Istung 19.05.2026 kell 11.00 Pärnu kohtumaja, pooled osalesid videosilla vahendusel
RESOLTUSIOON
1.Rahuldada F.U.W hagi M.X-i vastu osaliselt.
2.Välja mõista M.X-ilt (M.X, isikukood XXX) F.U.W (registrikood XXX) kasuks AS Inbank Finance ja kostja vahel 11.08.2023 tarbijakrediidilepingust nr L89013319770 tulenev kohtuotsuse tegemise ajaks sissenõutavaks muutunud põhivõlgnevus 1093,34 eurot ja intress perioodi 15.05.2025 kuni 15.06.2026 eest 120,62 eurot, s.o kokku 1213,96 eurot.
3.Mõista kostjalt hageja kasuks välja viivis lepingus sätestatud määras 6,90% aastas alates käesoleva otsuse tegemise ajast s.o 19.06.2026 kuni põhinõude (s.o 1093,34 eurot) tasumiseni, kuid viivise summa ei tohi ületada põhinõude summat (TsMS § 367).
4.Mõista kostjalt hageja kasuks välja uuesti määratud põhiosamaksed vastavalt alljärgnevale maksegraafikule:
5.Mõista kostjalt hageja kasuks välja viivis kohtuotsuse resolutsiooni punktis 4 märgitud tulevikus sissenõutavaks muutuvatelt põhiosa osamaksetelt maksetähtpäevale järgnevast päevast kuni põhiosa osamakse tasumiseni lepingus sätestatud viivisemääras 6,90% aastas, kuid viivise summa ei tohi ületada põhinõude summat (TsMS § 367).
6.Kohus jätab rahuldamata hageja lepingust nr L89013319770 tuleneva põhinõude 567,32 eurot, intressi 109,60 eurot, haldustasu 17,12 eurot, sissenõudmiskulu 50 eurot ja viivisenõude 369,39 eurot. 2 (12)
2-25-21585
7.Jätta kummagi poole menetluskulud nende endi kanda. Toimetada otsus kätte menetlusosalistele. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele on menetlusosalistel õigus esitada apellatsioonkaebus kohtuotsuse kättetoimetamisest arvates Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (TsMS § 442 lg 6 ja TsMS § 633 lg 7). Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist (TsMS § 187 lg 6). Hagiavalduse asjaolud, kohtumenetluse käik
1.Hageja esitas kohtule 11.12.2025 hagi M.X-i vastu AS Inbank Finance ja kostja vahel 11.08.2023 tarbijakrediidilepingust nr L89013319770 tuleneva põhivõlgnevuse 5539,94 euro, intressi 230,22 euro, haldustasu 17,12 euro, sissenõudekulu 50 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivise 369,39 euro ning edasiulatuva viivise nõudes. Lepingu alusel anti kostjale laenu 6120 eurot, krediidi kulukuse määraga 15,34%, intressimääraga 6,90% aastas ja viivisemääraga 6,90% aastas. Kuna kostja lepingust tulenevaid kohustusi tähtaegselt ei täitnud, ütles võlausaldaja lepingu 27.12.2024 üles ja loovutas 30.12.2024 kostja vastase nõude hagejale. Kostja kohustus laenu tagastama lepingus kokku lepitud maksegraafiku alusel perioodil 15.09.2023-15.08.2029. Kostjalt on toimunud laekumisi laenuandjale põhiosa katteks summas 580,06 eurot, seega on tasumata põhiosa 5539,94 eurot. Kostjal on intressivõlgnevus alates 13. osamaksest, s.o 15.09.2024 kuni ülesütlemiseni s.o 27.12.2024 summas 230,22 eurot. Vastavalt 11.08.2023 sõlmitud laenulepingule ja maksegraafikule on laenusaaja kohustatud tasuma lepingu haldamisetasu, mis on laenuandmete kohaselt 4,28 eurot kuus. Laenulepingu ülesütlemise seisuga s,o 27.12.2024 oli kostjal tasumata 15.09.2024-15.12.2024 osamaksete laenuhaldustasud, s.o. kokku 17,12 eurot. Hageja nõuab sissenõudmiskulud tasumist 50 eurot. Hageja selgitab, et hagejal on õigus küsida võla sissenõudmiskulusid peale lepingu ülesütlemist lepingu alusel lähtudes võlaõigusseaduse (VÕS) 1132 lõikes 2 sätestatut ja lepingu üldtingimuste punktist 4.7. Lepingu alusel nõuab hageja viivist põhivõla summalt 5539,94 eurot lepingu ülesütlemise päevale järgnevast päevast alates s.o 28.12.2024 kuni hagiavalduse esitamise kuupäevani 09.12.2025 lepingus kokku lepitud viivisemääras s.o 6,90% kooskõlas laenulepingu üldtingimuste punktiga 6.1. Hageja nõuab viivist 363,39 eurot ning edasiulatuvalt kogu põhinõudelt s.o 5539,94 eurot kuni sellekohase tasumiseni alates 10.12.2025 lepingujärgse viivisemääras s.o 6,90% aastas.
2.16.12.2025 määrusega võttis kohus hageja hagi kostja vastu menetlusse ja kohustas kostjat esitama kirjalik vastus 14 päeva jooksul hagimaterjalide kättetoimetamisest alates. Sama määrusega hoiatas kohus, et kohus võib hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses, kui kostja, kellele kohus on määranud vastamise tähtaja ei ole tähtaegselt vastanud, isegi kui hagi toimetati kostjale kätte välisriigis või kui see toimetati kätte avalikult või elektroonselt. Sel juhul loetakse hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks (TsMS § 407 lg 1). Kohus toimetas hagimaterjalid ja 16.12.2025 määruse kostjale kätte tähtsaadetisega 20.01.2026. 3 (12)
2-25-21585 Seega möödus kostjal hagivastuse esitamiseks antud tähtaeg 14 päeva 03.02.2026. Kostja hagile vastust ei esitanud.
3.Kohus küsis 05.02.2026 kohtunõudega kostja nõusolekut kirjaliku menetluse osas. Kostja nõusolekut kirjalikuks menetluseks esitanud ei ole.
4.Kohus määras asjas istungi 19.05.2026 kell 11.00. Pooled osalesid istungil videosilla vahendusel. Kostja tunnistas hagi ning selgitas, et ilmselt sõlmis hagis nimetatud lepingu. Kostja selgitab, et kuna tal sissetulek puudub, ei ole tal hetkel võimalik võlgnevust tasuda. Kohus selgitas istungil, et ilmselt ei ole krediidiandja järginud laenu andmisel vastutustundliku laenamise põhimõtet. Hageja jäi seisukohale, et vastutustundliku laenamise põhimõtet on järgitud. Kohus määras hagejale tähtaja ümberarvestuse ja menetluskulude nimekirja esitamiseks ning kostjale tähtaja seisukohtade esitamiseks.
5.Hageja esitas 25.05.2026 ümberarvestuse. Hageja selgitab, et kostja on lepingu nr L89013319770 alusel tagastanud 1530,36 eurot. Kostja on ümberarvestuse kohaselt võlgnevuses alates 15.05.2025 osamaksest ning seega ei ole ülesütlemine ümberarvestuse kohaselt kehtiv. 25.05.2026 seisuga on kostja võlgnevus kogusummas 1123,99 eurot, millest põhivõlgnevus on 1010,47 eurot ja viivisvõlgnevus 113,52 eurot. Hageja palub alternatiivselt välja mõista ümberarvestuse alusel sissenõutavaks muutunud põhivõlgnevuse summas 1010,47 eurot, intressivõlgnevuse perioodi 15.05.202515.05.2026 eest 113,52 eurot, intressi alates 16.05.2026 VÕS § 94 lg-s 1 sätestatud määras ning tulevikus sissenõutavaks muutuvad põhiosamaksed vastavalt ümberarvestuses esitatud maksegraafikule. Samuti palub hageja välja mõista viivis sissenõutavaks muutunud põhiosalt 1010,47 eurolt lepingus kokku lepitud viivisemääras s.o 6,90% aastas alates 16.05.2026 kuni põhivõla tasumiseni ning viivis 6,90% aastas iga sissenõutavaks muutunud põhiosa osamakselt, osamakse tasumise tähtpäevale järgnevast päevast.
6.Kostja kohtule täiendavalt midagi esitanud ei ole. Kohtuotsuse põhjendused
7.Kohus, tutvunud hageja poolt toodud asjaoludega ja asjas esitatud tõenditega, leiab, et hagi tuleb rahuldada osaliselt.
Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. TsMS § 231 lg 2 järgi poolte faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kui vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest.
9.VÕS § 402 lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandusvõi kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Riigikohus on 24.11.2023 määruses nr 2-21-13098 viidanud omapoolsetele korduvatele selgitustele, et tehingu tühisuse alus on asjaolu, mida kohus peab asja lahendamisel arvestama sõltumata sellest, kas pooled sellele sõnaselgelt tuginevad (RKTKo 28.01.2015, 3-2-1-141-14, p 18; RKTKo 08.06.2010, 3-2-1-40-10, p 14). Kuivõrd tarbijakrediidilepingute puhul on seadusandja seadnud VÕS §-st 5 tulenevale üldisele lepinguvabaduse põhimõttele krediidisaaja kaitseks mitmeid piiranguid (vt ka VÕS § 1 lg 4), millest kõrvalekaldumine muudab kas lepingu tervikuna (VÕS § 4062 lg 1) või mh selles sisalduva intressikokkuleppe (VÕS § 4034 lg 7) tühiseks, siis peab kohus ka ilma tarbija sellekohaste vastuväideteta kontrollima, kas leping kehtib. Selline kohustus on 4 (12)
2-25-21585 kohtul alati, kui asjaolud viitavad tarbijakrediidilepingu sõlmimisele. Selline seisukoht on kooskõlas ka Euroopa Kohtu praktikaga, milles on leitud, et liikmesriigi kohus peab omal algatusel analüüsima, kas on rikutud krediidiandja lepingueelset kohustust hinnata tarbija krediidivõimelisust (vt Euroopa Kohtu 5. märtsi 2020. a otsus kohtuasjas nr C-679/18, OPR-Finance s. r. o. vs. GK, p 46) (RK 24.11.2023 määrus nr 2-21-13098 p 13). VÕS § 1 lg 5 sätestab, et tarbija käesoleva seaduse tähenduses on füüsiline isik, kes teeb tehingu, mis ei seondu iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega. Hagiavalduse asjaolude kohaselt sõlmisid kostja ja AS Inbank Finance 11.08.2023 tarbijakrediidilepingu nr L89013319770, mille alusel sai kostja laenu 6120 eurot (dtl 3). Hageja ei ole esitanud asjaolusid, millest nähtuks, et kostja sõlmis lepingu seonduvalt oma majandus- ja kutsetegevusega. Kuna lepingust nähtub, et AS Inbank Finance, kes on tegutsenud oma majandus- ja kutsetegevuses, on andnud kostjale kui füüsilisele isikule krediiti, siis on kohus seisukohal, et tegemist on tarbijakrediidilepinguga.
10.VÕS § 164 lg 1 sätestab, et võlausaldaja võib oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine). Nõuet ei või loovutada, kui loovutamine on seadusest tulenevalt keelatud või kui kohustust ei saa selle sisu muutmata täita kellelegi teisele kui senisele võlausaldajale. Nõude loovutamiseks ei ole vajalik kohustatud isiku, s.o võlgniku nõusolek. VÕS § 412 lg 1 alusel kui krediidiandja loovutab tarbijakrediidilepingust tulenevad nõuded või õigused kolmandale isikule, sealhulgas krediidiinkassole või krediidiostjale krediidiinkassode ja ostjate seaduse tähenduses, võib tarbija esitada selle kolmanda isiku vastu tarbijakrediidilepingust tulenevalt kõik vastuväited, mis tal olid senise võlausaldaja vastu nõude loovutamise ajal, muu hulgas on tal õigus nõuda oma nõuete tasaarvestamist. Kokkulepe, millega välistatakse käesoleva lõike esimeses lauses sätestatud tarbija õigus või piiratakse seda, on tühine. Hageja esitas nõude loovutamise osas selgitused hagi p-s 1.4 ning märgib, et AS Inbank Finance loovutas 30.12.2024 kostja vastase nõude F.U.W-le koos õigusega nõuda kõrvalnõudeid (dtl 4). Hagile lisatud nõude loovutamise teatisest nähtub, et AS Inbank Finance on 30.12.2024 edastanud kostjale teatise laenulepingust nr L89013319770 tuleneva nõude loovutamisest F.U.W-le (dtl 30). Teatis nõude loovutamise kohta tõendab kooskõlas VÕS § 170 sätestatuga, et loovutamine on kostja suhtes toimunud. Kostja ei ole vastuväidet nõuete loovutamise osas esitanud. Riigikohus on 06.06.2007 lahendi 3-2-1-6207 p 12 leidnud, et hagi rahuldamist ei välista see, kui nõude loovutamisest teatatakse pärast hagi esitamist või kui kostja saab loovutusest teada hagist. Kohus leiab, et kostja sai nõuete loovutamisest teada vähemalt käesolevas kohtumenetluses ning AS Inbank Finance nõuded on loovutatud kehtivalt hagejale.
11.VÕS § 408 lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping tühine, kui järgimata on jäetud VÕS § 404 lg-s1 sätestatud vorminõue või kui lepingus puudub mõni VÕS §-s 404 või § 405 sätestatud andmetest. VÕS § 404 lg 1 kohaselt peab tarbijakrediidilepingu puhul tarbija avaldus kohustuste võtmiseks olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Tarbijale tuleb viivitamata anda lepingudokument või selle koopia püsival andmekandjal. Tarbija tahteavalduses peab olema selgelt ja kokkuvõtlikult märgitud VÕS § 404 lg-s 2 loetletud teave. Kui vorminõue on jäetud järgimata, on leping tühine (VÕS § 408 lg 1). Hageja on kohtule esitanud 11.08.2023 sõlmitud laenulepingu, millelt nähtub, et kostja on lepingu (sh maksegraafiku, lepingu tingimused, Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehe) digiallkirjastanud 11.08.2023 (dtl 12). Seega tuleb lugeda pooltevahelised lepingud kehtivaks ehk sõlmituks. Kostja ei ole lepingute sõlmimist vaidlustanud.
12.Vastavalt VÕS § 4031 lg 1 p-le 9 tuleb tarbijale anda võimalus võrrelda erinevaid pakkumisi, et ta saaks kõiki asjaolusid arvesse võttes teha otsuse sõlmida tarbijakrediidileping. Selleks esitab krediidiandja või krediidivahendaja tarbijale mõistliku 5 (12)
2-25-21585 aja jooksul, enne kui tarbija on sõlminud lepingu või seotud oma pakkumusega, püsival andmekandjal Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehel krediidiandja poolt pakutavatele lepingutingimustele ning vajaduse korral tarbija eelistustele ja tema poolt esitatud teabele tuginedes mh krediidi kulukuse määra aasta kohta. Vastavalt sama paragrahvi lg-le 4 esitatakse krediidi kulukuse määr tüüpilise näite kujul. Krediidiandja märgib seejuures ära kõik krediidi kulukuse määra arvutamiseks kasutatud andmed ja eeldused. Kui tarbija on teavitanud krediidiandjat tema eelistatavatest lepingutingimustest, nagu tarbijakrediidilepingu kestus, krediidisumma või krediidi ülempiir, arvestab krediidiandja tüüpilise näite esitamisel tarbijalt saadud teavet. Vastavalt VÕS § 404 lg-le 21 tuleb lepingusse märkida kõik krediidi kulukuse määra arvutamiseks kasutatavad andmed ja eeldused. Euroopa Kohus on 23.01.2025 otsuses kohtuasjas nr C-677/23 (eelotsus) asunud seisukohale, et krediidi kulukuse aastamäära arvutamisel kasutatud eeldused peavad olema krediidilepingus sõnaselgelt ära nimetatud ja selleks ei piisa sellest, et tarbija saab need lepingutingimusi analüüsides ise välja selgitada. Euroopa Kohus on samas kohtuotsuses asunud seisukohale, et nende andmete märkimata jätmisel krediidilepingus võib seada kahtluse alla tarbija võimaluse hinnata oma kohustuse ulatust, tuleb riigisisestes õigusnormides ette nähtud tagajärge, mille kohaselt krediidiandja kaotab õiguse saada intressi ja lisatasusid, pidada direktiivi nr 2008/48 artikli 23 tähenduses proportsionaalseks. VÕS § 408 lg 4 näeb ette, et kui lepingus puuduvad andmed krediidi kulukuse määra või krediidi kulukuse esialgse määra või kõigi tarbija poolt krediidi tagasimaksmiseks ja krediidi kogukulu kandmiseks tehtavate maksete kogusumma kohta, loetakse intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Kui käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud juhul puuduvad andmed tarbija poolt võlgnetavate muude kulude kohta, ei võlgne tarbija talle avaldamata kulusid. Krediidiandja peab tagasimaksed intressimäära ja muude kulude vähendamist arvestades uuesti määrama ja tarbijale teatavaks tegema. Kohus on seisukohal, et VÕS § 408 lg-s 4 sätestatud „andmed krediidi kulukuse määra“ kohta hõlmab ka krediidi kulukuse määra arvutamiseks kasutatavaid andmeid ja eeldusi, mitte ainult krediidi kulukuse määra protsenti. Vastasel korral puudub võimalus kontrollida, kas krediidi kulukuse määr on lepingus õigesti märgitud või mitte ning kas leping kehtib. Samuti ei täida ainult krediidi kulukuse määra protsendi avaldamine seaduses sätestatud eesmärki, s.o tarbija õigus teada oma õigusi ja kohustusi, tagada tarbijale võimalus kontrollida, kas krediidiandja arvutas krediidi kulukuse aastamäära õigesti, ja kui mitte, siis kasutada oma õigusi, eelkõige direktiivi 2008/48 artiklis 14 ette nähtud taganemisõigust (viidatud Euroopa Kohtu otsuse p 58 – 59). Hageja on hagi p-s 1.2 märkinud, et krediidi kulukuse määr on lepingu nr L89013319770 kohaselt 15,34% aastas. Krediidi kulukuse määra arvutamisel on arvesse võetud krediidisummat 6120 eurot, intressimäära 6,90% aastas, krediidisumma tagastamise lõpptähtpäeva 15.08.2029, osamaksete arvu 72 kuud, laenulepingu sõlmimise tasu 177,48 eurot, igakuine lepingu haldustasu 4,28 eurot kooskõlas VÕS § 404 lg-ga 21 (dtl 4). Krediidi kulukuse määra arvutamise põhimõtted kajastuvad Euroopa standardinfo teabelehe punktis 3 (dtl 18). Seega on hageja krediidi kulukuse aastamäära arvutamisel kasutatud eeldused nimetanud ja need kostjale lepingu sõlmimisel teatavaks teinud. VÕS § 4062 lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on tühine, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Käesolevas lõikes nimetatud keskmise krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude krediidi kulukuse määra arvutamisel ei võeta arvesse hüpoteegiga tagatud tarbimislaene. Keskmise krediidi kulukuse määra avaldamise iga aasta 1. jaanuariks ja 1. juuliks korraldab Eesti Pank oma 6 (12)
2-25-21585 veebilehel. Eesti Panga veebilehe andmetel oli tarbijakrediidilepingu nr L89013319770 sõlmimise ajal 11.08.2023 kehtinud eraisikutele antud tarbimislaenude krediidi kulukuse määr 16,72% aastas (kolmekordne määr 50,16%). Arvestades lepingu sõlmimise ajal kehtinud Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra ja igas lepingus toodud krediidi kulukuse määra, ei ole lepingute sõlmimisel rikutud VÕS § 4062 lg 1 sätestatud krediidi kulukuse ülempiiri. Kohtule ei ole teada asjaolusid selle kohta, et krediidikulukuse määr oleks lepingus märgitud ebaõigesti.
13.Vastavalt VÕS § 4034 lg 6 sätestab, et krediidiandja võib tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Riigikohus on otsuses 2-21-13098 selgitanud, et krediidiandja peab teavet koguma tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teiste varaliste kohustuste, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju kohta (VÕS § 4034 lg 2 teine lause). Praktikas on vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks peetud minimaalselt piisavaks nõuda laenutaotlejalt tema pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pika ajavahemiku kohta, et adekvaatselt hinnata tema krediidivõimet (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 13.10.2020 otsus asjas nr 2-18-9977, punkt 12; Tallinna Ringkonnakohtu 28.01.2021 otsus asjas nr 2-18-977, punkt 43). Hageja märgib hagi p-s 1.5, et on omandanud teabe lähtudes VÕS § 4034 lg-dest 2, 3 ja 4, mis võimaldaks täita krediidivõimelisuse hindamise nõude KAVS § 49 ja § 50 kohaselt (dtl 5). Hageja esitab tõendina laenutaotluse, milles kostja märkis enda igakuiseks sissetulekuks 1600 eurot, kohustusteks 750 eurot (dtl 31). Hagi kohaselt tegi esialgne võlausaldaja päringu Maksehäireregistrisse, kehtivad maksehäired puudusid (dtl 6). Hageja esitab hagis kuvatõmmise (dtl 6), mis peaks väidetavalt olema maksehäireregistri päringu vastus. Kohus selgitas hagejale, et hagis esitatud kuvatõmmiselt ei ole aru saada kelle osas, millal ja kuhu päring tehtud on (dtl 260). Hageja ei ole kohtule korrektset tõendid, mis tõendaks et krediidiandja kontrollis enne lepingu sõlmimist kostja maksehäireid Maksehäireregistrist, esitanud. Väidetavalt on esialgne võlausaldaja kontrollinud kostja sissetulekuid kostja pangakonto väljavõtte alusel (dtl 6). Hageja on 25.05.2026 menetlusdokumendis selgitanud, et krediidi andmisel arvestati kostja sissetulekuteks 1600 eurot, kohustusteks 750 eurot ja elatusmiinimumiga 361,40 eurot (dtl 262). Hageja esitas kohtule küll kostja arvelduskonto väljavõtte perioodi 08.01.2023-10.08.2023 osas (dtl 143-230), kuid ta ei seostanud hagi aluseks olevaid asjaolusid esitatud tõenditega ega toonud välja, milles seisnes kostja krediidivõimelisuse hindamine, millised andmed nendelt tuvastati ning kuidas nendega arvestati krediidianalüüsi tegemisel. Kohus selgitab, et üldine väide pangakonto väljavõtte küsimise ja analüüsimise kohta ei võimalda kohtul sisuliselt kontrollida, kas krediidiandja on kogunud piisavalt infot kostja sissetulekute ja kohustuste kohta ning jõudnud neid analüüsides põhjendatult veendumusele, et kostja oli võimeline pakutud krediidi koos kõrvalkuludega kokkulepitud tingimustel tagastama. Hageja ei ole kohtule esitanud analüüsi, millest nähtuks, kui suured olid kostja igapäevased väljaminekud ning kas tal oli ülalpeetavaid ega sellise analüüsi tegemist ka kohtule tõendanud. Kohus märgib, et asjaolud peab hagiavalduses välja tooma hageja ise, kohus ei otsi ise asjaolusid esitatud tõenditest. Kohtu hinnangul ei ole eeltoodut arvestades hageja tõendanud, et krediidiandja hindas nõuetekohase hoolsusega kostja krediidivõimelisust lepingu sõlmimisel. Kohus leiab, et krediidiandja ei ole kontrollinud kostja esitatud teavet tema sissetulekute ja kohustuste kohta piisaval määral. Teabe saamiseks peab krediidiandja kasutama 7 (12)
2-25-21585 andmekogusid (nt rahvastikuregister, pensioniregister, maksehäireregistrid, täitemenetlusregister) ja teabe, mis jääb nendest kohtadest saamata, peab ta küsima tarbijalt endalt (VÕS § 4034 lg 3). Hagiavalduses on toodud kuvatõmmis registrisse, kuid nimetatud päringuid ise hagile lisatud ei ole. Seejuures saab krediidiandja nõuda tarbijalt endalt tõendite esitamist (nt tööandja tõend, töölepingu väljavõte, pangakonto väljavõte, rahvastikuregistri väljavõte jms). Riigikohus on oma määruses nr 2-21-13098/50 punktis 18 selgitanud, et „üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks.“ Antud juhul ei nähtu, et laenuandja oleks sellist piisavat kontrolli teostanud. Krediidiandja ei saa lähtuda laenutaotluse rahuldamisel üksnes kliendi esitatud informatsioonist, seda kontrollimata. Vastasel juhul ei saavutaks vastutustundliku laenamise põhimõte oma eesmärke. Esitatud asjaolude ja tõendite pinnalt võib järeldada, et laenuandja on laenusaaja väidete pinnalt pigem eeldanud tema krediidivõimelisust ning ei ole tegelikkuses kontrollinud esitatud andmete õigsust. Krediidiandja ei ole kontrollinud kostja esitatud teavet tema sissetulekute ja kohustuste kohta piisaval määral. Lisaks finantskohustuste täitmisele peab tarbijal pärast laenu võtmist olema võimalik kanda ka enda ja enda ülalpeetavate igapäevased kulud (toit, riided, eluase jms). Kohustus arvestada tarbija regulaarseid majapidamiskulusid tuleneb krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 p-st 4. Eeltoodule tuginedes on kohus seisukohal, et võlausaldaja on vastutustundliku laenamise põhimõtet rikkunud. VÕS § 4034 lg 7 neljas lause vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärgede kohaldamise üksnes juhul, kui tarbija on tahtlikult jätnud esitamata teabe või võltsinud krediidiandjale esitatud teavet ja selle tagajärjel on krediidiandja hinnanud tarbija krediidivõimelisust valesti. Kohtule ei ole esitatud asjaolusid, millest saaks järeldada, et kostja oleks esitanud hagejale valeandmeid või jätnud nõutud andmed esitamata. Eelneva põhjal asub kohus seisukohale, et krediidiandja ei kogunud vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalikku teavet ega hinnanud tarbija krediidivõimet nõuetekohase hoolsusega. Nõuetekohane hoolsus VÕS § 4034 lg 2 tähenduses väljendub nii tarbijalt nõutava teabe liigi ja ulatuse määramises kui selle teabe kontrollimises. Kostjal oli küll VÕS § 4034 lg 3 järgi kohustus esitada laenu taotlemisel tõeseid andmeid, kuid krediidiandjal on VÕS § 4034 lg 4 ja KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 kohaselt vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks kohustus esitatud andmeid mõistlikke jõupingutusi rakendades kontrollida ja vajadusel lasta täpsustada (RKTKo 31.01.2018, nr 2-14-21710, p 29.3).
14.Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks on VÕS § 403 4 lg 7 esimese kahe lause kohaselt see, et tarbijakrediidilepingu intressimääraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast ning muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Riigikohus on 2-21-13098 p-s 24 selgitanud, et krediidiandja/hageja peab kohtumenetluses vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise tõendamata jätmise korral esitama oma sissenõutavaks muutunud nõude tervikliku arvestuse, milles oleks arvestatud intressimäära ja muude kulude vähenemisega ja mille alusel saaks kohus hinnata, millises ulatuses on algse laenusumma tagasimaksed sissenõutavaks muutunud. Hageja on esitanud alternatiivselt nõude ümberarvestuse juhuks kui kohus leiab, et vastutustundliku laenamise põhimõtet ei ole järgitud (dtl 262-264). Hagi kohaselt (dtl 3), kohtule esitatud maksekorraldusest (dtl 20) ja väljamakse väljavõttest (dtl 231) nähtuvalt sai kostja laenu 6120 eurot. Kostjal tuli maksegraafiku järgi laen tagastada hiljemalt 15.08.2029 (dtl 15). Kostjalt on toimunud laekumisi laenuandjale kokku 1530,36 eurot, 8 (12)
2-25-21585 kostja on võlgnevuses alates 15.05.2025 osamaksest ning ümberarvestuse kohaselt on kostja võlgnevus 25.05.2026 seisuga 1010,47 eurot ja intress perioodi 15.05.202515.05.2026 eest 113,25 eurot. Hageja esitab ka tulevikus sissenõutavaks muutuvate põhiosamaksete s.o kokku 3962,15 euro osas nõude alates 15.06.2026 osamaksest ning intressinõude alates 16.05.2026 VÕS § 94 lg-s 1 sätestatud määras (dtl 262-263). Samuti palub hageja välja mõista viivis sissenõutavaks muutunud põhiosalt 1010,47 eurolt lepingus kokku lepitud viivisemääras s.o 6,90% aastas alates 16.05.2026 kuni põhivõla tasumiseni ning viivis 6,90% aastas iga sissenõutavaks muutunud põhiosa osamakselt, osamakse tasumise tähtpäevale järgnevast päevast (dtl 264). VÕS § 416 lg 1 kohaselt krediidiandja võib osadena tagastatava krediidi puhul tarbijakrediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Krediidiandja ülesütlemisavaldus peab olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, mille järgimata jätmisel loetakse ülesütlemine tühiseks. Hageja on hagi p-s 1.3 selgitanud, et kostja oli võlgnevuses lepingu ülesütlemise seisuga kolm järjestikust kuud, s.o 15.09.2024-15.11.2024 osamaksetega (dtl 4). Kostja ei täitnud lepingust tulenevaid kohustusi tähtaegselt, mistõttu saatis esialgne võlausaldaja 05.12.2024 kostjale laenulepingu ülesütlemise hoiatuse, milles anti kostjale täiendav tähtaeg võlgnevuse tasumiseks hiljemalt 19.12.2024 vastavalt VÕS § 416 lg-le 1 (dtl 28). 27.12.2024 saatis esialgne võlausaldaja kostjale teatise lepingu lõpetamise kohta, kuna kostja ei tasunud enda võlgnevust ka täiendava tähtaja jooksul (dtl 29). Kostja ei ole esitanud vastuväiteid, et ta ei ole ülesütlemise hoiatusi või teateid kätte saanud. Seega vastab lepingu ülesütlemine VÕS § 416 lg-s 1 sätestatud formaalsetele tingimustele. Kohtu hinnangul ei ole lepingu ülesütlemine hagiavalduses toodud asjaoludel kehtiv sisuliste eelduste puudumisel, kuivõrd arvestades alternatiivset nõuet, siis on hageja arvestanud kõik võlgniku tasutud summad laenu põhiosa ja intressi katteks, millest tulenevalt ei olnud hageja lepingu ülesütlemise ajal võlgnevuses kolme järjestikuse maksega. Hageja on 25.05.2026 menetlusdokumendis selgitanud, et nõuete ümberarvestamise korras on kostja võlgnevuses alates 15.05.2025 osamaksest, seega ei olnud lepingu ülesütlemine 27.12.2024 kehtiv (dtl 262). Eeltoodust tulenevalt on leping kehtiv. Arvestades hageja esitatud nõude ümberarvestust, siis on käesoleva otsuse tegemise aja seisuga muutunud sissenõutavaks põhiosa maksed alates 15.05.202515.06.2026 kokku 1093,34 eurot, mille kohus kostjalt hageja kasuks välja mõistab.
15.TsMS § 369 sätestab, et tulevase nõude täitmise hagi võib esitada juhul, kui on alust eeldada, et võlgnik kohustust õigel ajal ei täida. Hageja esitatust nähtub, et kostja on võlgnevuses alates 15.09.2024 osamaksest (dtl 4). Samuti on kostja 19.05.2026 istungil kinnitanud, et tal puuduvad rahalised vahendid võlgnevuse tasumiseks (dtl 259). Kohus ei ole tuvastanud asjaolusid, mis viitaksid sellele, et kostja ei peaks tasuma hageja tulevikus sissenõutavaks muutuvat nõuet kokku 3879,28 eurot. Seetõttu leiab kohus, et kostja ei pruugi lepingut nõuetekohaselt tulevikus täita ja kohtu hinnangul on põhjendatud mõista kostjalt välja tulevikus sissenõutavaks muutuvad kohustused vastavalt hageja esitatud ümberarvestusele (dtl 263-264, 265-266).
16.VÕS § 94 lg 1 sätestab, et kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. VÕS § 397 lg 1 kohaselt tuleb majandus- või kutsetegevuses antud laenult maksta intressi. Muu 9 (12)
2-25-21585 laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. Lepingus nr L89013319770 on pooled kokku leppinud intressimääras 6.90% aastas (dtl 13). Hageja esitab ümberarvestuse korras seadusjärgse intressinõude ning palub kohtul kostjal hageja kasuks välja mõista tasumata intressi perioodi 15.05.2025-15.05.2026 eest kokku 113,52 eurot ning alates 16.05.2026 VÕS § 94 lg-s 1 sätestatud määras. Tulenevalt eeltoodust mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja intressivõlgnevuse kuni 15.06.2026 kokku 120,62 eurot. Hageja esitab ümberarvestusega intressinõude mõista kostjalt välja intress alates 16.05.2026 VÕS § 94 lg-s 1 sätestatud määras. Hageja ei ole esitanud intressinõude ümberarvestust alates 16.05.2026. Seetõttu on hageja intressinõue VÕS § 4034 lg 7 kohase arvestuse puudumise tõttu ebaselge ning kohus jätab selle rahuldamata.
17.VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Kohus selgitab kostjale, et viivisenõue ei lakka olemast ka vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tuvastamisel. Ringkonnakohtud on avaldanud seisukohta, et vastutustundliku laenamise põhimõtet rikkunud krediidiandjal säilib viivise tasumise nõue (TlnRnKo 05.02.2020, nr 2-18134930, p 10; TrtRnKo 17.06.2021, nr 2-21-125271, p 9 ja 29.05.2020, nr 2-18-12417, p 11). Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Kui pooled on kehtivas tarbijakrediidilepingus lepinguvabaduse põhimõtet järgides kokku leppinud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, siis peab võlgnik arvestama ka sellega, et maksetega viivitamisel järgnevad VÕS § 415 lg 1 ja VÕS § 113 lg 1 kolmandas lauses sätestatud tagajärjed (RKTKo 14.01.2009, 3-2-1-120-08, p 12). Hageja esitas ümberarvestusega viivise nõude ning palub kostjalt välja mõista viivis sissenõutavaks muutunud põhiosalt 1010,47 eurolt lepingus kokku lepitud viivisemääras s.o 6,90% aastas alates 16.05.2026 kuni põhivõla tasumiseni ning viivis 6,90% aastas iga sissenõutavaks muutunud põhiosa osamakselt, osamakse tasumise tähtpäevale järgnevast päevast (dtl 264). Kuna kohus on eelnevalt tuvastanud, et lepingut ei ole kehtivalt ülesöeldud (vt otsuse p 14), on kohtu hinnangul hagejal õigus nõuda kostjalt viivist alates käesoleva otsuse tegemisest kuni põhinõude täitmiseni. Pooled on lepingus kokku leppinud viivisemääras 6,90% aastas ja 0,02% päevas (dtl 13). Seega rahuldab kohus hageja ümberarvestuse korras laenulepingu nr L89013319770 osas esitatud viivise nõude ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja viivise lepingus sätestatud määras 6,90% aastas alates käesoleva otsuse tegemisest s.o 19.06.2026 kuni sissenõutavaks muutunud põhinõude s.o 1093,34 eurot tasumiseni, kuid viivise summa ei tohi ületada põhinõude summat (TsMS § 367). Samuti rahuldab kohus hageja tulevikus sissenõutavaks muutuva põhiosa osamaksete osas viivise nõude lepingus sätestatud määras 6,90% aastas ning kostjal tuleb tasuda viivist alates iga osamakse tasumise tähtpäevale järgnevast päevast kuni põhivõla tasumiseni, kuid viivise summa ei tohi ületada põhinõude summat (TsMS § 367).
18.Kohus jätab rahuldamata hageja haldustasu nõude 17,12 eurot põhjusel, et hageja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet ning sel juhul ei ole hagejal õigus saada mistahes lepingust tulenevaid täiendavaid tasusid.
19.Hageja palub kostjalt välja mõista sissenõudmiskulud 50 eurot lähtudes VÕS 113 2 lg 2 sätestatust ja lepingu üldtingimuste punktist 4.7 (dtl 7). VÕS 1132 lg 2 p 3 kohaselt võib pärast lepingu lõppemist majandus- ja kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel sissenõudmiskulude hüvitamist kogusummas kuni 50 10 (12)
2-25-21585 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda 25 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on üle 1000 euro. Kuna kohus on eelnevalt tuvastanud, et lepingu ülesütlemine ei olnud kehtiv ning leping kehtib, ei ole hagejal alust nõuda sissenõudmiskulude tasumist ning kohus jätab nõude rahuldamata.
20.Tulenevalt eeltoodust rahuldab kohus hageja nõuded osaliselt, s.o ümberarvestatud nõuete osas (VÕS § 4034 lg 7) ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja 11.08.2023 sõlmitud tarbijakrediidilepingust nr L89013319770 tuleneva 15.06.2026 seisuga sissenõutavaks muutunud põhinõude 1093,34 eurot, intressi 120,62 eurot ning viivise lepingus sätestatud määras 6,90% aastas alates käesoleva otsuse tegemisest s.o 19.06.2026 kuni põhinõude tasumiseni, kuid viivise summa ei tohi ületada põhinõude summat (TsMS § 367). Samuti rahuldab kohus hageja nõude mõista kostjalt välja edasised põhiosa maksed alates 15.07.2026 kuni 15.08.2029 vastavalt uuesti määratud maksegraafikule. Kostjal tuleb tasuda põhiosa osamaksetega viivitusse sattumisel viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras ning kostjal tuleb tasuda viivist alates iga osamakse tasumise tähtpäevale järgnevast päevast kuni põhivõla tasumiseni, kuid viivise summa ei tohi ületada põhinõude summat (TsMS § 367).
21.Kohus jätab rahuldamata hageja lepingust nr L89013319770 tuleneva põhinõude 567,32 eurot, intressi 109,60 eurot, haldustasu 17,12 eurot, sissenõudmiskulu 50 eurot ja viivisenõude 369,39 eurot.
22.Käesolevas kohtuotsuses nimetamata tõendid jätab kohus TsMS § 238 lg 5 alusel tähelepanuta, kuna need ei oma asja lahendamisel tähtsust ega mõjuta asja tulemust. Menetluskulud
23.Asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses (TsMS § 173 lg 1). Menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid (TsMS § 174 lg 1). Menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja menetluskuluks hagiavalduse esitamisel tasutud riigilõiv 630 eurot ja esindaja kulud 845 eurot, s.o kokku 1475 eurot. Hageja on käibemaksukohustuslane ning saab tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada (dtl 267). Kostja hageja menetluskulude suurusele vastuväidet esitanud ei ole. Riigilõivu suurus ja tasumise kohustus tuleneb seadusest ning seega on tegemist põhjendatud kuluga. Riigilõiv on kohtute infosüsteemist nähtuvalt tasutud. Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt on lepingulise esindaja kulud 845 eurot (5 h x 169 eurot/h). Kohtu hinnangul saab tasumäära 169 eurot tunnis pidada põhjendatuks vandeadvokaadist esindaja puhul. Praegusel juhul esindas hagejat mitteadvokaadist esindaja ning sellist tasumäära ei saa kohtu hinnangul Eesti õigusteenuse turu keskmist hinda mõistlikuks pidada. Kohtu hinnangul on mitteadvokaadist esindaja puhul mõistlikuks tunnitasuks 120 eurot. Kohtu hinnangul on põhjendatud hageja märgitud ajakulu 5 h. Seega on hageja lepingulise esindaja kulu kokku 600 eurot (5 x 120). Seega on hageja põhjendatud ja vajalikud kulud kokku 1230 eurot (630+600).
24.TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. 11 (12)
2-25-21585
25.Tallinna Ringkonnakohus on tsiviilasjas nr 2-23-126294 30.09.2024 tehtud otsuses märkinud, et menetluskulude jaotamisel tuleb arvestada seda, hageja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Tallinna Ringkonnakohus tühistas selles lahendis maakohtu poolt menetluskulude jaotuse (kohus jaotas vastavalt hagi rahuldamise ulatusele) ja määras, et vastutustundliku laenamise kohtuse rikkumise tõttu jäävad hageja menetluskulud hageja enda kanda. Täpsemalt märkis ringkonnakohus: „Kuigi maakohtu otsuse tegemise aja (01.03.2024) seisuga oli sissenõutavaks muutunud võlg 1089 eurot ning maakohus otsustas rahuldada suuremas osas ka hageja hiljem alternatiivselt esitatud põhinõude tulevikus sissenõutavaks muutuvate osamaksete väljamõistmiseks, olid poolte menetluskulud suures osas tingitud sellest, et hageja oli rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Arvestades nii seda, et suur osa kuludest tekkis seetõttu, et hageja ei olnud järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet ja öelnud nõuetekohaselt laenulepingut üles, aga ka seda, et nende rikkumiste tõttu ei olnud avalduse/hagi esitamise ajal ega ka maakohtu otsuse tegemise ajal hageja nõue suuremas osas sissenõutavaks muutunud, ei ole siinses asja õiglane jätta menetluskulusid poolte kanda vastavalt hagi rahuldamise ulatusele. Sellises olukorras on õiglane jätta menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel poolte endi kanda.“ Käesolevas asjas on asjaolud eeltoodud olukorraga samasugused.
26.Eeltoodust tulenevalt jätab kohus käesolevas asjas poolte menetluskulud poolte endi kanda.
27.Tulenevalt TsMS § 178 lg-st 1 saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. TsMS § 178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot. (allkirjastatud digitaalselt) Brigitta Mõttus kohtunik
12 (12)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.