Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised kassatsioonimenetluse pooled Asja läbivaatamise kuupäev ja viis
3-1-1-92-13 11. detsember 2013 Eesistuja Eerik Kergandberg, liikmed Hannes Kiris ja Lea Kivi Kriminaalasi Jaan Möldri süüdistuses KarS § 201 lg 2 p-de 2 ja 3 ning § 2172 lg 1 järgi Tallinna Ringkonnakohtu 3. aprilli 2013. a kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-12-4361 Jaan Möldri kaitsjate vandeadvokaatide Raul Palmaru ja Leon Glikmani kassatsioon Põhja Ringkonnaprokuratuur, ringkonnaprokurör Kristi Rande 9. oktoober 2013, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Harju Maakohtu 3. detsembri 2012. a ja Tallinna Ringkonnakohtu 3. aprilli 2013. a kohtuotsused osas, millega: 1.1 tunnistati Jaan Mölder süüdi ja karistati KarS § 2172 lg 1 järgi; 1.2 mõisteti Jaan Möldrile KarS § 64 lg 1 järgi liitkaristus; 1.3 rahuldati Paldiski Linnavalitsuse tsiviilhagi ja mõisteti Jaan Möldrilt Paldiski Linnavalitsuse kasuks välja 80 314 eurot.
2.Mõista Jaan Mölder KarS § 2172 lg 1 järgi õigeks.
3.Jätta Paldiski Linnavalitsuse tsiviilhagi tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 423 lg 1 p 13 alusel läbi vaatamata.
4.Mõista Eesti Vabariigilt Jaan Möldri kasuks välja 12 688 (kaksteist tuhat kuussada kaheksakümmend kaheksa) eurot, sealhulgas 8902 eurot kohtueelses ja maakohtu menetluses, 2346 eurot ringkonnakohtu menetluses ja 1440 eurot maakohtu menetluses valitud kaitsjale makstud tasu katteks.
5.Muus osas, s.h karistuse tingimisi kohaldamata jätmises, jätta kohtuotsused muutmata.
6.Kassatsioon rahuldada osaliselt.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Harju Maakohtu 3. detsembri 2012. a otsusega mõisteti Jaan Mölder süüdi karistusseadustiku (KarS) § 201 lg 2 p-de 2 ja 3 ning § 2172 lg 1 järgi. Süüdistatavat karistati omastamise eest pooleteiseaastase ja usalduse kuritarvitamise eest üheaastase vangistusega. Liitkaristuseks mõisteti talle KarS § 64 lg 1 alusel kaks aastat vangistust, mis jäeti kolmeaastase katseajaga tingimisi täitmisele pööramata. 1.1 KarS § 201 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi tunnistati J. Mölder süüdi järgmistel põhjustel. 2009. a oktoobrist kuni novembrini koondas süüdistatav Paldiski linnapeana Paldiski linnavalitsuses töötanud ametnikud K. M., E. K., J. V.-i, J. G, I. M.-i ja J. M.-i ning määras neist esimesele viiele koondamishüvitisena kümne ja viimasele viie kuupalga suuruse hüvitise. Kokku määras J. Mölder hüvitisi 814 095 krooni e 52 030 euro 15 sendi eest. Ametnike koondamise õigus oli Paldiski linnavolikogul, mistõttu J. Mölder ei tohtinud neid inimesi koondada. Seega tegutses J. Mölder ebaseaduslikult KarS § 201 tähenduses. Ebaseaduslikkus väljendus ka koondamise sisulises õigustamatuses, sest selleks ei olnud ratsionaalset põhjust. Paika ei pea J. Möldri väide, et ta koondas inimesed linna raske rahalise seisu tõttu. Tegelikult tasustas süüdistatav koondatavaid pikaaegse ustava kaastöö eest. Nimelt uskus J. Mölder, et kui ta peaks 2009. a oktoobris toimunud valimiste tulemusel linnapea ametikoha kaotama, leiavad uued võimule tulijad viisi tema seniste usaldusaluste ametist vabastamiseks. Hüvitist välja makstes pööras J. Mölder temale usaldatud Paldiski linna vara kolmandate isikute kasuks KarS § 201 mõttes. J. Mölder vastutab KarS § 201 lg 2 p 2 järgi, sest koondamishüvistena väljamaksmisele määratud summa ületas teo toimepanemise ajal kehtinud kuupalga alammäära enam kui sajakordselt. Ka on J. Möldri tegu kvalifitseeritav KarS § 201 lg 2 p 3 järgi, sest süüdistatav oli kõnealuse paragrahvi tähenduses ametiisik. Koondatutele hüvitise täies ulatuses välja maksmata jätmine ei tähenda, et J. Möldri tegu jäi katse staadiumisse. Omastamise puhul piisab, kui süüdlane peab asja endale kuuluvaks ehk muudab selle endale kuuluvaks ja jätab senise omaniku talle kuulunud asjast kestvalt ilma. Seega viis J. Mölder teo lõpule hüvitise maksmise käskkirju allkirjastades. 1.2 Süüdistuses KarS § 201 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi abilinnapeadele A. L.-ile ja H. S.-ile kahe kuu ametipalga suuruse hüvitise väljamaksmises nende teenistusest vabastamise tõttu mõisteti J. Mölder õigeks. Kohus märkis, et süüdistusakti kohaselt rikkus J. Mölder A. L.-i ja H. S.-i ametist vabastades kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse (KOKS) § 22 lg 1 p 17, mis annab valitsuse liikmete vabastamise ainupädevuse volikogule. J. Mölder ei vabastanud A. L.-i ja H. S.-i valitsuse liikme ametitest, vaid üksnes teenistusest abilinnapea ametikohalt. Seega oli süüdistatava käitumine seaduspärane. 1.3 KarS § 2172 lg 1 järgi usalduse kuritarvitamisena kvalifitseeritud teo pani J. Mölder toime preemiaid välja makstes. Nimelt määras süüdistatav 13. novembril 2009 käskkirju välja andes ametist vabastatavatele linnavalitsuse ametnikele A. L.-ile, H. S.-ile, V. V.-ile, J. S.-ile, J. K.-le ja J. M.-ile Paldiski linna arvelt makstava ühekordse preemia kogusummas 471 600 krooni e 30 140 eurot 73 senti. Selliselt käsutas J. Mölder Paldiski linna vara kohusetundetult ja ebaotstarbekalt. Lahkumishüvitise maksmist ei saa pidada iseenesest vääraks, sest seda makstakse ka teistes asutustes.
Siiski võimaldab avaliku teenistuse seadus (ATS) peale rahalise preemia maksmise rakendada ka teisi ergutuse liike. J. Mölder ei põhjendanud, miks ta ei piirdunud ametnikele tänu avaldamisega. Seega on J. Möldri käskkiri teenistujatele hüvitise määramise kohta sisuliselt põhjendamata. Tegelik preemia maksmise põhjus ei olnud ametnike pikaajaline teenistus või nende hea töö, vaid J. Möldri soov näidata ametisse jäävatele teenistujatele, et ametiasutus ei jäta töötajat hätta ka raskes olukorras. Sellisel ajendil preemia maksmine ei ole seaduspärane. Arvestades Paldiski linna majanduslikult rasket olukorda, ei olnud see ka otstarbekas. J. Möldri tegevus ei täida KarS § 201 koosseisu, sest preemia määramisega ei ületanud ta linnapea ametist tulenevat pädevust. 1.4 Paldiski Linnavalitsuse tsiviilhagi rahuldati 80 314 euro (1 256 642 krooni) suuruses summas. Kohus ei nõustunud kaitseväitega, nagu ei oleks tohtinud tsiviilhagi läbi vaadata, sest J. Möldri ja Paldiski Linnavalitsuse vaidlus on haldus-, mitte tsiviilõiguslik. Tsiviilhagi seisukohalt ei ole oluline, et J. Mölder oli Paldiski linna teenistuja avaliku teenistuse seaduse tähenduses. Paldiski Linnavalitsuse nõue on käsitatav kuriteoga tekitatud kahju hüvitamise nõudena võlaõigusseaduse § 1043, § 1045 lg 1 p-de 5 ja 7 ning § 1050 mõttes ja on seega tsiviilhagi korras lahendatav.
2.Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni J. Möldri kaitsja vandeadvokaat Raul Palmaru, kes taotles süüdistatava õigeksmõistmist. Kaitsja põhiseisukohad olid järgmised. J. Möldri telefoni pealtkuulamine oli ebaseaduslik. Alusetult jäeti kõrvale linnasekretärist tunnistaja K. S.-i ütlused. K. S. selgitas temalt nõu küsinud J. Möldrile, et teenistujate koondamine oleks õiguspärane. Süüdistatav ei likvideerinud koondamisega ametikohti, vaid üksnes kujundas teenistuse ümber selliseks ümberkujundamiseks on linnapeal õigus. J. Mölder ei teadnud enne valimisi, et teda ei valita tagasi. Koondamiste põhjus oli töökoormuse objektiivne vähenemine. Kriminaalasjal on poliitiline alatoon, sest menetluse eesmärk on kõrvaldada J. Mölder poliitikast. Vara omastamisest ei saa karistusõiguslikus mõttes kõneleda, sest süüdistatav ei manifesteerinud omastamistahet. J. Mölder maksis koondamishüvitisi seaduslikult, sest hüvitise maksmise kohustus ja hüvitise suurus tulenevad seadusest. Preemiate maksmine oli otstarbekas, sest tasustati linnavalitsuses pikka aega töötanud ametnikke. Tsiviilhagi tuli jätta rahuldamata, sest tegemist on haldusõigusliku vaidlusega.
3.Tallinna Ringkonnakohtu 3. aprilli 2013. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata. Kohus märkis kokkuvõtlikult järgmist. 3.1 Jälitustoimingud tehti seaduslikult. Viited J. Möldri võimalikele kuritegudele saadi juhuleiuna teise kriminaalasja menetlustoimingute raames. Riigikohus on juhuleiu lubatavust jaatanud. 3.2 K. S.-i ütluste arvestamata jätmine ei olnud õige. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb seetõttu arvestada K. S.-i ütlustega selle kohta, et koondamist ja ametikohtade arvu muutmist ei saa pidada asutuse sisemise töö ümberkorraldamiseks. 3.3 Seoses omastamissüüdistusega märkis kohus, et teenistujaid oleks võinud koondada üksnes volikogu, mistõttu J. Mölder tegutses ebaseaduslikult. Süüdistatava ütlused selle kohta, et koondamisega soovis ta hoida kokku linna raha, ei ole usutavad. Koondamisvajaduse puudumist tõendab asjaolu, et mõned koondatud jätkasid ka pärast koondamist sisuliste tööülesannete täitmist ja mõnega sõlmis J. Mölder eraõiguslikud lepingud Paldiski linna kasuks töötamiseks. Omastamistahte
manifesteeris J. Mölder koondamiskäskkirjade allkirjastamisega. 3.4 Maakohus leidis õigesti, et kuna J. Mölder võis iseenesest preemiat määrata, ei tule kõne alla tema süüditunnistamine mitte KarS § 201, vaid § 2172 järgi. Preemiate määramine ei olnud otstarbekas, sest Paldiski linn oli majanduslikult raskes seisus. Ka ei määratud preemiaid eesmärgiga ergutada ja motiveerida ametnikke edaspidi tulemuslikult töötama.
KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
4.Ringkonnakohtu otsuse peale esitasid kassatsiooni J. Möldri kaitsjad vandeadvokaadid R. Palmaru ja Leon Glikman. Kassaatorite hinnangul tuleb süüdistatav õigeks mõista. Kaebuses esitatud põhiseisukohad on järgmised. 4.1 J. Möldri telefoni pealtkuulamine oli ebaseaduslik. Vihjed selle kohta, et J. Mölder pani väidetavalt toime varavastased kuriteod, saadi seeläbi, et jälitusloa alusel kuulati pealt J. Möldri telefoni hiljem õigeksmõistmisega lõppenud kriminaalasjas, milles kahtlustati süüdistatavat KarS § 164 järgi hääle ostmises. Et jälitustoiming tehti J. Möldri suhtes, ei ole millegi juhuslik avastamine võimalik, mistõttu ei saa ka kõneleda juhuleiust. J. Mölder ei saanud ette näha, et tema suhtes toimub jälitustegevus,
mistõttu
jälitustoimingu
ajal
kehtinud
jälitustegevuse
regulatsioon
oli
põhiseadusvastane. 4.2 Ringkonnakohus leidis põhjendatult, et maakohus jättis tunnistaja K. S.-i ütlused vääralt tõendikogumist välja. Samas ei pidanud ringkonnakohus seda minetust ekslikult oluliseks menetlusõiguse rikkumiseks. Lisaks leiavad kassaatorid, et ringkonnakohus omistas K. S.-ile sellised ütlused, mida tunnistaja tegelikult ei andnud. Nii ei väitnud K. S., et koondamist ja ametikohtade arvu muutmist ei saa pidada asutuse sisemise töö ümberkorraldamiseks. 4.3 Seoses KarS §-ga 201 märgivad kassaatorid kokkuvõtvalt järgmist. Ametnikud vabastati teenistusest töökoormuse vähenemise tõttu. J. Möldril oli õigus sellise kaalutlusotsustuse tegemiseks. Kõnealusest otsustusest tulenev majanduslik kokkuhoid oleks ilmnenud pikas perspektiivis - alguses tuli küll maksta koondamishüvitisi, ent edaspidi ei oleks pidanud koondatud ametnikele enam tasu maksma. J. Möldri koondamisotsusega nõustus ka uus linnapea, kes vabaks jäänud ametikohti ei täitnud. J. Möldril ei olnud ka vara omastamise tahtlust, süüdistatav üksnes korraldas töö ümber. Kui isegi leida, et J. Mölder pani toime õigusvastase omastamisteo, ei ole ta keelueksimuses tegutsemise tõttu süüdi. Nimelt võis süüdistatav tugineda jurist K. S.-i arvamusele, mille kohaselt oli koondamine lubatav. 4.4 J. Mölder võis ametnikele preemiat maksta, mistõttu ei saa rääkida KarS § 2172 objektiivse koosseisu täitmisest. Kohtud ei ole tuvastanud, millised normid keelavad praegusel juhul preemiate maksmise. Kohane pole viide ATS § 59 lg-le 1, sest esiteks on see ülimalt lai üldnorm ja teiseks praeguseks kehtetu. Tulenevalt KarS § 5 lg-st 2 oleks seda pidanud arvesse võtma. Praegu ei pea linnapea käituma majanduslikult otstarbekalt, mistõttu ei saa J. Möldrile ette heita ebaotstarbekat käitumist linna varadega. Süüdistuses KarS § 2172 järgi ei ole asjassepuutuv preemiate maksmise
käskkirjas motiivide väidetav puudumine. Sedavõrd lai tõlgendus kriminaliseeriks peaaegu igasuguse preemiate maksmise. Preemiate määramine oli õigustatud, sest premeeritud ametnikud olid üles näidanud erilist hoolsust teenistuskohustuste täitmisel. Ka maksti preemiat palgafondi piires. Nendel põhjustel tuleb J. Mölder usalduse kuritarvitamises õigeks mõista. 4.5 Tsiviilhagi tuli jätta läbi vaatamata. Väidetava kahjuga seonduvad küsimused on lahendatavad halduskohtumenetluses, sest J. Möldri ja Paldiski linna vahel oli avalik-õiguslik suhe. Vääralt on talitatud ka seeläbi, et J. Möldrilt mõisteti välja kahjuhüvitis, mis on kohtute poolt tuvastatud kahjust suurem.
5.Vastuses kassatsioonkaebusele märgib Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Kristi Rande, et kassatsioonis esitatakse mitmeid absurdsusse kalduvaid mõistetamatuid väiteid, millele on nende sisutühjuse tõttu raske vastata. Jälitustegevus toimus korrektselt. Ei saa nõustuda, et jälitustoimingu seaduslikkust tuleb hinnata pärast toimingu tegemist kehtima hakanud regulatsiooni järgi. Telefoni pealtkuulamise käigus ilmnev üllatav asjaolu on juhuleiuna aktsepteeritav ka siis, kui pealtkuulamine toimus muu kriminaalasja raames selle isiku suhtes, keda juhuleid süüstab. Ringkonnakohus ei lugenud põhjendatult oluliseks menetlusõiguse rikkumiseks asjaolu, et maakohus ei arvestanud K. S.-i ütlusi. Ka järeldas ringkonnakohus õigesti, et K. S.-i hinnangul ei saanud koondamist ja ametikohtade arvu muutmist pidada asutuse sisemise töö ümberkorraldamiseks. J. Möldrile süüksarvatud omastamises ja usalduse kuritarvitamises on õigesti tuvastatud nii J. Möldri tegevuse ebaseaduslikkus kui ka tema tahtlus.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
6.Kriminaalkolleegium käsitleb esmalt menetlusõigusega seonduvaid kassaatorite väiteid (I), analüüsib seejärel J. Möldri vastutust seoses ametnike koondamisega (II), võtab pärast seda seisukoha süüdistatava makstud preemiate kohta (III), lahendab tsiviilhagiga seonduva (IV), teeb otsustuse menetluskulude kohta (V) ja otsustab kassatsiooni rahuldamise üle (VI). I
7.Kassaatorid leiavad, et J. Möldri jälgimisega rikuti menetlusõigust - esiteks ei tehtud tema suhtes jälitustoiminguid õiguspäraselt, teiseks ei saa J. Möldri kui jälitustoimingutele allutatud isiku puhul kõneleda juhuleiust ja kolmandaks on rikutud ettenähtavuse printsiipi. Kolleegium nende seisukohtadega ei nõustu.
8.Kriminaalasja menetlust, milles J. Möldri telefoni pealt kuulati (kriminaalasi nr 09230116399, kohtuasja nr 1-10-17400 ja Riigikohtus asja nr 3-1-1-31-12), alustati KarS § 162 (valimis- ja hääletamisvabaduse rikkumine) ja § 349 (tähtsa isikliku dokumendi kuritarvitamine) tunnustel. J. Möldri suhtes tehtud jälitustoimingute seaduslikkuse seisukohast ei ole oluline, et viidatud kriminaalasjas esitati süüdistus vaid KarS § 162 järgi A. P.-le ja viimane mõisteti selles süüdistuses õigeks. Kriminaalkolleegium leidis, et jälitustoimingute tegemine KarS § 349 järgi alustatud kriminaalasjas oli õiguspärane (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 21. mai 2012. a otsus asjas nr 31-1-31-12, p-d 8.1 ja 8.3). Samas kriminaalasjas kordas kolleegium varasemat seisukohta, et kui
õiguspäraselt tehtava jälitustoimingu käigus avastatakse mõnele muule kuriteole viitav teave, saab selle uue kuriteo menetlemisel tugineda seniste jälitustoimingutega kogutud tõenditele juhul, kui ka uue kuriteo puhul oleks jälitustoimingute tegemine lubatud (vt otsus asjas nr 3-1-1-31-12, p 8.3 ja Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 1. juuli 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-10-11, p 19). Saab vaid nõustuda kohtutega, et kuna nii KarS § 201 lg 2 p-de 2 ja 3 kui ka § 2172 lg 1 järgi kvalifitseeritavate kuritegude kohta tõendite kogumine jälitustoimingutega oli nende toimingute tegemise ajal kehtinud KrMS § 110 lg 1 kohaselt lubatav, võib käesolevas kriminaalasjas tugineda jälitustegevuses kogutud tõenditele.
9.Kriminaalkolleegium on juhuleiuna määratlenud jälitustoimingu käigus ilmnenud uuele kuriteole viitava teabe (vt otsus asjas nr 3-1-1-10-11, p 19 ja nr 3-1-1-31-12, p 8.3). Seega on juhuleiu puhul mõõtuandev eeldatava kuriteo aset leidmise fakt, mitte aga tõenäolise kurjategija isik. Juhuslikult võidakse jälitustoimingute käigus avastada nii seda, et isik, kes ei ole allutatud jälitustoimingule, on tõenäoliselt toime pannud kuriteo, mis ei ole seni uurimisasutusele teada, kui ka seda, et sellise kuriteo on toime pannud isik, kelle suhtes tehakse mõne teise kriminaalasja menetluse raames jälitustoiminguid.
10.Kassaatorid viitavad Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) kasutatavale ettenähtavuse (ingl k foreseeability, sks k Vorhersehbarkeit) printsiibile. 10.1 Euroopa Inimõiguste Kohus on kõnealuse printsiibi tuletanud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (konventsioon) art 8 lg-st 2, mille järgi ei sekku võimud eraellu muidu, kui kooskõlas seadusega ja kui see on demokraatlikus ühiskonnas vajalik riigi julgeoleku, ühiskondliku turvalisuse või riigi majandusliku heaolu huvides, korratuse või kuriteo ärahoidmiseks, tervise või kõlbluse või kaasinimeste õiguste ja vabaduste kaitseks. EIK on märkinud, et formuleering „kooskõlas seadusega" art 8 lg 2 mõttes eeldab kõigepealt, et vaidlusalune meede baseerub riigisisesel õigusel, ja nõuab lisaks, et riigisisene regulatsioon järgiks teatud kvaliteedistandardeid, mistõttu peab see reeglistik olema asjaga seotud isiku jaoks ligipääsetav, isikul peab olema võimalik näha ette tema jaoks kaasneda võivaid tagajärgi ja normistik peab vastama õigusriigi (ingl k rule of law) põhimõtetele (vt EIK 24. aprilli 1990 a. otsus asjas Huvig vs. Prantsusmaa, p 26). Eeltoodust tuleneb, et ettenähtavus ei tähenda EIK praktikas seda, et isik peab konkreetse juhtumi puhul suutma ette näha, et tema kommunikatsioonivahendeid hakatakse jälgima (vt nt EIK 29. juuni 2006 a. otsus asjas Weber ja Saravia vs. Saksamaa, p 93). Niisuguse nõude esitamine oleks vastuolus salajase jälgimise olemusega, kuivõrd sellisel jälgimisel saab olla mõte vaid juhul, kui jälgitav ei ole jälgimisest teadlik ehk kui jälgimine on tõepoolest salajane. Ettenähtavus tähendab EIK jaoks seda, et salajast jälgimist reguleeriv normistik peab vastama teatud konkreetsusnõuetele, et seda lugedes oleks võimalik põhimõtteliselt aru saada, millal riik isikuid jälgida tohib ja millal mitte. 10.2 Salajase jälitustegevuse regulatsiooni konkreetsuse tagamiseks on EIK töötanud välja teatud miinimumstandardid, millele riigisisene õigus peab vastama. Need on loetletud nt EIK ülalviidatud otsuse Weber ja Saravia vs. Saksamaa p-s 95. Riik peab sätestama, milliste rikkumiste korral tohib jälitustegevust rakendada, ja kindlaks määrama, milliste isikute telefone tohib pealt kuulata. Ka peab
olema sätestatud pealtkuulamise kestus, samuti see, kuidas jälitustegevusega kogutud andmeid analüüsitakse, kasutatakse ja säilitatakse. Ette peab olema nähtud ka turvalisusabinõud, mis võetakse tarvitusele andmete edastamisel teistele isikutele. Samuti peab olema kindlaks määratud salvestiste kustutamise või andmekandjate hävitamise reeglistik.
11.Kolleegium on seisukohal, et J. Möldri suhtes jälitustoimingute tegemise ajal kehtinud Eesti seadused vastasid konventsiooni art 8 lg-st 2 tulenevale ettenähtavuse põhimõttele, ja põhjendab seda järgmiselt. 11.1 Jälitustoimingute tegemise ajal, s.o 2009. a oktoobris kehtinud KrMS § 110 lg 1 sätestas, milliste kuritegude puhul võib jälitustoimingutega tõendeid koguda. Lisaks tulenes sellest normist, et jälitustoimingutega võis koguda tõendeid üksnes juhul, kui tõendite kogumine muude menetlustoimingutega oli välistatud või oluliselt raskendatud. Seega määras seadus, milliste rikkumiste puhul (vähemalt tahtlikud teise astme kuriteod) ja milliste eelduste täidetuse korral (jälitustegevus kui viimane tõendite kogumise vahend) tuli salajane jälgimine kõne alla. 11.2 Tuleb tõdeda, et jälitustoimingute tegemise ajal kehtinud seadus ei sätestanud nii selgelt nagu praegu kehtiv KrMS § 1262 lg 3, milliste isikute suhtes tohib jälitustoiminguid teha. Küll aga võis seadust süsteemselt ja teleoloogiliselt tõlgendades üheselt aru saada, et jälitustegevust võis toimetada vähemalt kahtlustatavate suhtes. KrMS § 110 lg-st 1 tulenes, et jälitustegevust tehti kriminaalmenetluses ja menetluse esemeks pidi olema esimese astme kuritegu või tahtlikult toimepandud teise astme kuritegu, mille eest nähti karistusena ette vähemalt kuni kolm aastat vangistust. Viidatud sätet ei olnud võimalik mõista selliselt, et jälitustoimingute tegemine oleks olnud välistatud isikute suhtes, keda võis kuriteo toimepanemises põhjendatult kahtlustada. Kuna jälitustoimingute tegemiseks loa andmise ajal oli piisav alus kahtlustada kuriteo toimepanemises lisaks A. P.-le ka J. Möldrit, oli jälitustoimingute tegemine nende mõlema suhtes konventsiooni art 8 lg 2 mõttes ettenähtav. 11.3 KrMS § 110 lg 2 sätestas, et jälitustoimingu luba antakse kuni kaheks kuuks ja seda tähtaega võis menetlust juhtiva prokuröri taotlusel pikendada korraga kahe kuu võrra. Seega ei ole jälitustoimingute tegemise ajal kehtinud jälitustegevuse regulatsioonile võimalik ette heita, et seadus ei kohustanud luba andvat kohtunikku seadma telefoni pealtkuulamisele ajalist piirangut (seda heitis EIK ette Prantsusmaale asjas Huvig vs. Prantsusmaa, p 34). 11.4
Tõdeda
saab,
et
jälitusandmete
edastamist
puudutavas
regulatsioonis
sisalduvad
turvalisusnõuded vastasid konventsiooni art 8 lg-s 2 kirjeldatud miinimumstandarditele. Riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse (RSVS) § 8 p-de 1-3 kohaselt on jälitustegevuse korraldamisega kaasnev teave reeglina riigisaladus. Riigisaladuse ja salastatud välisteabe seadus sisaldab norme, kuidas vältida riigisaladuse teatavaks saamist kolmandatele isikutele. Muu hulgas on RSVS §-s 35 kindlaks määratud, kuidas peab toimuma riigisaladuse edastamine ühelt isikult teisele. Nii see säte kui ka mitmed muud normid seavad riigisaladuse edastamisele kõrged turvalisusnõuded. Kui jälitustegevuse käigus kogutud teave lisatakse kriminaaltoimikusse, siis selle teabe salastatus riigisaladuse tähenduses kustub (RSVS § 8 p 1 ls 3). Samas tagasid Eesti seadused, et ka
kriminaaltoimikus olev jälitustegevusega kogutud teave ei satuks puudulike turvalisusnõuete tõttu kolmandate isikute valdusesse. KrMS § 9 lg-st 4 tulenevalt on kriminaalmenetluses isiku perekonnavõi eraellu lubatud sekkuda vaid kriminaalmenetluse seadustikus sätestatud piiratud juhtudel ja korras, mistõttu kriminaaltoimikut valdav menetleja ei tohi toimikumaterjale edastada ühelegi isikule ühelgi muul juhul, kui see on seaduses ette nähtud. Nii on kriminaalmenetluse seadustikus mitmeid sätteid kriminaaltoimiku edastamise ja sellega tutvumise õiguse kohta (nt KrMS § 137 lg 3, § 206 lg 3, § 208 lg 1 p 4, § 222 lg 1, § 224, § 235 lg 1, § 285 lg 2 jt). Seega vastas ettenähtavuse nõuetele ka regulatsioon, mille alusel oli kogutud kriminaaltoimikus olev jälitusteave. 11.5 Eesti seadused nägid ette ka jälitustegevusega kogutud andmete analüüsimise, kasutamise ja säilitamise, samuti jälitusteabe hävitamise korra. Jälitusteabe säilitamise regulatsioon sisaldus KrMS §-s 122 ja jälitustegevuse seaduse (JTS) §-s 161, kusjuures JTS § 161 lg 4 järgi pidi jälitusteabe säilitamisel ja hävitamisel lähtuma ka riigisaladuse ja salastatud välisteabe seadusest. Jälitusteabe hävitamisega seonduv oli otsesõnu reguleeritud JTS §-s 162.
12.Kriminaalkolleegium ei nõustu kassaatorite käsitlusega, et ringkonnakohus oleks pidanud lugema kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks maakohtu poolt K. S.-i ütlustele tuginemata jätmise, ja väitega, et ringkonnakohus omistas K. S.-ile sellised ütlused, mida ta ei andnud. 12.1 Ringkonnakohus leidis, et K. S.-i ütlustele saab tugineda, ja luges maakohtu poolt nende ütluste väljajätmise tõendite kogumist menetlusõiguse rikkumiseks. Kaitsjad väidavad, et see maakohtu rikkumine oli oluline. Samas ei näita kassaatorid, millist konkreetset menetlusõiguse rikkumist tõendi väljajätmine endast kujutas - nii viitavad kaitsjad kõnealust väidet avamata eksimisele nii KrMS § 339 lg 1 p-de 7, 8, 12 kui ka lg 2 nõuete vastu. Kriminaalkolleegiumi hinnangul pidas ringkonnakohus seda rikkumist õigesti ebaoluliseks ja hinnates K. S.-i ütlusi kogumis teiste tõenditega, kõrvaldas maakohtu menetlusõiguse rikkumise. 12.2 Kassatsioonis tuuakse esile väljavõte kohtuistungi protokollist, kus K. S. vastab koondamist, teenistuse ümberkorraldamist ja struktuurimuudatuste tegemist puudutavatele küsimustele, öeldes järgmist: „[Linnapeale] on antud õigus teha ümberkorraldusi. Struktuurimuudatuste õigus on volikogu pädevuses. Ümberkorraldamise all pean silmas sisemise töö korraldamist, tööülesannete jagamist, ametijuhendite kinnitamist.". Ringkonnakohus on teinud nende ütluste alusel põhjendatult järelduse, et K. S.-i öeldu kohaselt ei ole koondamised ja ametikohtade arvu muutmised vaadeldavad sisemise töö ümberkorraldamisena. Sisemise töö ümberkorraldamine kujutab endast koondamistest ja muudest kaadrimuutustest vähemoluliste asjade üle otsustamist. Samas märgib kolleegium, et sellel, mida K. S. kohtuistungil silmas pidas, ja kas tema esitatud kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse tõlgendus on õige või mitte, ei ole tähendust J. Möldri süüküsimuse üle otsustamisel (vt ka käesoleva otsuse p 17). II
13.Vara omastamise koosseis KarS § 201 lg 1 järgi eeldab, et isik pöörab talle usaldatud võõra vara ebaseaduslikult enda või kolmanda isiku kasuks. Kriminaalasjas ei ole vaidlust, et vara, mille eest J. Mölder koondamishüvitisi maksis, oli süüdistatava jaoks võõras, sest see oli Paldiski linna oma.
Kõnealune vara oli usaldatud J. Möldrile, sest talle oli antud selle vara käsutamise õigus.
14.KarS § 201 lg 1 järgi on koosseisupärane tegu „enda või kolmanda isiku kasuks pööramine". Riigikohtu järjepideva praktika kohaselt sisustatakse seda tegu nn manifesteerimisteooria alusel (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 25. novembri 1997. a otsus asjas nr 3-1-1-117-97, 12. detsembri 2008. a otsus asjas nr 3-1-1-46-08, p 21 ja 23. novembri 2012. a otsus asjas nr 3-1-1-109-12, p 9). Teise isiku kasuks pööramisena tuleb vaadelda tegu, mis annab alust järeldada, et teo toimepanija soovib edaspidi kas ise võõra objekti, s.o asja või vara omanikuna käituda või soovib lasta seda teha kolmandal isikul. See tähendab, et isik peab mingil objektiivselt avalduval viisil omastamistahte manifesteerima. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et J. Möldri poolt koondamiskäskkirjade allkirjastamist saab vaadelda KarS § 201 lg 1 koosseisupärase teona, sest määrates neis käskkirjades koondatute kasuks rahalised maksed, tegi süüdistatav ühemõtteliselt ilmseks oma soovi anda osa Paldiski linna varast koondatavatele, s.o KarS § 201 lg 1 tähenduses kolmandatele isikutele.
15.Viimaks eeldab KarS § 201 lg 1 objektiivne koosseis seda, et võõra vara enda või kolmanda isiku kasuks pööramine on ebaseaduslik. 15.1 Kolleegiumi hinnangul tuleb seda koosseisuelementi analüüsides pöörata tähelepanu avaliku teenistuse seadusele ja kohaliku omavalitsuse korralduse seadusele, mida kohtud ongi teinud. Teo toimepanemise ajal kehtinud ATS § 11 lg 1 järgi kinnitas kohaliku omavalitsuse ametiasutuste struktuuri ja teenistujate koosseisu ning palgamäärad kohaliku omavalitsuse volikogu. Ka 2009. a sügisel kehtinud KOKS § 22 lg 1 p 36 sätestas, et valla või linna ametiasutuste struktuuri ja teenistujate koosseisu ning palgamäärade ja palgatingimuste kinnitamine on volikogu ainupädevuses. Ametnike koondamisega kaasnes möödapääsmatult linnavalitsuse struktuuri muutmine, mistõttu sai tulenevalt ATS § 11 lg-st 1 ja KOKS § 22 lg 1 p-st 36 ka koondamise otsustada üksnes volikogu. Kolleegium nõustub täielikult kohtutega, et koondamisõigust ei andnud linnapeale KOKS § 50 lg 1 p 3, mis sätestas, et linnapea annab linnavalitsuse ja tema ametiasutuste sisemise töö korraldamiseks käskkirju. Sisemise töö korraldamise all sai silmas pidada üksnes selliseid kohaliku omavalitsuse töökorraldust puudutavaid - üldjuhul vähemolulisi - küsimusi, mille otsustamine ei olnud KOKS § 22 lg 1 kohaselt volikogu ainupädevuses. 15.2 J. Mölder ei tohtinud ametnikke koondada ja koondamine oli ebaseaduslik. Kuna koondamishüvitise määramine ametnikele oli võimalik üksnes ebaseadusliku koondamise tõttu (ATS § 131 järgi kaasnes koondamisega obligatoorselt koondamishüvitise maksmine), oli ka koondamishüvitise maksmine KarS § 201 lg 1 tähenduses ebaseaduslik.
16.Kassaatorite väide, et pikas perspektiivis ei oleks koondamine olnud Paldiski linnale kahjulik (sest linn oleks ametnike hulga vähenemise tõttu pidanud tulevikus kulutama vähem raha teenistujate tasustamiseks), ei ole asjakohane. Kõnealune argument lähtub eeldusest, et isikut saab omastamise eest karistada üksnes siis, kui teo toimepanija tekitab varalist kahju. Selline arusaam on aga väär, sest kahju ei ole KarS § 201 lg 1 koosseisu element. Nagu eelnevalt mainitud, on omastamise koosseis täidetud hetkel, mil isik manifesteerib omastamistahte. Manifesteerimistegu võib endaga kaasa tuua kahju (nt kui manifesteerimisteoks on võõra asja müümine heausksele kolmandale isikule), aga ei
pruugi seda teha (nt praegusel juhul). See tähendab, et KarS § 201 lg 1 puhul ei välista isiku vastutust asjaolu, et teo objektiks olnud vara omaniku varaline seis teo tagajärjel ei halvene.
17.Kolleegium ei nõustu kassaatorite väidetega, et J. Mölder tegutses vältimatus keelueksimuses KarS § 39 lg 1 mõttes. Keelueksimusest kõneledes viitavad kaitsjad J. Möldri telefonivestlusele K. S.-iga. 17.1 Esiteks tuleb märkida, et süüdistatava võimalikku keelueksimust analüüsides ei ole tähtis, kuidas tõlgendas K. S. oma 7. oktoobril 2009 öeldud sõnu. Oluline on, kuidas mõistis öeldut J. Mölder. K. S. ütles selgesõnaliselt, et ametnike koondamiseks peab volikogu tegema struktuurimuudatused; linnapea ise saaks aga inimesi „lahti lasta" poolte kokkuleppel (kd 1, tl 188). Kohtud ei ole kindlaks teinud, kas J. Mölder sai sellest aru nii, et linnapeal ei ole õigust koondada. Tulenevalt KrMS § 363 lg-st 5, mis keelab Riigikohtul faktiliste asjaolude tuvastamise, ei saa kriminaalkolleegium selle kohta seisukohta võtta. 17.2 Süü seisukohalt on oluline üksnes selline keelueksimus, mis on isikule vältimatu. Riigikohus on keelueksimuse vältimatust analüüsides viidanud võimalusele pidada teatud teo seaduslikkust puudutavate
kahtluste
korral
eelnevalt
nõu
professionaalse
juristiga
(vt
Riigikohtu
kriminaalkolleegiumi 1. novembri 2013. a otsus asjas nr 3-1-1-91-13, p 15.1). Selliseks juristiks linnasekretär kahtlemata oli. Keelueksimuse vältimatust ei saa aga tuletada pelgalt asjaolust, et isik on asjatundjaga nõu pidanud. Kui asjatundja annab isikule õige juriidilise hinnangu, et teatud tegevus on seadusvastane, ja isik saab sellest hinnangust ka niimoodi aru, ei ole üldse põhjust kõneleda keelueksimusest. Kui asjatundja selgitustest ilmneb õige juriidiline hinnang teatud tegevuse seadusvastasuse kohta, isik aga saab sellest hinnangust mingil põhjusel valesti aru, ei tähenda ka see automaatselt, et isik tulenevalt KarS § 39 lg-st 1 ei vastuta. Väärarusaam välistab süü vaid juhul, kui see ei ole isikule etteheidetav. Etteheidetav on see näiteks isikule, kes on juba varem teinud otsuse tegu toime panna ja kõneleb asjatundjaga pelgalt „vormitäiteks", et saaks end hiljem kõnelusele viidates vabandada, ning väär ettekujutus teo lubatavuse kohta tekib asjatundja mingi üksiku lausekatke või kontekstivälise väite põhjal. K. S.-i öeldust sai linnapea õiguse koondada tuletada vaid isik, kes sellise õiguse olemasolu eelnevalt soovis. Sellist väärettekujutust ei saa pidada vältimatuks KarS § 39 lg 1 tähenduses. III
18.KarS § 2172 lg 1 sisaldab kahte alternatiivi. Muude koosseisuelementide täidetuse korral on selle normi järgi karistatav esiteks seadusest või tehingust tuleneva teise isiku vara käsutamise või teisele isikule kohustuse võtmise õiguse ebaseaduslik ärakasutamine (nn ärakasutamiskoosseis), teiseks aga teise isiku varaliste huvide järgimise kohustuse rikkumine (nn usalduse murdmise koosseis) (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 31. märtsi 2008. a otsus asjas nr 3-1-1-4-08, p 25). Seega tuleb esmalt leida vastus küsimusele, kumma koosseisuga on praeguses kriminaalasjas tegemist.
19.J. Möldri vastutuse võimalikkust KarS § 2172 lg 1 järgi tuleb analüüsida esimese alternatiivi järgi. Kohtud on leidnud õigesti, et süüdistataval kui Paldiski linnapeal oli tulenevalt KOKS § 50 lg 1 pst 3, Paldiski linna põhimääruse § 27 lg 3 p-st 3 ja Paldiski Linnavolikogu 27. veebruari 1997. a
otsuse nr 40 p-st 4 õigus Paldiski linna vara preemiate maksmiseks käsutada. Vaidlust ei ole, et süüdistatav kasutas preemiate maksmisel just premeerimiseks ettenähtud vara ega kulutanud rohkem raha kui linnaeelarves ette nähtud, st ta ei maksnud preemiaid linnavalitsuse mõne muu varaühiku arvel. Seetõttu tuleb küsida, kas J. Mölder kasutas preemiate maksmise õigust ära ebaseaduslikult KarS § 2172 lg 1 tähenduses.
20.Premeerimisõiguse ärakasutamise seaduslikkust hinnates tuleb lähtuda teo toimepanemise ajal kehtinud preemiate maksmist reguleerivast ATS § 79 lg-st 1. See sätestas, et kauaaegse teenistuse, samuti teenistuskohustuste või kodanikukohuse silmapaistvalt hea täitmise eest võib kohaldada ergutusi. Ergutuse liikidena tulid kõne alla tänu avaldamine, rahalise preemia andmine, hinnalise kingituse andmine ja kõrgemale palgaastmele viimine mitte kauemaks kui üheks aastaks. Kui preemiate maksmist ei saa J. Möldrile ette heita ATS § 79 lg 1 järgi, ei saa talle süüks arvata ka KarS § 2172 lg-s 1 sätestatud kuriteo toimepanemist.
22.KarS § 2172 lg 1 alusel ei saa J. Möldrile ette heita preemiate määramise käskkirjade puudulikku põhistamist. Haldusakti põhistamise kohustuse näeb ette haldusmenetluse seaduse § 55, selle haldusõigusliku kohustuse täitmata jätmine ei ole aga isikule etteheidetav usalduse kuritarvitamisena kriminaalmenetluses. Seega on praeguses kriminaalasjas vaja tuvastada preemiate maksmise õiguspärasus või -vastasus sõltumata asjaolust, kas süüdistatav on preemiate määramist nõuetekohaselt põhjendanud või mitte.
21.ATS § 79 lg 1 andis ergutuse määramiseks õigustatud ametnikule laia diskretsiooniõiguse. Esiteks ei sätestanud seadusandja, millest lähtuvalt peab ergutust kohaldada sooviv ametnik valima kohaldatava ergutuse liigi. Kuna seaduses seda ette ei kirjutatud, võis ametnik lähtuda ergutusliigi valikul omaenda paremast arusaamast. Seetõttu ei saa nõustuda maakohtu etteheitega, et J. Mölder oleks võinud piirduda ametnike ergutamisel ka tänuavaldusega. Üldsõnaliselt sätestas ATS § 79 lg 1 ka ergutuse määramise alused. Juba termin „kauaaegne teenistus" oli väga avara tähendusega ja „teenistuskohustuste või kodanikukohuse silmapaistvalt hea täitmine" pakkus veelgi enam tõlgendusruumi.
22.Süüdistuses ei ole kauaaegsel või silmapaistavalt heal teenistusel kui preemiate määramise põhjustel peatutud. Ka kohtud pole analüüsinud, kas need asjaolud võisid olla premeerimise põhjuseks. Maakohus märkis üksnes, et kuivõrd premeeritute teenistusstaaž oli väga erinev, nt A. L.il üks aasta ja J. M.-il üheksa aastat, ei saa ergutuse põhjusena kõne alla tulla kauaaegne teenistus. Premeeritute teenistuse kvaliteedi kohta jättis kohus seisukoha võtmata - otsuses tuuakse vaid välja, et premeerimise põhjus oli see, et J. Mölder püüdis asutuse juhina näidata tööle jäävatele teenistujatele, et ametiasutus ei jäta töötajat hätta ka siis, kui tal on raske, ja seega ei kiidetud premeeritavaid hea töö eest.
23.Kolleegium märgib, et ka J. Möldri eesmärgist - näidata linnavalitsuse teenistujatele, et tööandja ei jäta kedagi hätta ka raskes olukorras - ei saa iseenesest tuletada premeerimise ebaseaduslikkust. Ka sellise eesmärgiga tegutsev premeerija võis määrata preemia kooskõlas avaliku teenistuse seaduse
ergutusi puudutava regulatsiooniga. Kui premeerimisalus ATS § 79 lg 1 mõttes oli olemas, ei ole võimalik usalduse murdmise objektiivsest koosseisust kõneleda ka juhul, kui see alus ei olnud preemiat määravat ametnikku tegutsema ajendanud motiiviks.
24.Seda, kui pikka teenistusstaaži tuli ATS § 79 lg 1 tähenduses lugeda kauaaegseks, ei ole võimalik üheselt määratleda. Avaliku teenistuse seadus sisaldas mitut alust, mis sidusid ametnikule osutatavad hüved ametniku teenistusstaaži pikkusega. Nii näiteks maksti ATS § 37 lg 2 järgi ametnikule lisatasu alates viieaastasest teenistusstaažist. ATS § 45 lg 2 kohaselt anti ametnikule vähemalt kolmeaastase teenistusstaaži korral lisapuhkust. Nende sätete valguses ei ole kolleegiumi hinnangul võimalik väita, et näiteks J. M., kellel oli maakohtu tuvastatu kohaselt teenistusstaaži üheksa aastat, ei olnud kaua teenistuses olnud ametnik. Kui kaua oli kestnud H. S.-i, V. V.-i, J. S.-i ja L. K. teenistus, ei ole kohtud tuvastanud. Seetõttu ei saa välistada, et ka nende teenistus oli kauaaegne ja neid võis tulenevalt ATS § 79 lg-st 1 premeerida.
25.Isegi kui H. S.-i, V. V.-i, J. S.-i ja L. K. teenistus ei olnud kauaaegne, ei saa väita, et J. Mölder talitas neile preemiat makstes ATS § 79 lg 1 vastaselt. Pole välistatud, et need isikud täitsid oma teenistuskohustusi silmapaistvalt hästi. Sama tuleb öelda ka A. L.-i kohta, kelle üheaastane teenistusstaaž ei olnud ilmselt kauaaegne ATS § 79 lg 1 tähenduses. Teenistuskohustuste täitmise silmapaistvalt hea kvaliteet on suuresti hinnanguline otsus. Silmapaistvalt hea teenistuskohustuste täitmine ei eelda näiteks seda, et teiste teenistujate hulgast tõstetakse esile vaid vähesed kõige tublimad. On võimalik, et silmapaistvalt hästi teevad oma tööd paljud või suisa kõik teenistujad. Seejuures võivad töö kvaliteedi kohta anda tunnistust väga erinevad näitajad, sest erinevate ametnike tööülesanded on erinevad. Ka ei eelda teenistuskohustuse silmapaistvalt hea täitmine tingimata seda, et ametnik saab hakkama millegi väga erakordsega - ei saa välistada, et silmapaistvalt heaks saab pidada ka sellise inimese tööd, kes täidab talle antud ülesanded õigeks ajaks, hoolsalt ja professionaalselt. Oluline on, et praeguse kriminaalasja menetluses ei ole näidatud, et premeeritud ametnikud ei täitnud oma teenistuskohustusi silmapaistvalt hästi.
26.Lähtudes eeltoodust on kolleegium seisukohal, et preemiate maksmisega seonduvat ei saa praeguses kriminaalasjas süüdistatavale karistusõiguse järgi ette heita, ja J. Mölder tuleb usalduse kuritarvitamise süüdistuses KarS § 2172 lg 1 järgi õigeks mõista. IV
27.Tsiviilhagi esemeks saab kriminaalmenetluses olla nõue, mida on põhimõtteliselt võimalik läbi vaadata ka tsiviilkohtumenetluses (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 23. veebruari 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-105-10, p 8.1, milles viidatakse ka muudele asjassepuutuvatele lahenditele). Teo toimepanemise ajal kehtinud avaliku teenistuse seaduses nähti ette, et kahjuhüvitisnõudeid süüliselt teenistuskohustusi rikkunud ametniku vastu lahendatakse halduskohtus. Sama näeb ette ka praegu kehtiv avaliku teenistuse seadus (vt kuni 31. märtsini 2013 kehtinud ATS § 892 lg 4 ja alates
1.aprillist 2013 kehtiv ATS § 81 lg 4). Seega pole kohus pädev lahendama selliseid nõudeid tsiviilkohtumenetluses ja kriminaalasja arutav kohus ei saanud praeguses asjas tsiviilhagi läbi vaadata. Seetõttu tuleb vaidlustatud kohtuotsused Paldiski Linnavalitsuse tsiviilhagi rahuldamist
puudutavas osas tühistada ja jätta tsiviilhagi tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 423 lg 1 p 13 alusel läbi vaatamata. V
28.Kaitsja esitas taotluse mõista Eesti Vabariigilt J. Möldri kasuks välja 17 803 eurot ja 99 senti kohtueelses menetluses ja esimese astme kohtus, 2346 eurot ringkonnakohtus ja 1440 eurot kassatsioonimenetluses osutatud õigusabi eest (summad sisaldavad käibemaksu).
29.Taotluse hüvitada kaitsealusele kohtueelses menetluses ja maakohtus osutatud õigusabi eest tasutud 17 803 eurot ja 99 senti esitas vandeadvokaat R. Palmaru esimest korda maakohtu
7.novembri 2012. a istungil (kd 2, tl 41 ja tl 78). Sama taotluse esitas kaitsja ka apellatsioonis (kd 2, tl 127). Kohtud nende taotluste kohta seisukohta ei võtnud. KrMS § 191 lg 3 järgi saab Riigikohus teha otsustuse kriminaalmenetluse kulude hüvitamise kohta ka siis, kui vaidlustatud kohtuotsuses pole seda analüüsitud (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 14. detsembri 2011. a otsus asjas nr 3-1-189-11, p 33 ja 25. novembri 2013. a otsus asjas nr 3-1-1-107-13, p 13). Seetõttu lahendab kolleegium kaitsja kõnealuse taotluse. 29.1 KrMS § 173 lg 2 ja § 175 lg 1 p 1 kohaselt hüvitatakse menetluskuluna valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu. Vastates küsimusele, kas 17 803 euro ja 99 sendi suurust kaitsjatasu saab kohtueelses menetluses ja esimese astme kohtu menetluses osutatud õigusabi eest pidada praeguses asjas mõistlikuks, märgib kolleegium esiteks, et J. Möldrile esitati süüdistus majanduskuritegude toimepanemises ja seda liiki kuritegude menetlus on reeglina n-ö keskmisest kriminaalmenetlusest keerukam. Seetõttu võib sellises asjas kuluda kaitsjal kaitsetegevuseks ka keskmisest enam aega. Teiseks toimus käesoleva kriminaalasja kohtumenetluses palju kohtuistungeid, millel J. Möldri kaitsjad osalesid ja milleks nad pidid ettevalmistusi tegema. Seega saab u 131 tundi, mis kaitsjatel kokku kulus kohtueelses menetluses ja esimese astme kohtu menetluses õigusabi osutamiseks, lugeda põhjendatuks. KrMS § 175 lg 1 p 1 tähenduses tuleb mõistlikuks pidada ka kaitsjate osutatud õigusteenuse tunnihinda, milleks on keskmiselt 135 eurot (s.h käibemaks) (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3-1-1-89-11, p 36 ja 25. novembri 2013. a otsus asjas nr 3-1-1107-13, p 15). Kuivõrd kaitsja taotluses märgitud tasu on mõistliku suurusega, tuleb see arvata menetluskulude hulka. 29.2 KrMS § 181 lg 1 sätestab, et õigeksmõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud riik (v.a tsiviilhagiga seonduvad erandid). KrMS § 180 lg 1 esimese lause järgi hüvitab süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud süüdimõistetu. Neid norme tuleb kohaldada ka isiku osalisel õigeksmõistmisel või kriminaalmenetluse osalisel lõpetamisel (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
1.detsembri 2008. a otsus asjas nr 3-1-1-61-08, p 19.1). Seega jäävad süüdistatava osalisel õigeksmõistmisel või kriminaalmenetluse osalisel lõpetamisel riigi kanda kriminaalmenetluse kulud, mis on tekkinud seoses süüdistuse selle osa menetlemisega, milles isik õigeks mõistetakse või tema suhtes kriminaalmenetlus lõpetatakse (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 25. novembri 2013. a otsus asjas nr 3-1-1-107-13, p 16). Praegusel juhul mõistab J. Möldri osaliselt õigeks Riigikohus. Kriminaalkolleegium on asunud seisukohale, et olukorras, kus Riigikohus tühistab osaliselt maakohtu
süüdimõistva kohtuotsuse ja mõistab süüdistatava teatud kuriteos õigeks, tuleb vähendada ka summat, mille maakohus määratud kaitsja tasu katteks süüdistatavalt riigi kasuks välja mõistis (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 13. veebruari 2012. a otsus asjas nr 3-1-1-4-12, p 16). Samamoodi tuleb käituda ka juhul, kui isikul on valitud kaitsja e sellises olukorras tuleb isikule hüvitada osa tema poolt kaitsjale makstud tasust. 29.3 Kuna kriminaalkolleegium mõistab J. Möldri KarS 2172 lg 1 järgi esitatud süüdistuses õigeks, tuleb talle KrMS § 181 lg 1 kohaselt hüvitada tasu, mille ta maksis kaitsjale usalduse kuritarvitamises esitatud süüdistuses saadud õigusabi eest. Kaitsja ei ole eraldi välja toonud, kui suur osa 131 tunnist kaitsetööst kulus KarS § 2172 lg 1 ja kui suur osa KarS § 201 lg 2 p-de 2 ja 3 järgse süüdistusega tegelemisele, mistõttu kolleegium hindab seda ise. Praeguses asjas olid usalduse kuritarvitamise süüdistus ja omastamise süüdistus oma mahult ja keerukuselt sarnased. Mõlema puhul oli kõne all varakäsunduste tegemine kolmandate isikute kasuks ja mõlemal juhul tuli karistusõiguse ja kriminaalmenetlusega seonduvate küsimuste kõrval pöörata olulist tähelepanu haldusõiguslikule regulatsioonile. Seega loeb kolleegium, et J. Möldri kaitsmisele süüdistuses KarS § 2172 lg 1 järgi kulus pool kaitsetegevuseks kulutatud ajast, s.o 65,5 tundi, mistõttu pool õigusabi eest tasutud summast, s.o 8 902 eurot tuleb jätta riigi kanda.
30.Apellatsioonimenetluses J. Möldri poolt kaitsjatele tasutud 2 346 eurot tuleb jätta riigi kanda. Taotluse nende kulude hüvitamiseks J. Möldrile esitas vandeadvokaat R. Palmaru ringkonnakohtule
4.märtsil 2013 (kd 2, tl 158 ja tl 163). Kolleegium märgib, et tegemist on mõistliku suurusega kaitsjatasuga KrMS § 175 lg 1 p 1 mõttes. Riigikohus on mitmeid kordi selgitanud, et süüdistataval on õigus eeldada, et tema kriminaalasi lahendatakse kõigis küsimustes lõplikult õigesti esimese astme kohtus ja kaebemenetluses peab ta kandma üksnes põhjendamatust kaebusest tingitud menetluskulud (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 28. oktoobri 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-49-11, p 49 ja
30.aprilli 2012. a otsus asjas nr 3-1-1-34-12, p 14). Nii sätestab KrMS § 185 lg 1, et kui apellatsioonimenetluses tehakse üks kriminaalmenetluse seadustiku § 337 lg 1 p-des 2-4 või lg-s 2 nimetatud lahend, kannab menetluskulud riik. Kuna ringkonnakohus oleks pidanud esimese astme kohtu otsuse osaliselt tühistama ja tegema KrMS § 337 lg 1 p-s 4 nimetatud lahendi, oleks ringkonnakohus pidanud jätma menetluskulud riigi kanda. Ringkonnakohtu viga seaduse kohaldamisel ei saa panna süüdimõistetule kohustust kanda apellatsioonimenetluse kulud (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 23. märtsi 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-6-11, p 21).
31.Ka 1440 eurot kassatsioonimenetluses J. Möldrile osutatud õigusabi eest on kolleegiumi hinnangul mõistliku suurusega KrMS § 175 lg 1 p 1 tähenduses. Tulenevalt KrMS § 186 lg-st 1 kannab sellegi menetluskulu riik.
32.Ülalmärgitut kokku võttes tuleb Eesti Vabariigil hüvitada J. Möldrile 12 688 eurot süüdistatava makstud kaitsjatasu katteks. VI
33.Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 361 p-st 7 ning § 362 p-dest 1 ja 2, tühistab Riigikohtu
kriminaalkolleegium Harju Maakohtu 3. detsembri 2012. a ja Tallinna Ringkonnakohtu 3. aprilli 2013. a otsused J. Möldri süüditunnistamises KarS § 2172 lg 1 järgi, talle KarS § 64 lg 1 järgi liitkaristuse mõistmises ja temalt Paldiski Linnavalitsuse tsiviilhagi rahuldamise tõttu Paldiski Linnavalitsuse kasuks 80 314 euro väljamõistmises. Kolleegium mõistab täiendavaid tõendeid kogumata J. Möldri KarS § 2172 lg 1 järgi õigeks ja jätab Paldiski Linnavalitsuse tsiviilhagi läbi vaatamata. Muus osas jätab kolleegium maa- ja ringkonnakohtu otsused muutmata ja rahuldab kassatsiooni osaliselt. Eerik Kergandberg, Hannes Kiris, Lea Kivi
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.