Tõnis Kihuoja süüdistustes KarS § 121 järgi üldmenetluses
Süüdistatav
Tõnis Kihuoja, isikukood 37212094926, elukoht xxxx, töökoht puudub, varem kriminaalkorras karistatud 4-l korral, viimati Viru Maakohtu 12.05.2011 otsusega KarS § 121 järgi vangistusega 2 kuud, mida KarS § 65 lg 2 alusel suurendati Pärnu Maakohtu 28.05.2009 otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa 5 kuud 28 päeva võrra ning lõplikuks karistuseks mõisteti 7 kuud 28 päeva vangistust, mis asendati 476 tunni üldkasulikku tööga tähtajaga 1 aasta 6 kuud alates kohtuotsuse jõustmisest. Väärtegude toimepanemise eest on karistatud kahel korral. Tõkend elukohast lahkumise keeld oli kohaldatud 11.02.2013 – 12.02.2014.
Kaitsja
Advokaat Mihkel Gaver
RESOLUTSIOON:
1.Tõnis Kihuoja süüdistuses KarS § 121 järgi õigeks mõista.
2.KrMS § 181 lg 1 alusel jätta menetluskulud riigi kanda.
3.Jätta läbi vaatamata A K tsiviilhagi. Kannatanul on õigus esitada hagi uuesti tsiviilkohtumenetluse korras.
Välja mõista riigieelarvest eraldatud vahendite arvelt Advokaadibüroo Sirje Must OÜ kasuks 982,56 (üheksasada kaheksakümmend kaks eurot 56 senti, s.h käibemaks 20% summas 163,76 eurot) eurot advokaat Mihkel Gaveri poolt määratud korras süüdistatava Tõnis Kihuoja kaitsjana osutatud õigusabi eest. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale on kohtumenetluse poolel õigus esitada apellatsioon Tartu Ringkonnakohtule Viru Maakohtu kaudu. Apellatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada Viru Maakohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates 26. novembrist 2014 (seega hiljemalt 3. detsembriks 2014). Apellatsiooniteate esitamisel on kohtuotsus kättesaadav Viru Maakohtu kantseleis 18. detsembril 2014. Apellatsioon esitatakse otsuse teinud kohtule kirjalikult 15 päeva jooksul, alates päevast, mil kohtumenetluse poolel oli võimalik kohtus tutvuda kohtuotsusega, s.o hiljemalt 2. jaanuar 2015. Süüdistus Süüdistusakti kohaselt süüdistatakse Tõnis Kihuoja selles, et tema tungis 23.10.2012 kella 08.00 paiku xxxx asuvas korteris omavaheliste suhete pinnal tekkinud tüli käigus kallale A Kle, võttis tal õlavartest kinni ning viskas ta korterist välja trepikotta. Seejärel, kui A. K oli läinud korterisse tagasi ja istunud esikus asuvasse tugitooli, võttis T. Kihuoja tal õlavartest kinni, tõstis ta tugitoolist püsti ja tahtis korterist välja visata, kuid A. K võttis tugitooli servadest kinni. Seejärel tõmbas T. Kihuoja kannatanul õlavartest kinni hoides ta jõuga tugitoolist lahti, raputas teda ja jõuga lükkas korterist välja. Selle lükkamise käigus tabas T. Kihuoja küünarnukk A. Kt vastu nägu vasakule poole silma alla. T. Kihuoja põhjustas oma tegevusega kannatanule füüsilist valu ja tervisekahjustusi - paremal randme piirkonnas vähese turse ja mõlemal õlavarrel hematoomid. Seega T. Kihuoja, valu ning tervisekahjustusi tekitavalt kehaliselt väärkoheldes teist inimest, pani toime karistuseadustiku (KarS) § 121 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Tõendid
1.1.Kannatanu A. K ütlustest nähtub, et. ta sai T. Kihuojaga tuttavaks siis, kui viimane koos elukaaslase S Pga hakkas temalt 2009. a oktoobris lepingu alusel üürima korterit aadressil xxxx. Suhted muutusid halvaks kevadel-suvel 2012, kui üürnikel tekkis üürivõlg ja ka võlgnevus korteriühistu ees. Augustis 2012 ütles A. K üürilepingu üles ja palus üürnikel korterist lahkuda ning teatas, et kavatseb hakata lähiajal korteris remonti tegema. T. Kihuoja ja S. P korterist tähtaegselt välja ei kolinud. 22.10.2012 käis kannatanu koos abikaasaga korteris, keeras köögis vee ja gaasi kinni ning teatas, et järgmisel päeval tulevad uuesti ja hakkavad remonti tegema. 23.10.2012 hommikul sisenesid A. K ja tema abikaasa lukustamata korterisse ning suundusid kööki, kus hakati kraanikaussi ära võtma. Mõni aeg hiljem tuli toast välja T. Kihuoja ja palus kannatanul ja tema mehel korterist lahkuda. Viimased palvele ei reageerinud ja teatasid, et hakkavad remonti tegema nagu oli kokku lepitud. Siis hakkas T. Kihuoja neid solvama ja kannatanu palus oma mehel korterist lahkuda, et meeste vahel ei tekiks konflikti, ta lootis lahendada vaidluse rahumeelselt. Mõni aeg vestlesid T. Kihuoja ja A. K rahulikult ja süüdistatav ütles, et nemad lahkuvad korterist ainult kohtu kaudu. Seejärel hakkas T. Kihuoja kannatanut korterist välja ajama, tõugates kannatanut kätega selga ning tõstis ta lõpuks korterist välja. A. K läks samas trepikojas alumisel korrusel asuvasse korterisse, kus tema koos abikaasaga ajutiselt elas ja kutsus välja politsei. Pärast seda läks ta
tagasi süüdistatava valduses olnud korterisse, sisenes esikusse, istus tugitooli ja jäi politseid ootama. Peale süüdistatava viibis esikus ka S. P, kes ütles T. Kihuojale, et tema viskaks kannatanu korterist välja, mingil ajal nägi S.Pt korteris ka alasti. T. Kihuoja võttis kannatanul kahe käega õlavartest kinni ja hakkas teda tugitoolist tõstma. Samal ajal hoidis kannatanu tugitooli käepidemeist kinni. Lõpuks õnnestus süüdistataval kannatanu püsti tõsta ja korterist välja visata. Kui T. Kihuoja teda õlavartest kinni hoidis ja teda jõuga tugitoolist lahti tiris, tundis ta valu ning nahale on tekkinud hematoomid ja marrastus. Tunnistab, et mingil ajal, kui T.Kihuoja teda kinni hoidis sai viimaselt ka küünarnukiga vastu nägu, ei mäleta täpselt millal, ei tea kas see võis olla kogemata. Kannatanu ütlustest nähtub veel, et hiljem pöördus ta kohtusse võlgnevuse hüvitamiseks ja korteri vabastamiseks.
1.2.Kannatanu ütlustega haakuvad tunnistaja E E ütlused, millest nähtuvalt tunnistaja, olles politseinik, saabus väljakutse peale Võidu tänavale lahendama üürniku ja üürileandja vahelist tüli. Kohale saabudes tuli trepikojas vastu naisterahvast üürileandja, kes seletas, et tema läks oma korterisse, kus üürnik-meesterahvas võttis tal õlgadest kinni ja viskas ta jõuga korterist välja. Naisterahvas võttis ära fliisjaki ja näitas oma õlavart, mis oli punane. Seejärel läks tunnistaja paarimehega ülesse üürnikega rääkima. Kohtuistungil tundis tunnistaja süüdistatavas ära isiku, kellega oli juhtunust rääkinud. Kuigi tunnistaja E. E ei näinud pealt, kuidas süüdistatav A. K jõuga korterist välja tõstis, on tema ütlused kohtukõlbulik tõend. KrMS § 66 lg 21 p 2 sätestab, et tunnistaja ütlus tõendamiseseme nende asjaolude kohta, millest ta on saanud teadlikuks teise isiku vahendusel, ei ole tõend, välja arvatud kui tunnistaja ütluste sisuks on teiselt isikult kuuldu vahetult enne rääkimist tajutud asjaolude kohta juhul, kui nimetatud isik oli rääkimise ajal veel tajutu mõju all ning puudub alus arvata, et ta moonutas tõde. Käesoleval juhul on tunnistaja E. E ütluste sisuks kannatanult kuuldu temaga vahetult enne rääkimist toimunu kohta. Rääkimise ajal oli A. K tajutu mõju all ja ei ole alust arvata, et ta moonutas tõde.
1.3.Tunnistaja E. E ütlusi kinnitab ka patrullileht, millest nähtuvalt sai patrullitoimkond, mille koosseisus oli ka tunnistja E. E, 23.10.2012 kell 08.18 väljakutse aadressil xxxx, kus toimus üürileandja A. K ja üürniku vahel tüli, mille käigus T. Kihuoja tungis üürileandjale kallale.
1.4.23.10.2012 koostatud patsiendikaart tõendab, et kannatanu pöördus EMO-sse vigastuste fikseerimiseks 23.10.2012 kell 11.25, fikseeriti parema randme piirkonna turse, hematoomid mõlemal õlavarrel.
1.5.T. Kihuoaja ütlustest nähtub, et A. K käis päev enne süüdistuses märgitud vahejuhtumit süüdistatava ja S. P korteris, kui viimased olid ära ning keeras gaasi ja köögis vee kinni. Sama päeva õhtul käis kannatanu uuesti süüdistatava juurest läbi ja ütles temale, et hakkab järgmisel päeval korteris remonti tegema. Järgmise päeva hommikul enne kella kaheksat ta kuulis, et keegi tuli korterisse, uksele ei koputatud, lihtsalt tuldi sisse, ta läks kööki, kus nägi kannatanut ja tema meest. Süüdistatav küsis viimastelt, mida nad teevad hommilul vara, mille peale vastati, et teevad remonti ja võtavad vee ära. T. Kihuoja käskis kannatanul ja tema mehel korterist lahkuda, mees lahkus, ta ajas T. K köögist välja esikusse. Siis tuli S. P, kes oli ilma riieteta ja hakkas ise kannatanut korterist välja ajama. Ta läks tagasi kööki suitsetama ning kuulis, et sõimlemine käis edasi, kuid ta ei näinud, kuidas S. P kannatanu korterist välja ajas, nägi ainul seda, kui S. P hoidis ust kinni ja prõmmimine käis. A. K ütles ukse tagant, et kutsub politseid ja seejärel prõmmimine lõppes. Mõni aeg hiljem tuli kannatanu uuesti korterisse ja istus esikus tugitooli ja ütles, et tema kuskile ei lähe, S. P õiendas kannatanuga aga ta ei näinud, mis S.P ja kannatanu vahel edasi juhtus. T.Kihuoja tunnistab, et puudutas kannatanut vaid ühe korra, kui labakäega lükkas teda köögist välja, tema ei lükanud kannatanut korterist jõuga välja kuna kartis kriminaalkaristust. Ta tunnistab, et nad olid kannatanule üüriraha võlgu, kuid põhjuseks oli asjaolu, et talle ei makstud õigeaegselt töötasu välja. Remondi tegemiseks ta kannatanule luba pole andnud.
1.6.Tunnistja S. P ütlustest nähtub, et. 23.10.2012 hommikul magades kuulis, et keegi tuli korterisse, ta palus T. Kihuojal minna vaadata, mis toimub. Ta kuulis hääli ja sai aru, et korterisse tuli kannatanu oma mehega, ta vihastas ja läks alasti kööki, sel ajal oli A. K mees juba ära läinud. Tunnistaja küsis kannatanu käest, mida ta teeb korteris, mille peale viimane vastas, et tahab hakata remonti tegema. S. P nõudis A. Klt, et ta lahkuks korterist, viimane keeldus. Tunnistaja nägi, kuidas T. Kihuoja lükkas kannatanut ühe käega köögist välja. Seejärel läks süüdistatav tagasi kööki ning tunnistaja hakkas ise A. Kt korterist välja ajama, võttes viimasel kätest kinni ja viskas ta korterist välja. Seejärel hakkas kannatanu prõmmima ukse taga, tunnistaja aga hoidis jõuga ust. Kannatanu saigi prõmmimisest sinikad, mitte aga sellest, et keegi oleks temale vägivallaga kallale tulnud. Samuti võis kannatanu ise tekitada endale vigatused. Mõni aeg hiljem tuli kannatanu uuesti korterisse ja istus esikus tugitooli. S. P läks uuesti kannatanut korterist välja ajama, võttis A. Kl kätest kinni, rabas õlavartest ja käevartest ja lükkas korterist välja. T. Kihuoaja oli sellel ajal köögis ja tegi suitsu. S.P tunistab, et nad olid kannatanule võlgu kuna T.Kihuojale ei makstud palka välja, kannatanu oli nõudnud nende lahkumist korterist ja nad oli lubanud lahkuda, kuna raha polnud ei saanud nad lahkuda. Kohtu põhjendused.
2.Kohus leiab, et KarS § 121 objektiivse süüteokoosseisu tunnused T. Kihuoja tegevuses on tõendatud ülaltoodud kannatanu ütlustega, samuti tunnistaja E E ütlustega, koopiatega politsei patrullilehest ja kannatanu patsiendikaardist.
2.1.Kohus ei nõustu kaitsja seisukoga, et kannatanu ütlused on ebausaldusväärsed. Kannatanu on algusest peale olnud oma ütlustes järjekindel, väites, et mitte S. P ei tõstnud teda korterist jõuga välja, vaid seda tegi T. Kihuoja. Sama on kannatanu öelnud ka tunnistajale E. Ele, kui viimane saabus politseinikuna väljakutse peale sündmuskohale. Kohtu hinnangul ei ole kannatanul ja tunnistajal E. El alust anda ebaõigeid ütlusi. Ebausutav on, et kannatanu süüstab vale isikut, sest tema jaoks pole vahet, kes tema suhtes vägivalla tarvitamise eest karistada saaks.
2.2.Ebausaldusväärseiks peab kohus süüdistatava T.Kihuoja ja tunnistaja S.P ütlusi. Mõlemad teadsid, et T. Kihuoja on karistatud isik, kes just oli lõpetanud karistuse kandmise üldkasuliku töö tegemise näol eelmise kohtuotsuse alusel ja neil oli põhjendatud kartus, et uue süüdimõistva kohtuotsuse korral võib T.Kihuoja saada vanglakaristuse.
2.3.Süüdistuses on märgitud, et T.Kihuoja poolt kannatanu lükkamise käigus tabas T.Kihuoja küünarnukk kannatanut vastu nägu vasakule poole silma alla. Seega ei süüdistata T.Kihuojat kannatanu löömises küünarnukiga näkku, vaid lihtsalt märgitakse, et küünarnukk tabas kannatanu nägu. Kannatanu on märkinud, et ta ei oska öelda, kas küünarnukiga löömine oli tahtlik või kogemata. Prokurör leidis, et puuduvad tõendid selle kohta, et T.Kihuoja oleks kannatanut tahtlikult küünarnukiga löönud. Kohus nõustub prokuröri seisukohaga.
3.Subjektiivsest küljest eeldab kehaline väärkohtlemine tahtlust, koosseis on täidetud, kui süüdlane paneb teo toime vähemalt kaudse tahtlusega. Kohus leiab, et T. Kihuoja tegutses A. Kt korterist jõuga välja tõstes vähemalt kaudse tahtlusega kannatanule valu tekitamise osas. Ta pidi vähemalt võimalikuks pidama ja möönma, et endast pea jagu lühema naisterahva jõuga korterist väljatõstmisega ta viimasele ka valu põhjustab.
4.Kontrollides õigusvastasust välistavate asjaolude esinemist T.Kihuoja tegevuses nõustub kohus kaitsja seisukohaga, et T. Kihuoja vastutus on välistatud, kuna etteheidetava teo toimepanemisel tegutses süüdistatav hädakaitses.
KarS § 28 lg 1 sätestab, et tegu ei ole õigusvastane, kui isik tõrjub vahetut või vahetult eesseisvat õigusvastast rünnet enda või teise isiku õigushüvedele, kahjustades ründaja õigushüvesid, ületamata seejuures hädakaitse piiri. Riigikohtu kujundatud praktika kohaselt toimub hädakaitse tegevuse kontrollimine kindla skeemi järgi. Hädakaitse jaguneb esmalt hädakaitseseisundiks (vahetu või vahetult eesseisev õigusvastane rünne kaitsja või mõne teise isiku õigushüve vastu) ja teiseks hädakaitsetegevuseks (ründaja õigushüvede kahjustamine sobiva ja kaitsja käsutuses oleva säästvaima vahendiga, mis peab vastama ründe ohtlikkusele). Selleks, et oleks võimalik rääkida hädakaitsest ja/või selle piiride ületamisest, tuleb kõigepealt tuvastada hädakaitseseisundi olemasolu. Alles pärast hädakaitseseisundi tuvastamist on võimalik hinnata, kas kaitsetegevus jäi hädakaitse piiridesse või ületas neid.
4.1.Hädakaitseseisundi olemasoluks peab esinema õigusvastane rünne kaitsja või teise isiku õigushüvedele. Kohtu hinnangul oli käesoleval juhul kaitstavaks õigushüveks üürniku õigus kodu puutumatusele. Riigikohtu praktika kohaselt laieneb põhiseaduse §-s 33 sätestatud kodu puutumatuse põhimõte ka üürnikule (vt Riigikohtu lahend nr 3-1-1-144-05, p 12) ja seega ei ole korteri omanikul õigust ilma üürniku nõusolekuta korterisse siseneda. Õigusvastaseks loetakse rünne, mille kohta ei ole lubatavat normi. Korteriomanikust kannatanul puudus õiguslik alus siseneda süüdistatava ja tema elukaaslase valduses olevasse korterisse. Süüdistatava ja tunnistaja S.P ütlustest nähtuvalt polnud nad andnud A. Kle nõusolekut hakata korteris remonti tegema, viimane sisenes varasel kellaajal koputamata korterisse, kus pere magas. Tähendust ei oma asjaolu, et kannatanu ütles augustis 2012 sõlmitud üürilepingu üles ja jurist teatas talle, et pärast kolmekuulise tähtaja möödumist lepingu ülesütlemise järel võib korteriomanik hakata korterit oma äranägemise järgi kasutama. Olukorras, kus isik tahab asja teise isiku valdusest välja nõuda, tuginedes sellele, et teine isik valdab asja ilma õigusliku aluseta, peab ta tõendama, et valdajal puudub asja valdamiseks õiguslik alus. Seadusliku valduse eelduse ümberlükkamiseks ja korteri oma valdusesse tagasi saamiseks pidi kannatanu pöörduma tsiviilkohtusse hagiga T. Kihuoja ja S. P vastu ning tõendama tsiviilmenetluses, et üürileping on kehtivalt üles öeldud, üürnikud valdavad korterit ebaseaduslikult ja peavad korterist lahkuma. Omaniku ja üürniku vahelisi õigussuhteid on Riigikohus käsitlenud otsuses 3-1-1-23-11 (jõusse jäeti madalama astme kohtu otsus korteriomaniku süüditunnistamises KarS § 266 lg 1 järgi omavolilises sissetungis tema omandis olevasse korterisse üürnike nõusolekuta). Nimetatud lahendis märgib Riigikohus, et madalama astmete kohtud on ebaproportsioonaalselt palju tähelepanu pööratud üürilepingu kehtivuse kontrollimisele. Märgitakse, et valduse seaduslikkust ja heausksust üldjuhul eeldatakse (AÕS § 34 lg 2 ja § 35 lg 3), et valdus karistusõiguslikus mõttes eeldab isikult nii tegelikku võimu asja üle kui ka soovi seda võimu teostada ehk valitsemissoovi. Loetakse tuvastatuks üürnike faktiline võim ja valitsemissoov korteri üle ja seega ka asjaolu, et nimetatud korter oli karistusõiguslikus mõttes omaniku jaoks võõras. Kohtu hinnangul on ka käesolevas kriminaalasjas tõendmist leidnud üürnike S.P ja T.Kihuoja faktiline võim ja valitsemissoov korteri üle ja asjaolu, et üürileandja A.K omavoliline sisenemine korterisse oli õigusvastane. Sisenedes ilma üürnikute T. Kihuoja ja S. P nõusolekuta nende valduses olnud korterisse ründas A. K vahetult üürnikutele põhiseadusega tagatud õigushüvet – kodu puutumatust, ja seega oli olemas vahetu õigusvastane rünne kaitsja ja tema pere õigushüve vastu. Hädakaitseseisundi olemasolu hindamiseks tuleb võtta arvesse seda, et A.K sisenes korterisse hommikul, kui süüdistatav, tema elukaaslane ja nende laps magasid. Arvesse tuleb võtta sedagi, et olles sellistel asjaoludel sisenenud hakkasid A.K ja tema abikaasa köögis maha
võtma kraanikaussi. Taolistel tingimustel on ka objektiivsel kõrvaltvaatajal alus asuda seisukohale, et korterisse sisenemine on hinnatav ohuna ja kodu puutumatuse kahjustamisena.
4.2.Hädakaitsetegevuse eesmärgiks on ründe tõrjumine, kusjuures selle käigus võib kaitsja kahjustada ründaja õigushüve. Ründe tõrjumise all tuleb mõista mitte pelgalt ründe tagasilöömise, vaid selle täieliku lõpetamise õigust. Seejuures peavad kaitsja poolt kaitsetegevuseks kasutatavad vahendid olema sobivad. Kaitsevahend on sobilik, kui see tõrjub ründe lõplikult, lõpetab selle täielikult ja otsekohe. Kui kaitsjal on kaitsetegevuseks valida mitme vahendi vahel, siis peab ta valima säästvaima, st vahendi, mis ründajat kõige vähem kahjustab (Riigikohtu lahend nr 3-1-1-17-04, p 11 – 11.1). Olukorras, kus ründaja jaoks säästvam kaitseviis võib, aga ei pruugi osutuda sobivaks, tuleb seda siiski kasutada, kui kaitse ebaõnnestumise korral jääb veel alles võimalus minna üle kindlamale vahendile (Riigikohtu lahend nr 3-1-1-111-04, p 14).
4.2.1.T. Kihuoja, A.K ja S.P kohtuistungil antud ütlustest nähtub, et esmalt tegid T.Kihuoja ja S.P kannatanule ettepaneku korterist lahkuda. Seega kasutas süüdistatav ebaseadusliku ründe lõpetamiseks ründaja jaoks säästvaimat kaitsevahendit ehk suulist palvet korterist lahkuda. Alles siis, kui kannatanu keeldus lahkumast ja jäi korterisse, asus süüdistatav kasutama ründe lõpetamiseks kindlamat vahendit ehk füüsilist jõudu, mille abil tõstis kannatanu korterist välja. Seejuures valis T. Kihuoja ründe lõpetamiseks sobiva ja samaaegselt ründaja huve võimalikult vähe kahjustava abinõu, ta ei löönud kannatanut, vaid tõstis ta korterist välja füüsilise jõu abil, tekitades viimasele küll valu ja vigastused (hematoomid õlavartel), kuid süüdistatav ei ületanud kohtu hinnangul hädakaitse piire KarS § 28 lg 2 mõttes. Kohus leiab, et ka „objektiivsel kõrvaltvaatajal“ oli alus asuda seisukohale, et korteri valdaja nõusolekuta korterisse sissetunginud isiku korterist väljatõstmine jõu abil on hinnatav sobiva kaitsevahendina isegi juhul, kui sellega tekitatakse ründajale valu ja mitteohtlikke vigastusi.
4.2.2.Hädakaitse tuvastamiseks tuleb kindlasti välja selgitada ka kaitsja tegevuse subjektiivne külg. Kaitsja tegevus peab olema kantud kaitsetahtest. Isik peab subjektiivselt aru saama, et ta viibib kaitseolukorras ning ta peab tegutsema sellest arusaamast lähtuvalt. T. Kihuoja tegevust hinnates leiab kohus, et tema tegevus oli kantud kaitsetahtest. Kuigi nii tema kui tunnistaja S.P on toimunu kohta andnud ka ebausaldusväärseid ütlusi, peab kohus usaldusväärseiks nende ütlusi osas mil nad kirjeldavad hommikust situatsiooni nende kodus. Eluliselt usutavad on nende ütlused selle kohta, et nad olid väga ärritatud A.K ja viimase abikaasa hommikusest omavolilisest sissetungist ja tegevusest kraanikausi eemaldamisel ja soovisid, et need isikud korterist lahkuksid. Ka kannatanu ütlustest nähtub, et T.Kihuoja tegutses vaid eesmärgiga ta korterist lahkuma sundida. Ülaltoodut arvestades leiab kohus, et süüdistatav tegutses talle etteheidetava teo toimepanemisel hädakaitses, ületamata seejuures hädakaitse piiri. Hädakaitse välistab teo õigusvastasuse, T. Kihuoja tuleb talle esitatud süüdistuses õigeks mõista. Tsiviilhagi
5.Kuna kohus mõistab T. Kihuoja talle esitatud süüdistuses õigeks, jätab kohus A.K tsiviilhagi KrMS § 310 lg 2 alusel läbi vaatamata. Kohus selgitab, et KrMS § 310 lg 3 järgi on kannatanul õigus esitada hagi uuesti tsiilkohtumenetluse korras. Menetluskulud
6.KrMS § 181 lg 1 alusel jätab kohus menetluskulud riigi kanda.
Kohtunik
(allkirjastatud digitaalselt)
Tiit Kullerkupp
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.