Kohtulahend

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

2(5)

käesolevas asjas vigastuse tekitamise vahend tuvastamata. Kääridega löödud haava puhul oleks käärid verega määrdunud palju ulatuslikumalt kui ainult lõiketerade otstelt. Samuti ei tõenda kääridelt leitud süüdistatava DNA kuidagi süüdistatava süüd kuriteo toimepanemisel, kuna käärid olid kasutuses nende ühises koduses majapidamises. Jälgides menetlusdokumentide jada kriminaalasjas või õigemini selle puudumist, ei ole tõendatud isegi kohtuotsuses käsitletud kääride samasus sündmuskohalt võetud kääridega. Isegi kui hinnata politseiametnike ütlusi kui tunnistajate ütlusi, siis ei olnud tegemist süüdistatava poolt süüdistuses esitatud kuriteo toimepanemise tunnistamisega. Ei ole ühtegi tunnistajat, kes tõendaks süüdistatava poolt kuriteo toimepanemist. Küll tuleneb aga tunnistaja A. T ütlustest, et süüdistatav ei saanud talle süüdistuses esitatud kuritegu toime panna. Kohus on ebaõigesti hinnanud G. Si rolli. Kuulatud kõnedest ilmneb selline ülierutus, et on väga tõenäoline kuriteo toimepanemine hoopis G. Si poolt. Menetluse käigus ei ole lisaks G. Burkauskase väidetavale süüle teisi versioone üldse kontrollitud. Kohus on omistanud liialt suure tähenduse süüdistatava varasematele karistustele ning tema käitumisele kohtuistungil. Karistamise aluseks on siiski isiku süü. Kohtusaalis on aga inimene kahtlemata erutunud ja endast väljas, kui teda ähvardab süüdimõistmine teo eest, mida ta ei ole toime pannud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

3(5)

põhjalikult vastatud. Seega ei tõstatata ringkonnakohtu ees uusi tõenduslikke ega õiguslikke argumente, millele maakohtu otsuses oleks vastamata jäetud. 5.2 Vastuseks apellatsioonide etteheitele, et kohus on süüdistatava G. Burkauskase ütlused põhjendamatult kõrvale jätnud ja rajanud kohtuotsuse vaid oletustele, märgib kohtukolleegium, et see on küsimus süüdistatava ütluste usaldusväärsusest. Eesti kriminaalmenetlusõigus lähtub tõendite vaba hindamise põhimõttest, millele osutab KrMS § 61 ja mille kohaselt pole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu ning kohus hindab tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Kohtukolleegium viitab siinjuures Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. aprilli 2005. a otsuses nr 3-1-1-19-05 ja 26. septembri 2005. a otsuses 3-11-77-05 väljendatud seisukohale, et tõendi usaldusväärsus on küsimus sellest, millise kaalu omistab talle tõendi hindaja, kõrvutades ja analüüsides seda koostoimes teiste asjas kogutud tõenditega. Käesoleval juhul on kohtukolleegium seisukohal, et maakohus on tõendeid hinnates seda põhimõtet järginud, sest kohtuotsusest nähtub selgesti, millise kaalu ja miks, on kohus ühele või teisele tõendile omistanud. Kohtukolleegium nõustub kohtuotsuse seisukohaga, et G. Burkauskase ütlused ei ole usaldusväärsed, sest need on vastuolus teiste kohtueelsel uurimisel kogutud ja kohtuistungil kontrollitud tõenditega, eelkõige kannatanu S. Ai ja tunnistajate I. Ki, L. Vi, V. D ja L. L ütlustega, kääride kui asitõendi vaatlusprotokolli, DNA eksperdi ja kohtuarsti arvamusega. Apelleeritud kohtuotsuse lehekülgedel 4-10 on neid tõendeid väga põhjalikult analüüsitud, mistõttu kohtukolleegium ei pea nende põhjenduste kordamist vajalikuks. Kohus on tunnistaja A. T ütlused põhjendatult ebausaldusväärseks lugenud, sest ta oli sündmuse toimumise ajal äärmiselt purjus ning kuni suhtlemiskeelu kohaldamiseni oli süüdistataval G. Burkauskasel piisavalt aega teda mõjutada soovitud suunas ütlusi andma. Seetõttu ei nõustu kohtukolleegium apellantide väitega, et maakohus on tunnistaja A. T ütlused põhjendamatult kõrvale jätnud. Kohtutoimiku materjalidest ja apelleeritud kohtuotsusest nähtub, et G. Burkauskas on enda kaitsmiseks tunnistajate mõjutamist varemgi kasutanud. Seda kinnitas ka tema käitumine maakohtu istungil, kui ta hakkas kannatanu S. Ai ristküsitlemise käigus kannatanut mõjutama ütlusi mitte andma. Süüdistatav saavutaski oma eesmärgi, sest kannatanu ei soovinud enda edasist küsitlemist. Seetõttu avaldas maakohus tema kohtueelsel uurimisel antud ütlused. Kannatanu ütluste avaldamine maakohtu istungil oli kohtukolleegiumi hinnangul kooskõlas KrMS § 291 lg 1 p 2 ja lg 3 p 1,2,3 sätetega, sest KrMS § 3 lg 3 kohaselt kohaldatakse menetlustoimingu ajal kehtivat kriminaalmenetlusõigust. Kohtueelses menetluses kannatanuna ülekuulamise ajal oli S. Aile selgitatud tema õigusi, sealhulgas õigust keelduda ütluste andmisest oma elukaaslase vastu. Kui S. Aile ei oleks tema õigused arusaadavad olnud, siis teovõimelise isikuna ei oleks ta protokollile oma õiguste selgitamise kohta allkirja andnud. Seetõttu ei nõustu kohtukolleegium kaitsja apellatsiooni väitega, et maakohus ei oleks tohtinud kannatanu S. Ai ütlusi tõendina arvesse võtta. Kaitsja väidab, et kannatanu S. Ai poolt eksperdile antud selgitus juhtunu kohta on kooskõlas tunnistaja A. T ütlustega. Kohtukolleegium nõustub maakohtuga, et eksperdile antud seletus ei ole käsitletav tõendina KrMS § 61 mõttes. Kohtukolleegium peab vajalikuks märkida sedagi, et Riigikohtu senises praktikas on asutud tõendite hindamisel seisukohale, et iseenesest ei ole välistatud lugeda mingi isiku poolt kuriteo

4(5)

toimepanemise kaudseks tõendiks selle kuriteo toimepanemise viisi sarnasust isiku poolt varem toimepandud kuriteo toimepanemise viisiga (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 6. mai 2005. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-32-05, 10. novembri 2009. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-87-09, 9. märtsi 2010. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-8-10). Apelleeritud kohtuotsuses ongi põhjendatult märgitud, et G. Burkauskast on ka varem korduvalt karistatud kuritegude eest, mille käigus on kasutanud kannatanute suhtes jõhkrat füüsilist vägivalda, sealhulgas oma lähedaste suhtes. Seega on tegemist isikuga, kes on kergesti ärrituv ja võimeline kasutama teiste isikute suhtes füüsilist vägivalda. Kaitsja leiab oma apellatsioonis, et tõendamata on kohtuistungil vaadeldud kääride päritolu. Sama seisukohta on avaldanud kaitsja maakohtus kohtuvaidluste käigus. Kohtukolleegium märgib, et apelleeritud kohtuotsuses on maakohus ka neile väidetele põhjalikult vastanud. Kohtutoimiku materjalidest nähtub, et sündmuskohal osutas G. Burkauskas ise lastetekile ja selle all olevatele kääridele, mille politseinukud sündmuskohalt kaasa võtsid. Kääride suhtes on teostatud DNA ekspertiis, mille käigus tuvastati kääri lõiketerade otstel kannatanu S. Ai veri, käepidemetel aga G. Burkauskase DNA. Kohtuistungil tundis G. Burkauskas käärid ära. Käesoleval ajal kehtiva kriminaalmenetlusõiguse kohaselt enam kogu kriminaaltoimikut kohtule ei edastata. Kohtutoimikusse kogutakse vaid süüd kinnitavad ja õigustavad tõendid. Seega kohtutoimik kõiki määrusi, kirju, saatekirju jne ei sisalda. Kuna kohtutoimik mittevajalikke dokumente ei sisalda ja G. Burkauskas tundis kohtuistungil käärid ära, siis on kohtukolleegiumi hinnangul alusetu kaitsja apellatsiooni väide, et kääride päritulu on teadmata. Kuna kohtutoimik kõiki kohtueelsel uurimisel kogutud materjale ei sisalda, siis ei saa kaitsja väita, et kohtueelse menetluse käigus muid uurimisversioone ei kontrollitud. Süüdistatava G. Burkauskase enda poolt esitatud versiooni mingi narkomaani olemasolust ei olnudki kohtueelses menetluses võimalik kontrollida, sest see oli konkretiseerimata ja umbmäärane. Riigikohtu senine praktika on olnud jätkuvalt seisukohal, et juhul, mil süüdistatav otsustab end kaitsta aktiivselt, peab ta kas ise esitama tõendid oma väidete õigsuse kinnitamiseks või looma süüdistusfunktsiooni kandjale vähemalt reaalse võimaluse nende väidete kontrollimiseks. Kui end aktiivselt kaitsev kohtualune jätab esitamata oma väidete õigsust kinnitavad tõendid ega loo reaalset võimalust nende väidete kontrollimiseks, pole alust rääkida süüdistusversiooni suhtes tekkinud kahtlustest, mida tuleks tõlgendada kohtualuse kasuks (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 14. detsembri 1999. a otsus nr 3-11-112-99 ja 27. veebruari 2003. a otsus nr 3-1-12-03). 5.3 Kohtukolleegium rahuldas KrMS § 189 lg 4 alusel määratud kaitsjale tasu väljamaksmise taotluse apellatsioonimenetluses ja määras G. Burkauskase kaitsjale välja maksta 537,60 eurot. Maakohtu otsusele olid esitanud apellatsiooni süüdistatav ja kaitsja.. KrMS § 45 lg 4 kohaselt on kaitsja osavõtt kohtumenetlusest kohustuslik. KrMS § 175 lg 1 p 4 kohaselt on määratud kaitsjale makstav tasu menetluskulu. KarS § 185 lg 2 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses tehakse KrMS § 337 lõike 1 punktis 1 nimetatud lahend, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kellel need on tekkinud. Kuna kohtukolleegium jätab apelleeritud kohtuotsuse G. Burkauskase suhtes muutmata, siis jäävad menetluskulud tema enda kanda.

Meelika Aava

Julia Katškovskaja

Sten Lind

5(5)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.