1.Rahuldada hagi osaliselt ja mõista välja O.Z-ilt Bigbank AS-i kasuks põhivõlgnevus 9146,01 eurot.
2.Mõista O.Z-ilt Bigbank AS-i kasuks välja tulevikus sissenõutavaks muutuvad põhiosa osamaksed järgmise graafiku kohaselt: 15.07.2026 246,25 17.08.2026 246,25 15.09.2026 246,25 15.10.2026 246,25 16.11.2026 246,25 15.12.2026 246,25
3.Seoses eelnevaga: 3.1 jaotada menetluskulud ning jätta need kostja kanda 71% ja hageja kanda 29%; 3.2 välja mõista O.Z-ilt Bigbank AS-i kasuks 646,10 eurot; 3.3 toimetada kohtuotsus menetlusosalistele kätte.
Selgitada: 3.1 menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot (TsMS § 178 lg 2); 3.2 kohtumenetluse poolel on kohtuotsuse peale õigus edasi kaevata Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse esitamisega (TsMS § 630); 3.3 TsMS § 632 lg 1 kohaselt võib apellatsioonikaebuse esitada 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavakstegemisest;
3.4 kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil; 3.5 TsMS § 187 lg 6 kohaselt seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
ASJAOLUDE KIRJELDUS JA KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
1.Hagiavalduse kohaselt hageja ja kostja sõlmisid 22.12.2021 tarbijakrediidilepingu nr CLEEC-21018381. Lepingu põhitingimuste kohaselt andis hageja kostjale üle 15 000 eurot. Lepingu järgi oli kostja kohustatud maksma hagejale intressi 17,9% tagastamata krediidisummalt ühe aasta kohta. Krediidisumma moodustas 15 000 eurot, krediidi kulukuse määraks oli 20,95%. Krediidi kulukuse määr on arvutatud eeldusel, et krediidisumma on 15000 eurot, krediidileping kehtib 60 kuud, intress on 17,9% aastas, igakuine lepinguhaldustasu on 2,50 eurot kuus, samuti, et krediit võetakse kasutusele viivitamatult ja täies mahus ning krediidisaaja täidab oma kohustusi kokkulepitud tingimustel ja tähtaegselt. Lepingus on väljendatud kõigi tarbija poolt krediidi tagasimaksmiseks ja krediidi kogukulu kandmiseks tehtavate maksete kogusumma maksumus Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehel p.-s 2, lepingu põhitingimuste peatüki all ning maksegraafiku viimasel real. Kõigi tarbija poolt krediidi tagasimaksmiseks ja krediidi kogukulu kandmiseks tehtavate maksete kogusumma oli 23006,72 eurot. Lepingus on väljendatud intress aasta- ja päevamäärana Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehel p.-s 3 ja põhitingimuste peatüki all, mille kohaselt moodustus intressimäär tagastamata krediidisummalt aastas 17,9% (s.o 0,0497% päevas). Viivisemäär ja viide lepingus on väljendatud viivis aasta- ja päevamäärana Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehel p.-s 3 ja põhitingimuste peatüki all, mille kohaselt moodustus viivisemäär 17,9% aastas (s.o 0,049% päevas). Krediidisumma 15000 eurot, millest tasaarvestati lepingu sõlmimise tasu 225 eurot, maksti välja kostja arvelduskontole nr EE381010010299008013 vastavalt krediidilepingu põhitingimustele 22.12.2021 ning hageja teostas krediidisaaja palvel krediidisummast järgmised ülekanded: Alates 22.12.2021.a. (s.o. lepingu sõlmimine) kuni käesolevani on kostja teinud lepingu raames oma kohustuste katteks hagejale ülekandeid kogusummas 4376,49 eurot, sh on laekumistest arvestatud põhisummaks 3077,55, intressiks 1055,71 eurot, lepingu haldustasuks 12,50 eurot, sissenõudekuluks 5 eurot, viiviseks 0,73 eurot. Kostjal oli kohustus tasuda alates laenulepingu sõlmimisest hagejale regulaarseid makseid, millist kohustust kostja korduvalt rikkus. Tulenevalt eeltoodust alustas hageja võla sissenõudmise menetlust ja edastas kostjale muuhulgas kirjalikud teatised maksekohustuste meeldetuletuseks. Kuivõrd kostja sellest hoolimata lepingulisi kohustusi korrektselt täitma ei asunud ning kohtueelses menetluses kohustuste täitmist ei saavutatud, oli hageja sunnitud lepingu üles ütlema ning oma õiguste maksmapanekuks kohtusse pöörduma. Hageja hoiatas 17.08.2022.a. saadetud teatega kostjat lepingu ülesütlemisest juhul, kui kostja ei tasu 2-nädalase täiendava tähtaja jooksul võlgnetavaid summasid. Teated edastati kostja poolt lepingus teavitatud e-postiaadressile XXX ja postiaadressile XXX-. Samuti pakkus hageja kostjale võimalust alustada läbirääkimisi kokkuleppe sõlmimiseks. Vaatamata eeltoodule ei reageerinud kostja lepingust tulenevate kohustuste täitmisega sellises mahus, mis võimaldanuks lepingujärgsete kohustuste täitmist varem kokku lepitud tingimustel. Kostja oli osaliselt või täielikult viivituses järgmiste osamaksetega, mida hageja pidas ülesütlemise aluseks: 1) 15.06.2022 osamakse summas 383,46 eurot; 2) 15.07.2022 osamakse
summas 383,46 eurot; 3) 15.08.2022 osamakse summas 383,46 eurot; 4) 15.09.2022 osamakse summas 383,46 eurot; Hageja ütles 28.09.2022.a. ülesütlemisavaldusega lepingu üles. Teated edastati kostja poolt lepingus teavitatud e-postiaadressile XXX ja postiaadressile XXX. Pank edastas ülesütlemise teate kliendi poolt esitatud elukoha aadressile ning e-posti aadressile. Kohtupraktika kohaselt saab füüsilisest isikust eemalviibijale teostatud tahteavalduse kättetoimetatuks lugeda ühe nädala möödudes tahteavalduse saaja elu- või asukohta sh e-posti jõudmisest (Riigikohtu 29. november 2021 lahend nr 2-19-14714 p 11.2). Hageja palub mõista kostjalt hageja kasuks välja 12 856,54 eurot, millest 923,09 eurot intress, 11 eurot lepingu haldustasu, 11 922,45 eurot tagastamata krediidisumma. Poolte menetluskulud jätta kostja kanda.
2.Vastavalt esitatud menetluskulude nimekirjale on hageja palunud välja mõista kostjalt menetluskuludena 910 eurot. Kostja põhjendused
3.Kostja ei vaidlusta Bigbank AS-iga laenulepingu sõlmimist ja laenusummat 15 000 eurot. Kostja leiab, et Bigbank AS laenu väljastades eiras vastutustundliku laenamise põhimõtteid. Kostja ei nõustu Bigbank AS poolt kostja majanduslikule seisule antud hinnanguga. Esmalt juhib kostja tähelepanu sellele, et laenusumma väljastamisel teostati kostja ettepanekul ülekanded varasemate kohustuste refinantseerimiseks Bondora AS-ile, Ferratum Bank PLC-le ja Placet Group OÜ-le kogusummas 11 196, 32 eurot. See asjaolu viitab juba iseenesest kostja märkimisväärsele võlakoormusele lepingu sõlmimise hetkel. Hageja viidatud igakuise maksekohustuse vähenemine 134, 4 euro võrra on nende kohustuste juures marginaalne ja ei arvesta kostja tegelikke sissetulekut, elatustaset ja ülalpeetavate arvu. Hageja on rõhutanud, et kostja kinnitas oma allkirjaga teadlikkust laenuga kaasnevatest ohtudest ja vastavust oma majanduslikule seisule. Krediidiandja vastutus on aga laenu väljastamisel esmane ning seda ei saa delegeerida tarbijale ega välistada tarbija kinnitusega. Kostja leiab, et hageja on rikkunud hoolsuskohustust eelkõige sellega, et on andnud vale hinnangu kostja majanduslikule seisule. Hageja on välja toonud, et laen väljastati olukorras, kus kostja sissetulekust pärast laenumaksete tasumist jäi talle kätte 717,54 eurot kuus ning laenu väljastamise ajal oli riiklik elatusmiinimum 233,57 eurot kuus. Hageja aga jätab tähelepanuta, et see oli kehtestatud ühe inimese kohta. Hageja on möönnud, et kostjal on kolm ülalpeetavat, kuid on jätnud selle asjaolu tähelepanuta kättejäävate vabade vahendite arvestamisel. Kui hageja viidatud 717,54 eurot jagada kostja ja tema kolme ülalpeetava vahel siis jääb ühe isiku kasutatavaks summaks 179,38 eurot, mis on selgelt alla riiklikult kehtestatud elatusmiinimumi. Eeltoodu alusel leiab kostja, et tema käsutusse jäetud summa on drastiliselt väiksem kui elatusmiinimum ja lapse ülalpidamiseks vajalik summa. Sellest lähtuvalt on hageja rikkunud krediidivõimelisuse hindamise kohustust. Krediidi andmine ei tohi põhjustada tarbijale olukorda, kus ta ei suuda jooksvast sissetulekust katta oma eluvajadusi. Hageja väide, et 53,38% tuvastatud kohustuste osakaal on väike, ei ole asjakohane, kuna 179,38 eurot inimese kohta laenu väljastamise ajal ei olnud ilmselgelt piisav kostja ja tema ülalpeetavate ülalpidamiseks ning viidatud protsent ei väljenda kolme alaealise ülalpeetava vajadusi ja kulusid. Hageja kasutas krediidivõimelisuse hindamisel optimistlikumaid andmeid ning see viitab hageja soovile iga hinna eest tehinguni jõuda. Hageja poolt 09.12.2021 teostatud telefoniintervjuu näitab, et kostja pidi hagejale juba sellel hetkel selgitama suuri ülekandeid eraisikutele ja täpsustama oma kohustusi. See asjaolu viitab sellele, et hagejal tekkisid kahtlused kostja finantskäitumise osas, kuid ta jättis need tähelepanuta. Selle asemel, et krediidi andmisest keelduda, kasutati kostja selgitusi õigustusena laenu väljastamisel. Kostja leiab, et professionaalne krediidiandja ei saa tugineda vaid tarbija suulistele väidetele, kui need on vastuolus pangaväljavõttest nähtuva ebakindla
olukorraga. Hageja märgib, et arvelduskontolt ei nähtu regulaarseid majapidamiskulusid nagu näiteks elekter, gaas ja internet. Selle asemel, et eeldada nende kulude puudumist, oleks hageja professionaalse turuosalisena pidanud arvestama, et elamisega kaasnevad vältimatud püsikulud, mida saab hinnata statistilise keskmise alusel. Jättes need kulud analüüsist välja, on hageja kunstlikult suurendanud kostja vaba raha jääki. Hageja ei viinud läbi kostja tegelike elamiskulude sisulist analüüsi arvestades kostja elukohta (XXX). Olukorras, kus kostjal on kolm last, on ainuüksi toidukorvi ja riiete maksumus suurem, kui hageja poolt vabaks jäetud 717,54 eurot. Kostja rõhutab, et tarbijakrediit ei ole pelgalt majandustegevus vaid sotsiaalse vastutusega valdkond, kus käesoleval juhul hageja on eiranud oma rolli turvavõrguna, soodustades kostja maksejõuetuse süvenemist. Kostja on seisukohal: hageja rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet, kuna jättis arvestamata kolme ülalpeetava vajadused ja elatusmiinimumi, jättes leibkonnale vaid 179.- eurot ühe liikme kohta; sellise rikkumise tagajärjel on intressikokkulepe tühine ja asendub seadusjärgse intressiga, mis laenu väljastamise perioodil oli 0.00%. Kostja senised maksed summas 4376,49 eurot tuleb arvestada täies mahus laenu põhiosa katteks. Kostja on nõus, et võlgnetava summa suuruseks on 10 623,51 eurot. Kostja taotleb viiviste ja intresside välja mõistmata jätmist. Kostja taotleb kohtulikku graafikut. Kostja on võimeline tasuma 50 eurot kuus. Kostja taotleb menetluskulude jätmist hageja kanda. Kohtu põhjendused
4.Hageja on esitanud kostja vastu nõude tulenevalt kostja ja hageja vahel sõlmitud 22.12.2021 tarbijakrediidilepingu nr CL-EEC-21018381 (dtl 9-16) laenuga 15000 eurot, millest 8716 eurot kanti Bondora AS arvelduskontole (dtl 20), 2192,32 eurot Ferratum Bank PLC arvelduskontole (dtl 19), 288 eurot Placet Group OÜ arvelduskontole (dtl 18) ning 3578,68 eurot kostja arvelduskontole (krediidisummast tasaarvestati lepingu sõlmimise tasu summas 225,00 eurot) (dtl 17).
5.Vaidlust ei ole selles, et kostja ja hageja vahel oli sõlmitud tarbijakrediidilepingud võlaõigusseaduse (VÕS) § 402 lg 1 mõttes. Hageja oli oma majandus- ja kutsetegevuses tegutsev krediidiandja, kes andis krediiti kostjale kui füüsilisele isikule, kes tegi tehingu, mis ei seondunud tema majandus- ega kutsetegevusega (VÕS § 1 lg 5). Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et laenuandja ütles lepingu üles 28.09.2022 (dtl 27-28). Vaidlust ei ole, et kostjale on antud laenu kokku 15000 eurot, millest 8716 eurot kanti Bondora AS arvelduskontole, 2192,32 eurot Ferratum Bank PLC arvelduskontole, 288 eurot Placet Group OÜ arvelduskontole ning 3578,68 eurot kostja arvelduskontole. Samuti ei ole vaidluse all asjaolu, et kostjal on tekkinud lepingu täitmisest võlgnevus, millise täitmist hageja antud vaidluses nõuab. Tegu on rahalise kohustuse täitmise nõudega VÕS § 108 lg 1 mõttes.
6.Lepingu krediidi kulukuse määrad ei ületanud lepingute sõlmimise hetkel kehtinud krediidi kulukuse maksimaalset määra. Kohus on tuvastanud, et kostja on teinud tahteavalduse nõude aluseks oleva lepingu sõlmimiseks, leping on nõutud vormis (sh on kostja saanud lepingudokumendid püsival andmekandjal), lepingud sisaldasid seadusega nõutud andmeid ning laen (v.a lepingutasu ulatuses) on välja makstud.
7.Kohus on seisukohal, et laenuandjad on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet.
8.Hagiavalduse kohaselt laenutaotlusel (dtl 29-30) märkis klient oma igakuiseks keskmiseks sissetulekuks kokku 1539 eurot neto. Pank tuvastas kostja arvelduskonto väljavõttelt, et kostja viimase kolme kuu regulaarseks keskmiseks sissetulekuks oli 1667 eurot kuus. Maksu- ja Tolliameti andmetel oli võlgniku kehtiv töösuhe tööandjaga alates 14.06.2021, s.t üle 6 kuu, mille põhjal saab järeldada, et kostjal oli jätkuv töösuhe ning stabiilne sissetulek. Klient
märkis laenutaotlusel, et tal on igakuiseid kohustusi summas 209 eurot. Pank tuvastas kostja arvelduskonto väljavõttelt, et kostjal on igakuiseid krediidikohustusi summas 438 eurot. Samuti oli kostjal püsivaid finantskohustusi 518 eurot, kuid need kohustused kuulusid refinantseerimisele, mistõttu neid krediidivõimelisuse hindamisel otseselt arvesse ei võetud. Krediidilepingust nr CL-EEC-21018381 tuleneva tulevikukohustuse suuruseks moodustus 383,46 eurot. Krediidikohustuste refinantseerimisega vähenes igakuiste kohustuse suurus 134,54 (518,00€ - 383,46€) euro võrra. Arvestades kliendi sissetulekute keskmist suurust summas 1539 eurot kuus, moodus kliendi igakuiste kohustuse osakaal sissetulekutest konservatiivsete arvutuste kohaselt (s.o. väikseim tuvastatud sissetulek ja maksimaalsed kohustused) ca 53,38%, mis on Eesti ühiskonnas ja majanduspiirkonnas praktikas tavapärane ja mõistlik kohustuste osakaal sissetulekutest. Kostjale jäi seega igakuiste elamiskuludena kasutusse 46,62% sissetulekutest ehk 717,54 eurot. Kostja arvelduskonto väljavõttelt nähtusid suured ülekanded erinevatele isikutele. Hageja võttis kostjaga 09.12.2021 krediidivõimelisuse analüüsi teostades telefoni teel täiendavalt ühendust ning täpsustas, mis põhjusel on tehtud ülekandeid eraisikutele, mis on laenu eesmärk, millised kehtivad kohustused on kostjal ning millised on nende jäägid ja milliseid krediidikohustusi soovib kostja refinantseerida. 09.12.2021 vastas kostja hageja täpsustustele, et Elisa makse on 30 eurot, tegemist on järelmaksuga. Ülekanne K.L. nimele on ühekordse ülekandega, tegemist pole kehtiva kohustusega. Bondora on kuumakse summas 290 eurot, seda ei märkinud laenutaotlusele. Kuna novembris pole makset arvelduskontolt näha, siis küsis hageja kostjalt, kas on võetud maksepuhkust. Kostja selgitas, et Ferratumi kuumakse on 130 eurot kuus. Ülekanne O.Z-ile selgitusega „lasterahad“ on seotud ühe lapse peretoetusega, kes elab teise vanemaga. Lisaks selgitas kostja, et soovib refinantseerida Placet Group OÜ krediidikohustuse jäägi 1900 eurot, Ferratum Bank PLC jäägi 1800 eurot, Bondora AS jäägi 8000 eurot ja laenu eesmärgiks on lisaks refinantseerimisele osta kodu. Lisaks selgitas kostja, et auto liisingu eest on ettemakse tehtud oktoobris, seetõttu pole novembris ülekannet tehtud. Arvelduskontolt ei nähtunud regulaarseid majapidamiskulusid (elekter, gaas, internet jms) ega eluasemekulusid (üür, kommunaalid). Lisaks arvestas Pank krediidivõimelisuse hindamisel, et kostjal on 3 ülalpeetav(at), kostja on vabaabielus ja kostja elupinnaks on oma korter. Hageja selgitab, et iga krediidivõimelisuse analüüsi puhul arvestab krediidiandja tarbija majandamiskulude ning ülalpeetavatega. Hageja juhib tähelepanu, et krediitlaen on väljastatud 2021. aastal, kui töötasu alammäär oli 584 eurot kuus ja arvestuslik elatusmiinimumi määr oli 233,57 eurot kuus. Kostja oli laenu taotlemisel vabaabielus, elas oma korteris ja kostjale jäi pärast krediidikohustuste tasumist vaba raha 717,54 eurot, sellest oli kostja võimeline pidama üleval ennast ning enda ülalpeetavaid. Hageja leiab, et kogutud ja tuvastatud andmete põhjal ei saa mitte kuidagi eeldada, et niivõrd väike tuvastatud kohustuste osakaal ainuüksi, 53,38%, võinuks põhjustada krediidisaaja laenuorjusesse sattumise. Lisaks, krediidikohustuste refinantseerimine kergendas kostja finantskoormat vähendades igakuised osamakseid 134,54 euro võrra. (dtl 31-37).
9.Tartu Maakohtu 9.veebruari 2026 puuduste määrusele (dtl 78-79) hageja selgitab, et käesoleval juhul on aga tegemist konstitutiivse ehk abstraktse võlakohustusega, mille kehtivus ja sisu ei sõltu varasemast tarbijakrediidilepingust. Hageja ja kostja sõlmisid 21.12.2021 uue ja iseseisva võlasuhte, mille eesmärk oli luua senisest võlasuhtest sõltumatu kohustus, st iseseisev nõude alus, mille kohaselt kohustus kostja tasuma hagejale kokkulepitud summa. Vastavalt lepingu põhitingimustele moodustas krediidisumma 15000 eurot, millest 8716 eurot kandis hageja kostja palvel Bondora AS arvelduskontole, 2192,32 eurot Ferratum Bank PLC arvelduskontole, 288 eurot Placet Group OÜ arvelduskontole ning 3578,68 eurot kostja arvelduskontole (krediidisummast tasaarvestati lepingu sõlmimise tasu summas 225 eurot). Lepingu sõlmimisega võttis kostja endale kohustuse tasuda hagejale krediidisumma, intressi
ja lepinguhaldustasu vastavalt maksegraafikule. Hageja ei ole kostjalt küsinud kolmandate isikutega sõlmitud krediidilepinguid ning kostja ei ole hagejale nimetatud lepinguid ka esitanud. Hageja seisukohalt puudub hagejal ka alus nimetatud lepingute nõudmiseks kolmandatelt isikutelt. Krediidilepingu sõlmimisega hageja ja kostja vahel tekkis iseseisev võlasuhe, mis ei ole seotud varasemate võlasuhetega. Hagejal ei ole teada, milliseid nõudeid sisaldas kostja ja Bondora AS vaheline leping; kostja ja Ferratum Bank PLC vaheline leping ning kostja ja Placet Group OÜ vaheline leping, samuti ei ole hagejal võimalik kontrollida, kas refinantseeritud summa sisaldas algse laenu intressi. Hageja juhib tähelepanu, et hageja ei ole käesolevas asjas esitanud viivisenõuet. Vastavalt lepingu põhitingimustele moodustas krediidisumma 15000 eurot, hageja teostas kostjale krediidisumma väljamakse summas 3578,68 eurot ning kostja palvel kolmandatele isikutele kogusummas 11192,32 eurot (krediidisummast tasaarvestati lepingu sõlmimise tasu summas 225 eurot). Lepingu katteks teostatud maksete väljavõttes nähtub, et lepingu katteks on kostja poolt hagejale laekunud 4151,49 eurot (dtl 81-86).
10.Kohus leiab, et käesolevas asjas ei ole alust käsitada pooltevahelist suhet konstitutiivse võlatunnistusena VÕS § 30 lg 1 tähenduses. Toimikust ei nähtu, et pooled oleksid soovinud luua alusvõlasuhtest sõltumatut iseseisvat kohustust. Hageja nõue tugineb tarbijakrediidilepingutele ja selle rikkumisele ning ei ole esitatud iseseisva võlatunnistuse alusel. Isegi juhul, kui toimikus sisalduvat dokumenti käsitada võlatunnistusena, saab seda pidada üksnes deklaratiivseks võlatunnistuseks, mis ei vabasta hagejat alusvõlasuhtest tuleneva nõude eelduste tõendamisest. Tarbijakrediidisuhte imperatiivset iseloomu arvestades ei saa võlatunnistusega välistada tarbija seadusest tulenevaid vastuväiteid ega kujundada ümber pooltevahelist õigussuhet selliselt, et see oleks aluslepingust sõltumatu.
11.Kohus on seisukohal, et hageja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kohus leiab, et krediidiandja ei ole kontrollinud kostja esitatud teavet tema sissetulekute ja kohustuste kohta piisaval määral. VÕS § 4034 mille lg 1 kohaselt peab krediidiandja enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist esiteks omandama teabe, mis võimaldab hinnata tarbija krediidivõimelisust ja teiseks tarbija krediidivõimelisust ka tegelikult hindama. Sama paragrahvi lõige 2 näeb ette, et krediidiandja peab toimima tarbija krediidivõimelisuse hindamisel nõuetekohase hoolsusega ja võtma arvesse kõiki talle teada olevaid asjaolusid, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediiti lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksta. Muuhulgas peab krediidiandja arvestama tarbija varalist seisundit, tema regulaarset sissetulekut, teisi varalisi kohustusi, varasemate maksekohustuste täitmist ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju. Lisaks eelnevale peab krediidiandja lähtuma ka KAVS § 49 lg 1 p-des 1–7, lg 2 p-des 1–3, lg 3 p-des 1–3 ja lg-s 7 sätestatust. Finantsinspektsiooni juhendi p 9.11. järgi krediidiandja või vahendaja võtab krediidivõimelisuse hindamisel arvesse mh tarbija muid kogumis mõistlikult hinnatavaid regulaarseid kulutusi majapidamisele (nt kulutused toidule, kommunaalkuludele, sideteenustele, kindlustusmaksetele jne). Kohtule ei ole esitatud asjaolusid, millest saaks järeldada, et kostja oleks esitanud hagejale valeandmeid või jätnud nõutud andmed esitamata. Hageja ei ole esitanud tõendeid ega põhjendusi selle kohta, et krediidiandjad oleks tegelikult välja selgitanud ja kontrollinud kostja majandamiskulusid ja finantskohustusi. Kohus leiab, et laenuandja on jätnud kostja krediidivõimelisuse hindamisel arvestamata kostja pangakontolt nähtuva teabe kostja kohustuste kohta erinevate võlausaldajate ees. Kostja pangakonto väljavõtte põhjal pidi olema selge, et kostja väljaminekud ületavad tema sissetulekuid. Lisaks nähtub kostja pangakonto väljavõttest, et väljamakseid on tehtud erinevatele krediidiandjatele. See viitab sellele, et kostjal oli laenukohustusi vahetult enne laenutaotluse esitamist, mis oleks
pidanud tekitama mõistlikus laenuandjas kahtluse, et kostja püsivalt ei suuda oma sissetulekute arvel katta oma väljaminekuid, vaid peab võtma selleks laene. Laenuandja ei omandanud piisavalt teavet laenutaotleja sissetulekute ja muude kohustuste kohta. Nõude aluseks olevast lepingust nähtub, et tegemist oli refinantseerimislepinguga. Kui refinantseerimise lepingu sõlmimisel laenu juurde ei anta, siis algse, refinantseeritud, laenu andmisel pidi krediidiandja ikkagi vastutustundliku laenamise kohustust täitma. Kui laen refinantseeriti seetõttu, et kostja oli sattunud makseraskustesse, tuli valida laenu restruktureerimise meetmed, nagu seda on selgitanud Finantsinspektsioon „Krediidilepingust tulenevate kohustuste restruktureerimise kohta tulenevalt krediidivõtjast võlgniku makseraskustest“. Makseraskustesse sattunud tarbija puhul võidakse algselt sõlmitud lepingu tingimusi muuta, ent seda tuleb teha vastavalt viidatud reeglitele. Makseraskustesse sattunud tarbija puhul ei saa krediidiandja olukorra arvelt edasi rikastuda seeläbi, et pakub tarbijale aina refinantseerimist, muutes eelmise laenu maksmata intressid, viivised ja muud tasud uue laenu põhiosaks, millelt hakkab uuesti arvestama intresse ja viiviseid ning lisaks võtab lepingutasu, hindamata seejuures, kas tarbija ka tegelikult kohustusi täitma võimeline on. Seega algsete laenude andmisel tuli igal juhul täita vastutustundliku laenamise kohustust ning viivislaenu puhul restruktureerimismeetmed õigesti valida. Kui üks neist nõuetest on nõuetekohaselt täitmata, on krediidiandja rikkunud laenu andmisel vastutustundliku laenamise nõudeid. Samuti kohus märgib, et lepinguga refinantseeriti osa laenudest ja kostjale anti laenu juurde ning pangakonto väljavõttest nähtub, et väljamakseid on tehtud erinevatele krediidiandjatele, samuti laenud eraisikutelt. See viitab sellele, et kostjal oli laenukohustusi, mis oleks pidanud tekitama mõistlikus laenuandjas kahtluse, et kostja püsivalt ei suuda oma sissetulekute arvel katta oma väljaminekuid, vaid peab võtma selleks laene. Asja materjalidest ei nähtu, millest koosnesid refinantseeritud summad. Kostjale täiendava laenu andmise asemel pidanuks hageja vastutuslikku laenamise põhimõtet järgides suunama kostja näiteks võlanõustamisteenusele, mitte tekitama kostjale kohustusi juurde. On üldteada, et kohustuse refinantseerimisel tasutakse senisele krediidiandjale nii põhivõlg kui intress ja juhul, kui varasema kohustusega oldi viivituses, siis ka viivis või muud tasud. Kohtul ei ole alust kahelda, et ka refinantseeritud kohustused olid tarbijakrediidilepingud ja eelduslikult kõrgete intressimääradega. Nimetatu omakorda tähendab, et hageja poolt kostjale laenu andmise tulemusena muutus senine osaline intressikohustus (mille kehtivus VÕS § 4034 lg 7 alusel on kaheldav) läbi refinantseerimise põhikohustuseks ja kostja tasub sellelt uuesti intressi. Arvestades eeltoodut, ei saanud kohtu hinnangul krediidiandjal tekkida esitatud andmete alusel VÕS § 4034 lg 6 tähenduses veendumust, et kostja on krediidivõimeline. Kostja konto väljavõttest nähtub (dtl 38-71), et kostja on ajavahemikus 1.08.2021-8.12.2021 võtnud laene kokku 2829 eurot, lisaks on Pensionkeskus teinud väljamakse 1640,54 eurot. Kohus nõustub kostja seisukohaga, et hageja ei ole tõendanud, et krediidivõimelisuse hindamisel oleks arvestatud kostja ülalpeetavate tegelikke vajadusi ja elatusmiinimumi. Kohus leiab, et puudub detailne analüüs ülalpeetavate tegelikest kuludest, puudub elatusmiinimumi arvutus konkreetse leibkonna kohta ja puudub majapidamiskulude realistlik hinnang.
12.Hagiavalduse täienduses hageja märgib (dtl 287-296), et kui kohus leiab, et krediidiandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, tuleb kostjal tagastada lepingu alusel saadud summa 10623,51 eurot (14775,00 – 4151,49). Käesoleval juhul sõlmiti leping 22.12.2021, lepingu perioodiks oli 60 kuud ning krediidilepingu viimase osamakse tasumise tähtajaks oli 15.12.2026. Hageja on määranud tagasimaksed uuesti, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist. Arvestades kõik kostja maksed põhinõude katteks ei saa lugeda lepingut 28.09.2022 kehtivalt üles öelduks, kuna selleks hetkeks ei olnud võlgnik
vähemalt kolme üksteisele järgneva osamaksega võlas. Uuesti määratud maksete alusel oli kostja kohustatud lepingu perioodil 22.12.2021-15.12.2026 hagejale tasuma 14775 eurot. Hagiavalduse esitamise seisuga 12.01.2026 oli sissenõutavaks muutunud põhiosamaksed summas 11820 eurot (osamaksed perioodil 17.01.2022-12.12.2025) ning kostja oli hagejale tasunud 4151,49 eurot. Seega muutub vastavalt uuesti määratud maksetele sissenõutavaks 15.05.2023 osamakse summas 34,76 eurot ning edaspidi igakuiselt vastavalt uuesti määratud maksetele 246,25 eurot. Viimase osamakse tasumise tähtaeg saabub 15.12.2026. VÕS § 108 lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. TsMS § 369 sätestab, et tulevase nõude täitmise hagi võib esitada juhul, kui on alust eeldada, et võlgnik kohustust õigel ajal ei täida. Sel alusel saab muu hulgas esitada hagi ka pärast hagi esitamist sissenõutavaks muutuvate korduvate kohustuste täitmiseks tulevikus. Viimane makse lepingust tulenevate kohustuste katteks laekus 19.01.2024, st kostja ei ole lepingu katteks teostanud ühtegi makset üle kahe aasta. Seega võib eeldada, et kostja ei tasu ka tähtaegselt tulevikus sissenõutavaks muutuvaid osamakseid. Eeltoodust tulenevalt palub hageja alternatiivselt mõista kostjalt hageja kasuks välja alates 15.05.2023 uuesti määratud põhiosamaksed nende sissenõutavaks muutumisel uuesti määratud põhiosamaksete tagastamise graafiku kohaselt, kogusummas 10623,51 eurot.
13.Eelnevast tulenevalt asub kohus seisukohale, et laenuandja ei ole veendunud kostja
krediidivõimelisuses ning on rikkunud VÕS § 4034 lg-s 6 sätestatud kohustust. Vastavalt VÕS § 4034 lg-le 7 on selle tagajärjeks, et tarbijakrediidilepingu intressimääraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär ja muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Nimetatud sättest tulenevalt ei ole krediidileping tervikuna tühine, vaid üksnes intressi ja muude krediidiga seotud tasude osas (lepingu sõlmimise tasu, lepingu hooldustasu, haldustasu jne). Juhul, kui rikutud on vastutustundliku laenamise põhimõtet, on selle rikkumise tagajärjeks, et VÕS § 4034 lg-te 6 ja 7 alusel saab hageja nõuda tagasi kostjalt põhivõla koos VÕS §-s 94 sätestatud intressiga, st hagi on võimalik osaliselt rahuldada. Kui tarbija on tühise intressikokkuleppe täitmiseks tasunud krediidiandjale või tema eriõigusjärglasele raha, tuleb see lugeda tasutuks laenusumma tagasimaksmiseks (vt RKTKm 2-23-116386, p 14.1.4, RKTKm, 2-21-13098/50, p-d 25 ja 26). Seega on õigus nõuda kostjalt intressi üksnes seadusjärgses madalamas määras. Samas ei võlgne kostja tulenevalt VÕS § 4034 lg 7 teisest lausest hagejale muid tasusid.
14.Hageja on esitanud alternatiivselt lepingu täitmise nõude VÕS § 108 lg 1 ümberarvestuse ja palub välja mõista tulevikus sissenõutavaks muutuvat võlgnevust vastavalt maksegraafikule.
15.VÕS § 416 lg 1 sätestab, et krediidiandja võib osadena tagastatava krediidi puhul tarbijakrediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Krediidiandja ülesütlemisavaldus peab olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, mille järgimata jätmisel loetakse ülesütlemine tühiseks. 16.Hageja ütles lepingu üles alates 28.09.2022. Lepingu ülesütlemise aluseks oli asjaolu, et kostja ei olnud tasunud perioodil 15.juuni-15.september 2022. Laenulepingu ülesütlemise hoiatus saadeti kostjale 17.08.2022. Seega vastab lepingu ülesütlemine VÕS § 416 lg-s 1 sätestatud formaalsetele tingimustele. Kohtu hinnangul ei ole lepingu ülesütlemine
hagiavalduses toodud asjaoludel kehtiv sisuliste eelduste puudumisel, kuivõrd arvestades alternatiivset nõuet, siis on hageja arvestanud kõik võlgniku tasutud summad laenu põhiosa katteks, millest tulenevalt ei olnud hageja lepingu ülesütlemise ajal võlgnevuses kolme järjestikuse maksega. Eeltoodust tulenevalt on leping kehtiv. Kostja oli lepingu ülesütlemise ajaks tasunud rohkem, kui ta oleks pidanud tasuma ning kostja ei olnud ülesütlemisavalduse tegemise ajal oma kohustusi rikkunud. Arvestades hageja esitatud nõude ümberarvestust, siis on käesoleva otsuse tegemise aja seisuga muutunud sissenõutavaks maksed alates 15.05.202315.06.2026 kokku 9146,01 eurot, mille kohus kostjalt hageja kasuks välja mõistab.
17.TsMS § 369 sätestab, et tulevase nõude täitmise hagi võib esitada juhul, kui on alust eeldada, et võlgnik kohustust õigel ajal ei täida. Sel alusel saab muu hulgas esitada hagi ka kinnistu või ruumi vabastamiseks tulevikus, kui nõude täitmine on seotud kindla tähtpäevaga, samuti nõuda pärast hagi esitamist sissenõutavaks muutuvate korduvate kohustuste täitmist tulevikus.
18.Hageja esitatust nähtub, et kostja on teinud lepingu alusel viimase makse 19.01.2024. Kohus ei ole tuvastanud asjaolusid, mis viitaksid sellele, et kostja ei peaks tasuma hageja tulevikus sissenõutavaks muutuvat nõuet. Seetõttu leiab kohus, et kuigi kostja ei ole nõude suuruse muutumise tõttu hagi esitamise ajaks lepingu täitmisega võlgnevuses, viitab kostja kohtueelne ja menetluslik käitumine sellele, et kostja ei pruugi lepingut nõuetekohaselt tulevikus täita. Seega on kohtu hinnangul põhjendatud mõista kostjalt välja tulevikus sissenõutavaks muutuvad kohustused.
19.Kohus märgib, et kostja on palunud määrata võlgnevuse tasumiseks maksegraafiku summas 50 eurot kuus. Kohus leiab, et selline taotlus ei kuulu rahuldamisele. Puudub alus kehtestada kostjale siduv maksegraafik olukorras kus kohtuotsuse resolutsioon peab olema täidetav ilma täiendavate asjaoludeta ning ei tohi sisaldada määramatuid või poolte edasisest käitumisest sõltuvaid tingimusi. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus kostja taotluse määrata võla tasumine osamaksetena (50 eurot kuus) rahuldamata.
20.Tulenevalt eeltoodust rahuldab kohus hagi osaliselt ning kostjalt kuulub väljamõistmisele sissenõutavaks muutunud põhivõlg 9146,01 eurot ja tulevikus sissenõutavaks muutuvad põhiosa osamaksed graafiku järgi.
21.Muude nõuete osas jätab kohus hagi rahuldamata. Menetluskulude jaotus ja rahaline kindlaksmääramine
22.TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses.
23.Tulenevalt TsMS § 163 lg 1 kannavad hagi osalise rahuldamise korral pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus jätab menetluskulud tulenevalt hagi rahuldamise ulatusest 71% ulatuses kostja ja 29% ulatuses hageja kanda.
24.TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Kohtuvälised kulud on TsMS § 144 p 1 kohaselt menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. TsMS § 175 lg 1 sätestab, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja käesoleva seadustiku §-s 218 sätestatu kohaselt.
25.Hageja on esitanud kohtule menetluskulude nimekirja hagiavalduses, millest nähtuvalt koosnevad hageja menetluskulud riigilõivust summas 910 eurot (dtl 72). Kostja ei ole esitanud kohtule andmeid, et ta oleks menetluskulusid käesolevas menetluses kandnud.
26.Riigilõivu tasumise kohustus tuleneb seadusest, mistõttu on kohtu arvates tegemist täies ulatuses vajaliku ja põhjendatud kuluga. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et vastavalt menetluskulude jaotusele tuleb kostjal hüvitada hagejale menetluskuludena 910 x 71% = 646,10 eurot.
27.TsMS § 178 lg 1 kohaselt menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. (allkirjastatud digitaalselt) Kalev Kuningas Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.