Viru Maakohtu (Jõhvi kohtumaja) 27. oktoobri 2014 otsus lühimenetluses
Apellatsiooni esitaja
süüdistatav H.F
Prokurör
Sigrid Nurm
Süüdistatav
H.F isikukood: XXX elukoht: XXXX varem kriminaalkorras 3 korda karistatud
Kaitsja
vandeadvokaat Eduard Bulattšik
RESOLUTSIOON
1.Viru Maakohtu 27. oktoobri 2014 otsus kriminaalasjas nr 1-14-7770 jätta muutmata.
2.Apellatsioon jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsus tehakse teatavaks ringkonnakohtu kantselei kaudu 29. detsembril 2014 ja samast kuupäevast on kohtumenetluse pooltel sellega võimalik tutvuda. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada Tartu Ringkonnakohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates 30. detsembrist 2014. Kohtuotsuse peale võib kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud kohtumenetluse pool esitada kirjaliku kassatsiooni Riigikohtule Tartu Ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates 30. detsembrist 2014.
Viru Maakohtu 27. oktoobri 2014 otsusega tunnistati H.F süüdi KarS § 424 järgi ning talle mõisteti karistuseks 3 kuud vangistust, mida lühimenetluse tõttu ühe kuu võrra vähendati. KarS § 76 lg 6 ja § 65 lg 2 alusel suurendati karistust Viru Maakohtu 02.08.2013 otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa 1 aasta 1 kuu 17 päeva võrra ning mõisteti liitkaristuseks 1 aasta 3 kuud 17 päeva vangistust. Eelvangistusaeg 21.-22.08.2014, s.o 2 päeva, loeti karistusaja hulka ning H.F-i ärakandmisele kuuluvaks karistuseks jäi 1 aasta 3 kuud ja 15 päeva vangistust alates vanglasse saabumise päevast.
2.Maakohus arutas H.F-i süüdistust KarS § 424 järgi selles, et tema juhtis 21.08.2014 kella 06.50 paiku alkoholijoobes olles Ida-Virumaal Tallinn-Narva mnt 159-l kilomeetril mootorsõidukit Volkswagen registreerimismärgiga XXX. Alkomeetriga Dräger Alcotest 7110 EST seeria nr ARDM-0070 mõõdeti H.F-i väljahingatavas õhus alkoholisisalduseks 0,77 mg/l kohta, mida vastavalt LS § 69 lg 2 p-le 1 loetakse alkoholijoobeks. Kohtuotsuse motiivide kohaselt on joobes juhtimise süüdistus tõendatud.
2.1.Kohtuistungil andis süüdistatav ütlusi, milles tunnistas oma süüd, väljendas kahetsust ja selgitas, et eelmisel õhtul tarvitas ta alkohoolset jooki konjakit 0,7 l, hommikul aga teatati talle töökohast, et tuleb tööle minna. Hommikul tundis H.F ennast hästi, tal ei tekkinud kahtlust, et organismi on jäänud alkoholi ja sellepärast otsustas ta sõita tööle autoga. H.F peeti kinni politseioperatsiooni „Kõik puhuvad“ käigus ja tuvastati, et ta on joobes. H.F-i ütlused on kooskõlas indikaatorvahendi ja tõendusliku alkomeetri kasutamise protokolli ning alkomeetri väljavõttega (tl-d 1-2), millest nähtub, et 21.08.2014 kontrolliti süüdistatava seisundit, tõendusliku alkomeetri lõplik näit oli 0,77 mg /l kohta alkoholi väljahingatavas õhus. Süüdistatav kõrvaldati pärast joobeseisundi kontrolli teostamist politseiametniku 21.08.2014 otsusega sõiduki juhtimiselt (tl 5). Lisaks leiavad nimetatud asjaolud kinnitust politseinikust tunnistaja A. K. ütlustega (tl-d 6-9), kes kinnitab, et 21.08.2014 kl 06.50 operatsiooni „Kõik puhuvad“ käigus kontrolliti H.F-i joobeseisundit ning lõplikuks tulemuseks oli 0,77 mg/l.
2.2.Maakohus leidis, et süüdistatav pani talle süüksarvatud kuriteo, s.o auto juhtimise, toime otsese tahtlusega ning kuriteokoosseisule vastav asjaolu, auto juhtimine joobeseisundis, oli hõivatud vähemalt kaudse tahtlusega.
2.2.1.Süüdistatav teadis, et ta juhib mootorsõidukit ja tahtiski seda. Kohus leidis ka, et süüdistatav pidas võimalikuks süüteokooseisule vastava asjaolu saabumist ehk asjaolu, et ta juhib mootorsõidukit joobeseisundis ja möönis seda. Sellise järelduse tegi maakohus tulenevalt süüdistatava ütlustest. Nimelt selgitas H.F, et jõi eelmisel õhtul pudeli konjakit (0,7 l), pudelisse jäi natukene ka alles. Hommikul kell 6 kutsuti ta aga ootamatult tööle, kell 7 pidi ta olema juba tööl. Kohus nõustus, et alkoholi sisalduse tunnetamine on erinev ega välistanud, et süüdistatav tundis ennast suurepäraselt ka pärast õhtust konjaki tarvitamist. Siinjuures ei ole aga põhiline isiku individuaalne tundlikkus, vaid objektiivne leid - alkoholisisaldus väljahingatavas õhus. Kui see ületab 0,75 mg/l, ei ole kuriteokooseisu täitmise seisukohalt enam oluline, kuidas isik ennast tundis. Keskmise teadmistega isiku jaoks on piisavalt arusaadav, et juhul, kui ta tarvitab õhtul olulise koguse kanget alkoholi, võib järgmisel päeval, eriti aga varahommikul, esineda tal alkoholi tarvitamisest tingitud seisund, millises auto juhtimine on seadusega keelatud. Asudes sellises olukorras autot juhtima, võtab süüdistatav endale süüteo toimepanemise riski.
2.2.2.Juhul, kui isik soovib tugineda asjaolule, et joobeseisundis olek ei olnud auto juhtimisel hõivatud tema tahtlusega, peab süüdistatav põhjendama, millised olid need asjaolud, mis lubasid talle mõistlikult uskuda, et oht ei realiseeru ehk auto juhtimisel ei viibi ta alkoholi tarvitamisest tingitud keelatud seisundis. Kusjuures sellistele asjaoludele tuginemine peab olema tõsimeelne. Kui seda ei ole, ei saa rääkida tahtluse puudumisest ehk ettevaatamatusest (vt RKKKo lahend nr 3-1-1-40-13, p 10). Antud juhul tugines süüdistatav ainukesele asjaolule, nimelt oma enesetundele, mis oli hommikul hea. Kohus aga selgitas, et alkoholi tarvitamisele järgnenud hea enesetunne ei ole see tõsiseltvõetav asjaolu, mille esinemisel oleks tahtlus välistatud.
2.3.1.Nii kohtuistungil kui kohtueelse uurimise käigus väljendas süüdistatav kahetsust ning maakohus arvestas kahetsust karistust kergendava asjaoluna KarS § 57 lg 1 p 3 mõttes. Karistust raskendavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud.
2.3.2.Kohus leidis, et süüdistatava süü suurus on keskmisest tunduvalt väiksem. Tegemist oli üheepisoodilise kuriteoga ja süüdistatava organismist avastatud alkoholisisaldus (0,77 mg/l kohta) oli vähemohtlik võrreldes keskmise või raske joobeseisundiga. Lisaks juhtis H.F mootorsõidukit joobeseisundis lühikest aega. Samas pidas maakohus oluliseks, et süüdistatav lõpetas rikkumise mitte oma tahte järgi, vaid seoses süüteo avastamisega politsei poolt.
2.3.3.H.F on varem kriminaalkorras karistatud kolmel korral - karistustena olid talle määratud nii rahaline karistus kui ka vangistus. 02.08.2013 kohtuotsusega mõisteti H.F-ile reaalne vangistus, millest ta vabastati ennetähtaegselt 04.02.2014 kohtumäärusega. Juba 21.08.2014 pani ta toime uue kuriteo, kuigi katseaeg lõpeb alles 17.05.2015. Kohus leidis, et ka pärast kolme süüdimõistvat kohtuotsust ja ühest reaalsest vangistusest ei teinud isik siiski enda jaoks piisavaid järeldusi.
2.3.4.Maakohus ei pidanud võimalikuks süüdistatavat karistada rahalise karistusega, kuna see ei vastaks karistuse eesmärkidele. Kuigi kohus ei pidanud H.F-i süüd suureks ning isikul on olemas püsiv sissetulek, mille arvelt oleks karistus mõistliku aja jooksul täidetav, ei saa jätta tähelepanuta süüdistatava isikut. Süüdistatav on rahatrahviga karistatud 2013. ja 2014. aastatel kahel korral - väärteokorras relvaseaduse sätete rikkumise eest ning rahalise karistusega kriminaalkorras - mittelubatud alkoholi hoidmise eest suures koguses. Olles karistatud reaalse vangistusega ja vabastatud enne tähtaega veebruaris 2014, pani H.F toime uue kuriteo. Sellest tegi kohus järelduse, et rahalist laadi karistus ei ole süüdistatavale piisav, et isik hoiduks edaspidi uute süütegude toimepanemisest. Samuti ei oleks rahaline karistus põhjendatud eripreventiivsetel kaalutlustel. Seega oli maakohus seisukohal, et süüdistatavale tuleb mõista vangistus. Esimese astme kohtu hinnangul oleks põhjendatud karistuse määr 3 kuud vangistust ehk sanktsiooni alammäärale lähedane määr. Kuna tegemist on lühimenetlusega, tuleb vastavalt KrMS § 238 vähendada vangistust ühe kolmandiku võrra. Esitatud apellatsioon
3.Viru Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni H.F, kes palub tühistada 27. oktoobri 2014 otsus tema süüdimõistmises KarS § 424 järgi ja tunnistada ta süüdi KarS § 4241 järgi ning mõista talle rahaline karistus. Alternatiivina, juhul kui ümberkvalifitseerimise taotlust ei rahuldata, palub ta mõista rahaline karistus KarS § 424 järgi.
3.1.Apellant leiab, et on pannud toime KarS § 4241 järgi kvalifitseeritava süüteo, s.o mootorsõiduki juhtimise joobeseisundis ettevaatamatusest. H.F-ile arusaadavalt leidis
esimese astme kohus, et ta pani kuriteo toime kaudse tahtlusega. Pidades silmas, et kaudset tahtlust eristab kergemeelsusest voluntatiivse elemendi puudumine, võib nende eristamisel võtta aluseks erinevaid määratlemisteooriaid, kuid apellandi hinnangul eristab tahtlust ettevaatamatusest just nõustumis- ehk heakskiiduteooria. Kergemeelsuse põhitunnuseks on sel juhul toimepanija lootus tagajärje saabumata jäämisele. Apellatsioonis viitab süüdistatav enda ütlustele, milles kinnitab, et tundis ennast hommikul sõitma asudes hästi ning kui ta oleks teadnud, et on alkoholijoobes, siis oleks ta bussiga läinud.
3.2.Liiklusseaduse ja karistusseadustiku ning nendega seonduvate seaduste muutmise seaduse eelnõu (179 SE) seletuskirja kohaselt võib KarS § 4241 kohaldamine tulla kõne alla eelkõige juhtudel, kui isikul ei esine väliseid joobetunnuseid ning alkoholitarvitamisest on möödunud piisavalt pikk aeg, et oleks alust eeldada, et organism on suutnud alkoholi ära põletada. Indikaatorvahendi ja tõendusliku alkomeetri kasutamise protokollist nähtub, et H.F-i reaktsioonikiirus oli normaalne, kõne selge, isik oli teadvusel, mäletas viimase 24 tunni sündmusi, koordinatsioon oli häireteta ja käitumine normaalne. Seega ei esinenud kontrollimise hetkel H.F ühtegi joobeseisundile viitavat tunnust „Joobeseisundile viitavate tunnuste loetelu ja nende tunnuste esinemise või mitteesinemise tuvastamise viisid“ § 2 lg 1 mõttes. Lisaks oli alkoholi tarvitamisest möödas peaaegu 9 tundi. Seega on tõendatud apellandi väide, et mootorsõidukit juhtima asudes ei teadnud ta joobeseisundi olemasolust, mistõttu puudub kaudse tahtluse voluntatiivne element.
3.3.Lisaks ei nõustuta apellatsioonis mõistetud karistusega ning taotletakse rahalise karistuse mõistmist.
3.3.1.H.F leiab, et lisaks kohtu poolt tuvastatule tulnuks karistuse mõistmisel võtta arvesse, et isik pani kuriteo toime ettevaatamatusest. Süüdistatav peatati politsei poolt mitte ohtliku sõidustiili tõttu, vaid rutiinse kontrolli käigus, mistõttu tuleks ka seda arvestada süüd kergendava asjaoluna.
3.3.2.Vaatamata järeldusele, et süü suurus ja töökoha olemasolu võimaldaksid H.F-ile mõista rahalise karistuse, pidas maakohus vajalikuks karistada isikut vangistusega. Sealjuures jättis esimese astme kohus täielikult tähelepanuta Riigikohtu seisukoha, mille kohaselt võib kohus varasemat süütegu arvestada ainult siis, kui see on uue süüteoga seotud ning näitab süüdlase hoolimatut suhtumist eelmisesse karistamisesse kui hoiatusse (RKKKo nr 3-1-1-7903, p 14).
3.3.3.Lisaks tuleks karistuse mõistmisel arvestada, et apellandil on olemas töökoht ning tema perekonda kuuluvad töötu abikaasa ja lapsehoolduspuhkusel olev tütar koos kahe lapsega. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused
4.Ringkonnakohus vaatas antud kriminaalasja läbi kirjalikus menetluses. Kohus, olles tutvunud maakohtu otsuse, apellatsiooni ja kohtutoimiku materjalidega, leiab, et apellatsioonis toodud seisukohad ei too kaasa maakohtu otsuse tühistamist.
4.1.Kohtukolleegiumi hinnangul on H.F-i tegu õigesti kvalifitseeritud KarS § 424 järgi. Tuvastatud on süüteo objektiivne ja subjektiivne koosseis ning asjakohaselt põhjendatud, miks pani süüdistatav teo toime just kaudse tahtlusega. Ringkonnakohus ei leia, et
apellatsioonis toodud väited tooksid kaasa H.F-i teo ümberkvalifitseerimise KarS § 424 järgi.
4.1.1.Nii kaudse tahtluse kui kergemeelsuse korral tunneb toimepanija ära enda käitumises sisalduva ohtlikkuse. Kaudse tahtluse korral kiidab ta võimaliku tagajärje heaks, st soostub
sellega. Ettevaatamatuse korral aga loodab tagajärje mittesaabumisele, kuid selline lootus peab olema isiku üldist elukogemust ja teospetsiifikat arvestades adekvaatne ehk peab tuginema isiku poolt äratuntud asjaoludele, mis lubavad tal mõistlikult uskuda, et tema poolt loodud oht ei realiseeru tagajärjes (RKKKo nr 3-1-1-142-05, p 19). Võttes arvesse viidatud Riigikohtu seisukohta ei nõustu ringkonnakohus apellandiga, et ta pani kuriteo toime ettevaatamatusest. Nimelt ei leia kohus, et 54-aastane mees, kes on töötanud korrakaitsetöötajana, saab mõistlikult uskuda, et pärast seda, kui ta on vähem kui 9 tundi varem joonud ära ligi 0,7 liitrit konjakit, ei esine tal alkoholijoovet. H.F oli teadlik enda poolt joodud alkoholi kogusest ja kangusest, samuti sellest ajast, mis oli rooli istumise hetkeks möödunud alkoholi tarvitamisest. Kõiki neid asjaolusid arvesse võttes ei pea ringkonnakohus usutavaks, et süüdistataval oli mõistlik alus uskuda, et tema poolt loodud oht ei realiseeru tagajärjes.
4.1.2.Asjakohane on maakohtu märkus, et isiku hea enesetunne ei anna põhjust järeldada alkoholijoobe puudumist. Kuna inimeste reaktsioon alkoholile on erinev, ei saa kohus pelgalt süüdistatava enesetunde alusel kriminaalõiguslikke järeldusi teha. Praegusel juhul on aga tuvastatud alkoholijoove. Oluline on ka, et H.F asus mootorsõidukit juhtima vähem kui 9 tundi pärast olulises koguses kange alkoholi tarvitamist, mis iseenesest annab põhjust arvamuseks, et H.F pidi mõistliku inimesena möönma, et mootorsõidukit juhtima asudes oli ta alkoholijoobes. Sealjuures ei ole õige kaitseväide, et H.F ei esinenud joobeseisundile viitavaid tunnuseid „Joobeseisundile viitavate tunnuste loetelu ja nende tunnuste esinemise või mitteesinemise tuvastamise viisid“ mõistes. Nimelt sätestab tunnuste loetelu § 2 lg 2 p 1, et isikul võib esineda joobeseisundile viitavate tunnustena ka alkoholi tarvitamisest põhjustatud alkoholilõhn väljahingatavas õhus. Sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsuses (tl 5) seisab, et H.F-i suust tuli alkoholi lõhna. Indikaatorvahendi ja tõendusliku alkomeetri kasutamise protokollist nähtub veel, et H.F esines silmade punetus ja pupillide suurenemine, mis viitavad samuti joobele loetelu § 2 lg 1 p 1 mõistes kui isiku välimust kirjeldavad tunnused.
4.1.3.Kuna süüdistatav oli tarvitanud olulises koguses kanget alkoholi, tema välimuses esinesid joobele viitavad tunnused ning suust eritus alkoholi lõhna, ei pea ringkonnakohus usutavaks H.F-i väidet, et ta ei pidanud endal alkoholijoobe esinemist võimalikuks.
4.2.Ringkonnakohus ei pea vajalikuks korrigeerida ka H.F-ile maakohtu poolt mõistetud karistust.
4.2.1.Maakohus on karistuse mõistmisel toiminud kohtupraktikas välja kujunenud seisukohtade järgi ja lähtunud KarS §-st 56 ning ringkonnakohus ei pea vajalikuks esimese astme kohtule karistuse mõistmise osas midagi ette heita. Arvestatud on nii süü suurust, kergendavat asjaolu, raskendavate asjaolude puudumist ja eripreventiivseid kaalutlusi.
4.2.2.KarS § 424 sanktsioon näeb ette küll rahalise karistuse võimaluse, kuid nõustuda tuleb maakohtuga, et käesoleval juhul ei täidaks see karistusliik oma eesmärki. Põhjendatult on arvestatud ka H.F-i isikut, kuna seda näeb ette KarS § 56 lg 1 ls 2 alt 3. Ringkonnakohus ei pea põhjendatuks, et süüdistatavale mõistetud karistust tuleks vähendada põhjusel, et ta peeti kinni rutiinse kontrolli käigus, mitte hooletu sõidustiili pärast. Nimetatud asjaolu on maakohus juba sisuliselt arvestanud isiku süü suuruse määrasel, kuna paljuski väljendab H.F tuvastatud joove just tema süü suurust: mida raskem joove isikul tuvastatakse, seda suuremat ohtu ta üldiselt liiklusele kujutab. Sealjuures on maakohus õigesti viidanud, et süü suuruse hindamisel tuleb arvestada, et H.F ei lõpetanud ise kuriteo toimepanemist, vaid ta kõrvaldati liiklusest politseiametniku poolt.
4.2.3.Asjakohatu on apellandi viide Riigikohtu lahendi nr 3-1-1-79-03 p-le 14, kuna nimetatud seisukoht räägib varasema süüteo sisulisest arvestamisest, mida maakohus aga teinud ei ole. Keelatud ei ole varasema karistatuse arvestamine eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks. Maakohus on põhjalikult motiveerinud, miks tuleb H.F karistada just vangistusega (vt p 2.3) ning kohtukolleegium ei pea vajalikuks nendele põhjendustele omalt poolt midagi lisada.
4.2.4.Kuna karistuse eesmärke ei ole võimalik saavutada rahalise karistusega, ei saa ringkonnakohus võtta arvesse ka asjaolu, et H.F on oma perekonna ainus töötav liige. Isik, keda on korduvalt nii väär- kui kriminaalkorras karistatud, sh vangistusega, ning seejärel ennetähtaegselt vangistusest vabastatud, peab arvestama, et katseajal uute kuritegude toimepanemisel tuleb tal asuda uuesti vanglakaristust kandma.
5.Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätab Tartu Ringkonnakohus Viru Maakohtu 27.10.2014 otsuse muutmata ja esitatud apellatsiooni rahuldamata.
/allkirjastatud digitaalselt/ Mati Kartau
/allkirjastatud digitaalselt/ Tiit Lõhmus
/allkirjastatud digitaalselt/ Maarika Kuusk
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.