4.Jätta rahuldamata Holm Bank AS-i hagi R.N vastu järgmistes nõuetes: põhinõue 106 eurot, intressinõue 1208,52 eurot, viivisenõue 619,16 eurot, sissenõudmiskulude hüvitamise nõue 10 eurot ja viivisenõue alates 15.05.2025.
5.Jätta menetlusosaliste menetluskulud 78% ulatuses R.N kanda ja 22% ulatuses Holm Bank AS-i kanda.
6.Rahuldada osaliselt Holm Bank AS-i menetluskulude kindlaksmääramise avaldus.
7.Välja mõista R.N-ilt Holm Bank AS-i kasuks menetluskulud 764,40 eurot, s.o riigilõiv. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel käesoleva otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Menetlusabi taotlemisel peab menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hageja nõuded ja nende aluseks olevad asjaolud
1.Holm Bank AS (hageja) esitas 14.05.2025 Tartu Maakohtule hagiavalduse R.N (kostja) vastu võlgnevuse väljamõistmiseks. Hageja palub kostjalt hageja kasuks välja mõista 13 229,61 eurot, millest põhinõue on 10 600 eurot, intress on 2000,45 eurot, viivis on 619,16 eurot ja sissenõudmiskulud on 10 eurot. Samuti palub hageja kostjalt välja mõista viivise põhinõudelt (10 2 (10)
600 eurolt) võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud määras alates 15.05.2025 kuni põhinõude täieliku tasumiseni. Hageja palub jätta menetluskulud kostja kanda. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 23.08.2023 laenulepingu nr 52308230127, mille järgi väljastas hageja kostjale laenu 10 600 eurot. Laenu tagastamise lõpptähtaeg oli 10.08.2028. Intressimäär on 8,69% aastas, lepingu sõlmimise tasu 106 eurot ning krediidi kulukuse esialgne määr 17,04%. Viivisemäär lepingupäeval oli 12% aastas (edaspidi seadusjärgselt muutuv). Laenugraafiku järgi pidi lepingutasu tasumine toimuma 23.08.2023 summas 106 eurot, laenu ja intresside tagastamine pidi toimuma 10.09.2023 kuni 10.07.2028 osamaksena summas 252,97 eurot ja 10.08.2028 osamaksena summas 252,71 eurot. Kostjal on kõik maksegraafikujärgsed osamaksed tasumata alates 10.09.2023. Kostja tagastamata põhivõla jääk 14.05.2025 seisuga on 10 600 eurot, mille hageja palub kostjalt välja mõista. Intressinõue perioodi 24.08.2023–25.12.2024 eest on 2000,45 eurot. Viivisenõue on 619,16 eurot, arvestatuna seadusjärgse viivisemääraga järgmiselt: 12% aastas 11.09.2023– 31.12.2023, 12,50% aastas 01.01.2024–30.06.2024, 12,25% aastas 01.07.2024–31.12.2024 ja 11,15% aastas 01.01.2025–14.05.2025. Hageja palub kostjalt välja mõista lepingu kehtivusajal tekkinud sissenõudmiskulud summas 10 eurot. Meeldetuletused saadeti järgmiselt: tasuta meeldetuletus 13.09.2023; tasuline meeldetuletus 27.09.2023 (5 eurot); tasuta meeldetuletus 16.10.2023; tasuline meeldetuletus 23.10.2023 (5 eurot). Hageja saatis kostjale 11.12.2024 ülesütlemisavalduse, andes 2-nädalase tähtaja võlgnevuse tasumiseks ja teavitades, et võlgnevuse mittetasumisel loetakse leping üles öelduks alates 26.12.2024. Kostja võlga ei tasunud. 26.12.2024 teavitas hageja lepingu ülesütlemisest ja kogu võla sissenõutavaks muutumisest. Hageja leiab, et krediidiandja järgis vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kostja märkis 23.08.2023 laenutaotluses igakuiseks sissetulekuks 1200 eurot ja igakuisteks kohustusteks 400 eurot. Hageja tegi päringud maksehäireregistritesse (maksehäired puudusid) ja kontrollis sissetulekuid ning töösuhet Maksu- ja Tolliameti päringuga. Maksevõime hindamisel arvestati elatusmiinimumi 303,40 eurot ja varasema laenulepingu igakuist makset 28,22 eurot ning asjaolu, et kostjal puuduvad ülalpeetavad. Kostja vastuväited
2.Kostja teatas e-kirja teel kohtule, et hageja esitaks: käsitsi allkirjastatud laenulepingu; dokumendid, mis tõendavad laenusumma päritolu ja selle laekumist kostja kontole; teabe, kes on nõude tegelik omanik ja millisele kontole tuleb tagasimaksed teha; tõendid, et pangal oli laenu andmise ajal rahaline kate. Kostja vaatamata kohtu nõudmisele allkirjastatud vastust hagile ei esitanud. Kohus määras kohtuistungi toimumise ajaga 14.05.2026, kuid kostja istungile ei ilmunud ega teatanud kohtule mõjuvast põhjusest ilmumata jätmiseks.
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
3.Kohus on seisukohal, et hagi tuleb rahuldada osaliselt.
4.Võlaõigusseaduse (VÕS) § 401 lg 1 sätestab, et krediidileping on leping, millega üks isik (krediidiandja) kohustub andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga kohustub krediidi kasutamise eest maksma tasu ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma. Lõike 3 kohaselt kohaldatakse krediidilepingule laenulepingu kohta sätestatut, kui seadusest ei tulene teisiti. VÕS § 402 lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on krediidileping, 3 (10)
millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. VÕS § 82 lg 1 sätestab, et kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval. VÕS § 101 lg 1 p 1 sätestab, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist ning VÕS § 108 lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist.
5.Hageja on esitanud kohtule tõendina hageja ja kostja vahel 23.08.2023 sõlmitud laenulepingu nr 52308230127 (dtl 19–25). Leping on kostja poolt allkirjastatud. Lepingu kohaselt oli laenusummaks 10 600 eurot. Lepingu kohaselt on lepingu sõlmimise tasu 106 eurot, mille pank peab kinni laenusaajale ülekandmisele kuuluvast laenusummast tasaarvelduse teel. Kostja pangakontole kanti 23.08.2023 üle 10 494 eurot (maksekorraldus dtl 30). Kostja kohustus laenu tagastama osamaksetega ning tasuma intressi. Kostja kohustus krediidiandjale tegema 60 laenu põhiosa ja haldustasu makset ning 60 intressimakset, kuumakse suurusega 252,97 eurot, viimane osamakse 252,71 eurot. Igakuiseid makseid tuli kostjal teostada iga kuu 10. kuupäevaks, esimene osamakse tuli teha 10.09.2023 ja viimane osamakse 10.08.2028. Kohus loeb eeltoodud asjaolud esitatud tõendite alusel tuvastatuks. Krediidi kulukuse määr
6.Esmalt tuvastab kohus, kas lepingus toodud krediidi kulukuse määr on kooskõlas VÕS § 406 2 lg-ga 1. VÕS § 4062 lg 1 esimese lause järgi on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija tasutava krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Riigikohus on selgitanud, et krediidiandja peab tooma tarbija vastu krediidilepingust tulenevate nõuete maksmapanekuks esile, milline on tarbijakrediidilepingust tulenev krediidi kogukulu tarbijale, ja esitama vajalikud andmed selle kontrollimiseks. Vastasel juhul ei ole kohtul võimalik kontrollida, kas laenuleping kehtib (RKTKm 12.06.2024, p 14.1.3. ja RKTKm 24.11.2023, p-d 14-15). Kostjale antud laenu krediidi kulukuse määr oli lepingu ja Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehe kohaselt 17,04% aastas. Krediidi kulukuse maksimaalsed määrad muutuvad kaks korda aastas, 1. juulil ja 1. jaanuaril. Eesti Panga poolt avaldatud andmete kohaselt oli 23.08.2023 lepingu sõlmimise ajal krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kuue kuu keskmine krediidi kulukuse määr 16,72% (kohaldus alates 01.07.2023 kuni 31.12.2023 väljastatud laenudele) ning kolmekordne määr oli seega 50,16%. Finantsinspektsiooni hallatav minuraha.ee tarbijakrediidi kulukuse määra kalkulaator annab krediidi kulukuse määra suuruseks 9,51% (arvestades, et laenusumma oli 10 600 eurot; lepingutasu 106 eurot, intressimäär 8,69% aastas; osamakseid 60). Kohus tuvastab eelneva põhjal, et krediidilepingu krediidi kulukuse määr ei ületanud krediidi väljastamise ajal seadusega kehtestatud piirmäära ja on seega kooskõlas VÕS § 4062 lg-s 1 sätestatuga. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimine
7.Poolte vahel sõlmitud leping on tarbijakrediidileping VÕS § 402 lg 1 tähenduses. Kohus hindab, kas võlausaldaja on järginud kostjaga lepingut sõlmides vastutustundliku laenamise põhimõtet.
4 (10)
8.Tarbijakrediidilepingu alusel tekkinud vaidluste lahendamisel on kohtul sõltumata menetlusliigist kohustus omal algatusel kontrollida, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet (RKTKo 24.11.2023, nr p-d 13 ja 17).
8.1.VÕS § 4034 lg 1 kohaselt on krediidiandja kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Selle põhimõtte järgimiseks on krediidiandja enne krediidilepingu sõlmimist kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on krediidivõimeline (teabe saamise kohustus), ja hindama tarbija krediidivõimelisust (krediidivõimelisuse hindamise kohustus). Riigikohus on selgitanud, et teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja omandama teabe kõigi teadaolevate asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta. Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja VÕS § 4034 lg 3 esimese lause järgi vajaduse korral küsima tarbijalt teavet ja kasutama asjakohaseid andmekogusid. Krediidiandja peab teavet koguma tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teiste varaliste kohustuste, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju kohta (VÕS § 403 4 lg 2). Samuti peab krediidiandja koguma tarbija kohta andmeid, mis on sätestatud KAVS § 49 lg 1 p-des 1–7 ja lg 3 p-des 1–3 (ka VÕS § 4034 lg 2 kolmas lause). Seega peab krediidiandja tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta: - tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1); - tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4); - tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3); - tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5). Kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt. Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks (vt RKTKo 24.11.2023, nr p 18). VÕS § 4034 lg 6 järgi võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Krediidiandja võib anda tarbijale krediiti üksnes juhul, kui krediidivõimelisuse hindamise tulemus osutab, et on tõenäoline, et krediidilepingust tulenevad kohustused täidetakse lepinguga nõutavatel tingimustel (vt RKTKo 24.11.2023, nr, p 23).
5 (10)
Krediidivõimelisuse hindamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja toimima nõuetekohase hoolsusega, sealhulgas arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel (s.o teabe saamise kohustuse täitmisel saadud teabe) (VÕS § 403 4 lg 2 esimene ja teine lause). Lisaks peab krediidiandja tarbija esitatud teavet kontrollima KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 alusel, s.o tegema selleks mõistlikke pingutusi (VÕS § 4034 lg 4 teine lause). See tähendab muu hulgas kohustust võtta tarbija regulaarse sissetuleku hindamiseks aluseks piisav ajavahemik, arvestades tarbija sissetulekuallikaid ja sissetuleku laekumise regulaarsust (KAVS § 49 lg 3 p 2). Samuti peab krediidiandja tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste dokumentide ja muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija regulaarse sissetuleku arvutamisel (KAVS § 49 lg 3 p 3). Kui ilmnevad asjaolud, mis ei võimalda tarbija krediidivõimelisust nõuetekohaselt hinnata (nt esineb vastuolu tarbija enda esitatud andmete ja andmekogudest kogutud andmete vahel), siis peab krediidiandja küsima vajaduse korral tarbijalt lisateavet. Kokkuvõttes on krediidiandja kohustuseks hinnata krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta, vältimaks laenuvõtja sattumist krediidi tõttu „laenuorjusse“, mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara ja muutuda maksejõuetuks (vt RKTKo 24.11.2023, nr, p-d 20–22 ja seal viidatud kohtupraktika). Krediidiandja kohustus hinnata tarbija krediidivõimelisust on mõeldud ennetama liigse võlakoormuse või maksejõuetuse riski, mis tuleneb tarbija krediidivõimelisuse ja tagasimaksevalmiduse ebapiisavast kontrollimisest. Kõnealust kohustust ei mõjuta tõsiasi, et krediidilepingu sõlmimise finantstagajärjed tarbija olukorrale võivad tekkida ka hiljem (EKo 11.01.2024, p 35). Krediidivõimetule tarbijale laenu andmise vältimise ja just krediidiandjale vastutuse panemise eesmärki järgib direktiivi 2008/48 põhjendus 26, mille järgi peab krediidiandja kontrollima tarbija krediidivõimelisust individuaalselt (vt EKo 18.12.2014, p 35).
8.2.Hageja hinnangul järgis ta vastutustundliku laenamise põhimõtet. Hageja tugineb hagis sellele, et kostja märkis laenutaotluses oma igakuiseks sissetulekuks 1200 eurot ja igakuisteks kohustusteks 400 eurot. Hageja tegi päringud maksehäireregistritesse (maksehäired puudusid) ja kontrollis sissetulekuid ning töösuhet Maksu- ja Tolliameti päringuga. Maksevõime hindamisel arvestati elatusmiinimumi 303,40 eurot ja varasema laenulepingu igakuist makset 28,22 eurot ning asjaolu, et kostjal puuduvad ülalpeetavad. Kohus määras hagejale tähtaja vastutustundliku laenamise põhimõtte aluseks olevate asjaolude välja toomiseks ning andis võimaluse ümberarvestuse tegemiseks (dtl 62 jj). Kohus selgitas hagejale mh seda, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks on VÕS § 403 4 lg 7 kohaselt see, et tarbijakrediidilepingu intressimääraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Hageja täiendavaid asjaolusid välja ei toonud ja kohtule tõendeid ei esitanud. Hageja esitas ümberarvestuse. Hageja väljatoodust nähtub, et ta tegi laenuotsuse kostja esitatud laenutaotluse ning Maksu- ja Tolliametist saadud kostja sissetuleku andmete pinnalt. Hageja pole väitnud ega tõendanud, et ta oleks küsinud kostjalt muud teavet tema varalise seisundi kohta (s.o peale igakuise sissetuleku) ja varaliste kohustuste kohta, sh kostja regulaarsete (majapidamis)kulude kohta. Kohus märgib, et üldjuhul tuleb lähtuda tarbija tegelikest regulaarsetest (majapidamis)kuludest, mitte arvestuslikust elatusmiinimumist (vt Tartu Ringkonnakohtu 30.10.2024 otsus tsiviilasjas nr, p 9). 6 (10)
Hageja ei ole küsinud teavet ka kostja varasemate krediidikohustuste täitmise kohta. Seejuures ei võimalda laenutaotluses küsitud teave hinnata isegi seda, millised finantskohustused kostjal teiste krediidiandjate ees olid ja kui palju neid oli. Samuti ei ole hageja väitnud ega tõendanud, et ta oleks kostja laenutaotluses esitatud teavet kostja kohustuste kohta vastavalt VÕS § 403 4 lg-le 4 ja KAVS § 50 lg-tele 3 ja 4 kontrollinud. Hageja esitatud andmetest nähtub, et ta kontrollis kostja maksekäitumist maksehäireregistritest ning kostja sissetulekut Maksu- ja Tolliametist. Hageja tegi küll välise maksekäitumise päringud, kuid ei kogunud tarbijalt ega teistest allikatest andmeid tarbija kohustuste mahu, liigi ja regulaarsete kulude kohta vajalikus ulatuses. Üksnes kostja sissetuleku ja maksehäirete puudumise kontrollimine ei vasta krediidiandja nõuetekohasele hoolsusele tarbija krediidivõimelisuse hindamisel. Ilma mõistliku hoolsusega kontrollitud andmeteta tarbija kulude ja finantskohustuste kohta ei võimalda need andmed teha adekvaatseid järeldusi tarbija krediidivõimelisuse kohta. Kuna hageja ei saanud kogutud teabe ja selle kohta tehtud kontrolli põhjal järeldada, et on tõenäoline, et kostja on suuteline lepingust tulenevad kohustused lepinguga nõutavatel tingimustel täitma, ei oleks hageja VÕS § 4034 lg 6 järgi tohtinud kostjaga lepingut sõlmida. Kohus tuvastab, et hageja ei ole järginud kostjaga lepingu sõlmimisel vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kui krediidiandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis loetakse VÕS § 403 4 lg 7 järgi tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Seega on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks krediidilepingu osaline tühisus kokkuleppelise intressi osas ja selle asendamine seadusjärgse intressimääraga, kui kokkulepitud intressimäär on suurem VÕS §-s 94 sätestatud intressimäärast (RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p 24). VÕS § 403 4 lg 7 kolmanda lause kohaselt peab krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist. Lepingu ülesütlemine ja hageja nõuete lahendamine
9.VÕS § 416 lg 1 sätestab, et krediidiandja võib osadena tagastatava krediidi puhul tarbijakrediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Krediidiandja ülesütlemisavaldus peab olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, mille järgimata jätmisel loetakse ülesütlemine tühiseks. Kohus leiab, et lepingu ülesütlemise eeldused ei olnud täidetud. Hageja tegi 11.12.2024 kostjale lepingu ülesütlemisavalduse, milles andis kostjale tähtaja kuni 25.12.2024 võlgnevuse tasumiseks ja teatas, et võlgnevuse mittetasumisel loetakse kostjaga sõlmitud leping üles öelduks 26.12.2024 (dtl 41). TsÜS § 136 lg 8 sätestab, et kui tahteavalduse tegemiseks või kohustuse täitmiseks ettenähtud tähtpäev satub riigipühale või muule puhkepäevale, loetakse tähtpäev saabunuks puhkepäevale järgneval esimesel tööpäeval. Praegusel juhul sattus kostjale määratud tähtpäev riigipühale, s.o 25. detsembrile. 24. detsember kuni 26. detsember on riigipühad. Seega oleks saanud kostjale kohustuste andmiseks antud tähtpäev saabuda kõige varem 27.12.2024 ja lepingu oleks saanud kõige varem üles öelda 28.12.2024. Ülesütlemise kuupäev tuvastatakse hageja ülesütlemisavalduse järgi. Hageja teates oli üheselt märgitud, et võlg tuleb tasuda hiljemalt 25.12.2024 ning leping loetakse üles öelduks 26.12.2024, kui võlga selleks kuupäevaks 7 (10)
tasutud ei ole. Hageja poolt kostjale tehtud tahteavaldust ei saa asendada teise kuupäevaga ega lugeda lepingu ülesütlemise kuupäevaks mõnda hilisemat kuupäeva. Tahteavaldus loetakse tehtuks sellise sisuga, nagu see kätte saadi. Eeltoodut arvestades ei olnud kohtu hinnangul lepingu ülesütlemise eeldused täidetud ja leping ei ole ülesütlemisega lõppenud. Arvestades, et lepingu viimase osamakse tasumise tähtpäev saabub 10.08.2028, siis ei ole kõik osamaksed sissenõutavaks muutunud.
10.VÕS § 4034 lg 7 kolmanda lause kohaselt peab krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Tagasimaksete uuesti määramine on krediidiandja ühepoolne tahteavaldus, mille tegemise kohustus on krediidiandjale pandud seadusega. Seega peab krediidiandja ka kohtumenetluses vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise tõendamata jätmise korral esitama oma sissenõutavaks muutunud nõude tervikliku arvestuse, milles oleks arvestatud intressimäära ja muude kulude vähenemisega ja mille alusel saaks kohus hinnata, millises ulatuses on algse laenusumma tagasimaksed sissenõutavaks muutunud. Sellise arvestuse esitamise kohustust ei ole aga juhul, kui algse laenugraafiku järgi on kõigi osamaksete tasumise aeg saabunud, mistõttu on kogu laenusumma sissenõutavaks muutunud. Kohus on tuvastanud, et kostja pangakontole kanti üle 10 494 eurot (maksekorraldus dtl 30). Hageja avaldas, et kostja ei ole ühtegi tagasimakset teinud. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks on krediidilepingu osaline tühisus kokkuleppelise intressi osas ja selle asendamine seadusjärgse intressimääraga, kui kokkulepitud intressimäär on suurem VÕS §-s 94 sätestatud intressimäärast. Põhivõla tasumise kohustust ei mõjuta asjaolu, et krediidiandja oli lepingu sõlmimisel rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Hageja esitas ümberarvestuse (dtl 92 jj). Kostja põhivõla suuruseks on 10 494 eurot, arvestades, et kostja pangakontole kanti 10 494 eurot ja kostja ei ole ühtegi tagasimakset teinud. Hageja avaldatu kohaselt on perioodi eest 23.08.2023–10.04.2026 sissenõutavaks muutunud põhivõla suuruseks 4654,28 eurot. Seadusjärses määras arvutatud intressivõlg perioodi eest 10.09.2023– 10.04.2026 eest on 791,93 eurot. Need ümberarvestuse järgsed hageja nõuded on põhjendatud ja kohus rahuldab need hageja nõuded. Hageja ümberarvestuse kohaselt on lepingu viimase osamakse tähtpäev 10.08.2028 (ümberarvestuse maksegraafiku järgi, dtl 96), mistõttu ei ole tänaseks laenulepingust tulenev laenu tagasimaksmise tähtaeg kõigi osamaksete osas veel möödunud ning laenu põhiosa ei ole muutunud kogu ulatuses sissenõutavaks VÕS § 82 lg 7 tähenduses. Hageja esitas kohtule ümberarvutuse ja taotleb ka tulevikus sissenõutavaks muutuva võlgnevuse väljamõistmist kostjalt (dtl 96 jj). Kohus peab seda põhjendatuks. TsMS § 369 võimaldab nõuda pärast hagi esitamist sissenõutavaks muutuvate korduvate kohustuste täitmist tulevikus, kui on alust eeldada, et võlgnik kohustust õigel ajal ei täida. Arvestades, et kostja ei ole hagejale ühtegi makset teinud, võib eeldada, et kostja ka tulevikus sissenõutavaks muutuvaid osamakseid tähtaegselt ei tasu. Lepingust tulenevad uuesti määratud edasiulatuvad põhiosa maksed, mis ei ole 10.05.2026 sissenõutavaks muutunud, on (põhiosa summas 5839,72 eurot): Maksetähtpäev 10.05.2026 10.06.2026 10.07.2026
Kohus rahuldab lepingust tuleneva hageja põhivõla nõude eeltoodud graafiku järgi. Kohus märgib, et hageja taotlus näha ette, et kostja poolt ümberarvestatud maksegraafiku järgse ühe makse tasumata jätmisel muutub kogu ülejäänud kohustus viivitamata sissenõutavaks ja sundtäidetavaks, ei ole õiguslikult põhjendatud.
11.Arvestades ümberarvestuse järgseid nõudeid ja hagis esitatud nõudeid, jätab kohus rahuldamata kohtule esitatud järgmised nõuded: põhinõue 106 eurot, intressinõue 1208,52 eurot, viivisenõue 619,16 eurot, sissenõudmiskulude hüvitamise nõue 10 eurot ja viivisenõue alates 15.05.2025. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
12.TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus rahuldas hagi osaliselt, mistõttu jaotab kohus menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega.
13.Hagi esitamise ajal oli hagihinnaks 14 411,51 eurot, arvestades hagis esitatud nõudeid, mis kohus menetlusse võttis. Kohus rahuldas hagiavalduse nõuetes, millele vastav hagihind on 11 285,93 eurot. Eeltoodust tulenevalt rahuldas kohus hagiavalduse 78% ulatuses ning jättis rahuldamata 22% ulatuses. Kohus jätab menetluskulud 78% ulatuses kostja kanda ja 22% ulatuses hageja kanda. 9 (10)
14.TsMS § 174 lg 1 esimese lause kohaselt määrab asja menetlev kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses.
15.Hagilt hinnaga 14 411,51 eurot kuulus riigilõivuseaduse § 59 lg 1 ja lisa 1 järgi tasumisele riigilõiv 980 eurot. Hageja on hagilt tasunud riigilõivu seaduses sätestatud ulatuses. Riigilõiv on põhjendatud kohtukulu (TsMS § 138 lg 2). Arvestades, et kohus jättis menetluskulud 78% ulatuses kostja kanda, tuleb kostjalt hageja kasuks riigilõivuna välja mõista 764,40 eurot.
16.Kuna kostja ei ole menetluses osalenud, siis ei ole kostjal menetluskulusid, mida rahaliselt kindlaks määrata. Seetõttu kostjal hüvitatavad menetluskulud puuduvad.
17.TsMS § 178 lg 1 järgi saab menetluskulude jaotust ja hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada üksnes praeguse lahendi peale edasi kaevates. (allkirjastatud digitaalselt) Anneli Roonet kohtunik
10 (10)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.