Võlaõigus

Pooled võivad esitada otsuse peale apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Ringkonnakohus võib apellatsioonkaebuse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebaja ei taotle selle lahendamist istungil. Selgitus menetlusabi taotlejale Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

ASJAOLUD

B2 Impact OÜ esitas 21.10.2025 Tartu Maakohtule hagiavalduse V.S-i vastu võlgnevuse väljamõistmiseks. Hageja palub mõista kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 2009,94 eurot, intressi 89,15 eurot, kuni 21.10.2025 sissenõutavaks muutunud viivise 149,33 eurot ning edasiulatuva viivise põhinõudelt alates 22.10.2025 kuni põhinõude tasumiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Hageja nõue tuleneb AS LHV Finance (LHV) ja kostja vahel sõlmitud järgmistest lepingutest: 1) 19.12.2022 sõlmitud järelmaksulepingust nr 4663731, mille alusel sai kostja osta kauba summas 1962,97 eurot järelmaksuga ning kohustus laenu tagastama 48 kuu jooksul osamaksetena; 2) 25.02.2023 sõlmitud järelmaksulepingust nr 4840318, mille alusel sai kostja osta kauba summas 449,99 eurot järelmaksuga ning kohustus laenu tagastama 48 kuu jooksul osamaksetena ning 3) 26.02.2026 sõlmitud järelmaksulepingust nr 4840981, mille alusel sai kostja osta kauba summas 1451,99 eurot järelmaksuga ning kohustus laenu tagastama 48 kuu jooksul osamaksetena. Kuivõrd kostja ei täitnud lepingutest tulenevaid kohustusi tähtaegselt, saatis LHV 08.04.2025 lepingute ülesütlemise hoiatuse, milles anti kostjale täiendav tähtaeg võlgnevuse tasumiseks. Kostja ei tasunud võlgnevust ka täiendava tähtaja jooksul, seega ütles laenuandja kostjaga sõlmitud lepingud üles 23.04.2025. LHV loovutas kostja vastu nõuded hagejale 29.04.2025.

Kohus võttis hagiavalduse menetlusse 03.11.2025 määrusega, andes kostjale 20 päeva hagimaterjalidele seisukoha esitamiseks. Kohus edastas hagimaterjalid ja kirjaliku vastuse nõude kostjale avaliku e-toimiku vahendusel, e-posti aadressile ja teadaolevatele võimalikele kostja aadressidele. Politsei- ja Piirivalveameti vastuse järgi puuduvad neil täpsemad andmed isiku elu- või viibimiskoha osas. Vastuses viidatud Soome aadress on kohtule nähtuvalt rahvastikuregistri andmete kohaselt kehtetu. Kohtul ei õnnestunud välja selgitada kostja kehtivaid elukoha ja muude sidevahendite andmeid, mis oleksid viinud dokumentide kostjale kättetoimetamiseni. Kuna hagimaterjale ei õnnestunud kostjale kätte toimetada, toimetas kohus hagimaterjalid ja kirjaliku vastuse nõude kostjale kätte avalikult. Kohus avaldas teate kostjale hagimaterjalide ja asja menetlusse võtmise määruse avaliku kättetoimetamise kohta väljaandes Ametlikud Teadaanded 06.03.2026 ning luges menetlusdokumendid kostjale kättetoimetatuks 22.03.2026, s.o 15 päeva möödumisel. Viimane päev hagile kirjaliku vastuse esitamiseks oli 13.04.2026. Kostja ei ole esitanud kohtule vastust ega muul viisil hagile reageerinud.

Kohus andis 17.04.2026 selgitusmääruses hagejale tähtaja esitada täiendavaid tõendeid ja asjaolusid krediidiandja poolt vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohta ja tegi ettepaneku esitada nõude ümberarvestus (s.o nõude alternatiivne arvestus) vastavalt VÕS § 4034 lg-le 7. Hageja esitas 21.04.2026 vastuse kohtunõudele, milles märkis, et kohtu seisukoht, nagu peaks krediidiandja pärast lepingu ülesütlemist koostama uue maksegraafiku, on ekslik. Hageja ei esitanud ümberarvestust ega alternatiivset nõuet.

KOHTU SEISUKOHT

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 407 lg 1 järgi võib kohus hageja nõusolekul hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses, kui kostja, kellele kohus on määranud vastamise tähtaja, ei ole tähtaegselt vastanud, isegi kui hagi toimetati kostjale kätte välisriigis või kui see toimetati kätte avalikult. Sel juhul loetakse hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks. TsMS § 407 lg 6 näeb ette, et kui hageja on nõus tagaseljaotsuse tegemisega, kuid hagi ei ole hagiavalduses märgitud ulatuses ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud, teeb kohus otsuse, millega jätab hagi rahuldamata. Kohus on tsiviilasja menetlusse võtmise määruses selgitanud, et kohtul on õigus teha tagaseljaotsus vastavalt seaduses sätestatule. Kohus leiab, et hagiavaldus ei ole õiguslikult põhjendatud ja hagi tuleb TsMS § 407 lg-le 6 tuginedes jätta rahuldamata.

Käesolevas asjas on hageja taotlenud tagaseljaotsuse tegemist juhul, kui kostja hagile ei vasta. Kostja ei ole hagile kohtu määratud tähtajaks vastanud, mistõttu on formaalselt täidetud tagaseljaotsuse tegemise eeldused TsMS § 407 lg 1 tähenduses. Samas leiab kohus, et hagi ei ole hagiavalduses märgitud ulatuses ja esitatud asjaoludega õiguslikult põhjendatud. Sellisel juhul ei saa kohus TsMS § 407 lg 6 kohaselt teha tagaseljaotsust hagi rahuldamiseks, vaid lahendab asja sisulise otsusega. Kohus menetleb käesolevat tsiviilasja lihtmenetluses ning piirdub TsMS § 444 lg 2 alusel kohtuotsuse põhjendavas osas üksnes õigusliku põhjenduse ning nende tõendite märkimisega, millele kohtu järeldused tuginevad. Kohus selgitab, et TsMS § 405 lg 1 p 5 kohaselt võib lihtmenetluse korral kalduda kõrvale seaduses sätestatud tõendite esitamise ja kogumise vorminõuetest ning tunnustada tõendina ka seaduses otseselt nimetamata tõendusvahendeid, sealhulgas menetlusosalise seletust, mis ei ole antud vande all. Lisaks ei pea maakohus lihtmenetluse asjas tehtavas kohtuotsuses põhjendama, miks ta ei nõustu menetlusosalise mõne väitega, ega analüüsima kõiki tõendeid või selgitama, miks mõnda tõendit ei arvestata (RKTKo 04.05.2016, 3-2-1-23-16, p 16).

Hagiavaldusest nähtub, et hageja nõude aluseks olevate lepingute puhul on tegemist tarbijakrediidilepingutega VÕS § 402 lg 1 mõttes. Krediidiandja on kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet (VÕS § 4034). Kohtul on kohustus kontrollida krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist omal algatusel, sõltumata sellest, kas tarbija on krediidiandja kohustuste rikkumisele tuginenud (vt Euroopa Kohtu 05.03.2020. a otsus kohtuasjas nr C 679/18, OPR-Finance s. r. o. vs. GK, p 46; Riigikohtu 24.11.2023. a määrus kohtuasjas nr 2-21-13098, p-d 13, 25). Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja VÕS § 4034 lg 1 järgi enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma ja hindama tarbija krediidivõimelisust. Vastutustundliku laenamise põhimõttest tuleneva krediidiandja põhikohustuse sisuks krediidivõtja suhtes on hinnata krediidisaaja

krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta. Selliselt peaks tagatama, et laenuvõtja ei satu krediidi tõttu „laenuorjusse", mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara (sh eluaseme) ja muutuda maksejõuetuks (vt Riigikohtu 19.02.2014. a otsus kohtuasjas nr 3-2-1-169-13, p 21). VÕS § 4034 lg 2 kohaselt peab krediidiandja toimima tarbija krediidivõimelisuse hindamisel nõuetekohase hoolsusega. Tarbija krediidivõimelisuse hindamisel peab krediidiandja arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel, sealhulgas tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teised varalised kohustused, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju, määrates vajalike hindamistoimingute ulatuse vastavalt tarbijakrediidilepingu tingimustele, tarbija kohta olemasolevatele andmetele ja võetava rahalise kohustuse suurusele. Eelmises lauses sätestatud kohustuse täitmisel peab krediidiandja lähtuma ka krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lõike 1 punktides 1–7, lõike 2 punktides 1–3, lõike 3 punktides 1–3 ja lõikes 7 sätestatust. VÕS § 4034 lg 3 esimese lause kohaselt krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku teabe omandamiseks küsib krediidiandja vajaduse korral tarbijalt teavet ja kasutab asjakohaseid andmekogusid. Tarbija krediidivõimelisuse hindamine ei saa toimuda üksnes tarbija esitatud andmete pinnalt, vaid krediidiandja peab VÕS § 4033 lg 4 ja KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 kohaselt tarbija esitatud teavet mõistlikul viisil kontrollima. Üldjuhul tuleb seejuures küsida tarbijalt tema pangakonto väljavõtet ja hinnata seda, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. Riigikohus on selgitanud, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks (vt Riigikohtu 24.11.2023. a määrus tsiviilasjas nr 2-21-13098, p 18 viimane lõik). VÕS § 4034 lg 6 kohaselt võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline.

Tulenevalt VÕS § 4034 lg-st 13 lasub vaidluse korral vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmise tõendamise koormus krediidiandjal (hagejal). Lepingu nr 4663731 sõlmimise eel vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise osas on hageja välja toonud laenutaotlusel esitatud andmed, s.o kontole laekuvad igakuised netosissetulekud kokku 1870 eurot, laenude ja liisingute kuumaksed kokku 366 eurot ning krediitkaartide ja arvelduskrediitide kasutatud limiidid kokku 0 eurot. LHV on võlgniku deklareeritud sissetulekut kontrollinud kõrvutades summat statistiliste andmetega (võlgniku elukoha järgne keskmine sissetulek Statistikaameti andmete alusel) ja korrigeerinud vastavalt sellele sissetuleku suurust. Võlgniku sissetulekuna on LHV arvestanud summa 1324 eurot. LHV on võlgniku sissetulekuid kontrollinud võlgniku pangakonto väljavõtte alusel taotluse esitamisele eelneva kuue kuu perioodi osas. Kõikide laekumiste keskmine on 251 eurot kuus, sh palgalaekumised 0 eurot ja dividendid 0 eurot. LHV on kontrollinud võlgniku igakuiste finantskohustuste suurust võlgniku konto väljavõttelt, mille tulemusena tuvastati, et võlgnikul olid igakuised finantskohustused summas 366 eurot. Maksehäirete kontrolli maksehäirete registritest (krediidiinfo ja krediidiregister) tulemusena nähtus, et võlgnikul puudusid maksehäired taotluse esitamisel. Samuti ei olnud võlgnikul LHV ees negatiivset makseajalugu. Seega võis LHV järeldada,

et negatiivne maksekäitumine võlgnikul puudub. Võlgnik on taotlusel deklareerinud 0 ülalpeetavat. Sissetulekut 1324 eurot ja kohustusi 366 eurot arvestades on laenuandja leidnud võimalikuks maksimaalseks täiendava finantskohustuse tulemuseks kuumakse summas 375 eurot. Lepingu nr 4840318 sõlmimise eel vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise osas on hageja välja toonud laenutaotlusel esitatud andmed, s.o kontole laekuvad igakuised netosissetulekud kokku 2190 eurot, laenude ja liisingute kuumaksed kokku 228 eurot ning krediitkaartide ja arvelduskrediitide kasutatud limiidid kokku 270 eurot. LHV on võlgniku deklareeritud sissetulekut kontrollinud kõrvutades summat statistiliste andmetega (võlgniku elukoha järgne keskmine sissetulek Statistikaameti andmete alusel) ja korrigeerinud vastavalt sellele sissetuleku suurust. Võlgniku sissetulekuna on LHV arvestanud summa 1324 eurot. LHV on võlgniku sissetulekuid kontrollinud võlgniku pangakonto väljavõtte alusel taotluse esitamisele eelneva kuue kuu perioodi osas. Kõikide laekumiste keskmine on 761 eurot kuus. LHV on kontrollinud võlgniku igakuiste finantskohustuste suurust võlgniku konto väljavõttelt, mille tulemusena tuvastati, et võlgnikul olid igakuised finantskohustused summas 234,86 eurot. Maksehäirete kontrolli maksehäirete registritest (krediidiinfo ja krediidiregister) tulemusena nähtus, et võlgnikul puudusid maksehäired taotluse esitamisel. Samuti ei olnud võlgnikul LHV ees negatiivset makseajalugu. Seega võis LHV järeldada, et negatiivne maksekäitumine võlgnikul puudub. Võlgnik on taotlusel deklareerinud 0 ülalpeetavat. Sissetulekut 1324 eurot ja kohustusi 236,86 eurot arvestades on laenuandja leidnud võimalikuks maksimaalseks täiendava finantskohustuse tulemuseks kuumakse summas 506 eurot. Lepingu nr 4840981 sõlmimise eel vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise osas on hageja välja toonud laenutaotlusel esitatud andmed, s.o kontole laekuvad igakuised netosissetulekud kokku 2190 eurot, laenude ja liisingute kuumaksed kokku 228 eurot ning krediitkaartide ja arvelduskrediitide kasutatud limiidid kokku 270 eurot. LHV on võlgniku deklareeritud sissetulekut kontrollinud kõrvutades summat statistiliste andmetega (võlgniku elukoha järgne keskmine sissetulek Statistikaameti andmete alusel) ja korrigeerinud vastavalt sellele sissetuleku suurust. Võlgniku sissetulekuna on LHV arvestanud summa 1324 eurot. LHV on võlgniku sissetulekuid kontrollinud võlgniku pangakonto väljavõtte alusel taotluse esitamisele eelneva kuue kuu perioodi osas. Kõikide laekumiste keskmine on 761 eurot kuus. LHV on kontrollinud võlgniku igakuiste finantskohustuste suurust võlgniku konto väljavõttelt, mille tulemusena tuvastati, et võlgnikul olid igakuised finantskohustused summas 234,86 eurot. Maksehäirete kontrolli maksehäirete registritest (krediidiinfo ja krediidiregister) tulemusena nähtus, et võlgnikul puudusid maksehäired taotluse esitamisel. Samuti ei olnud võlgnikul LHV ees negatiivset makseajalugu. Seega võis LHV järeldada, et negatiivne maksekäitumine võlgnikul puudub. Võlgnik on taotlusel deklareerinud 0 ülalpeetavat. Sissetulekut 1324 eurot ja kohustusi 236,86 eurot arvestades on laenuandja leidnud võimalikuks maksimaalseks täiendava finantskohustuse tulemuseks kuumakse summas 506 eurot. Hageja on seisukohal, et LHV on teinud kostja osas positiivsed krediidiotsused järgides vastutustundliku laenamise nõudeid krediidivõimelisuse hindamise osas.

Riigikohus on 24. novembri 2023. a lahendis asunud seisukohale, et krediidiandja peab tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta: tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1); tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete

finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4); tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3); tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5) (vt Riigikohtu 24. novembri 2023. a määrus tsiviilasjas nr 2-21-13098, p 18).

Kohus on seisukohal, et kostjaga tarbijakrediidilepingute sõlmimisel on rikutud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kohus esitab seisukoha kõigi lepingute osas ühiselt. Kohtule ei nähtu hageja esitatust millistele andmetele kostja pangakonto väljavõttest sissetulekute ja kohustuste osas laenuandja tugineb. Üksnes pangakonto väljavõtete küsimine ei ole piisav, et täita seaduses ettenähtud kontrollikohustust (VÕS 403 4 lg 3 ja KAVS § 50 lg 4). Piisav ei ole ka tõdemus, et pangakonto väljavõtet kontrolliti või üldine viide sissetulekute ja kohustuste summale. Pangakonto väljavõtte küsimine ei tähenda vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist kui laenuandja ei ole sisuliselt kostja pangakontot analüüsinud ning välja selgitanud kostja tegelikke igakuised kohustusi ja sissetulekuid. Kohtu hinnangul ei saa krediidivõimelisuse hindamisel kostja sissetulekuna arvestada igat pangakontole laekunud summat, sh juhuslikke sularaha sissemakseid, ülekandeid eraisikutelt või muid ebaregulaarseid laekumisi. Laenuandja kohustus on hinnata mitte üksnes laekumiste olemasolu, vaid ka nende regulaarsust. Esitatud pangakonto väljavõtetelt (dtl 167-178, 179-196) ei nähtu kohtule ühtegi sellist korrapärast laekumist, mida saaks käsitada kostja stabiilse ja regulaarse sissetulekuna. Hagiavalduse kohaselt arvestas laenuandja kostja sissetulekuna 1324 eurot ehk laenuandja kõrvutas kostja deklareeritud sissetulekut statistiliste andmetega ja korrigeeris vastavalt sellele sissetuleku suurust. Kohus leiab, et laenuandja poolt krediidivõimelisuse hindamisel arvesse võetud kostja sissetulekud ei kajastanud kostja tegelikke ja tõendatud regulaarseid sissetulekuid. Arvestatud on laekumisi ja statistilisi andmeid, mis ei ole piisavad krediidivõimelisuse hindamise seisukohalt kostja sissetulekute hindamisel. Eeltoodu alusel leiab kohus, et kostja sissetulekute ja finantskohustuste väljaselgitamine ja kontroll ei olnud piisavad. Kohtu hinnangul ei ole järgitud vastutustundliku laenamise põhimõtet, sest enne laenu väljastamist ei kontrollinud laenuandja teavet kostja sissetulekute ja kohustuste kohta. Kohtul ei ole võimalik asuda seisukohale, et laenuandja oleks üles näidanud vajalikku hoolsust VÕS § 4034 lg 2 mõttes tarbija laenuvõime kontrollimisel.

Kohus andis 17.04.2026 määrusega hagejale võimaluse esile tuua täiendavaid asjaolusid ja esitada täiendavaid tõendeid krediidiandja poolt vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohta. Kohus selgitas täiendavalt, et kui vastutustundliku laenamise põhimõtet on rikutud, loetakse VÕS § 4034 lg 7 kohaselt tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama (s.o tegema ümberarvestuse), arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist. Kohus andis hagejale tähtaja esitada oma sissenõutavaks muutunud nõude terviklik arvestus, milles oleks arvestatud intressimäära ja muude kulude vähenemisega ja mille alusel saaks kohus hinnata, millises ulatuses on algse laenusumma tagasimaksed sissenõutavaks muutunud (s.o nõude alternatiivne arvestus juhuks, kui kohus leiab, et krediidiandja ei ole kohaselt järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet).

Hageja sai küll kohtunõude kätte, kuid jäi hagiavalduses toodu juurde ega esitanud täiendavaid asjaolusid ega tõendeid vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise osas või nõude ümberarvestust, sh alternatiivset nõuet.

TsMS § 5 lg 1 kohaselt hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. TsMS § 5 lg 2 kohaselt pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab.

Tallinna Ringkonnakohus on 12.07.2023. a määruses tsiviilasjas 2-22-147995 selgitanud, et kuna krediidiandja rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet ja hageja ei ole toonud esile, et krediidiandja oleks VÕS § 4034 lg 7 kohaselt määranud uuesti tagasimaksed ja need kostjale teatavaks teinud, ei saanud maakohus hageja nõuet ja hagis esile toodud asjaolusid arvestades hagi osaliselt rahuldada. Ringkonnakohus selgitas samuti, et ilma vastava ümberarvutuseta ei ole kohtul võimalik hagi osaliselt rahuldada, sest hagi rahuldamiseks peab hageja tooma esile ja tõendama oma nõude aluseks olevad asjaolud, sh selle, millised ümberarvutuste järgsed maksed on muutunud sissenõutavaks.

Hageja tõendamiskohustus TsMS § 230 lg 1 kohaselt tähendab, et hageja peab esitama selge ja arusaadava ümberarvestuse, millest ilmneb, millised maksed on pärast VÕS § 403 4 lg 7 kohast korrigeerimist sissenõutavaks muutunud. Ilma sellise korrektse ümberarvutuseta, mis arvestaks vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisest tulenevaid piiranguid, ei saa kohus hinnata, millised summad on tegelikult sissenõutavad. Seega on hagi sellisel kujul ebaselge ja tõendamata ning kohtul ei ole võimalik seda isegi osaliselt rahuldada.

Kuivõrd hageja esitatud andmete ja tõendite alusel ei ole krediidiandja vastustundliku laenamise põhimõtet järginud ja hageja ei ole ka hoolimata kohtunõudest esitanud VÕS § 4034 lg-ga 7 kooskõlas olevat tagasimaksete uuesti määramist, on kohus seisukohal, et hageja nõuded ei ole õiguslikult põhjendatud ja on ebaselged. Kohtul ei ole võimalik hagiavalduses esitatud andmete ja nõuete põhjal hageja nõudeid ka osaliselt rahuldada. Sel põhjusel jätab kohus hagi rahuldamata.

Kuivõrd kohtul ei ole õnnestunud hagimaterjale ja menetlusse võtmise määrust kostjale kätte toimetada kogu menetluse jooksul ja kohtule ei ole teada kostja viibimiskoht muul viisil (vt põhjendava osa punkti 3), peab kohus põhjendatuks toimetada kohtuotsus kostjale kätte avalikult, avaldades kohtuotsuse väljaandes Ametlikud Teadaanded.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

Menetluskulud tuleb TsMS § 162 lg 1 alusel jätta hageja kanda. Kuivõrd kostja ei ole menetluses osalenud, ei saa tal olla hüvitatavaid menetluskulusid.

(allkirjastatud digitaalselt) Marian Miilaste kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.