Kristjan Talviku ja K.F-i süüdistuses KarS § 200 lg 2 p-de 7, 9 järgi
Apelleeritud kohtuotsus
Viru Maakohtu (Rakvere kohtumaja) 28. novembri 2013 otsus
Apellatsiooni esitajad
Süüdistatav Kristjan Talvik ja tema kaitsja Lembit Nirgi; K.F-i kaitsja vandeadvokaat Küllike Namm
Prokurör
Vanemprokurör Sirje Merilo
Süüdistatavad
Kristjan Talvik, isikukood: XXX, Eesti Vabariigi kodanik, elukoht XXX, viibib Viru Vanglas; põhiharidusega, emakeel eesti keel; ei tööta; kriminaalkorras varasemalt karistatud 2 korda; K.F, isikukood: XXX, Eesti Vabariigi kodanik, elukoht XXX, viibib Viru Vanglas; põhiharidusega; emakeel eesti keel; XXX õpilane; varem kriminaalkorras karistamata.
Kaitsjad
Advokaadid Lembit Nirgi ja Küllike Namm
RESOLUTSIOON:
1.Maakohtu otsus K.F-i ja Kristjan Talviku süüditunnistamises ja karistamises KarS § 200 lg 2 p-de 7, 9 järgi jätta muutmata.
Süüdistatav Kristjan Talviku, tema kaitsja vandeadvokaat Lembit Nirgi ja K.F-i kaitsja vandeadvokaat Küllike Nammi apellatsioonid jätta rahuldamata.
3.Välja mõista riigieelarvest eraldatud vahendite arvelt Rakvere AB kasuks 528 eurot vandeadvokaat Lembit Nirgi poolt süüdistatav Kristjan Talvikule apellatsioonimenetluses määratud korras kaitse teostamise eest. Rakvere AB-le välja makstud õigusabitasu 528 eurot jätta Kristjan Talviku kanda.
Kristjan Talvikult välja mõistetud kaitsjatasu tuleb 30 päeva jooksul alates kohtulahendi jõustumisest tasuda Rahandusministeeriumi arveldusarvele: SEB a/a EE891010220034796011, Swedbank a/a nr EE932200221023778606, Danske Bank AS Eesti filiaal a/a EE403300333416110002 või Nordea Bank Finland PLC Eesti filiaal a/a EE701700017001577198. Maksekorraldusele märkida viitenumber 2800049858 (selgitusse märkida lahendi number ning isik, kelle eest tasutakse ning nõude liik). Kui rahaline nõue ei ole täies ulatuses tähtaegselt tasutud, suunatakse nõude täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Edasikaebamise kord Kohtuotsus tehakse teatavaks ringkonnakohtu kantselei kaudu 3. veebruaril 2014 ja samast kuupäevast on kohtumenetluse pooltel sellega võimalik tutvuda. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada Tartu Ringkonnakohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates 4. veebruarist 2014. Kohtuotsuse peale võib kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud kohtumenetluse pool esitada kirjaliku kassatsiooni Riigikohtule Tartu Ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates 4. veebruarist 2014. Asjaolud ja menetluse käik
1.Viru Maakohtu 10.05.2011 kohtuotsusega mõisteti Kristjan Talvik ja K.F süüdi KarS § 200 lg 2 p-de 7 ja 9 järgi ja neid karistati 7-aastase vangistusega. KarS § 65 lg 2 alusel liitis maakohus K. Talviku karistusele Viru Maakohtu 03.03.2009 otsusega mõistetud ärakandmata karistuse 7 kuud vangistust, mõistes temale lõplikuks karistuseks 7 aastat ja 7 kuud vangistust. Süüdistuses KarS § 418 lg 1 järgi mõisteti K. Talvik õigeks.
1.1.Tartu Ringkonnakohtu 23.11.2011 määrusega tühistati Viru Maakohtu 10.05.2011 otsus osaliselt ja kriminaalasi saadeti tühistatud osas Viru Maakohtule samas kohtukoosseisus uue kohtuotsuse tegemiseks.
1.2.28.01.2013 tegi Viru Maakohus käesolevas kriminaalasjas uue otsuse, millega mõistis K. Talviku ja K.F-i süüdi KarS § 200 lg 2 p-de 7 ja 9 järgi ja karistas neid 7-aastase vangistusega. KarS § 65 lg 2 alusel liitis maakohus K. Talviku karistusele Viru Maakohtu 03.03.2009 otsusega mõistetud ärakandmata karistuse 7 kuud vangistust, mõistes temale lõplikuks karistuseks 7 aastat ja 7 kuud vangistust. Süüdistuses KarS § 418 lg 1 järgi mõisteti K. Talvik õigeks. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid K. Talvik, tema kaitsja vandeadvokaat Lembit Nirgi ja K.F-i kaitsja vandeadvokaat Küllike Namm.
1.3.Tartu Ringkonnakohtu 03.04.2013 kohtuotsusega jäeti Viru Maakohtu 28.01.2013 kohtuotsus muutmata. Kohtuotsusega muudeti vaid maakohtu otsuse põhiosa, millest jäeti välja kannatanu peksmine rusikatega, samuti osaline tuginemine mõlema süüdistatava ütlustele. Ringkonnakohtu otsuse peale esitasid kassatsioonid mõlema süüdistatava kaitsjad.
1.4.Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 11.10.2013 kohtuotsusega tühistati Viru Maakohtu 28.01.2013 otsus kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu, kuna rikutud oli kohtuotsuse avaliku kuulutamise nõuet. Samuti tühistati Tartu Ringkonnakohtu 03.04.2013
kohtuotsus, kuna apellatsioonimenetluses jäeti maakohtu olulisele kriminaalmenetlusõiguse rikkumisele reageerimata. Kriminaalkolleegium märkis oma otsuses, et sellises olukorras suunavad KrMS § 361 lg 1 p 6, lg 2 ja § 341 lg 1 saatma kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus. Pidades aga silmas kriminaalmenetluse senist kulgu ning ka seda, et K. Talvik ja K.F viibivad alates 2010. aasta juunikuust vahi all, et kriminaalasja menetlemisel tuleb arvestada kriminaalasja mõistliku menetlusaja nõudega ja asjaolu, et kassatsioonimenetluses tuvastatud menetlusõiguse rikkumised puudutavad üksnes maakohtu kohtuotsuse kuulutamist, pidas kriminaalkolleegium võimalikuks juhinduda KrMS § 341 lg 4 sätestatust ja saatis kriminaalasja maakohtule samas koosseisus uue kohtuotsuse tegemiseks ja kuulutamiseks KrMS §-s 315 ettenähtud korras.
2.Viru Maakohtu 28.11.2013 otsusega mõisteti K. Talvik süüdistuses KarS § 418 lg 1 järgi süüteokoosseisu puudumise tõttu õigeks. KarS § 200 lg 2 p-de 7, 9 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises mõisteti K. Talvik süüdi ja talle mõisteti karistuseks 7 aastat vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel liideti mõistetud karistusele Viru Maakohtu 03.03.2009 otsusega KarS § 320 lg 1 järgi mõistetud ärakandmata karistus 7 kuud vangistust, mõistes K. Talvikule lõplikuks karistuseks 7 aastat ja 7 kuud vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvestati karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg, lugedes karistusaja alguseks 07.06.2010, s.o tema kahtlustatavana kinnipidamise päeva. Viru Maakohtu 28.11.2013 otsusega tunnistati K.F süüdi KarS § 200 lg 2 p-de 7, 9 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises ja mõisteti karistuseks 7 aastat vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvestati karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg, lugedes karistusaja alguseks 14.06.2010, s.o tema kahtlustatavana kinnipidamise päeva.
2.1.K. Talvik ja K.F tunnistati süüdi selles, et K. Talvik ja K.F sisenesid ajavahemikul 21.02.2010 kell 23.00 kuni 22.02.2010 kell 07.00 vara hõivamise eesmärgil Lääne-Virumaal Laekvere vallas Muuga külas asuva elumaja garaaži ja sealt edasi ukseluku lõhkumise teel elumajja, kus K. Talvik ja K.F tungisid kallale neile peale sattunud majaperemehele R.L. ale (sünd 26.04.1933) ja peksid teda sõrgkangiga pähe, põhjustades R.L. ale aju-kolju lahtise tömbi trauma koljuluude murdude ja peaaju kelmealuste verevalumitega (hulgikillunenud sisserõhutus ja terrassikujuline koljulae luumurd paremal üleminekuga koljupõhimikule, peaaju kelmealused verevalumid, peaaju kõvakelme rebend, hulgalised põrutushaavad pea juustega kaetud osas verevalumitega pehmetes kudedes), millised vigastused on eluohtlikud ja põhjustasid kannatanu surma, ning mitteeluohtlikud tervisekahjustused - verevalumid parema ja vasaku silma ümbruses, marrastused paremal õlal, vasaku reie välispinnal, paremal pool seljal. Majast lahkudes võtsid K.F ja K. Talvik sealt kaasa akudrelli Metabo väärtusega 1500 krooni, padrunvõtmete komplekti väärtusega 900 krooni, binokli Olympus väärtusega 1289 krooni, pussnoa väärtusega 120 krooni, kullast abielusõrmuse väärtusega 1500 krooni, 2 kuldketti väärtusega 1800 krooni, kaitseliidu märgid väärtusega 120 krooni ja vähemalt 2500 krooni sularaha. Seega K. Talvik ja K.F , võttes isikute grupis ära võõraid vallasasju nende ebaseadusliku omastamise eesmärgil, kusjuures asjade äravõtmine oli seotud vägivalla ja sissetungimisega, panid toime KarS § 200 lg 2 p-de 7 ja 9 järgi kvalifitseeritava kuriteo.
3.Kriminaalasjas toimusid kohtuistungid ajavahemikul 28.02.2011 – 14.04.2011, kus kuulati üle kannatanu esindaja, süüdistatavad, tunnistajad ja uuriti dokumentaalseid tõendeid.
3.1.Esmalt tuvastas kohus, et süüdistatav K.F olid suured võlad ning ta ei suutnud neid tagasi maksta. R.L. a lapselaps rääkis seejuures sõpradele, et vanaisa kodus on suurem summa
raha. Edasiselt hankisid süüdistatavad R.L. a maja plaani, kus oli ristikesega märgitud ka raha võimalik asukoht. Sellise plaani muretsemine ja säilitamine näitas kohtu hinnangul süüdistatavate kindlat kavatsust kuriteo toimepanemiseks, kokkulepet koos tegutsemiseks. Kannatanu majja üritasid süüdistatavad tungida juba 11.12.2009, kuid siis jäi kuriteo toimepanemine pooleli. Kohus pidas aga tähelepanuväärseks juba siis tehtud põhjalikke ettevalmistusi kuriteoks, kuna selleks ajaks ei olnud K.F veel tõsist muret tekitanud 13 000 krooni suurust võlga.
3.2.Kohtuistungil on süüdistatavate K. Talviku ja K.F-i ütlustega tõendatud, et veebruaris 2010 võttis K.F uuesti ühendust K. Talvikuga ja tegi viimasele ettepaneku taaskord Muugasse vargile minna, millega viimane ka nõustus. R.L. a tuppa, kus pidi asuma raha, K. Talvik ja K.F majas ringi liikudes ei pääsenud, kuna uks oli kinni. Kui sündmuskohal selgus, et toa uks oli kinni ja salaja varastada ei õnnestu, ei leppinud K. Talvik ja K.F juba leituga ega lahkunud, vaid nad hakkasid hoopis valmistuma ukse avamiseks ja röövimiseks, tuues vastavalt sündmuskoha vaatlusprotokollile R.L. a ukse taha kivilõhkumise haamri, sõrgkangi ja heebli ning tualettruumist J.L. ale kuuluva deodorandipudeli. Kohtu hinnangul näitas süüdistatavate poolt abivahendite kuhjamine nende valmisolekut kannatanu vastupanu mahasurumiseks ja soovi vara hõivamine igal juhul toime panna. Nimetatud toiminguid ei saa mingil viisil käsitleda süüdistatavate valmistumisena enesekaitseks ja põgenemiseks juhuks, kui kannatanu neile peale satub. Kohus tegi sellise järelduse arvestades asjaolu, et kannatanu oli ka süüdistatavate teada kehva kuulmisega eakas inimene, kes mingil juhul ei oleks suutnud takistada kahe noore mehe põgenemist. Kui R.L. süüdistatavate jaoks ootamatult oma toast väljus, ründasid K. Talvik ja K.F teda, et plaanitud esemete ning eelkõige raha hõivamine lõpule viia.
3.3.Ekspertiisiakti kohaselt põhjustati R.L. a vigastused lühikese aja jooksul enne surma kahesuguse vägivallaga, s.o korduvate rusikalöökidega näkku ja korduvate kangilöökidega pähe. Seetõttu ei pidanud kohus eluliselt usutavaks, et isik, kellel oli ründamiseks käes kang, pani selle käest, löömaks rusikaga, ja vastupidi. Samuti ei ole võimalik lüüa ühel inimesel üheaegselt nii rusika kui kangiga. Ekspertiisiakti nr GE-0368-10/1049 kohaselt leiti sõrgkangilt K. Talviku ja R.L. a DNA, kuid mitte K.F-i oma. Kohtu hinnangul ei saa sellest järeldada, et kangiga lõi seetõttu R.L. a just K. Talvik. Kohtuistungil on tõendatud K. Talviku ja K.F-i ütlustega, et kõigepealt kasutati sõrgkangi eluruumidesse sissetungimiseks. K. Talvik on andnud ütlusi, et temal olid käes õhukesed villased kindad ja tema DNA sattumine kangile on seletatav käte higistamisega muukimise käigus. Tema sellised väiteid ei ole võimalik ümber lükata. Samas ei välista see kohtu hinnangul K.F-i osalemist R.L. a ründamises. Tema DNA leidmine/mitteleidmine sõrgkangilt võib olla seletatav süüdistatavate erinevate kinnastega (K.F oli enda sõnul käes kaks paari kindaid), kuid ei välista kummagi süüdistatava osalust R.L. a ründamises, eelkõige võttes arvesse kannatanu vigastusi, mis on tekitatud nii sõrgkangi kui rusikatega.
3.4.Kuigi ei ole võimalik tuvastada, kumb süüdistatavatest millist vägivalda kasutas, luges kohus tuvastatud asjaoludest lähtudes tõendatuks, et kannatanut ründasid nii K. Talvik kui K.F, kes mõlemad üheaegselt viibisid sündmuskohal, tegutsedes ühiselt. Kohus oli seisukohal, et R.L. a röövides valitsesid süüdistatavad toimunut koostoimes ning ühe süüdistatava tegutsemine täiendas teise tegevust. Seega on süüdistatavate tegu kaastäideviimise mõttes pandud toime ühiselt.
3.5.Kohtus uuritud tõendid kinnitasid, et nii K. Talviku kui K.F-i eesmärk ja tahe oli saada R.L. a majast raha, mõlemad teadsid, et vanainimesel oli kogutud suurem summa sularaha ja ta hoidis seda kodus oma toas. Nähes, et R.L. a magamistoa uks on kinni, pidid süüdistatavad aru saama, et vägivallata raha (esemeid) hõivata ei ole võimalik. Kui selgus, et kannatanu
magamistoa uks on kinni, ei lahkunud kumbki, vaid toodi esemed (kivilõhkumise haamer, sõrgkang ja heebel ning J.L. a deodorandipudel) eesmärgiga murda võimalik vastupanu. Eelkirjeldatu kinnitas kohtu arvates süüdistatavate selget soovi ning otsest tahtlust hõivata vara igal juhul, kasutades selleks kannatanus suhtes vägivalda.
3.6.Seoses tõendite usaldusväärsuse hindamisega leidis maakohus, et olukorras, kus kaks sündmuskohal viibinud isikut, s.o K. Talvik ja K.F süüdistavad teineteist vastastikku ootamatu ning eelnevale teoplaanile mittevastava füüsilise vägivalla kasutamises kannatanu suhtes, hindab kohus, et nii K. Talvik kui K.F on tõendiallikatena ebausaldusväärsed ehk teisisõnu – kuriteo kulgemise lõppfaasi osas ei ole neist kummagi ütlused tõendikõlbulikud. Kriminaalasjas leidub piisavalt muud tõendusteavet, mille alusel kohus jõudis järeldusele, et K.F ja K. Talvik panid süüdistuses kirjeldatud grupiviisilise röövimise toime ühiselt ja kooskõlastatult kaastäideviimise mõttes.
4.Kuna R.L. a vigastused põhjustati lühikese aja jooksul enne surma korduvate kangilöökidega pähe, leidis kohus, et kannatanut ründasid nii K. Talvik kui K.F . Kasutatud vägivald R.L. a suhtes oli otseses seoses sellele järgnenud vara hõivamisega. Kannatanu J.L. a ütluste kohaselt, mille usaldusväärsuses ei olnud kohtul põhjust kahelda, on tema elukohast kadunud akudrell Metabo väärtusega 95, 87 eurot (1500 krooni), padrunvõtmete komplekt väärtusega 57, 52 eurot (900 krooni), binokkel Olympos väärtusega 82, 38 (1289 krooni), pussnuga väärtusega 7, 64 eurot (120 krooni), kullast abielusõrmus väärtusega 95, 87 eurot (1500 krooni), 2 kuldketti väärtusega 115, 04 eurot (1800 krooni), kaitseliidu märgid väärtusega 7, 64 eurot (120 krooni) ja vähemalt 159, 78 eurot (2500 krooni) sularaha. J.L. a ütlusi kinnitab sündmuskoha vaatlusprotokoll, mille kohaselt on läbi otsitud kõik ruumid ja kapid, kus nimetatud esemed asusid. Tööriistakohvrite, binokli ja raha saamist tunnistavad ka K. Talvik ja K.F . Kumbki süüdistatavatest ei tunnista aga sõrmuse, kuldkettide, kaitseliidu märkide ja pussnoa vargust ning eitavad loetletud esemete nägemistki, kuigi kannatanu kinnitusel sellised asjad olemas olid ja kaduma läksid. Kohus luges süüdistatavate väited põhjendamatuteks ning ennast õigustavateks. Eeltoodust tulenevalt leidis kohus, et röövimise objektiivne koosseis võõra vallasasja äravõtmine vägivalla abil, on täidetud ja tõendatud.
4.1.Kohus luges tuvastatuks, et nii K.F kui K. Talvik tegutsesid otsese tahtlusega. Otsese tahtluse tuvastamine eeldab seda, et isik teab asjaolu ja tahab või vähemalt möönab seda (RKKKo nr 3-1-1-37-07).
4.2.Kohus leidis, et nii K. Talvik kui K.F on süüvõimelised ja puuduvad süüd välistavad asjaolud. Mõlema teod on õigusvastased ning õigusvastasus ei ole millegagi välistatud.
5.Maakohus oli seisukohal, et kummagi süüdistatava puhul ei saa kõne alla tulla karistuse mõistmine tingimisi. Mõlemad süüdistatavad kuuluvad süüdimõistmisele I astme raskes kuriteos, mis juba oma olemuselt välistab karistuse tingimusliku mõistmise. Tegemist ei ole juhusliku, vaid põhjalikult ettevalmistatud kuriteoga. Süüdistatavaid ei pidurdanud ka politsei tähelepanelikkuse tõttu ebaõnnestunud katse 2009. aasta detsembris. Seepärast, pidades silmas karistuse üld- ja eripreventiivseid eesmärke, süüdistatavate süü suurust, kuriteo tehiolusid ja süüdistatavate isikuid, pidas kohus põhjendatuks karistada neid vangistusega sanktsiooni keskmisele määrale lähedases määras.
5.1.K. Talvik on varem kahel korral kohtulikult karistatud, viimati Viru Maakohtu 03.03.2009 otsusega KarS § 320 lg 1 järgi 7 kuulise vangistusega tingimisi 18 kuulise
katseajaga ja kuna käesolev kuritegu on toime pandud katseajal, siis KarS § 65 lg 2 alusel kuulub nimetatud karistus liitmisele käesolevas kriminaalasjas mõistetavale karistusele. Väärtegude eest on K. Talvikut karistatud 12 korral. Varasemad karistused annavad tunnistust sellest, et K. Talvikut ei saa pidada õiguskuulekas. Kohtu hinnangul on K. Talvik jätkuvalt kuritegelikult aktiivne, kuid võttes arvesse, et tema ei olnud kuriteo initsiaatoriks ega organiseerijaks ning ei ole usutav, et tema ilma K.F-i õhutuseta oleks asunud kuriteo toimepanemisele, siis tuleb pidada põhjendatuks mõista temale vangistus sanktsiooni keskmisele määrale lähedases määras, pidades seda piisavaks, et mõjutada teda edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest.
5.2.K.F on varem kohtulikult karistamata, kuid väärtegude toimepanemise eest on teda karistatud 9 korral, mis samuti annab tunnistust sellest, et teda ei saa pidada õiguskuulekaks isikuks. Kuriteo pani K.F toime alaealisena, kuid karistuse mõistmisel ei saa arvesse võtmata jätta asjaolu, et just tema oli kuriteo toimepanemise initsiaatoriks ja aktiivseks ettevalmistajaks: muretses plaani, transpordi, amfetamiini, et K. Talvik ikka osaleks. Seega oli temal oluline ning juhtiv roll süüteo toimepanemisel. Diferentseerides karistusmäära sõltuvalt osavõtu astmest ja süü suurusest, oli maakohus seisukohal, et ka K.F-ile tuleb mõista vangistus sanktsiooni keskmisele määrale lähedases määras, pidades seda piisavaks, et mõjutada teda edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest.
6.J.L. on kriminaalmenetluses esitanud ja asja kohtuliku arutamise käigus täpsustanud tsiviilhagi varalise kahju nõudes, s.o oma isa matusekulude, varastatud esemete ja kuriteo toimepanemise tagajärjel rikutud esemete (seoses veetorude külmumisega tekkisid kulutused pesumasina, tualetipoti, segisti ja survevooliku ostmiseks) hüvitamise nõudes, kogusummas 20838 krooni (1331.79 eurot) ja 200000 krooni (12 782 eurot) mittevaralise kahju nõudes (II kd, tl 79).
6.1.Varalise kahju osas, s.o matusekulude, varastatud ja rikutud esemete maksumuse nõudes esitatud tsiviilhagi pidas kohus põhjendatuks osaliselt, mõistes süüdistatavatelt välja varastatud ja rikutud esemete maksumuse 13048 krooni (833.92 eurot). Kuna K. Talvikut ja K.F-i ei ole süüdi mõistetud R.L. a tapmises, siis ei pidanud kohus põhjendatuks nendelt välja mõista matusekulusid kogusummas 7790 krooni (497.87 eurot).
6.2.Kohtuistungil ei tekkinud vaidlust selle üle, kas kannatanu J.L. al esineb mittevaraline kahju ja kas esinevad selleks hüvitise maksmist õigustavad erandlikud asjaolud VÕS § 134 lg 3 mõttes. K. Talvik tunnistas nii varalise kui mittevaralise kahju põhjustamist kannatanule. K.F oma seisukohta ei väljendanud. Kohus oli seisukohal, et hoolimata kannatanu napisõnalisusest kahju kirjeldamisel, on olemas õiguslik alus mittevaralise kahju nõudes esitatud hagi osaliseks rahuldamiseks. Kohus mõistis J.L. a raskusi tema jaoks ilmselgete kannatuste väljendamisel. Lapse (ka täiskasvanud lapse) poolt oma vanema surma üleelamine on iseenesest küll tavapärane, kuid kindlasti ei ole tavapärane, et vanem hukkub oma kodus läbi kuriteo. J.L. a näol on küll tegemist keskealise, iseseisvalt oma elu elava isikuga, kuid ainsa lapsena jagas ta isaga ühist eluaset, olles temaga seotud oma igapäevaelus, omades seega lähedase isikuna ruumilist lähedust hukkunuga. Tervisekahjustust hingelise üleelamise näol, leides koju saabudes oma isa tapetuna oma kodu köögipõrandal, sellise vaatepildi vahetut nägemist ning kodus viibides igapäevast meenutamist, vere ning muude kuriteojälgede koristamist oma kodus ning selle mällu sööbimist, tundes oma kodu rüvetamist raske isikuvastase kuriteo läbi, saab kohtu hinnangul pidada selliseks erandlikuks asjaoluks, mis annab aluse mittevaralise kahju väljamõistmiseks sellega seotud isikutelt ning peab mittevaralise kahju hüvitisena mõistlikuks välja mõista 2000 eurot. Apellatsioonis esitatud taotluste sisu
7.Viru Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid süüdistatav K. Talvik ja tema kaitsja vandeadvokaat L. Nirgi.
7.1.Süüdistatav leiab, et temale maakohtu poolt mõistetud karistus on ebaproportsionaalselt suur. Nimelt ei suutnud maakohus tuvastada mõrva toimepanijat ja karistas mõlemat süüdistatavat võrdselt raskelt, kuigi tegelikult tuleks kõrvaldamata kahtlus tõlgendada süüdistatava kasuks. K. Talviku ja K.F-i kooskõlastatud tegevus piirdus salajase vargusega ning neil polnud ühist plaani kasutada kannatanu suhtes vägivalda. K.F väljus vägivalla kasutamisega kooskõlastatud tegevuse piiridest. K. Talvik leiab, et on toime pannud üksnes varguse, palub enda tegu tulenevalt sellest ümber kvalifitseerida ja lugeda eelvangistuses viibitud aja näol karistus kantuks. Isegi kui käsitleda K. Talviku tegevust röövimisena, on siiski juba vangistuses viibitud aeg piisavaks karistuseks. Ülejäänud karistuse kandmist peab K. Talvik võimalikuks ka tingimusliku vangistusena. Apellatsioonis leitakse veel, et K. Talviku puhul tuleks karistust kergendava asjaoluna arvestada puhtsüdamlikku kahetsust, mis avaldus K. Talviku koostöös kriminaalmenetluse käigus. Kuigi kohus on leidnud, et rusikalööke pole süüdistuses ette heidetud ja seega ei ole nende omistamine süüdistatavatele lubatav, on lahendis siiski näha, et kohtualustele on heidetud ette kahesuguse vägivalla kasutamist ja tulenevalt sellest loetud tõendatuks, et kannatanut ründasid nii K. Talvik kui K.F. K. Talvik toob veel välja, et kohus on kuulutanud mõlema süüdistatava ütlused ebausaldusväärseks ja oleks seega pidanud ütlused täielikult tõendikogumist välja arvama.
7.2.K. Talviku kaitsja palub tühistada Viru Maakohtu 28.11.2013 otsus ja saata kriminaalasi esimese astme kohtule uueks arutamiseks või teha uus otsus, millega mõista K. Talvik süüdi kergemas kuriteos ja mõista kergem karistus. Apellatsiooni kohaselt osutab majaplaani tellimine väga hoolikale ja kannatanut säästvale kuriteoplaanile, mida kohtul ei olnud alust laiendada mistahes kuriteo, mh röövimise kaastäideviimisele. Oluliseks asjaoluks röövimise kaastäideviimise tuvastamiseks luges kohus mitmesuguste esemete toimetamist kannatanu magamistoa ukse taha. K. Talviku plaani järgi ei olnud nimetatud esemete kasutamiseks vägivalla eesmärgil mitte mingit vajadust. Järeldust kannatanu enda vannitoast pärit deodorandi kasutamiseks vastupanu mahasurumiseks ei saa pidada veenvaks ja usutavaks. Heeblit ja sõrgkangi oli juba kasutatud ühe ukse lahtikangutamiseks, suurvasarat võidi kasutada kangi füüsika ja jõuõlgade põhimõttel ukse lahtikangutamiseks toetuspunktina, milleks sobib iga ese, mis kangiga peale vajutades paigast ei nihku. Kaitsja leiab, et vägivalla kasutamiseks puudub kausaalne põhjendus. Kui K.F ehmatas ja toimis viisil, kuidas seda kirjeldas K. Talvik, et lõi kannatanut kangiga, siis oli tegemist ekstsessiga, mida ei saa K. Talvikule omistada (RKKKo 3-1-1-100-06, p.14). Kaitsja märgib, et K.F-i poolt vägivalla kasutamine ei olnud põhjuslikus seoses raha ja asjade äravõtmisega kannatanu magamistoast. Vägivald ei olnud raha äravõtmise hädavajalikuks tingimuseks. K. Talvikul ja K.F oli plaan panna toime salajane vargus ja see oleks olnud võimalik ka kannatanu väljumisel magamistoast. Apellatsiooni kohaselt on K. Talvikule mõistetud liiga raske karistus ja pole arvestatud karistust kergendavat asjaolu ning karistuse mõistmine on vajalikul määral põhjendamata. Riigikohtu lahendi 3-1-1-59-07 p-s 12 märgitud karistuse mõistmist puudutavad põhjendused
on kohtuotsuse oluline osa. Kohtuotsuses karistuse põhistamata jätmisel on tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes.
8.Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni ka K.F-i kaitsja vandeadvokaat K. Namm, kes palub tühistada Viru Maakohtu 10.05.2011 otsus ning K.F esitatud süüdistuses õigeks mõista. Alternatiivselt - juhul kui kohus loeb põhjendatuks, et süüdistust esitamata on K.F süüdi KarS § 266 lg 2 p-s 3 ettenähtud kuriteos, siis karistada teda vangistusega määras, millises K.F on vangistuse ära kandnud ning vabastada ta vahi alt. Samuti alternatiivselt palub kaitsja lõpetada kriminaalmenetlus K.F-i suhtes seoses menetluse mõistliku aja möödumisega või juhul, kui kohus leiab, et hiljemalt 6 kuu jooksul on käesolevas kriminaalasjas olemas jõustunud kohtulahend, vähendada K.F-i süüdimõistmise korral temale mõistetavat karistust.
8.1.Kaitsja leiab, et mõistlik menetlusaeg nimetatud kriminaalasjas on möödunud. K.F peeti käesolevas kriminaalasjas kahtlustatavana kinni 14. juunil 2010. Sellel ajal oli K.F alaealine ning tema suhtes kohaldati tõkendit vahistamine. Seega tuleb kahtlustatavana kinnipidamine 14. juunil 2010 lugeda hetkeks, millal K.F-i vastu esitati süüdistus EIÕK art 6 lg 1 tähenduses ning tema suhtes alustati kriminaalmenetlust. Kriminaalasja materjalidest nähtub, et K.F ise ei ole põhjustanud viivitusi kriminaalasja menetlemisel, kuivõrd isik on viibinud kogu kohtueelses- ning ka kohtumenetluses vahi all ning tema ilmumine ning osalemine erinevatel menetlustoimingutel ja ka istungitel on olnud juba seetõttu tagatud. Samuti ei ole kohtuasja venimist tinginud K.F-i kaitsja poolne tegevus. Lisaks tuleb märkida, et tegemist ei olnud tavapärasest keerukama või mahukama kriminaalasjaga. Käesolevas kriminaalasjas on tuvastatavad mitmeid rikkumisi – kriminaalasi on juba kolmandat korda saadetud tagasi maakohtule, kusjuures ka samale kohtukoosseisule otsuse tegemiseks, mis annab tunnistust õigusemõistmise arvukatest vigadest. Samuti viivitas maakohus ilma igasuguse põhjuseta otsuse kuulutamisega üle 1 aasta ja 2 kuu, kuigi kohtualused viibisid jätkuvalt vahi all. On ilmselge, et käesoleval juhul puudub positiivne prognoos kriminaalasja lahendamiseks realistliku ajaperioodi jooksul. Nimetatud asjaolud tingivad kriminaalmenetluse lõpetamise vajaduse KrMS § 2742 alusel, millise taotluse esitamise õigus on ka süüdistataval. Juhul, kui kohtu hinnangul on seadusjõus otsuse tegemine siiski võimalik 1-6 kuu jooksul, peab kohus hindama otsuse tegemisel, kas on võimalik isiku karistuse vähendamine süüdimõistmise korral mõistliku menetlusaja ületamise tõttu KrMS § 306 lg 1 p 61 kohaselt .
8.2.KarS § 45 lg 2 kohaselt kuriteo toimepanemise ajal nooremale kui kaheksateistkümne aastasele isikule ei või mõista tähtajalist vangistust üle 10 aasta ega eluaegset vangistust. Seega saab K.F-i puhul arvestada karistust vahemikus 3 kuni 10 aastat. Seega on alaealisele K.F-ile mõistetud sisuliselt kaks korda raskem karistus, kui täiesealisele, varem kriminaalkorras karistatud K. Talvikule. Eeltoodust tulenevalt ei ole K.F-ile mõistetud karistus mitte sanktsiooni keskmisele määrale lähedases määras nagu sedastas kohus, vaid läheneb alaealisele mõistetava karistuse maksimaalmäärale, mis aga kohtu enda põhjenduste järgi ei ole kohane karistus. Kui mõlemale süüdistatavale oleks mõistetud karistus nii, nagu mõisteti K. Talvikule (s.o 1/3 sanktsiooniraamist), oleks K.F-ile mõistetavaks karistuseks 5 aastat ja 4 kuud vangistust. Karistuse mõistmisel on karistust kergendavate asjaoludena arvestamata jäetud K.F-i alaealisus ja tegutsemine raske isikliku olukorra mõjul. Samas on kohus karistuse mõistmisel arvestanud, et K.F oli kuriteo initsiaatoriks, muretses plaani, transpordi ja amfetamiini. Kohus on jätnud tähelepanuta, et K.F ja K. Talvik mõlemad kinnitavad, et plaanil ei olnud 2010. aasta veebruaris toimunuga mingit seost. Samas ei ole usutav, et alaealisel K.F on
võimalik mõjutada täisealist ja korduvalt kriminaalkorras karistatud K. Talvikut toime panema kuritegu, ilma viimase osalemissoovita.
8.3.Kui prokurör leidis, et süüdistusest tuleb jätta välja viide K.F-ile kui konkreetsele peksjale, siis jääb arusaamatuks, millise vägivalla tarvitamist süüdistatavatele üldse inkrimineeriti ja kuidas ning millisel alusel tuvastas maakohus, et vägivalda osutasid mõlemad isikud. Maakohus jättis tähelepanuta, et loobudes K.F-i süüdistamisest kannatanu suhtes vägivalla tarvitamises, ei jäänud süüdistusse enam alles kellegi teise poolt kannatanu suhtes vägivalla tarvitamist. Vaatlusprotokollilt ei nähtu, kes tegelikkuses ja millal majas sees käis ning kas sündmuskohal viibis kannatanu ründamise ajal või asjade äravõtmisel üks või rohkem inimesi. Seega jääb endiselt tõendamisesemesse kõrvaldamata lünk, mille maakohus on täitnud üksnes enda siseveendumusega. Maakohus ei ole vähimalgi määral selgitanud, millisel viisil tõendab asjaolu, et köögis olid sündmuskoha vaatluse ajal tööriistad ning deodorandipudel, kes ja millal need sinna viis. Samuti ei anna vaatlusprotokoll teavet kuriteo toimepanemise alguses olnud kokkulepete kohta. Kohtuotsuse tegemise ajal kehtinud KrMS § 66 lg 21 p 3 kohaselt on kaudse tunnistaja ütlus kriminaalmenetluses tõendiks juhul, kui selles sisaldub süüteo toimepanemise omaksvõtt. Kohus on meelevaldselt asunud üht süüdistatavatest eelistama teisele ning kujundama oma seisukohta vastuolus menetluse käigus tuvastatuga. Kohtuotsuses nimetatud ajal, s.o 15.06.2010 ei saanud K. Talvik R.L. le midagi öelda, sest sellel ajal oli K. Talvik vahi all ja tal olid suhtlemispiirangud. R.L. avaldas, et ta käis politseis kahel korral – esimesel korral nö juttu ajamas ja teisel korral pandi kirja. Pärast seda, kui ta käis nö juttu ajamas, läkski ta politseist otse K. Talviku korterisse XXX ja seal saigi K. Talvikult teada, et just K. Talvik ise (üksinda) tagus vanamehel pea pehmeks ning võttis sõrmuse ja jahipüssi. Jutuajamine oli oluliselt enne tema ülekuulamist.
8.4.Riigikohtu varasemas praktikas on omaks võetud seisukoht, et süüstavate tõendite vähesusest tulenevat tühimikku ei saa kohus täita oma siseveendumusega. Käesoleval juhul on maakohus seda aga teinud. Maakohtu poolt osundatud kaudsed tõendid ei lükka K.F-i poolt esitatud kaitseversiooni ümber ega näita, et tegelikkuses toimusid sündmused maakohtu poolt kirjeldatud viisil. K.F-i poolt esitatud versiooni ebausaldusväärseks lugemisest saab tuleneda üksnes see, et puudub teave majas tegelikult toimunu kohta. Kui selline teave puudub, siis peab kohus lähtuma põhimõttest ning tõlgendama tõusetunud kahtluse süüdistatava kasuks. K. Talviku ütlused tunnistati ebausaldusväärseks. Samas jättis maakohus tähelepanuta, et olukorras, kus K. Talviku ütlused on tõendite hulgast välja jäetud, tuleb anda hinnang teistele tõenditele, millised annavad võimaluse tõendada elamus toimunut, s.o süüdistuses nimetatud tegu. Kohtul puudus olukorras, kus ta süüdistatavate ütlused kõrvale jättis, võimalus hinnata usutavatena K. Talviku ütlusi asjaolude kohta, kuidas tema DNA sattus sõrgkangile. Sellest tulenevalt ei olnud kohtu käsutuses ühtegi teist tõendit, mis kinnitaks majas toimunut ja majast lahkumise asjaolusid. Kui maakohus sedastas, et mõlema süüdistatava ütlused on täielikult ebausaldusväärsed, siis puudus kohtul võimalus tugineda nendele kohtuotsuse osas, kus käsitletakse tõendeid, millised on aluseks K.F-i süüditunnistamisel, mh puudus kohtul võimalus tugineda K.F-i ütlustele selle kohta, kuidas majja siseneti ja puuduvad tõendid ka majas toimunu kohta.
8.5.Kohtuotsuses puuduvad põhjendused, miks kohus kohtuotsuses ei ole kuriteo toimepanemise aja määratlemisel arvestanud kannatanu J.L. a ja tunnistaja L.L. a ütluseid, ning on lähtunud ainult tunnistajana ülekuulatud M.T. he ütlustest. Kui M.T. oleks R.L. a
tõepoolest 21.02.2010 õues näinud, oleks R.L. igal juhul teinud ka 21.02.2010 sissekanded vererõhupäevikusse. Tunnistajad on andnud ütluseid, et seda ei olnud peaaegu kunagi juhtunud, et kannatanu unustas vererõhku mõõta. Lisaks sellele kinnitas kannatanu, et R.L. oli surma kuupäeval valmistanud kala. Kuna Muuga kaupluses oli kalapäev kolmapäev, siis sai kuritegu toimuda kas 17.02 või 24.02. Laekvere vallalt saadud andmete kohaselt lükkas M.T. es lund ka 16.02.2010. See kuupäev haakub tunduvalt paremini kõigi käesolevas kriminaalasjas kogutud tõenditega – teiste tunnistajate ütlustega, kannatanu J.L. a ütlustega (kalaroog pliidil), A.P. ile võla tagasimaksmise kuupäevaga. Seega on põhjendatud lugeda tõendatuks, et Muugas R.L. a elamus käisid K.F ja K. Talvik ööl vastu 18.02.2010. Juhul, kui kohus oleks asunud eelneva põhjal seisukohale, et tegu pandi toime 17.02.2010, siis oleks kohus pidanud nii K. Talviku kui ka K.F-i mõistma õigeks. Süüdistus oli isikutele esitatud lähtudes sündmustest, mis toimusid 21.02.2010.
8.6.Apellant palub jätta tsiviilhagi läbi vaatamata.
9.Tartu Ringkonnakohtu 08.01.2014 määrusega määrati kriminaalasi nr 1-10-15276 läbivaatamisele kirjalikus menetluses. Kohtumenetluse pooltele anti õigus ringkonnakohtule esitada oma kirjalikke seisukohti esitatud apellatsioonide osas kuni 20.01.2014.
9.1.16.01.2014 esitas taotluse K.F, kes palub jätta tema poolt kantud menetluskulu 1512 eurot Eesti Vabariigi kanda. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused
10.Ringkonnakohus, olles tutvunud maakohtu otsuse, apellatsioonide ja prokuröri kirjaliku seisukohaga, läbi vaadanud kohtutoimiku materjalid, uurinud ja hinnanud kriminaalasjas kogutud tõendeid, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja tuleb jätta muutmata ning apellatsioonid rahuldamata. Esmalt võtab ringkonnakohus seisukoha K.F-i ja K. Talviku süü tõendatuses neile inkrimineeritud kuriteos (I), vaeb seejärel küsimust, kas on rikutud mõistlikku menetlusaega (II) ja annab hinnangu neile mõistetud karistustele (III). Viimasena lahendab ringkonnakohus tsiviilhagisse ja menetluskuludesse puutuva (IV) ning sedastab seejärel apellatsioonimenetluse tulemused (V). Nendes küsimustes on ringkonnakohtu seisukohad järgmised. I
11.Seoses süüdistuse ja tõendite hindamisega juhib ringkonnakohus esmalt tähelepanu asjaolule, et Riigikohus on käesolevas kriminaalasjas 11.10.2013 teinud otsuse 3-1-1-75-13, milles leidis, et nimetatud küsimused lahendas ringkonnakohus oma 03.04.2013 lahendis korrektselt. Viru Maakohus on 28.11.2013 otsuses lähtunud ringkonnakohtu seisukohtadest. Seega ei anna kaitsjate väited tõendite hindamise ja süüdistuse kohta alust otsuse tühistamiseks ja muutmiseks.
11.1.Süüdistatavate ütluste usaldusväärsust on Tartu Ringkonnakohus pikalt käsitlenud 03.04.2013 otsuse p-des 17-21. Tulenevalt Riigikohtu seisukohast otsuses 3-1-1-75-13 tuleb lugeda, et ringkonnakohtu sellised põhistused on korrektsed ning maakohus toimis õigesti, kui võttis need aluseks enda 28.11.2013 otsuse tegemisel. Seega kuriteo kulgemise lõppfaasi osas ei ole K. Talviku ja K.F-i ütlused tõendikõlblikud.
11.2.Tunnistaja R.L. ütlusi selle kohta, nagu oleks K. Talvik talle avaldanud, et nad Oliveriga olid ikka Muugasse tagasi läinud ja maha löönud selle inimese, kes seal elas, et tema lõi selle vanamehe pea pehmeks, ei saa pidada tõendiks. Vandeadvokaat K. Namm
viitab asjaolule, et R.L. kuulis K. Talvikult sellist infot 2010. aasta kevadel, kui tunnistaja käis esimest korda politseis ning teda küsitleti ilma üle kuulamata. Ringkonnakohus nõustub kaitsjaga, et R.L. võis rääkida K. Talvikuga enne tunnistajana ülekuulamist 15.06.2010 (II kd, tlk 22). Samas ei muuda see asjaolu, et selleks ajaks oli kuriteo toimepanemisest juba aega möödunud, mis oli ka põhjuseks, miks maakohus nimetatud ütlusi kaudse tõendina ei arvestanud. Tunnistaja R.L. ütleb ka kohtuistungil (III kd, tl 159), et pidas imelikuks, et mitu kuud pärast toimunut teda politseis küsitletakse ja läks sellepärast kohe K. Talviku juurde. Seega väidab R.L. ka kohtuistungil, et ajaks, mil ta K. Talvikult Muugas käigu kohta kuulis, oli toimunust möödas juba mitu kuud. Seega ei saa R.L. ütlusi tõendina arvesse võtta.
12.Apellatsioonis vaidlustatakse sündmuse toimumise kuupäeva ning vandeadvokaat K. Namm leiab, et K. Talvik ja K.F käisid Muugas 17.02.2010. Ringkonnakohus sellise seisukohaga ei nõustu ning leiab endiselt, et olemasolevate tõendite põhjal on maakohus õigesti tuvastanud, et nimetatud sündmus toimus 21.02.2010.
12.1.Tunnistaja M.T. es rääkis, et nägi viimati R.L. a 21.02.2010, kui lükkas vallas lund. Kaitsja leiab, et M.T. es võis kuupäevad segamini ajada ja näha kannatanut hoopis 16.02.2010, kui ta ka lund lükkas. Ringkonnakohus peab siinkohal vajalikuks juhtida kaitsja tähelepanu asjaolule, et M.T. e vihikus on lisaks lume lükkamise kuupäevadele kirjas ka lume lükkamise kohad. 16.02.2010 ei lükanud M.T. lund mitte vallas, kus elas kannatanu, vaid ühistu juures. Seega pole võimalik, et M.T. 16.02.2010 lund lükates R.L. a nägi. Tunnistaja T.K. ütles kohtuistungil, et tema nägi R.L. a viimati kaks päeva enne 24.02.2010, kui mehed tulid koos poest koju. Poe juures sellel päeval kalaautot ei käinud, seega ei saanud olla kolmapäev. Poes käimise päeva hommikul oli ka lumesahk tee puhtaks lükanud. Tunnistaja ütlused haakuvad M.T. e ütlustega, kes väidab, et nägi kannatanut viimati päeval, mil ta lükkas vallas lund. T.K. möönab, et võis kannatanut näha ka neli päeva enne pühi, kuid mitte rohkem. Ka kahtlustatav K. Talvik on kindel, et Muugas käis ta koos K.F-iga 21.02.2010 ning seostab seda enda sugulase surmaga. Kuigi K. Talvik eksib kuupäevas, kuna väidab, et sugulane suri 24.02.2010, tegelikult suri A.R. 26.02.2010 (III kd, tl 180). Samas ei leia kohus, et nimetatud asjaolu annaks põhjuse K. Talviku ütlustes, et Muugas käidi 21.02.2010, kahelda, kuna K. Talvik võis tahtmatult eksida surma kuupäevas ja arvata, et lähedane suri kaks päeva varem, lihtsalt mäletades, et see juhtus paar päeva pärast Muugas käiku. K. Talviku ütlused, et Muugas käidi 21.02.2010, haakuvad M.T. e ja T.K. u ütlustega.
12.2.Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et K.F-i ütlused, et kuritegu toimus 17.02.2010, on vastuolus jälitusprotokollis oleva teabega, mille kohaselt veel 24.02.2010 saatis K.F M.T. ile sõnumi võla maksmise kohta. Ka ei haaku teiste kogutud tõenditega J.L. a ütlused, et isa võidi tappa 17.02.2010, kuna sellel päeval on viimane kanne vererõhupäevikusse. J.L. a ütluste näol on tegemist kaudse tõendiga, mis üksnes viitab asjaolule, et kannatanu võidi tappa 17.02.2010. Seega tuleb eelistada otseste tõenditega kogutud informatsiooni, mille järgi veel 21.02.2010 oli R.L. elus.
13.Apellatsioonide kohaselt ei ole K. Talvik ja K.F tegevus kvalifitseeritav grupi poolt toime pandud röövimisena, kuigi majas käimist ja vargust kumbki süüdistatav ei eita. Ringkonnakohus leiab, et võimaliku vägivalla kasutamisega kannatanu suhtes olid süüdistatavad arvestanud juba sündmuskohale minnes, kõige hiljem sai vägivalla tarvitamise vajadus neile selgeks ajal, mil nad avastasid, et R.L. a magamistoa uks on riivis.
13.1.Süüdistatavate ütluste ja sündmuskoha vaatlusprotokolliga on tõendatud, et K. Talvik ja K.F tungisid R.L. a elukohta rehealuse akna eemaldamise teel. Isikud kolasid garaažis, otsides varastamisväärset, tegid tuld ning kasutades sõrgkangi ja vaibanuga, lõhkusid
ukseluku, et pääseda eluruumidesse. Kolasid tubades, otsisid raha. Eelkirjeldatu kinnitab K. Talviku ja K.F-i ühist, kokkuleppelist ja kooskõlastatud tegutsemist. Seda kinnitavad ka süüdistatavate ütlused, mille kohaselt tegid nad koos plaane, et minna tagasi R.L. a elukohta ja raha varastada. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et süüdistatavad läksid majja eelkõige raha järele, mille olemasolust olid nad kuulnud L.L. alt. Raha hõivamise soovist annavad kinnitust nii K. Talviku (III kd, tlk 97) kui K.F-i (III kd , tlk 119, 120, 130) ütlused. Tunnistajate ütlused kinnitavad, et kummalgi süüdistataval polnud regulaarset sissetulekut ning K.F olid ka võlad, mida talt pidevalt sisse nõuti. Ühist teoplaani raha äravõtmiseks kinnitab ka K. Talvikul ja K.F kaasas olnud joonis majast, millel on R.L. a toas riidekapis tähistatud raha asukoht. Seega tungisid K.F ja K. Talvik majja teadmisega, et raha saamiseks tuleb neil vältimatult siseneda kannatanu magamistuppa ning otsida läbi voodi kõrval asetsev lukustatud uksega kapp (s.o see esmalt jõudu kasutades avada). Teadmine, et raha asub kannatanu magamistoas lukustatud kapis, seab koheselt kahtluse alla K.F-i väited selle kohta, et kui nad majas avastasid, et magamistoa uks on lukus, tahtis tema ära minna (III kd, tlk 130; sama ettepaneku tegi enda kinnitusel ka K. Talvik, III kd, tlk 97). Sest isegi kui möönda, et magamistoa ukse lukusolek võis tulla süüdistatavatele üllatusena, siis teadmine, et lukust tuleb lahti murda magamistoas voodi kõrval olnud lukustatud kapp ja see ka läbi otsida, oli süüdistatavatel väljaspool igasugust kahtlust olemas. On üheselt selge, et kapi lahtimuukimist ei ole võimalik teostada käratult ning isegi kui lähtuda eeldusest, et kannatanu magas ning oli süüdistatavatele teadaolevalt ka mõnevõrra halva kõrvakuulmisega, on täiesti üheselt mõistetav seegi, et sellises situatsioonis tuli K.F ja K. Talvikul arvestada kannatanu võimaliku ärkamisega ning vajadusel ka tema suhtes vägivalla rakendamisega (joonisel asetses kannatanu voodi magamistoas sisuliselt kapi kõrval; et süüdistatavate käsutuses olnud joonis vastas selles osas tegelikkusele, nähtub ka sündmuskoha vaatlusprotokollile lisatud fotodelt – vt I kd, tlk 68).
13.2.Kaastäideviimine on ka see, kui mitme isiku ühine ja kooskõlastatud tegu vastab süüteokoosseisu tunnustele. Kuriteo toimepanemine kaastäideviimise vormis on võimalik nii eelneva kokkuleppe alusel, kui ka mitte eelneva vahetu kokkuleppe alusel, kus täideviijad eelnevalt kokku leppimata asuvad vaikivalt ühise kuritegeliku eesmärgi realiseerimiseks tegutsema vahetult sündmuskohal, sünkroniseerides oma tegevuse selliselt, et need kogumis täidaksid kuriteo objektiivsesse külge kuuluva teo (RKKKo nr 3-1-1-49-11, p 47). Tulenevalt eeltoodust ei oma tähtsust, kas K. Talvikul ja K.F oli enne R.L. a elukohta saabumist ühine plaan panna toime rööv või vargus. Nii maakohus (otsus lk 16) kui ringkonnakohus on tuvastanud, et süüdistatavad läksid sündmuskohta eelkõige sooviga varastada sealt sularaha. Kui süüdistatavad jõudsid R.L. a magamistoa ukse juurde ja said aru, et see on seestpoolt riivis, ei loobunud nad plaanist võtta mehe magamistoast seal asuma pidanud sularaha. Hiljemalt siis tekkis süüdistatavatel uus teoplaan magamistoas olev raha igal juhul kätte saada ja selleks vajadusel ka vägivalda kasutada. Maakohus on õigesti leidnud, et süüdistatavate soovi R.L. a toast raha üles leida näitab ka sündmuskoha vaatlusprotokoll, milles nähtub, et kannatanu magamistuba on süüdistatavate poolt oluliselt põhjalikumalt läbi otsitud, kui teised elamus asuvad ruumid. Süüdistatavate viited võimalikule enesekaitsele ja soovile mitte kasutada kannatanu suhtes vägivalda ei ole usutavad. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et süüdistatavate poolt kannatanu ukse taha esemete kuhjamine näitab kindlat soovi vajadusel R.L. a suhtes vägivalda kasutada. Ka on ebausutav, et esemed olid juhuslikult just kannatanu ukse taga köögis või K. Talvik ja K.F tõid nii palju esemeid enesekaitseks, kuna vana põdur mees poleks kahele noorele mehele suutnud erilist vastupanu osutada. Samuti juhul, kui isikutel ei olnud plaanis kannatanut rünnata, oleksid nad R.L. a ootamatul väljumisel köögist lihtsalt ära
läinud ja varjunud, nii, et kannatanu nende sealviibimisest teadlikuks ei saaks. Samal põhjusel pole ka usutav, et esemed olid toodud üksnes ukse avamiseks, mitte ründamiseks. Lisaks oleks massiivse kuvalda kasutamine magamistoa ukse avamisel välistanud kannatanu edasimagamise ja varguse salajase toimepanemise. K. Talvik ja K.F ei tahtnud ilma rahata ära minna ja otsustasid selle igal juhul magamistoast kätte saada. Hiljemalt pärast seda, kui K. Talvik ja K.F said aru, et magamistoa uks on riivis, sõlmisid süüdistatavad ka kokkuleppe vajadusel R.L. a suhtes kasutada vägivalda ja raha hõivamine kindlasti lõpule viia. Olukorras, kus süüdistatav soovis algselt toime panna vargust, kuid kasutas vara hõivamise lõpuleviimiseks teda takistama ilmunud kannatanu suhtes vägivalda, tuleb tema käitumine subsumeerida röövimisena (RKKKo 3-1-1-54-13, p 9).
14.Prokuröri poolt esitatud uue süüdistuse kohaselt kasutasid kannatanu suhtes vägivalda mõlemad süüdistatavad ja selles mõisteti isikud ka maakohtu otsusega süüdi. Kannatanule kehavigastuste tekitamiseks kasutati sõrgkangi. Rusikalööke süüdistatavatele süüdistuses ega ka kohtuotsuses omistatud ei ole (otsuse lk 18). Kuna pole üheselt tuvastatav, kumb süüdistatavatest R.L. a suhtes millist vägivalda kasutas, luges maakohus tuvastatuks, et nii K. Talvik kui K.F ründasid kannatanut. Süüdistuse kohaselt ei saa K. Talvikule ja K.F-ile rusikalööke omistada ja pole võimalik tuvastada, kumb neist ründamiseks millist vahendit kasutas või kas mõlemad kasutasid sõrgkangi. Seega tuleb lugeda, et mõlemad süüdistatavad kasutasid vara hõivamiseks vägivalda – ainus omistatav vägivalda on sõrgkangiga peksmine. Kuigi pole üheselt võimalik tuvastada, kuidas vägivalla kasutamine R.L. a suhtes aset leidis, ei ole see ka antud kriminaalasja kontekstis oluline, kuna kaastäideviimise korral vastutavad mõlemad süüdistatavad täideviijana. KarS § 21 lg 2 lause 1 näol on tegemist omistamisnormiga, mille alusel üks isik vastutab ka teise poolt faktiliselt tehtu eest nii, nagu oleks ta seda ise teinud (RKKKo 3-1-1-97-04, p 21.4). KarS § 21 lg 2 esimeses lauses sätestatud muude kaastäideviimise eelduste täidetuse korral moodustab röövimise kaastäideviimise ka olukord, kus ainult üks täideviijatest kasutab kannatanu kallal vägivalda ja teine hõivab kannatanule kuuluva asja. (RKKKo 3-1-1-100-06, p 9).
14.1.Asjaolu, et R.L. a suhtes oli enne tema surma vägivalda tarvitatud, on tõendatud sündmuskoha vaatlusprotokolliga (I kd, tl 8-80) ja ekspertiisiaktiga nr 81 (I kd, tl 86). Kohus tuvastas, et R.L. a nähti viimati elusana 21.02.2010, s.o samal päeval, kui K. Talvik ja K.F R.L. a majja tungisid. Ka süüdistatavad ise on kinnitanud, et kannatanu oli nende sündmuskohale jõudes elus ja magas (III kd, tl 97; tl 121). Lisaks on tuvastatud ekspertiisiga ja eksperdi ütlustega, et R.L. ale põhjustati enamik vigastusi sõrgkangiga. Sõrgkang leiti sündmuskohalt ning sellelt tuvastati nii K. Talviku kui R.L. a DNA. Sama sõrgkangi kasutasid süüdistatavad enne, et eluruumidesse sisse pääseda. Kolleegium nõustub ka maakohtu seisukohaga, et kuigi sõrgkangilt K.F-i DNA-d ei leitud, ei välista see tema poolt kangi kasutamist, kuna K.F olid käes paksemad kindad kui K. Talvikul. Eelnevast tuleneb, et on üksnes usutav, et R.L. suri vigastustesse, mille põhjustasid talle K. Talvik ja K.F ühise tegevuse tulemusena eesmärgiga hõivata R.L. a vara. II
15.K.F-i kaitsja vandeadvokaar K. Nammi esitatud apellatsioonis leitakse, et käesolevas kriminaalasjas on möödunud mõistlik menetlusaeg ja taotletakse alternatiivselt kriminaalasja lõpetamist KarS § 2742 järgi.
15.1.Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika kohaselt hakkab kriminaalasjades see ajavahemik, mida Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi EIÕK) art 6 lg 1
järgi menetlusaja mõistlikkust hinnates tuleb arvestada, kulgema niipea, kui isikule on esitatud (konventsiooni tähenduses) "süüdistus". Seejuures on inimõiguste kohus kriminaalsüüdistust EIÕK art 6 lg 1 mõttes määratlenud kui pädeva asutuse poolt isikule esitatud ametlikku teadet kahtlusest selle kohta, et isik on pannud toime kuriteo (vt nt Reinhardt ja Slimane-Ka d vs. Prantsusmaa, otsus 31. märtsist 1998, p 93 ja Malkov vs. Eesti, otsus 4. veebruarist 2010, p 56). Menetlusaja kulgemise alguseks võib olla ka isiku elu- ja tööruumides toimunud läbiotsimine (Co me jt vs. Belgia, otsus 22. juunist 2000, p 133). Eeltoodust järelduvalt leiab ringkonnakohus, et K. Talviku suhtes algas menetlus 07.06.2010, kui tema elukohas toimus läbiotsimine ja isik peeti kahtlustatavana kinni. K.F-i suhtes algas menetlus 14.06.2010, kuna siis toimus tema elukoha läbiotsimine ja kahtlustatavana kinnipidamine. Seega on praeguseks menetlus süüdistatavate suhtes kestnud ca 3 aastat ja 8 kuud.
15.2.Riigikohtu kriminaalkolleegium on märkinud, et menetlusaja mõistlikkust tuleb hinnata konkreetse kohtuasja asjaolude põhjal, lähtudes seejuures eeskätt järgmistest kriteeriumidest: 1) kohtuasja keerukus; 2) kaebaja käitumine; 3) asjaomaste asutuste (riigivõimu) käitumine ja 4) selle olulisus, mis on kaebaja jaoks konkreetses menetluses kaalul (nt RKKKo 3-1-1-57-11, p 15, RKKKm 3-1-1-138-13, p 18). Ringkonnakohus on seisukohal, et praeguses asjas ei ole mõistlikku menetlusaeg rikutud. Kuigi menetlusosaliste käitumine ei ole menetlust takistanud, ei nõustu ringkonnakohus kaitsja väitega, nagu annaks riigipoolne tegevus kriminaalasja menetlemisel aluse arvata, et mõistlik menetlusaeg antud kriminaalasjas on möödunud. Lõpplahendi jõustumine pole viibinud mitte riigi tegevusetuse tõttu, vaid põhjusel, et erinevad kohtuastmed on kriminaalasja mitmeid kordi arutanud. Kohtupraktikas on mõistliku menetlusaja rikkumine sedastatud sellises olukorras juhul, kui kõrgema astme kohtud on alama astme kohtute otsuseid korduvalt tühistanud ja asja tagasisaatmisel uuele arutamisele võib aktualiseeruda kuriteo aegumine (vt nt RKKKo nr 3-1-1-100-09, p 17; 3-1-1-53-13, p 12 ja RKKKm 3-1-1138-13, p 18). Praeguse kriminaalasja esemeks olevad kuriteod ei ole KarS § 81 lg 1 p-st 1, lg 5 p-dest 1 ja 2 ning lg-st 6 tulenevalt aegunud ning ka aegumise aktualiseerumisest ei saa käesoleval ajal rääkida. Ka ei nõustu ringkonnakohus, et tegemist ei ole tavapärasest keerukama või mahukama kriminaalasjaga. Kohtuasja keerukus võib väljenduda nt ka tõendite vastuolulisuses, ekspertide kaasamises ning samuti võib omada kaalu kuriteo raskus, s.t avalik huvi (RKÜK 33-1-85-09, p-d 86-87; RKKK 3-1-1-43-10, p 32). Käesolevas kriminaalasjas on nii kohtueelses- kui kohtumenetluses kogutud tõendid osaliselt omavahel vastuolus ning tõendite vastuolulises on tinginud mitme erineva uurimisversiooni püstitamise ja ka süüdistuse muutmise. Lisaks on kriminaalmenetluses läbi viidud mitmeid ekspertiise, mis samuti on kohtueelse menetluse kulgu pikendanud. Kindlasti ei saa käesoleva kriminaalasja puhul vaadata mööda avalikust huvist. Isikutele on esitatud süüdistus omakasu motiivil grupis toime pandud raskes I astme kuriteos, mille tagajärjeks oli isiku surm. Kuriteo jõhkrad asjaolud tingivad kõrgendatud menetlushuvi olemasolu. Eelnevast tulenevalt ei nõustu ringkonnakohus, et praeguseks ajaks, kui kriminaalasja menetlus on kestnud alla nelja aasta, oleks mõistlik menetlusaeg möödas.
15.3.Apellatsioonis leitakse, et kuna pärast Tartu Ringkonnakohtu 23.11.2011 määruse tegemist kulus enam kui üks aasta ja kaks kuud, kuni Viru Maakohtu 28.01.2013 otsuse kuulutamiseni, on tegemist kohtupoolse tegevusetusega, mis kahjustas kahtlustatava põhiõigusi.
23.11.2011 Tartu Ringkonnakohtu määruse peale esitas määruskaebuse vandeadvokaat K. Namm. Kaebus jäeti Riigikohtu 09.02.2012 määrusega läbi vaatamata ja leiti, et tõkendi muutmata jätmine ei ole eraldi vaidlustatav. Sellel ajal oli kriminaaltoimik Riigikohtu valduses ja seega ei saa väita, et ajavahemikul 23.11.2011 – 15.02.2012 (IV kd, tl 88) oleks kriminaalasjas toimunud põhjendamatu viivitus. Viru Maakohtu 13.04.2012 määrusega jäeti K.F-i kaitsja taotlus asendada vahistamine elektroonilise valvega rahuldamata ja nimetatud määruse peale esitas vandeadvokaat K. Namm määruskaebuse. Sellega seoses saadeti taas kriminaaltoimikud Tartu Ringkonnakohtusse, kes enda 07.05.2012 määrusega jättis maakohtu määruse muutmata. Ringkonnakohtu määruse peale esitas kaitsja määruskaebuse, mis Riigikohtu 01.08.2012 määrusega jäeti menetlusse võtmata. Toimikud tagastati maakohtule 03.08.2012. Mida raskem on kuritegu, seda ulatuslikum peab olema mõistliku menetlusaja nõude rikkumine, et sellega oleks võimalik põhjendada süüdistatava õigeksmõistmist või tema suhtes kriminaalmenetluse lõpetamist (RKKK 3-1-1-6-11 p 19.1; 3-1-1-57-11 p 16). Kuna käesoleva kriminaalasja puhul on tegemist raske kuriteoga, mille puhul on olemas avalik menetlushuvi, ei leia kolleegium, et maakohtu mõningane viivitus, mis oli tingitud ka asjaolust, et kriminaaltoimikud polnud kogu selle aja maakohtu valduses, tooks kaasa kriminaalasja lõpetamise KarS § 2742 järgi.
15.4.Riigikohtu 11.10.2013 otsuses leiti, et kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise korral suunavad KrMS § 361 lg 1 p 6, lg 2 ja § 341 lg 1 saatma kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus. Pidades aga silmas kriminaalmenetluse senist kulgu ning ka seda, et K. Talvik ja K.F viibivad alates 2010. aasta juunikuust vahi all, et kriminaalasja menetlemisel tuleb arvestada kriminaalasja mõistliku menetlusaja nõudega ja asjaolu, et kassatsioonimenetluses tuvastatud menetlusõiguse rikkumised puudutavad üksnes maakohtu kohtuotsuse kuulutamist, pidas kriminaalkolleegium võimalikuks juhinduda KrMS § 341 lg 4 sätestatust ja saatis kriminaalasja maakohtule samas koosseisus uue kohtuotsuse tegemiseks ja kuulutamiseks KrMS §-s 315 ettenähtud korras. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et nimetatud minetus on ilmselgelt kantud vajadusest tagada kriminaalasja menetlemine mõistliku menetlusaja jooksul ning see viitab üheselt kõrgema kohtu seisukohale, et mõistlik menetlusaeg käesolevas kriminaalasjas ei ole möödunud ja on olemas positiivne menetlusperspektiiv. III
16.Ringkonnakohus jätab maakohtu otsuses süüdistatavatele mõistetud karistuse muutmata ja märgib vastuseks apellatsioonides esitatud argumentidele järgnevat.
17.Kohtupraktikas kinnistunud arusaama kohaselt tuleb isikule karistuse mõistmisel võtta esmaseks lähtepunktiks konkreetse sanktsiooni keskmine määr, mida siis tuleb vastavalt konkreetsele teosüüle ja kergendavate/raskendavate asjaolude esinemisele korrigeerida kas üles- või allapoole (RKKKo 3-1-1-77-11, p 11). Iseenesest on õige apellant K. Nammi osundus, et K.F-i ja K. Talviku puhul kujuneb sanktsiooni keskmine erinevaks. Kuivõrd neist esimene oli kuriteo toimepanemise ajal alaealine, on tema sanktsiooni keskmiseks KarS § 200 lg 2 p-de 7, 9 järgi tulenevalt KarS § 45 lg-st 2 vangistus kestusega 6,5 aastat, K. Talvikul aga 9 aastat vangistust. Tegelikkusele ei vasta aga apellandi edasine väide, et maakohus on hinnanud mõlema süüdistatava teosüü võrdseks.
17.1.Maakohus märgib selgesõnaliselt, et kuriteo toimepanemisel oli määrav roll just K.F ning sellise seisukohaga tuleb ka nõustuda. Just tema oli kuriteo esmaseks
initsiaatoriks, tema hankis selle toimepanemiseks vajalikke vahendeid (sh ka narkootikume, täpsemalt amfetamiini) ning tema kaasas kuriteo kindlama realiseerimise huvides sellesse ka K. Talviku. Lisaks organiseeris tema ka transpordi Muugasse. K.F ei ole kuriteo toimepanemist tunnistanud ega ka mitte seda kahetsenud, mistõttu ei saa rääkida tema käitumises ka kergendavate asjaolude esinemisest. Kindlasti ei ole käesoleval juhul tegemist ka kuriteo toimepanemisega raske isikliku olukorra mõjul KarS § 57 lg 1 p 4 tähenduses, millele kaitsja viitab. Kriminaalasjas uuritud tõenditest ei nähtu, et K.F oleks otsinud vähimalgi määral alternatiive temal tekkinud võlgade tasumiseks, olgu selleks siis pöördumine vanemate poole (nagu ilmneb, oli tema isal seejuures täiesti võimalik need võlgnevused likvideerida, mida ta lõppeks ka tegi) või siis tööle asumine; ainukesena pidas ta võimalikuks kuriteo toimepanemist, olles selle esmaseks initsiaatoriks ning ka vahetuks täideviijaks. Sellises situatsioonis ei näe ringkonnakohus vähimatki minetust selles, kui isikule mõistetakse karistus sisuliselt sanktsiooni keskmises määras. Mööda ei saa vaadata ka sellest, et süüdistatavad realiseerisid kaks röövimise koosseisu kvalifitseerivat tunnust. Siinkohal ei näe seetõttu ringkonnakohus vähimatki võimalust korrigeerida K.F-ile mõistetud karistust väiksemas suunas.
18.Seaduslikuks tuleb lugeda ka K. Talvikule mõistetud karistust ning kindlasti puuduvad alused ka selle vähendamiseks. Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohus on K. Talvikule mõistetud karistust korrektselt põhjendanud. Karistus, mis on mõistetud K. Talvikule, on vaatamata tema väiksemale teosüüle, küll võrdne K.F-ile mõistetud karistusega, kuid silmas tuleb pidada samas, et tema puhul jääb see mõnevõrra allapoole sanktsiooni keskmist määra ning üldist sanktsiooniraamistikku arvesse võttes tuleb lugeda seda kohaseks. K. Talviku puhul ei ole karistust kergendava asjaoluna tuvastatav KarS § 57 lg 1 p 3 järgi puhtsüdamlik kahetsus või süüteo avastamisele aktiivne kaasaaitamine. Nimetatud kergendavat asjaolu ei ole võimalik tuvastada olukorras, kus K. Talvik eitab enda poolt toime pandud kuritegu ja taotleb enda õigeksmõistmist KarS § 200 järgi.
19.Kuna ringkonnakohus käesolevas kriminaalasjas mõistliku menetlusaja rikkumist ei tuvastanud, ei pea kohus vajalikuks ka peatuda pikemalt kaitsja K. Nammi poolt esitatud taotlusel süüdistatava karistuse vähendamiseks mõistliku menetlusaja ületamise tõttu KrMS § 306 lg 1 p 61 kohaselt. IV
20.Apellatsioonis palutakse jätta tsiviilhagi läbi vaatamata, kuna hagi varalise ja mittevaralise kahju väljamõistmiseks pole esitatud. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on tsiviilhagi läbi vaatamisel toiminud igakülgselt kooskõlas seadusega ning õigustatult mõistnud süüdistatavatelt kannatanu J.L. a kasuks 833.92 eurot (13048 krooni) varalise kahju nõudes esitatud tsiviilhagi katteks ja 2000 eurot mittevaralise kahju nõudes esitatud tsiviilhagi katteks.
20.1.J.L. on kohtueelses menetluses esitanud tsiviilhagi (II kd, tl 79), kus on kirjas nii varaline kui ka mittevaraline nõue ja nimetatud hagiavalduse on maakohus ka tsiviilhagi väljamõistmisel aluseks võtnud. Seejuures on kohus arvestanud, et süüdistatavatele ei heideta ette R.L. a tapmist ja sellest lähtuvalt jätnud tsiviilhagi matusekulude hüvitamise osas rahuldamata (otsus lk 22).
20.2.Apellant K. Namm on seisukohal, et mittevaralise kahju osas ei saa tsiviilhagi rahuldada, kuna süüdistust ei ole esitatud tapmise eest, seega ei saanud kohaldada ka VÕS § 134 lg 3. Ringkonnakohus juhib tähelepanu, et nimetatud säte kohaldub ka juhul, kui süüdistatavad on põhjustanud tervisekahjustuse ning seda on K. Talvikule ja K.F-ile ka süüdistuses omistatud. Maakohtu otsuses on ka korrektselt tuvastatud VÕS § 134 lg 3 järgi
erandliku asjaolu esinemine, millest tulenevalt saab lugeda õigeks J.L. ale mittevaralise kahju hüvitamise. Maakohtu põhjendused erandliku asjaolu esinemise kohta on kooskõlas ka Riigikohtu praktikaga (vt RKKKo 3-1-1-57-10, p-d 21-24).
21.K.F esitas taotluse jätta tema poolt kantud menetluskulu 1512 eurot Eesti Vabariigi kanda. KrMS § 185 lg 1 kohaselt kannab apellatsioonimenetluses menetluskulud riik ainult juhul, kui tehakse KrMS § 337 lõike 1 punktides 2–4 või lõikes 2 nimetatud lahend. Kui apellatsioonimenetluses tehakse KrMS § 337 lõike 1 punktis 1 nimetatud lahend, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kellel need on tekkinud. Tulenevalt eeltoodust jäävad K.F tekkinud menetluskulud isiku enda kanda.
22.K. Talviku kaitsja vandeadvokaat L. Nirgi esitas taotluse osutatud õigusabiteenuse eest tasu väljamõistmiseks, mille kohaselt kulus tal kohtuotsuse analüüsile, kinnipeetava külastamisele Viru Vanglas ja apellatsiooni koostamisele kokku 5,5 tundi ja mille eest taotleb tasu kokku summas 582 eurot, sh käibemaks 88 eurot. Ringkonnakohus leiab, et antud taotlus on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. KrMS § 185 lg 2 kohaselt juhul, kui apellatsioonimenetluses jäetakse esimese astme kohtu otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kellel need on tekkinud. Sellest lähtudes peab K. Talvik hüvitama apellatsioonimenetluses tekkinud kaitsjakulud 528 eurot. V
23.Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätab Tartu Ringkonnakohus Viru Maakohtu 28.11.2013 otsuse muutmata ja esitatud apellatsioonid rahuldamata.
Agu Timmi
Andra Pärsimägi
Üllar Roostoja
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.