseks ( kd 3 a lk 120). Tunnistaja G.R. on andnud ütlusi, et umbes kel la 20:00 ajal hakkasid kõrval korterist kostma mingid mütsud (kd 3 a lk 152). Asitõendi vaatlusprotokollist nähtub üheselt, et 20:28:37 oli tehtud häirekeskuse numbrile 112 kõne toimunud peksmise kohta (kd 3 a lk 5). Seega on ainetu süüdistatava väide, et peksmine ei saanud toimuda süüdistuses märgitud ajavahemikus. Ka ei kinnita tunnistaja M.M. ütlused, et lahkuti korterist enne kella 19:00. Tunnistaja M. andis üheseid ütlusi, et tahtis ära minna ajal kui hakati kiirabisse helistama. Korterist väljudes tulid välja ka naabrid ning ka K. toimetati korterist välja (kd 1 lk 110). Kannatanu korterist

väljumist kinnitavad eranditult kõik tunnistajad (kd 1 lk 120, 135, 138, 152) ja ka süüdistatav R.I (kd 1 lk 169) , mistõttu on ainetu süüdistatava Martin Olderi versioon, et kuna kannatanu jäi korterisse ei ole välistatud tema täiendav peksmine kellegi teise isiku poolt. 5.5 Apellant Martin Older leiab, et kannatanu kukkus klaasvitriini ja sai seal rasked vigastused, mitte tema ei tekitanud kannatanu löömisel selliseid vigastus. Kohtuekspertiis ei tõenda, kes lõi kannatanule need hoobid, mille tagajärjel kannatanu sai rasked vigastused. Kolleegium märgib, et taotledes sellisel põhjendusel enda õigeksmõistmist KarS § 118 lg 1 p 2 järgi esitatud süüdistuses, tugineb apellant mitte maakohtu poolt kindlakstehtule, vaid oma versioonile asetleidnust. KrMS § 63 lg1 kohaselt on tõendiks eksperdiarvamus ja eksperdi ütlused ekspertiisiakti selgitamisel. Riigikohtu kriminaalkolleegium on varasemas praktikas märkinud, et kriminaalmenetluse seadustik ei näe ette asjaolusid, mille tõendamine oleks aprioorselt võimalik üksnes eksperdi arvamuse alusel, kuid ekspertiisi määramine on nõutav juhul, kui tõendamiseseme asjaolu tuvastamiseks on vaja vastata küsimusele, mille lahendamine on usaldusväärselt võimalik üksnes mitteõiguslike eriteadmiste alusel. Seega on ekspertiis nõutav olukorras, kus teatud liiki mitteõiguslike eriteadmiste rakendamine võib anda tõendusteavet, mille tajumine või tähenduse mõistmine jääb väljapoole menetleja üldteadmiste piire. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 23. mai 2006. a kohtuotsus väärteoasjas nr 3-1-1-35-06 , p.7.5). Apellandi Martin Older versioon (arvamus) kuidas võis tekkida kannatanule vigastused ei ole kriminaalmenetluses tõendiks, kuna mitteõiguslike (sh meditsiinialaste) eriteadmiste rakendamiseks kriminaalmenetluses tuleb määrata ekspertiis ning käesoleval juhul on nii toimitud. Asjaolu, et apellant eksperdi arvamusega ei nõustu, ei tähenda seda, et eksperdi arvamusele ei saaks kohus tugineda. Apellandi Martin Olderi versiooni, et kannatanu võis saada vigastused kukkudes klaasvitriini on kummutanud ekspert oma EKEI isiku ekspertiisiakti nr 14E-PõI0109 arvamuses, millest nähtub, et tervisekahjustused võisid olla tekitatud löökidest kõva tömbi esemega (kd 1 lk 104 -105). Ka ei ole kohtuarsti-eksperdi pädevuses anda arvamus isiku kohta, kes võis tekitada vigastused, mistõttu on selles osas apellatsioon ainetu. 5.6 Apellatsioonis on mõlemad apellandid viidanud KarS § 31 lg 1 sättele ning taotlenud süüdistatava teo ümber kvalifitseerimist KarS § 119 lg 1 järgi, mille osas märgib kolleegium järgmist. Prokurör leidis kohtuistungil vastupidiselt apellantide apellatsioonis toodule, et näiliku hädakaitset seadus ei tunne. Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma lahendis 3-1-1-15-96 selgitanud, et kriminaalõiguse teoorias käsitletakse hädakaitset ohustava õigusvastase ründe tõrjumisena. Näilik hädakaitse tähendab teatavasti olukorda, kus õigusvastast rünnet tegelikult ei ole, kuid isik arvab ekslikult, et teda rünnatakse. Tegemist on eksimuse eriliigiga, kus isik teadlikult realiseerib kuriteokoosseisu, kuid ekslikult arvab, et tegutseb õigusvastasust välistavatel asjaoludel - hädakaitseseisundis. Järelikult on oluline tuvastada kas kohtualune tõepoolest eksis ja arvas, et teda rünnatakse. Karistusseadustiku üldosa paragrahv 31 lg 1 reguleerib sarnaselt olukorda kus isik arvab ekslikult, et viibib hädakaitse seisundis (näilik hädakaitse) ning peab oma tegu selles olukorras lubatavaks. Seega teo õigusvastasuse võib välistada KarS § 31 lg 1 järgi ka eksimus teo õigusvastasust välistavas asjaolus. KarS § 31 lg 1 esimene lause sätestab, et tahtlik tegu ei ole õigusvastane, kui isik seda toime pannes kujutab endale ekslikult ette asjaolusid, mis välistaksid teo õigusvastasuse. KarS § 31 lg 1 esimene lause määrab, et vastutus tahtliku süüteo eest langeb ära juhul, kui isik hindab vääralt asjaolu, mida tuleb deliktistruktuuris analüüsida õigusvastasuse tasandil. Lähtudes KarS § 31 lg 1 esimesest lausest tuleb

käesolevas asjas hinnata, kas Martin Older kujutas endale ekslikult ette, et K.P. asub teda ründama. Kaitsja ja süüdistatav esitavad sisuliselt omapoolse versiooni toimunust, jõudes järeldusele, et Martin Olderi käitumises võib esineda õigusvastasust välistav asjaolu KarS § 31 lg 1 mõttes. Selline apellantide järeldus ei vasta aga maakohtu poolt tuvastatud faktilistele asjaoludele. Maakohus on põhjalikult analüüsinud objektiivset olukorda ja Martin Olderi käitumist hinnates arvestanud süüdistatava R.I kahtlustatavana antud ütlusi, kannatanu K.P. ütlusi, tunnistajate M.M., R.S.-i, M.L. ütlusi, samuti äratundmiseks esitamise protokolle, sündmuskoha vaatlusprotokolle koos fotodega, asitõendi vaatlusprotokolle, isiku läbivaatuse protokolli ja eksperdiarvamust (kd 3a lk 54-55 pöördel) ja jõudnud õigele järeldusele, et Martin Older ei tegutsenud hädakaitse või näiliku hädakaitse seisundis. Ringkonnakohus asub seisukohale, et nende kogutud tõendite pinnalt kogumis ei ole võimalik jaatada Martin Olderi puhul eksimusest KarS § 31 lg 1 esimese lause tähenduses ning sellest tulenevalt ei ole võimalik kvalifitseerida Martin Olderi poolt toimepandud kuritegu KarS § 119 lg 1 järgi. Ringkonnakohus ei tuvastanud toimiku materjalide pinnalt, et süüdistatav Martin Older oleks viibinud hädakaitseseisundis (näilik hädakaitse). Kannatanu K.P. ütlustest ning tunnistajate M.M., R.S.-i ja M.L. ütlustest ei tulene, et kannatanu K.P. mingistki käitumisest oleks süüdistatav Martin Older võinud arvata ja endale ekslikult ette kujutada, et tegemist on ründega tema kehalisele puutumatusele. Üksnes süüdistatava jala puudutamine kannatu poolt ei anna veel alust järelduseks, et järgneb rünnak. Sellist käitumisakti, mis viitaks ründele kannatanu poolt süüdistatava Martin Older suhtes ei kinnita ükski tunnistaja. Tunnistaja M.M. on andnud ütlusi, et Martin Older vihastas ja lõi kannatanut (kd 1 lk 110). Samas mingit kannatanu poolset tegevust enne seda süüdistatava suhtes tunnistaja ütlustest ei nähtu. Ka tunnistaja R.S.-i antud ütlustest ei nähtu kannatanu poolset tegevust süüdistatava suhtes, tunnistaja on kinnitanud, et Martin peksis gei meesterahvast karguga ja kätega (kd 1 lk 120). Tunnistaja M.L. on andnud ütlusi, et K. istus täiesti vaikselt, Martin oli see, kes hakkas K.- i kallal nok kima ja järsku tõmbas K.- ile karguga piki pead (kd 1 lk 135). R.I on kahtlustatavana ainsana andnud ütlusi, et kannatanu läks vastu Kardinali (Martini) jalga. Kannatanule öeldi, et ärgu puudutagu Kardinali haiget jalga, kuid kannatanu oli üsna purjus, ei saanud aru, vaid puutus ikka vastu jalga (kd 1 lk 168). Maakohus ei ole tuvastanud kannatanu poolt sellist käitumist (rünnet), mis annaks alust rääkida eksimusest teo keelatuses või hädakaitseseisundist (kd 3a lk 55 pöördel). Maakohus analüüsis ka süüdistatava ja kaitsja seisukohti väidetava hädakaitseseisundi esinemise kohta, leides, et Martin Olderi versioon viimase suhtes toimepandud vahetu õigusvastase ründe olemasolust pole tõendatud. Kolleegium nõustub täielikult maakohtuga, et kannatanu poolt väidetav Martin Olderi reie puudutamine ei oma vähimatki vägivaldset või seksuaalset iseloomu ning olukorras, kus suur seltskond tarvitab väikeses ruumis lähestikku istudes alkoholi, on teineteise puudutamine, riivamine jms tegevus tavaline. Kolleegium leiab üheselt, et kannatanu poolt süüdistatava reie riivamist ei saanud ega võinud süüdistatav Martin Older tõlgendada ähvardusena, millele ta seetõttu võis reageerida selliselt. Seda isegi isiku puhul kellel on eelnevalt diagnoositud Aspergeri sündroom ja alkoholisõltuvus ning on viibinud arsti vastuvõtul viimati 2009.a. (kd 2 lk12). Kriminaalasjas puuduvad igasugused tõendid milline käitumine on tavapärane sellise diagnoosiga isikule ja kuidas selline sündroom mõjutas just süüdistatavat Martin Olderit kuriteo toimepanemise ajal. Kaitsja väide, et kuna Martin Olderil on probleemid vaimse tervisega ja tegemist on käitumishäirega invaliidiga, siis mistahes tema suhtes toimepandud verbaalse või füüsilise agressiooni võimendamine annab pahasoovijale soovitud tulemuse, ei põhine tõenditel, vaid tegemist on kaitsja versiooniga. Apellandi versioon (arvamus) kuidas võib süüdistatava käitumist mõjutada temal tuvastatud diagnoosid ei ole kriminaalmenetluses tõendiks, kuna antud järelduste tegemine kuulub eksperdi pädevusse ja tehakse kindlaks ekspertiisiga. Toimikus on küll väljavõte psühhiaatriakliinikust Martin Olderi käitumise

6.Süüdistatava apellatsioonis palutakse kergendada mõistetud karistust. Kohtukolleegium peab vajalikuks osundada, et süüdistatavale mõistetud karistuse muutmine ringkonnakohtus on lubatav, kui tuvastatakse, et esimese astme kohtu poolt mõistetud karistus ei vasta kuriteo raskusele või süüdimõistetu isikule või kui tema suhtes on mõnel muul viisil kohaldatud ebaõigesti kriminaalseadust. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu poolt Martin Olderile mõistetud karistus e muutmiseks puudub alus. KarS § 118 lg 1 p 2 näeb ette karistusena nelja kuni kaheteistaastase vangistuse, seega sanktsiooni vangistuse keskmine määr on 8 aastat. Maakohus on Martin Olderile mõistnud KarS § 118 lg 1 p 2 järgi vangistuse 6 aastat, seega alla sanktsio oni keskmist määra, mida vähendatud 1/3 võrra. Kohtukolleegium leiab üheselt, et maakohus ei ole karistusmäära valikul materiaalõigust ebaõigesti kohaldanud ning maakohus on jälgitavalt põhjendatud karistusmäära valiku aluseks olevaid asjaolusid. Maakohus on arvestanud karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude puudumist, süüdlase iseloomustavaid andmeid, sh isikul diagnoositud Aspergeri sündroomi, samuti üld- kui ka eripreventiivseid eesmärke. Kohtupraktikas välja kujunenud seisukoha järgi tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 24. oktoobri 2011. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-77-11, p 11 ja 17. mai 2013. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-52-13, p 19). Kolleegium leiab, et maakohus on vangistuse määra mõistmisel kõike olulisi asjaolusid, mis võiksid mõjutada vangistuse määra juba arvesse võtnud ning karistusmäära lühendamiseks seaduslikud alused puuduvad. Maakohus on süüdistatavale karistuse mõistmisel arvestanud täiel määral kõiki aspekte, mida kehtiva seaduse kohaselt tuleb silmas pidada ning mis on asjakohased käesolevas asjas. Kohtukolleegium nõustub maakohtu põhistatud järeldustega ning apellatsiooni väidete osas peab vajalikuks märkida vaid järgnevat. Karistusseadustiku mõtte kohaselt tuleb karistuse mõistmisel keskenduda põhiliselt teole ja üldjuhul ei tohi süüdistatava isik kuriteost lahutatult olla iseseisvaks karistuse liigi ning määra valiku aluseks, kuid samas tuleb siiski vältimatult arvestada süüdistatava isikuga

eripreventiivsest prognoosist lähtuvalt. Kellegi tegelik karistuslik mõjutamine saab toimuda vaid inimese hoiakute muutmise kaudu ja seega konkreetse isiku omadusi arvestades. Seetõttu peabki karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks arvestama ka süüdlase isikut (vt Riigikohtu otsused nr 3-1-1-40-04; 3-1-1-99-06). Tulenevalt Riigikohtu seisukohast on maakohus õigustatult arvestanud Martin Olderi isikut karistuse mõistmisel. Lisaks asub kolleegium seisukohale, et süü suuruse arvestamisel tuleb arvestada objektiivseid asjaolusid, s.o tegu ja tagajärge ning subjektiivseid asjaolusid, s.o motiivi ja eesmärki. Riigikohtu kriminaalkolleegium on lahendis nr 3-1-1-12-06 märkinud, et süü suuruse tuvastamisse tuleb kaasata teo toimepanemise tehiolud, otsuses nr 3-1-1-99-06 on öeldud, et süü suurusest lähtuvalt peab kohus andma karistuse liiki ja määra sisaldava põhjendatud karistusõigusliku hinnangu toimepandud kuriteole (otsuse p 14). Tähendust omab seega suurel määral konkreetne teo toimepanemise viis (nn täideviimis -ebaõigus), kusjuures tähelepanu pööratakse ka teo toimepanemise ohtlikkusele, mis on samuti objektiivseks kategooriaks. Samuti tuleb süü suuruse vaagimisel arvestada ka tahtluse liiki, kuivõrd süü suurus sõltub ka sellest millise tahtluse liigiga on tegu toime pandud. Karistuse mõistmisel Martin Olderile ei saa kuidagi mööda vaadata faktist, et Martin Older pani talle inkrimineeritud kuriteo toime lühikese ajavahemiku jooksul peale eelmise karistuse kandmiselt vabanemist. Sellises käitumises väljendub kolleegiumi hinnangul ilmselge ning teadlik v astandumine õiguskorrale ning see näitab üheselt, et Martin Older ei ole aru saanud talle varasemalt mõistetud karistuse tähendusest ning eelnev karistus ei ole ilmselgelt omanud kasvatavat mõju positiivse eripreventsiooni tähenduses. Riigikohtu kriminaalkolleegium on korduvalt väljendanud oma lahendites nr 3-1-1-13-11 p 9.1; 3-1-176-12 p 10, et isiku teos väljenduv ükskõiksus ja lugupidamatus õiguskorra ning selle õigushüvedena kaitstavate põhiväärtuste suhtes on eelduseks tema suhtes preventiivsetest kaalutlustest lähtuvalt range karistuse mõistmiseks. Kriminaalkolleegium leiab üheselt, et maakohtu poolt mõistetud karistus vastab täielikult Martin Olderi teosüüle ning selle vähendamiseks puudub alus.

7.Süüdistatav on apellatsioonis vaidlustanud ka menetluskulusid. KrMS § 180 lg 1 kohaselt süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud süüdimõistetu. KrMS § 180 lg 3 kohaselt arvestab kohus menetluskulusid välja mõistes süüdimõistetu varalist seisundit ja resotsialiseerumisväljavaateid. Kui menetluskulude hüvitamine ilmselt käib süüdimõistetule üle jõu, jätab kohus osa neist riigi kanda. Kohus võib määrata, et kriminaalmenetluse kulud hüvitatakse ositi. Tulenevalt KrMS § 175 lg 1 p 3, 4, 5, 9 on menetluskulud ekspertiisi tegemise kulu, määratud kait sjale määratud tasu kohtueelses menetluses, kaitsjale kriminaaltoimiku materjalidest koopia tegemise kulud, ja süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha, mis tuleb süüdimõistetul hüvitada. Kõik kulud kokku moodustavad summa 1 224,50 eurot ja on KrMS § 18 0 lg 1 kohaselt mõistetud õigesti Martin Olderilt välja. Kolleegium peab vajalikuks märkida, et nimetatud kriminaalmenetluse kulud on kirjas süüdistusaktis p 4, seega olid kõik kohtumenetluse pooled teadlikud kriminaalmenetluse võimalikest kuludest ja hiljem asja arutamisega lühimenetluses ei olnud tegemist n- ö üllatusliku menetluskulude väljamõistmisega. Maakohtus toimunud kohtuistungil ei olnud süüdistataval mingeid vastuväiteid menetluskulude osas, nagu ka tema kaitsjal. Kohtukolleegium juhib süüdistatava Martin Olderi tähelepanu sellele, et seadusest tulenevate menetluskulude suuruse vähendamise ja riigi kanda jätmise otsustus peab tuginema kindlatele faktilistele asjaoludele ja tõenditele, mis viitavad süüdimõistetu maksejõuetusele. Martin Older ei ole enda maksejõuetust kuidagi tõendanud. Ainuüksi Martin Olderi väide, et menetluskulud on väga suured ja tema jaoks ületamatud, ei tõenda veel tema maksejõuetest, mistõttu süüdistatava väited maksejõuetusest on paljasõnalised . Menetluskulude täies ulatuses tasumise võimalikkuse hindamisel tuleb arvesse võtta mitte üksnes kohustatud isiku