Eesti Vabariigi nimel Kohus
Tartu Maakohus
Kohtunik
Alo Noormets
Otsuse tegemise aeg ja koht
12.12.2024, Põlvas
Tsiviilasja number
2-23-150097
Tsiviilasi
B2 Impact OÜ (endine OK Incure OÜ) hagi T.V vastu võlgnevuse nõudes
Tsiviilasja hind Menetlusosalised ja nende esindajad
3187,42 eurot Hageja: B2 Impact OÜ (registrikood 11542046, asukoht XXX, 10617 Tallinn), lepinguline esindaja: Anzhela Ternikova Kostja: T.V (isikukood XXX)
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
Edasikaebamise kord Menetlusosalisel on õigus esitada apellatsioonkaebus Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Kohus selgitab, et vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg-le 6 peab menetlusabi taotlemise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
1 (5)
Eesti õigusese üle võetud võlaõigusseaduse (VÕS) § 402-421. Euroopa Kohtu praktikast (Euroopa Kohtu kohtuasjad C-147/16 Karel de Grote ja C -154/15 Francisco Gutiérrez Naranjo v Cajasur Banco SAU jt) lähtuvalt on kohtul kohustus hinnata tüüptingimusi omal algatusel (ex officio) ka siis, kui tarbija ise tüüptingimuste ebaõigluse küsimust ei tõstata. Samuti on kohtu kohustus kontrollida võlausaldaja poolt lepingueelsete kohustuste täitmist ja kohaldada ametiülesande korras lepingu tühisuse sanktsiooni (Euroopa Kohtu kohtuasi C679/18, OPR-Finance s.r.o. versus GK). Selline kohustus kaitseb tarbijate nõrgemat positsiooni, kuna nad ei pruugi olla teadlikud oma õigustest. Direktiivi mõtte kohaselt lasub tõendamiskoormus ja asjaolude väljatoomise kohustus võlausaldajal. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja VÕS § 403 4 lg 1 järgi enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma ja hindama tarbija krediidivõimelisust. Riigikohus on selgitanud, et krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamise kohustuse põhisisu on hinnata krediidisaaja krediidivõimelisust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta, tagades selliselt, et laenuvõtja ei satu krediidi tõttu „laenuorjusse“, mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara (sh eluaseme) ja muutuda maksejõuetuks (vt RKTKo 31.01.2018 2-14-21710, p 25.3; 19.02.2014 3-2-1-16913, p 21). Seega ei saa krediidiandja lähtuda laenutaotluse rahuldamisel üksnes kliendi esitatud informatsioonist, seda mõistlikult kontrollimata. Vastasel juhul ei saavutaks vastutustundliku laenamise põhimõte oma eesmärke. VÕS § 4034 lg 2 teise lause kohaselt peab krediidiandja tarbija krediidivõimelisuse hindamisel arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel, sealhulgas tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teised varalised kohustused, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju, määrates vajalike hindamistoimingute ulatuse vastavalt tarbijakrediidilepingu tingimustele, tarbija kohta olemasolevatele andmetele ja võetava rahalise kohustuse suurusele. VÕS § 4034 lg 2 kolmas lause näeb ette, et teises lauses sätestatud kohustuse täitmisel peab krediidiandja lähtuma ka krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 p-des 1–7, lg 2 p-des 1–3, lg 3 p-des 1–3 ja lg-s 7 sätestatust. Krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku teabe omandamiseks peab krediidiandja VÕS § 4034 lg 3 esimese lause järgi vajaduse korral küsima tarbijalt teavet ja kasutama asjakohaseid andmekogusid. VÕS § 4034 lg-st 4 tulenevalt ei saa tarbija krediidivõimelisuse hindamine toimuda üksnes tarbija esitatud andmete pinnalt, vaid krediidiandja peab KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 kohaselt tarbija esitatud teavet mõistlikul viisil kontrollima. Eelkõige tuleb seejuures küsida tarbijalt tema pangakonto väljavõte ja hinnata seda, kui muud andmed ei ole piisavad. VÕS § 4034 lg 6 kohaselt võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist peab VÕS § 403 4 lg 13 järgi vaidluse korral tõendama krediidiandja.
aga kohtu hinnangul krediidiandjal tekkida VÕS § 4034 lg 6 tähenduses veendumust, et kostja on krediidivõimeline. Kohtule esitatud tõenditest nähtuvalt on krediidiandja krediidilepingut sõlmides tuginenud üksnes kostja poolt telefonivestluses avaldatule ning maksehäireregistri andmetele. Kõrgema kohtu praktika kohaselt ei saa lugeda piisavaks laenu taotlemisel avaldatud andmetest ja riiklikest registritest saadavaid andmeid, kuivõrd need ei anna sellist teavet taotleja tegeliku maksevõime kohta nagu pangakonto väljavõtetest nähtuv. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on peetud kohtupraktikas minimaalselt piisavaks nõuda laenutaotlejalt tema pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pika ajavahemiku kohta, et adekvaatselt hinnata tema krediidivõimet (Tln RngKo 8.11.2021 nr 2-20-106661, p 55). Kohus leiab, et hageja väljatoodud asjaolude põhjal ei saa asuda seisukohale, et krediidiandja on kostjale krediidi andmisel järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kohus selgitab, et seadusest ei tulene erisusi tarbija krediidivõime hindamisel tulenevalt laenusumma suurusest (vt nt Tartu Ringkonnakohtu 19.05.2023 määrus tsiviilasjas nr 2-21-142816, p 8). Kohtu hinnangul ei ole krediidiandja krediidi andmisel kontrollinud kostja esitatud teavet tema sissetulekute ja kohustuste kohta piisaval määral. Ainuüksi isikul aktiivsete maksehäirete puudumine ei anna alust väita, et kostja finantsvõimekust on kontrollitud ja tema maksevõime on piisav laenukohustuse nõuetekohaseks täitmiseks. Hagiavaldusest ei nähtu, et krediidiandja oleks küsinud kostja pangakonto väljavõtet, kuigi maksehäireregistri andmed ei võimalda isegi mõistlikul määral kontrollida kostjal finants- ja muude kohustuste olemasolu ja suurust. Hageja ei ole välja toonud, et krediidiandja oleks üldse kostjalt tema sissetuleku ja kohustuste kohta mingeid dokumente küsinud või vähemalt teinud ettepaneku neid esitada ning kostja oleks jätnud nõutud teabe esitamata. Krediidiandjat ei vabasta kliendi maksevõime kontrollimisest ka viide kostja esitatud andmete tõesusele tuginemisele.
tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kuivõrd kostja ei ole kohtule esile toonud, et kostjal oleks tekkinud käesolevas tsiviilasjas menetluskulusid, määrab kohus, et hageja poolt kostjale hüvitamisele kuuluvad menetluskulud puuduvad.
5 (5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.