Kohtulahend

2.4 KarS § 114 p 1 järgi tunnistati P. Voolaid süüdi selles, et ta 03.märtsi õhtul ja ööl vastu

APELLATSIOONI SISU

surma saabumisega ja kindlasti ei saa väita, et süüdistatav soostus kannatanu surma saabumisega. P. Voolaiu poolt toimepandu tuleb kvalifitseerida KarS § 188 p 1 ja 117 lg 1 järgi. 3.2 Kaitsja vaidlustab P. Voolaiu süüditunnistamise ka KarS § 199 lg 2 p 7, 8 järgi, leides, et tõendid seda süüdistust ei kinnita. Kohus on õigesti leidnud, et alkoholi ja sigarettide vargus on toime pandud grupis ja seoses sissetungimisega. Kohus ei nõustunud aga kaitsja seisukohaga, et kuivõrd kauplusest jõuti kaupa välja viia vähem kui 1000 krooni (64 euro) väärtuses, on tegemist väärteoga väheväärtusliku asja vastu. Varastatu väärtusel on otsene karistusõiguslik tähendus ja kaubal on rahaline väärtus, mida on võimalik kindlaks teha. Süüdistuse kohaselt võttis P. Voolaid kaupu ära kogumaksumusega 734.96 krooni (46.97 eurot) väärtuses, varastatu kogus ja maksumus on tõendatud ja tegu on väheväärtusliku varaga KarS § 218 mõttes. Kohus on jätnud tähelepanuta, et ilmselt osa alkoholipudelitest, mille vargus P. Voolaiule inkrimineeriti ja mis süüdistuse kohaselt kauplusest lahkudes purunesid, kukkusid riiulitelt maha varguse toimepanemise käigus ja süüdistatav ei soovinud neid ära võtta. Sündmuskoha vaatlusprotokollist nähtub, et pudelikillud olid nii põrandal riiuli ees kui ukse juures. Tegemist võis olla ettevaatamatusest tuleneva lõhkumisega, mitte aga varguse sooviga. Pole võimalik kindlaks teha, kui palju P. Voolaid tahtis varastada ja millised pudelid riiulilt kogemata maja kukkusid. In dubio pro reo põhimõtte kohaselt tuleb kahtlused P. Voolaiu kasuks tõlgendada. Muuhulgas on maakohus oma otsuses õigesti märkinud, et kui lugeda tõendatuks vargus alla 1000 krooni, tuleks süüdlase käitumine selles episoodis kvalifitseerida KarS § 266 lg 2 p 3 järgi. 3.3 Apellatsioonis vaidlustatakse ka P. Voolaiule mõistetud karistus. Kaitsja on seisukohal, et karistusmäära ei ole veenvalt põhjendatud, mõistetud karistus ei vasta süüdimõistetu isikule ja kuriteo raskusele. P. Voolaid tunnistas oma süüd ja kahetses. Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et isikutele, kes enda süüd tunnistavad, võib riigipoolne hukkamõist ja karistusõiguslik kohtlemine olla leebem. P. Voolaidu varem karistatud ei ole. Kõik kuriteod pani P. Voolaid toime joobeseisundis. Pikaajalise vangistuse kohaldamine ei ole kaitsja arvates käesoleval juhul otstarbekas, piisav on minimaalmäärale lähedane karistus. 4.1 Kannatanu I K esindaja adv Alar Salu leiab vastuses apellatsioonile, et maakohus on teinud õige ja õiglase otsuse, mis vastab kannatanu ja ühiskonna ootustele. Kaitsja järeldused baseeruvad kontekstist väljarebitud ühehõlmalistele tõenditele. Nii märgitakse apellatsioonivastuses, et kannatanut ei löödud 20 korda, vaid ekspertiisiakti kohaselt mitte vähem kui 20-l korral. Ka ühe löögi tulemil pea piirkonda võib inimene ära surra ning surma hetk ei pruugi saabuda koheselt. Kuidagi ei saa kergendavaks asjaoluks olla tegur, kus kannatanu peale hoomamatute löökide arvu on veel elus ja teadvusel. Ka ei nõustuta vastuses väitega, justkui süüdistatav sisimas välistas raskeima tagajärje saabumise. See võis küll olla pärast teo toimepanemist, kuid mitte toimepanemise hetkel. Süüdistatava poolt enam kui 20 löögi löömise hetkel, seda nii käte, jalgade, puuhalu ja kirvega saab olla vaid üks ja ainus eesmärk – surma põhjustamine. L. R elusolek pärast peksmist oli juhus. Silmas tuleb pidada, et kiirabi kutsuti alles järgmisel päeval. Ühelt poolt väitis süüdistatav, et joove ja vähene elukogemus ei võimaldanud tal tagajärge ette näha aga samas suutis anda hinnangu, et kannatanu tervislik seisund ei olnud eluohtlik. Käesoleval juhul, arvestades peksmise viisi ja intensiivsust, olid ellujäämise võimalused olematud.

4.2 Vastuväited apellatsioonile esitas ka kannatanu S S, milles leitakse, et P. Voolaid teeskles üksnes kiirabi kutsumist, alles siis kui tuli V K, kutsus viimane kiirabi. Tema tahtis kiirabi kohe kutsuda, aga seda ei lubatud. Valesti väidetakse apellatsioonis ka seda, nagu oleks peksmine vähem kui minuti kestnud. Löömine toimus kahes etapis, kõigepealt kirvega, juba siis jooksis kannatanu peast verd, vahepeal tõstis P. Voolaid L istuma ja hirmutas juuresolijaid, siis hakkas puuhaluga lööma ja see oli pikemaajaline. Vale on väide, nagu poleks kirvest olnudki. 4.3 Prokurör palub oma vastuväites jätta apellatsioon rahuldamata ja leiab, et maakohtu otsus on põhjendatud ja seaduslik. Kaitsja väited apellatsioonis ei lükka ümber maakohtu otsuse põhjalikku motiveeringut, mis sisaldab nii hinnangut uuritud tõenditele kui viiteid asjakohastele Riigikohtu lahenditele. Kohtupraktikas ei ole midagi ebatavalist ega välista süüditunnistamist tapmises või mõrvas, kui ohver sureb mitte sündmuskohal, vaid mõned päevad hiljem. P. Voolaiu hilisemat käitumist on maakohus samuti objektiivselt käsitlenud, arvestanud kahetsust kergendava asjaoluna. P. Voolaid on täisealine ja varem vägivaldseid kuritegusid toime pannud isik, kes teadvustab endale selliste peksmiste tagajärgi. Kaitsja seisukohad ei anna alust kohtuotsuse tühistamiseks ka osas, mis puudutavad vargust Keila TÜ kauplusest. P. Voolaiu puhul on tõendatud tema tahtlus varastada võõrast vara 1000 krooni piiri ületavas summas, millise tegevuse käigus lihtsalt paljud alkoholipudelid poes sees ja sellest väljumisel maha kukkusid ja purunesid, mistõttu neid enam kaasa ei võetud. Prokurör leiab ka, et P. Voolaiule on mõistetud karistus, mis vastab tema teosüü suurusele ja on kohtupraktikaga kooskõlas.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

16 haava. Samasuguse iseloomuga haavad olid kulmukaarel, ninajuurel, kõrvalestal, lõual. Mõlema silma verevalumid ulatusid põskedele /I kd tl 86-97/. Seega, ainuüksi ekspertiisiaktist lähtuvalt on apellatsioonis esitatud väited kohtukolleegiumi hinnangul asjakohatud, lausa küünilised. Maakohus on põhjendatult märkinud, et hulgalised näo- ja ajukolju murrud kinnitavad löökide jõulisust ja nende arvukust. L. Rl tuvastatud vigastuste tekitamine pole võimalik mõne minutiga. Peksmise kestust on kirjeldanud kannatanu S. Ss – P. Voolaid haaras vanaisa L. R sõneluse peale väikese kirve ja lõi selle jämedama otsaga vanaisale mitu korda vastu pead ning tõstis põrandale kukkunud L. R uuesti laua taha istuma. L. Rl jooksis peast verd, P. Voolaid abi kutsuda ei lubanud. Kui L. R tahtis P. Voolaidu S. Sselt telefoni rebimisel peatada, hakkas P. Voolaid L. R puuhaluga pähe taguma kuni viimane põrandale kukkus. P. Voolaid istus vanaisa pea juurde ja jätkas haluga pähe tagumist, jätkates ka siis kui kannatanu ei suutnud enam tõusta ega mingit vastupanu osutada. Kohtukolleegium peab vajalikuks rõhutada sedagi, et vaatamata kuriteojälgede kõrvaldamisele P. Voolaiu ja Ü. Lillemetsa poolt, tuvastati sündmuskoha tehnilisel uuringul hulgaliselt verepritsmeid ja verekahtlase määrdumisi ning esemeid. Maakohus on peksmise kestust põhjalikult analüüsinud ning leidnud S. Sse, Ü. Lillemetsa ja P. Voolaiu enda ütluste analüüsi tulemusel, et L. R peksmine pidi aset leidma mitme tunni vältel. Maakohus on kuriteo subjektiivse külje tuvastanud Riigikohtu praktikaga vastavuses, käsitades sealjuures ka kaitsja väiteid selle kohta, et alati ei saa tõsikindlaid järeldusi tapmistahtluse kohta teha üksnes välise teopildi alusel. Kohus on esitanud veenvad motiivid, miks ta leiab, et P. Voolaiu üldist elukogemust ja teospetsiifikat silmas pidades ei olnud P. Voolaiu lootus, et L. R ellu jääb, adekvaatne, see ei tuginenud tema poolt äratuntud asjaoludele, mis oleksid lubanud tal mõistlikult uskuda, et tema poolt loodud oht tagajärjes ei realiseeru. Kohus ei tuvastanud selliseid konkreetseid asjaolusid, mis oleksid P. Voolaiule andnud alust tõsimeelselt loota tagajärje – L. R surma – mittesaabumisele ning oleksid olnud sõltuvuses süüdistatava poolt mittekontrollitavast juhuslikkusest. Kohtukolleegium peab vajalikuks rõhutada, et käesolevas süüdistusasjas on tuvastatud, et P. Voolaid ei löönud L. Rd mitte mõned korrad rusika või jalaga, vaid jätkuvalt puuhaluga, esmalt kuni kannatanu kukkumiseni ja edasi peksis P. Voolaid juba maaslamavat kannatanut haluga pea piirkonda. Lüües kannatanut esmalt kukkumist põhjustavalt ning jätkates haluga vastupanuvõimetu kannatanu peksmist pähe, pidas P. Voolaid võimalikuks, et saabub oht kannatanu elule (tahtluse intellektuaalne ehk teadmismoment) ning sisimas ta ka soostus sellega (tahtluse voluntatiivne ehk tahtmisaspekt). Kannatanu abitusest ja vastupanuvõimetusest sai aru ka P. Voolaid, kuid kannatanu seisundile vaatamata jätkas ta haluga peksmist, mis annab tunnistust sellest, et P. Voolaiule oli selge enda käitumise objektiivne ohtlikkus ning tema tegevus ei viita tõsimeelsele lootusele, et tagajärg ei saabu, ta möönis mistahes tagajärje, sealhulgas surma saabumist. P. Voolaid, olles selleks piisava elukogemusega isik, kujutas ette põhjuslikku seost oma teo ja saabunud tagajärje – L. R surma vahel. Kannatanu vastupanuvõimetus, peksmise kestus, intensiivsus ja jõulisus ei anna alust väita, et süüdistataval olnuks põhjust adekvaatselt ja tõsimeelselt loota, et L. R surm jääb saabumata. Lisaks eelnevale peab kohtukolleegium vajalikuks osundada Riigikohtu otsusele nr 3-1-1-5710, milles on asutud seisukohale, et juhul, kui toimepanija kannatanu surma saabumise võimalikkust ette nägi ja möönis seda (nt suhtudes sellesse ükskõikselt), ja see tegelikult tema teo tagajärjel saabuski, tuleb tema käitumine kvalifitseerida kaudse tahtlusega toimepandud

tapmisena, mitte aga eluohtliku tervisekahjustuse ettevaatamatuse tõttu põhjustati kannatanu surm.

tahtliku

tekitamisena,

millega

Kohtukolleegium nõustub kaitsjaga, et Riigikohus on korduvalt viidanud subjektiivse külje tuvastamisel abipakkuvate kriteeriumidena ka isiku teoeelsele ja –järgsele käitumisele, kuid Riigikohus on sealjuures rõhutanud, et nimetatud asjaolusid tuleb arvestada rangelt individualiseeritult konkreetset kriminaalasja silmas pidades. Kaitsja poolt apellatsioonis esitatud P. Voolaiu teojärgne käitumine võib küll viidata tema kahetsusele toimepandu pärast ja hirmule tuleviku ees, ei anna aga alust järeldada, et P. Voolaid põhjustas L. R surma ettevaatamatusest. Asjaolu, et L. R surm saabus haiglas hiljem, ei oma P. Voolaiu käitumisele karistusõigusliku hinnangu andmisel tähtsust. Maakohtu on põhjendatult P. Voolaiu KarS § 114 p 1 järgi süüdi tunnistanud. 5.2 Kohtukolleegium ei nõustu kaitsja apellatsiooniga ka osas, milles taotletakse otsuse tühistamist P. Voolaiu süüdimõistmises KarS § 199 lg 2 p 7, 8 järgi ja tema süüditunnistamist KarS § 266 lg 2 p 3 järgi. Maakohus märkis, et lisaks kauplusest väljaviidud alkoholi- ja tubakatoodetele väärtuses 739.96 krooni, võttis alkoholijoobes P. Voolaid kaupluse riiulilt ka 4 alkoholipudelit, mis maha kukkusid ja purunesid – s.o väärtuses 502.36 krooni. Kohus leidis, et seega on tõendatud süüdlase tahtlus varastada võõrast vara kokku summas 1 237 krooni ning tegemist ei ole vargusega väheväärtusliku asja vastu. P. Voolaiu eesmärgiks oli vargus, mitte pudelite purukspeksmine. Maakohus on sellisele järeldusele jõudnud just P. Voolaiu enda ütlustest lähtudes. Neist tuleneb, et P. Voolaiu eesmärgiks oli kauplusest alkoholi ja sigarette varastada. Tema hakkas võtma alkoholi, O. L sigarette. Kuna tal kotti kaasas ei olnud, siis pudeleid taskusse pannes ja kaenlasse haarates läks osa neist katki nii riiulite juures, ukse juures kui ka kauplusest väljas minema joostes. Kohtukolleegiumi hinnangul on maakohus põhjendatult leidnud, et P. Voolaiu tahtlus varastada võõrast vara 1000 krooni piiri ületavas summas (väljaviidud kauba väärtus 739.96 krooni, purunenud 4 pudeli alkoholi väärtus 502.36 krooni) on tõendatud. Asja tehioludest tuleneb üheselt, et P. Voolaiu eesmärgiks oli vargus, mitte pudelite purukspeksmine. Kahtlusi, mida saaks selle kuriteo puhul süüdistatava kasuks tõlgendada, kohtukolleegiumi hinnangul ei esine. 5.3 Mis puutub P. Voolaiule mõistetud karistusse, siis vastupidiselt apellandi poolt väidetule, on maakohus P. Voolaiule karistusmäära valikul oma seisukohti igakülgselt põhjendanud ning lähtunud KarS § 56 sätetest. Kõiki neid asjaolusid, millele kaitsja oma apellatsioonis viitab ning millistest lähtudes tuleks apellandi arusaama kohaselt mõistetud karistust leevendada, on maakohus arvestanud. Kaitsja ei esita apellatsioonis ühtki tõsiseltvõetavat argumenti, mis annaksid aluse karistuse tühistamiseks või maakohtu hinnangu muutmiseks. Kohtukolleegium rõhutab, et kohtupraktikas valitseva põhimõtte kohaselt on kõrgema astme kohtu poolt maakohtus mõistetud karistuse muutmine põhjendatud üksnes juhul, kui kõrgema astme kohus muudab süüdistatava teo kvalifikatsiooni või kui ilmnevad asjaolud viitavad selgelt sellele, et madalama astme kohus pole arvesse võtnud karistust kergendavaid või raskendavaid asjaolusid või valesti tõlgendanud KarS §-s 56 täheldatud karistuse aluseid. Käesolevas süüdistusasjas selliseid mõistetud karistuse tühistamise aluseid, mis viitaksid KarS § 56 väärale kohaldamisele, ei esine. P. Voolaiule mõistetud karistus on põhjendatud ja seaduslik. 5.4 Eelnevast lähtudes ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1 jätab ringkonnakohus Harju Maakohtu 27.01.2012.a otsuse P. Voolaiu suhtes muutmata ja apellatsiooni rahuldamata.

P. Voolaiu kaitsja adv Leelo Viil esitas koos apellatsiooniga taotluse määrata tema poolt P. Voolaiule apellatsioonimenetluse ettevalmistamises (kohtuistungi protokollide ja kohtuotsusega tutvumine, apellatsiooni koostamine) osutatud riigi õigusabi eest Vanalinna Advokaadibüroole makstavaks tasuks 288 eurot, millele lisandub 20% käibemaksu. Kokku taotleb kaitsja seega 345.60 euro väljamõistmist. Kohtukolleegium leiab, et kaitsja taotlus on põhjendatud ja tuleb juhindudes riigi õigusabi seaduse § 23 lg 1, 21 lg 3 ning Eesti Advokatuuri juhatuse 15. detsembri 2009.a otsuse punktist 5, 16 rahuldada. Kuivõrd ringkonnakohus teeb KrMS § 337 lg-s 1 p-s 1 nimetatud lahendi, kannab kulutused riigi õigusabile süüdistatav ise.

Malle Preimer

Pavel Gontšarov

Ivi Kesküla

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.