Aktiva Finance Group OÜ hagi A. K. vastu võlgnevuse nõudes
Tsiviilasja hind
12 328,15 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: Aktiva Finance Group 10746479; esindaja Kristiine Urb
OÜ,
registrikood
Kostja: A. K., isikukood XXX Asja lahendamise viis
Istung XXX kell 11.30 Pärnu kohtumaja, hageja esindaja osales videosilla vahendusel
RESOLTUSIOON
1.Rahuldada Aktiva Finance Group OÜ hagi A. K. (A. K.) vastu osaliselt.
2.Välja mõista A. K.-lt (K., isikukood XXX) Aktiva Finance Group OÜ (registrikood 10746479) kasuks AS Inbank Finance ja kostja vahel 03.11.2021 tarbijakrediidilepingust nr XXX tulenev kohtuotsuse tegemise ajaks sissenõutavaks muutunud põhivõlgnevus 2323,93 eurot ja intress perioodi 15.09.2025 kuni 15.06.2026 eest 102,05 eurot, s.o kokku 2425,98 eurot.
3.Mõista kostjalt hageja kasuks välja viivis lepingus sätestatud määras 8,90% aastas alates käesoleva otsuse tegemise ajast s.o 26.06.2026 kuni põhinõude (s.o 2323,93 eurot) tasumiseni, kuid viivise summa ei tohi ületada põhinõude summat (TsMS § 367).
5.Mõista kostjalt hageja kasuks välja viivis kohtuotsuse resolutsiooni punktis 4 märgitud tulevikus sissenõutavaks muutuvatelt põhiosa osamaksetelt maksetähtpäevale järgnevast päevast kuni põhiosa osamakse tasumiseni lepingus sätestatud viivisemääras 8,90% aastas, kuid viivise summa ei tohi ületada põhinõude summat (TsMS § 367).
6.Kohus jätab rahuldamata hageja lepingust nr XXX tuleneva põhinõude 2598,71 eurot, intressi 1366,75 eurot, haldustasu 97,50 eurot ja viivisenõude 610,07 eurot.
7.Jätta kummagi poole menetluskulud nende endi kanda. Toimetada otsus kätte menetlusosalistele. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele on menetlusosalistel õigus esitada apellatsioonkaebus kohtuotsuse kättetoimetamisest arvates Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (TsMS § 442 lg 6 ja TsMS § 633 lg 7). Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist (TsMS § 187 lg 6). Hagiavalduse asjaolud, kohtumenetluse käik
1.Hageja esitas kohtule 11.11.2025 hagi A. K. vastu AS Inbank Finance ja kostja vahel 03.11.2021 tarbijakrediidilepingust nr. XXX tuleneva põhivõlgnevuse 9322,12 euro, intressi 1468,79 euro, haldustasu 97,50 euro ja sissenõutavaks muutunud viivise 610,07 euro ning edasiulatuva viivise nõudes. Lepingu alusel anti kostjale laenu 15 000 eurot, krediidi kulukuse määraga 10,53%, intressimääraga 8,90% aastas ja viivisemääraga 8,90% aastas. Kostja kohustus laenu tagastama lepingus kokku lepitud maksegraafiku alusel 2 (13)
2-25-19164 perioodil 15.12.2021-15.11.2027. Kostjalt on toimunud laekumisi laenuandjale põhiosa katteks summas 5677,88 eurot, seega on kostjal tasumata põhivõlg 9322,12 eurot. Lepingu maksegraafiku järgselt on sissenõutavaks muutnud intress perioodi 15.09.2024-15.11.2025 summas 836,10 eurot. Hageja palub kostjalt välja mõista ka tulevikus sissenõutavaks muutuvad intressi maksed perioodi 15.11.2025-15.11.2027 summas 632,69 eurot. Seega on hageja intressinõue kokku summas 1468,79 eurot. Hageja nõuab võlaõigusseaduse (VÕS) § 108 järgi lepingu täitmist. Võlausaldaja saatis kostjale lepingu lõpetamise kohta teate 27.08.2024. Leping lõpetati kostjaga, kuna kostja oli võlausaldajaga sõlmitud teise lepingu täitmisel võlgnevuses. AS Inbank Finance loovutas 28.08.2024 kostja vastase nõude hagejale. Vastavalt 03.11.2021 sõlmitud laenulepingule ja maksegraafikule on laenusaaja kohustatud tasuma lepingu haldamisetasu, mis on laenuandmete kohaselt 2,50 eurot kuus. Kostjal on tasumata sissenõutavaks muutunud 15.09.2024-15.11.2025 osamaksete laenuhaldustasud, s.o. 35,00 eurot. Samuti palub hageja kostjalt välja nõuda ka tulevikus sissenõutavaks muutuvad osamaksed perioodi 15.11.2025-15.11.2027 summas 62,50 eurot. Seega on laenuhaldustasu nõue kokku 97,50 eurot. Lepingu alusel nõuab hageja viivist põhivõla summalt 5677,88 eurot lepingu ülesütlemise päevale järgnevast päevast alates s.o 28.08.2024 kuni hagiavalduse esitamise kuupäevani 11.11.2025 lepingus kokku lepitud viivisemääras s.o 8,90% kooskõlas laenulepingu üldtingimuste punktiga 6.1. Hageja nõuab viivist 610,07 eurot ning edasiulatuvalt kogu põhinõudelt s.o 9322,12 eurot kuni sellekohase tasumiseni alates 12.11.2025 lepingujärgse viivisemääras s.o 8,90% aastas.
2.Hageja esitas 04.12.2025 nõuete ümberarvestuse juhuks kui kohus peaks leidma, et krediidiandja ei ole järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Ümberarvestuse kohaselt on täies ulatuses tasutud osamaksed alates 15.12.2021-15.08.2025 ja osaliselt tasutud 15.09.2025 osamakse. Seega ei saaks lugeda lepingut kehtivalt üles öelduks. Hageja palub alternatiivselt välja mõista kostjalt sissenõutavaks muutunud põhiosamaksed, intressi ja viivised.
3.04.12.2025 määrusega võttis kohus hageja hagi kostja vastu menetlusse ja kohustas kostjat esitama kirjalik vastus 14 päeva jooksul hagimaterjalide kättetoimetamisest alates. Sama määrusega hoiatas kohus, et kohus võib hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses, kui kostja, kellele kohus on määranud vastamise tähtaja ei ole tähtaegselt vastanud, isegi kui hagi toimetati kostjale kätte välisriigis või kui see toimetati kätte avalikult või elektroonselt. Sel juhul loetakse hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks (TsMS § 407 lg 1). Kohus toimetas hagimaterjalid, 04.12.2026 hageja esitatud puuduste kõrvaldamise koos nõuete ümberarvestusega ja 04.12.2025 määruse kostjale kätte tähtsaadetisega 30.12.2025. Seega möödus kostjal hagivastuse esitamiseks antud tähtaeg 14 päeva 13.01.2026. Kostja hagile vastust tähtajaks ei esitanud.
4.Kohus küsis 21.01.2026 kohtunõudega kostja nõusolekut kirjaliku menetluse osas. Kostja nõusolekut kirjalikuks menetluseks esitanud ei ole.
5.Kostja esitas 23.02.2026 vastuse e-kirjana, millest järeldub, et kostja ei tunnista hagis esitatud nõuet. Kostja väidab, et ei ole kahte laenu võtnud ning on laenu igakuiselt tasunud, sh tasub siiani inkassole.
6.Kohus määras asjas istungi XXX kell 11.30. Hageja osales istungil videosilla vahendusel. Hageja kinnitas, et jääb 04.12.2025 esitatud ümberarvestuse juurde ning et laenu andmist on kostja maksevõimet kontrollitud. Kostja ei ole valmis kompromissi sõlmima, kuna ta ei ole hagis nimetatud laenu võtnud. Kostja selgitab, et on ühe korra laenu võtnud s.o 15 000 eurot, mille osas on tehtud kohtuotsus ja mida kostja hetkel ka tagasi maksab. Hageja selgitab kohtule, et kostja viitab tsiviilasjale 2-24-140712, kus on sama hageja ning asjas on tehtud tagaseljaotsus, millega mõisteti kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevus 4458 3 (13)
2-25-19164 eurot, intress 49,88 eurot, sissenõudmiskulud 35 eurot, viivis ja menetluskulud. Hageja selgitab, et lepingu alusel kanti raha 05.11.2021 kostja Swedbank AS kontole. Kostja jääb seisukoha juurde, et on võtnud vaid ühe laenu, mida ta ka tagasi maksab. Kostja esitas kohtule tõendina enda Swedbank AS konto väljavõtte perioodi 01.01.2021-31.12.2025 osas, mille kohus asja materjalide juurde võttis. Kohus määras hagejale tähtaja ümberarvestuse ja menetluskulude nimekirja esitamiseks ning kostjale tähtaja seisukohtade esitamiseks.
7.Kostja esitas 25.05.2026 e-kirjaga selgitused ning märgib endiselt, et ei ole nõus kahte laenu tagastama, kuna on võtnud vaid ühe laenu, mida hetkel ka tagasi maksab.
8.Hageja esitas 27.05.2026 seisukoha koos täiendatud ümberarvestusega. Hageja selgitab, et tsiviilasjas 2-25-19164 on nõude aluseks leping nr XXX, mille alusel sai kostja laenu 15 000 eurot. Hageja selgitab, et kostja suhtes on tehtud 28.08.2025 tagaseljaotsus tsiviilasjas nr 2-24-140712. Nimetatud tsiviilasjas tulenes hageja nõue lepingust nr XXX. Seega ei ole kostja väide, nagu oleks hageja teistkordselt sama nõudega kohtusse pöördunud, tõene. Hageja esitab täiendatud ümberarvestuse, kui kohus peaks leidma, et vastutustundliku laenamise põhimõtet on rikutud. Hageja palub välja mõista 26.05.2026 seisuga sissenõutavaks muutunud põhiosa 2082,80 eurot, 26.05.2026 seisuga sissenõutavaks muutunud intressi 93,73 eurot ja tulevikus sissenõutavaks muutuvad põhiosamaksed vastavalt esitatud maksegraafikule ning intressimaksed VÕS § 94 lg-s 1 sätestatud määras. Samuti palub hageja välja mõista viivis sissenõutavaks muutunud põhiosalt 2082,80 eurolt lepingus kokku lepitud viivisemääras s.o 8,90% aastas alates 16.05.2026 kuni põhivõla tasumiseni ning viivis 8,90% aastas iga sissenõutavaks muutunud põhiosa osamakselt, osamakse tasumise tähtpäevale järgnevast päevast.
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
Kostja vastuväite lahendamine
9.Kohus lahendab esmalt kostja vastuväite, et hageja nõue on teises tsiviilasjas juba menetletud ning asjas on tehtud lahend, millega on kostjalt võlgnevus välja mõistetud. Kohus selgitab, et tulenevalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 371 lg 1 p 4 alusel tuleb kohtule enne hagi menetlusse võtmist kontrollida menetlusse võtmist takistavaid asjaolusid, milleks on ka samade poolte vahel sama eseme kohta samal alustel toimunud vaidluste tuvastamine. Kohus kontrollis Kohtute Infosüsteemist enne käesoleva tsiviilasja menetluse algatamist, kas kostja vastu on hagis esitatud lepingu alusel olemas jõustunud kohtulahend või menetlus kohtus pooleli. Kohus keeldumise aluseid ei tuvastanud. Kohus selgitab, et tsiviilasjas 2-24-140712 on Pärnu Maakohtus olnud menetlus OÜ Aktiva Finance Group hagi A. K. vastu, kus menetleti Inbank Finance AS ja kostja vahel 18.04.2024 sõlmitud tarbijakrediidilepingust nr XXX tulenevaid nõudeid. Kohus on teinud nimetatud tsiviilasjas tagaseljaotsuse 28.08.2025, mis jõustus 10.10.2025. Käesolevas tsiviilasjas on hageja esitanud kostja vastu hagi Inbank Finance AS ja kostja vahel 03.11.2021 sõlmitud tarbijakrediidilepingust nr XXX tulenevad nõuded. Seega on tsiviilasjas 2-24-140712 ja 2-25-19164 esitatud nõuded erinevad ning kohus jätab kostja vastuväite rahuldamata. Hagiavalduse lahendamine
10.Kohus, tutvunud hageja ja kostja poolt toodud asjaoludega ning asjas esitatud tõenditega, leiab, et hagi tuleb rahuldada osaliselt.
11.TsMS § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool 4 (13)
2-25-19164 määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. TsMS § 231 lg 2 järgi poolte faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kui vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest.
12.VÕS § 402 lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandusvõi kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Riigikohus on 24.11.2023 määruses nr 2-21-13098 viidanud omapoolsetele korduvatele selgitustele, et tehingu tühisuse alus on asjaolu, mida kohus peab asja lahendamisel arvestama sõltumata sellest, kas pooled sellele sõnaselgelt tuginevad (RKTKo 28.01.2015, 3-2-1-141-14, p 18; RKTKo 08.06.2010, 3-2-1-40-10, p 14). Kuivõrd tarbijakrediidilepingute puhul on seadusandja seadnud VÕS §-st 5 tulenevale üldisele lepinguvabaduse põhimõttele krediidisaaja kaitseks mitmeid piiranguid (vt ka VÕS § 1 lg 4), millest kõrvalekaldumine muudab kas lepingu tervikuna (VÕS § 4062 lg 1) või mh selles sisalduva intressikokkuleppe (VÕS § 4034 lg 7) tühiseks, siis peab kohus ka ilma tarbija sellekohaste vastuväideteta kontrollima, kas leping kehtib. Selline kohustus on kohtul alati, kui asjaolud viitavad tarbijakrediidilepingu sõlmimisele. Selline seisukoht on kooskõlas ka Euroopa Kohtu praktikaga, milles on leitud, et liikmesriigi kohus peab omal algatusel analüüsima, kas on rikutud krediidiandja lepingueelset kohustust hinnata tarbija krediidivõimelisust (vt Euroopa Kohtu 5. märtsi 2020. a otsus kohtuasjas nr C-679/18, OPR-Finance s. r. o. vs. GK, p 46) (RK 24.11.2023 määrus nr 2-21-13098 p 13). VÕS § 1 lg 5 sätestab, et tarbija käesoleva seaduse tähenduses on füüsiline isik, kes teeb tehingu, mis ei seondu iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega. Hagiavalduse asjaolude kohaselt sõlmisid kostja ja AS Inbank Finance 03.11.2021 tarbijakrediidilepingu nr XXX, mille alusel sai kostja laenu 15 000 eurot (dtl 3). Hageja ei ole esitanud asjaolusid, millest nähtuks, et kostja sõlmis lepingu seonduvalt oma majandus- ja kutsetegevusega. Kuna lepingust nähtub, et AS Inbank Finance, kes on tegutsenud oma majandus- ja kutsetegevuses, on andnud kostjale kui füüsilisele isikule krediiti, siis on kohus seisukohal, et tegemist on tarbijakrediidilepinguga.
13.VÕS § 164 lg 1 sätestab, et võlausaldaja võib oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine). Nõuet ei või loovutada, kui loovutamine on seadusest tulenevalt keelatud või kui kohustust ei saa selle sisu muutmata täita kellelegi teisele kui senisele võlausaldajale. Nõude loovutamiseks ei ole vajalik kohustatud isiku, s.o võlgniku nõusolek. VÕS § 412 lg 1 alusel kui krediidiandja loovutab tarbijakrediidilepingust tulenevad nõuded või õigused kolmandale isikule, sealhulgas krediidiinkassole või krediidiostjale krediidiinkassode ja ostjate seaduse tähenduses, võib tarbija esitada selle kolmanda isiku vastu tarbijakrediidilepingust tulenevalt kõik vastuväited, mis tal olid senise võlausaldaja vastu nõude loovutamise ajal, muu hulgas on tal õigus nõuda oma nõuete tasaarvestamist. Kokkulepe, millega välistatakse käesoleva lõike esimeses lauses sätestatud tarbija õigus või piiratakse seda, on tühine. Hageja esitas nõude loovutamise osas selgitused hagi p-s 1.4 ning märgib, et AS Inbank Finance loovutas 28.08.2024 kostja vastase nõude Aktiva Finance Group OÜ-le koos õigusega nõuda kõrvalnõudeid (dtl 4). Hagile lisatud nõude loovutamise teatisest nähtub, et AS Inbank Finance on 28.08.2024 edastanud kostjale teatise laenulepingust nr XXX tuleneva nõude loovutamisest Aktiva Finance Group OÜ-le (dtl 29). Teatis nõude loovutamise kohta tõendab kooskõlas VÕS § 170 sätestatuga, et loovutamine on kostja suhtes toimunud. Kostja ei ole vastuväidet nõuete loovutamise osas esitanud. Riigikohus 5 (13)
2-25-19164 on 06.06.2007 lahendi 3-2-1-62-07 p 12 leidnud, et hagi rahuldamist ei välista see, kui nõude loovutamisest teatatakse pärast hagi esitamist või kui kostja saab loovutusest teada hagist. Kohus leiab, et kostja sai nõuete loovutamisest teada vähemalt käesolevas kohtumenetluses ning AS Inbank Finance nõuded on loovutatud kehtivalt hagejale.
14.VÕS § 408 lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping tühine, kui järgimata on jäetud VÕS § 404 lg-s1 sätestatud vorminõue või kui lepingus puudub mõni VÕS §-s 404 või § 405 sätestatud andmetest. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt muutub VÕS § 404 lg-tes 2 või 23 sätestatud andmete puudumisel krediidileping siiski kehtivaks, kui tarbija saab laenu kätte või hakkab krediiti kasutama. VÕS § 404 lg 1 kohaselt peab tarbijakrediidilepingu puhul tarbija avaldus kohustuste võtmiseks olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Tarbijale tuleb viivitamata anda lepingudokument või selle koopia püsival andmekandjal. Tarbija tahteavalduses peab olema selgelt ja kokkuvõtlikult märgitud VÕS § 404 lg-s 2 loetletud teave. Kui vorminõue on jäetud järgimata, on leping tühine (VÕS § 408 lg 1). Tsiviilseadustiku üldosa seadus (TsÜS) § 80 lg-test 1 ja 2 tuleneb, et tehingu kirjaliku vormiga loetakse võrdseks tehingu elektrooniline vorm, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Elektroonilise vormi järgimiseks peab tehing olema tehtud püsivat taasesitamist võimaldaval viisil, sisaldama tehingu teinud isikute nimesid ja olema tehingu teinud isikute poolt elektrooniliselt allkirjastatud. Sama paragrahvi lg 3 kohaselt on elektrooniliseks allkirjaks ka digitaalallkiri. Hageja on kohtule esitanud 03.11.2021 sõlmitud laenulepingu nr XXX, millelt nähtub, et kostja on lepingu (sh maksegraafiku, lepingu tingimused, Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehe) digiallkirjastanud 03.11.2021 (dtl 12). Sõlmitud lepingu alusel anti kostjale laenu 15 000 eurot (dtl 13), mis kanti 05.11.2021 kostja nimel olevale Swedbank AS kontole (dtl 20). Kostja vaidleb lepingu sõlmimisele vastu. Kostja esitas XXX tõendina enda Swedbank AS konto nr XXX väljavõtte (dtl 119). Sama konto nr on märgitud nii 03.11.2021 sõlmitud lepingus (dtl 13) kui ka maksekorralduses (dtl 20). Kostja esitatud konto väljavõttest nähtub, et kostja kontole on 05.11.2021 laekunud Inbank AS-ilt 15 000 eurot selgitusega „Laenuleping nr. XXX“ (dtl 137). Kostja ei ole esitanud veenvaid tõendeid, mis välistaksid tema osaluse lepingu sõlmimisel. Kostja esitatud konto väljavõttest nähtub selgelt, et kostja on laenu kätte saanud 05.11.2021. Hageja on omalt poolt esitanud lepingu kehtivuse ja laenu väljamakse kohta piisavad ning usaldusväärsed dokumendid. Seega on kohus tuvastanud, et leping on poolte sh kostja poolt kehtivalt sõlmitud.
15.Vastavalt VÕS § 4031 lg 1 p-le 9 tuleb tarbijale anda võimalus võrrelda erinevaid pakkumisi, et ta saaks kõiki asjaolusid arvesse võttes teha otsuse sõlmida tarbijakrediidileping. Selleks esitab krediidiandja või krediidivahendaja tarbijale mõistliku aja jooksul, enne kui tarbija on sõlminud lepingu või seotud oma pakkumusega, püsival andmekandjal Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehel krediidiandja poolt pakutavatele lepingutingimustele ning vajaduse korral tarbija eelistustele ja tema poolt esitatud teabele tuginedes mh krediidi kulukuse määra aasta kohta. Vastavalt sama paragrahvi lg-le 4 esitatakse krediidi kulukuse määr tüüpilise näite kujul. Krediidiandja märgib seejuures ära kõik krediidi kulukuse määra arvutamiseks kasutatud andmed ja eeldused. Kui tarbija on teavitanud krediidiandjat tema eelistatavatest lepingutingimustest, nagu tarbijakrediidilepingu kestus, krediidisumma või krediidi ülempiir, arvestab krediidiandja tüüpilise näite esitamisel tarbijalt saadud teavet. Vastavalt VÕS § 404 lg-le 21 tuleb lepingusse märkida kõik krediidi kulukuse määra arvutamiseks kasutatavad andmed ja eeldused. Euroopa Kohus on 23.01.2025 otsuses kohtuasjas nr XXX (eelotsus) asunud seisukohale, et krediidi kulukuse aastamäära arvutamisel kasutatud eeldused peavad olema krediidilepingus sõnaselgelt ära nimetatud ja selleks ei piisa sellest, et 6 (13)
2-25-19164 tarbija saab need lepingutingimusi analüüsides ise välja selgitada. Euroopa Kohus on samas kohtuotsuses asunud seisukohale, et nende andmete märkimata jätmisel krediidilepingus võib seada kahtluse alla tarbija võimaluse hinnata oma kohustuse ulatust, tuleb riigisisestes õigusnormides ette nähtud tagajärge, mille kohaselt krediidiandja kaotab õiguse saada intressi ja lisatasusid, pidada direktiivi nr 2008/48 artikli 23 tähenduses proportsionaalseks. VÕS § 408 lg 4 näeb ette, et kui lepingus puuduvad andmed krediidi kulukuse määra või krediidi kulukuse esialgse määra või kõigi tarbija poolt krediidi tagasimaksmiseks ja krediidi kogukulu kandmiseks tehtavate maksete kogusumma kohta, loetakse intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Kui käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud juhul puuduvad andmed tarbija poolt võlgnetavate muude kulude kohta, ei võlgne tarbija talle avaldamata kulusid. Krediidiandja peab tagasimaksed intressimäära ja muude kulude vähendamist arvestades uuesti määrama ja tarbijale teatavaks tegema. Kohus on seisukohal, et VÕS § 408 lg-s 4 sätestatud „andmed krediidi kulukuse määra“ kohta hõlmab ka krediidi kulukuse määra arvutamiseks kasutatavaid andmeid ja eeldusi, mitte ainult krediidi kulukuse määra protsenti. Vastasel korral puudub võimalus kontrollida, kas krediidi kulukuse määr on lepingus õigesti märgitud või mitte ning kas leping kehtib. Samuti ei täida ainult krediidi kulukuse määra protsendi avaldamine seaduses sätestatud eesmärki, s.o tarbija õigus teada oma õigusi ja kohustusi, tagada tarbijale võimalus kontrollida, kas krediidiandja arvutas krediidi kulukuse aastamäära õigesti, ja kui mitte, siis kasutada oma õigusi, eelkõige direktiivi 2008/48 artiklis 14 ette nähtud taganemisõigust (viidatud Euroopa Kohtu otsuse p 58 – 59). Hageja on hagi p-s 1.2 märkinud, et krediidi kulukuse määr on lepingu nr XXX kohaselt 10,53% aastas. Krediidi kulukuse määra arvutamisel on arvesse võetud krediidisummat 15000 eurot, intressimäära 8,90%, krediidisumma tagastamise lõpptähtpäeva 15.11.2027, osamaksete arv 72, laenulepingu sõlmimise tasu 279,20 eurot, igakuine lepingu haldustasu 2,50 eurot kooskõlas VÕS § 404 lg-ga 2 1 (dtl 3). Krediidi kulukuse määra arvutamise põhimõtted kajastuvad Euroopa standardinfo teabelehe punktis 3 (dtl 18). Seega on hageja krediidi kulukuse aastamäära arvutamisel kasutatud eeldused nimetanud ja need kostjale lepingu sõlmimisel teatavaks teinud. VÕS § 4062 lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on tühine, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Käesolevas lõikes nimetatud keskmise krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude krediidi kulukuse määra arvutamisel ei võeta arvesse hüpoteegiga tagatud tarbimislaene. Keskmise krediidi kulukuse määra avaldamise iga aasta 1. jaanuariks ja 1. juuliks korraldab Eesti Pank oma veebilehel. Eesti Panga veebilehe andmetel oli tarbijakrediidilepingu nr XXX sõlmimise ajal 03.11.2021 kehtinud eraisikutele antud tarbimislaenude krediidi kulukuse määr 18,68% aastas (kolmekordne määr 56,04%). Arvestades lepingu sõlmimise ajal kehtinud Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra ja igas lepingus toodud krediidi kulukuse määra, ei ole lepingute sõlmimisel rikutud VÕS § 4062 lg 1 sätestatud krediidi kulukuse ülempiiri. Kohtule ei ole teada asjaolusid selle kohta, et krediidikulukuse määr oleks lepingus märgitud ebaõigesti.
16.Vastavalt VÕS § 4034 lg 6 sätestab, et krediidiandja võib tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Riigikohus on otsuses 2-21-13098 selgitanud, et krediidiandja peab teavet koguma tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teiste varaliste kohustuste, varasemate maksekohustuste 7 (13)
2-25-19164 täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju kohta (VÕS § 4034 lg 2 teine lause). Praktikas on vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks peetud minimaalselt piisavaks nõuda laenutaotlejalt tema pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pika ajavahemiku kohta, et adekvaatselt hinnata tema krediidivõimet (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 13.10.2020 otsus asjas nr 2-18-9977, punkt 12; Tallinna Ringkonnakohtu 28.01.2021 otsus asjas nr 2-18-977, punkt 43). Hageja märgib hagi p-s 1.5, et on omandanud teabe lähtudes VÕS § 4034 lg-dest 2, 3 ja 4, mis võimaldaks täita krediidivõimelisuse hindamise nõude KAVS § 49 ja § 50 kohaselt (dtl 4). Hageja esitab tõendina laenutaotluse, milles kostja märkis enda igakuiseks sissetulekuks 1600 eurot, kohustusteks 400 eurot (dtl 30). Hagi kohaselt tegi esialgne võlausaldaja päringu Maksehäireregistrisse, kehtivad maksehäired puudusid (dtl 5). Hageja esitab tõendina Taust.ee väljavõtte, mis on esitatud seisuga 11.11.2025 (dtl 31). Kohus leiab, et tõendiga ei ole võimalik tõendada, et päring on tehtud enne 03.11.2021 lepingu sõlmimist. Sama ei saa tuvastada hageja esitatud krediidiinfo väljavõtte logist (dtl 252-253). Logifailide põhjal ei ole võimalik hinnata milliseid andmeid krediidiandja on pärinud ja mis on saadud tulemus. Hageja esitab hagis kuvatõmmise, mis peaks väidetavalt olema Maksu-ja Tolliameti päringu vastus, millest nähtub, et kosta keskmine sissetulek oli 1536,63 eurot (dtl 5). Kohus selgitas hagejale, et hagis esitatud kuvatõmmiselt ei ole aru saada kelle osas, millal ja kuhu päring tehtud on (dtl 212). Kohus leiab, et ka hageja logifailidest (dtl 236-251) ei saa järeldada, et krediidiandja oleks kostja osas enne lepingu sõlmimist andmeid pärinud. Krediidiandja ei ole enne lepingu sõlmimist küsinud kostja konto väljavõtet. Kohtule esitatud asjaoludest ei nähtu, et esialgne võlausaldaja oleks kogunud andmeid kostja varalise seisundi kohta (nt registreeritud vallasvara (sõidukid nt) ning kinnisvara olemasolu, samuti hoiused, jmt), samuti ei ole küsitud kostja pangakonto väljavõtet ega kontrollitud kostja varalist seisu, sissetulekute ja kohustuste iseloomu ja regulaarsust kostja endaga suheldes. Hageja ei ole toonud selgelt välja, et milliseid andmeid krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise osas täpselt arvestas. Lepingu sõlmimise eelselt on kontroll teostatud kostja poolt laenutaotluses märgitud info põhjal. Tulenevalt kohtupraktikast ei ole nimetatu aga piisav. Kohus märgib, et enda varalise seisundi kohta tõeste andmete esitamise kohustus on küll laenuvõtjal, kuid andmete kontrollimise kohustus on laenuandjal. Kohus leiab, et krediidiandja ei ole kontrollinud kostja esitatud teavet tema sissetulekute ja kohustuste kohta piisaval määral. Teabe saamiseks peab krediidiandja kasutama andmekogusid (nt rahvastikuregister, pensioniregister, maksehäireregistrid, täitemenetlusregister) ja teabe, mis jääb nendest kohtadest saamata, peab ta küsima tarbijalt endalt (VÕS § 4034 lg 3). Seejuures saab krediidiandja nõuda tarbijalt endalt tõendite esitamist (nt tööandja tõend, töölepingu väljavõte, pangakonto väljavõte, rahvastikuregistri väljavõte jms). Riigikohus on oma määruses nr 2-21-13098/50 punktis 18 selgitanud, et „üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks.“ Antud juhul ei nähtu, et laenuandja oleks sellist piisavat kontrolli teostanud. Krediidiandja ei saa lähtuda laenutaotluse rahuldamisel üksnes kliendi esitatud informatsioonist, seda kontrollimata. Vastasel juhul ei saavutaks vastutustundliku laenamise põhimõte oma eesmärke. Esitatud asjaolude ja tõendite pinnalt võib järeldada, et laenuandja on laenusaaja väidete pinnalt pigem eeldanud tema krediidivõimelisust ning ei ole tegelikkuses kontrollinud esitatud andmete õigsust. Krediidiandja ei ole kontrollinud kostja esitatud teavet tema sissetulekute ja kohustuste kohta piisaval määral. Lisaks finantskohustuste täitmisele peab tarbijal pärast laenu võtmist olema võimalik kanda ka 8 (13)
2-25-19164 enda ja enda ülalpeetavate igapäevased kulud (toit, riided, eluase jms). Kohustus arvestada tarbija regulaarseid majapidamiskulusid tuleneb krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 p-st 4. Eeltoodule tuginedes on kohus seisukohal, et võlausaldaja on vastutustundliku laenamise põhimõtet rikkunud. VÕS § 4034 lg 7 neljas lause vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärgede kohaldamise üksnes juhul, kui tarbija on tahtlikult jätnud esitamata teabe või võltsinud krediidiandjale esitatud teavet ja selle tagajärjel on krediidiandja hinnanud tarbija krediidivõimelisust valesti. Kohtule ei ole esitatud asjaolusid, millest saaks järeldada, et kostja oleks esitanud hagejale valeandmeid või jätnud nõutud andmed esitamata. Eelneva põhjal asub kohus seisukohale, et krediidiandja ei kogunud vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalikku teavet ega hinnanud tarbija krediidivõimet nõuetekohase hoolsusega. Nõuetekohane hoolsus VÕS § 4034 lg 2 tähenduses väljendub nii tarbijalt nõutava teabe liigi ja ulatuse määramises kui selle teabe kontrollimises. Kostjal oli küll VÕS § 4034 lg 3 järgi kohustus esitada laenu taotlemisel tõeseid andmeid, kuid krediidiandjal on VÕS § 4034 lg 4 ja KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 kohaselt vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks kohustus esitatud andmeid mõistlikke jõupingutusi rakendades kontrollida ja vajadusel lasta täpsustada (RKTKo 31.01.2018, nr 2-14-21710, p 29.3).
17.Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks on VÕS § 403 4 lg 7 esimese kahe lause kohaselt see, et tarbijakrediidilepingu intressimääraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast ning muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Riigikohus on 2-21-13098 p-s 24 selgitanud, et krediidiandja/hageja peab kohtumenetluses vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise tõendamata jätmise korral esitama oma sissenõutavaks muutunud nõude tervikliku arvestuse, milles oleks arvestatud intressimäära ja muude kulude vähenemisega ja mille alusel saaks kohus hinnata, millises ulatuses on algse laenusumma tagasimaksed sissenõutavaks muutunud. Hageja on esitanud alternatiivselt nõude ümberarvestuse juhuks kui kohus leiab, et vastutustundliku laenamise põhimõtet ei ole järgitud. Kohus selgitab, et lähtub hageja viimati s.o 27.05.2026 esitatud ümberarvestatud nõudest (dtl 219-220). Kohtule esitatud maksekorraldusest (dtl 20) ja kostja konto väljavõttest (dtl 137) nähtuvalt sai kostja laenu 15 000 eurot. Kostjal tuli maksegraafiku järgi laen tagastada hiljemalt 15.11.2027 (dtl 15). Kostjalt on toimunud laekumisi laenuandjale kokku 9213,84 eurot (dtl 72-78, 232), kostja on võlgnevuses alates 15.09.2025 osamaksest ning ümberarvestuse kohaselt on kostja võlgnevus 26.05.2026 seisuga 2082,80 eurot ja intress perioodi 15.09.2025-15.05.2026 eest 93,73 eurot. Hageja esitab ka tulevikus sissenõutavaks muutuvate põhiosamaksete s.o kokku 4640,61 euro osas nõude alates 15.06.2026 osamaksest ning intressinõude alates 15.06.2026 VÕS § 94 lg-s 1 sätestatud määras. Samuti palub hageja välja mõista viivis sissenõutavaks muutunud põhiosalt 2082,80 eurolt lepingus kokku lepitud viivisemääras s.o 8,90% aastas alates 16.05.2026 kuni põhivõla tasumiseni ning viivis 8,90% aastas iga sissenõutavaks muutunud põhiosa osamakselt, osamakse tasumise tähtpäevale järgnevast päevast (dtl 219-220). VÕS § 416 lg 1 kohaselt krediidiandja võib osadena tagastatava krediidi puhul tarbijakrediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Krediidiandja ülesütlemisavaldus peab olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, 9 (13)
2-25-19164 mille järgimata jätmisel loetakse ülesütlemine tühiseks. Hageja on hagi p-s 1.3 selgitanud, et võlausaldaja ei saatnud kostjale ülesütlemise hoiatust, kuna ülesütlemise teatis tulenes teise laenulepingu võlgnevusest (dtl 4). 27.08.2024 saatis esialgne võlausaldaja kostjale teatise lepingu lõpetamise kohta (dtl 28). Hageja selgitab, et kuna kostjal puudus lepingust XXX tulenev võlgnevus, on lepingu ülesütlemine tühine, mistõttu nõuab hageja VÕS § 108 järgselt lepingu täitmist vastavalt lepingu maksegraafikule (dtl 4). Kui tarbijakrediidilepingu ülesütlemine on tühine (näiteks vorminõude rikkumise tõttu VÕS § 416 lg 1 alusel), tähendab see, et leping ei ole erakorraliselt lõppenud (VÕS § 196 lg 1). Kuna tarbijakrediidilepingu ülesütlemine on tühine, on leping XXX endiselt kehtiv ja lepingulised kohustused püsivad. Seega saab hageja (krediidiandja) esitada nõude raha maksmise kohustuse täitmiseks VÕS § 108 lõike 1 alusel. Hageja on ümberarvestuse korras arvestanud kõik võlgniku tasutud summad laenu põhiosa ja intressi katteks, millest tulenevalt ei olnud hageja lepingu ülesütlemise ajal võlgnevuses kolme järjestikuse maksega, mida on hageja ka hagiavalduses kinnitanud. Hageja 27.05.2026 esitatud nõuete ümberarvestamise tabelist nähtuvalt on kostja võlgnevuses osaliselt alates 15.09.2025 osamaksest. Arvestades hageja esitatud nõude ümberarvestust, siis on käesoleva otsuse tegemise aja seisuga muutunud sissenõutavaks põhiosa maksed alates 15.09.2025-15.06.2026 kokku 2323,93 eurot, mille kohus kostjalt hageja kasuks välja mõistab.
18.TsMS § 369 sätestab, et tulevase nõude täitmise hagi võib esitada juhul, kui on alust eeldada, et võlgnik kohustust õigel ajal ei täida. Hageja esitatust nähtub, et kostja on võlgnevuses alates 15.09.2025 osamaksest (dtl 231). Kostja on seisukohal, et hagejal puudub nõue tema vastu, kuna kostja juba tasub igakuiselt nimetatud võlgnevust hagejale. Kohus ei ole tuvastanud asjaolusid, mis viitaksid sellele, et kostja ei peaks tasuma hageja tulevikus sissenõutavaks muutuvat nõuet kokku 4399,48 eurot. Kostja ei ole näidanud üles huvi võlgnevuse tasumiseks. Kohtu hinnangul on põhjendatud mõista kostjalt välja tulevikus sissenõutavaks muutuvad kohustused vastavalt hageja esitatud ümberarvestusele (dtl 219).
19.VÕS § 94 lg 1 sätestab, et kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. VÕS § 397 lg 1 kohaselt tuleb majandus- või kutsetegevuses antud laenult maksta intressi. Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. Lepingus nr XXX on pooled kokku leppinud intressimääras 8.90% aastas (dtl 13). Hageja esitab ümberarvestuse korras seadusjärgse intressinõude ning palub kohtul kostjal hageja kasuks välja mõista tasumata intressi perioodi 15.09.2025-15.05.2026 eest kokku 93,73 eurot ning alates 16.05.2026 VÕS § 94 lg-s 1 sätestatud määras. Tulenevalt eeltoodust mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja intressivõlgnevuse kuni 15.06.2026 kokku 102,04 eurot. Hageja esitab ümberarvestusega intressinõude mõista kostjalt välja tulevikus sissenõutavaks muutuvalt põhiosamaksetelt intress VÕS § 94 lg-s 1 sätestatud määras. Hageja ei ole esitanud intressinõude ümberarvestust alates 15.07.2026. Seetõttu on hageja intressinõue VÕS § 4034 lg 7 kohase arvestuse puudumise tõttu ebaselge ning kohus jätab selle rahuldamata.
20.VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Kohus selgitab kostjale, et viivisenõue ei lakka olemast ka vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tuvastamisel. 10 (13)
2-25-19164 Ringkonnakohtud on avaldanud seisukohta, et vastutustundliku laenamise põhimõtet rikkunud krediidiandjal säilib viivise tasumise nõue (TlnRnKo 05.02.2020, nr 2-18134930, p 10; TrtRnKo 17.06.2021, nr 2-21-125271, p 9 ja 29.05.2020, nr 2-18-12417, p 11). Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Kui pooled on kehtivas tarbijakrediidilepingus lepinguvabaduse põhimõtet järgides kokku leppinud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, siis peab võlgnik arvestama ka sellega, et maksetega viivitamisel järgnevad VÕS § 415 lg 1 ja VÕS § 113 lg 1 kolmandas lauses sätestatud tagajärjed (RKTKo 14.01.2009, 3-2-1-120-08, p 12). Hageja esitas ümberarvestusega viivise nõude ning palub kostjalt välja mõista viivis sissenõutavaks muutunud põhiosalt 2082,80 eurolt lepingus kokku lepitud viivisemääras s.o 8,90% aastas alates 16.05.2026 kuni põhivõla tasumiseni ning viivis 8,90% aastas iga sissenõutavaks muutunud põhiosa osamakselt, osamakse tasumise tähtpäevale järgnevast päevast (dtl 220). Kuna kohus on eelnevalt tuvastanud, et lepingut ei ole kehtivalt ülesöeldud (vt otsuse p 17), on kohtu hinnangul hagejal õigus nõuda kostjalt viivist alates käesoleva otsuse tegemisest kuni põhinõude täitmiseni. Pooled on lepingus kokku leppinud viivisemääras 8,90% aastas ja 0,02% päevas (dtl 13). Seega rahuldab kohus hageja ümberarvestuse korras laenulepingu nr XXX osas esitatud viivise nõude osaliselt ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja viivise lepingus sätestatud määras 8,90% aastas alates käesoleva otsuse tegemisest s.o 26.06.2026 kuni sissenõutavaks muutunud põhinõude s.o 2323,93 eurot tasumiseni, kuid viivise summa ei tohi ületada põhinõude summat (TsMS § 367). Samuti rahuldab kohus hageja tulevikus sissenõutavaks muutuva põhiosa osamaksete osas viivise nõude lepingus sätestatud määras 8,90% aastas ning kostjal tuleb tasuda viivist alates iga osamakse tasumise tähtpäevale järgnevast päevast kuni põhivõla tasumiseni, kuid viivise summa ei tohi ületada põhinõude summat (TsMS § 367).
21.Kohus jätab rahuldamata hageja haldustasu nõude 97,50 eurot põhjusel, et hageja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet ning sel juhul ei ole hagejal õigus saada mistahes lepingust tulenevaid täiendavaid tasusid.
22.Tulenevalt eeltoodust rahuldab kohus hageja nõuded osaliselt, s.o ümberarvestatud nõuete osas (VÕS § 4034 lg 7) ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja 03.11.2021 sõlmitud tarbijakrediidilepingust nr XXX tuleneva 15.06.2026 seisuga sissenõutavaks muutunud põhinõude 2323,93 eurot, intressi 102,04 eurot ning viivise lepingus sätestatud määras 8,90% aastas alates käesoleva otsuse tegemisest s.o 26.06.2026 kuni põhinõude tasumiseni, kuid viivise summa ei tohi ületada põhinõude summat (TsMS § 367). Samuti rahuldab kohus hageja nõude mõista kostjalt välja edasised põhiosa maksed alates 15.07.2026 kuni 15.11.2027 vastavalt uuesti määratud maksegraafikule. Kostjal tuleb tasuda põhiosa osamaksetega viivitusse sattumisel viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras ning kostjal tuleb tasuda viivist alates iga osamakse tasumise tähtpäevale järgnevast päevast kuni põhivõla tasumiseni, kuid viivise summa ei tohi ületada põhinõude summat (TsMS § 367).
23.Kohus jätab rahuldamata hageja lepingust nr XXX tuleneva põhinõude 2598,71 eurot, intressi 1366,75 eurot, haldustasu 97,50 eurot ja viivisenõude 610,07 eurot.
24.Käesolevas kohtuotsuses nimetamata tõendid jätab kohus TsMS § 238 lg 5 alusel tähelepanuta, kuna need ei oma asja lahendamisel tähtsust ega mõjuta asja tulemust. Menetluskulud
25.Asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel 11 (13)
2-25-19164 kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses (TsMS § 173 lg 1). Menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid (TsMS § 174 lg 1). Menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja menetluskuluks hagiavalduse esitamisel tasutud riigilõiv 840 eurot ja esindaja kulud 1090 eurot, s.o kokku 1930 eurot. Hageja on käibemaksukohustuslane ning saab tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada (dtl 255). Kostja hageja menetluskulude suurusele vastuväidet esitanud ei ole. Riigilõivu suurus ja tasumise kohustus tuleneb seadusest ning seega on tegemist põhjendatud kuluga. Riigilõiv on kohtute infosüsteemist nähtuvalt tasutud. Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt on lepingulise esindaja kulud 1183 eurot (7 h x 169 eurot/h), kuid hageja poolt on esindajale makstud tasu 1090 eurot (dtl 255). Kohtu hinnangul saab tasumäära 169 eurot tunnis pidada põhjendatuks vandeadvokaadist esindaja puhul. Praegusel juhul esindas hagejat mitteadvokaadist esindaja ning sellist tasumäära ei saa kohtu hinnangul Eesti õigusteenuse turu keskmist hinda mõistlikuks pidada. Kohtu hinnangul on mitteadvokaadist esindaja puhul mõistlikuks tunnitasuks 120 eurot. Kohtu hinnangul on põhjendatud hageja märgitud ajakulu 7 h. Seega on hageja lepingulise esindaja kulu kokku 840 eurot (7 x 120). Seega on hageja põhjendatud ja vajalikud kulud kokku 1680 eurot (840+840).
26.TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda.
27.Tallinna Ringkonnakohus on tsiviilasjas nr 2-23-126294 30.09.2024 tehtud otsuses märkinud, et menetluskulude jaotamisel tuleb arvestada seda, hageja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Tallinna Ringkonnakohus tühistas selles lahendis maakohtu poolt menetluskulude jaotuse (kohus jaotas vastavalt hagi rahuldamise ulatusele) ja määras, et vastutustundliku laenamise kohtuse rikkumise tõttu jäävad hageja menetluskulud hageja enda kanda. Täpsemalt märkis ringkonnakohus: „Kuigi maakohtu otsuse tegemise aja (01.03.2024) seisuga oli sissenõutavaks muutunud võlg 1089 eurot ning maakohus otsustas rahuldada suuremas osas ka hageja hiljem alternatiivselt esitatud põhinõude tulevikus sissenõutavaks muutuvate osamaksete väljamõistmiseks, olid poolte menetluskulud suures osas tingitud sellest, et hageja oli rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Arvestades nii seda, et suur osa kuludest tekkis seetõttu, et hageja ei olnud järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet ja öelnud nõuetekohaselt laenulepingut üles, aga ka seda, et nende rikkumiste tõttu ei olnud avalduse/hagi esitamise ajal ega ka maakohtu otsuse tegemise ajal hageja nõue suuremas osas sissenõutavaks muutunud, ei ole siinses asja õiglane jätta menetluskulusid poolte kanda vastavalt hagi rahuldamise ulatusele. Sellises olukorras on õiglane jätta menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel poolte endi kanda.“ Käesolevas asjas on asjaolud eeltoodud olukorraga samasugused.
28.Eeltoodust tulenevalt jätab kohus käesolevas asjas poolte menetluskulud poolte endi kanda.
29.Tulenevalt TsMS § 178 lg-st 1 saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. TsMS § 178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui 12 (13)
2-25-19164 vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot. (allkirjastatud digitaalselt) Brigitta Mõttus kohtunik
13 (13)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.