Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Villem Lapimaa ja Kaire Pikamäe
Otsuse tegemise aeg ja koht
1. märts 2019, Tallinn
Haldusasja number
3-17-2178
Haldusasi
XX kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 24.09.2017 otsuse nr 4.2-1/46666-6 tühistamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – XX, volitatud esindaja v.adv Leino Biin Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud esindaja Margit Maidla
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 9. juuli 2018. a otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
XX apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta XX apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 09.07.2018 otsus haldusasjas nr 3-17-2178 muutmata.
Jätta apellatsiooniastme menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 01.04.2019, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).
3-17-2178 Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) alustas XX suhtes 31.08.2017 kriminaalmenetlust kriminaalasjas nr XXXXXXXXXXXX karistusseadustiku (KarS) § 263 lg 1 p-i 2 tunnustel (avaliku korra raske rikkumine relvaga ähvardades).
2.PPA peatas 06.09.2017 otsusega nr 4.2-1/46666-3 XX nimele väljastatud relvaloa nr RL791012 kehtivuse relvaseaduse (RelvS) § 43 lg 1 p 21 alusel.
3.Põhja Ringkonnaprokuratuuri 08.09.2017 määrusega kriminaalasjas XXXXXXXXXXXX lõpetati menetlus XX kahtlustuses KarS § 263 lg 1 p-i 2 järgi.
nr
4.PPA lõpetas 24.09.2017 otsusega nr 4.2-1/46666-6 RelvS § 43 lg 2 alusel XX nimele väljastatud relvaloa RL791012 kehtivuse peatatuse ja tunnistas selle kehtetuks. XX tulirelv ja laskemoon jäi politseisse hoiule. Otsusega kohustati XX relva ja laskemoona relvaloa kehtetuks tunnistamise otsuse teatavakstegemisest kolme kuu jooksul võõrandama. Otsuse põhjenduse kohaselt lõpetati kriminaalmenetlus XX suhtes kriminaalmenetluse seadustiku § 199 lg 1 p-i 1 alusel, kuid isik käitus avalikus kohas tulirelva välja võttes lubamatul viisil. Kuigi XX ei kasutanud tulirelva, on politsei jaoks juba tema otsus relv konfliktiolukorras välja võtta nii suur ohumärk, et ta ei ole enam relvaomanikuna usaldusväärne. XX ei olnud 25.08.2017 toimunud sündmuse ühelgi hetkel hädakaitseseisundis, vaid ta arvas ekslikult, et kaitseseisundit moodustavad asjaolud olid olemas. Tulirelva omanik ei saa ega tohi otsuseid teha eelduste põhjal. PPA ei nõustunud XX arusaamaga, et tulirelva oli vaja kurjategija kinnipidamiseks. Pealtnägijad olid juba politsei kutsunud ja relvaomanik teadis seda. Seega on arusaamatu, mida XX relva näitamisega soovis saavutada. Kui taksojuht olekski sündmuskohalt lahkunud, siis oleks ta peatselt kinni peetud. XX käitumise põhjal on PPA-l põhjendatud kahtlus, et ta võib ka tulevikus talle ebameeldivaks osutuva sündmuse või konflikti käigus teha otsuse lahendada olukord tulirelva välja võttes või seda kasutades. Konflikti tõttu ärritunud inimest avalikus kohas relvaga nägemine riivab inimeste turvatunnet. Relvaloa kehtetuks tunnistamine ei ole karistus, vaid isiku õiguste piiramine. Haldusorgan võib piirata isiku õigust tulirelva omada ja kanda, kui see on vajalik tulevikus tekkida võiva ohu ennetamiseks, teiste isikute elu ja tervise, avaliku korra ja ühiskonna kaitseks. XX relvaloa kehtetuks tunnistamiseks esineb ülekaalukas avalik huvi. PPA ei lähtu relvaloa menetlustes üksnes süüteokoosseisu olemasolust, vaid kohustus on hinnata ka relvaomaniku käitumist ja tema eluviisi. XX põhjendus, et ta vajab relva seetõttu, et ta elab Lasnamäel ja puutub tööl kokku sularahaga, samuti käib aeg-ajalt lasketiirus, ei ole kaalukas argument relvaloa kehtima jätmiseks. Samuti ei tähenda relvaloa kehtetuks tunnistamine, et ta ei saaks enam tegeleda laskespordiga. Relvaloa kehtetuks tunnistamine ja isiku õiguste piiramine on sobiv ja mõõdukas abinõu tulevikus tekkida võiva ohu ennetamiseks, teiste isikute elu ja tervise ning avaliku korra tagamiseks.
5.XX esitas 24.10.2017 Tallinna Halduskohtule kaebuse PPA 24.09.2017 otsuse nr 4.21/46666-6 tühistamiseks.
2(6)
3-17-2178 Relvaloa kehtetuks tunnistamine riivab kaebaja üldist vabaduspõhiõigust (Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) § 19 lg 1). Tegemist on intensiivse põhiõiguste riivega, mis võtab täielikult võimaluse kasutada relva enese turvalisuse tagamiseks. Ainuüksi asjaolu, et isikut kahtlustati kuriteo toimepanemises, ei muuda teda automaatselt ebausaldusväärseks relvaomanikuks ja potentsiaalselt ohtlikuks teiste inimeste elule ja tervisele ning seda eriti olukorras, kus riik on teda varasemalt usaldanud relva soetama ning omama. Veelgi enam, riik on leidnud läbi prokuratuuri, et isiku kahtlustamises kuriteo toimepanemises puudus alus. PPA ei ole tuvastanud ühtegi kaebaja isikuomadust, mis viitaks tema ebausaldusväärsusele relvaomanikuna pärast 25.08.2017 juhtumit. Kaebajat ei ole varasemalt karistatud. PPA on kriminaalmenetluses kogutud tõendeid tõlgendanud tendentslikult ning politseile sobival viisil. Taksojuht kahjustas õigusvastaselt kaebaja omandit, lükates kaebaja koos mootorrattaga ümber, mille tagajärjel tekkis mootorrattale vigastusi ning kaebaja tundis füüsilist valu. Relva kasutamine hädakaitseseisundis on KarS § 28 lg 1 järgi lubatud. Kaebaja püüdis takistada temale õigusvastaselt kahju tekitanud isiku põgenemist, sest hilisemalt oleks isiku kindlakstegemine olnud raskendatud kui mitte võimatu. Õigusrikkuja kinnipidamine sündmuskohal on igaühe õigus. Sündmuse käigus ei toimunud relva kasutamist. Kaebaja valitud vahend õigusvastase ründe tõrjumiseks oli proportsionaalne ja vastas ründe ohtlikkusele. PPA ei ole kogunud ühtegi tõendit, mis viitaks kaebaja eluviisile, mis oleks põhjuseks tema relvaloa tühistamiseks. Kaebaja käitumisele on PPA andnud hinnangu ainult ühe episoodi põhjal.
6.PPA vaidles 27.11.2018 kirjalikus vastuses kaebusele vastu ja palus selle jätta rahuldamata. Kaebaja osales konfliktis, mille kulg on jälgitav kriminaalmenetluses kogutud videote abil. Videolt on näha, et kaebaja teeb võrdlemisi ohtliku manöövri ridade vahetamisel, sõeludes vasakult ette taksole, mis on sunnitud järsult pidurdama. Taksojuhi ärritumine niisuguses olukorras on inimlikult mõistetav. Taunimisväärne ja lubamatu on aga taksojuhi ärritumisele vahetult järgnenud tegevus – kaebajale füüsiliselt kallale tungimine. Siiski ei saa jätta tähelepanuta, et konflikti käivitajaks oli kaebaja enda käitumine. Videotelt nähtub, et kaebaja läheb seejärel kiiresti ja otsustavalt sel hetkel seisva takso juhiukse juurde (misjärel taksojuht veidi tagurdab) ning liigub siis sõiduki nina juurde. Seega on kaebaja tegutsemise selge eesmärk jätkata teda kahjustanud taksojuhiga juhtunu klaarimist ning takistada taksojuhi liikumist sõidukiga. Kaebajal oli õigus teda tõuganud ja talle kahju tekitanud isiku põgenemist takistada, kuid kaebaja asetas end vabatahtlikult ohuolukorda. Miski kaebaja tegutsemises ei viita ühelgi hetkel kartusele oma elu või tervise pärast. Videolt nähtavat väikest autoga liikumist (väga aeglasel kiirusel) ei saa käsitleda ega saanud ka kaebaja enne tulirelva haaramist tajuda ründena, mis õigustaks tulirelva kasutamist. Seega ei ole põhjust rääkida hädakaitseseisundist. Tegelikuks ajendiks tulirelv välja võtta saab pidada ärritusest tingitud soovi demonstreerida oma üleolekut konflikti vastaspoolele. Relvaloa kehtimajäämise otsustamisel peab PPA prognoosima isiku edaspidist sobivust relvaomanikuks. Sobivaks saab inimest pidada siis, kui ei ole põhjust arvata, et ta võib ohustada teiste isikute elu, tervist või turvalisust. Määravaks on mõistetavalt eelkõige relvaga seotud vahejuhtumid. Juba üks intsident võib olla järeldusteks piisav.
Tallinna Halduskohus jättis 09.06.2018 otsusega kaebuse rahuldamata.
3(6)
3-17-2178 Kaevatav otsus on õiguspärane. Tuvastatud asjaoludel esineb RelvS § 43 lg-s 31 sätestatud alus ‒ kaebaja on oma käitumise tõttu sobimatu seda liiki relva omama. Otsuse põhjenduse kohaselt on kaebaja relvaomanikuna kaotanud politsei usalduse, kuna on tekkinud põhjendatud kahtlus, et kaebaja võib ka edaspidi konflikti lahendamiseks võtta välja tulirelva või seda isegi kasutada. Selliseks kahtluseks on käesoleval juhul piisavalt alust. Arvestades tuleb seejuures asjaoluga, et kaebaja oma käitumist ‒ konflikti lahendamiseks tulirelva demonstreerimine avalikus kohas Tallinna südalinnas tipptunnil paljude inimeste silme all – ei kahetse, vaid õigustab. Kaebaja pole mõistnud, et tulirelva avalik demonstreerimine ei sobi Eesti kultuurikonteksti ja selline abinõu konflikti lahendamiseks pole ühiskondlikult tolereeritud. Asjaolu, et kaebaja eelkirjeldatud käitumine kuriteotunnustele ei vasta, ei tähenda, et kaebaja on relvaomanikuks sobilik. RelvS § 43 lg 31 kohaldamine ei eelda isiku karistatust. Kaevatavas otsuses on piisavalt põhjendatud, miks pole kaebaja relvaomanikuna enam usaldusväärne. Kohus nõustub nende põhjendustega. Tulirelv on kõrgendatud ohu allikas ja politsei ülesanne on avaliku korra kaitseks tagada, et see ei ole oleks isiku käes, kes pole oma senise käitumise tõttu selleks piisavalt usaldusväärne. Selliseks järelduseks võib piisata ka ühest intsidendist. Vastustaja on õigesti leidnud, et käesoleval juhul kaalub avalik huvi üles kaebaja relvavajaduse: kaebaja elukoht Lasnamäel, tööalane kokkupuude sularahaga ja eneseteostus lasketiirus. Nimetatutest esimesed kaks pole argumentidena kaalukad ning laskespordiga on kaebajal võimalus tegeleda jätkuvalt. Kaebaja seisukoht, et ta tegutses hädakaitseseisundis, on ekslik. Käesoleval juhul puudus sellisele seisundile iseloomulik vahetu või vahetult eesseisev õigusvastane rünne (vt Riigikohtu otsused nr 3-1-1-34-08, p 7; 3-1-1-17-04, p-d 9‒10; 3-1-1-111-04-04, p 10). Kaebaja võttis relva välja pärast taksojuhipoolse ründe lõppu, kui viimane oli juba istunud autosse ja alustas ärasõitu. Ründe lõpetanud isiku sündmuskohalt lahkumise takistamine ei ole tegutsemine hädakaitseseisundis. Samuti puudus kaebajale vahetult eesseiseva ründe oht, kuna taksos istunud kaks isikut ei väljunud sõidukist. „Objektiivse kõrvaltvaataja“ seisukohalt lähtudes (vt Riigikohtu otsused nr 3-1-1-71-14, p 8; 3-1-1-34-08, p 9; 3-1-1-17-04, p 10), puuduvad ka ilmsed viited sellele, et nad oleksid selliseks ründeks üldse valmistunud. Küll aga viitavad kogutud andmed sellele, et kaebajapoolse takistuseta oleksid nad sündmuskohalt lahkunud. Seega ei tegutsenud kaebaja hädakaitseseisundis. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
8.XX palub 08.08.2018 apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja teha asjas uus otsus, millega kaebus rahuldada ning jätta menetluskulud vastustaja kanda. Halduskohus on rikkunud menetlusõigusnormi ja ei ole asjas kogutud tõendeid hinnanud igakülgselt. Kaebaja ei ole kohtumenetluses või sellele eelnenud kriminaalmenetluses omaks võtnud või muul moel kinnitanud, et taksojuhi agressiooni tema vastu põhjustas kaebaja enda käitumine. Halduskohus on nimetatud asjaolu tuletanud kaebajale teadmata allikast ehk omistanud poolele väiteid, mida pool pole kinnitanud ega avaldanud. Halduskohtu kirjeldus sündmuste käigust on liiga üldistav. Sündmuste tegelikust kulgemisest nähtub, et kaebaja ei võtnud ümber lükatud mootorrattalt välja saades esimese asjana relva välja, vaid püüdis takistada taksojuhti sündmuskohalt lahkumast. Kaebaja näitas taksojuhile, et ta on relvastatud alles pärast seda, kui taksojuht oli teda autoga tõuganud ning asetas relva kabuuri tagasi enne, kui taksojuhipoolne rünnak oli lõppenud. Nimetatud asjaolud on võimalik tuvastada toimikusse lisatud videosalvestiselt. Kohus ei ole hinnanud toimikus sisalduvaid videosid, mistõttu on kohtul tekkinud vale ettekujutus sündmuste käigust. Kui kohus hindab esiletoodud asjaolu otsuses menetlusosalistest erinevalt, peab ta eelnevalt olema juhtinud 4(6)
3-17-2178 sellisele võimalusele menetlusosaliste tähelepanu ja andnud neile võimaluse avaldada oma seisukoht. Kohus ei ole põhjendanud, miks ta ei pea salvestisi asjakohaseks või usaldusväärseks, rikkudes sellega HKMS § 165 lg 1 p-i 2. Auto on suurema ohu allikas. Kui isikut autoga rünnatakse, on tal õigus enesekaitsele. Milline oleks adekvaatsem enesekaitseviis kui relva näitamine, kohtuotsusest ei selgu. Kohtu hinnangul on igati õiguspärane tekitada teisele isikule varakahju ja võimalik isikukahju ning seejärel sündmuskohalt lahkuda ilma, et keegi sind takistada tohiks. Igaühel on õigus ennast õigusvastase ründe vastu kaitsta ja takistada õigusrikkuja sündmuskohalt põgenemist. Ekslik on kohtu seisukoht, et kaebaja õigus vabale eneseteostusele ei ole piiratud, kuna ta saab lasketiirus laskespordiga edasi tegeleda. See on võimalik, kuid selle eest tuleb maksta tasu. Oma relvaga lasketiirus spordi harrastamine on tunduvalt odavam ning harrastamisvõimalusi on rohkem, sh ka laskepaikades, kus ei ole võimalik relvi laenutada. Relvaloa kehtetuks tunnistamine võtab kaebajalt täielikult võimaluse kasutada relva enese turvalisuse tagamiseks. Ainuüksi asjaolu, et isikut kahtlustati kuriteo toimepanemises, ei muuda teda automaatselt ebausaldusväärseks relvaomanikuks ning potentsiaalselt ohtlikuks teiste inimeste elule ja tervisele. Seda eriti olukorras, kus riik on teda varasemalt usaldanud relva soetama ja omama.
9.PPA palub 10.09.2018 kirjalikus vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja menetluskulud kaebaja kanda. Vastustaja jääb varem esitatud seisukohtade juurde neid kordamata.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
10.Halduskohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks või tühistamiseks ei ole alust. Nõustudes halduskohtu otsuse põhjendustega, ei korda ringkonnakohus neid kõiki HKMS § 201 lg 4 järgi. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
11.Kaebaja relvaluba tunnistati kehtetuks RelvS § 43 lg 31 alusel, mis sätestab, et PPA võib tunnistada relvaloa kehtetuks, kui loa omaja on enda või teise isiku turvalisust ohustava eluviisi või käitumise tõttu sobimatu seda liiki relva omama. Sellest sättest tulenevalt on PPAl sätte kohaldamisel avar kaalutlusõigus otsustamaks, millist käitumist käsitada enda või teiste isikute turvalisust ohustavana määral, mis toob kaasa relvaloa kehtetuks tunnistamise. Ringkonnakohtu arvates on PPA oma kaalutlusõigust õiguspäraselt teostanud, ei ole lähtunud asjakohatutest kaalutlustest ega jätnud vajalikke asjaolusid tähelepanuta. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa olla mõistlikku kahtlust selles, et relva väljavõtmine tipptunni ajal rahvarohkes Tallinna südalinnas oli kaebajat ennast ja teiste isikute turvalisust ohustav käitumine, millel oleksid võinud olla ettearvamatud tagajärjed.
12.Asjaolu, kes või mis põhjustas taksojuhi agressiooni kaebaja vastu (kaebaja lükkamine taksojuhi poolt nähtub asja materjalidele lisatud videost „pardakaamera taga1“) omab asja lahendamisel tähtsust üksnes niivõrd, kuivõrd see võiks õigustada kaebaja poolt relva välja võtmist. Kaebaja on väitnud, et rünne tema vastu oli ootamatu ning muu hulgas seetõttu ei teadnud ta, milleks taksojuht veel võimeline on. Analüüsinud asjale lisatud videomaterjali, saab järeldada, et taksojuhi rünne kaebaja suhtes võis oma ebaratsionaalsuses olla küll ootamatu, kuid selle meelepaha põhjus ei saanud kaebajale olla siiski arusaamatu, sest meelepaha põhjustas kaebaja ootamatu manööver reavahetusel otse takso ette (nähtav videolt „pardakaamera ees“). Viidatud videolt nähtub, kuidas takso annab kaebajale pärast manöövrit korduvalt signaali ja kaebaja vehib takso poole käega, selle asemel, et edasi liikuda. Ootamatut manöövrit ja ebatsensuurset vehkimist on kinnitanud taksojuht oma 25.08.2017 5(6)
3-17-2178 ütlustes (tl 19‒20) ning ka kaebaja ise on halduskohtu istungil selgitanud, et mõte liikuda vasakust reast üle keskmise rea paremasse ritta tekkis tal ootamatult: „Olin suundumas tööle, aga viimasel hetkel otsustasin minna söögi järgi. Selleks oli vaja mul teha parem pööre“ (kohtuistungi protokoll kell 10:45:24). Niisiis ei saanud taksojuhi rünne iseenesest kuidagi ratsionaalselt selgitada kaebaja poolt relva haaramist hilisemate sündmuste käigus, kus kaebaja väidetavalt kartis, et taksojuht koos kõrvalistujaga (kes osutus hoopis kliendiks) võivad talle kahekesi uuesti kallale tulla.
13.Halduskohus on sündmusi asjas esitatud tõendite alusel adekvaatselt analüüsinud ja ringkonnakohtule jääb arusaamatuks, millel põhineb kaebaja arvamus, et halduskohus pole videomaterjali hinnanud. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse p-s 6.3 esitatud põhjendustega, mille kohaselt ei tegutsenud kaebaja hädakaitseseisundis, ega korda neid. Ringkonnakohus lisab, et nn liiklusraevu puhul ei saa kohaseks reaktsiooniks pidada relva väljavõtmist ja selle demonstreerimist. Relva haaramise ajaks oli taksojuhist lähtuv oht möödas ning politsei saabumas. Kaebaja valis oma õiguste kaitseks ja taksojuhi takistamiseks ilmselgelt ebaproportsionaalse meetme, selle asemel, et oodata ära politsei ja lasta politseil teha oma tööd. Seejuures ei ole halduskohus andnud mingeid hinnanguid taksojuhi käitumisele ega õigustanud seda kuidagi.
14.Mis puudutab kaebaja isikut iseloomustavate andmete ja kaebaja huvidega arvestamist, siis PPA 24.09.2017 otsusest nähtuvalt olid PPA-le need andmed teada, kuid kaebaja elukoht Lasnamäel, väidetav kokkupuude sularahaga ega lasketiirus käimise soov ei saanud kaaluda üles tema käitumise ohtlikkust teiste isikute turvalisusele. Kaebajal on oma turvalisust võimalik tagada ka alternatiivsete meetoditega ning jätkata ka lasketiirus käimist. Tegemist ei olnud isiku karistamisega, vaid temast potentsiaalselt tuleneva ohu ennetamisega teiste isikute turvalisuse suhtes. Seejuures ei pea PPA tõendama, et kaebaja on edaspidi relva kasutades ohtlik, vaid piisab, et asjaoludest tulenevalt saab sellise ohu realiseerumist pidada tõenäoliseks. Kaalumisel ei saa PPA võtta arvesse enda usaldust relvaloa omaja suhtes – relvaloa andmisel või kehtetuks tunnistamisel sellise kriteeriumi arvesse võtmist ette ei ole nähtud ning isiku subjektiivsed õigused ei sõltu ametivõimu usaldusest. Selline sõnakasutus otsuses ei ole ringkonnakohtu hinnangul aga mõjutanud kaalumise tulemust.
15.Kõike eelnevat kokku võttes jääb XX apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata (HKMS § 200 p 1). Kaebaja apellatsiooniastme menetluskulud jäävad HKMS § 108 lg 1 alusel kaebaja enda kanda ning vastustaja võimalikud menetluskulud vastustaja kanda HKMS § 109 lg 1 alusel.
(allkirjastatud digitaalselt)
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.