Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised kassatsioonimenetluse pooled Asja läbivaatamise kuupäev ja viis
3-1-1-71-14 21. november 2014 Eesistuja Lea Kivi, liikmed Eerik Kergandberg ja Saale Laos Kriminaalasi Julia Vitovetsi süüdistuses KarS § 113 järgi Tallinna Ringkonnakohtu 28. aprilli 2014. a otsus kriminaalasjas nr 1-13-10741 Julia Vitovetsi kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Toomas Pilt, kassatsioon Prokuratuur, Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Leelet Kivioja 22. oktoober 2014, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 28. aprilli 2014. a otsus Julia Vitovetsi süüdistuses KarS § 113 järgi ja saata kriminaalasi Tallinna Ringkonnakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus.
2.Kassatsioon rahuldada osaliselt.
3.Määrata Advokaadibüroo Oja, Nõu & Partnerid OÜ-le makstava riigi õigusabi tasu suuruseks Julia Vitovetsile kassatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest 187 (ükssada kaheksakümmend seitse) eurot 20 (kakskümmend) senti, sealhulgas käibemaks 31 (kolmkümmend üks) eurot 20 (kakskümmend) senti, ja jätta see menetluskulu riigi kanda.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.
Harju Maakohtu 20. veebruari 2014. a otsusega tunnistati Julia Vitovets süüdi karistusseadustiku (KarS) § 113 järgi ja teda karistati vangistusega 6 aastaks. KarS § 68 lg 1 alusel arvati karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg ja karistuse kandmise aja alguseks loeti 10. juuni 2013.
2.J. Vitovets tunnistati KarS § 113 järgi süüdi selles, et 10. juunil 2013 õhtusel ajal lõi ta Maardus Xxxxxx XX-X asuvas korteris ühise alkoholitarvitamise käigus tekkinud tüli tagajärjel noaga rindkere piirkonda enda abikaasat A. V.-i, tekitades talle eluohtliku tervisekahjustuse, s.o rindkere vasakusse poolde rinnaõõnde tungiva torke-lõikehaava üleneva aordi vigastusega. Tervisekahjustuse tüsistusena tekkis verisüdamepaun ja äge südamepuudulikkus, mille tagajärjel suri kannatanu sündmuskohal. Maakohus leidis kokkuvõtlikult järgmist. 2.1 Vaidlust ei ole selle üle, et A. V.-i surma põhjustas süüdistatav, kes lõi kannatanut ühel korral
noaga rindkere piirkonda. Tunnistajate V. T. ja V. B. ütluste kohaselt läksid J. Vitovets ning A. V.-i köögis tülli, mille tõttu V. B. korterist lahkus ja V. T. siirdus magamistuppa. Süüdistatav ja kannatanu tülitsesid tihti ning tülid olid põhjustatud alkoholi tarvitamisest ja armukadedusest. 10. juunil 2013 aset leidnud tüli võis samuti alguse saada alkoholi tarvitamise käigus võimendunud pingetest ja kannatanu armukadedusest. Usutav ei ole aga süüdistatava väide, et köögis toimunut nägi pealt V. T. 2.2 Kaitsja arvates välistab tapmise õigusvastasuse hädakaitse (KarS § 28 lg 1). Hädakaitse eeldab ründe olemasolu. On tõendatud, et enne kuriteosündmust oli kannatanu agressiivne ja pani süüdistatava suhtes toime kehalise väärkohtlemise. Eksperdi arvamuse kohaselt tuvastati J. Vitovetsil vahetult pärast kuriteosündmust värske nahamarrastus ja värske nahaalune verevalum vasakul näopoolel ning värsked nahaalused verevalumid mõlemal ülajäsemel, kehatüvel ja paremal reiel. Loetletud vigastused võivad olla tekitatud löökidest kõva tömbi eseme või esemetega ja nahakriimustused teravaservalise eseme või tömbi eseme terava serva toimel (nt küüntega). Näol, kehatüvel ja mõlemal ülajäsemel kindlaks tehtud vigastused võivad olla tekitatud süüdistatava poolt kirjeldatud viisil. 2.3 J. Vitovetsi ütluste kohaselt kasutas kannatanu tema suhtes väga intensiivset vägivalda. Ründe lõpetamiseks haaras ta lauasahtlist noa ja lõi sellega abikaasat südame piirkonda. Süüdistatav valis teadlikult suurema kahju tekitamise vahendi, sest ei ole usutav, et ta ei saanud aru, missuguse eseme ta kätte haaras. Süüdistatava kätel puudusid lõikehaavad, mis tähendab, et noa võttis ta teadlikult pidemest. Samas oli J. Vitovetsil teoreetiline võimalus köögist või korterist lahkuda, kui tema abikaasa tüli alustas. V. T. ütlustest ei nähtu, et süüdistatav hüüdis teda appi. Ründe peatamiseks võinuks J. Vitovets haarata mis tahes eseme, kuid valis selleks noa, mis ei olnud säästvaim vahend. Ühtlasi jääb arusaamatuks, miks oli vajalik lüüa kannatanut südame piirkonda. J. Vitovetsi tegevus oli kantud soovist tekitada kannatanule oluliselt suuremat kahju, kui viimane oli tekitanud talle. Süüdistataval tuvastatud vigastused ei olnud eluohtlikud ja kannatanut noaga lüües väljus ta hädakaitse piiridest. 2.4 Eksperdi arvamuse järgi lõi süüdistatav kannatanut noaga südame piirkonda. On mõistlik eeldada, et ta pidi aru saama teoga kaasnevast tagajärjest, mis välistab vastutuse KarS § 117 järgi. Tapmisele eelnes konflikt, kuid tuvastatud asjaolud kinnitavad, et J. Vitovets ei pannud tegu toime äkki tekkinud hingelise erutuse seisundis. Seega on tema vastutus ka KarS § 115 järgi välistatud. Süüdistatav nägi A. V.-i surma saabumist ette ja soovis saabunud tagajärge. J. Vitovetsi tegu iseloomustab äärmuslik ohtlikkus ja seetõttu pidi ta teadma sellise tegevusega kaasneda võivatest tagajärgedest. KarS §-s 113 sätestatud koosseisutunnuseid täites peab toimepanija tegutsema vähemalt kaudse tahtlusega. Löömisel noa vm sarnase esemega südame või muude elutähtsate elundite piirkonda möönab süüdlane mis tahes tagajärge, sh kannatanu surma saabumist, ning tegu on sellisel juhul toime pandud kaudse tahtlusega. J. Vitovetsi puhul on see kriteerium täidetud.
3.Harju Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid süüdistatav ja tema kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Toomas Pilt, kes taotlesid otsuse tühistamist ning J. Vitovetsi õigeksmõistmist.
4.Tallinna Ringkonnakohtu 28. aprilli 2014. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja
apellatsioonid rahuldamata. Ringkonnakohus märkis kokkuvõtlikult järgmist. 4.1 Süüdistatav on olnud aastaid perevägivalla ohver ja kuigi ka kuriteosündmuse päeval tarvitas kannatanu tema suhtes vägivalda, ei ole väited teo toimepanemisest hädakaitseseisundis tõendatud. Maakohus leidis põhjendatult, et J. Vitovetsi ütlused ei ole usaldusväärsed. Veenev ja eluliselt usutav ei ole ka kirjeldus, missuguses asendis süüdistatav ja kannatanu noaga löömise hetkel viibisid. 4.2 Süüdistatava ütluste ebausaldusväärseks tunnistamise tõttu puuduvad muud tõendid, mis võimaldaksid rääkida hädakaitseseisundist. Tapmistahtluse tuvastamisel tuleb seetõttu hinnata kõiki asjaolusid kogumis. J. Vitovets on tülide käigus abikaasat ka varem noaga rünnanud. Vaadeldaval juhul tõi ta abikaasa seltskonda, kus viibis tema armuke, kellega veedeti koos peaaegu kaks päeva. Teades abikaasa vägivaldset käitumist joobeseisundis ja armukadedust, arvestas süüdistatav ka võimaliku füüsilise konfliktiga. Lisaks valis J. Vitovets ründevahendiks teadlikult 20 sentimeetri pikkuse noa, mille tera pikkus oli 9 sentimeetrit. Kannatanut lõi ta noaga rindkeresse elutähtsate organite piirkonda. Pidades silmas löögi suunda ja tekitatud haava sügavust, saab rääkida tahtlikust tapmisest. Süüdistatava käitumisest ei nähtu asjaolusid, mis võimaldaksid arvata, et ta lootis saabunud tagajärge vältida, mööndes mis tahes tagajärge, sh A. V.-i surma saabumist. Kannatanu surma põhjustas ta kaudse tahtlusega. Ühtlasi on õige maakohtu järeldus, mille kohaselt ei saa süüdlase käitumist käsitada provotseeritud tapmisena KarS § 115 mõttes.
KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
5.Tallinna Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni J. Vitovetsi kaitsja vandeadvokaadi vanemabi T. Pilt, kes taotleb nii maa- kui ka ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja süüdistatava õigeksmõistmist. Kassaatori põhiseisukohad on järgmised. 5.1 Ringkonnakohus möönis, et süüdistatav on aastaid kestnud perevägivalla ohver ja ka kuriteosündmuse päeval tarvitas kannatanu tema suhtes vägivalda. Vastuoluline on aga seisukoht, mille järgi ei ole tõendatud teo toimepanemine hädakaitseseisundis. Põhjendatud ei ole ka järeldus, et puuduvad muud tõendid, mis võimaldaksid rääkida hädakaitseseisundist. Ringkonnakohus jättis tähelepanuta, et vägivalla kasutamist kinnitavad isiku ekspertiisi akt, millega tuvastati J. Vitovetsil nahamarrastused ja verevalumid, Harju Maakohtu 3. detsembri 2007. a otsus kriminaalasjas nr 1-0714478, millega A. V.-i tunnistati süüdi J. Vitovetsi kehalises väärkohtlemises, ning 16. augusti 2010. a ja 30. jaanuari 2012. a kriminaalmenetluse lõpetamise määrused, mis puudutasid süüdistatava kehalist väärkohtlemist. Süüdistatava ütluste hindamisel ei arvestatud V. T. ütlusi. J. Vitovetsil tuvastatud vigastused said tekkida ainult kannatanuga toimunud konflikti käigus. Nõustuda ei saa mõttekäiguga, nagu vähendaksid süüdistatava pereelu aadressil tehtud etteheited ja tema suhtes kasutatud pikaaegne vägivald õigust hädakaitsele. 5.2 J. Vitovetsi tegu ei ole õigusvastane, sest ta tõrjus vahetut õigusvastast rünnet enda õigushüvedele, kahjustades ründaja õigushüvesid. Varasemaid õigusvastaseid ründeid silmas pidades ohustas kannatanu õigusvastane rünne süüdistatava karistusõiguslikult kaitstud õigushüve, s.t tema elu ja tervist. Kaitsetegevus oli vajalik, ei ületanud hädakaitse piire, toimus õigusvastase ründe ajal ja
oli sobiv, sest tõrjus ründe lõplikult. Ka oli kaitsetegevus säästvaim, piirdudes ühe noalöögiga ja lõppedes samal ajal õigusvastase ründe lõppemisega. Süüdistatava tegevus oli kantud kaitsetahtest ja ta ei ületanud hädakaitse piiri. Noa haaras J. Vitovets kestva ründe käigus pärast seda, kui teda oli korduvalt löödud ja tal olid prillid eest kukkunud. Nuga oli ainuke käeulatuses asunud ese ja kannatanu surma põhjustas süüdistatav ettevaatamatusest.
6.Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Leelet Kivioja kaitsja väidetega ei nõustu, leides, et vaidlustatud kohtuotsus on põhjendatud ja seaduslik. Süüdistatava ütlused jõhkra peksmise kohta ei ole eluliselt usutavad ja need jäeti tõendikogumist õigustatult kõrvale. J. M. ja V. B. ei märganud J. Vitovetsi vigastusi ning välised tervisekahjustused puudusid süüdistataval ka kahtlustatavana kinnipidamise protokolli kohaselt. Ekspertiisiaktiga tuvastatud vigastuste iseloom ei haaku väidetava jõhkra vägivallaga, mida A. V.-i süüdistatava sõnul tarvitas. J. Vitovets on küll aastaid kestnud perevägivalla ohver ja ka kuriteosündmuse päeval tarvitas abikaasa tema suhtes vägivalda, kuid hädakaitseseisund ei ole sellegipoolest tuvastatav. Ründe tõrjumise vahend ja viis ei olnud ründe iseloomu arvestades sobivad ning süüdistatav ei kutsunud appi ka samas korteris viibinud V. T.-d. Lüües kannatanut noaga elutähtsate organite piirkonda, pani J. Vitovets tapmise toime otsese tahtlusega.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
7.Praeguses kriminaalasjas ei ole vaidlust selle üle, et süüdistuses kirjeldatud ajal ja kohas lõi J. Vitovets enda abikaasat ühel korral noaga rindkeresse südame piirkonda, mille tagajärjel kannatanu suri. Kassaator vaidlustab aga ringkonnakohtu järeldust, et süüdlase käitumises ei ole tuvastatav KarS § 28 lg-s 1 sätestatud õigusvastasust välistav asjaolu, s.t hädakaitse. Kriminaalkolleegium nõustub kaitsja etteheitega, mille kohaselt jättis apellatsioonikohus kõnealuse küsimuse lahendamisel esimese astme kohtu põhjendusi eirates osa kriminaalasja õige lahendamise seisukohalt tähtsaid tõendeid tähelepanuta.
8.Kolleegium märgib esmalt, et hädakaitse olemasoluks KarS § 28 lg 1 järgi tuleb kõigepealt tuvastada hädakaitseseisund, s.o vahetu või vahetult eesseisev õigusvastane rünne kaitsja või teise isiku õigushüve vastu (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 4. veebruari 2005. a otsus asjas nr 3-1-1111-04, p 10). Ründe olemasolu ja selle lõpuhetke tuvastamine sõltub faktilistest asjaoludest ja lähtub objektiivse kõrvaltvaataja seisukohalt teo toimepanemise ajal (nn ex ante hindamine). Hädakaitseseisundi tuvastamise järel tuleb edasi kontrollida kaitsetegevuse vastavust KarS § 28 nõuetele ja hädakaitse piiride ületamist KarS § 28 lg 2 tähenduses. Kaitsetegevus seisneb ründaja õigushüve kahjustamises ründe tõrjumiseks. Kaitsetegevuseks valitud vahend peab olema sobiv ründe lõpetamiseks ehk ründe lõplikuks tõrjumiseks, kuid samas ka säästvaim vahend selle eesmärgi saavutamiseks (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20. juuni 2008. a otsus asjas nr 3-1-1-34-08, p 10). Kaitsetegevus peab olema kantud kaitsetahtest, s.t kaitsja peab aru saama, et ta viibib ja tegutseb kaitseolukorras, ning lähtuma sellest oma tegevuses (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 3. detsembri 2012. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-107-12, p 10). Kui süüdlase tegevus ei ole kaitsetahtest kantud,
ei saa rääkida ka õigusvastasust välistava asjaolu esinemisest KarS § 28 lg 1 mõttes ega hädakaitse piiride ületamise võimalikkusest.
9.Ringkonnakohus jättis KrMS § 337 lg 1 p 1 alusel maakohtu otsuse muutmata, leides sarnaselt maakohtule, et süüdistatava ütlused on ebausaldusväärsed ja neile ei saa otsust rajada. Vaidlustatud otsuses mööndi, et kannatanu tarvitas kuriteosündmusele eelnevalt J. Vitovetsi suhtes vägivalda, kuid muud tõendid peale süüdistatava ebausaldusväärsete ütluste hädakaitseseisundist rääkida ei võimalda. Selline järeldus ei ole aga kooskõlas maakohtu otsuses sisalduvate seisukohtadega. Nimelt leidis esimese astme kohus eeskätt eksperdi arvamusele ja V. T. ütlustele tuginevalt, et kannatanu käitus enne noalööki agressiivselt ja pani J. Vitovetsi suhtes toime kehalise väärkohtlemise. Erinevalt prokuröri kassatsioonivastuse väidetest on maakohus seejuures hinnanud tunnistajate V. B. ja J. M.-i ütlusi, sedastades, et nende isikute ütlused kehalist väärkohtlemist ei välista. Maakohus vaagis ka ründe tõrjumiseks valitud säästvaima vahendi küsimust, märkides kokkuvõtlikult, et süüdistatav väljus kannatanut noaga lüües hädakaitse piiridest. Seega on maakohus erinevalt apellatsioonikohtust selgesõnaliselt jaatanud vahetut õigusvastast rünnet kaitsja õigushüve vastu, s.t hädakaitseseisundi olemasolu, ja analüüsinud ka kaitsetegevuse vastavust KarS § 28 lg-le 2. Olukorras, kus ringkonnakohtu arvates oleks tulnud tõenditele anda teistsugune hinnang või põhjendada süüdimõistvat otsust teisiti, pidanuks ta kasutama apellatsioonikohtule KrMS § 337 lg 1 p-ga 3 antud pädevust ja muutma esimese astme kohtu otsuse põhiosa. Selliselt aga ei toimitud ega ka põhjendatud, miks maakohtu otsuses osutatud tõendid siiski hädakaitseseisundi tekkimist ei kinnita.
10.Jättes tähelepanuta need maakohtu järeldused ja tõendid, mis hädakaitseseisundi esinemist kinnitavad, puudus ringkonnakohtul seejärel võimalus hinnata kaitsja apellatsiooni väiteid kaitsetegevuse sobivuse, säästvaima vahendi kasutamise, kaitsetahte olemasolu ning hädakaitse piiride võimaliku ületamise kohta. Kirjeldatud eksimusega võis kaasneda süüdlase käitumisele ebaõige materiaalõigusliku hinnangu andmine, mis on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. Arvestades, et kaitsja väidetele vastamine võib eeldada uute faktiliste asjaolude tuvastamist, ei ole see viga KrMS § 363 lg 5 kohaselt kassatsioonimenetluses kõrvaldatav. Samuti peab arvestama, et ringkonnakohtus kriminaalasja lahendanud kohtukoosseisul on juba kujunenud tõendite hindamisel põhinev siseveendumus süüdistatava süüküsimuse kohta ja seetõttu ei ole põhjendatud kriminaalasja saatmine uueks arutamiseks sama kohtu samale kohtukoosseisule. Kirjeldatud põhjustel tuleb apellatsioonikohtu otsus kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu tühistada ja saata kriminaalasi KrMS § 361 lg-st 2 ning § 341 lg-st 3 lähtudes uueks arutamiseks sama ringkonnakohtu teisele kohtukoosseisule.
11.Pidades silmas käesoleva otsuse punktis 8 märgitut, tuleb ringkonnakohtul kriminaalasja uuel arutamisel muu hulgas kontrollida apellantide väiteid J. Vitovetsile etteheidetava teo toimepanemisest hädakaitseseisundis ja anda seejuures hinnang tõenditele, millele tugines kõnealuse küsimuse lahendamisel maakohus. Kui tuvastatakse, et süüdistatav tegutses KarS §-s 113 sätestatud süüteokoosseisu tunnustele vastavat tegu toime pannes hädakaitseseisundis, on edasi vajalik vaagida küsimust kaitsetegevuse vastavusest KarS § 28 nõuetele, s.t hinnata, kas kannatanu õigusvastase
ründe tõrjumiseks valitud vahend oli eesmärgi saavutamiseks sobivaim ja säästvaim.
12.Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 341 lg-st 3, § 361 lg 1 p-st 6, § 361 lg-st 2 ning § 362 p-st 2, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu 28. aprilli 2014. a otsuse ja saadab kriminaalasja samale ringkonnakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus. Kaitsja kassatsiooni rahuldab kriminaalkolleegium osaliselt.
13.J. Vitovetsi kaitsja on esitanud taotluse riigi õigusabi tasu kindlaksmääramiseks 187 euro 20 sendi suuruses summas, sh käibemaks 31 eurot 20 senti. Taotluse kohaselt on kaitsealusega kohtumiseks, tema konsulteerimiseks ja kassatsiooni koostamiseks kulutatud aega 4 pooltundi. Tasu suhtes kuulub kohaldamisele
koefitsient
1,3,
sest
tegemist
on
esimese
astme
isikuvastase
kuriteoga.
Kriminaalkolleegium leiab, et kaitsja taotlus on põhjendatud ja tuleb riigi õigusabi seaduse § 23 lg 1, § 21 lg 3 ning § 22 lg 6 ja Eesti Advokatuuri 26. novembri 2013. a otsusega kinnitatud korra punktide 4, 7 ning 21 alusel rahuldada. KrMS § 186 lg 1 kohaselt jääb see menetluskulu riigi kanda. Lea Kivi, Eerik Kergandberg, Saale Laos /allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.