Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised kassatsioonimenetluse pooled Asja läbivaatamise kuupäev ja viis
3-1-1-131-13 28. mai 2014 Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Jüri Ilvest, Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg, Lea Kivi ja Saale Laos Kriminaalasi Anatoli Jõhviku süüdistuses KarS § 199 lg 2 pde 7, 8 ja 9, § 414 lg 2 p 2 ning § 415 lg 1 järgi Tallinna Ringkonnakohtu 18. juuni 2013. a otsus kriminaalasjas nr 1-12-8320 Anatoli Jõhviku kaitsja vandeadvokaat Vladimir Sadekov, kassatsioon Prokuratuur, Põhja Ringkonnaprokuratuuri vanemprokurör Eve Soostar 26. märts 2014, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 18. juuni 2013. a otsus Anatoli Jõhviku süüdistusasjas muutmata ja kassatsioon rahuldamata.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Anatoli Jõhvik anti kohtu alla süüdistatuna karistusseadustiku (KarS) § 199 lg 2 p-de 7, 8 ja 9, § 203, § 414 lg 2 p 2 ning § 415 lg 1 järgi kvalifitseeritavate kuritegude toimepanemises. 1.1 KarS § 199 lg 2 p-de 7, 8 ja 9 järgi süüdistati A. Jõhvikut selles, et ajavahemikul 14. detsembrist 2011 kuni 19. märtsini 2012 pani ta Harju maakonnas ning Pärnu maakonnas süstemaatiliselt, grupis J. K., S. A., A. N.-i, A. L.-i ja J. O.-ga sissetungimise teel toime üksteist vargust. Varguste käigus hõivati muu hulgas AS-ile Aatmaa, Temeko Metall OÜ-le, Reusner AS-ile, Krisling OÜ-le ja Hitech Autoteenindus OÜ-le kuuluvaid esemeid, millega neile tekitati varalist kahju. 1.2 KarS § 203 järgi süüdistati A. Jõhvikut selles, et ajavahemikul 23. detsembrist 2011 kuni 6. märtsini 2012 lõhkus ta Tallinnas, Maardus ja Jõelähtme vallas Politsei- ja Piirivalveameti kasutuses oleva üheksa politseisõiduki rehvid ning AS-ile Ühisteenused ja Roheline Laine OÜ-le kuuluvate sõidukite rehvid, tekitades Politsei- ja Piirivalveametile 3723,50 euro, AS-ile Ühisteenused 250,35 euro ning Roheline Laine OÜ-le 320,70 euro suuruse varalise kahju. 1.3 KarS § 414 lg 2 p 2 järgi süüdistati A. Jõhvikut selles, et lõhkematerjaliseaduse (LMS) § 14 lg 1 p-s 2 sätestatud lõhkematerjali käitlemise loata omandas ta tuvastamata ajal, kohas ja isikult 10 094 grammi lõhkeainet, millest 4135 grammi sisaldas ammooniumnitraati ning suure tõenäosusega 1,2-
dinitroksüetaani ehk etüleenglükooldinitraati (EGDN) ja 5959 grammi sisaldas 2-metüül-1,3,5trinitrobenseeni ehk trotüüli (TNT). Tegemist on brisantse lõhkeainega, mida süüdistatav hoidis 18. aprillini 2012 Maardus Xxxxxxxxx XX-XXX asuvas garaažis. 1.4 KarS § 415 lg 1 järgi süüdistati A. Jõhvikut selles, et ta omandas tuvastamata ajal, kohas ja isikult kümme ED-tüüpi elektridetonaatorit, miinisütiku MUV-3 löögimehhanismi ja miinisütiku kapsli MD6, mis on lõhkeseadeldise olulised osad KarS § 413 mõttes. Neid esemeid hoidis süüdistatav 18. aprillini 2012 Maardus Xxxxxxxxx XX-XXX asuvas garaažis.
2.Harju Maakohtu 12. märtsi 2013. a otsusega tunnistati A. Jõhvik süüdi KarS § 199 lg 2 p-de 7, 8 ja 9 järgi ning teda karistati vangistusega 3 aastaks ja 6 kuuks. Samuti tunnistati ta süüdi KarS § 414 lg 2 p 2 ja § 415 lg 1 järgi ning KarS § 63 lg 1 kohaselt karistati teda vangistusega 6 aastaks ja 6 kuuks. KarS § 63 lg 2 ja § 64 lg 1 alusel mõisteti A. Jõhvikule liitkaristuseks 7 aasta pikkune vangistus. KarS § 68 lg 1 järgi arvati karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg 3 päeva ja karistuse kandmise aja alguseks loeti 20. märts 2012. Süüdistuses KarS § 203 järgi lõpetati kriminaalmenetlus kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 274 lg 1 alusel, sest süüdistatava tegevus vastab väärteo tunnustele. Eesti Vabariigi, AS-i Ühisteenused ja Roheline Laine OÜ tsiviilhagid jäeti läbi vaatamata. Teiste kannatanute tsiviilhagid rahuldati. A. Jõhvikult mõisteti AS-i Aatmaa kasuks välja 2517,73 eurot, OÜ Krisling kasuks 402 eurot, Temeko Metall OÜ kasuks 5000 eurot, AS-i Reusner kasuks 3600 eurot ja OÜ Hitech Autoteenindus kasuks 138 eurot. Maakohus märkis kokkuvõtlikult järgmist. 2.1 Sõidukite rehvide lõhkumist puudutavates tegudes KarS § 203 järgi tuleb kriminaalmenetlus KrMS § 274 lg 1 alusel lõpetada seoses A. Jõhviku käitumises väärteo tunnuste ilmnemisega. 2.2 Süüdistuses KarS § 199 lg 2 p-de 7, 8 ja 9 järgi tunnistas A. Jõhvik ennast süüdi. Need kuriteod on tõendatud ja õigesti kvalifitseeritud. 2.3 Süüdistuses KarS § 414 lg 2 p 2 ja § 415 lg 1 järgi on keskseks küsimuseks tunnistaja J. K. ütluste usaldusväärsus. Tema ütlusi saab pidada olulises osas usaldusväärseks ja nendega on tõendatud, et A. Jõhvik kasutas Maardu linnas Xxxxxxxxx tänaval asuvat garaaži. Tunnistaja V. N.-i ütluste kohaselt üüris ta garaaži süüdistatavale, mida kinnitab V. N.-i ja A. Jõhviku vahel sõlmitud kasutuskokkulepe.
18.aprilli 2012. a sündmuskoha vaatlusprotokolli ja fototabeli ning ekspertide arvamusega on aga tõendatud, et garaažist leiti lõhkeaine ja lõhkeseadeldise olulised osad. 2.4 Eluliselt usutavad ja tõenditega kooskõlas ei ole A. Jõhviku ning tema kaitsja väited, mille kohaselt võisid garaažist leitud lõhkeaine ja lõhkeseadeldise olulised osad kuuluda V. N.-ile, V. B.-le või J. K.-le, ning välistatud on ka võimalus, et need esemed tõid sinna kolmandad isikud. Garaaži otsene valdaja oli A. Jõhvik, kes peeti 19. märtsil 2012 kahtlustatavana kinni. Kahtlustatavana kinnipidamisest kuni lõhkeainete leidmiseni puudus süüdistataval võimalus garaaži vallata. Samas ei ole tõsikindlalt tõendatud, et 26. märtsil 2012, mil toimus garaaži esimene läbiotsimine, seal lõhkeainet ja lõhkeseadeldise olulisi osi ei olnud. Sündmused, mis päädisid A. Jõhvikule KarS § 414 lg 2 p 2 ja § 415 lg 1 järgi kvalifitseeritud süüdistuse esitamisega, vallandas J. K. juhuleid. J. K. väitel helistas talle vanglast M. T., kes käskis garaaži ära koristada. Leitud lõhkeainest teatas tunnistaja politseile, mida kinnitas ka tunnistaja M. I. Kohtuistungil taotles kaitsja M. T. ülekuulamist, kuid
taotlust ei esitatud õigeks ajaks. M. T. kirjalikku avaldust ei saa kohtu hinnangul arvestada, sest tõendiks võivad olla vaid tunnistaja ristküsitlusel antud ütlused. Lõhkeaine ja lõhkeseadeldise oluliste osade kuulumist A. Jõhvikule tõendavad aga 15. augusti 2008. a ekspertiisiaktis nr 12E-GE0423 väljendatud eksperdi arvamus ning tema ütlused. Nendest tõenditest nähtub süüdistatava seos kõnealuste esemetega. Oluliseks A. Jõhvikut süüstavaks tõendiks on ka 22. augusti 2012. a jälitustoimingu protokoll, mis kajastab A. Jõhviku ja A. L.-i vahelise 7. augustil 2012 toimunud telefonivestluse sisu. 2.5 Karistuse mõistmisel tuleb arvesse võtta varguste arvu, süüdistatava rolli, kuritegude toimepanemist kavatsetult ja kahju suurust. KarS § 414 lg 2 p 2 ja § 415 lg 1 järgi kvalifitseeritavates tegudes A. Jõhvik ennast süüdi ei tunnistanud ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud puuduvad. Nende tegude puhul mõjutab süü suurust lõhkeaine kogus ja hoidmise koht. 2.6 Tsiviilhagides on mõnel juhul hagejateks märgitud äriühingute juhatuse liikmed, kes taotlesid hüvitise kandmist nende esindatavate äriühingute pangakontodele. Hagiavaldustele on lisatud registrikaartide b-osa väljatrükid. Seetõttu on arusaadav, et hagiavaldused esitati äriühingute huvides. Hagide koostamisel kvalifitseeritud õigusabi ei kasutatud ja nendes esinevad puudused avalduste sisu oluliselt ei mõjuta. Tekkinud vea parandasid kannatanud kohtuistungi käigus. Nõuete aluseks on deliktiõiguslik koosseis ja kriminaalasjas puudub vaidlus, et kuritegudega tekitati varalist kahju juriidilistele isikutele.
3.Harju Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid Põhja Ringkonnaprokuratuuri vanemprokurör Eve Soostar, A. Jõhvik ja tema kaitsja vandeadvokaat Vladimir Sadekov. Prokurör taotles otsuse tühistamist osas, millega kriminaalmenetlus süüdistuses KarS § 203 lg 1 järgi lõpetati. Prokurör leidis, et A. Jõhvik tuleb KarS § 203 lg 1 järgi süüdi tunnistada ja teda karistada vangistusega 3 aastaks ning 6 kuuks, mõistes liitkaristuseks 9 aastat vangistust. Samuti taotles ta Eesti Vabariigi, Roheline Laine OÜ ja AS-i Ühisteenused tsiviilhagide rahuldamist. A. Jõhvik ja tema kaitsja taotlesid maakohtu otsuse osalist tühistamist, süüdistatava õigeksmõistmist KarS § 414 lg 2 p 2 ning § 415 lg 1 järgi, kergema karistuse mõistmist ja tsiviilhagide läbi vaatamata jätmist. Alternatiivselt taotles kaitsja kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks samale kohtule.
4.Tallinna Ringkonnakohtu 18. juuni 2013. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. Ringkonnakohus märkis kokkuvõtlikult järgmist. 4.1 Kaitsja taotles tunnistaja J. K. uut ülekuulamist, sest tunnistaja oli kohtule saadetud kirjas teatanud, et ta andis A. Jõhvikut alusetult süüstavaid ütlusi. Taotlus rahuldati, kuid 3. juunil 2013 esitas tunnistaja uue avalduse, teatades, et jääb maakohtus antud ütluste juurde ega soovi ütlusi anda, sest kardab enda elu pärast. Ringkonnakohtu istungil esitas prokurör kohtule J. K. poolt prokuratuurile saadetud avalduse, milles tunnistaja selgitas, et kirju saates tegutses ta enda naise turvalisuse huvides, kuna viimast hirmutasid A. Jõhviku tuttavad. Need asjaolud võimaldavad ringkonnakohtu arvates järeldada, et tunnistaja uus ülekuulamine ringkonnakohtus süüdistatava süüküsimuse lahendamisel lisateavet ei anna. Põhjendatud ei ole ka M. T. ülekuulamise taotlus, sest ei saa välistada, et J. K. võis korralduse andmist puudutava versiooni esitada enda tegevuse
õigustamiseks, kuna läks tegelikult garaaži otsima müümiseks kõlblikke asju. Ühtlasi ei esitatud seda taotlust maakohtus õigel ajal. 4.2 Apellatsioonikohtu istungil taotles kaitsja A. Jõhviku ja A. L.-i telefonivestluse salvestise kuulamist, leides, et maakohus tõlgendas vestluse sisu meelevaldselt. Samas ei vaielnud kaitsja ja süüdistatav vastu sellele, et jälitustoimingu protokollis kajastatud vestlus tegelikult toimus ning et vaidlus puudutab üksnes tõendi hindamist. 4.3 26. märtsi 2012. a läbiotsimise protokoll tõendab süüdistatavale etteheidetavate varguste toimepanemist, kuid KarS § 414 lg 2 p 2 ja § 415 lg 1 järgi kvalifitseeritavate kuritegude osas ei ole sellel tõendina tähtsust. 4.4 Tsiviilhagejaks kriminaalmenetluses saab olla vaid kannatanu. Tunnistades hagiavalduste täpsustamise korras hageja isiku vormilist muutust hagist loobumisena, võtaks kohus kannatanult võimaluse kahju hüvitamist nõuda. Puudub vaidlus, et kannatanud esitasid algsed tsiviilhagid sisuliselt neile tekitatud kahju hüvitamise eesmärgil. Hagiavalduste esitamisel järgiti KrMS § 2631 nõudeid.
Avastades
kriminaalmenetluse
käigus
hagi
läbi
vaatamata
jätmise
aluse,
on
kriminaalmenetluse eripäraks see, et sellist otsustust ei saa teha kohtuotsusest eraldi, v.a kohtu alla andmisel KrMS § 2631 lg 2 järgi. Õigus anda tsiviilhagejale aega hagiavalduses ilmnenud puuduste kõrvaldamiseks säilib kohtul ka kohtumenetluse käigus, kui sellega ei kaasne süüdistatava vastu lisanõudeid. Sellist võimalust toetas ka Riigikohus asjas nr 3-1-1-106-12. Maakohtul oli õigus otsustada tsiviilhagide rahuldamine kohtuotsusega ja kohus ka põhjendas, millisele õigusnormile ta tsiviilhagide rahuldamisel tugines ning missuguste dokumentidega on kannatanute nõuded tõendatud. 4.5 Maakohus kaalus kõiki kaitseväiteid, jõudes välistamismeetodi alusel põhjendatult järeldusele, et teised isikud ei saanud garaaži lõhkeaine ja lõhkeseadeldise oluliste osade hoidmiseks kasutada. Samuti on välistatud, et A. Jõhviku võisid süüdi lavastada politseiametnikud või J. K. Kuigi 26. märtsil 2012 vaidlusaluseid esemeid ei leitud, ei tähenda see, et neid läbiotsimise ajal garaažis ei olnud. Pärast süüdistatava vahistamist vahetati mitu korda garaažiukse lukku ja 26. märtsist kuni 18. aprillini oli garaažile juurdepääs J. K.-l, V. B.-l ning V. N.-il. Nemad teadsid, kes garaaži üüris ja kelle asjad seal on ning et see isik viibib vahi all ega saa sinna sattuda. Samas teadsid nad, et garaaži võivad sattuda teised isikud. Kirjeldatud olukorras ei ole eluliselt usutav, et nad peitsid lõhkeaine kohta, kuhu võinuks sattuda kõrvalised isikud või politsei. 4.6 Ka juhul, kui J. K. ütlused tuleks tõendikogumist ebausaldusväärsuse tõttu välja jätta, on tõendatud, et tunnistaja helistas politseisse, väites, et ta leidis garaažist lõhkeainet. Eitada tuleb võimalust, et tunnistajal oli A. Jõhviku süüdilavastamiseks motiiv. Välistada ei saa, et 18. aprillil 2012 sattus J. K. garaaži omakasulisel eesmärgil, kuid pigem sai ta aru, et lõhkeaine- ja seadeldise äraviimine või garaaži jätmine võimaldaks nende esemetega seostada teda. Süüdistusversiooni tõendavad DNA-ekspertiisi akt ja A. Jõhviku ning A. L.-i telefonivestlus. Neid tõendeid analüüsiti põhjalikult. On tuvastatud, et lõhkeainet ja lõhkeseadeldise olulisi osi käitles ebaseaduslikult ning kavatsetult just süüdistatav. 4.7 Seoses J. K. ütluste osalise arvestamisega peab kindlaks tegema, kas isik, kelle ütluste
usaldusväärsuse üle otsustatakse, andis diametraalselt erinevaid ütlusi ja kui ta seda tegi, siis kas vastuolud puudutavad tõendamiseseme asjaolude seisukohalt olulist teavet. Isikulist tõendiallikat ei saa käsitleda, lähtudes põhimõttest „kõik või mitte midagi“. Isikuliste tõendiallikate avaldatud teabe usaldusväärsus tuleb asetada tõendite terviklikku konteksti, arvestada ütluste andmise asjaolusid, nende tähendust tõendiallika enda jaoks, hinnata mh ütlustes sisalduvate detailide rohkust, kõrvutada teavet teiste tõenditega jne. Seega on võimalik, et ütlused loetakse ebausaldusväärseks üksnes osaliselt. J. K. ütlused puudutavad erinevaid A. Jõhvikule inkrimineeritud kuritegusid ja fakt, et tunnistaja püüdis enda rolli grupilistes kuritegudes vähendada, ei tähenda automaatselt teiste tegude osas selle tõendiallika ebausaldusväärseks tunnistamist. Lõhkeaine ja lõhkeseadeldise oluliste osade käitlemist käsitlevad ütlused ei puuduta tõendamiseseme asjaolusid. Küsimusega, kas nende esemete käitlemisega on karistusõiguslikult seotud A. Jõhvik, need ütlused aga seotud ei ole.
KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
5.Tallinna Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni A. Jõhviku kaitsja vandeadvokaat V. Sadekov, kes taotleb maa- ja ringkonnakohtu otsuste tühistamist ning süüdistatava õigeksmõistmist süüdistuses KarS § 414 lg 2 p 2 ja § 415 lg 1 järgi või alternatiivselt kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks samale maakohtule. Samuti taotleb kassaator süüdistatavale kergema karistuse mõistmist ja tsiviilhagide läbi vaatamata jätmist, märkides kokkuvõtlikult järgmist. 5.1 Hageja asendamine ei ole käsitatav tsiviilhagi muutmise ega täpsustamisena. Kui hageja kohtus tsiviilhagi ei toeta, on ta hagist loobunud või hagi tagasi võtnud. Isiku asendamine teise hagejaga tähendab uue hagiavalduse esitamist ja see ei ole lubatav. 5.2 Ringkonnakohus hindas J. K. avalduste sisu, kuid ei võimaldanud kohtumenetluse pooltel tunnistajat küsitleda. Sellega rikuti kohtuliku arutamise vahetuse ja suulisuse põhimõtet. Ei ole selge, miks J. K. enda seisukohta kolmel korral diametraalselt muutis. Vaidlusalused avaldused saatis tunnistaja kohtule pärast kohtumenetluse lõppu esimese astme kohtus. Kohtuasjas nr 3-1-1-89-12 leidis Riigikohus, et kuigi kriminaalasjade menetlemisel tuleb ette tunnistaja ähvardamist, on riiki esindava prokuratuuri ülesanne kõigi seaduslike vahenditega ähvardused lõplikult ja resoluutselt tõrjuda ning tagada tunnistajate turvatunne kodanikukohustuste täitmisel. Tunnistaja hirm ja selle tõttu kohtumenetluses ütluste andmisest keeldumine ei anna üldjuhul alust avaldada tema kohtueelses menetluses antud ütlusi. Praeguses asjas ei ole tegemist kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamisega, kuid kohtumenetluse pooltel pidi olema õigus tunnistajat kõigi asjaolude, sh väidetava ähvardamise kohta küsitleda. 5.3 J. K. ei ole usaldusväärne tunnistaja ja maakohus tugines tema ütlustele ekslikult, eirates seejuures Riigikohtu praktikat. See rikkumine tõi kaasa ebaõige kohtuotsuse, sest tunnistaja ütlused oleks tulnud tõendikogumist tervikuna välja jätta. Menetluse kestel muutis J. K. ütlusi, püüdes ennast õigustada ja A. Jõhvikut süüstada. Tal võis olla eesmärk A. Jõhvik kuritegudes süüdi lavastada. Ringkonnakohtu otsusest ei selgu, kas ja missuguses osas on J. K. ütlused ebausaldusväärsed. Juhul kui need on ebausaldusväärsed, tulnuks kohtuotsust põhjendada teisiti. Ringkonnakohus ei välistanud
võimalust, et J. K. võis valeütlusi anda selle kohta, mis puudutab garaaži koristamiseks korralduse saamist. Kohtu järeldused aga võimendavad tunnistaja ütlustes esinevaid vastuolusid. Alusetult eirati ka V. N.-i ütlusi. 5.4 Nõustuda ei saa järeldusega, mille kohaselt ei ole läbiotsimise protokoll lõhkeaine käitlemist puudutava kuriteo puhul tõendina tähtis. Kahtlustatava osavõtuta tehtud menetlustoiming tekitab läbiotsimise seaduslikkuse suhtes kahtlusi, kuid see on tähtis ka läbiotsimisega kaasnenud tagajärgede jaoks. Kaitsja ei süüdistanud politseid selles, et nad oleksid pannud A. Jõhviku kasutuses olnud garaaži lõhkeaine. Eksimus seisnes läbiotsimise nõuete rikkumises ja tunnistaja J. K. varjamises ning seda vaatamata asjaolule, et viimane kohtumenetluse pooltele valetas. Kõrvaldada ei saa kahtlust, et lõhkeaine võisid garaaži tuua muud isikud. Kohtuotsused on selles küsimuses ebaselged. 5.5 Süüdistatava ja A. L.-i telefonikõne sisu tõlgendati ebaõigesti, sest vestlusest ei tulene, et A. Jõhvik hoidis garaažis lõhkeainet. Kahtlus tekkis salvestise tõlgendamise õigsuse, mitte vestluse toimumise suhtes. Salvestise kuulamise taotlus jäeti seetõttu alusetult rahuldamata. 5.6 Ei saa välistada, et 26. märtsil 2011 garaažis lõhkeainet ei olnud, sest seal olnud esemete loetelu ei koostatud. On usutav, et pärast läbiotsimist võisid lõhkeaine garaaži tuua isikud, kellel oli sinna juurdepääs. Nõustuda ei saa maakohtu argumendiga, et asjaolu, kelle initsiatiivil võtmete edastamine toimus, ei ole sellise tähendusega, mis annaks kohtule aluse veenduda, et J. K. andis ristküsitlusel valeütlusi. 5.7
Süüdistatavale
mõistetud
karistus
on
liiga
raske.
Ebaõige
on
järeldus,
et
kuna
kokkuleppemenetluse näol on tegemist lihtmenetlusega, on ka karistused kergemad.
6.Kassatsioonivastuses leiab Põhja Ringkonnaprokuratuuri vanemprokurör E. Soostar, et ringkonnakohtu otsus tuleb jätta muutmata ja kassatsioon rahuldamata. Kannatanute tsiviilhagidest ja nende täpsustustest järeldub üheselt, et tegemist ei olnud hagejate asendamise, hagidest loobumise ega nende tagasivõtmisega. Tsiviilhagide rahuldamist põhistati ammendavalt ja menetluspraktikale tuginevalt. J. K. ristküsitleti maakohtu istungil ja tema ütluste usaldusväärsusele anti põhjalik hinnang, mille tõttu ei ole väide kohtuliku arutamise vahetuse ning suulisuse põhimõtte rikkumisest asjakohane. Ainuke tunnistaja ütlustes esinev vastuolu puudutab ühte sõiduki rehvide lõhkumisega seotud osategu, kuid tegemist ei ole diametraalse vastuoluga tõendamiseseme oluliste asjaolude suhtes. Lõhkeaine käitlemise tõendatust käsitlevad järeldused on põhjendatud ja jälgitavad ning muud kassatsiooni väited ei anna samuti kohtuotsuste muutmiseks alust.
7.Kriminaalasja lahendamisel 11. detsembril 2013 Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kolmeliikmelises koosseisus ilmnes, et asja otsustamisel võib osutuda vajalikuks Riigikohtu kriminaalkolleegiumi varasema praktika muutmine. Seetõttu anti kriminaalasi KrMS § 354 alusel läbivaatamiseks kriminaalkolleegiumi kogu koosseisule.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
8.Riigikohtu kriminaalkolleegium vastab esmalt kassaatori väidetele, mis puudutavad kannatanute tsiviilhagide rahuldamise võimalikkust (I), analüüsib seejärel KrMS § 15 nõuete väidetavat rikkumist
ringkonnakohtus (II), kujundab seisukoha J. K. ütluste osalise arvestamise lubatavuse kohta (III), annab hinnangu A. Jõhviku süüditunnistamise põhjendatusele KarS § 414 lg 2 p 2 ning § 415 lg 1 järgi (IV), käsitleb karistuse mõistmisega seotud argumente (V) ja võtab viimaks kokku kassatsioonimenetluse tulemused (VI). I
9.Kassaator leiab, et kannatanute tsiviilhagid, mis esitati A. Jõhviku vastu seoses KarS § 199 lg 2 pde 7, 8 ja 9 järgi kvalifitseeritavate kuritegude toimepanemisega, tuleb jätta läbi vaatamata. Taotluse kohaselt on hagiavalduste täpsustamine hagejate isikute osas hinnatav uute hagiavalduste esitamisena ja selline muudatus ei ole menetlusõiguslikult lubatav. Kriminaalkolleegium sellega ei nõustu. 9.1 KrMS § 37 lg 1 sätestab, et kannatanu on füüsiline või juriidiline isik, kellele on kuriteoga või süüvõimetu isiku poolt õigusvastase teoga vahetult tekitatud füüsilist, varalist või moraalset kahju. Tingimus, mille kohaselt peab kahju olema tekitatud vahetult kuriteoga (või süüvõimetu isiku õigusvastase teoga), tähendab seda, et kannatanuna saab käsitada üksnes isikut, kelle kahju on kriminaalmenetluse esemeks oleva kuriteoga (õigusvastase teoga) nii faktiliselt kui ka õiguslikult seotud (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 11. aprilli 2011. a määrus asjas nr 3-1-1-97-10, p 17). Eelnevas väljendub muu hulgas kriminaalmenetluse eripära, et KrMS § 38 lg 1 p-s 2 ette nähtud tsiviilhagi esitamise õigust saab realiseerida üksnes kannatanu. 9.2 Süüdistusakti järgi hõivas A. Jõhvik ebaseadusliku omastamise eesmärgil ka AS-ile Aatmaa, Temeko Metall OÜ-le, Reusner AS-ile, Krisling OÜ-le ja Hitech Autoteenindus OÜ-le kuuluvat vara, tekitades neile varalist kahju. Süüdistuse tekstist tuleneb ühemõtteliselt, et need äriühingud on seetõttu KrMS § 37 lg 1 mõttes kannatanud, kellel on õigus esitada KrMS § 38 lg 1 p 2 alusel tsiviilhagi vargustega tekitatud kahju hüvitamiseks ja kes ongi seda õigust kasutanud. Süüdistusaktile lisatud tsiviilhagides on hagejatena märgitud M. R., H. L., D. V., T. K. ja A. V, kes on äriregistri andmete kohaselt kannatanuteks olevate äriühingute juhatuse liikmed. Tsiviilhagide aluseks olevate faktiliste asjaolude kirjeldus on kokkulangev varguste tehioludega ja hagides taotletakse hüvitise kandmist kannatanuteks olevate äriühingute pangakontodele. Maakohtu istungil on kannatanud esitatud hagiavaldusi ka täpsustanud, paludes lugeda hagejateks äriühingud. 9.3 KrMS § 37 lg 2 järgi osaleb juriidilisest isikust kannatanu kriminaalmenetluses oma juhatuse või seda asendava organi kaudu, kellel on kõik kannatanu õigused ja kohustused, sealhulgas õigus anda juriidilise isiku nimel ütlusi. Kriminaalasja materjalist nähtuvalt on M. R., H. L., D. V., T. K. ja A. V kriminaalmenetluses osalenud kannatanute esindajate, mitte aga füüsilistest isikutest kannatanutena. See, et nad ise KrMS § 37 lg 1 kohaselt kriminaalmenetluses kannatanud ei ole ega saagi olla, vaid tegutsesid juriidiliste isikute huvides, on selgelt tuvastatav nii süüdistuse teokirjelduse ja süüdistusakti põhiosas toodud andmete kui ka hagide aluseks olevate asjaolude kirjelduse ning hagiavaldustele lisatud dokumentaalsete tõendite põhjal. Kuivõrd tegemist ei ole kannatanutega, kellel oleks õigus esitada kriminaalmenetluses iseseisvalt tsiviilhagi, leidsid kohtud õigesti, et algsed tsiviilhagid on sisuliselt esitanud juriidilised isikud. Sel põhjusel ei saa rääkida hagejate
asendamisest, vaid juriidiliste isikute esitatud hagide täpsustamisest nendes ilmnenud ebaselguste kõrvaldamiseks (vt ka Riigikohtu erikogu 22. veebruari 2013. a otsus asjas nr 3-1-1-106-12, p 45). Lähtudes eeltoodust, peab kriminaalkolleegium hagiavalduste täpsustamist kohtuistungi käigus lubatavaks ja leiab, et tegemist ei olnud süüdistatava ning kaitsja jaoks üllatusliku muudatusega. II
10.Kassaator kritiseerib ka ringkonnakohtus tunnistaja J. K. üle kuulamata jätmist, leides, et sellega rikuti KrMS §-s 15 sätestatud kohtuliku arutamise vahetuse ja suulisuse põhimõtet ning süüdistatava õigust tunnistajat küsitleda. Kriminaalkolleegiumi hinnangul ei ole seegi väide põhjendatud. 10.1 KrMS § 15 lg 2 p 1 järgi võib ringkonnakohtu lahend tugineda tõenditele, mida on kohtulikul arutamisel ringkonnakohtus suuliselt esitatud ja vahetult uuritud ning mis on protokollitud. Sama lõike teise punkti kohaselt võib ringkonnakohus tugineda ka tõenditele, mida on maakohtus vahetult uuritud ja mis on apellatsioonimenetluses avaldatud. Kuigi ringkonnakohtule on seadusega antud õigus tuvastada faktilisi asjaolusid ja hinnata tõendeid samasuguses ulatuses nagu esimese astme kohtul, ei ole kriminaalasja arutamine apellatsioonimenetluses esimese astme kohtu menetluse kordamine samasuguses mahus. Üldjuhul apellatsioonikohtus tõendite vahetut uurimist ei toimu, kuid teatud juhtudel võib see õiglase õigusemõistmise huvides vajalikuks osutuda. Milline olukord tingib tõendite vahetu uurimise ja missuguseid tõendeid vahetult uurida, selle määrab igal konkreetsel juhul menetluse iseloom. Tõendite vahetust suulisest uurimisest loobumine võib olla õigustatud näiteks juhtudel, mil kohus lahendab vaid õiguslikke küsimusi (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 5. mai 2003. a otsus asjas nr 3-1-1-17-03, p 14). 10.2 Kõnealust küsimust lahendades märgib kolleegium esmalt, et kassaatori viide Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. veebruari 2013. a otsusele asjas nr 3-1-1-89-12 ei ole asjasse puutuv. Selles otsuses käsitleti olukorda, kus tunnistaja keeldus maakohtu istungil ütluste andmisest, põhjendades seda hirmuga ühe süüdistatava ees. Süüdistatavatel ja nende kaitsjatel ei olnud võimalik maakohtu istungil tunnistajat küsitleda. Erinevalt osutatud kriminaalasja tehioludest kuulati aga J. K. maakohtus tunnistajana vahetult üle ja süüdistatav ning kaitsja said teda küsitleda. 10.3 Vaidlus on tekkinud selle üle, et 5. märtsi 2013. a avalduses teatas tunnistaja maakohtule, et ta andis A. Jõhvikut alusetult süüstavaid ütlusi. 1. juuni 2013. a kuupäevaga dateeritud ringkonnakohtule adresseeritud avalduses selgitas J. K. seevastu, et apellatsioonikohtus ta ütlusi anda ei soovi ja jääb ristküsitlusel räägitu juurde. Kujunenud olukorras tuli ringkonnakohtul võtta seisukoht, kas tunnistaja korduv ülekuulamine on KrMS § 15 lg 2 kohaselt vajalik. Selliselt ongi ringkonnakohus toiminud, põhistades, miks ta kaitsja taotluse rahuldamata jättis. Kolleegiumi hinnangul sedastas apellatsioonikohus põhjendatult, et kuivõrd J. K. selgitas avalduste erinevuse põhjusi, kinnitades seejuures ristküsitlusel räägitu õigsust ja jäädes varem antud ütluste juurde, ei oleks tema korduv ülekuulamine tõendamiseseme asjaolude kohta võimaldanud uut informatsiooni saada. Seega tugines ringkonnakohus otsuse tegemisel kooskõlas KrMS § 15 lg 2 p-ga 2 õigustatult maakohtu istungil vahetult uuritud ja apellatsioonimenetluses avaldatud tunnistaja ütlustele. Väidetav
tunnistaja mõjutamine leidis aset pärast tema ristküsitlemist maakohtus, mille tõttu ei saanud tema ütluste sisu sellest muutuda. Kuna J. K. jäi ristküsitlusel antud ütluste juurde, ei ole ähvardamise asjaolud praeguse kriminaalmenetluse esemeks olevate tegude tehioludega seotud ja sellega seonduv võib olla eraldiseisva kriminaalmenetluse esemeks. Nendel põhjustel ei ole tunnistaja ringkonnakohtus üle kuulamata jätmine ja otsuses tema maakohtus antud ütlustele tuginemine käsitatav KrMS § 15 nõuete ega ka süüdistatava konfrontatsiooniõiguse rikkumisena. III
11.Kriminaalkolleegium on senises praktikas olnud seisukohal, et kui tegemist on diametraalselt lahknevate erinevustega kohtueelses menetluses ja kohtumenetluses antud ütlustes ning kui isik ei suuda mõistuspäraselt ja kohtule arusaadavalt selgitada erineval ajal antud ütluste erinevuse põhjust, tuleb nimetatud tõend tervikuna kui ebausaldusväärne kõrvale jätta. Kui isik suudab kohtule usutavalt ja arusaadavalt selgitada, miks ta on erineval ajal andnud erinevaid ütlusi, saab usaldusväärseks lugeda üksnes kohtus, mitte aga kohtueelses menetluses antud ütlused (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 19. märtsi 2007. a otsus asjas nr 3-1-1-113-06, p 17). Kirjeldatud arusaam põhineb eeskätt tõdemusel, et isik, kes annab vähemalt mingis osas valeütlusi, muutub tõendi allikana tervikuna ebausaldusväärseks, sest olukorras, kus ta on juba valetanud, ei ole piisavat alust uskuda, et tema ülejäänud ütlused vastavad tõele. Seda ka olenemata vastuolude puudumisest tema poolt kohtueelsel uurimisel ja ristküsitlusel räägitu vahel.
12.Praeguse kohtuasja näitel saab aga järeldada, et eespool refereeritud kolleegiumi seisukoht on kriminaalmenetluse praktikas osutunud liiga jäigaks ega võimalda alati arvesse võtta konkreetse kriminaalasja eripära. Kriminaalmenetluse seadustik ei sisalda piirangut, mis välistaks vaadeldava menetlusõigusliku
küsimuse
käsitlemise
varasemast
erinevalt.
Seda
arvestades
peab
kriminaalkolleegiumi kogu koosseis vajalikuks senist praktikat muuta ja leiab, et kui osa isiku ristküsitlusel antud ütlustest on diametraalses vastuolus kohtueelsel uurimisel antud ütlustega ja isik ei ole suutnud erinevuste põhjust kohtule arusaadavalt selgitada, tuleb ütlused tõendikogumist välja jätta üksnes osas, milles esinevad diametraalsed vastuolud. Varasema praktika kohaselt oleks tulnud sellised ütlused tõendikogumist tervikuna välja jätta. Ütluste seda osa, milles vastuolud puuduvad, tuleb aga kohtul KrMS § 61 lg 2 kohaselt hinnata kogumis teiste tõenditega oma siseveendumuse kohaselt. Samas jääb kriminaalkolleegium varasemates lahendites väljendatud seisukoha juurde, et kohtuotsuse rajamine isiku nendele ütluste osadele, milles ilmnevad diametraalsed vastuolud, on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 13. oktoobri 2006. a otsus asjas nr 3-1-1-89-06, p 12).
13.Kolleegium möönab, et isikulisest tõendiallikast pärineva teabe osaliselt ebausaldusväärseks tunnistamine võimaldab tõstatada tõsiseid kahtlusi samast tõendiallikast pärineva teabe tõelevastavuse kohta tervikuna. Kahtluste olemasolu iseenesest ei tähenda veel seda, et sellised ütlused tuleks tõendikogumist automaatselt kõrvale jätta ka osas, milles vastuolud puuduvad, vaagimata seejuures kriminaalasja eripära. Kujunenud olukorras tuleb kohtul aga veenvalt
põhjendada, missugused on need konkreetsed asjaolud, mis võimaldavad isiku ütlusi tõendina osaliselt arvestada. Kolleegiumi arvates võib ütluste osaline arvestamine kõne alla tulla eeskätt siis, kui ütlused tervikuna puudutavad mitut kuritegu ja diametraalsed vastuolud ilmnevad pelgalt ühe või mõne teo osas või ka juhtudel, mil mitut toimepanijat hõlmava süüteo puhul esinevad diametraalsed vastuolud üksnes isikute teopanuse osas. Näiteks püüab isik ristküsitlusel antud ütlustes vähendada enda teopanuse kaalu või eitada mõne toimepanija osalemist süüteos, andes samal ajal muude kuriteo tehiolude kohta ühetaolisi ütlusi. Ütluste osalise arvestamise võimalikkust peab kaaluma ka siis, kui ütlused samal ajal süüstavad või võivad süüstada isikut ennast ja isik on ütluste sellisest tähendusest teadlik. Mõistetavalt tuleb ka nende juhtumite korral otsustada, kas isiku ütluste see osa, milles diametraalsed vastuolud puuduvad, on usaldusväärne tõend ja kas sellistele ütlustele saab otsuses tugineda või tuleb need sarnaselt ülejäänud ütluste osaga tõendikogumist välja jätta.
14.Eelöeldut kokku võttes nõustub kriminaalkolleegium maa- ja ringkonnakohtu seisukohaga, et võimalik on olukord, kus isiku ütlused loetakse osaliselt usaldusväärseks ning neile tuginetakse kohtuotsuse tegemisel, ülejäänud ütluste osa jäetakse aga tõendikogumist välja nendes esinevate diametraalsete vastuolude tõttu. Küsimus selle kohta, kas ja missugustel tingimustel ütlusi osaliselt arvestada saab, tuleb lahendada igas kohtuasjas eraldi.
15.J. K. ütlused puudutavad A. Jõhvikule süüksarvatavaid tegusid, mis on kvalifitseeritud karistusseadustiku nelja erineva paragrahvi järgi, kusjuures mõne KarS § 199 lg 2 p-de 7, 8 ja 9 järgi kvalifitseeritud kuriteo osas on tunnistaja käsitatav A. Jõhviku suhtes endise kaassüüdistatavana. Kohtud leidsid, et J. K. ütlused on olulises osas usaldusväärsed. Analüüsides küsimust tunnistaja ütluste osalise usaldusväärsuse kohta, märkis ringkonnakohus, et varguste kohta antud ütlustes püüdis J. K. enda rolli grupilistes kuritegudes vähendada, kuid see, missugune isik kellegi hinnangul kuriteo initsiaatoriks oli, ei ole tõendamiseseme asjaoludega seotud. Teiseks süüstavad sellised ütlused ka J. K.-d ennast ja seetõttu tuleb neid hinnata kogumis teiste tõenditega. Maakohtu järeldus, et varguste algatajaks oli A. Jõhvik, ei tugine siiski pelgalt tunnistaja ütlustele. KarS § 203 järgi kvalifitseeritud teo osas sedastas apellatsioonikohus, et kuivõrd selle süüdistusega seotud tegude suhtes kuulub kriminaalmenetlus KrMS § 274 lg 1 alusel lõpetamisele, ei ole tunnistaja ütlustele hinnangu andmine praeguse kriminaalmenetluse ülesanne, kuid nendes ütlustes diametraalseid vastuolusid ei ole. KarS § 414 lg 2 p-s 2 ja § 415 lg-s 1 ettenähtud kuritegude kohta märkis ringkonnakohus, et J. K. ütlused ei puuduta A. Jõhvikule süüksarvatavate kuritegude tõendamiseseme asjaolusid, sest nende alusel ei saa lahendada küsimust, kas kuriteod pani toime süüdistatav. Ütlustes ilmnevad vastuolud puudutavad garaaživõtme vahetamist ja tunnistaja selgitusi, millisel põhjusel ta garaaži sattus, vaidlusalused esemed leidis ning politseile üle andis.
16.Eelmises punktis refereeritud põhjendustest nähtuvalt puudutasid tunnistaja ütlused erinevaid kuritegusid, käsitledes osaliselt ka tõendamiseseme väliseid asjaolusid ja süüstades muu hulgas J. K.d ennast. Diametraalsed vastuolud tuvastati aga pelgalt mõne teo osas. Kuna apellatsioonikohus tõi välja selle, milles vastuolud seisnevad ja missuguses osas puutuvad tunnistaja ütlused asjasse, leiab kassaator ekslikult, justkui ei oleks arusaadav, missugusele ütluste osale otsuses tugineti. Olles
kindlaks teinud, missugune osa tunnistaja räägitust on ühetaoline, põhistasid kohtud jälgitavalt, miks need ütlused loeti usaldusväärseks. Ütluste hindamisel arvestati muu hulgas ütluste andmise asjaolusid ja motiive, ütluste detailsust, sündmuste tajumise asjaolusid ning riimumist teiste tõenditega. Lähtudes eeltoodust, leiab kriminaalkolleegium, et J. K. ütluste osaliselt usaldusväärseks lugemisel ja neile süüdimõistva otsuse järelduste rajamisel kriminaalmenetlusõigust rikutud ei ole. IV
17.KarS § 414 lg 2 p 2 ja § 415 lg 1 järgi kvalifitseeritavate kuritegude puhul põhineb kaitseversioon väitel, mille kohaselt ei saa kõrvaldada kahtlust, et lõhkeaine ning lõhkeseadeldise olulised osad võisid garaaži tuua teised isikud. 17.1 Kassaator märgib iseenesest õigesti, et 26. märtsil 2012 toimunud läbiotsimisel rikuti kriminaalmenetluse seadustiku nõudeid. KrMS § 91 lg 6 järgi tutvustatakse läbiotsimist rakendades isikule, kelle juures läbi otsitakse, või tema täisealisele perekonnaliikmele või selle juriidilise isiku või riigi või kohaliku omavalitsuse asutuse esindajale, kelle juures läbi otsitakse, läbiotsimismäärust, mille kohta võetakse määrusele allkiri. Vastava isiku või esindaja puudumisel peab kaasama kohaliku omavalitsuse esindaja. Maakohus tuvastas, et menetlejale teadaolevalt kasutas garaaži süüdistatav, kuid teda menetlustoimingu juurde ei kutsutud. Läbiotsimise juures ei viibinud ka kohaliku omavalitsuse esindaja. See tähendab, et läbiotsimisel rikuti KrMS § 91 lg 6 nõudeid. Kriminaalkolleegium ei nõustu maakohtu seisukohaga, nagu oleks läbiotsimise nõuete rikkumise heastanud garaaži omaniku kaasamine menetlustoimingule, kuivõrd selline järeldus on otseses vastuolus KrMS § 91 lg-s 6 sätestatuga. Samas tõdes ringkonnakohus põhjendatult, et kõnealusel läbiotsimise protokollil ei ole KarS § 414 lg 2 p 2 ja § 415 lg 1 järgi kvalifitseeritavate kuritegude puhul tõendina tähtsust. 17.2 Nimelt ei kummuta 26. märtsil 2012 toimunud läbiotsimise ebaseaduslikuks tunnistamine ja selle arvestamine, et garaažile oli juurdepääs mitmel isikul, kellest mõned võisid anda valeütlusi, tõdemust, et tuvastatud on süüdistatava vahetu seos lõhkeaine ning lõhkeseadeldise oluliste osade käitlemisega. Tõendite analüüsimisel välistasid kohtud võimaluse, et vaidlusalused esemed toodi garaaži pärast 26. märtsil 2012 toimunud läbiotsimist. Teisalt välistati seegi, et lõhkeaine ja lõhkeseadeldise oluliste osade ebaseadusliku käitlemisega võisid olla seotud muud isikud, k.a J. K. Kritiseerides neid asjaolusid puudutavaid seisukohti, jätab kassaator tähelepanuta, et A. Jõhviku süüdimõistmine ei põhine pelgalt välistamismeetodist tulenevatel järeldustel, vaid kõigil tõenditel kogumis. 17.3 Tõenditena, mis seovad sündmuskohalt leitud lõhkeaine ja lõhkeseadeldise olulised osad just A. Jõhvikuga, on esmajoones nimetatud 15. augusti 2012. a ekspertiisiakti nr 12E-GE0423, eksperdi kohtuistungil antud ütlusi ning süüdistatava ja A. L.-i vahelise telefonivestluse sisu kajastavat jälitustoimingu protokolli. Ekspertiisiakti ja eksperdi ütluste kohaselt saadi ühelt lõhkeaine pakilt ja lõhkeaine pakendamiseks kasutatud kahelt kilekotilt võetud proovidest DNA-analüüsil täisprofiilid, mis on suure tõenäosusega seostatavad süüdistatavalt võetud võrdlusproovides sisalduva bioloogilise
materjaliga. Ekspertiisiakti ja eksperdi ütlustega haakub otseselt jälitustoimingu protokolli kantud telefonivestluse sisu, milles A. Jõhvik ja A. L. räägivad J. K. bioloogilise materjali leidmisest garaažis olnud kilekotilt, A. L.-ilt bioloogilise materjali võtmisest ning selle seostamisest viimase poolt garaaži tassitud karpidega, kusjuures süüdistatav lubas vestluse käigus A. L.-i osalust eitada. Vähetähtis ei ole seegi, et J. K. ütluste kohaselt nägi ta sama kotti, millest lõhkeaine leiti, ajal, mil tema ja A. Jõhvik süüdistatava asju ühest garaažist teise kolisid. Kõnealuseid tõendeid on kohtud põhjalikult analüüsinud, järeldades tõendikogumi põhjal õigustatult, et KarS § 414 lg 2 p 2 ja § 415 lg 1 järgi kvalifitseeritud kuriteod pani toime süüdistatav.
18.Kassaatori arvamuse kohaselt tõlgendas maakohus A. Jõhviku ja A. L.-i vahelise telefonikõne sisu ekslikult, mille tõttu ta taotleski ringkonnakohtus teabesalvestise vahetut kuulamist, kuid see taotlus jäeti alusetult rahuldamata. 18.1 Jälitustoimingu tegemise ajal kehtinud KrMS § 113 lg 1 kohaselt vormistati jälitustoiminguga saadud teave jälitusprotokollis. Sama paragrahvi 4. lõike kohaselt tuli protokollile lisada jälitustoiminguga saadud foto, film, heli- või videosalvestis või muu teabetalletus üksnes vajadusel. Samasugused nõuded on ette nähtud 1. jaanuaril 2013 jõustunud KrMS § 12610 lg-tes 1 ja 2. Arvestades, et jälitusprotokoll on KrMS § 63 lg 1 järgi iseseisev tõendiliik, peab just see olema vahetu kohtuliku uurimise esemeks. Samal ajal oli 1. jaanuarini 2013 kehtinud KrMS §-s 118 ette nähtud jälitustoimingu vahetuks tulemiks teabesalvestis ja selle põhjal koostatud jälitusprotokoll kujutas endast sisuliselt teabesalvestise üleskirjutust. Kriminaalkolleegium on varasemas praktikas leidnud, et jälitusprotokolli vastavust teabesalvestisele peab olema võimalik kontrollida, sest olles tuletatud tõendiks, ei ole välistatud näiteks inimlike eksituste esinemine teabesalvestisel fikseeritu vormistamisel jälitusprotokolliks. Kui kohtumenetluse poolel või kohtul on tekkinud kahtlus jälitustoimingu protokollis kajastatud teabe õigsuses, tuleb kohtulikul arutamisel kontrollida jälitusteabe kirjaliku fikseerimise tulemuse ehk jälitusprotokolli vastavust jälitustoiminguga saadud salvestise sisule, kuulates või muul viisil vahetult uurides teabesalvestist ennast (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 5. detsembri 2008. a otsus asjas nr 3-1-1-63-08, p-d 14.2-14.3). Seejärel tuleb kohtul KrMS § 312 nõuetest lähtudes otsuses analüüsida, kas jälitustoimingu protokollis ja selle aluseks oleval teabesalvestisel talletatu on omavahel kooskõlas, ning vaagida jälitustoiminguga saadud tõendi usaldusväärsusega seonduvat. Vastasel juhul võib nii kohtuotsus kui ka teabesalvestise vahetu kontrollimise tulem osutuda põhjenduste puudumise tõttu jälgimatuks, mis kujutab endast kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 14. aprilli 2010. a otsus asjas nr 3-1-1-119-09, p 24). 18.2 Praeguses asjas maakohus jälitustoimingu protokolli aluseks olevat teabesalvestist vahetult ei uurinud, kuna selleks ei esitatud taotlust. Kriminaalasja materjalist nähtuvalt ei eita süüdistatav ega kaitsja seda, et A. L.-i ja A. Jõhviku vaheline telefonivestlus toimus jälitustoimingu protokollis fikseeritud kujul. Kassaator ei nõustu pelgalt selle tõendi hindamisest tehtud järeldustega. Kirjeldatud asjaoludel jättis ringkonnakohus taotluse teabesalvestise kuulamiseks põhjendatult rahuldamata. Tegemist ei ole olukorraga, kus jälitustoimingu protokolli ja selle aluseks oleva teabesalvestise
omavahelise kooskõla suhtes oleks tõstatatud kahtlus ning et sellest lähtudes esinenuks vajadus vaagida jälitustoiminguga saadud tõendi usaldusväärsust. Kõnealusel tõendil põhinevaid kohtu järeldusi vaidlustades taotletakse Riigikohtult sisuliselt uute faktiliste asjaolude tuvastamist, mis ei ole KrMS § 363 lg 5 kohaselt kassatsioonikohtu pädevuses.
19.Lähtudes eeltoodust, ei anna kassaatori väited alust mõista A. Jõhvik õigeks suures koguses lõhkeaine ja lõhkeseadeldise oluliste osade ebaseaduslikus käitlemises. V
20.Kaitsja on vaidlustanud ka süüdistatavale mõistetud karistuse raskuse, esitamata samas ühtegi tõsiselt võetavat argumenti, mis selles osas kohtuotsuste seaduslikkuse kahtluse alla seaks. Karistuse mõistmist puudutavates põhjendustes osutas maakohus tõepoolest sellele, et kohtupraktika kohaselt on lihtmenetluses mõistetavad karistused võrreldes üldmenetlusega kergemad ja süüdistatav kokkuleppemenetlusega ei nõustunud. Selline seisukoht ei võimalda aga kuidagi tõdeda, et A. Jõhvikule mõisteti raskem karistus põhjusel, et ta kokkuleppemenetluse kohaldamisest keeldus või et mõistetud karistus ei vasta tema süü suurusele. Kriminaalkolleegiumi hinnangul järgiti karistuse mõistmisel ja liitkaristuse moodustamisel KarS § 56 lg 1, § 63 lg-te 1 ja 2 ning § 64 lg 1 nõudeid ja põhistati veenvalt, missugused asjaolud tingivad süüdlase karistamise just sellises määras, s.o vangistusega 7 aastaks. Ringkonnakohus märkis õigustatult, et olukorras, kus maakohtul oli võimalik üksikkaristuste määrasid arvesse võttes karistada süüdistatavat kuni 10-aastase vangistusega, ei saa tema karistusõiguslikku kohtlemist pidada liialt rangeks. VI
21.Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-st 1, jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu 18. juuni 2013. a otsuse muutmata ja kassatsiooni rahuldamata. Hannes Kiris, Jüri Ilvest, Ott Järvesaar Eerik Kergandberg, Lea Kivi, Saale Laos
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.