Pankrotiõigus › Füüsilise isiku võlgadest vabastamise menetlus

kogusummas 300 eurot ja 02.12.2020 kogusummas 366,31 eurot. 11.12.2020 kirjaga andis kohus võlausaldajatele tähtaja seisukoha esitamiseks võlgniku kohustustest vabastamise osas. Võlausaldaja kohtutäitur K. P. esitas 17.12.2020 seisukoha, milles teavitas kohut, et võlgnik on tasunud võla katteks 131,15 eurot ning võlausaldajal ei ole seega vastuväiteid võlgniku kohustustest vabastamise osas. Võlausaldaja Eesti Vabariik Xxxx kaudu esitas 17.12.2020 seisukoha, milles avaldas, et jätab võlgniku kohustustest vabastamise menetluses lõpliku otsuse kohtu teha, kuid juhib kohtu tähelepanu asjaolule, et kuigi nõude katteks on laekunud 401,43 eurot ning seisuga 16.12.2020 on nõude jääk 2289,81 eurot, siis täiendavalt on võlgnikule 2019. ja 2020. aastal tulnud juurde 4734,92 euro suurune nõue (menetluskulud kriminaalasjas 1-19-4569). Võlgnik on küll võlgnevust Xxxx ees osaliselt tasunud, kuid pärast pankrotimenetluse lõppemist on tekkinud uued võlgnevused Xxxx ees summas 4734,92 eurot võlgniku õigusvastase tegevuse tagajärjel. 21.12.2020 esitas võlausaldaja Tallinna linn Xxxx kaudu seisukoha, teavitades kohut, et võlausaldaja hinnangul ei ole alust vabastada võlgnikku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest, kuivõrd võlgnik on tasunud võlgnevuse katteks alates 2014. aastast üksnes 21 eurot. Võla jääk on seega 366,31 eurot. Kohtutäitur H. K. sai kohtunõude kätte 28.12.2020, kuid ei ole seisukohta võlgniku kohustustest vabastamise osas esitanud. 17.02.2021 toimus ärakuulamine, kus osales võlgnik, võlausaldajad ärakuulamisel ei osalenud. Võlgnik avaldas ärakuulamisel, et juba pikema perioodi vältel soovivad võlausaldajad temalt raha saada, aga samas näevad, et võlgnikul ei ole võimalusi võlgnevuste tasumiseks. Võlgnik teavitas kohut, et kui võlgnikul oleks olnud võimalik võlgnevusi suuremas ulatuses tasuda, siis võlgnik oleks seda teinud. Võlgnik avaldas, et ta on teinud kõik võimaliku, et võlgnevusi tasuda. Võlgnik selgitas kohtule, et kaks kuud käis võlgnik tööl tunnitasu määraga 2 eurot. Kohus selgitas võlgnikule, et oluline on see, et võlgnik on püüdnud võlgasid tasuda. Võlgnik avaldas, et alati kui tal oli võimalus võlgnevusi tasuda, siis võlgnik seda ka tegi. Kohtumääruse põhjendused Pankrotiseaduse (PankrS) § 175 lg 1 kohaselt otsustab kohus pärast viie aasta möödumist võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamisest võlgniku taotlusel tema pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise, tehes selle kohta määruse. Kohustustest vabastamise menetlus on algatatud 02.12.2015, so rohkem kui viis aastat tagasi. Vastavalt PankrS § 175 lg 2 „kohus keeldub võlgnikku kohustustest vabastamast, kui: 1) võlgnik on mõistetud süüdi pankrotikuriteos; 2) võlgnik on rikkunud süüliselt oma käesoleva seaduse §-s 173 nimetatud kohustusi ja kahjustanud sellega võlausaldajate huve.“ Võlgnik ei ole süüdi mõistetud pankrotikuriteos. Kohus kontrollib, kas võlgnik on rikkunud menetluse kestel oma kohustusi ja kahjustanud sellega võlausaldajate huve. PankrS § 173 sätestab võlgniku kohustused menetluse kestel. Võlgnik on kohustatud tegelema mõistlikult tulutoova tegevusega ja, kui tal sellist tegevust ei ole, siis seda otsima (lg 1). Võlgniku töö- või teenistussuhtest või muust sarnasest suhtest saadud tulu või ettevõtlusest saadud tulu nõuded loetakse loovutatuks usaldusisikule. Usaldusisik peab sellest tasude maksmiseks kohustatud isikutele teatama (lg 3). Käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud tulust peab usaldusisik võlgnikule

üle andma 25 protsenti. Kohus võib asjaolusid arvestades määrata sellest erineva määra (lg 4). Võlgnik ei pea usaldusisikule üle andma tulu, millele seadusest tulenevalt ei saa pöörata sissenõuet (lg 5). Võlausaldaja kohtutäitur K. P. esitas 17.12.2020 seisukoha, milles teavitas kohut, et võlgnik on tasunud võla katteks 131,15 eurot ning võlausaldajal ei ole seega vastuväiteid võlgniku kohustustest vabastamise osas. Võlausaldaja Eesti Vabariik Xxxx kaudu esitas 17.12.2020 seisukoha, milles avaldas, et jätab võlgniku kohustustest vabastamise menetluses lõpliku otsuse kohtu teha ning teavitas kohut, et võlausaldaja nõude katteks on laekunud 401,43 eurot ning seisuga 16.12.2020 on nõude jääk 2289,81 eurot. 21.12.2020 esitas seisukoha võlausaldaja Tallinna linn Xxxx kaudu teavitades kohut, et võlausaldaja leiab, et ei ole alust vabastada võlgnikku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest, kuivõrd võlgnik on tasunud võlgnevuse katteks alates 2014. aastast 21 eurot ning võla jääk on seega 366,31 eurot. Kohtutäitur H. K. ei ole seisukohta võlgniku kohustustest vabastamise osas esitanud. Kohustustest vabastamise menetluse läbiviimine tugineb eeldusele, et võlgnik teeb kõik mõistliku endast oleneva, et menetluse kestel saaks võlausaldajate nõudeid rahuldada võimalikult suures ulatuses. Võlgnik on esitanud kohtule andmed, millest nähtuvalt on võlgnik kogu menetluse vältel võimalusel võlga kustutanud. Võlgniku sõnul arvestas riik võlgniku kontole laekunud rahast 50% võlausaldajate nõuete rahuldamiseks. Võlgniku poolt esitatud vahekonto väljavõtted eelnevat asjaolu ka kinnitavad. Võlgniku hinnangul nõutakse temalt aegunud võlgnevusi ja täituritasusid aegunud võlgnevuste eest. Võlgnik on avaldanud, et ta on teinud võlausaldajatele väljamakseid perioodil 02.12.2015 – 29.09.2017. Kohtule esitatud dokumentidest nähtub, et vanglas võlgnik ei tööta seoses tervisliku seisundiga ning sugulasi ja sissetulekuid võlgnikul ei ole. Rahalisi vahendeid pangakontodel ei ole. Võlgnik viibib xxxx. Võlgniku esitatud dokumentidest nähtub, et võlgnik on 10.04.2019 teinud makseid võlausaldajatele kogusummas 300 eurot, so kohtutäitur H. K.le summas 100 eurot, Harju Maakohtule summas 100 eurot ja kohtutäitur K. P.ile summas 100 eurot. Lisaks on võlgnik teinud 02.12.2020 makseid võlausaldajatele kogusummas 366,31 eurot, so kohtutäitur H. K.le summas 78,58 eurot, kohtutäitur K. P.ile summas 31,15 eurot ja Harju Maakohtule summas 256,58 eurot. Kohtu hinnangul nähtub võlgniku poolt avaldatust ning kohtule esitatud dokumentidest, et rahaliste vahendite olemasolu korral teostas võlgnik viivitamatult ka väljamaksed võlausaldajatele võlgnevuste katteks. Võlgnik selgitas ärakuulamisel, et pikki aastaid soovivad võlausaldajad raha saada, aga samas võlausaldajad näevad, et võlgnikul ei ole võimalusi võlgnevuste tasumiseks. Võlgnik teavitas kohut, et kui võlgnikul oleks olnud võimalik võlgnevusi tasuda, siis võlgnik oleks seda ka teinud. Võlgnik avaldas, et ta on teinud kõik võimaliku, et võlgnevusi likvideerida. Võlgnik selgitas kohtule, et kaks kuud käis võlgnik tööl tunnitasu määraga 2 eurot. Kohus selgitas võlgnikule, et oluline on see, et võlgnik on püüdnud võlgasid tasuda. Võlgnik avaldas, et alati kui tal oli võimalus võlgnevusi tasuda, siis võlgnik seda ka tegi. Arvestades eeltoodut, st asjaolu, et võlgnik viibib juba pikemat aega vangistuses omamata töökohta ja sissetulekut, on ilmne, et võlgniku arvelduskontol olevatest rahalistest vahenditest ei piisa võlausaldajatele suuremas mahus maksete teostamiseks. Nimelt tunnistati võlgnik Harju Maakohtu 11.01.2012 otsusega kriminaalasjas nr 1-11-11775 süüdi karistusseadustiku (KarS) § 118 p 1 alusel eluohtliku tervisekahjustuse tekitamise eest ning mõisteti karistuseks 7 aastat vangistust. Kuivõrd võlgnikul oli Harju Maakohtu 07.10.2008 otsusega kriminaalasjas nr 1-08-12773 (kus ta tunnistati süüdi KarS § 200 lg p 4 alusel röövimise eest), mõistetud karistuse eest ärakandmata osa, mõisteti talle liitkaristuseks 10 aastat vangistust. Registrite ja Infosüsteemide Keskuse süsteemist nähtuvalt on märgitud võlgniku viimase kinnipidamise kuupäevaks 06.01.2019 ja kõige hilisema karistuse tähtajaks 09.03.2030. Võlgnik on menetluse kestel teinud võlausaldajale väljamakseid minimaalses määras, kuid kohtule teadaolevaid andmeid arvestades ei ole tegu süülise rikkumisega ning võlgniku tegevus ei ole suunatud tahtlikule võlausaldajate kahjustamisele. Kohtul ei ole põhjust kahelda, et

vangistuses olles ei ole võlgnikul piisavalt likviidseid vahendeid, mille arvelt saaks tasuda võlausaldajate nõudeid suuremas määras. Kohus viitab Riigikohtu seisukohale, et võlgadest vabastamise menetlus näeb kohustustest vabastamise võimaluse ette neile, kelle majanduslik olukord on eriti raske, ja peaks lõpptulemusena võimaldama võlgnikule uue majandusliku alguse, andma talle uue võimaluse normaalseks majanduslikuks ja sotsiaalseks eluks (RKTo lahend tsiviilasjas 3-2-1-60-13, p 10). Riigikohus on leidnud ka, et võlgniku kohustustest vabastamise menetluse eesmärk ei ole võlgnikku karistada ega sundida teda seadma enda jaoks ebarealistlikke eesmärke. Samas võib võlgniku kohustuste rikkumiseks pidada seda, kui võlgnik oma sissetulekuid põhjendamatult vähendab või neid varjab (RKTKo 30.10.2019 lahend tsiviilasjas 2-11-24696). Kohus on seisukohal, et võlgnik ei ole käesolevas menetluses oma sissetulekuid varjanud ega neid vähendanud. Kohtul puudub alus kahelda selles, et võlgnik on esitanud tõeseid andmeid enda rahaliste vahendite kohta. Kohus leiab, et võlgnikule ei ole etteheidetav töökoha puudumine vanglas viibides. Võlgniku poolt esitatud dokumentidest nähtuvalt on võlgnik palunud Riigi Tugiteenuste Keskusel teha väljamakseid võlausaldajatele võlgniku vahekontole laekunud rahaliste vahendite arvelt. Kohtu hinnangul on võlgnik näidanud üles tahet ja soovi võlgnevuste tasumiseks. Kohus toob siinkohal välja, et 10.04.2019 on võlgniku poolt laekunud võlausaldajate nõuete rahuldamiseks kokku 300 eurot ning 02.12.2020 366,31 eurot. Kohtu käsutuses olevatest dokumentidest nähtuvalt on võlgnik palunud Xxxx teha koheselt väljamaksed võlausaldajatele, kui võlgniku vahekontole rahalised vahendid tekkisid. Tallinna Ringkonnakohus on tsiviilasjas 2-09-3606 31.01.2017 tehtud määruses asunud seisukohale, et ainuüksi asjaolu, et võlausaldaja hinnangul on võlgnik menetluse jooksul oma võlgnevust vähendanud ebapiisavalt, ei viita võlgniku süülisele käitumisele ega anna alust jätta teda kohustustest vabastamata, kui ta ei ole pankrotiseadusest tulenevaid kohustusi rikkunud. Kohus ei ole käesolevas menetluses tuvastanud võlgniku käitumises võlausaldajate huvide kahjustamisele suunatud tegevust. Kohtule esitatud dokumentidest ja andmetest nähtub, et võlgnik on teinud kõik endast oleneva, et rahuldada võlausaldajate nõudeid võimalikult suures ulatuses isegi vangistuses viibides. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et võlgnik ei ole menetluse ajal kohustusi rikkunud sellisel määral, et see tooks kaasa kohustustest vabastamata jätmise. Kooskõlas PankrS § 175 lg 8 „kui kohus vabastab võlgniku kohustustest või keeldub sellest, lõpetab kohus võlgniku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise menetluse.“ PankrS § 176 lg 1 järgi „kui võlgnik vabastatakse oma pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest, lõpevad pankrotivõlausaldajate nõuded võlgniku vastu, sealhulgas ka nende pankrotivõlausaldajate nõuded, kes ei ole pankrotimenetluses nõudeid esitanud.“ Pankrotivõlausaldaja on isik, kellel on võlgniku vastu varaline nõue, mis on tekkinud enne pankroti väljakuulutamist (PankrS § 8 lg 3). PankrS § 176 lg 2 sätestab, et kohustustest vabastamisel ei lõpe õigusvastaselt tahtlikult tekitatud kahju hüvitamise ning lapsele või vanemale elatise maksmise kohustused. Vastavalt PankrS § 177 lg 1 ja 2 „kohus võib võlausaldaja taotlusel ühe aasta jooksul võlgniku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise määruse tegemisest selle määruse tühistada, kui selgub, et võlgnik on kohustustest vabastamise menetluse kestel oma kohustusi tahtlikult rikkunud ja sellega oluliselt takistanud pankrotivõlausaldajate nõuete rahuldamist. Kohus lahendab võlausaldaja taotluse määrusega. Võlausaldaja võib käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud taotluse esitada üksnes juhul, kui ta sai võlgniku kohustuste rikkumisest teada alles pärast võlgniku kohustustest vabastamise määruse tegemist.“ PankrS § 175 lg 6 kohaselt määruse peale, millega kohus on võlgniku kohustustest vabastanud või sellest keeldunud, võivad võlausaldaja ja võlgnik esitada määruskaebuse. Lõige 7 sätestab, et kohus avaldab teate võlgniku kohustustest vabastamise või vabastamata jätmise määruse kohta väljaandes

Ametlikud Teadaanded. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 173 lg 1 kohaselt tuleb menetluskulude jaotus märkida menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 172 lg 1 kohaselt hagita menetluses kannab menetluskulud isik, kelle huvides lahend tehakse. Käesoleva menetluse menetluskulud jäävad G. B. kanda. /Allkirjastatud digitaalselt/ Meelis Eerik Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.