TF Bank AB (publ.) Eesti filiaal hagi V S vastu võlgnevuse nõudes Tsiviilasja hind 11 677.07 eurot.
Menetlusosalised esindajad
ja
nende Hageja: TF Bank AB (publ.) Eesti filiaal (RK 14304235), lepinguline esindaja Kristiine Urb Kostja: V S (IK xxxx)
Asja läbivaatamine
kirjalik menetlus, kohtuistung 27.05.2026
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada TF Bank AB (publ.) Eesti filiaali hagi V Se vastu võlgnevuse nõudes osaliselt.
2.Välja mõista V Selt TF Bank AB (publ.) Eesti filiaali kasuks:
põhivõlgnevus 2949.58 eurot;
2.2.viivis põhivõlalt 2949.58 eurot alates käesoleva otsuse jõustumisest kuni põhinõude täitmiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
3.Jätta resolutsiooni punktis 2 välja mõistetut ületavas osas hageja nõuded kostja vastu rahuldamata.
4.Jätta menetluskulud 28% ulatuses V Se ja 72% ulatuses TF Bank AB (publ.) Eesti filiaali kanda.
6.Välja mõista V Selt TF Bank AB (publ.) Eesti filiaali kasuks menetluskulu 333.20 eurot ja viivis menetluskuludelt VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses tasumata summalt alates käesoleva otsuse jõustumisest kuni täitmiseni.
7.V Sel tuleb TF Bank AB (publ.) Eesti filiaali kasuks väljamõistetud menetluskulud tasuda Julianus Inkasso OÜ arvelduskontole nr xxxx viitenumbriga 713381919. Edasikaebamise õigus Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule (aadress Kalevi 1, 51010 Tartu; e-post [email protected]; e-toimik https://etoimik.rik.ee/) 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kätte toimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel käesoleva otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada 1/6
kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitaja ei taotle selle lahendamist istungil. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.TF Bank AB (publ.) Eesti filiaal (hageja) esitas 07.08.2023 Viru Maakohtule hagiavalduse V Se (kostja) vastu põhivõlgnevuse 6836.71 eurot, intressi 424.43 eurot, haldustasu 11.60 eurot, sissenõudmiskulude 50 eurot, viiviste 3062.19 eurot ja lisanduva viivise nõudes. Hagiavalduse kohaselt on hageja nõude aluseks kostja ja hageja vahel sõlmitud 25.10.2017 laenuleping nr xxxx ning 14.05.2018 ja 14.01.2019 lisalaenu- ja refinantseerimislepingud. Lepingute alusel sai kostja laenu kokku 9600 eurot (koos lepingutasuga 10 055 eurot), mille kostja kohustus tagastama vastavalt kokkulepitud maksegraafikule, viimase lepingu järgi perioodil 10.02.2019-10.01.2026. Kuna kostja ei täitnud maksegraafikust tulenevaid kohustusi tähtaegselt, saatis hageja 10.03.2021 kostjale lepingu ülesütlemise hoiatuse täiendava tähtaja andmisega. Hageja ütles lepingu 25.03.2021 üles, kuna kostja ei tasunud võlgnevust ka täiendava tähtaja jooksul. Kostja jäi maksetega võlgnevusse alates 23. osamaksest (10.12.2020) kuni ülesütlemisele eelnenud 26. osamakseni (10.03.2021). Kostja krediidivõimelisuse hindamisel võttis hageja arvesse kostja esitatud teavet, kontrollis avalikke andmebaase, maksehäireregistrit ja konto väljavõtet. Hageja täiendavate selgituste kohaselt tegi krediidiandja kostja varalist seisundit ja regulaarset sissetulekut kontrollides päringud pensioniregistrisse, mille põhjal krediidiandja selgitas välja, et: 1) 25.10.2017 leping - päring tehtud mai-oktoober 2017 kohta, neto vähemalt 958 eurot, kuumakse 100.32 eurot, taotluses muud kohustused 0 eurot, kätte jääb vähemalt 857.68 eurot; 2) 15.05.2018 leping - päring november 2017-aprill 2018 kohta, neto vähemalt 927 eurot, kuumakse 111 eurot, taotluses muud kohustused 200 eurot, kätte jääb vähemalt 616 eurot; 3) 14.01.2019 leping- päring juuli-detsember 2018 kohta, neto vähemalt 1041 eurot, taotluses muud kohustused 120 eurot, kuumakse 176.50 eurot, kätte vähemalt 744.50 eurot. Hageja leiab, et on omandanud teabe, mis võimaldas hinnata, kas kostja on võimeline laenulepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma. Hagejal on tekkinud sissenõudmiskulu 50 eurot 09.06.2021, 26.07.2021 ja 22.04.2022 tasuliste kirjade saatmisega ja muude makseviivitusega tekkinud kuludena. Hageja esitas 30.12.2024 täiendavad selgitused ja nõuete ümberarvestuse, mille kohaselt kostja sai lepingute alusel laenu kokku 10 080 eurot (s.o 2625+3150 + 4305, sisaldab lepingutasu) eurot ning on teinud tagasimakseid lepingule kogusummas 6650.42 eurot. Seega kui kohus leiab, et hageja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis tuleb kostjal tagastada lepingute alusel saadud summa 3429.58 eurot (10080 - 6650.42). Kuivõrd sellisel juhul ei saa lugeda lepingut 25.03.2021 kehtivalt ülesöelduks, kuna kostja ei olnud selleks hetkeks maksetega võlgnevuses (30.12.2024 seisuga sissenõutav põhiosa 5888.20 eurot), palub hageja veel sissenõutavaks mitte muutunud võlgnevuse välja mõista edasiulatuva võlgnevusena. Hageja nõuab edasiulatuvat viivist põhivõlgnevuselt alates kohtuotsuse jõustumisest.
2.Kostjale on hagimaterjalid koos hagi menetlusse võtmise määrusega 22.03.2024 ning hageja 30.12.2024 esitatud selgitused ja ümberarvestus 09.05.2026 kättetoimetamise portaali vahendusel kätte toimetatud. Kostja ei ole kohtule vastust hagile esitanud.
3.27.05.2026 kohtuistungil osales menetlusosalistest hageja. Kostja palus kohtule 26.05.2026 saadetud avalduses korraldada kohtuistung ilma tema osavõtuta. 2/6
Hageja selgitas, et kõik olemasolev vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohta on esitatud, lisatõendeid esitada ei ole. Hageja jääb esialgse nõude juurde, kuid esitab alternatiivse nõude ümberarvestuse alusel ja arvestades, et tänaseks on laenu tähtaeg saabunud. Hageja arvestab kõik põhiosa katteks, intress ei ole oluline, viivise määra osas jääb kohtu otsustada. Hageja täpsustas, et ümberarvestuse järgi on põhiosa nõue 2949.58 eurot, viivist taotleb põhivõlgnevuselt alates kohtuotsuse jõustumisest seadusjärgses määras ning menetluskuludeks on senini esitatud ja lisaks istungiks ettevalmistamise ja osalemise aeg 1,5 tundi.
KOHTU PÕHJENDUSED
4.Kohus, tutvunud hagiavalduse ja esitatud tõenditega, leiab, et hagi on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele osaliselt.
5.VÕS § 402 lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma majandus- ja kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Kostja on tarbija VÕS § 1 lg 5 tähenduses. Poolte sõlmitud 22.10.2017 (hagis 25.10.2017) väikelaenu lepingu (dtl 13-14) ning 14.05.2018 (dtl 23-24) ja 10.01.2019 (hagis 14.01.2018) (dtl 33-34) lisalaenu lepingute näol on seega tegemist tarbijakrediidilepinguga VÕS § 402 lg 1 tähenduses, kuna füüsilisest isikust kostja on saanud krediiti väljaspool oma majandustegevust. Hageja krediidiandjana on menetluses vaidlustamata asjaoludel täitnud lepingujärgse kohustuse, andes kostjale laenu kokku 9600 eurot (vastavalt väljamakse 2500 eurot, 3000 eurot ja 4100 eurot) ja võimaldades selle tagastada osamaksetena kokkulepitud maksegraafiku alusel, viimase lepingu järgi viimse osamakse tähtaeg 10.01.2026.
6.Riigikohus on selgitanud, et kohus ei saa lahendada asja tehingu alusel, mille kehtivust seadus imperatiivselt ei tunnista, ning seetõttu saab kohus tuvastada tehingu tühisuse, sh hinnata tehingu heade kommete vastasust ja muid tühisuse aluseid ka omal algatusel (nt RKTKo 05.04.2017, 3-2-117-17, p 20). Kuivõrd tarbijakrediidilepingute puhul on seadusandja seadnud VÕS §-st 5 tulenevale üldisele lepinguvabaduse põhimõttele krediidisaaja kaitseks mitmeid piiranguid, millest kõrvalekaldumine muudab kas lepingu tervikuna (VÕS § 4062 lg 1) või mh selles sisalduva intressikokkuleppe (VÕS § 4034 lg 7) tühiseks, siis peab kohus ka ilma tarbija sellekohaste vastuväideteta kontrollima, kas leping kehtib. Selline kohustus on kohtul alati, kui asjaolud viitavad tarbijakrediidilepingu sõlmimisele (RKTKm 24.11.2023, 2-21-13098, p 13).
7.Eesti Panga avaldatud andmete kohaselt oli krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kuue kuu keskmine krediidi kulukuse määr alates 01.07.2017 18,92%, alates 01.01.2018 18,81% ja alates 01.01.2019 20,01% (s.o on viimane avaldatud krediidi kulukuse määr enne vastava lepingu sõlmimist). VÕS § 4062 lg 1 esimeses lauses kehtestatud piirmääraks oli seega 22.10.2017 lepingu sõlmimise ajal 56,76%%, 14.05.2018 lepingu sõlmimise ajal 56,43% ja 10.01.2019 lepingu sõlmimise ajal ja 03.02.2020 lepingu sõlmimise ajal 60,03%. Kostjaga sõlmitud lepingute krediidi kulukuse määrad (vastavalt 28,30%, 25,43% ja 22,49% aastas) ei ületanud seega seadusega kehtestatud piirmäära.
8.Tarbijakrediidilepingu alusel tekkinud vaidluste lahendamisel on kohtul sõltumata menetlusliigist kohustus omal algatusel kontrollida, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet (RKTKm 24.11.2023, 2-21-13098, p-d 13 ja 17). Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja VÕS § 4034 lg 1 järgi enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud: 1) omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma ja 2) hindama tarbija krediidivõimelisust. Vastutustundliku laenamise põhimõtte kohaselt võib tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui krediidiandja on hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline (VÕS § 4034 lg 6). Krediidiandja peab enne laenu andmist veenduma, et tarbija suudab krediidi tagasi maksta oma jooksvast sissetulekust või muust 3/6
eluks otseselt mittevajalikust varast. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist peab tõendama hageja (TsMS § 232 lg 1, VÕS § 4034 lg 13). Riigikohus on selgitanud, et teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja omandama teabe kõigi teadaolevate asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta, sh teave tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teiste varaliste kohustuste, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju kohta (RKTKm, 24.11.2023, 2-21-13098, p 18). Kostjal on küll VÕS § 403 4 lg 3 järgi kohustus esitada laenu taotlemisel tõeseid andmeid, kuid krediidiandjal on VÕS § 4034 lg 4 ning krediidiandjate- ja vahendajate seaduse (KAVS) § 50 lg-te 3 ja 4 kohaselt vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks kohustus esitatud andmeid mõistlikke jõupingutusi rakendades kontrollida ja vajadusel lasta kostjal neid täpsustada (RKTKm, 24.11.2023, 2-21-13098, p 21, RKTKo 31.01.2018, 2-14-21710, p 29.3).
Kohus selgitas mh, et teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja VÕS § 403 4 lg 3 1. lause järgi vajaduse korral küsima tarbijalt teavet ja kasutama asjakohaseid andmekogusid. VÕS § 4034 lg-st 4 tulenevalt ei saa tarbija krediidivõimelisuse hindamine toimuda üksnes tarbija esitatud andmete pinnalt, vaid krediidiandja peab KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 kohaselt tarbija esitatud teavet mõistlikul viisil kontrollima. Kui krediidiandjal puudub mõne eelpool nimetatud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt. Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 (säte kehtis ka hageja nõude aluseks olevate lepingute sõlmimisel) järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks.
10.Hagiavalduse põhjal on hageja kontrollinud kostja maksevõimelisust taotlusest, avalikest andmebaasidest, maksehäireregistrist, kontoväljavõttelt ja pensioniregistrist nähtuvate andmete põhjal. Kohus leiab, et pensioniregistri päringuvastuse põhjal on võimalik kindlaks teha ja kontrollida taotleja esitatud andmeid tema regulaarsete sissetulekute kohta, kuivõrd see annab teavet vähemalt sotsiaalmaksuga maksustatavate tulude kohta. Hageja on kohtule esitanud ka kostja kontoväljavõtte (dtl 49-99), aga ei ole ka pärast kohtu sellekohast nõuet välja toonud, kas ja kuidas on hageja siit nähtuvaid andmeid kasutanud kostja maksevõime hindamisel ning millise lepingu osas, kuivõrd väljavõte on esitatud 01.12.2017-14.05.2018 kohta, s.o üksnes 14.05.2018 sõlmitu lepingu eelse perioodi kohta. Hageja ei ole menetluses välja toonud, milliste konkreetsete allikate ja andmete põhjal on hageja teinud kindlaks või kontrollinud võlgnikul finants- ja muude kohustuste olemasolu ja suurust ning jõudnud veendumusele, et kostja on tema regulaarseid sissetulekuid ja kohustusi arvestades maksevõimeline. Kohus osutab, et kostja taotluste (dtl 44, 46) põhjal oli tal nii 14.05.2018 kui 10.01.2019 lepingu sõlmimisel vähemalt üks alaealine ülalpeetav, kelle puhul on põhjendatud arvestada lapse ülalpidamiskohustusena vähemalt ühele vanemale langeva elatise miinimummäära ulatuses. Samuti kohtule esitatud kontoväljavõtte põhjal on ainuüksi valitud perioodil kostja sissetulek jäänud 540-1010 euro vahemikku, samas on kostja igakuiselt võtnud laenu 150-300 eurot, milline asjaolu näitab kohtu hinnangul, et kostja sissetulekust ei piisanud tema igakuiste kohustuste katmiseks ja ta võttis täiendavat laenu, et katta sissetuleku ja kohustuste vahelist puudujääki. Hageja ei ole kohtule esitanud tõendeid ega andmeid selle kohta, kas ja kuidas ta on kontrollinud kostja kohustusi 22.10.2017 ja 10.01.2019 lepingute sõlmimise eelselt. Kohus märgib, et hageja kontrollikohustust ei mõjuta see, kui kostja lepingut sõlmides kinnitab, et on krediidivõimeline ja leping vastab tema finantsolukorrale (vt TlnRnKo 28.08.2024, 2-22142669, p 11.2). Krediidiandjat ei vabasta kliendi maksevõime kontrollimisest ka viide kostja 4/6
esitatud andmete tõesusele tuginemisele. Käesoleval juhul ei ole hageja ka väitnud, et kostja oleks esitanud hagejale laenu taotlemisel ebaõigeid andmeid. Kohtu hinnangul oli seega hageja poolt laenu ja lisalaenu andmise otsustamise käigus läbi viidud kostja krediidivõime kontrollimine ebapiisav ja toimunud vastutustundliku laenamise põhimõtet rikkudes.
11.Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks on VÕS § 4034 lg 7 kohaselt see, et tarbijakrediidilepingu intressimääraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast ning muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Ka vastutustundliku laenamise kohustuse rikkumise korral tuleb VÕS § 396 kohaselt laenuks saadud rahasumma tagastada. Riigikohtu selgituse kohaselt peab krediidiandja ka kohtumenetluses vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise tõendamata jätmise korral esitama oma sissenõutavaks muutunud nõude tervikliku arvestuse, milles oleks arvestatud intressimäära ja muude kulude vähenemisega ja mille alusel saaks kohus hinnata, millises ulatuses on algse laenusumma tagasimaksed sissenõutavaks muutunud. Sellise arvestuse esitamise kohustust ei ole aga juhul, kui algse laenugraafiku järgi on kõigi osamaksete tasumise aeg saabunud, mistõttu on kogu laenusumma sissenõutavaks muutunud (RKTKm, 24.11.2023, 2-21-13098, p 24). Hagiavaldusest nähtuva põhjal tuli kostjal viimase, s.o 14.01.2019 sõlmitud lisalaenu lepingu maksegraafiku alusel tasuda viimane osamakse 10.01.2026, seega isegi kui laenulepingu(te) ülesütlemine 25.03.2021 oli toimetu, on kolme lepingu alusel saadud laenusumma muutunud tervikuna sissenõutavaks.
12.Hageja esitas 27.05.2026 kohtuistungil oma nõuete ümberarvestuse, mille kohaselt kostja arvestab kostja tehtud kõik tagasimaksed kogusummas 6650.42 eurot (dtl 235-236) kostjale väljamakstud laenusumma 9600 eurot katteks, mille tulemusena kostja võlgneb hagejale põhivõlgnevusena 2949.58 eurot, millele lisandub viivis seadusjärgses määras alates käesoleva kohtuotsuse jõustumisest. Hageja ei taotle kostjalt seadusjärgse intressi väljamõistmist. Kohus leiab, et hageja alternatiivselt esitatud nõue ümberarvestatud ulatuses on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Kohus selgitab seoses viivisenõudega, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisel ei võta VÕS § 4034 lg 7 teine lause võlausaldajalt õigust nõuda viivist. Küll aga ei saa vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tõttu hageja viivist nõuda lepingujärgsest intressimäärast lähtudes, vaid VÕS § 4034 lg 7, § 415 lg 1, § 94 ja § 113 lg 1 koostoimes seadusjärgses määras, kuna algselt kokkulepitud intressimäär on asendunud seadusjärgse määraga (vt nt TlnRnKo 28.02.2025, 2-23147731, p 40; TrtRnKo 30.03.2026, 2-24-17504, p 14). Viivist ei saa nõuda tühisele kokkuleppele tuginedes. Hageja viivisenõue on seega põhjendatud üksnes seadusjärgses määras. Hageja on põhinõude raames taotlenud kostjalt VÕS § 1132 lg 2 p 3 alusel võla sissenõudmisega tekkinud sissenõudekulude 50 eurot kolme tasulise kirja ja muude kaasnevate kulude hüvitamiseks väljamõistmist. Kohus selgitab, et seadusest tulenev võla sissenõudmiskulude hüvitamise nõue ei ole käsitatav „muu tasuna“ VÕS § 4034 lg 7 teise lause tähenduses, mille nõudmise vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumine välistaks (nt TlnRnKo 28.08.2024, 2-22-142669/28, p 21). Samas käesoleval juhul ei olnud kostja 09.06.2021, 26.07.2021 ja 22.04.2022 meeldetuletuskirjade saatmise ja eeldatavalt seega ka muude võla sissenõudmiseks tehtud kulutuste tekkimise hetkel viivituses. Hageja 30.12.2024 selgituse järgi oleks ümberarvestuse korral kostja tasutut arvestades jäänud ta võlgnevusse alles alates 76. osamaksest 10.05.2025. Eeltoodust tulenevalt kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevuse 2949.58 eurot ja viivise põhivõlgnevuselt VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates käesoleva otsuse jõustumisest kuni põhivõla tasumiseni. 5/6
Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
13.TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus kohtuotsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 163 lg 1 kohaselt kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus peab põhjendatuks jaotada menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Kohus rahuldab hagi osaliselt, kokku summas 3243.73 eurot (põhinõue 2949.58 eurot + viivis ühe aasta eest seadusjärgses viivisemääras 10% aastas hagiavalduse esitamise seisuga summas 294.15 eurot), mis moodustab esitatud haginõudest hagihinnaga 11 677.07 eurot umbes 28%. Seega tuleb jätta menetluskuludest 28% kostja kanda ja 72% hageja kanda.
14.TsMS § 174 lg-te 1, 2, § 177 lg 1 p 1 alusel määrab kohus kindlaks ka menetluskulude rahalise suuruse. Hagiavalduse, lisatud menetluskulude nimekirja ja hageja istungil esitatud taotluse põhjal on hageja menetluskuludeks riigilõiv 840 eurot ja hageja õigusabikulu 760.50 eurot (4,5 h x 169 eurot/h). Kohus leiab, et riigilõiv 840 eurot on põhjendatud menetluskulud. Kohus leiab, et TsMS § 175 lg 1 alusel ei ole põhjendatud hageja õigusabikulud summas 760.50 eurot. Kohus arvestab, et tegemist ei ole keerulise asjaga ning hagiavaldus on koostatud tüüpvormil, mida kasutatakse korduvalt samalaadsete nõuete korral ja mis on oma sisult ühetaolised. Kohus leiab, et antud asjas on hagiavalduse koostamise ja järgnevalt esitatud selgituste, millised hageja oleks saanud esitada juba koos algse hagiga, põhjendatud ajakulu kõige enam 2 tundi. Kohus leiab, et ajakulu 1,5 tundi 27.05.2026 istungiks valmistumiseks ja istungil osalemiseks (algusega kl 15.00, lõpuga kl 15.51) oli põhjendatud ja vajalik. Põhjendatud ajakulu on seega kokku 3,5 tundi. Kohus selgitab, et kohtupraktikas on juristi õigusteenuse keskmiseks tunnitasuks olnud 80 eurot (tasud jäävad vahemikku 60-100 eurot tunnis, millele vajadusel lisandub käibemaks). Kohus leiab, et ka antud juhul ei ole nö tüüphagi esitamiseks, s.o selles vajalike arvutuste tegemine ja konkreetse juhtumi põhiste andmetega asendamine keeruline ega nõua kõrget, seejuures advokaadiga võrreldavat kvalifikatsiooni. Kohus leiab, et asja keerukust ja mahtu arvestades on põhjendatud hageja lepingulise esindaja tunnitasu 100 eurot. Seega on hageja põhjendatud ja vajalikeks menetluskuludeks kokku 1190 eurot (840 + 350). Vastavalt menetluskulude jaotusele tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 333.20 eurot, millele lisanduvad hageja taotlusel viivised. TsMS § 445 lg 1 alusel ja vastavalt menetluskulude nimekirjas esitatud taotlusele määrab kohus kindlaks otsuse täitmise viisi menetluskulude osas.
15.Kuivõrd kostja ei ole hagile vastanud ja teate istungil mitteosalemisest esitas isiklikult, s.o ilma esindaja vahenduseta, siis toimiku põhjal kostjal kindlaksmääratavad ja hagejalt väljamõistmisele kuuluvad menetluskulud puuduvad. /allkirjastatud digitaalselt/ Angelina Abol kohtunik
6/6
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.