1-11-11775/36 - Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja - lahend.ee

Prokurör leidis, et G. Burkauskase süü on tõendamist leidnud ja tema käitumine on õigesti kvalifitseeritud KarS § 118 p 1 järgi. Kuigi süüdistatav oma süüd eitab, haakuvad kannatanu SA kohtueelses menetluses antud ütlused teiste asjas kogutud tõenditega. Kohtuistungil kannatanu keeldus Burkauskase vastu ütlusi andmast, kuid ta on andnud ütlusi 27.05., s.o päev pärast sündmust selle kohta, et lööjaks oli tema elukaaslane Burkauskas ning kiirabi kutsus välja G. S . Kannatanu hilisemat väidet arstile, et lööjaks oli keegi narkomaan trepikojast, ei saa pidada usutavaks, kuna selliseid ütlusi andis kannatanu pigem hirmust süüdistatava ees. Kuna suhtlemiskeeld Burkauskasele seati 04.07.2011.a, oli tal piisavalt aega mõjutada kannatanut kirjade teel. Ka varasemas kriminaalasjas (kohtuotsus 10.09.1997) on Burkauskas püüdnud mõjutada peamist tunnistajat ähvardamise teel. Nii tunnistajate D, L kui ka K ja V ütlustest nähtub, et kannatanu ei tahtnud üldse rääkida lööja isikust, löömise kohast, löömise asjaoludest; ta ei oodanud kiirabi ära oma korteris, vaid tuli alla trepikotta. Kui lööjaks olnuks suvaline narkomaan, poleks kannatanul olnud põhjust varjata löömisega seonduvat ei politseinike ega kiirabitöötajate eest. Ka kohtuistungil ei rääkinud kannatanu tema löömisest trepikojas tundmatu narkomaani poolt, vaid keeldus ütluste andmisest oma lähedase isiku vastu. Tunnistajate I. K ja L. V ütluste kohaselt oli nende saabudes kannatanu juba kiirabiautos, midagi selgitada ei soovinud, ütles vaid, et elab korteris 67. Selle korteri ukse taga kuulsid nad meesterahva hääli, üks karjus, teine ütles, et rahune maha, küll me midagi välja mõtleme, kui küsitakse, siis ütle, et ei ole midagi teinud. Politseinike sisenemisel süüdistatav sirutas käed ette ja ütles, et tema tegi seda. Väikesed erinevused tunnistajate ütluste (milline oli kääride käepide; kes istus või seisis, kas enne sisenemist korterisse koputati jmt.) ei muuda nende ütlusi ebausaldusväärseteks, kuna erinevad isikud tajuvadki sündmusi ja olukordi teatud erinevustega, sõltuvalt sellest, millele keegi neist oma põhitähelepanu pöörab. Tunnistaja A. T oli enda sõnade kohaselt väga tugevas joobes ega mäletanud sündmusi ühiselamus. Süüdistatava enda ütlused on vastuolus teiste kogutud tõenditega. Ilmselgelt on süüdistatava eesmärgiks pääseda süüdimõistmisest ning võimalikust vangistusest. Süüdistatav leiab, politseinikud valetavad, kuna nad ei saanud midagi ukse taga kuulda, sest tema korteril on kolm ust. Süüdistatav ei arvestanud, et alkoholijoobes inimeste hääled muutuvad rääkides oluliselt valjemaks. Süüdistatava arvates ka kannatanu valetas uurijale, kuna ta ei lubanud A pidutseda ja narkootikume tarbida, mistõttu tahtis kannatanu temast lahti saada. Süüdistatav andis vastuolulisi ütlusi selle kohta, kus viibis G. S politsei saabumise hetkel ega osanud põhjendada, miks ei läinud ta koos oma elukaaslasega alla kiirabile vastu. On eluliselt mitteusutav, et kui isikul lasub tingimisi karistus, ta pigem vaikib ja laseb end potentsiaalse kahtlustatava pähe kinni võtta ja vahistada, kui et avaldab koheselt politseile oma kahtlused võimaliku kuriteo toimepanija suhtes. Süüdistatav kinnitas kohtule, et tema suhted kannatanuga olid head, tema enda suhtumine kannatanusse koguni väga hea, samas sõimas kannatanut ja ähvardas teda. Kannatanu eluohtlikku tervisekahjustust kinnitab eksperdiarvamus, kannatanu vigastused on fikseeritud ka 26.05.2011.a kiirabikaardis ning SA PERH`i vastuses järelepärimisele. Karistuse määramisel tuleb arvestada nii süüdistatava isikut kui ka kuriteo toimepanemise asjaolusid. G. Burkauskast on karistatud varasemalt kuuel korral, nendest viiel korral on teda karistatud kas isikuvastaste kuritegude toimepanemise eest või varavastaste kuritegude eest, mis on toime pandud vägivallaga. Vangistust on ta kandnud korduvalt, sh on ta kandnud 10 aastast vangistus raskete isikuvastaste kuritegude toimepanemise eest 1997 aastal. Juba aasta pärast vabanemist mõisteti talle taas lühiajaline reaalne vangistus, mille ta ära kandis.

Vabanemisest aasta pärast pani Burkauskas taas toime vägivallakuriteo - röövimise. Talle anti võimalus ja vabastati osaliselt vangistuse kandmiselt tingimisi, kuid seda võimalust ta kasutada ei suutnud ja pani katseajal toime uue kuriteo. Vastutust kergendavaid asjaolusid ei esine, raskendavaks asjaoluks on süüteo toimepanemine isiku vastu, kes on süüdlasest perekondlikus sõltuvuses. Prokurör taotles G. Burkauskast karistada 7-aastase vangistusega. KarS § 65 lg 2 alusel suurendada mõistetavat vangistust Harju Maakohtu 07.10.08.a otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa - 3 aasta võrra ning liitkaristuseks mõista 10 aastat vangistust algusega 26.05.2011.a. Süüdistatav ennast süüdi ei tunnistanud ja palus end õigeks mõista. Kinnitas, et ta ei ole kannatanut kääridega löönud, ei ole teda mõjutanud ega ähvardanud. Tema suhtes on rakendatud suhtlemiskeeld ning vanglas puudusid tal kirjade saatmiseks nii raha kui ümbrikud. Talle ei ole arusaadav, miks võeti S politseisse kaasa või miks väidetakse, et vigastus on tekitatud kääridega, kuigi korteris olid ka noad. Tema eluruumil oli 3 ust rauduks ja nende taga veel 2 ust ja politseinikud ei saanud ukse tagant midagi kuulda. Kääre, millelt leiti tema DNA-d, on puudutanud nii tema kui kannatanu, kuna kasutasid neid igapäevaselt. S ja A on tuttavad ning nad jõid karjääri ääres juba enne seda, kui tema kohale jõudis. Kui nad läksid ühiselamusse jõudes T juurde, S i seal ei olnud. A rääkis mingist maksast, kuid isegi fotolt ei ole seda maksa näha. A löömise korral oleks ta ilmselt kannatanu tapnud, kuna tema pikkus on 187 cm ning ta on füüsiliselt tugev mees. A ei saanud selja taha näha, kes mida teeb ja käärid võtab. Kui ta oleks selline lurjus nagu püüab näidata prokurör, ei oleks kannatanu temaga 3 aastat elanud ning saanud temaga lapse. Ta püüdis võidelda selle eest, et A elaks teistsugust elu kui ta elas Koplis. Ta ajas kodust minema kõik narkomaanid ja joodikud. A tahtis temast lahti saada ning kuna tal on tingimisi karistus, on seda lihtne teostada. Kannatanut huvitavad vaid alkohol, narkootikumid ja mehed, lapse eest ta ei hoolitsenud, korteri eest ei tasunud. Kaitsja O. Ladva leidis, et teo toimepanemine G. Burkauskase poolt ei ole tõendatud ning palus G. Burkauskas õigeks mõista. Kannatanu kohtueelses menetluses antud ütlused tuleb kaitsja arvates tõendite kogumist välja jätta, sest ülekuulamise protokollist ei nähtu KrMS § 71 sisu ja ei ole teada, kas see oli kannatanule teada ja arusaadav. Kohtuistungil jäeti avaldamata kannatanu kiri-avaldus, kuigi sisuliselt oleks see ka käsitletav ütlustena. Puuduvad tõendid selle kohta, nagu oleks G. Burkauskas kannatanut menetluse ajal mõjutanud. Tunnistajad L. L ja V. D ei tea toimunu kohta midagi, nad ei käinud majas ning ei saanud anda politseiametnikele sellist teavet, mille järgi nad oleksid osanud minna korterisse 67. Tunnistajate I. K ja L. V ütlused on vastuolulised; ei ole selge, kuidas nad oskasid minna korterisse 67. Samuti on nende ütlused vastuolus I. K eeluurimisel antud ütlustega ning G. Burkauskase ütlustega selle kohta, mida neile ütles korteris 67 G. Burkauskas. Korteris viibinud teine meesterahvas kinnitas neile, et G. Burkauskas ei ole kuritegu sooritanud ning tunnistajad pidasid kuriteo kahtlusega kinni ka G. S . Ei ole tõendatud kuriteo toimepanemise relv. Eksperdi arvamuse kohaselt võis vigastus olla tekitatud löögist torke-lõikevahendiga. Tõendatud ei ole sündmuskohalt leitud kääride ja asitõendina vaadeldud kääride samasus, sest sisuliselt puudub nende sündmuskohalt võtmise ja kriminaalasja juurde võtmise tõend. Kääridelt leiti ka kolmandate isikute DNA-d. Tõendamata on ka kuriteo toimepanemise koht. Nii tunnistaja A. T kui ka G. Burkauskase ütluste kohaselt G. Burkauskas viibis kannatanule vigastuse tekitamise ajal koos A. T ja J. V

1.Kohtuistungil kontrollitud tõendeid kogumis hinnates kohus leiab, et G. Burkauskase süü oma elukaaslasele S. A eluohtlike tervisekahjustuste tekitamises on tõendamist leidnud ja tema käitumine on õigesti kvalifitseeritud KarS § 118 p 1 järgi. 1.1.Nii teo toimepanija isikut kui vigastuse tekitamise vahendit tõendavad kannatanu ja tunnistajate ütlused, kääride kui asitõendi vaatlusprotokoll, DNA ekspertiisiaktis antud eksperdi arvamus, samuti kohtuarsti arvamus. Kuigi kannatanu S. A keeldus 15.12.2011.a kohtuistungil ütlusi andmast, on ta andnud ütlusi kohtueelses menetluses 27.05.11.a, s.o päev pärast toimepandud süütegu. Talle oli selgitatud nii eeluurimisel kui kohtuistungil õigust KrMS § 71 järgi, s.o. õigus keelduda ütluste andmisest isiklikel põhjustel, kuna süüdistatav näol on tegemist tema elukaaslasega ja lapse isaga. S. A oli algselt nõus andma ütlusi ka kohtuistungil (tl.196 pöördel), vastas juba prokuröri küsimustele, et kohtule esitatud fotod (tl.144-145) on tehtud temast 26.05.2011.a.kiirabiautos. Kinnitas, et korteris tehtud fotodelt (tl.148-151) näha olevad punased plekid on maksast (mis on kausi sees kraani kõrval), mida ta lõikus söögi tegemiseks, kuid seejärel pärast süüdistatava vahelesegamist ja järsult öeldud repliike („sa ei pea ütlusi andma“ või „kas sa ikka tahad ütlusi anda“) keeldus ta edasiste ütluste andmisest. Sellest süüdistatava vahelesegamisest kannatanu küsitlusse, tema hääletoonist ja olekust saab kohus teha järelduse, et see oli vähemalt kaudne ähvardus kannatanule, soov teda vaikima sundida ning see ka süüdistataval õnnestus. Kohus ei nõustu kaitsja seisukohaga, et kannatanu eeluurimisel antud ütlused tuleb kõrvale jätta, kuna protokollist ei nähtu, kas kannatanu ka sisuliselt aru sai oma õigusest mitte anda ütlusi isiklikel põhjustel. Protokollist nähtub (tl.167), et eraldi reale on kannatanu andnud allkirja, et ta on teadlik oma õigustest (ka KrMS § 71 järgi), eelnevalt lehekülje üleval on protokolli märgitud ka „ tema suhe kahtlustatavaga - elukaaslane“, mis oleks andnud talle õiguse keelduda ütluste andmisest isiklikel põhjustel. Teda oli hoiatatud ka kriminaalvastutusest valeütluste andmise eest. Kohtul pole alust kahelda tema soovis juhtunu kohta uurijale oma ütlusi anda, sest sisuliselt soovis ta seda teha ka kohtuistungil kuni süüdistatav ta oma repliikidega vaikima sundis. Kui süüdlane olnuks võõras isik, poleks Burkauskasel olnud mingit põhjust mõjutada kannatanut oma ütluste andmisest keelduma.

Kannatanu SA ütluste (tl. 166 – 171) kohaselt on G. Burkauskas tema elukaaslane ning nad elavad koos ligi 3 aastat ning suhted on head. 26.05.2011.a päeval tema, Gintas, G ja A tarvitasid looduses alkoholi, pärastlõunal läksid koju. A läks enda korterisse ning tema, Gintas ja G nende juurde. Ta hakkas süüa tegema – seisis laua juures ja lõikas maksa. Nad läksid Gintasega tülli ning Gintas hakkas maksa põrandale viskama. Tema jäi laua juurde seljaga Gintase poole seisma. Diivanil olid käärid, Gintas lõi teda nende kääridega selga ja ta tundis valu. G, kes sel ajal viibis nende korteris, kutsus kiirabi. Kuna tal on G.Burkauskasega ühine laps, siis ei soovi ta, et Gintast karistatakse ja annab talle andeks. Sellised kannatanu ütlused on kooskõlas ka kõigi teiste kogutud tõenditega, v.a. süüdistatava enda ütlused. Kannatanu löömist kääridega kinnitab ka Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi 19.08.2011.a DNA ekspertiisiaktis nr 11E-GE0710 sisalduv eksperdi arvamus(tl. 183 - 187) ning asitõendi vaatlusprotokoll (asitõendina on vaadeldud metallist kääre pikkusega 22 cm ja roosavalgekirju baikatekki, mustrilist (tl.157 – 164). Asitõendi vaatlusprotokollis on kajastatud kääridelt võetud proovide numbrid ning antud proovidele viidates on teostatud DNA analüüs, mis näitas, et kääride lõiketerade otstel oli SA veri. Kääride sõrmeavade ja lõiketerade vaheliselt alalt võetud proovist saadi DNA analüüsil täisprofiil, mis on pärit enam kui ühelt isikult, peamine DNA profiil oli kokkulangev G. Burkauskase võrdlusprofiilist määratletud DNA profiiliga. Sündmuskohale väljakutse saanud patrullpolitseinikud, tunnistajad I. K ja L. V on oma ütlustes kinnitanud, et süüdistatav ise oma toas osutus väikesele tekile ning selle all olid käärid; tundus, et kääride ots oli verine. Küsimusele, kelle veri on kääridel, vastas Burkauskas, et teete ekspertiisi ja siis saate teada. Käärid panid nad selle teki sisse ja võtsid kaasa. Kohtuistungil, vaadates prokuröri näidatud asitõendeid: lastetekki ja kääre, mõlemad tunnistajad kinnitasid, et tegemist võib olla just selle teki ja kääridega, mille nad sündmuskohalt kaasa võtsid ning korrapidajale üle andsid Kuna neil ei olnud kaasas ei pappümbrikut ega kohvrit, siis mähkisid nad käärid selle teki sisse. Käärid kui asitõendi on L. V ka akti alusel üle andnud (tl.165). Ka süüdistatav G. Burkauskas on kinnitanud, et asitõendina vaadeldud käärid pärinevad tema korterist ja ta kasutas neid igapäevaselt mitmesuguste tööde tegemisel. Seega jääb kohtule arusaamatuks kaitsja väide, et tõendatud pole sündmuskohalt võetud ja asitõendina vaadeldud kääride samasus. Kaitsja pidas kannatanu ütlusi kohtueelses menetluses ebausaldusväärseiks põhjusel, et kohtuarstile on ta avaldanud midagi muud. 30.06.2011.a. on kannatanu eksperdile seletanud, et 26.05.11.a. ajas ta trepikojast narkomaane välja ning üks noormees lõi teda trepikojas selja tagant mingi esemega selga. Eset täpsemalt ei näinud. Läks oma korterisse, kutsus kiirabi ja ta viidi haiglasse (tl.178). Sellist seletust arstile ei saa pidada kannatanu ütlusteks ega tõendiks KrMS § 63 lg 2 tähenduses. Samuti ei ole selline selgitus kooskõlas teiste kogutud tõenditega: kiirabi ta ise välja ei kutsunud (telefoninumbri järgi on seda teinud G. S ), võõras inimene ei saanud kasutada tema korteris olevaid kääre, aga kääriotstel oli tema veri jne. Selline selgitus arstile võis olla antud hirmust Burkauskase ees.

Et süüdistatav on kergelt ägestuv, väga impulsiivne, aga ka agressiivne ja jõhker isik, näitas ta ka oma käitumisega kohtuistungitel ning seda kinnitavad ka kohtuotsuste ärakirjad tema eelnevate karistuste kohta: ta on rusikate ja jalgadega pähe peksnud oma kunagist äia ja viimase sõpra, kes saadud vigastuste tõttu suri ning mõjutanud tunnistajat ütluste andmisel (tl.230-237); mõni kuu pärast vangist vabanemist peksis ta järgmist kannatanut (ähvardas ta maasse kaevata), paar kuud hiljem peksis ta oma tookordset elukaaslast (tl.239-242); järgmiselt kannatanult kuldketti ja telefoni röövides, on ta kannatanut peksnud rusikaga näkku (tl.243 -245). Tunnistajate V.D ja L. L (kiirabitöötajad) ütlustest nähtub, et väljakutse XXXa ühiselamu juurde said nad seoses naisterahvale tehtud torkehaavaga. Kannatanu ootas neid väljas trepikoja juures. Kanderaamil viidi ta autosse. Ta ei tahtnud rääkida mis juhtus, oli agressiivne, alkoholilõhnad olid juures. Kannatanul oli torkehaav selja peal ja selle vaatas arst üle. Politsei jõudis kohale siis, kui kannatanu oli juba autos. Ka tunnistajad I. K ja L. V kinnitasid, et kannatanu ei soovinud toimunu kohta anda selgitusi. Kohus nõustub prokuröri järeldusega, et juhul kui kannatanut oleks trepikojas rünnanud võõras isik, poleks tal olnud mingit põhjust varjata löömisega seonduvat ei kiirabitöötajate ega politseinike ees. Kohtu arvates ei ole vähetähtis ka asjaolu, et kannatanu ja süüdistatava eluruumis pidi sündmuse ajal viibima ka nende alla aastane laps ning neil oli põhjust karta, et laps ära võetakse. Kui politseinikud jõudsid tuppa nr. 67, siis last enam toas ei olnud; laps oli seega jõutud kuhugi mujale toimetada. Tunnistaja A. T ütluste kohaselt oli laps tema ja ta elukaaslase juures ning järgmisel hommikul tuli politsei ja sotsiaaltöötaja lapsele järgi. Et kannatanu ise trepikoja ette õue tuli ega oodanud kiirabi oma toas, viitab samuti sellele, et ta ei soovinud tähelepanu pöörata oma korteris toimunule. Kohtu arvates omab olulist tähtsust ka see, mida G. Burkauskas ise kohaletulnud politseinikele sündmuskohal väitis. Kohus ei näe vastuolu tunnistaja I. K kohtuistungil ja kohtueelses menetluses antud ütlustes ega nõustu kaitsja seisukohaga, et need ütlused on ebausaldusväärsed. Kohtueelses menetluses on tunnistaja ütlused olnud napimad (tl.154), kohtuistungil on teda aga küsitletud põhjalikumalt ning ta on vastanud kõigi menetlusosaliste küsimustele (tl. 192 pöördel - tl. 193). Kohtueelses menetluses on I. K väitnud, et kannatanult, kes viibis juba kiirabiautos, sai ta teada vaid seda, et kannatanu elab 67. korteris, kuid avaldust ta kirjutada ei soovi. Sinna korterisse sisenedes olid seal G. Burkauskas, G S ja A T. Viimane vastas, et ta juhtumit ei näinud. Kui ta küsis, kelle veri on põrandal, vastas G. Burkauskas „see olen mina, võtke mind kaasa (viige ära)“. Kohtus väitis tunnistaja I. K, et kannatanu talle selgitusi anda ei tahtnud; ütles, et politseid pole ta kutsunud, ütles vaid seda, kus elab. Kiirabiarsti käes sai teada, et kannatanul on seljas torkehaav, mis ei näe noahaava moodi välja ning tegi sellest haavast ka foto ning kiirabi viis kannatanu kohe minema. Korteri 67 ukse tagant kuulis ta 2 mehe häält. Üks karjus, teine käskis maha rahuneda, midagi välja mõelda. Toas oli sisenedes 3 meest, kaks vanemat ja üks noorem, viimane vaikis ja nuttis. Toas oli ka lapsevoodi, kuid see oli tühi. Küsimuse peale, mis juhtus, sirutas G. Burkauskas käed ette ja ütles, et mina tegin seda, pange käerauad. Teine vanem meestest pani ta suu käega kinni; ütles, et jäta meelde, sina pole seda teinud. Süüdistatav tõmbas käe ära, ütles veelkord „mina tegin, viige mind ära, pean karistust

Kohtueelses menetluses (tl.200, tõlge tl. 202) on ta öelnud, et karjääri juurest tulles kõndis ta J ees, ega oska öelda, kuhu teised läksid, kuna ei pööranud neile tähelepanu. Kui Jevgenia tuli talle mingil ajal ütlema, et Sga on probleemid, läks ta korterisse 67 ning seal olid Gintas ja G . S oli kiirabisse viidud ning sel hetkel astusid tuppa politseinikud. Sellised ütlused toas viibinud kolme mehe kohta on kooskõlas ka tunnistajate I.K ja L. V ütlustega. Kuigi kohtuistungil püüdis tunnistaja väita, et G. Burkauskas võis pärast karjääri juurest tulekut viibida tema juures, peab kohus neid ütlusi ebausaldusväärseiks. Sellist fakti ei mäletanud ta vahetult pärast sündmust uurijale ütlusi andes, viitab sellele aga alles kohtuistungil, pärast seda, kui Burkauskas oma arvukates kirjades-avaldustes-taotlustes on püüdnud juba eelistungil, enne ja pärast seda väita, et ta ei viibinud oma korteris, vaid A. T juures ega saanud talle süüks arvatud kuritegu toime panna. Kohtu arvates on ta selliseid ütlusi püüdnud anda süüdistatava mõjutusel. Asitõendina on vaadeldud kõnet Häirekeskusesse (tl.203-206), millest nähtuvalt helistati Häirekeskusesse ning paluti saata kiiresti kiirabi aadressile XXX. Helistajaks on meesterahvas, kelle äreva hääle järgi on peetud olukorda ohtlikuks, sest tütarlapsel on haav; taustal on kuulda lapse nuttu. Häirekeskusest helistati 2 korda tagasi täpsustamaks väljakutse põhjust ning kannatanu asukohta. Asitõendina on vaadeldud ka Häirekeskuse kõnet politseisse (tl. 207-208), millest nähtuvalt andis Häirekeskus teada, et väljakutse XXXa trepikotta tehti telefonilt 56-36-33-11 ning uuesti politseisse helistades paluti teatada, kas politsei on aadressile XXX välja saadetud. Lisaks kannatanu ütlustele loeb kohus G. S 27.05.2011.a tunnistajana ülekuulamise protokolli esimesel lehel (tl. 211) märgitud andmetega tõendatuks, et Häirekeskusesse helistas G. S . Nimelt kajastub nimetatud lehel G. S kontaktandmetena tema poolt 27.05.2011.a antud telefoninumber 56-36-33-11 ning see on kattuv numbriga, mille andis Häirekeskus politseile selgitamaks 26.05.2011.a väljakutsujat aadressile XXXa. Ühtlasi näitab nimetatud tõend, et G. S viidi politseisse kui võimalik tunnistaja, mitte kui võimalik kahtlusalune nagu on väitnud süüdistatav ja tema kaitsja. G. S i ei ole kahtlustatavana kinni peetud, küll aga G. Burkauskast. Tunnistaja G. S i ülekuulamist ei loobunud prokurör põhjusel, et see tunnistaja on ebaoluline, vaid põhjusel, et teda ei olnud prokuröril võimalik kätte saada. Politsei poolt tehtud järelepäringust kõnesalvestise saamiseks (tl.209-210) nähtub, et see puudutas 26.05.2011.a tehtud väljakutset aadressile Tallinn Xxx ning kõne sisuks oli noahaavaga inimene trepikojas. Süüdistatava G. Burkauskase ütluste kohaselt (tl 250 pöördel – tl 252), tarvitati 26.05.2011.a ühiselamu lähedal karjääri juures alkoholi, seal oli ka A ja nende väike tütar vankris. Kui A läks lapsega koju, jõid teised edasi. Karjääri juurest mindi A T juurde koju. Mingi hetk tuli J.V ja ütles, et S on mingid probleemid. Siis läks ta oma korterisse nr 67, et küsida, mis juhtus. Kodus nägi kraanikausi kõrval St, tundus, et põrandal oli verd. S oli purjus ja ütles, et klaarib ise asjad ära. Ta ei saanud aru, kust tuleb veri. Siis nägi ta S selja peal plekki. Ta (Burkauskas) vist ise kutsus kiirabi. Kui kiirabi kohale tuli, oli S juba väljas. Tema ja A. T otsisid seda meest, kes arvatavasti St lõi. Ta ei mäleta kes, aga keegi ütles, et see võib olla IV korruselt üks mees, kes oli varem kinni istunud vägistamise eest. Läksid IV korrusele, peksid ust, aga keegi ei avanud. Nägi aknast, kui kiirabi ja politsei tulid, kiirabi saabus enne. Ei

näinud, mida politsei trepikoja juures tegi, kuid siis tulid politseinikud tuppa, tegid ise ukse lahti. Tema istus diivanil ja A. T oli tema kõrval. Laps oli voodis. Kui politsei tuppa tuli, ei küsinud nad midagi ja ei teinud midagi. Kuna tal (Burkauskasel) on peal 3 aastat tingimisi ja keelud alkoholiga ning et last ära ei võetaks, ütles ta politseinikele, et nad võtaksid ta kaasa ja politseijaoskonnas saab kõik välja selgitada. 26.05.2011.a ta S. A ei löönud, ei olnud selleks ka põhjust. Ta ei tea, kes seda tegi. Seal ühiselamus pidevalt midagi juhtub, seal on kriminaalid ja narkomaanid. S.A on seal oma sõbrad, temast nooremad. Mingit maksa tema korteris ei olnud ning toas valitses segadus sellepärast, et S kunagi ei korista. Politseile ei olevat ta rääkinud IV korruse kinniistunud mehest sellepärast, et neil on omad seadused; kergem on ise karistada, kui politseid kutsuda. Leidis, et S. A on andnud tema kohta ütlusi vaid seepärast, et S huvitasid narkootikumid, alkohol ja pidutsemine ning ta tahtis temast lahti saada. Ta on naist kodust välja ajanud, kuid Sl polnud kusagil elada. Ei oska seletada, miks politsei ja tema ütlused korteri, seal viibinud isikute ja ütlemiste kohta on nii erinevad. Politsei ei saanud midagi kuulda läbi kolme ukse, politsei valetab tema peale. Kohus ei pea usutavaks süüdistatav ütlusi selle kohta, et Burkauskas otsis koos A. T ühiselamu IV korruselt mingit meest, kes võis S. A vigastuse tekitada. Keegi teine selle kohta ütlusi andnud ei ole. Kui lähedane inimene on vigastatud, siis kutsutakse kiirabi, aidatakse kannatanu autosse, palutakse politseil seda inimest otsida ja kontrollida, kuid G. Burkauskas seda teinud ei ole. See tundmatu mehe nn. otsimine on vaid tema versioon juhtunust, et vabaneda vastutusest toimepandud kuriteo eest. Kuna süüdistatav ei maininud isikut, kes rääkis talle IV korruse mehest, ei soovinud ette näidata korterit, mille ukse taga ta prõmmimas käis või kust võimalikku isikut otsis, puudus ka uurijal võimalus kontrollida tema versiooni. Põhjendamatud on kaitsja väited selle kohta, et uurimata jäeti teised versioonid. Kaitsja pidas kuidagi kahtlaseks G. S emotsionaalset häält telefonis, kui ta kutsus välja kiirabi. Kohus leiab, et siin ei ole midagi kahtlast. G. S oli A tuttav ning kui ta nägi vigastust või koguni selle tekitamist ning pidas ohtlikuks seda vigastust kannatanu elule, on loomulik, et ta helistas kiirabisse, et ta tundis muret kannatanu elu ja tervise pärast ning see sündmus teda hirmutas. Seepärast ka tema hääletoon telefonis oli ärritunud ja närviline. Kohus leiab, et kontrollitud tõendid on piisavad G. Burkauskase süüdimõistmiseks oma elukaaslasele S. A raske tervisekahjustuse tekitamises. Õigesti on kvalifitseeritud tema käitumine KarS § 118 p 1 järgi, sest tervisekahjustused kannatanule põhjustasid ohu tema elule. Õigusvastasust või süüd välistavaid asjaolusid ei ole kohus tuvastanud.

Tugev löök kääridega kannatanule selga põhjustas küll ohu kannatanu elule ning vajalik oli meditsiiniline sekkumine, kuid sellega ei kaasnenud õnneks elundi kaotust, rasket kehalist haigust või muud tagajärge, mis on sätestatud KarS § 118 erinevates punktides. Karistust kergendavad asjaolud antud asjas puuduvad, raskendavaks asjaoluks KarS § 58 p 4 alusel on süüteo toimepanemine isiku suhtes, kes on süüdlasest perekondlikus sõltuvuses. Karistuse mõistmisel tuleb arvestada ka võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma uute süütegude toimepanemisest ning lähtuda tuleb ka õiguskorra kaitsmise huvidest. G. Burkauskas on isik, keda on varem korduvalt karistatud ning seda ka raskete isikuvastaste kuritegude eest. Eelnevatest karistustest ei ole ta suutnud endale vajalikke järeldusi teha. Uue kuriteo pani ta toime katseajal, mistõttu täitmisele tuleb pöörata ka eelmise kohtuotsusega mõistetud ärakandmata 3-aastane vangistus. KarS § 118 sanktsioon näeb karistusena ette vangistuse 4 kuni 12 aastat. Selle sanktsiooni keskmine määr on 8 aastat (mitte 6 aastat). Kuigi prokurör oma kõnes väitis, et süüdistatavat tuleb karistada üle sanktsiooni keskmise määra, taotles ta Burkauskasele karistuseks 7 aastat vangistust, mis on tegelikult alla sanktsiooni keskmist määra. Kohus nõustub karistuseks taotletud vangistuse määraga 7 aastat, sest see vastab G. Burkauskase süü suurusele, on vajalik tema mõjutamiseks ja lähtub ka õiguskorra kaitsmise huvidest. KarS § 65 lg 2 alusel tuleb mõistetavat karistust suurendada Harju Maakohtu 07.10.2008.a. otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa s.o. 3 aastat vangistuse võrra ning liitkaristuseks tuleb G. Burkauskasele mõista 10 aastat vangistust. KarS § 68 alusel tuleb karistusaja hulka arvata ka eelvangistus viibitud aeg, mistõttu mõistetava vangistuse alguseks loeb kohus 26.05.2011.a. päev, mil G. Burkauskas kahtlustatavana kinni peeti. Tsiviilhagi antud asjas esitatud ei ole.