Liiklussüüteod

S.S süüdi tunnistada KarS § 424 järgi. Mõista karistuseks 3 (kolm) kuud vangistust. Vastavalt KrMS §-le 238 lg 2 vähendada S.S ’ile mõistetud karistust ühe kolmandiku ehk 1 kuu võrra, mõistes karistuseks 2 kuud vangistust.

KarS § 76 lg 6 ja 65 lg 2 alusel suurendada mõistetud karistust Viru Maakohtu 02.08.2013 otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa, 1 (üks) aasta 1 (üks) kuu 17 (seitseteist) päeva, võrra ning mõista liitkaristuseks 1 aasta 3 kuud 17 päeva vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvata karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg 21.08.2014-22.08.2014, s.o 2 päeva. Ärakandmisele kuulub lõplikult 1 (üks) aasta 3 (kolm) kuud 15 (viisteist) päeva vangistust. Karistuse kandmise alguseks lugeda S.S’i vanglasse saabumise aeg KrMS § 414 lg 2 alusel või kinnipidamise kuupäev. S.S ’i suhtes kohaldatud kohtuotsuse jõustumisel.

tõkend – elukohast

lahkumise

keeld – tühistada

Rahuldada vandeadvokaat Eduard Bulattšik’u taotlus ja määrata tema poolt S.S ’ile osutatud õigusabi tasu suuruseks kohtulikus menetluses osalemise eest 106,08 eurot (s.h kohtulikus kriminaalmenetluses osalemise eest 88,40 eurot, käibemaks 17,68 eurot). Välja mõista S.S’ilt riigituludesse menetluskulud: 300 eurot sundraha. KrMS § 180 lg 3 alusel määrata kohtukulude 300 eurot tasumine ositi 12 (kaheteistkümne) jooksul. S.S’i menetluskulud: 0,45 eurot kriminaaltoimiku materjalidest kaitsjale tehtud koopia kulu, 76,08 eurot kaitsjatasu kohtueelses menetluses osutatud õigusabi eest, 106,08 eurot kaitsjatasu kohtulikul arutamisel osutatud õigusabi eest, -jätta riigi kanda KrMS §180 lg 3 alusel. Menetluskulud tuleb S.S’il tasuda Maksu- ja Tolliameti arveldusarvele: SEB pangas nr EE351010052031000004 Swedbank nr EE502200221014193355 Nordea pangas nr EE401700017002872300 Danske Bank nr EE873300333499990003 Maksekorraldusele märkida viitenumber 99914700022634 ning selgitus „S.S 1-147770 kriminaalmenetluse kulud“. Kui rahalised nõuded pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsiooni Tartu Ringkonnakohtule Viru Maakohtu kaudu 15 päeva jooksul alates päevast, mil kohtuotsus on kohtukantseleis tutvumiseks kätte saadav. Apellatsiooni kasutamise soovist tuleb teatada kohtule kirjalikult 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse või selle lõpposa kuulutamisest ehk hiljemalt 03.11.2014. Kohtuotsuse terviktekst on kohtu kantseleis kättesaadav alates 17.11.2014. Kohtuotsus jõustub 15-päevase tähtaja jooksul alates kohtuotsuse tervikteksti kättesaadavusest ehk 03.12.2014 juhul kui ükski menetluspool ei esitanud apellatsiooni kohtuotsuse peale.

Süüdistus S.S süüdistatakse selles, et tema xxx alkomeetriga Dräger Alcotest 7110 EST seerianumber ARDM-0070 tuvastati väljahingatavas õhus alkoholisisaldus 0,77 mg/l ning keda vastavalt liiklusseaduse § 69 lg 2 p 1 sätetele loetakse alkoholijoobes olevaks isikuks. Seega S.S, juhtides mootorsõidukit joobeseisundis, pani toime KarS § 424 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

KOHTU POOLT TUVASTATUD ASJAOLUD JA PÕHJENDUSED

Kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 233 lg 1 kohaselt lahendab kohus lühimenetluses kriminaalasja tunnistajaid, asjatundjaid ja eksperte välja kutsumata, kriminaaltoimiku materjali põhjal. KrMS § 237 lg 5 kohaselt võib süüdistatav taotleda enda ülekuulamist kohtus. KarS § 2 lg 2 alusel karistatakse teo eest, kui see vastab süütekooseisule, on õigusvastane ja isik on selle toimepanemises süüdi. KrMS § 306 alusel lahendab kohus kohtuotsuse tegemisel mh järgmised küsimused: 1) kas leidis aset tegu, milles süüdistatavat süüdistatakse; 2) kas teo on toime pannud süüdistatav; 3) kas tegu on kuritegu ning millise paragrahvi, lõike ja punkti järgi karistusseadustikus tuleb see kvalifitseerida; 4) kas süüdistatav on süüdi kuriteo toimepanemises. Kohtuistungil avaldas süüdistatav, et ta taotleb enda ülekuulamist. Kohtuistungil andis süüdistatava ütlusi ( lk 64-65), milles tunnistas jätkuvalt oma süüd, väljendas kahetsust ja selgitas, et eelmisel õhtul tarvitas ta alkohoolset jooki- konjak 0,7 l, hommikul aga teatati talle töökohalt, et tuleb tööle minna. Hommikul tundis ta ennast hästi, tal ei tekkinud kahtlust, et tema organismis on jäänud alkoholi ja sellepärast otsustas sõita tööle autoga. Ta oli kinni peetud politseioperatsiooni „kõik puhuvad“ käigus ja tuvastati, et ta on tegelikult joobes. Kahtlustatava ütlused on kinnitatud indikaatorvahendi ja tõendusliku alkomeetri kasutamise protokolli ja alkomeetri väljavõttega (lk 1-2), millest nähtub, et 21.08.2014 kontrolliti süüdistatava seisundit, tõendusliku alkomeetri lõplik näit on 0,77 mg /l kohta alkoholi väljahingatavas õhus. Süüdistatav oli pärast joobeseisundi kontrolli teostamist politseiametniku 21.08.2014 otsusega sõiduki juhtimisel kõrvaldatud ( lk 5). Nimetatud asjaolud leiavad kinnitust politseinikest tunnistaja A. Kxxxütlustega ( lk 6-9), millest nähtub, et 21.08.2014 kl 06.50 operatsiooni „kõik puhuvad“ käigus oli kontrollitud autojuht A. Babkini joobeseisund, tulemus oli lõplikult 0,77 mg/l kohta alkoholi väljahingatavas õhus. Autojuht oli juhtimiselt kõrvaldatud. Süüdistatav ei vaidlusta talle esitatud süüdistuse asjaolusid. Samuti on süüdistuses kirjeldatud asjaolud kinnitatud tõendusliku alkomeetri kasutamise protokolli ja väljavõttega koostoimes tunnistaja A. Kxxx ütluste ja sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsusega. Kohus leiab tõendatuks, xxx

LS § 69 lg 1 sätestab, et juht ei tohi olla joobeseisundis. Joobeseisundi või käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud piirmäära ületamine tuvastatakse korrakaitseseaduses sätestatud korras. LS § 69 lg 2 p 1 sätestab, et aalkoholijoobes olevaks loetakse mootorsõidukijuht, trammijuht ja maastikusõidukijuht järgmistel juhtudel: juhi ühes grammis veres on vähemalt 1,50 milligrammi alkoholi või tema väljahingatavas õhus on alkoholi 0,75 milligrammi ühe liitri kohta või rohkem. Seega viibis süüdistatav auto juhtimisel alkoholijoobes LS § 69 lg 2 p 1 mõttes, millega rikkus LS § 69 lg 1 nõuet, et juht ei tohi olla joobeseisundis. Mootorsõiduki juhtimine joobeseisundis on karistatav kriminaalkorras KarS § 424 järgi. Seega, süüdistatava poolt on joobeseisundis auto juhtimisega täidetud KarS § 424 järgi ettenähtud kuriteokoosseisu objektiivne külg. Subjektiivsest küljest on nimetatud kuriteokoosseis täidetud juhul, isik juhib mootorsõidukit tahtlikult ja tema tahtlusega, vähemalt kaudse tahtlusega, on hõivatud LS § 69 lg 2 p 1 kirjeldatud joobeseisund. Kohus leiab, et süüdistatav pani talle süüksarvatud kuriteo toime otsese tahtlusega ( auto juhtimine), ning kuriteokoosseisule vastav asjaolu – auto juhtimine joobeseisundis oli hõivatud isiku vähemalt kaudse tahtlusega. KarS § 16 kohaselt tahtlus on kavatsetus, otsene ja kaudne tahtlus. Isik paneb teo toime kavatsetult, kui ta seab eesmärgiks süüteokoosseisule vastava asjaolu teostamise ja teab, et see saabub, või vähemalt peab seda võimalikuks. Isik paneb teo toime kavatsetult ka siis, kui ta kujutab endale ette, et süüteokoosseisule vastav asjaolu on eesmärgi saavutamise hädavajalik tingimus. Isik paneb teo toime otsese tahtlusega, kui ta teab, et teostab süüteokoosseisule vastava asjaolu, ja tahab või vähemalt möönab seda. Isik paneb teo toime kaudse tahtlusega, kui ta peab võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist ja möönab seda. KarS § 18 kohaselt ettevaatamatus on kergemeelsus ja hooletus. Isik paneb teo toime kergemeelsusest, kui ta peab võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist, kuid tähelepanematuse või kohusetundetuse tõttu loodab seda vältida. Isik paneb teo toime hooletusest, kui ta ei tea süüteokoosseisule vastava asjaolu esinemist, kuid oleks seda tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral pidanud ette nägema. Süüdistatav teadis, et ta juhib mootorsõidukit ja tahtiski seda. See tuleneb tema ütlustest, et ta oli tööle kutsutud ja ta sõitiski tööle autoga, töökohani on 6-7 kilomeetri. See on otsene tahtlus auto juhtimise osas. Kohus leiab, et süüdistatav pidi võimalikuks süüteokooseisule vastava asjaolu saabumist ehk pidi võimalikuks, et ta juhib mootorsõidukit joobeseisundis, ja möönis seda ehk sootus sellega (et ta juhib autot sellises seisundis, milles ta oli autosõidu alustamisel), jätkates sõitmist kuni ta oli peatatud politseioperatsiooni käigus. Sellise järelduse tegemine on võimalik tuginedes süüdistatava ütlustele. Nimelt, ta selgitas, et eelmisel õhtul jõi seoses sünnipäevaga pudeli konjaki 0,7 l, pudelis jäi natukene. Hommikul kell 6, kutsuti aga ootamatult tööle, kell 7 pidi ta olema juba tööl. Kohus nõustub, et alkoholi sisalduse tunnetamine erinevate inimeste poolt on ka erinev ja kohus ei välista, et süüdistatav tunneb ennast suurepäraselt ka pärast õhtust konjaki tarvitamist. Siinjuures ei ole aga põhiline isiku individuaalne tundlikkus alkoholi sisalduse ja mõju vastu, vaid objektiivne leid - alkoholisisaldus väljahingatavas õhus. Kui see ületab 0,75 mg/l kohta näitu, pole kuriteokooseisu täitmiseseisukohalt enam oluline, kuidas isik ennast tundis. Keskmise teadmistega isiku jaoks on piisavalt arusaadav, et juhul, kui ta tarvitab õhtul olulist kogust kanget alkoholi ( antud juhul peaaegu 0,7 l pudeli konjakit), võib järgmisel päeval, eriti aga hommikul ja varahommikul esineda tal alkoholi tarvitamisest tingitud seisund,

millises auto juhtimine on seadusega keelatud. Asudes sellises olukorras autot juhtima, võtab süüdistatav endale süüteo toimepanemise riski. Juhul, kui isik sooviks tugineda asjaolule, et joobeseisundis olek ei olnud auto juhtimisel hõivatud tema tahtlusega, peaks süüdistatav põhjendama, millised olid need asjaolud, mis lubasid talle mõistlikult uskuda, et oht ei realiseeru, ehk auto juhtimisel ei viibi ta alkoholi tarvitamisest tingitud keelatud seisundis. Kusjuures sellistele asjaoludele tuginemine peab olema tõsimeelne. Kui seda ei ole, ei saa rääkida tahtluse puudumisest ehk ettevaatamatusest ( vt RKKKo lahend 3-1-1-40-13 p 10). Antud juhul tugines süüdistatav ainukesele asjaolule, nimelt oma enesetundele, mis oli hommikul hea. Kohus on juba selgitanud, et alkoholi tarvitamisele järgnenud hea enesetunne ei ole see tõsiseltvõetav asjaolu, mille esinemisel oleks tahtlus välistatud. Õigusvastasust ja süüd välistavaid asjaolusid pole kohus tuvastanud. Süüdistatava tegu on õigusvastane kuna vastab KarS § 424 ettenähtud kuriteo koosseisule, süüdistatav on süüdiv ja täisealine.

KARISTUS

KarS § 56 lg 1 alusel karistamise alus on isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Kohus selgitab, et karistuse määra valimisel on kohtupraktika välja kujunenud. Riigikohtu lahendis nr 3-1-1-58-13 on märgitud, et kohtupraktikas välja kujunenud seisukoha järgi tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr (vt nt RKKKo 3-1-1-77-11, p 11 ja 3-1-1-52-13, p 19). Näiteks tuleb juhul, kui isik on kriminaalasja esemeks oleva ühe või mitme teoga täitnud kuriteokoosseisu mitu erinevat kvalifitseerivat tunnust, hinnata tema süüd reeglina suureks. Samuti võivad süü suurust iseloomustada isiku teopanus grupiviisilise teo puhul, koosseisupärase käitumise süstemaatilisus, tagajärje raskus, samuti kannatanu isik ja tema käitumine teo toimepanemise ajal (vt RKKKo 3-1-1-76-12, p 7). Lisaks isiku süüle tuleb KarS § 56 kohaselt isikule karistuse mõistmisel arvestada ka eri- ja üldpreventiivseid kaalutlusi, so võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid (vt ka RKKKo 3-1-1-76-12, p 7 ja 3-1-1-52-13, p 19). Kui isiku käitumisele pole senised karistused mõju avaldanud ja normi rikkumisele on vaja reageerida rangemalt, et kinnistada keelunormi kehtivust, saab isikule mõista karistuse ka üle sanktsiooni keskmise määra, vaatamata sellele, et tema süü on keskmine (vt ka nt RKKKo 31-1-26-03, p 5). Kohtuistungil väljendas süüdistatav kahetsust. Seda ta tegi ka kohtueelse uurimise käigus. Kohus arvestab kahetsust karistust kergendava asjaoluna KarS § 57 lg 1 p 3 mõttes. Karistust raskendavaid asjaolusid kohus tuvastanud ei ole. Kohus leiab, et süüdistatava süü suurus on keskmisest tunduvalt väiksemal määral. Tegemist on teise astme üheepisoodilise kuriteoga. Tegemist on ohudeliktiga, mis tähendab, et teo toimepanemisele ei järgne konkreetne kuritegelik tagajärg. Kohus arvestab, et süüdistatava organismis avastatud alkoholisisaldus oli 0,77 mg/l kohta, kriminaalselt on auto juhtimine alkoholi tarvitamisest tingitud seisundis karistatav, kui näit on

vähemalt 0,75 mg/l kohta. Seega, süüdistatav viibis joobeseisundis, mis oli potentsiaalselt vähemohtlik võrreldes keskmise või raske joobeseisundiga. Süüdistatav juhtis mootorsõidukit joobeseisundis lühikest aega. Samas ta lõpetas rikkumise mitte oma tahte järgi, vaid seoses süüteo avastamisega politsei poolt. Süüdistatav on varem kriminaalkorras karistatud isik, ja seda kolmel korral. Karistustena olid isikule määratud nii rahatrahv kui ka vangistus. Ühel korral oli isik vangistusest tingimuslikult vabastatud (02.08.2012 Viru Maakohtu kohtuotsusega). 02.08.2013 Viru Maakohtu kohtuotsusega mõisteti isikule reaalne vangistus, millest ta oli ennetähtaega vabastatud 04.02.2014 kohtumäärusega. Vabanedes 17.02.2014 pani isiku uue kuriteo toime 21.08.2014, kuigi talle määratud katseaeg lõpeb alles 17.05.2015. Kohus hindab isiku sellist käitumist kergemeelsena. Kohus leiab, et ka pärast kolme süüdimõistvat kohtuotsust ja ühest reaalsest vangistusest ei teinud isik siiski enda jaoks piisavaid järeldusi, et süütegude toimepanemist tuleb tõsikindlalt lõpetada. Samas kohus tunnustab, et isik on katseaja kestel asunud tööle, tema ülalpidamisel on pere. See iseloomustab süüdistatava isikut positiivsest küljest. KarS § 56 lg 2 näeb ette, et kui eriosa paragrahv võimaldab vangistuse kõrval mõista ka muid, kergemaid karistusi, peab kohus otsuses vangistuse mõistmist põhistama. KarS § 424 sanktsioon näeb karistusena ette rahaline karistus või vangistus kuni 3-aastani. Seega analüüsib kohus algul, kas isikut on võimalik karistada rahalise karistusega. Kohus leiab, et süüdistatava karistamine rahalise karistusega ei vasta karistuse eesmärkidele. Selle karistusega ei ole kohtu arvates konkreetsel juhul võimalik saavutada seda, et isik hoiduks edaspidi süütegude toimepanemisest ja õiguskord oleks kaitstud. Isiku süü suurus (kohtu hinnangul ebaoluline) oleks aluseks, mil kohus saaks reaalselt kaaluda rahalise karistuse mõistmist käesoleva kuriteo puhul. Seda enam, et isikul on olemas töökoht, seega püsiv sissetulek, mille arvelt oleks karistus mõistliku aja jooksul täidetav ja täidetud. Samas ei saa jätta tähelepanuta süüdistatava isikut. Süüdistatav on rahalise laadi karistusega karistatud 2013. ja 2014. aastatel kahel korral - väärteokorras Relvaseaduse sätete rikkumise eest ning kriminaalkorras - mittelubatud alkoholi hoidmise eest suures koguses. Pärast seda, olles karistatud reaalse vangistusega ja vabastatud enne tähtaega veebruaris 2014, pani sellest 6 kuu möödumisel ja 2 kuu möödumisel alates kriminaalkorras rahalise karistusega karistamisest uue kuriteo toime, kuigi katseaja pikkus on üle aasta. Sellest teeb kohus järelduse, et rahalise laadi karistus ei ole süüdistatavale piisavaks meetmeks, et isik hoiduks edaspidi uute süütegude toimepanemisest. Maakohus ei näe ühtki põhjust, miks isikule oleks põhjendatud kohaldada kolmandat korda karistusmeetmena rahalist laadi karistust, eriti arvestades süüdistatava isikut, ja millest saaks kohus välja lugeda, et nüüd, kui isik on juba karistatud kriminaalkorras kolmel korral ja saab neljanda karistuse ja tema suhtes kohaldati nii rahatrahvi, rahalist karistust, vangistusest tingimusi vabastamist, vangistust, vangistusest ennetähtaegset vabastamist käitumiskontrollile allutamisega, nüüd, kui kohaldada isikule karistusena jälle rahalist karistust, hakkab isik edaspidiselt süütegude toimepanemisest hoiduma. Kohus ei näe selles loogikat. Isikule võimaldati korduvalt asuma seadusekuulekale elule ja vältima süütegude toimepanemist, kohaldades rahalist karistust, vangistusest tingimise vabastamist ja viimati vangistusest ennetähtaegset vabastamist. Sellega on riigi usalduse krediit süüdistatava suhtes ammendunud. Maakohtu arvates, ei ole rahalise karistuse mõistmine võimalik ega põhjendatud eripreventiivsetel kaalutlustel. Seega, on kohus seisukohal, et süüdistatavale tuleb mõista karistusena vangistus, seda aga vastavalt süü suurusele ja tema isikule. Kohus leiab, et põhjendatud karistuse määr oleks 3 kuud vangistust ehk sanktsiooni alammäärale lähedane määr, mis on proportsionaalne ebaolulisele süü suurusele ja korduvalt karistatud süüdistatava isikule.

Kuna tegemist on lühimenetlusega, tuleb vastavalt KrMS § 238 vähendada vangistust ühe kolmandiku võrra, kandmisele kuulub 2 kuud vangistust. KarS § 76 lg 6 näeb ette, et juhul, kui vangistusest enne tähtaega vabastatud isik paneb katseajal toime uue kuriteo, mille eest teda karistatakse vangistusega, viiakse kandmata jäänud karistuse osa täide ja liitkaristus mõistetakse KarS § 65 lg 2 alusel. Kohus juhib tähelepanu, et tegemist ei ole kohtu kaalutlusotsustusega, vaid seaduse normi otsese kohaldamisega. Süüdistatav karistatakse 2-kuulise vangistusega kuriteo eest, mis on toime pandud KarS § 76 alusel määratud katseajal. Järelikult kuulub kohaldamisele KarS § 76 lg 6 ja 65 lg 2 regulatsioon - ärakandmata karistuse täitmisele pööramine ja liitkaristuse moodustamine. Maakohus selgitab süüdistatavale, et varasema karistuse täitmisele pööramine ja liitkaristuse moodustamine KarS § 76 lg 6 ja 65 lg 2 alusel ei ole seotud isiku süü suuruse ega süüdistatava isikuga. Varasema karistuse täitmisele pööramise ja liitkaristuse moodustamise aluseks on uue kuriteo toimepanemine KarS § 76 korras määratud katseajal ja fakt, et uue kuriteo eest mõistetakse karistusena vangistust. Maakohus märgib, et sama regulatsioon jääb kehtima ka pärast Karistusseadustiku revisjoni, see on alates 01.01.2015 kehtima hakkav KarS § 76 lg 8. Süüdistatavale varem mõistetud ja ära kandmata jäänud karistuse osa 1 aastat 1 kuu 17 päeva vangistust tuleb täitmisele pöörata ning suurendada käesoleva kohtuotsusega mõistetud karistust, 2 kuud vangistust, ärakandmata karistuse osa, 1 aasta 1 kuu 17 päeva vangistust, võrra. Kandmisele kuulub liitkaristus 1 aasta 3 kuud 17 päeva vangistust, millest tuleb maha arvata 2 päeva eelvangistust.

KOHTU MEETMED

S.S tuleb süüdi tunnistada KarS § 424 järgi ja mõista talle karistusema vangistus lõplikult 1 aasta 3 kuud 15 päeva. Karistusaja algust arvestada alates isiku vanglasse saabumise ajast KrMS § 414 lg 2 alusel. Tõkend- elukohast lahkumise keeld alates 21.08.2014 - tühistada kohtuotsuse jõustumisel.

KRIMINAALMENETLUSE KULUD

Vastavalt KrMS § 175 lg 1 p 4,5,9 on kuludeks kaitsjatasu, kriminaalasja paljundamise kulu, sundraha. KrMS § 180 lg 1 alusel kannab menetluskulusid süüdistatav süüdimõistva kohtuotsuse tegemisel. Kohus on teinud süüdistatava suhtes süüdimõistva kohtuotsuse. Järelikult kannab menetluskulusid süüdistatav ise. KrMS § 180 lg 3 alusel on võimalik jätta osa menetluskulusid riigi kanda arvestades süüdistatava majanduslikku olukorda, kui kohtukulude summa käiks isikule ilmselt üle jõu ja võib takistada tema resotsialiseerimist. Kohus leiab, et kuna isik on süüdi tunnistatud ja karistatud vangistusega ja kuigi vanglas on isik kohustatud töötama kui ta on tööle määratud, reaalne olukord on selline, et kinnipidamisasutuses ei ole kõik vangid tööga hõivatud, või tööst saadavad sissetulekud on madalad. Sellises olukorras leiab kohus põhjendatuks jätta menetluskulude mõistlik osa riigi kanda KrMS § 180 lg 3 alusel. Menetluskuludest osaline vabastamine on põhjendatud, kuna kohtukulude täielik summa on isikule ilmselt üle jõu. Lõplikult kohus leiab, et riigi kanda on põhjendatud jätta kohtueelsel uurimisel ja kohtulikul arutamisel osutatud õigusabi tasu 76,08 eurot ja 106,08 eurot, toimiku paljundamise kulud 0,45 euro, osa sundrahast. Esimese astme kuriteo puhul on sundraha 532,50 eurot. Kohus leiab, et süüdistatavalt kuulub väljamõistmisele 300 eurot sundraha.

KrMS § 180 lg 3 alusel tuleb määrata kohtukulude 300 eurot tasumine 12 (kaheteistkümne) kuu jooksul, sest vangistusega karistatud isiku puhul on sellise summa maksmine ühekordselt üle jõu.

Inna Kirsipuu kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.