1-09-15724/21 - Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium - lahend.ee

5.Kohtukolleegium, tutvunud toimiku materjalidega ja apellatsiooni väidetega, ära kuulanud menetlusosalised leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ning põhjendatud ja apellatsioonis esitatu ei anna seaduslikku alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Ringkonnakohus nõustudes maakohtu põhjenduste ja järeldustega, ei pea vajalikuks KarS § 342 lg 3 p 1 ettenähtu alusel korrata kõiki maakohtu põhistusi, piirdub apellatsioonis esitatud väidete alusel omapoolsete põhjenduste lisamisega. 5.1 Kaitsja on, tehes viiteid Riigikohtu lahenditele, leidnud, et otsus pole motiveeritud, kohtu põhjendused pole veenvad ja nende kujunemine pole jälgitav. Samas viidates KrMS § 339 lg 1 p 7,8 ettenähtud rikkumistele on kaitsja taotlenud ringkonnakohtu poolt uue otsuse tegemist ja süüdistatava õigeksmõistmist. Kohtukolleegium leiab, et kaitsja poolt tehtud viide KrMS § 339 lg 1 p 8 rikkumisele, pole antud juhul põhistatud ega ka asjakohane. Riigikohus on oma lahendis 3-1-1-106-06 sedastanud, et KrMS § 339 lg 1 p 8 nimetatud rikkumisega on tegemist siis, kui kohtuotsuse põhiosas kohtu poolt tuvastatuks loetud asjaoludest on resolutiivosas tehtud objektiivselt ebaõige järeldus. Sisuliselt on KrMS § 339 lg 1 p-s 8 kirjeldatud rikkumisega tegemist siis, kui kohtuotsuse põhiosa ja resolutiivosa on omavahel vastuolus. Nimetatud rikkumisega ei ole aga tegemist olukorras, kus kohtumenetluse pool ei nõustu kohtu seisukohaga. Antud juhul on kohus kohtuotsuse põhiosas põhistanud ja tulnud järeldusele, et I.Umnov’ i poolt toimepandus on tuvastatavad KarS § 184 lg 2 p 2 ettenähtud koosseisulised objektiivsed ja subjektiivsed tunnused, et ta on temale inkrimineeritud kuriteo toimepanemises süüdi ja teda tuleb selle eest ka karistada ja kohtuotsuse resolutiivosas ongi selliste põhiosa järelduste alusel I.Umnov süüdi tunnistatud ja karistatud KarS § 184 lg 2 p 2 järgi. Seega puudub vastuolu kohtuotsuse põhiosa ja resolutiivosa vahel ning kaitsja poolt märgitud rikkumine pole tuvastatav. Riigikohus on tõepoolest sedastanud põhimõtte, et kohtuotsuses põhjenduste puudumisena ei ole käsitatav mitte ainult olukord, kus põhjendused täielikult puuduvad vaid ka selline olukord, kus põhjendused ei ole loogilised ja järelduste kujunemine pole jälgitav ega arusaadav. Kohtukolleegium leiab, et käesolevas kriminaalasjas põhistas kohus veenvalt ja loogiliselt seisukohti, milleni tõendite hindamise tulemina jõuti ja tõi esile tõendid, millele I.Umnov’i süüdimõistmine rajaneb. Samuti esitas maakohus kooskõlas KrMS § 312 p-s 2 sätestatuga põhjendused, milliseid tõendeid ja miks ei saa usaldusväärseks pidada. Kõiki esitatud ja kohtuistungil vahetult uuritud tõendeid on kohus analüüsinud ja andnud neile kogumis teiste tõenditega ka hinnangu. Seetõttu on apellatsioonis otsuse põhistatusele ja jälgitavusele esitatud etteheited põhjendamatud ega anna alust vaidlustatud kohtuotsuse tühistamiseks.

Siinjuures peab kohtukolleegium vajalikuks osutada, et KrMS § 341 lg 1 sätestab üheselt ja ainuvõimalikult, et kui ringkonnakohus tuvastab KrMS § 339 lg 1 ettenähtud menetlusõiguse olulise rikkumise, tühistab ta otsuse ning saadab kriminaalasja esimese astme kohtule uueks arutamiseks. Samuti on Riigikohus oma lahendis nr 3-1-1-159-07 sedastanud, et kriminaalasja tagasi saatmata jätmisel, kui maakohtu otsuses esineb mõni KrMS § 339 lg-s 1 sätestatud kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine, rikub ringkonnakohus ise oluliselt menetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes, mis tingib maa- ja ringkonnakohtu otsuste tühistamise ja kriminaalasja saatmise uueks arutamiseks maakohtule, kus rikkumine alguse sai. Seega KrMS § 339 lg 1 ettenähtud rikkumise tuvastamisel ei ole ringkonnakohtul võimalik teha uut otsust ning kaitsja poolt esitatud õigeksmõistmise taotlus on selles osas vastuolus nii apellatsiooni enda põhistusega, seadusega kui ka Riigikohtu juhistega. Kuna antud juhul ringkonnakohus ei tuvastanud KrMS § 339 lg 1 nimetatud rikkumist, puudub alus sellel põhistusel maakohtu otsuse tühistamiseks. 5.2 Kaitsja on viidanud ka põhimõttele, et kõrvaldamata kahtlused tuleb tõlgendada süüdistatava kasuks. Kohtukolleegium märgib, et süütuse presumptsiooni kohaselt tõlgendatakse süüdistatava kasuks üksnes kõrvaldamata kahtlus sõltumata sellest kas kahtlus on küllaldane või mitte. Apellant ei ole otseselt märkinud milline maakohtu poolt kõrvaldamata kahtlus tuleb ringkonnakohtul süüdistatava kasuks tõlgendada. Kui kahtluse alla seada asjaolu, kas süüdistatav oli isikuks, kes peitis narkootilise ainega fooliumvoldiku müügisaali, siis ringkonnakohtu hinnangul on maakohus sellise kahtluse tõendite uurimise ja hindamise teel kõrvaldanud. 5.3 Tõendite kogumis hindamise osas peab kohtukolleegium vajalikuks osutada, et kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul. Ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid juhul, kui selleks on veenvad põhjused. Analoogset seisukohta on väljendatud ka Riigikohtu lahendis nr 3-1-1-17-03. Apellant on maakohtule ette heitnud, et kriminaalasjas puudub DNA ekspertiisiarvamus kuna ekspertiisi läbi ei viidud. Kohtukolleegium leiab, et maakohus on juba esitanud otsuses, viitega seaduse sätetele, kohtu poolt tõendite hindamise põhimõtted ning kohtukolleegium sellise põhjendusega nõustub. Peab vaid vajalikuks märkida, et kriminaalasja materjalidest nähtuvalt ei ole kohtueelsel uurimisel menetleja poolt peetud vajalikuks DNA ekspertiisi määramist. Kaitsja on kriminaalasja materjalidest koopiad kätte saanud, kuid ei ole kasutatud KrMS § 227 ettenähtud õigust esitada maakohtule oma taotlused, sealhulgas taotlust ekspertiisi määramiseks. Kohtuistungi protokollist nähtuvalt ei ole kaitsjal ega süüdistataval olnud mingeid taotlusi ka kohtuistungil kohtuliku uurimise täiendamiseks / t.lk. 70-72/. Riigikohus on oma lahendis 3-1-1-67-06 osundanud, et KrMS § 297 lg-s 1 ja § 307 sätestatud kohtu õigust omal algatusel määrata täiendav tõendite kogumine või täiendavalt selgitada kriminaalasja lahendamiseks olulist asjaolu kujutab endast pigem erandit ning selle õiguse mittekasutamine ei ole kohtule etteheidetav. Selline tõendite kogumise viis peaks aktualiseeruma juhul, kui kohus soovib kohtumenetluse pooltele selgitada, milliseid täiendavaid tõendeid oleks tõendamisesemesse kuuluvate küsimuste lahendamiseks vajalik kohtule esitada. Kohtu omaalgatuslikku tõendite kogumist tuleks lugeda aktsepteeritavaks eestkätt selliste asjaolude tuvastamiseks, mis nii teokoosseisu, õigusvastasuse kui ka süü

tuvastamisel ei ole esmase tähtsusega, kuid mida - tulenevalt KrMS §-des 306 ja 311-314 kohtuotsusele esitatavatest nõuetest ei saa kohus jätta tähelepanuta. Eeltoodust lähtuvalt kohtukolleegium leiab, et juhul, kui kohtueelsel uurimisel ei ole mingis küsimuses ekspertiisi läbi viidud, ei lasu kohtul kohustust kohtuliku uurimise käigus omaalgatuslikult ekspertiisi määrata ning seega ekspertiisi mittemääramine ei ole kohtule etteheidetav. Isikuliste tõendite, tunnistajate, süüdistatava poolt kohtuistungil antud ütluste usaldusväärsuse kontroll toimub KrMS § 289 lg 1 kohaselt kohtuliku uurimisel ristküsitluse käigus. Kohtuistungi protokolli kohaselt ei ole kaitsja ega süüdistatav taotlenud, kohtuistungil vahetult ristküsitletud tunnistajate poolt kohtueelsel uurimisel antud ütluste avaldamist, seega puuduvad vastuolud tunnistajate kohtulikul uurimisel ja kohtueelsel uurimisel antud ütlustes ning sellel alusel ei ole tunnistajate ütluste usaldusväärsust kahtluse alla seatud. Kohus on kohtuistungil tunnistajate poolt antud ütlused lugenud usaldusväärseteks ja neid tõendina hinnanud nii elulise usutavuse, kui teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega kogumis. Nagu on maakohus ka juba otsuses märkinud, KrMS § 61 lg 1 kohaselt ei ole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu. Kõigi tõendite hindamine kogumis kohtu siseveendumuse alusel KrMS § 61 lg 2 järgi eeldab tõendite omavahelist kaalumist, nende usaldusväärsuse hindamist ja vastuolu korral otsustamist, millisele tõendile tugineda. Kohtukolleegium leiab, et I.Umnovile inkrimineeritava kuriteo tõendamisesemesse kuuluvate asjaolude kohta on tunnistajate ütlused ühesugused ning maakohus on tulnud seaduslikult ja tõenditele tuginevalt järeldusele, et I.Umnov oli isikuks, kes 10.08.2009 aastal Majaka tänava ja Sikupilli tänava ristmikul viibis koos kahe naisterahvaga. Tunnistaja S. T. ütluste kohaselt anti I.Umnovile midagi pihku, nähes politseid, ei reageerinud süüdistatav seisma jäämise käsule vaid kiirustas lähedalolevasse poodi. I.Umnov, olles kaupluses ainuke klient, jooksis müügisaalis ja tunnistaja T. B. ütluste kohaselt tegi midagi küpsiste riiuli juures, tunnistaja S. T. ütluste kohaselt viskas midagi käest. Kaitsja poolt esitatud asjaolu, et fooliumpakendit pole visates võimalik peita ei ole asjakohane kuna tunnistaja T. B. ütluste kohaselt leidis ta pakendi küpsise pakkide vahelt. On loogiline ja eluliselt usutav, et küpsisepakkide vahele võis fooliumpakend sattuda ka sinna visates. Kaitsja apellatsioonis tehtud viide Riigikohtu lahendile nr 3-1-1-94-04, nö sõna-sõna vastu situatsioonist, pole antud juhul asjakohane kuna vaidlustatud kriminaalasjas selline situatsioon pole tuvastatav. Kaitsja poolt väidetu, et fooliumpakendi asetas küpsiste vahele keegi teine on paljasõnaline ning süüdistatav ega kaitsja ei ole sellise kaitseversiooni kontrollimiseks võimalust loonud. Pealegi maakohtu poolt hinnatud tõendite alusel on tuvastatav, et just I.Umnov, kes politseitöötaja eest kauplusse jooksis ja oli müügisaalis ainuke klient, püüdis vabaneda tema valduses olevast narkootilisest ainest ja seega tema poolt suures koguses narkootilise aine ebaseaduslik käitlemine on tõendamist leidnud ning maakohtu poolt on I.Umnov seaduslikult talle inkrimineeritud kuriteo toimepanemises süüdi tunnistatud ja karistatud.