1-11-8123/13 - Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja - lahend.ee

hiljem ära tarvitas ning varastatud alkoholiga kauplusest lahkudes purunesid müügisaalis lisaks veel 4 alkohoolse joogi pudelit koguväärtusega 502,36 krooni (32,11 eurot). Sellega pani Priit Voolaid toime KarS § 199 lg 2 p 7, 8 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o võõra vallasasja äravõtmise selle ebaseadusliku omastamise eesmärgi, mis on toime pandud grupis ja sissetungimisega. P. Voolaid 12. detsembril 2010.a. kella 20 paiku tungis korterivaldaja ET tahte vastaselt sisse Harju mk Keila linnas Xxx korterisse lukustamata välisukse avamise teel. Sellega pani Priit Voolaid toime KarS § 266 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o valdaja tahte vastaselt võõrasse ruumi tungimise. P. Voolaid 12.detsembril 2010.a. Harju mk Keila linnas Xxx korteris peale eespoolkirjeldatud käitumist lõi ET korduvalt rusikatega näkku ja jalgadega keha piirkonda ning presskannuga ja tassidega pähe, millega tekitas ET füüsilist valu ning tervisekahjustuse – haava parema käe IV sõrme piirkonnas, haava pea piirkonnas ja hematoomi vasaku silma piirkonnas. P. Voolaid 13.novembril 2010.a. kella 20.30 ajal Harju mk Keila linnas Piiri 12 kaupluse Selver taga lõi H K rusikaga näkku ja jalaga korduvalt keha piirkonda, millega tekitas H. K füüsilist valu ning tervisekahjustuse – silmalau ja silmaümbrise pindmised vigastused, hematoomi seljal ja nina pindmise vigastuse. P. Voolaid 29. detsembril 2010.a. kella 21.20 paiku Harju mk Keila linnas Piiri 12 kaupluses Selver lõi alaealisele KR(s XXX.a.) ühe korra rusikaga näkku, millega tekitas KR füüsilist valu ning tervisekahjustuse – ninaluude murru ja ajuvapustuse. P. Voolaid 03.märtsi õhtul ja ööl vastu 04. märtsi 2011.a. Harju mk Padise vallas XXX talus ühise joomingu käigus lõi SS ́t (s XXX.a.) ühe korra kolmnurkse serva ja poolkaarja küljega puuhaluga otsaette, ühe korra kühvliga kukla piirkonda ning seejärel lohistas kannatanul juustest kinni hoides mööda köögi põrandat kõrvaltuppa voodi peale, kus kägistas teda kahe käega kõrist ning seejärel lõi parema rusikas käega 3-4 korda näo piirkonda, seejärel võttis P. Voolaid S. S turjast kinni ning viis ta tagumisse tuppa, kus tõukas kannatanut voodi suunas nii, et viimane kukkus peaga vastu seina ning maandus voodisse, kus kaotas teadvuse, millise tegevusega põhjustas Priit Voolaid S. S füüsilist valu. Nende tegudega pani Priit Voolaid toime KarS § 121 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o teise inimese tervise kahjustamise, samuti löömise, peksmise ja valu tekitanud muu kehalise väärkohtlemise. P. Voolaid 03.märtsi õhtul ja ööl vastu 04. märtsi 2011.a. Harju mk Padise vallas XXX talus ühisel alkoholitarvitamisel tekkinud tüli käigus pani toime oma kasu-vanaisa LR (s XXX.a.) tahtliku tapmise julmal ja piinaval viisil, pekstes kõrges vanuses ohvrit väga paljukordselt (rohkem kui 20 korral) rusikate, jalgade, väikese kirve tömbi otsaga ning kolmnurkse serva ja poolkaarja küljega puuhaluga pea, näo ja keha piirkonda, põhjustades algul püsti seisnud, siis aga löökide tagajärjel pikalikukkunud ja maaslamavale ning vastupanu mitteosutanud L. R tömbi aju-kolju trauma peaajupõrutuse ning hulgaliste näo- ja ajukoljuluude murdudega, milliste tüsistusena kujunes välja verekaotusest tingitud šokk ja hulgiorganpuudulikkus, mis olid eluohtlikud tervisekahjustused ning milliste vigastuste tagajärjel L. R suri 06.märtsil 2011.a. kell 04.50 Mustamäe Haiglas. Samuti põhjustas P. Voolaid L. R hulgalised põrutushaavad, nahamarrastused ja nahaalused verevalumid mõlemal õla- ja küünarvarrel ning labakätel.

Prokurör leidis, et kõik P. Voolaiule süüks arvatud teod on tõendamist leidnud ja õigesti kvalifitseeritud, s.h. ka kõige raskem kuritegu ehk mõrv. Tekkinud tülis oma 71-aastase kasuvanaisaga ööl vastu 04.03.2011 peksis P. Voolaid kannatanut, kes vastupanu osutada ei suutnud, sootuks intensiivsemal viisil kui ta ise omaks võtma soostus. Ei ole põhjust kahelda seda sündmust pealt näinud tunnistaja S. S ütlustes, sest need on kooskõlas ka eksperdi arvamusega ning teiste kogutud tõenditega. P. Voolaid peksis kannatanut nii rusikate, jalgadega, väikese kirve tömbi otsaga ning kolmnurkse servaga puuhaluga pähe, näkku, kehasse ning põhjustas sellega kannatanu tömbi aju-kolju trauma peapõrutuse ning hulgaliste näo- ja ajukoljuluude murdudega. Saadud vigastuste tagajärjel L. R suri haiglas kell 06.03.11.a. Verist puuhalgu, kirvest ja muid esemeid sündmuskohalt ei leitud, kuna P. Voolaid muutis tahtlikult sündmuskoha olustikku, põletas ära erinevaid verega määrdunud esemeid. Prokurör leidis, juhindudes Riigikohtu lahendist 3-1-1-128-06, et antud juhul saab juba välise teopildi alusel teha järeldusi võimaliku tapmisteo tahtluse kohta. Tapmiskoosseisu tuvastamisel saab sellele tugineda iseäranis siis, kui toimepanija tegu ei olnud ühekordne, vaid koosneb mitmest isiku elu ohustavast teost või kui toimepanija tegu iseloomustab toimimisviisi äärmuslik ohtlikkus. P. Voolaiu järjekindel käitumine L. R suhtes sel ööl, väga ulatuslik vägivald, mis seisnes eeskätt väga paljudes tahtlikes löökides erinevate raskete esemetega ohvrile pähe lüües näitavad üheselt, et antud juhul ei saa rääkida tapmistahtlusest kergemas vormis kui otsene tahtlus. Vigastuste ulatus, nende paiknemine, P. Voolaiu löökide sihitus välistab tema käitumise kvalifitseerimise KarS § 118 p 1 - § 117 lg 1 järgi. Kuna P. Voolaid tekitas kõrges eas ohvrile pika aja jooksul, seda ka ajal kui kannatanu abitult maas lamas, suurt valutunnet ning väljendas põhimõttelist ja erilist hoolimatust inimelu ja inimkeha kui väärtuste suhtes, siis on tegemist tapmisega piinaval ja julmal viisil. Löökide arv ja peksmise viis näitavad, et kannatanu selle jõhkra peksmise käigus pidi taluma suuri piinu. Peksjaks oli jõuline noor mees, ohvriks aga kõrges vanuses inimene, kes jäeti peksmise järel tundideks ilma abita külmale köögipõrandale. Tegemist ei saa olla ka provotseeritud tapmisega, sest puudus kannatanupoolne vägivald või vigastused P. Voolaiul ning äkki tekkinud tugeva hingelise erutuse seisund. Karistust raskendava asjaoluna tuleb arvesse võtta kuriteo toimepanemist kõrges eas isiku suhtes, kergendavaks asjaoluks on puhtsüdamlik kahetsus.

P. Voolaidi näol, tema kõiki kuritegusid arvesse võttes, on tegemist isikuga, kelle on selgelt väljakujunenud vägivaldse käitumise muster. Tema teod muutusid järjes raskemaks. Tegemist ei ole õiguskuuleka isikuga, sest juba 15-aastaselt alates on teda erinevate väärtegude eest karistatud 20-l korral. Tal esines täielik karistamatuse tunne. Karistus raskeima kuriteo (KarS § 114 p 1) eest peab jääma sanktsiooni keskmise määra juurde. Karistus KarS § 121 järgi, kus tegemist nelja erineva kannatanuga ja kus üks kannatanutest oli ka alaealine, peab olema tunduvalt suurem sanktsiooni keskmisest; teiste kuritegude eest võivad karistused jääda alla sanktsiooni keskmist määra. Prokurör taotles karistuseks KarS § 114 p 1 järgi - 14 aastat vangistust; KarS § 121 järgi – 2 aastat 6 kuud vangistust; KarS § 136 lg 1 järgi – 1 aasta vangistust; KarS § 199 lg 2 p 7, 8 järgi - 6 kuud vangisustust ja KarS § 266 lg 1 järgi – 2 kuud vangistust. Karistuseks KarS § 64 lg 1 järgi, karistusi osaliselt liites, taotles prokurör 17 aastat vangistust, mille hulka arvata ka eelvangistusaeg. Kaitsja leidis, et süüdistuses KarS § 199 lg 2 p 7, 8 järgi tuleb P. Voolaid õigeks mõista, kuigi süüdistatav ise oma süüd tunnistas ja hagi õigeks võttis. Olles kauplusse tunginud, võttis P. Voolaid sealt seda, mis talle meeldis, mida vajalikuks pidas, kuid lähtuda tulevat tagajärgedest. Kuna kauplusest õnnestus ära viia alkoholi ja tubakatooteid vähem kui 1000 krooni eest, on tegemist väheväärtusliku varaga KarS § 218 tähenduses. Varastatu väärtuseks ei saa lugeda pudeleid, mis tal riiulite juures käest kukkusid ja katki läksid. P. Voolaiu tegusid süüdistustes KarS § 121, § 136 lg 1 ja § 266 lg 1 järgi pidas kaitsja tõendatuks ja leidis, et süüdistatava käitumine on selles osas õigesti kvalifitseeritud. Süüdistuse KarS § 114 p 1 järgi palus kaitsja ümber kvalifitseerida KarS § 118 p 1 ja § 117 lg 1 järgi, kuna P. Voolaid ei soovinud L. R surma, ta ei soostunud ega kiitnud heaks sellise tagajärje saabumist. Kui esialgselt võttis P. Voolaid omaks väiksema arvu lööke, siis kohtuistungil pidas ta võimalikuks, et lööke kannatanu pea piirkonda võis olla 20 või üle selle. On oluline, et pärast peksmist kannatanu veel elas, oli teadvusel ning P. Voolaiu teadvusse ei mahtunud, et L. R vigastused võivad olla surmavad. Ta pani kannatanule padja pea alla ja helistas hommikul kiirabisse. See näitab, et ta ei soovinud kannatanu surma saabumist, vaid püüdis teda jõudumööda aidata. Kannatanu tapmise pani P. Voolaid toime ettevaatamatusest, sest ta lootis seda tagajärge vältida. Arvestades P. Voolaiu vähest elukogemust oli tal alust loota tagajärje mittesaabumisele ning uskuda, et arstiabi saamisel on võimalik kannatanu päästa. Süüdistataval ja kannatanul olid eelnevalt olnud head suhted ning ööl vastu 04.03.11.a. oli tegemist spontaanse tüliga. P. Voolaid tegutses alkoholi mõju all olles mõtlematult kui tüli käigus võttis esimese ettejuhtuva eseme ja lõi esimesse ettejuhtuvasse kohta. Ta ei pidanud silmas, et sellisel viisil lüües võib ta kannatanule põhjustada raske tagajärje. Löödi väga lühikese ajavahemiku jooksul, löögid ei olnud tugevad ja süüdistatav ei valinud spetsiaalset kohta kuhu lüüa. Sündmuskohalt ei ole leitud väikest kirvest ning süüdistatav ise eitab lööke kirvega. Samas kui ka kirvega löömine aset leidis, siis löömine oli kirve tömbi otsaga. Kui süüdlane soovis kannatanu surma, oleks kirves tal teist pidi käes olnud. Kaitsja arvates on usutavad P. Voolaiu korduvad väited, et ta ei soovinud kannatanu surma. Kaitsja leidis samuti, et oma loomult ei ole P. Voolaid vägivaldne, toimepandut on ta väga üle elanud ja kahetsenud ning teda on võimalik karistada raskema kuriteo eest, KarS § 118 p 1 järgi vangistusega sanktsiooni alammääras, s.o. 4 aastat vangistust või seda pisut ületava vangistusega ning lugeda sellega kaetuks kergemad karistused. Raskendavad asjaolud puuduvad ja kergendavaks asjaoluks tuleb lugeda süü puhtsüdamlikku kahetsust.

1.1.Vargus Keila TÜ kauplusest ööl vastu 09.10.2010.a. (KarS § 199 lg 2 p 7, 8) -Süüdistatava P. Voolaidi enda ütluste kohaselt (tl 195-198) tungis ta koos O. L kauplusse selleks, et alkoholi varastada. Nad olid seltskonnas, kus joodi ja tehti nalja, et kes võtab asja ette ning tema Ottoga otsustasid asja ära teha, ehk kauplusest alkoholi ja suitsu varastada. Öösel kella 4 paiku lõid nad kividega ukseklaasid katki ja sisenesid mõlemad kauplusse. Tema hakkas võtma alkoholipudeleid, O. Lainejärv sigarette. Kuna kotti kaasas ei olnud, siis pudeleid taskusse pannes ja kaenlasse haarates läks osa neist katki nii riiulite juures, ukse juures kui ka kauplusest väljas, sündmuskohalt minema joostes. Lõpuks jäi terveks vist 5-6 pudelit. Samal ööl koju Põhja tänavle jõudes läks ta magama, kuid jooming jätkus järgmisel hommikul. Tekitatud kahju ei ole hüvitama asunud, kuna ei teadnud varem täpset summat. Hagi summas 249,34 eurot (3091,30 krooni) võttis ta õigeks. -Keila TÜ avaldused, kaupade nimistu, kannatanu esindaja A.K ütlused ning Klaasmerki arve (tl.7-13) kinnitavad, et kauplusest oli püütud varastada sigarette ja alkoholi kokku summas 1 237 krooni. Kaupluse müügisaalis leitud klaasikildude põhjal tuvastati, et purunenud oli 4 alkoholi pudelit (summas 502,36 krooni) ja välja õnnestus viia kaupa summas 734,96 krooni eest. Peasissekäigu kahe ukseklaaside lõhkumisega oli tekitatud kahju 2 203,98 krooni ning taastamistööd 460 krooni. Nii varguse kui lõhkumisega oli tekitatud kahju kokku summas 3 901,30 krooni. Kannatanu A.K kinnitas kohtuistungil (tl.29 pöördel – 31), et vargusega tekitatud kahju osas oli läbi viidud inventuur, mille tulemused ta politseile esitas; kahju kauba osas oli arvestatud ostuhindades. Tekitatud kahjud on tasumata, kuigi paar päeva pärast vargust tulid tema juurde kontorisse 2 noorukit, üks neist P. Voolaid ja tunnistasid, et nemad olid kauplusse sisse tunginud, alkoholi ja sigarette varastanud ning soovivad kahjud hüvitada. Ta teatas noormeestele, et oli avalduse teinud politseisse ja soovitas neil sinna pöörduda. -Sündmuskoha vaatlusprotokollis (tl.143 - 155) on fikseeritud nii kaupluse lõhutud ukseklaasid, kolm kivi kaupluse koridori põrandal, samuti erinevate alkoholipudelite killud põrandal ning tühimikud kassaleti kõrval riiulitel; kilele talletati kassaletilt leitud jalatsijälje fragment ning seda on asitõendina vaadeldud (tl.156-158). - Asitõendina on vaadeldud ka kaupluse turvakaamera salvestusi (tl.159-1167), millelt näha 2 isikut tumedas riietuses, kapuutsid peas; on näha, et hoone poole visatakse mingi ese; mõlemad isikud sisenevad hoonesse; 2,13 minutit pärast sisenemist väljunud isikul kukuvad jope alt heledat värvi esemed, isik kummardub, tõstab neid ülesse; teine hoonest väljunud isik hoiab kätt kõhu piirkonnas; mõlemad jooksevad hoonest vasakule; minut hiljem jõuab kohale esimene auto. -OL osas (teo toimepanemise ajal oli XXX-aastane) menetlus lõpetati 28.01.2011.a. seoses materjalide saatmisega arutamiseks alaealiste komisjonile (tl.168-169). Kohus leiab, et selles episoodis on õigesti kvalifitseeritud P. Voolaiu käitumine KarS § 199 lg 2 p 7 ja 8 järgi. Alkoholi ja sigarettide vargus oli toime pandud isikute grupis ning see oli toime pandud sissetungimisega. Kohus ei saa nõustuda kaitsja seisukohaga, et kuna kauplusest jõuti välja viia kaupa vähem kui 1 000 krooni (64 euro) väärtuses, on tegemist väärteoga väheväärtusliku asja vastu ning P. Voolaid tuleks selles kuriteos õigeks mõista.

1.2.H. K peksmine ja tervisekahjustuste tekitamine 13.11.2010.a. (KarS § 121) -Kannatanu H. K ütlustest (tl. 30 pöördel – tl.31) nähtub, et Keilas Selverist koju minnes lasteaia taga tühermaal nägi ta noormeest ja neidu. Tervitusele „tere noored“ reageerisid nad agressiivselt. Teda löödi rusikaga näkku, korduvalt lükati ta järsakust alla. Kui ta maas lamas, lõi noormees teda jalaga paremasse külge. Selle rünnaku käigus läks tal kaduma mobiiltelefon, riided olid verised, nägu oli peksmisest paistes ja seetõttu pöördus ta arsti poole mõned päevad hiljem. Süüdlase vastu esitas ta nõude 54,26 eurot (telefoni väärtus ja uus SIM-kaart). H. Voolaid olevat väga sarnane noormehele, kes teda lõi 13.11.2010.a. - Telefoni maksumuse kohta on H. K esitanud ostukviitungi (tl.14). -Keila perearstikeskuses on 16.11.2010.a. diagnoositud H. K silmalau ja silmaümbruse, nina ja pea muude osade pindmised vigastused. Objektiivse leiuna on märgitud, et patsiendil oli parem näopool paistes, silma ümbruses turse, hematoomid; silmas verevalum, ninal turse, seljas hematoom, lihastes valulikkus: patsiendi sõnade kohaselt on talle kallale tungitud Keilas, pekstud näkku ja kehasse (tl. 134). -Kannatanu vigastused on fikseeritud ka isiku läbivaatuse protokollis ja sellele lisatud fotodel (tl. 131 – 133). -Süüdistatava P. Voolaiu ütluste kohaselt on H. K talle võõras isik. 13.11.10.a. oli ta oma seltskonnaga viibinud lasteaia taga. Mööda teerada tuli kannatanu oma sõbraga, hakkas Madleen Areniga midagi rääkima. Kui M. Aren teda appi hüüdis, lõi ta hüppe pealt H. K jalaga ning viimane jõudis külje ette keerata. H. K koperdas ja kukkus ning kui ta uuesti püsti sai, lõi ta K uuesti jalaga. Esimene löök tabas kannatanu rinnaku piirkoda, teine löök läks ribidesse. K kukkus ja veeres kallakust alla. Kui kannatanu oli pikali, lõi ta teda veel kaks korda jalaga. Keegi lükkas K veel kallakust alla. Kannatanu hagile ta vastuväiteid ei esitanud, võttis hagi õigeks. Kohus leiab, et kannatanu H. K löömine ja talle tervisekahjustuste tekitamine P. Voolaidu poolt on tõendamist leidnud, tema käitumine on õigesti kvalifitseeritud KarS § 121 järgi. Kannatanu hagi summas 54,26 eurot on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele.

1.3.E. T peksmine ja tervisekahjustuste tekitamine 12.12.2010 (KarS § 121) ja võõrasse ruumi tungimine (KarS § 266 lg 1) -Kannatanu E. T ütlustest (tl. 31) nähtub, et 12.12.10 õhtul rääkis ta P. Voolaiuga algul läbi fonoluku; siis oli keegi ta koridori sisse lasknud ja nad rääkisid läbi ukse. P. Voolaid väitis, et E. T poeg olevat tema tossud ära rikkunud ja nõudis raha. Ta käskis tossud parandusse viia ja tšeki esitada. Voolaid lahkus koridorist ja poeg läks teda saatma. Ca 20 minutit hiljem astus Voolaid ilma koputamata korterisse (uks oli kinni, kuid lukustamata). Voolaid ütles, et E.T on oma poega karistanud ja tuli talle kallale, peksis rusikatega pea- ja näo piirkonda. Rüseluse käigus liikusid nad kööki. Seal võttis Voolaid köögikapilt presskannu ning lõi sellega kannatanule pähe, siis lõi kannatanule pähe puruks 2-3 tassi ning peksis teda rusikaga. Kuna kannatanu kasupoeg pidi koju tulema, hakkas Voolaiul selle peale kiire ja ta jooksis korterist minema. Koju jõudnud kasupoeg kutsus kannatanule kiirabi, haiglas õmmeldi kannatanul pead ja sõrme. Rohkem ta P. Voolaiuga kohtunud ei ole. Tsiviilhagi esitanud ei ole. -Kannatanu vigastusi tõendab patsiendikaart ning tema eeluurimisel antud ütlustele lisatud fotod (tl. 15, 17-18). Peksmise tagajärjel on PERH-is kannatanul õmmeldud peahaav ja haav käel. -Süüdistatav P. Voolaid tunnistas kohtuistungil kannatanu E. T peksmist. Majja pääses ta hetkel, kui keegi uksest väljus; kannatanu korteri uks oli kinni, kuid lukustamata; ta ei koputanud ega andnud kella. Kuna kannatanu oli oma pojale varem peksa andnud, siis talle see ei meeldinud, sest poeg oli tema tuttav. Olles korterisse sisenenud, tõukas ta kannatanut ja lõi teda 4-5 korda rusikaga näkku, silma piirkonda. Kuna kannatanu ütles, et poeg sai asja eest peksa, siis see vihastas teda ning ta lõi kannatanut veel käega, presskannuga pähe, samuti tassidega pähe, kuna kannatanu oli tal käest kinni haaranud. Kui kuulis, et politsei on kutsutud, jooksis ta korterist minema ( tl.195 pöördel – tl. 196). Õigesti on selles episoodis kvalifitseeritud kannatanu peksmine ja talle tervisekahjustuste tekitamine kehalise väärkohtlemisena KarS § 121 järgi. Nii kannatanu kui süüdistatava ütlustega on tõendatud, et E. T korterisse sisenes P. Voolaid valdaja tahte vastaselt. Inimese kodu on puutumatu ning ei tohi tungida kellegi eluruumi või valdusse ega ka töökohta, välja arvatud seaduses sätestatud juhtudel ja korras. KarS § 266 näeb ette vastutuse valdaja tahte vastaselt võõrasse hoonesse või ruumi ebaseadusliku tungimise eest. Asi on isikule võõras, kui kui see ei ole tema seaduslikus valduses või omandis. Eluruumi sisenemine suletud, kuid lukustamata ukse lahtilükkamise teel on kohtupraktika lugenud sissetungimiseks. Õigesti on P. Voolaiu käitumine selles episoodis kvalifitseeritud KarS § 266 lg 1 järgi.

1.5.Kannatanu S.S peksmine ööl vastu 04.03.2011.a. (KarS § 121) -Kannatanu S. S ütlustest nähtub, et pärast seda kui P. Voolaid oli oma vanaisa peksnud kirve jämedama otsaga, puuhaluga ning viimane lamas pliidi ees põrandal, haaras süüdistatav tal (S ) juustest kinni, tõmbas ta üle L. R , paiskas ta tuppa voodile ja hakkas kõrist kägistama ja rusikaga näkku taguma. Järsku lõpetas peksmise, haaras teda seljast, vedas köögist läbi ning lükkas täiest jõust väikesesse tuppa vastu seina, mille tulemusena kannatanu kaotas teadvuse. Köögis olles lõi Voolaid teda eelnevalt ka ühel korral kühvliga (labidaga) vastu pead. -Isiku ekspertiisiaktist nr.59 (tl. 19-25) nähtub, et pärast kannatanuna ülekuulamist 18.03.11.a. toimetati S. S kohtuarstlikule läbivaatusele. Eksperdi käsutusse anti ka talust võetud labidas (kühvel). Eksperdi arvamuse kohaselt esinesid S. S läbivaatusel paranemisjärgus põrutushaavad otsmikul ja juustega kaetud peanahal, nahamarrastus küünarvarrel, nahaalused verevalumid vasaku silma laugudel ja kaelal. Verevalumid kaelal võisid olla tekitatud kätega kägistamisest, verevalumid silmalaugudel aga löökidest rusikaga. Põrutushaavad otsmikul ja peanahal ning kriimustused küünarvarrel võisid olla tekitatud löökidest puuhalu või kühvliga (labidaga). Need tervisekahjustused paranevad püsitagajärgedeta 4-6 nädala piires. Põrutushaavad peas võisid olla tekitatud ekspertiisiks esitatud labidaga. -Süüdistatav P. Voolaid tunnistas S peksmist ja kägistamist. Tema ütlustest nähtub, et kui pärast L. R peksmist S tema peale karjuma hakkas („mida sa lollakas tegid“), võttis ta viimasel turjast kinni, võimalik, et ka juustest, tõmbas ta üle L.R kõrvaltuppa voodisse ning hakkas kägistama. Lõpuks viis ta S seljast kinni hoides väiksemasse tuppa, tõukas voodile ja käskis sinna jääda. Kühvel-labidaga lõi ta S kukla piirkonda ning ühe korra lõi puuhaluga otsa ette. Ka selles kuriteos on P. Voolaiu süü tõendamist leidnud ning tema käitumine õigesti kvalifitseeritud teise inimese kehalise väärkohtlemisena KarS § 121 järgi.

ei julgenud. Köögist nad lahkuda ei saanud, sest välisuks jäi Voolaiu selja taha ning ta hoidis kirvest käes. Järsku viskas P. Voolaid kirve köögilauale, veekeetja ja klaasid kukkusid maha. P. Voolaid võttis puuhalu, kiskus S käest telefoni ning kuna L. R oli püsti tõusnud ja tahtis vahele tulla, hakkas P. Voolaid vanaisa puuhaluga pähe taguma seni, kuni R põrandale kukkus. Siis istus P. Voolaid vanaisa pea juures ning jätkas haluga pähe tagumist. Löögid tabasid kogu aeg L. R pea piirkonda. Seejärel lõi ja kägistas P.Voolaid S.S t, paiskas ta väikeses toas jõuga vastu seina ja kannatanu kaotas teadvuse. Seda vägivalda S. S suhtes on kohus kirjeldanud juba eelmises episoodis. Kui S. S hommikul ärkas, oli väljas juba valge, võis olla 10 paiku või peale seda. L. R lamas köögis põrandal, küsis vett ja ütles, et külm on. Teises toas maganud P. Voolaid ärkas üles, ei lubanud tal helistada kiirabisse ega politseisse ja ütles, et teeb seda ise. S sai aru, et Voolaid helistas oma emale. S tohtis helistada vaid oma elukaaslasele V. K . Kui S Voolaidi sõimas „ loll poiss, millega sa hakkama said“, tundus talle, et P. Voolaid oma käitumist kahetses, kuid sõnades ta seda ei väljendanud. Kui kohale jõudis V. K , tõstsid viimane ja P. Voolaid L. R tuppa voodile. Kohaletulnud kiirabi viis L. R haiglasse. Selleks ajaks oli kohale jõudnud ka P. Voolaiu ema ÜL . Pühapäeval haiglast talle helistati ja teatati, et L. V on surnud. -Süüdistatav P. Voolaid ei eitanud kohtuistungil, et öösel talus oli ta rääkinud, et S ja R on tema pantvangid; samas arvas, et neil oli võimalus tualetis käia ja ka majast lahkuda. Kohtueelses menetluses (tl. 185 - 186) on ta oma süüd tunnistanud S ja R osas neilt ebaseaduslikus vabaduse võtmises. Ta kinnitas, et ütlemine, et ta ei lase neid talust välja, oli suunatud rohkem S e, sest papa oli põrandal ega võtnud jalgu alla. Sel hetkel oli tal käes kühvel-labidas, millega ta oli S t löönud kukla piirkonda. Viimane oli karjuma hakanud, et kutsub politsei. Võis ka S käest ära võtta mobiiltelefoni ning kuna viimane pärast telefoni äravõtmist karjuma hakkas, lõi teda puuhaluga otsa ette. Kohus leiab, et teiselt inimeselt seadusliku aluseta vabaduse võtmine on tõendamist leidnud ja õigesti kvalifitseeritud KarS § 136 lg 1 järgi. Vabaduse all tuleb siin mõista liikumisvabadust ning seega on vabaduse võtmine isikule liikumistakistuse loomine. Ei ole oluline, et vabaduse võtmine kestaks pikemat aega. Tol ööl puudus kannatanutele vähemalt mõne tunni jooksul võimalus talust lahkuda. S t oli võetud ka mobiiltelefon ning abi kutsuda polnud tal võimalik. S. S ütlused selle kohta, et P. Voolaid peksis kannatanut L. R pähe erinevate esemetega, et ta peksis kannatanut ka siis, kui viimane põrandal lamas ega suutnud mingit vastupanu osutada, ei suutnud ise enam põrandalt püsti tõusta, on kooskõlas teiste kogutud tõenditega ning kohtul pole alust S. S ütlustes kahelda. -Tunnistaja V. K ütlustest nähtub (tl.193 pöördel – tl. 194), et 04.märtsi hommikul S. S kutsus teda telefoni teel XXX talusse. Kui ta tallu jõudis, oli pilt masendav. Ta on elus kõike näinud, vangis istunud, kuid pilt kannatanust oli kohutav. Põrandal lamava L. R nägu oli täiesti ära taotud, „panniks taotud“ (tl.193 pöördel – tl. 194). P. Voolaiuga tõstis ta kannatanu voodisse ning Voolaiu esimesed sõnad talle olid „kas sa mind enam ei kaitsegi“. Põrand oli verine, L. R nägu oli verine. S. S olid näos ja otsa ees kriimud, silm kinni paistetanud. P. Voolaiul ta mingeid vigastusi ei näinud. Ta läks välja, et helistada kiirabisse ja hiljem kiirabile teed juhatada. -Sündmuskoha vaatlusprotokollidest ja tehnilisest uuringust nähtub, et 10.03.2011.a. leiti L. R elukohas erinevatest kohtadest (pliidi esiküljel, ahjuukse kohal, pesumasinal, köögiukse

kõrval kapil, gaasipliidi esiküljel jm) verepritsmeid ja verekahtlasi määrdumisi ning esemeid, võeti DNA proove (tl. 39 -79). Need jäljed leiti pärast seda, kui P. Voolaid ja tema ema Ü.L olid majapidamist koristanud ja ära põletanud verised esemed. -DNA ekspertiisiakti kohaselt (tl.80 - 82) sisaldasid erinevad proovid verekahtlastest jälgedest L.R verd. -Surnu ekspertiisiakti nr. 117 (tl.86 - 97) kohaselt suri L. R Mustamäe haiglas 06.03.2011.a. kell 04.50. Haiglasse oli ta hospitaliseeritud 04.03.2011.a. kell 13.48. Surma põhjuseks oli tömp aju-kolju trauma peaajupõrutuse ning hulgaliste näo- ja ajukoljuluude murdudega. Selline tervisekahjustus on eluohtlik. Vigastused pea piirkonnas võisid olla tekitatud hulgalistest löökidest kõva tömbi esemega või eseme teravama servaga. Kannatanu pead tabanud löökide arv on olnud vähemalt 21. Surmaga lõppenud aju-kolju trauma tekkeaeg on mõõdetav tundides enne L. R hospitaliseerimist. Kannatanul tuvastati ka hulgalised põrutushaavad, nahamarrastused, verevalumid mõlemal õlal ja küünarvarrel ning labakätel ning need on tüüpilised enesekaitsevigastused, mis võisid olla saadud pea piirkonda suunatud löökide tõrjumisel. Osa tervisekahjustustest võivad olla tekitatud puuhaluga. Peale vigastuste tekitamist ja enne surma saabumist oli kannatanu teadvusel. Nii sündmuskoha vaatlusprotokoll, kohtuarsti arvamus kui tunnistajate ütlused kinnitavad kannatanu ulatuslikku peksmist ning seda põhiliselt pea piirkonda. Alusetud on kaitsja ja süüdistatava väited, et löögid olid juhusliku esemega juhulikku kohta ning löögid ei saanud olla tugevad ning et need olid sooritatud lühikese ajavahemiku kestel. Surnu ekspertiisiaktist nähtub, et L. R peas oli haiglas õmmeldud erineva suuna ja pikkusega haavu. Pikim haav otsmiku-oimu-kiiru piirkonnas oli 9,5 cm. Juustega kaetud peanahal oli vähemalt 16 haava. Samasuguse iseloomuga haavad olid kulmukaarel, ninajuurel, kõrvalestal, lõual. Mõlema silma laugude verevalumid ulatusid põskedele (tl.89, 94). Arvukad vigastused kätel, küünarvarrel ja õlal kinnitavad, et kannatanu püüdis end vähemalt peksmise algul kaitsta ning kümned löögid ei saanud toimuda mõne minuti vältel nagu on seda kohtule selgitanud süüdistatav. Hulgalised näo- ja ajukoljuluude murrud kinnitavad, et löögid olid jõulised ja neid lööke oli arvukalt. Et oma osa toimunus püüdis P. Voolaid oluliselt vähendada ja pehmendada juba 04.märtsi hommikul, kinnitab ka helisalvetus häirekeskusele (tl.128 -130). K talu lauatelefonilt on P. Voolaid helistanud häirekeskusele 04. märtsil kell 12.45 ning teatanud, et öösel viinavõtmise käigus on inimestega läinud kakluseks ja peksa on saanud vanaisa, kelle peahaavast tuleb verd ning vanaisa on löödud puupilpaga. Ta ei maini, et kannatanut on pähe löödud erinevate esemetega kümneid kordi või et lööjaks oli tema ise. Ta ei lubanud isegi hommikul kiirabisse helistada S. S ning tegi seda ise alles mitu tundi hiljem. Kõigepealt helistas ta emale, alles hiljem kiirabisse. Süüdistatava P. Voolaiu enda ütluste kohaselt oli ta 03.märtsi õhtul joonud suurel hulgal siidrit ja õlut ning natuke viina. Õhtul kella kümne ajal ühines ta L. R ja S. S , juttu aeti spordist ja poliitikast. S. S olevat tal olnud tüli mõttetute asjade pärast ning ta ütles, et S. S ei kobiseks. L. R oli tõuklemine. Kui viimane püsti tõusis, lükkas ta käega L. R istuma ning viimane lõi vastu veekeetjat oma otsaesise ära, otsa ette tuli väike haav ja sealt tuli verd.

Suurem tüli tekkis tund hiljem, kui ta oli L. R rääkinud oma pahandustest ja kuritegudest. Teda sõimati pätiks ja valetajaks, keda vanaisa on kasvatanud oma katuse all. L. R hüppas talle kallale, haaras dressipluusist kinni, koperdamise tagajärjel kukkusid nad pikali; tal tekkis paanika ja ta hakkas rusikaga vanaisale näkku peksma. Siis võttis ta puukorvist halu ning midagi mõtlemata lõi sellega vanaisa pähe; ise arvas, et lõi seitse korda, kuid nüüd arvab, et tunduvalt rohkem. Alles siis, kui ta oli löönud umbes 15 korda, sai ta oma teise käe vanaisa puusa alt lahti, kuid jätkas peksmist. Vanaisa pani löökide kaitseks käe ette ja siis tabasid löögid ta käsi. Kui nad püsti tõusid, läksid uuesti kättpidi kokku ning kui ta vanaisa tõukas, kukkus viimane selg ees pliidi ette põrandale ja jäi sinna lamama. Kuna S. S ta peale karjuma hakkas, solvas ja vihastas see teda ning ta tõmbas S. S üle maaslamava vanaisa teise tuppa, peksis ja kägistas teda ning viskas ta lõpuks väiksemasse tuppa. Mäletab ka seda, et oli enne S. S labidaga kuklasse löönud ning puuhaluga otsa ette. Vanaisa lamas endiselt põrandal, suur haav oli tal otsa ees ja see veritses. Ei julgenud vanaisa öösel rohkem puutuda, pani talle padja pea alla ja ühe riide peale. Ise heitis ta teises toas diivanile, püüdis juhtunust sotti saada ning jäi magama; see võis olla öösel kella 4 paiku. Mäletab ka seda, et enne kui ta puuhaluga L. R peksis, ei lubanud ta poole tunni vältel kellelgi talust lahkuda. Hommikul ärgates nägi S. S t köögis ning viimane käskis kiirabi kutsuda. Kõigepealt helistas ta aga emale ja palus tal kohale tulla. Kui kohale tuli V. K, tõstsid nad L. R põrandalt voodisse, sest köögis oli külm. Kuigi V. K karjus talle, et mis sa loll poiss teinud oled, ei arvanud ta, et vanaisa ära sureb ja helistas kiirabisse. Süüdistatava ütlusi selle kohta, et haava otsaette sai L. R kukkumisest vastu veekeetjat või et konflikti alustas L. R ise talle kallale karates, peab kohus ebausaldusväärseiks, samuti on sellised ütlused eluliselt mitteusutavad sel ööl talus kujunenud situatsiooni arvestades ning ümber lükatud kannatanu S. S ütlustega. Kohus leiab, et vähemalt ühe haava otsaette sai kannatanu kirvelöögist, mille tagajärjel ta põrandale kukkus. P. Voolaid tõstis ta uuesti laua taha istuma. Just seetõttu, et süüdistataval oli kirves käes ning ta ei lubanud S t ja R talust lahkuda, puudus tunnistajal võimalus kiirabi või politsei kohale kutsuda. Alles pärast seda, kui P. Voolaid oli kirve lauale visanud, haaras ta puuhalu, millega L. R põhiliselt pähe peksis. Kirvega löömise ja vehkimise osas peab kohus usaldusväärseimaks S. S ütlusi. Järgmisel päeval muutisid P. Voolaid ja tema ema Ü.L tahtlikult sündmuskoha olustikku, viskasid ära ja põletasid erinevaid esemeid. Seetõttu ei leitud ka hilisemal sündmuskoha vaatlusel ei verist kirvest ega verist puuhalgu. Süüdistatava ema - Ü. L ütlustest nähtub, et ööl vastu 04.märtsi helistas poeg (P. Voolaid) talle kella 02 paiku ja väitis, et papa (L. R ) on kukkunud peaga vastu kannu ja ta pea on verine. Ta sai aru, et talus juuakse ja ta lõpetas kõne. Uuesti helistas Priit talle hommikul kella poole kümne paiku ja teatas, et papal on pea katki ja ta lamab köögis põrandal ning küsis mida teha. Ta käskis pojal kiirabi kutsuda. Kui Ü. L mitu tundi hiljem XXX tallu jõudis, oli seal juba kiirabi ja L. R oli kiirabiautos. Ta ei vaadanud, kuidas tema kasuisa L. R välja näeb. Talus oli verejälgi köögis ja väikeses toas, kuhu L. R oli poja ütluste kohaselt tõstetud. Verine oli padi ja mingid sidemed või lina. Köögilaua vakstu pealt oli nagu tõmmatud verise käega, sealt, kus tavaliselt L. R istus, veekann oli verine. Kui kannatanu oli ära viidud, hakkasid nad P. Voolaiuga maja koristama. Poeg ütles talle, et L. R oli talle kallale tulnud, teda kägistanud ning sellepärast oli ta L puuhaluga löönud. Verised asjad olid nad ära põletanud seetõttu, et ta arvas, et mingit uurimist ei tule, P. Voolaid oli kohaliku politseiga õues rääkinud ning politsei oli seepeale ära läinud; ta ei osanud ette näha, et L ära sureb. Ühtegi verist halgu või kirvest ta ei näinud.

Kohtu arvates tuleb Ü. L a ütlustesse suhtuda kriitiliselt. Tegemist on emaga, kes soovib oma poja olukorda kergendada. Tal ei olnud mingit alust arvata, et tema kasuisa, kes tema pojaga oli siiani väga hästi läbi saanud, tungib äkitselt poisile kallale ja hakkab teda kägistama. Pole tõenäoline, et ta ei vaata kiirabiautosse, ei küsi arstidelt, millises seisukorras on tema kasuisa, kes oli teda kasvatanud lapseeast peale. Ta ei küsinud ka S. S t, mis talus oli juhtunud. Samal päeval hakkas ta talus hoopis koristama ja hävitama jälgi sündmuskohal. Kui lähtuda Ü. L a ütlustest, et öösel kella 2 ajal oli L. R otsa ees veritsev haav ning P. Voolaiu ütlustest, et ta kella 4 ajal diivanile heitis ja magama jäi, siis pidi kannatanu L. R peksmine aset leidma mitme tunni vältel. Vägivalla kasutamine kannatanu L. R suhtes mitte minutites vaid tundides on kooskõlas ka tunnistaja S. S ütlustega. Paljasõnaliseks peab kohus ka süüdistatava väiteid selle kohta, et alkoholijoobest ja šokist tingituna ei saanud ta aru, kui ohtlikke vigastusi ta vanaisale peksmisega põhjustas. Sellised ütlused on antud hirmust võimaliku karistuse ees. Nähes lõpuks põrandal verist L. R , kes ei suutnud end liigutada ega rääkida, valdas P. Voolaidu kohtu arvates just hirm võimaliku karistuse ees jõhkra kuriteo sooritamise pärast. See hirm takistas tal helistamast kiirabisse öösel kella 4 ajal kui ka kohe hommikul ärgates. Hommikul, alles mitu tundi pärast ärkamist ja emalt nõu küsimist helistas ta lõpuks kiirabisse, ta oli eelnevalt ära keelanud ka S. S kiirabisse helistamise. Kohtu arvates on siin põhjendamatud kaitsja väited, et süüdistatav tegi kõik endast oleneva, et kannatanule abi anda. Kannatanu S. S ja tunnistaja V. K ütluste kohaselt tarvitas L. R küll alkoholi, kuid ta ei muutunud kunagi agressiivseks, ta oli tunnistaja ütluste kohaselt „vana rahu ise“. Küll aga käitus joobes olles agressiivselt P. Voolaid, kes võis ärrituda iga väiksema sõna peale. Seda kinnitab ka tema eelnev käitumine teistes kuritegudes. Näiteks 29.12.2010.a. kaupluses viibides arvas ta enda kohta öeldavat midagi halvasti ning lähemalt midagi selgitamata lõi ta pingil istuvate noorukite suunas rusikaga, purustades ühe löögiga kannatanu K. R ninaluu. Rusikatega, kannuga ja tassidega pähe peksis ta ka kannatanut E.T 12.12.10.a. Ta teadis juba eelnevalt, et teiste kannatanute peksmine on põhjustanud neile nii valu kui tervisekahjustusi, kuid oma käitumist ta ei muutnud. - Aktis nr. 229 ( tl. 104 -108) on psühholoog M. Rohtal ja psühhiaater J. Ausmees jõudnud järeldusele, et P. Voolaid ei põe vaimuhaigust. Ööl vastu 04.03.11.a. oli ta tavalises alkoholijoobes, tal ei esinenud kuriteo toimepanemise ajal vaimutegevuse ajutist riket ega muud haiguslikku psüühilist seisundit. Süüdimõistmise korral on ta võimeline kandma karistust, ta ei vaja psühhiaatrilise sundravi kohaldamist. Talle inkrimineeritava kuriteo ajal ei esinenud P. Voolaiul füsioloogilise afekti ega muud sellist emotsionaalset seisundit, mis oleksid oluliselt mõjutanud või piiranud tema võimet oma teost aru saamast. Oma psüühilise seisundi poolest, vaatamata alkoholijoobele, oli ta võimeline tajuma õigesti kriminaalasjas tähtsaid asjaolusid. Ta oli teo toimepanemise ajal ja on ka käesoleval ajal võimeline oma tegude tähendusest aru saama ja neid juhtima. Tal ei esine psüühilise arengu mahajäämust. P.Voolaiul esineb düssotsiaalsele isikule omane käitumismuster. P. Voolaiu juures esinevad vastuolud käitumise ja valitsevate sotsiaalsete normide vahel. Talle on iseloomulikud kalkus ja hoolimatus teiste tunnete suhtes, tugev ja püsiv vastutustundetu hoiak ning sotsiaalsete normide, reeglite ja kohustuste eiramine. Madal on agressiooni ja vägivalla vallandumise lävi.

Kõiki tõendeid kogumis hinnates kohus leiab, et P. Voolaiu käitumine L. R suhtes on õigesti kvalifitseeritud mõrvana, s.o. kuriteona KarS § 114 p 1 järgi, s.o. tapmine piinaval ja julmal viisil. Kõrges eas ohvri jõuline ja intensiivne peksmine pikema aja kestel nii rusikaga kui erinevate vahenditega pähe, mille tagajärjel saabub kannatanu surm, on tapmine, mis on topime pandud vähemalt kaudse tahtlusega. Teo tehiolusid arvesse võttes puudub alus rääkida siin surma põhjustamisest ettevaatamatusest. KarS § 16 lg 4 kohaselt paneb isik teo toime kaudse tahtlusega, kui ta peab võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist ja möönab seda. Riigikohus oma lahendis 3-1-1-128-06 (p. 6) on märkinud, et olukorras, kus isikule on tekitatud selline tervisekahjustus, mis võimaldab kausaalahela katkematu kulgemise korral suure tõenäosusega vahetult kaasa tuua inimese surma, saab juba ainuüksi välise teopildi alusel rääkida vahetust inimelu ohustamisest tapmiskoosseisu mõttes. Välisele teopildile saab tapmiskoossisu tuvastamisel tugineda iseäranis siis, kui toimepanija tegu ei ole ühekordne, vaid koosneb mitmest isiku elu ohustavast teost, ning siis, kui toimepanija tegu iseloomustab ühekordse toimimisviisi äärmuslik ohtlikkus. Nagu juba eespool märgitud, ei löönud P. Voolaid kannatanut pähe (elutähtsasse organisse) mitte ühel korral, vaid L. R pead tabanud löökide arv oli eksperdi arvates vähemalt 21. Kohus nõustub kaitsjaga, et alati ei saa teha tõsikindlaid järeldusi tapmistahtluse kohta vaid välise teopildi alusel. Kuid antud kaasuse puhul pole alust väita, et P. Voolaid pidas võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist, kuid tähelepanematuse või kohusetundetuse tõttu lootis L. R surma vältida. Kaitsja ei põhjendanud, millel rajanes süüdistatava lootus, et L. R surm jääb saabumata. P. Voolaid pani põrandal liikumatult lamava ja puruks pekstud peaga kannatanule pea alla padja, peale riide ning ca 8 tundi hiljem helistas kiirabisse, olles eelnevalt keelanud seda teha sündmuskohal viibinud tunnistajal. Need asjaolud ning ka meditsiiniline abi haiglas ei saanud aga ära hoida kannatanu surma saabumist 2 päeva hiljem. Samas lahendis (3-1-1-128-06 punktis 10) riigikohus märgib, et lootus, et tagajärg (konkreetne ja vahetu oht elule) ei saabu, peab olema isiku üldist elukogemust ja teospetsiifikat silmas pidades adekvaatne, st. peab tuginema isiku poolt äratuntud asjaoludel, mis lubavad tal mõistlikult uskuda, et tema poolt loodud oht ei realiseeruks tagajärjes. Lootus tagajärje mittesaabumisele peab olema tõsimeelne, mis tähendab, et see toetub konkreetsetele asjaoludele ega ole sõltuvuses tema poolt mittekontrollitavast juhuslikkusest. Juhul kui loetletud tingimused ei ole täidetud, puudub alus rääkida kergemeelsusest KarS § 18 lg 2 mõttes. Kannatanut nii rusikaga kui erinevate vahenditega jõuliselt pähe pekstes ei kontrollinud P. Voolaid mingilgi viisil sündmuste edasist käiku. Süüdistatava käitumine tõi kaasa tema poolt mittekontrollitava sündmuste käigu ning tema poolt loodud konkreetse ohu võimaliku tagajärje ehk kannatanu surma. Kaudse tahtluse ja ettevaatamatuse piiritlemist on Riigikohtu kriminaalkolleegium käsitlenud ka otsustes nr. 3-1-1-16-05; 3-1-1-32-05; 3-1-1-142-05 ning märkinud, et kaudset tahtlust ja kergemeelsuse vormis ettevaatamatust tuleb piiritleda subjektiivse külje voluntatiivse elemendi abil. Mõlemal juhul tunneb isik ära enda käitumises sisalduva ohtlikkuse, kuid

erinev on suhtumine võimalikku tagajärge. Kaudse tahtluse puhul isik soostub võimaliku tagajärje saabumisega, ettevaatamatuse korral loodab isik aga tagajärje mittesaabumisele. Nii kaitsja kui süüdistav ei ole kohtule esitanud ühtegi asjaolu, mis antud teospetsiifikat silmas pidades lubaks väita, et lootus tagajärje (kannatanu surma) mittesaabumisele oleks olnud adekvaatne. L. R jätkuv peksmine ka pärast seda kui ta abituna maas lamas, arvukad jõulised löögid pea erinevatesse piirkondadesse tõendavad, et süüdistatav soostus kannatanu surma saabumisega. Kohus ei saa nõustuda kaitsja seisukohaga, et varasem hea läbisaamine kannatanuga, P.Voolaiu vähene elukogemus ja alkoholijoove annavad aluse rääkida surma põhjustamisest ettevaatamatusest. Süüdistava varasem elukogemus, näiteks asjaolu, et tema üks juhuslik rusikahoop võib purustada kannatanu ninaluud (K. R episoodis), et joobeseisundis on ta äärmiselt agressiivne, pidid andma talle hoopiski vajaliku signaali, et tema käitumine ohustab teiste isikute elu ja tervist. Kohus nõustub prokuröri seisukohaga, et L. R tapmine on toime pandud piinaval ja julmal viisil. Piinav on tapmine siis, kui ta põhjustab ohvrile suurt või kauakestvat valu või muid füüsilisi vaevusi. L. R jäeti pärast ulatuslikku peksmist erinevate esemetega oma veritsevate haavade ja koljumurdudega külmale köögipõrandale ja ta oli teadvusel veel hommikul. Pole mingit kahtlust, et saadud vigastused tekitasid talle suurt valu ja piina. Tapmise julmus väljendus erilises hoolimatuses inimelu ja inimkeha kui väärtuse suhtes, kõrges eas kannatanule põhjendamatult jõhkrate vigastuste tekitamises. Oma kasuvanaisa peksis P. Voolaid ka siis, kui kannatanu enam mingit vastupanu ei suutnud osutada ja juba abitult maas lamas, ta peksis oma ohvrit samas ruumis viibiva kõrvalise isiku (S. S ) juuresolekul, ta peksis ohvrit põhiliselt pähe ja näkku rohkem kui 20-l korral. Tunnistaja V. K ütluste kohaselt (kannatanut nägi ta järgmisel hommikul) oli kannatanu nägu moondunud, ta nägi kohutav välja, sest nägu oli L. R „panniks taotud“. Ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuses 3-1-1-114-06 on tapmise julmaks viisiks peetud kannatanule põhjendamatult jõhkrate, moonutavate vigastuste tekitamist; julmus saab väljenduda tegudes, millest nähtub eriline põlgus oma ohvri vastu, erilises hoolimatuses inimelu ja inimkeha kui väärtuse sutes. Toimepandud tegude eest tuleb süüdlasel ka karistust kanda.

toimepanemist kõrges eas isiku suhtes, kuna tapmise julma ja piinavat viisi süüdistuses kirjeldades on prokurör lähtunud juba kannatanu kõrgest vanusest. P. Voolaidi ei ole varem kriminaalkorras karistatud, kuid teda ei saa pidada õiguskuulekaks isikuks, sest erinevate väärtegude eest on teda karistatud juba kahekümnel korral. Karistuseks on olnud rahatrahvid, ühel korral ka arest (narkootilise aine ebaseadusliku tarvitamise eest). Paraku ei rahatrahvid ega ka eelnev kahtlustatavana kinnipidamine 2010.a. detsembris ei olnud piisavaks vaheniks, et mõjutada teda hoiduma uute süütegude toimepanemisest. Kõik talle inkrimineeritavad kuriteod on P. Voolaid toime pannud alkoholijoobes ning tema teod on muutunud üha jõhkramaks. Karistuseks mõrva eest on seadusandja ette näinud vangistuse 8 kuni 20 aastat või eluaegse vangistuse. Kohus leiab, et P. Voolaiule on põhjendatud mõista tähtajaline vangistus ning seda alla sanktsiooni keskmist määra, s.o. 11 aastat vangistust. Selline raske isikuvastane kuritegu on toime pandud ühel koosseisulisel raskendaval asjaolul, kuid vangistuse 8-20 aastat võib mõista ka isikule, kes on mõrva toime pannud mitmel raskendaval asjaolul. 11aastane vangistus mõrva eest on kohtu arvates piisavaks vahendiks süüdlase mõjutamisel, sest varem ei ole ta isikuvastaste kuritegude eest vangistust kandnud. Karistuseks vägivallategude eest erinevatele kannatanute suhtes KarS § 121 järgi tuleb mõista karistus tunduvalt üle sanktsiooni keskmist määra, s.o. 2 aastat ja 6 kuud vangistust. P. Voolaiule ei tohi jääda arusaama, et osa tema jõhkrad teod teiste kannatanute suhtes jäävad karistamata, mistõttu mõistes liitkaristust KarS § 64 lg 1 alusel tuleb raskeimat karistus suurenda osaliselt karistusega, mida mõistetakse kuritegude eest KarS § 121 alusel. Karistustused KarS § 199 lg 2 p 7, 8; § 266 lg 1 ja § 136 lg 1 järgi võivad jääda alla sanktsiooni keskmist määra ning olla hõlmatud raskeima karistusega. KarS § 68 alusel tuleb karistusaja hulka arvata ka eelvangistuses viibitud aeg.