Kohtulahend

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1.1 Pärnu Maakohtu 13. veebruari 2008. a otsusega tunnistati A. Kalmer süüdi KarS § 184 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi ja karistati kolme aasta ja kuue kuu pikkuse vangistusega. Tuginedes KarS § 74 lg-tele 1, 2 ja 3 jättis maakohus A. Kalmerile mõistetud karistuse osaliselt täitmisele pööramata ning määras, et talle mõistetud karistusest kuulub kohe ära kandmisele kuus kuud vangistust. Ülejäänud karistuse osa, s.o kolm aastat vangistust, jättis kohus tingimisi täitmisele pööramata kolmeaastase katseajaga. 1.2 Sama kohtuotsusega tunnistati süüdi ka R. Pärn KarS § 184 lg 2 p 2 järgi ja karistati nelja aasta pikkuse vangistusega. Samuti tunnistati R. Pärn süüdi KarS § 25 lg-te 1 ja 2 - § 298 lg 2 järgi ja karistati ühe aasta ja kuue kuu pikkuse vangistusega. KarS § 64 lg 1 alusel luges maakohus kergema karistuse kaetuks raskemaga ja mõistis R. Pärnale liitkaristuseks neli aastat vangistust. KarS § 65 lg 1

ja § 64 lg 1 alusel mõistis maakohus R. Pärnale liitkaristuse ka kuritegude hiljem tuvastatud kogumi eest, lugedes Harju Maakohtu 15. märtsi 2006 a. otsusega mõistetud ärakandmata karistuse kui kergema karistuse kaetuks raskeimaga, s.o Pärnu Maakohtu 13. veebruari 2008. a otsusega mõistetud nelja-aastase vangistusega. KarS § 65 lg 1 alusel arvas Pärnu Maakohus R. Pärna karistusest maha Harju Maakohtu 15. märtsi 2006. a otsusega täielikult ära kantud 4 kuu pikkuse vangistuse ja arvas karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aja. 1.3 Sama kohtuotsusega tunnistati süüdi samuti P. Vaher KarS § 184 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi ja karistati kolme aasta pikkuse vangistusega. Tuginedes KarS § 74 lg-tele 1 ja 3 jättis maakohus P. Vaherile mõistetud karistuse täielikult täitmisele pööramata kohaldades talle kolmeaastast katseaega. P. Vaher ei ole maakohtu otsust ei apellatsiooni- ega kassatsioonimenetluses vaidlustanud. 2.1 A. Kalmer tunnistati KarS § 184 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi süüdi selles, et ta 2004. a augustis täpselt tuvastamata kuupäeval omandas R. Pärnalt edasimüügi eesmärgil ligikaudu 200 grammi kokaiini ja sama aasta septembris-oktoobris täpselt tuvastamata kuupäeval P. Vaherilt 33,1 grammi amfetamiini, mille edastas hiljem edasimüügi eesmärgil P. Vaherile koos 5 grammi kokaiiniseguga. A. Kalmer tunnistati samuti süüdi 2004. a oktoobris täpselt tuvastamata kuupäeval P. Vaherile 2 grammi kokaiinisegu edastamises. 2.2 R. Pärn tunnistati KarS § 184 lg 2 p 2 järgi süüdi selles, et ta 2004. a augustikuus omandas eeluurimisel tuvastamata isikult 200 grammi kokaiini ja edastas sama aasta augustis ligikaudu 200 grammi kokaiini edasimüügi eesmärgil A. Kalmerile. R. Pärn tunnistati süüdi ka eeluurimisel tuvastamata ajal, kohas ja isikult tuvastamata koguse narkootilise aine amfetamiini omandamises ja 2004. a septembris-oktoobris selle aine P. Vaherile edastamises, millest viimane pidi vastavalt R. Pärna juhtnööridele 33,1 grammi edastama A. Kalmerile. R. Pärn tunnistati samuti süüdi

on usaldusväärsed ja kooskõlas teiste asjas uuritud tõenditega. Kohus ei tuvastanud asjaolusid, mis oleksid võinud mõjutada P. Vaherit andma nii enda kui ka R. Pärna ja A. Kalmeri suhtes süüstavaid valeütlusi. Samuti olid kohtu arvates usaldusväärsed R. Pärna poolt kohtus antud ütlused selle kohta, et viimane omandas 2004. a augustis 200 grammi kokaiinisegu, mille andis hiljem edasi A. Kalmerile. Kohus leidis, et R. Pärna poolt 200 grammi kokaiinisegu üleandmine A. Kalmerile on lisaks süüdistatava R. Pärna ütlustele tõendatud ka muude kriminaalasjas uuritud tõenditega. 3.2 Kohus tuvastas, et kriminaalasjas kindlaks tehtud narkootiliste ainete kogused, s.o 200 grammi kokaiini, 33,1 grammi amfetamiini ja 5 ning 2 grammi kokaiinisegu, ületavad Vabariigi Valitsuse

et R. Pärna poolt A. Kalmerile üle antud 200 grammi kokaiinisegus oleva puhta aine kogust polnud menetluse käigus võimalik tuvastada. Samas märkis ringkonnakohus, et eksperdiarvamuste kohaselt on R. Pärnalt ja P. Vaherilt sama kriminaalasja raames äravõetud erinevates kokaiinisegudes poole kogusest moodustanud puhas kokaiin. Ringkonnakohus luges tuvastatuks, et R. Pärn andis A. Kalmerile üle 200 grammi kokaiinisegu, ja arvestades, et kokaiini puhul saab tavasõltlase üheks annuseks lugeda 10-100 milligrammi puhast ainet, luges ühtlasi tõendatuks, et süüdistatavad käitlesid seda suures koguses. 5.5 Seoses jälitustoimingu ja jälitusprotokolli kui tõendi seaduslikkusega märkis ringkonnakohus, et kehtiva KrMS § 63 lg 1 kohaselt on tõendiks kriminaalasjas jälitustoimingu protokoll ja jälitustoimingu salvestis on jälitusprotokolli lisa. Maakohus uuris vahetult jälitustoimingu protokolle, kus on ära toodud ka jälitustoimingu teostamise alus. Seega oli maakohtul võimalik veenduda jälitustoimingu teostamise seaduslikkuses. 5.6 Ringkonnakohus nõustus maakohtu seisukohaga ka A. Pärna süü tõendatuses politseiametnikele altkäemaksu lubamise katses. 5.7 A. Pärnale mõistetud karistuse osas leidis ringkonnakohus, et maakohus on järginud karistuse põhistamise kohustust ning süüdistatavale mõistetud karistus vastab tema süü suurusele ja isikule. Seetõttu puudub ringkonnakohtul seaduslik alus apellatsioonis esitatud taotluse rahuldamiseks. Ringkonnakohus märkis, et A. Pärnale KarS § 25 lg-te 1 ja 2 - § 298 lg 2 järgi maakohtu poolt mõistetud ühe aasta ja kuue kuu pikkune vangistus jääb alla sanktsioonis ettenähtud miinimumkaristuse määra. Maakohus ei ole alla alammäära karistuse mõistmist põhistanud, kuid kuna kohtuotsust vaidlustas vaid kaitsja, ei ole ringkonnakohtul seaduslikku alust selles osas kohtuotsust muuta. Ringkonnakohus leidis, et karistust kergendavate asjaolude arvestamata jätmist on maakohus piisavalt põhjendanud ja apellatsioon neid põhjendusi ei kummuta. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga ka A. Pärna karistusest tingimisi vabastamata jätmise osas.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

A. Kalmer on täielikult eitanud 200 grammi kokaiinisegu omandamist R. Pärnalt ja kuivõrd selles kuriteos on A. Kalmeri süüd puudutavaks tõendiks vaid R. Pärna ütlused, siis on kohus rikkunud KrMS § 7 lg-s 3 sätestatud põhimõtet, et kriminaalmenetluses kõrvaldamata kahtlused süüdistatava süüdiolekus tuleb tõlgendada tema kasuks. 7.3 Alusetud on maa- ja ringkonnakohtu seisukohad 200 g narkootilise aine kokaiinisegu olemasolu, selles puhta kokaiini sisaldumise, segu koguse ja selle üleandmise kohta. Vastavate tõendite puudumist ei saa asendada R. Pärna paljasõnaline ja vastuoluline väide tema omandatud ja edasiantud aine kohta. Maa- ja ringkonnakohtu järeldused aine omaduste ja koguse osas ei rajane tõenditel. 7.4 A. Kalmerit süüdimõistev otsus P. Vaheriga seotud kuritegudes rajaneb määravas ulatuses viimase ütlustele. Maakohus avaldas kohtus P. Vaheri eeluurimisel antud ütlused, sest viimane keeldus kohtus ristküsitluse käigus ütluste andmisest. Ringkonnakohus leidis, et P. Vaheri ütlused on kooskõlas nii R. Pärna ütlustega kui ka teiste kohtu uuritud tõenditega. Kassaatorid leiavad, et ringkonnakohus ei ole apellatsiooni väiteid seoses P. Vaheri ütlustega analüüsinud ega neile vastanud, olles seisukohal, et P. Vaheri ütlused on vastuolulised ja ebajärjekindlad ning seetõttu mitteusaldusväärsed, mistõttu kohtud oleksid pidanud need tõendite kogumist välja jätma. P. Vaheri ütlused ei ole kasutatavad ka seetõttu, et kaitsjatel ja süüdistataval A. Kalmeril puudus võimalus P. Vaherit küsitleda. Kuivõrd A. Kalmerit süüdimõistvad kohtuotsused tuginevad määravas ulatuses vaid P. Vaheri ütlustele, siis on oluliselt rikutud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 6 punkti 3 alapunktis d) sätestatud õiglase kohtupidamise miinimumnõuet. 7.5 Kui võistlevas kohtumenetluses on kaitsjal tekkinud kahtlus jälitustoimingu seaduslikkuses ja ta taotleb

kohtult

seaduslikkuse

kontrollimist,

on

kaitsja

taotluse

rahuldamata

jätmise

ja

jälitustoiminguks loa andmise määruse välja nõudmata jätmisega kohtu poolt oluliselt rikutud kriminaalmenetlusõigust, täpsemalt kohtumenetluse võistlevuse põhimõtet. Maakohus oleks pidanud tuvastama jälitustoimingute tegemise seaduslikkuse. Kassatsioonis leitakse, et teabesalvestus peab olema obligatoorselt kohtuliku uurimise esemeks. Kuivõrd maakohus pole KrMS § 15 lg 1 nõudeid eirates enamikku teabesalvestustest uurinud, siis on ta oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust. Sellest tulenevalt tuleb jälitustoimingute protokollid jätta tõendikogumist välja. 7.6 Ringkonnakohus ei avaldanud maakohtus uuritud tõendeid, mistõttu on ta rikkunud KrMS § 15 lg 2 p 2 nõudeid, mille kohaselt võib ringkonnakohtu kohtulahend tugineda tõenditele, mida on maakohtus vahetult uuritud ja mis on apellatsioonimenetluses avaldatud.

seisukoht, et salvestis kui tõend ei ole oluline ja R. Pärna süü on tõendatud tuginedes teistele tõenditele. 8.2 Mõistes R. Pärnale karistust KarS § 184 lg 2 p 2 järgi on maakohus jätnud arvestamata süüdistatava käitumise pärast kuriteo toimepanemist. Maakohtu otsuses ei ole põhjendatud, miks oli R. Pärnale vaja mõista prokuröri poolt taotletust raskem karistus. Maakohus on raskema karistuse mõistmisega väljunud võistlevuse printsiibi raamidest. Kaitsja arvamuse kohaselt ei ole R. Pärn selline isik, kelle suhtes tuleb vältimatult kohaldada reaalset vabaduskaotuslikku karistust. 8.4 R. Pärna poolt toimepandud samaliigilisi kuritegusid arutati erinevates kohtumenetlustes ja erinevate kuritegude eest määrati iseseisvad karistused, millega halvendati R. Pärna olukorda seeläbi, et kohtuotsuste kogumis mõistetud liitkaristus on raskem kui oleks võinud olla ühe kohtuotsusega mõistetud karistus.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

kohtuotsuse põhjenduste alusel lugejale jälgitav (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsused kriminaalasjas nr 3-1-1-85-00 - RT III 2000, 23, 253 ja kriminaalasjas nr 3-1-1-47-04 - RT III 2004, 17, 208). Kolleegium on seisukohal, et mitme süüdistatavaga ja paljude kuritegudega kriminaalasjas tähendab eelöeldu vältimatult ka seda, et kohtuotsuse pinnalt peab olema jälgitav, millise tõendi alusel luges kohus tõendatuks igale üksikule süüdistatavale omistatud eraldiseisvad kuriteod. Ainult sellisel juhul on kohtukaebemenetluses võimalik kontrollida kohtu siseveendumuse kujunemist olukorras, kus kohtumenetluse pooled vaidlustavad näiteks kohtuotsust KrMS § 321 lg 2 p 4 mõttes vaid osaliselt. 12.2 Kolleegium leiab, et käesolevas kriminaalasjas Pärnu Maakohtu 13. veebruari 2008. a süüdimõistev kohtuotsus nendele nõuetele ei vasta. A. Kalmerile ja R. Pärnale esitatud süüdistusaktist nähtuvalt on neile KarS § 184 lg 2 p-de 1 ja 2 alusel omistatud erineval arvul erinevaid kuritegusid, mille tõendatus peab KrMS § 312 p-de 1 ja 3 kohaselt olema kohtuotsuses eraldi analüüsi esemeks. Maakohtu otsuses on aga selle asemel piirdutud vaid tõendite loetlemisega nende sisu refereerides, seostamata neid konkreetse süüdistatava ja talle omistatud üksikute kuritegudega. Kolleegium kordab oma varasemat seisukohta, et tõendite loetlemine kohtuotsuses ei ole käsitatav kohtuotsuse põhistusena KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes, ning et tõendite hindamine nende kogumis tähendab muuhulgas erinevatest tõenditest tulenevate andmete asetamist omavahelisse konteksti sidustatuna kuriteokoosseisu tunnustega (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 17. novembri 2006. a kohtuotsus kriminaalasjas nr 3-1-1-100-06 - RT III 2006, 44, 369; Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 1. aprilli 2004. a kohtuotsus kriminaalasjas nr 3-1-1-16-04 - RT III 2004, 10, 119). Et Pärnu Maakohtu otsuse alusel ei ole arusaadav, milliste tõendite alusel on kohus lugenud tõendatuks üksikud A. Kalmerile ja R. Pärnale KarS § 184 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi inkrimineeritud kuriteod, siis ei ole Riigikohtul võimalik ka vastata kassatsioonides esitatud etteheidetele, et kohtud on A. Kalmerit ja R. Pärna nimetatud sätete alusel süüdi tunnistades muuhulgas tuginenud lubamatutele tõenditele, rikkudes seeläbi oluliselt kriminaalmenetlusõigust. II 13.1 Kolleegium nõustub A. Kalmeri kaitsjate kassatsiooni väidetega puutuvalt süüdistatavate suhtes kohtueelses menetluses läbi viidud jälitustoimingu seaduslikkuse kontrollimisse. Kriminaalasja materjalist nähtuvalt on A. Kalmeri kaitsjad esitanud maakohtu istungil taotluse kontrollida A. Kalmeri suhtes teostatud jälitustoimingute - andmete kogumine üldkasutatavate tehniliste sidekanalite kaudu edastatavate sõnumite kohta ja tehniliste sidekanalite kaudu edastatava teabe või muu teabe salajane pealtkuulamine, -vaatamine ja salvestamine - läbiviimise seaduslikkust, paludes maakohtul selleks välja nõuda vastava jälitustoimiku. Maakohtu istungiprotokolli kantud määrusest nähtuvalt jättis kohus nimetatud taotluse rahuldamata (III kd, lk 43-44). 13.2 Jälitustoimingute (KrMS 3. ptk 8 jagu) näol on tegemist spetsiifiliste tõendi kogumisele suunatud

menetlustoimingutega,

mida

iseloomustab

eelkõige

nende

teostamise

varjatus

jälitustoimingutele allutatud isikute eest. Jälitustoimingule allutatute teadmatus nende suhtes läbiviidava toimingu suhtes võib riivata põhiõigusi intensiivsemalt kui mis tahes muu

uurimistoimingu teostamine. Tõenduslikust aspektist tähendab jälitustoimingu salajasus, et süüdistatav saab tema kohta sel viisil kogutud tõenditest teadlikuks alles pärast konkreetse toimingu teostamist, millest tulenevalt on tal takistatud KrMS §-s 34 loetletud õiguste realiseerimine. Kindlustamaks jälitustoimingu salastatust on jälitusasutuste poolt jälitustegevuse käigus kogutud teave ning teabe kogumisel kasutatud meetodeid, taktikat ja vahendeid käsitlev teave, välja arvatud teave, mille avalikuks tulek ei kahjusta Eesti Vabariigi julgeolekut, tunnistatud riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse § 8 p 1 mõttes riigisaladuseks, millele juurdepääsuõigus on piiratud. Jälitustoiminguga kaasneda võivast põhiõiguste riivest kantuna on seadusandja kehtestanud ka garantiidesüsteemi, mille keskseks osaks on KrMS §-des 116, 118 ja 119 loetletud iseäranis intensiivselt põhiõigusi riivavate jälitustoimingute teostamise lubatavus üksnes KrMS § 114 sätestatud korras väljastatud eeluurimiskohtuniku loa alusel. Jälitustoimingu kirjeldatud eripäraga on põhjendatav ka KrMS §-s 111 sätestatu, mille kohaselt on jälitustoiminguga saadud teave tõend, kui selle saamisel on järgitud seaduse nõudeid. Tsiteeritud sättest järeldub, et erinevalt muudest tõendi kogumise viisidest toob mistahes jälitustoimingu käigus toimunud seaduserikkumine endaga automaatselt kaasa saadud teabe tõendina kasutamise lubamatuse. 13.3 KrMS § 111 nõuete täitmist tõendi kogumisel peab olema võimalik kontrollida kõigil kohtumenetluse pooltel. Sellest tulenevalt ja arvestades jälitustoimingu kirjeldatud eripära, eriti jälitustoimingule kui riigisaladusele juurdepääsuõiguse piiratust silmas pidades, leiab kolleegium, et erinevalt muudest kohtuliku arutamise käigus esitatavatest taotlustest (nt KrMS §-d 276, 297 ja 298) ei saa kohus jätta rahuldamata kohtumenetluse poole taotlust kontrollida jälitustoimingu seaduslikkust. Ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõttega ei ole kooskõlas olukord, kus kohus võib süüdimõistvat kohtuotsust tehes tugineda muuhulgas tõendile, mille saamise seaduslikkust pole süüdistataval ega tema kaitsjal olnud võimalik kontrollida. Seega lasub kohtul vastava taotluse esitamise korral kohustus veenduda eeskätt jälitustoimingu lubatavuse eelduseks oleva kohtu või prokuratuuri loa olemasolus ning selles, et tõendina kasutatav teave on saadud just lubatud toimingute käigus ja loas märgitud ajavahemikul. Mõistagi tuleb kohtul jälitustoimingu seaduslikkust kontrollides tagada seda puudutavate dokumentide kui riigisaladuse kaitstus, millest tuleneb jälitustoimiku materjali avaldamise keeld kohtulikul arutamisel. Kujundanud jälitustoimiku pinnalt oma seisukoha konkreetses kriminaalasjas läbiviidud jälitustoimingu seaduslikkuse osas, saab kohus selle kohtulikul arutamisel siiski avaldada. Kohtu sellekohase järelduse avaldamine kohtumenetluse pooltele peab nähtuma istungiprotokollist ning vajaduse korral ka kohtuotsusest. Eelöeldu ei välista enesestmõistetavalt jälitustoimingu seaduslikkuse kontrolli kohtu omal algatusel, kui kohtul tekivad sellekohased

kahtlused.

Kui

küsimus

jälitustoimingu

seaduslikkusest

tõstatatakse

apellatsioonimenetluses, tuleb seda kontrollida ringkonnakohtul. 13.4 Eeltoodust tulenevalt leiab kolleegium, et jättes rahuldamata A. Kalmeri kaitsjate taotluse kontrollida kohtueelses menetluses süüdistatava suhtes teostatud jälitustoimingu seaduslikkust, rikkus maakohus oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes. III

14.1 Kolleegium ei nõustu seevastu A. Kalmeri kaitsjate kassatsioonis esitatud väitega, et jälitustoiminguga saadud tõendiks saab olla vaid teabesalvestis, mida kohus peab vahetult uurima, mitte aga jälitustoimingu protokoll. Kolleegium märgib, et KrMS § 63 lg 1 kohaselt võib kehtivas kriminaalmenetlusõiguses süüküsimuse lahendamisel tugineda vaid nimetatud sättes loetletud tõendiliikidele. Seega on seadusandja isiku süüd puudutavate asjaolude tuvastamisel otsustanud nn range tõendamismenetluse kasuks, mida iseloomustab lubatud tõendiliikide ammendav loetelu. Teave kuriteo asjaolude kohta, mis ei ole protsessuaalselt vormistatud KrMS § 63 lg-s 1 nimetatud tõendiliikide kujul, pole menetlusõiguslikult lubatav. Seevastu kriminaalmenetluslike asjaolude selgitamiseks on seadusandja näinud KrMS § 63 lg-s 2 ette nn vaba tõendamismenetluse, mis tähendab, et menetlejad ega kohtumenetluse pooled pole seotud seaduses sätestatud tõendiliikidega. Kui range tõendamismenetluse põhimõtetest tuleneb ühelt poolt, et süü üle otsustades võib kohus tugineda üksnes KrMS § 63 lg-s 1 loetletud tõendiliikidele, siis teiselt poolt järeldub sellest ühtlasi, et kohus võib kriminaalasja lahendamisel otsuse rajada kõigile osundatud sättes nimetatud tõenditele. 14.2 KrMS § 63 lg 1 nimetab muu hulgas eraldi tõendiliigina ka jälitustoimingu protokolli. Kolleegium märgib, et KrMS § 113 lg 4 kohaselt lisatakse jälitustoimingu protokollile jälitustoiminguga saadud foto, film, heli- või videosalvestis või muu teabetalletus üksnes vajadusel. Kolleegium

loeb

selles

osas

asjakohatuks

kaitsjate

kassatsiooni

viited

Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi varasematele otsustele, milles loeti jälituse erandtoimingu puhul tõendiks just selle toimingu tulemina saadud tehnilist teabesalvestust. See praktika kujunes kriminaalmenetluse koodeksi (KrMK) kehtivuse ajal. KrMK § 48 lg 2 luges, erinevalt käesoleval ajal kehtivast KrMS § 63 lg-st 1, tõendiks just jälitustegevusega saadud foto, filmi, heli-, video või muu teabesalvestuse, mitte aga selle põhjal koostatud protokolli (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 2. detsembri 2004. a kohtuotsus kriminaalasjas nr 3-1-110-04 - RT III 2004, 38, 384). Et aga käesolevas kriminaalasjas jälitustoimingute tegemise ajal kehtinud KrMS § 63 lg 1 sätestas jälitustoimingu tulemina vormistatava tõendiliigina jälitusprotokolli, siis peab kohtuliku uurimise esemeks olema eeskätt jälitustoimingu protokoll. Seega polnud kohtul ühtki takistust võtta kohtuotsuse tegemisel aluseks teiste tõendite kõrval ka A. Kalmeri suhtes teostatud jälitustoimingute - andmete kogumine üldkasutatavate tehniliste sidekanalite kaudu edastatavate sõnumite kohta ja tehniliste sidekanalite kaudu edastatava teabe või muu teabe salajane pealtkuulamine, -vaatamine ja salvestamine - põhjal koostatud jälitusprotokolle. 14.3 Kolleegium märgib, et eelöeldu ei välista siiski jälitustoimingu protokolli kui tõendi usaldusväärsuse vaidlustamist kohtulikul arutamisel. Nimelt nähtub KrMS §-dest 117 ja 118, et A. Kalmeri suhtes läbi viidud jälitustoimingute vahetuks tulemiks saab olla eelkõige teabesalvestis. KrMS § 63 lg-s 1 nimetatud jälitusprotokoll kujutab endast seega konkreetse teabesalvestise üleskirjutust. Nii sätestab näiteks KrMS § 118 lg 2 otseselt, et salajasel pealtkuulamisel või vaatamisel salvestatud teabest kantakse jälitusprotokolli kriminaalasja lahendamiseks vajalik osa. Eeltoodust järeldub aga samuti, et jälitusprotokolli vastavust tehnilisele teabesalvestisele peab olema võimalik kontrollida, kuna olles viimase pinnalt koostatud nn tuletatud tõendiks, ei ole välistatud

näiteks inimlike eksimuste esinemine teabesalvestisel fikseeritu vormistamisel jälitusprotokolliks. Kolleegium on seisukohal, et kui kohtumenetluse poolel või kohtul on tekkinud kahtlus jälitustoimingu protokollis kajastatud teabe õigsuses, tuleb kohtulikul arutamisel kontrollida jälitusteabe kirjaliku fikseerimise tulemuse ehk jälitusprotokolli vastavust jälitustoiminguga saadud salvestise sisule, kuulates või muul viisil vahetult uurides teabesalvestist ennast. IV

A. Kalmerit ja R. Pärna süüdistatakse narkootilise aine suures koguses ebaseaduslikus käitlemises grupis koos P. Vaheriga, mistõttu kooskõlas Riigikohtu üldkogu 24. aprilli 2000. a otsusega kriminaalasjas nr 3-1-2-1-00 (RT III 2000, 16, 169, p 13) ja kriminaalkolleegiumi 23. mai 2008. a otsusega kriminaalasjas nr 3-1-1-18-08 (RT III 2008, 25, 166, p 13) tuleb vältida ühes ja samas kuriteos osalenud isikute kriminaalasja arutamist erinevates menetlustes. Tulenevalt maakohtu poolt kriminaalmenetlusõiguse olulisest rikkumisest ja kasutades KrMS § 352 lg-s 6 sätestatud Riigikohtu õigust väljuda kassatsiooni piiridest, peab kriminaalkolleegium käesoleval juhul põhjendatuks laiendada kriminaalasja läbivaatamise piire ka P. Vaherile ja kõigile KarS § 184 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi inkrimineeritud kuritegudele. Seega tuleb kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu tühistada Pärnu Maakohtu 13. veebruari 2008. a ja Tallinna Ringkonnakohtu 28. mai 2008. a kohtuotsused ka P. Vaheri süüdimõistmises ja karistamises KarS § 184 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi. VI 17.1 Kohtupraktika ühtlustamiseks peab kolleegium esitatud kassatsioonide piiridest väljuvalt vajalikuks selgitada ka DNA ekspertiisi eksperdiarvamusse puutuvat. Kriminaalasja materjalist nähtuvalt on menetleja käesolevas asjas tõendamiseseme asjaolude tuvastamiseks määranud ka DNA ekspertiisi. Eksperdile on esitatud kaks küsimust. Esiteks, kas ekspertiisiks esitatud pulbrilisel ainel või selle pakendil on R. Pärna DNA, ning teiseks, kas ekspertiisiks esitatud esemetel (kindad, paberkott jm) on R. Pärna, P. Vaheri või A. Kalmeri DNA-d. Menetleja määruse põhjal on Kohtuekspertiisi ja Kriminalistika Keskus koostanud ekspertiisiakti nr GE-4524-04/9392 (II kd, lk 37-40). 17.2 Vastavalt KrMS § 107 lg 3 p-dele 1 ja 2 tuleb ekspertiisiakti põhiosas obligatoorselt esitada uuringute kirjeldus, uuringutulemuste hindamise andmed ja eksperdiarvamuse põhjendus. Nõutavad andmed tuleb ekspertiisiaktis kohustuslikult kajastada põhjusel, et nende pinnalt on menetlejal ja kohtumenetluse pooltel võimalus veenduda eksperdiarvamuse põhjendatuses ning jälgida arvamusele jõudmise käiku. Ekspertiisiakti vastavus esitatud nõuetele tagab ühtlasi ka süüdistatava kaitseõiguse, kuna vaid nende täitmine tagab eksperdiarvamuse põhjendatuse kontrolli. Käesolevas kriminaalasjas koostatud DNA ekspertiisi aktis nr GE-4524-04/9392 on lühidalt märgitud DNA analüüsiks kasutatud meetodid, kuid täielikult on jäetud näitamata nende meetodite kasutamise põhjal saadud tulemused, mis on DNA ekspertiisi uurimusliku osa lahutamatu lüli, sest eksperdiarvamus ise rajaneb ainuüksi nendele. Seetõttu ei ole arusaadav, milliste andmete alusel on ekspert teinud süüdistatavaid puudutavad järeldused. Kolleegium on seisukohal, et kirjeldatud kujul ei vasta ekspertiisiakt KrMS § 107 lg 3 p-de 1 ja 2 nõuetele, muutes selles esitatud eksperdiarvamuse kohtukõlbmatuks tõendiks arvamuse kontrollimatuse tõttu. Kohtukõlbmatule tõendile tuginemine otsuse tegemisel moodustab kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise KrMS § 339 lg 2 mõttes. 17.3 Vaatamata eelöeldule peatub kolleegium täiendavalt ka kõnealuse ekspertiisiakti arvamuslikul osal. Vastusena menetleja küsimustele (vt ülal p 17.1) on ekspert märkinud valdavalt, et: "/--/ analüüsiks võetud proovid on segaproovid, milledes sisalduv bioloogiline materjal pärineb enam kui ühelt inimeselt. Nende segaproovide analüüsil saadud tulemuste alusel ei saa kindlalt välistada

P. Vaherilt pärineva bioloogilise materjali sisaldumist nendes segaproovides. Saadud tulemuste alusel ei ole võimalik teha usaldusväärseid järeldusi R. Pärnalt ja/või A. Kalmerilt pärineva bioloogilise materjali sisaldumise/mittesisaldumise kohta nendes segaproovides" (eksperdiarvamuse p-d 3-7). 17.4 Kolleegium märgib, et Riigikohtu senises praktikas on põhimõtteliselt aktsepteeritud tõendina kategoorilise eksperdiarvamuse kõrval ka tõenäolikku arvamust (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

26. aprill 2002. a kohtuotsus kriminaalasjas nr 3-1-1-51-02 - RT III 2002, 14, 158 ja Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20. juuni 2003. a kohtuotsus kriminaalasjas nr 3-1-1-82-03 - RT III 2003, 25, 251). Ühtlasi osutab kolleegium oma varasemas praktikas kujunenud seisukohale, et kui süüdistatav kasutab kohtulikul uurimisel KrMS § 35 lg-st 2 ja § 34 lg 1 p-st 1 tulenevat õigust ütlusi mitte anda ja jätta küsimustele vastamata, lubab KrMS § 294 p 1 avaldada tema eeluurimisel antud ütlused, kuid kasutades neid kohtuotsuse tegemisel peab kohus täiendavalt arvestama Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi Konventsioon) art 6 §-st 3(d) tulenevate piirangutega. Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikas on nimetatud sätet kohaldades asutud seisukohale, et süüdistuse tuginemine kas täielikult või olulises osas kohtueelses menetluses antud ütlustele, mida andnud isikut ei ole süüdistataval olnud võimalik istungil või kohtueelses menetluses küsitleda, rikub Konventsiooni art 6 garantiisid (lahend Luca v. Itaalia 27. 02. 2001). Seejuures ei tule "tunnistaja" all art 6 §-s 3(d) tähenduses mõista ainult tunnistajat selle mõiste otseses tähenduses, vaid ka kaassüüdistatavat, kes annab ütlusi teise kaassüüdistatava vastu. Seega võib kohus avaldada kohtulikul arutamisel ütluste andmisest keeldunud isiku ütlused, kuid süüdistatava suhtes tehtud süüdimõistev otsus ei või tugineda täielikult või määravas ulatuses sellise isiku ütlustele, keda süüdistataval ei olnud võimalik küsitleda (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsused asjas nr 3-1-1-

98-02, p 7 - RT III, 2002, 26, 300 ja asjas nr 3-1-1-127-06 p 9 - RT III 2007, 11, 86). VIII

Pärnu

Maakohtule

uueks

arutamiseks.

Muus

osas,

s.h

Raimond

Pärna

süüditunnistamises ja karistamises KarS § 25 lg-te 1 ja 2 - § 298 lg 2 järgi jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium Pärnu Maakohtu 13. veebruari 2008. a ja Tallinna Ringkonnakohtu 28. mai 2008. a otsused muutmata. Kaitsjate kassatsioonid tuleb rahuldada osaliselt. Hannes Kiris, Ott Järvesaar, Priit Pikamäe

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.