K.A kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 04.02.2025 otsuse nr 12311060117-1 tühistamiseks ning uue otsuse tegemiseks kohustamiseks
Menetlusosalised ja nende esindajad
Kaebaja –K.A, esindaja v-adv Deniss Matvejev Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Regina Lider
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 12.06.2025 otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
K.A apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kohtuistungil 15.06.2026
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada K.A apellatsioonkaebus osaliselt. Tühistada Tallinna Halduskohtu 12.06.2025 otsuse nr 3-25-642 resolutsiooni punkt 1 osas, millega halduskohus jättis rahuldamata kaebaja nõude tühistada Politsei- ja Piirivalveameti 04.02.2025 otsuse nr 12311060117-1 punkt 3 (sissesõidukeelu kohaldamine), ning halduskohtu otsuse resolutsiooni punkt 2 (menetluskulude jaotus).
2.Teha tühistatud osas uus otsus, millega tühistada Politsei- ja Piirivalveameti 04.02.2025 otsuse nr 12311060117-1 punkt 3.
3.Mõista Politsei- ja Piirivalveametilt K.A kasuks välja halduskohtus ja ringkonnakohtus toimunud menetlusega seotud menetluskulu 1057 eurot. Muus osas jätta menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.
4.Kohtuotsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi tähemärgiga.
3-25-642
SELGITUSED
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 212 lg 1).
Riigikohtule
hiljemalt
03.08.2026
Teine menetlusosaline võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD, MENETLUSE KÄIK JA HALDUSKOHTU OTSUS
1.Kaebaja on Venemaa Föderatsiooni (VF) kodanik, kes esitas rahvusvahelise kaitse taotluse, mida põhjendas kokkuvõttes sellega, et ta kardab enda tagakiusamist VF-is, sest oma varasema tegevuse tõttu Venemaa kalatööstuse arendamisel ja sellekohastes õigusaktides muudatuste tegemise korraldamisel on ta muutunud ohtlikuks teistele Venemaa kalatööstusega seotud isikutele, kes on lähedased VF presidendile. Teiseks selgitas kaebaja, et VF on kuulutanud ta rahvusvaheliselt tagaotsitavaks seoses tema suhtes kelmuse tunnustel alustatud, ent täielikult fabritseeritud kriminaalmenetlusega. Kolmandaks tõi kaebaja esile, et kardab tagakiusamist põhjusel, et temaga seotud ettevõte osutas teenuseid, mis seondusid Ukraina Doonau laevastiku (UDP) moderniseerimisega, mis kvalifitseerub VF-is riigivastase süüteona. Neljandaks osutas kaebaja tagakiusamise ohule seoses sellega, et ta kuulub Venemaal sotsiaalsesse gruppi, mis seisab traditsiooniliste kristlike väärtuste, rahumeelse sisepoliitika ning heanaaberlike suhete eest.
2.Politsei- ja Piirivalveamet tegi 04.02.2025 otsuse nr 12311060117-1 (vaidlustatud otsus), millega luges kaebaja rahvusvahelise kaitse taotluse põhjendamatuks ja lükkas selle tagasi, tegi kaebajale ettekirjutuse lahkumiseks Venemaa Föderatsiooni ning kohaldas sissesõidukeelu Schengeni viisaruumi 3 aastaks. PPA leidis kokkuvõttes, et kaebajat ei saa tunnustada pagulasena, sest tema antud selgitused ja päritoluriigi info ei kinnita subjektiivset tagakiusukartust põhjendavate objektiivsete asjaolude esinemist, samuti ei õigusta üldine olukord VF-is kaebajale täiendava kaitse andmist. Vaidlustatud otsuse põhjendused on kokkuvõttes järgmised.
2.1.VF piirab süstemaatiliselt kodanikuühiskonna tegevusvabadust, surub maha opositsiooni ja sõltumatut meediat. Tsensuuri on kohaldatud ajakirjanike, inimõiguslaste, kunstnike ja teiste opositsiooniliste isikute suhtes. Riiklik represseerimissüsteem tugineb laialt tõlgendatavatele ja ebamääraselt sõnastatud normidele, mis võimaldavad julgeolekuasutustel seadusi valikuliselt ja ulatuslikult kasutada. VF-i õigussüsteem ei ole sõltumatu ega läbipaistev, eriti suur on poliitiline surve kohtutele kõrgendatud avaliku tähelepanuga juhtumites. Suletud uste taga toimuvate kriminaalasjade arv on viimastel aastatel kasvanud, kaitseõiguste rikkumine on süstemaatiline. Majandus- ja korruptsioonikuritegude uurimine puudutab tüüpiliselt üksnes neid isikuid, kellel puudub poliitiline mõjuvõim või kelle tegevus on võimuringkondadega vastuolus. Kelmuses süüdistatavate isikute kohtlemise kohta on rahvusvaheistes allikates vähe infot, ent üldiselt on 2(14)
3-25-642 VF-i kinnipidamisasutused ülerahvastatud ning neid iseloomustab vägivald, halvad olemtingimused ja piiratud arstiabi. Avalikest allikatest ei nähtu konkreetseid juhtumeid, kus võimud oleksid represseerinud Euroopa Liidus ettevõtlusega tegelevaid kodanikke, ent majanduslik seotus Euroopaga võib potentsiaalselt äratada riigi huvi. Ukraina suunal on suhtumine oluliselt karmim: 2023. ja 2024. aastal on mitmeid inimesi kinni peetud ja/või süüdi mõistetud riigireetmises seoses Ukraina sõjaväe rahastamise, koostöö või info edastamisega.
2.2.Kaebaja tegevus kalandussektoris, sealhulgas tema töö VF-i riiklikes kalandusasutustes ja sektori arendamisega seotud erimeelsused ei õigusta tagakiusukartust. Puuduvad tõendid, et kaebaja tööalased või poliitilised vaated oleksid viinud tegeliku tagakiusamiseni. Ta jätkas töötamist riigiametnikuna ligi üheksa aastat ja elas Venemaal veel mitu aastat pärast riigitöölt lahkumist. Kaebaja positsioon ei olnud selline, mis viitaks märkimisväärsele poliitilisele nähtavusele või mõjule Venemaa riikliku kalanduspoliitika kujundamisel. Kaebaja avalikud esinemised, sh artikkel ajakirjas „Odnako“ ei näita, et ta oleks olnud aktiivne avalikus debatis või kriitiliselt silmapaistev riigivõimu suhtes. Samas on kaebaja olnud seotud VF-i võimuaparaadi toetajateks olevate mõjukate isikutega, sh Mihhail Leontjeviga. Puuduvad viited sellele, et VF-i võimud oleksid kaebajat pidanud ebamugavaks või ohtlikuks isikuks, kelle suhtes vajatakse repressiivseid meetmeid.
2.3.Ei ole usutav, et kaebaja suhtes VF-is läbiviidav kriminaalmenetlus on poliitiliselt motiveeritud või fabritseeritud eesmärgiga teda taga kiusata. Taotleja oli kriminaalasjas kahtlustatav juba 2012. aastal ja süüdistus esitati talle 2013. aastal enne tema Eestisse saabumist. Väär on kaebaja väide, et uurimist alustati seoses tema poliitiliste vaadetega alles 2022. aastal, kui kaebaja asus VF-i välisesinduses uut passi taotlema. Ka kriminaalasja materjalid ei viita usaldusväärselt ühelegi asjaolule, mis osutaks tõendite fabritseerimisele või menetluses muule olulisele rikkumisele. Dokumendid viitavad tavapärasele majanduskuriteo uurimisele. Süüdistuses kirjeldatud kuriteo laadi tõttu ei saa usutavaks pidada kaebaja karistamist eluaegse vangistusega. Võimalik karistus, sealhulgas kuni kümneaastane vangistus vastab majanduskuritegude eest tavapäraselt määratavatele karistusele ega ole iseenesest ebaproportsionaalne. Kaebajat ei ole tagaselja süüdi mõistetud.
2.4.Ainuüksi UDP-ga ärilise koostöö tegemine ei viita tagakiusu riskile. Miski ei viita sellele, et kaebaja koostööd UDP-ga võidaks VF-is kvalifitseerida riigireetmisena. UDP tegevus keskendub veotranspordile Doonau jõel ja Mustal merel ning ei nähtu, et see ettevõte oleks seotud Ukraina sõjaväega. Kaebaja suhtes alustatud ja vahepeal soikunud kriminaalmenetluse taasalustamine toimus seejuures enne VF-i sissetungi Ukrainasse, mistõttu ei ole see seostatav kaebaja tegevusega UDP-s. Kriminaalasja toimikust ei nähtu, et VF-i võimud oleksid üldse teadlikud kaebaja tegevusest UDP-s või käsitleksid seda VF-i jaoks julgeolekuohuna.
2.5.Kaebajale ei ole alust anda täiendavat kaitset, kuna puudub reaalne ja tõsine oht sattuda surmanuhtluse, piinamise või inimväärikust alandava kohtlemise või karistamise ohvriks juhul, kui ta naaseb Venemaale. Vangistamise võimalikkus iseenesest ei ole aluseks täiendava kaitse andmiseks. Venemaa vanglatingimused poliitiliselt mittemotiveeritud kriminaalasjades ei ole sellised, mis tingiksid täiendava kaitse vajaduse. Kaebajal puudub isiklik riskifaktor, mis asetaks ta suuremasse ohtu kui teised VF kodanikud.
2.6.Rahvusvahelise kaitse taotluse tagasilükkamise tõttu ei ole kaebajal seaduslikku alust Eestis viibida, mistõttu tuleb talle teha lahkumisettekirjutus ning põhjendatud on anda talle tähtaeg selle vabatahtlikuks täitmiseks. Puudub alus arvata, et kohustus lahkuda VF-i oleks vastuolus väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 17 1 lõikes 1 sätestatud keeluga.
2.7.Kaebaja suhtes on proportsionaalne kohaldada 3-aastast sissesõidukeeldu. VSS §-s 31 sätestatud sissesõidukeelu kohaldamist välistavaid asjaolusid ei esine. Kaebaja ei ole Eestis integreerunud, tal puuduvad Eestis peresidemed, kinnisvara ja tööalane tegevus. 3(14)
3-25-642
3.Kaebaja esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, taotledes vaidlustatud otsuse tühistamist ning PPA kohustamist uue otsuse tegemiseks. Kaebuse põhjendused olid kokkuvõttes järgmised.
3.1.PPA jättis olulised asjaolud hindamata ning andis ebaõige hinnangu kaebaja poliitilisele meelsusele. Venemaale naasmisel ähvardab kaebajat vahistamine ning võimalik süüdimõistmine fabritseeritud ja poliitiliselt motiveeritud kriminaalasjas, milles ette heidetud kelmust pole kaebaja toime pannud. Teda võidakse juba eelvangistuses asuda piinama valeütluste andmisele sundimiseks ja lõpuks tappa. Kriminaalmenetluse ajendeid oli kolm. Esiteks see, et kaebaja aktiivne sisepoliitiline tegevus merebioressursside kasutamise valdkonna õigusaktide muutumisel häiris neid ressursse oma kontrolli all hoidvaid suurettevõtjaid. Teiseks see, et kaebaja Austria äriühing tegeles koostöös Hiina partneritega 2017–2022. aastatel aktiivselt Ukraina strateegilise ettevõtte UDP moderniseerimisega. Kolmandaks see, et Föderaalse kalandusagentuuri endine juht kaotas 7 teadus- ja uurimislaeva ehitamisega üle 1,5 miljardi rubla ning soovib koostöös Venemaa politseiametnikega lükata vastutuse endalt kaebajale.
3.2.PPA eiras kaebaja esitatud tõendeid, mis kinnitavad, et kriminaalasjas puudub tegelik kuriteosündmus ning kaebaja seotus laevaehitusprojekti hankega oli olematu. PPA käsutuses olevad toimiku materjalid on piisavad veendumaks, et kriminaalasi on fabritseeritud – kaebaja tööraamat kinnitab, et tema ei töötanud asutustes, mis asjaomase laevaehituslepingu täitmist korraldasid ega saanud seega võltsida vastuvõtuakte. Ettevõte, kuhu toimiku kohaselt liikus raha aastatel 2017–2018, likvideeriti juba 2009. aastal. PPA lähtus põhjendamatult kaebajat diskrediteerivatest 2012. aasta ajakirjandusallikatest. Seejuures pidas PPA kaebaja ütlusi üldjoontes usaldusväärseks ning tõdes, et VF-i kohtusüsteem ei ole sõltumatu, ent arusaamatult ei pidanud usutavaks, et kaebajat ähvardaks tagakiusamine. Ühelt poolt möönab PPA, et kaebaja oli valdkonnas tuntud tegija, teisalt leiab aga, et ta polnud selline kõrge profiiliga mõjuisik, nagu teised, keda on fabritseeritud süüdistuste alusel kelmuses süüdi mõistetud. PPA on põhjendamatult eiranud seda, et võimud võivad Venemaal sihikule võtta igaühe, kelle arvamused erinevad ametlikest.
3.3.PPA alahindab ohtu, et kaebajat hakatakse taga kiusama tema koostöö tõttu Ukraina laevastikuettevõttega. Riigireetmise süüdistus võib järgneda ka pelgalt Ukraina riikliku ettevõttega ärisuhte pidamise eest, sõltumata sellest, kas ettevõte on sõjategevuses osaline või mitte.
3.4.Igal juhul on põhjendamatu lahkumisettekirjutusega kaebajale pandud kohustus lahkuda VF-i. Kaebajal puuduvad tugevad sidemed VF-iga. Kaebaja asukohariigiks on Austria, kus tal on majanduslikud huvid, äri, maja ja perekond. Väljasaatmine VF-i oleks vastuolus VSS § 17 lõikega 1.
Vastustaja vaidles kaebusele vastu, esitades kokkuvõttes järgmised seisukohad.
4.1.Puudub alus arvata, et kriminaalmenetluse alustamine kaebaja suhtes oli poliitiliselt motiveeritud. Kriminaalmenetluse toimikust nähtuvalt algatati kriminaalasi seoses asjaoluga, et ühe kontrolli käigus esitleti lepingus märgitud projekti esemeks oleva laeva asemel ühe teise projekti esemeks oleva laeva keret. Uurimisasutuste tegevust õigustas kahtlus, et riikliku rahastuse saanud projekti asemel realiseeriti teistsugune projekt ning koostati fiktiivseid dokumente selle varjamiseks. Rahvusvahelise kaitse menetluse eesmärk ei ole asuda hindama kriminaalmenetluses esitatud kahtlustuse või süüdistuse aluseks olevate asjaolude tõendatust.
4.2.VF-is isiku suhtes kriminaalmenetluse alustamine ei anna iseenesest põhjust jaatada kaitsevajadust. Siinsel juhul ei ilmnenud märke, mis viitaksid sellele, et kaebajale esitatud kahtlustus on seotud tema poliitiliste vaadetega või kuulumisega kaitstud sotsiaalgruppi. Kogutud teabest ei nähtu, et kaebaja oleks astunud VF-iga ideoloogilisse konflikti või väljendanud seisukohti või osalenud tegevuses, mis võiksid olla reaalselt režiimile ohtlikud. Seetõttu ei ole objektiivseid põhjusi, miks VF-il oleks vajadus teda sihikule võtta ja temale 4(14)
3-25-642 survet avaldada näiteks kriminaalmenetluse fabritseerimise näol. Ka see, et kaebajat kriminaalmenetluse alustamisel kinni ei peetud ja kohaldati leebemat tõkendit, kinnitab, et teda ei käsitletud reaalse ohuna.
4.3.Kinnitust on leidnud, et kaebaja töötas VF-i riigiasutustes juhtivatel ametikohtadel, ent puudub teave selle kohta, et ta oleks seotud tegevusega, mida VF võiks käsitada reeturlikuna. Ei ole võimalik tuvastada, et kaebaja eristub teistest samas olukorras olevatest isikutest viisil, mis võiks tekitada tema suhtes riiklikku huvi või vaenulikku suhtumist.
4.4.Kaebaja koostöö UDP-ga toimus enne VF-i täiemahulist sissetungi Ukrainasse. Kaebajale ei ole esitatud kahtlustust riigireetmises.
4.5.Kuna kaebaja on VF-i kodanik, siis on tema päritoluriigiks direktiivi 2011/95 [1] art 2 punkti n kohaselt VF ning sinna peab ta VSS § 17 lg 1 p 1 kohaselt lahkuma.
5.Tallinna Halduskohus tegi 12.06.2025 kohtuotsuse, millega jättis kaebuse rahuldamata. Halduskohus nõustus vaidlustatud otsuse põhjendustega ning märkis täiendavalt järgmist.
5.1.Välismaalast tunnustatakse pagulasena, kui tal on põhjendatud alus karta tagakiusamist vähemalt ühel välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) § 4 lõikes 1 ning direktiivi 2011/95 art 10 lõikes 1 nimetatud põhjusel (rass, usk, rahvus, sotsiaalsesse gruppi kuulumine, poliitilised veendumused) ning puuduvad VRKS § 22 lõikes 1 loetletud pagulasena tunnustamist välistavad asjaolud. Tagakiusamine võib seisneda füüsilises või vaimses vägivallas, seadusandliku, täidesaatva või kohtuvõimu diskrimineerivates meetmetes, ebaproportsionaalses või diskrimineerivas süüdimõistmises või karistamises jms (VRKS § 19 lg 2 ja direktiivi 2011/95 art 9 lg 2). Selleks, et tegu võiks pidada tagakiusamiseks, peab see olema olemuse või kordumise poolest piisavalt tõsine, et kujutada endast põhiliste inimõiguste rasket rikkumist, või kogum meetmetest, mis on piisavalt raske, et mõjutada isikut samal viisil (VRKS § 19 lg 1, direktiivi 2011/95 art 9 lg 1). VRKS § 11 lõikest 2 ja § 14 lõikest 5 tuleneb taotlejale kohustus esitada tõendid selle kohta, et tal on põhjust karta päritoluriiki naasmisel tagakiusamist.
5.2.Kaebaja on VF-i kodanik, kes tegeles Venemaa kalanduses aastatel 1986–2012, töötades aastatel 1986˗1990 peamehhaanikuna NSVL-i Laevaehitustööstuse Ministeeriumi 8. peadirektoraadis, 1988. a suvel asutas ta kooperatiivi, mis tegeles täppismehaanikaga ning aastatel 1999–2004 töötas ta Venemaa Riiklikus Kalanduskomitees peadirektoraadi juhataja asetäitjana. Aastatel 2004–2008, kui asutus muutus Venemaa Kalandusagentuuriks, oli ta laevastikuosakonna juhataja ning sellel ametikohal töötades hakkas ta tegelema mere bioloogiliste ressursside kasutamist käsitlevate õigusaktide muutmisega ja uute seaduste väljatöötamisega selleks, et senine püügikvootide süsteem ei pärsiks tootmist. 2008. aastal lahkus kaebaja avalikust teenistusest erasektorisse. 09.02.2012 algatati VF-i kriminaalkoodeksi (KrK) § 159 lõikes 4 sätestatud kuriteo tunnustel (kelmus eriti suures ulatuses) kriminaalmenetlus, mille käigus kuulati kaebaja üle kahtlustatavana. Kaebajale esitati 04.03.2013 süüdistus ja ta kuulutati siseriiklikult tagaotsitavaks. Kriminaalasja eeluurimine peatati seoses süüdistatava tagaotsimisega ja see taasalustati 29.03.2021 kaebaja enda soovil, sest selgus, et tagaotsitava staatuse tõttu ei saanud kaebaja uut VF-i passi. Aastatel 2017–2022 tegi kaebaja koostööd UDP-ga.
5.3.Kaebaja väide, et tema avalik teenistus lõppes kalanduse valdkonna edasist arendamist puudutava põhimõttelise konflikti tõttu V. Putinile lähedaste isikutega, ei anna alust järeldada kaebaja tagakiusamise ohtu. Hoolimata sellistest erimeelsustest sai kaebaja riigiametnikuna töötada 9 aastat, mille vältel ei asutud teda kuidagi taga kiusama või isegi ähvardama. Kaebaja
Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13.12.2011 direktiiv 2011/95/EL, mis käsitleb nõudeid, millele kolmandate riikide kodanikud ja kodakondsuseta isikud peavad vastama, et kvalifitseeruda rahvusvahelise kaitse saajaks, ning nõudeid pagulaste või täiendava kaitse saamise kriteeriumidele vastavate isikute ühetaolisele seisundile ja antava kaitse sisule.
5(14)
3-25-642 elas Venemaal kuni 2013. aastani ning lahkus sealt pärast kriminaalmenetluses kahtlustatavana ülekuulamist. Ükski asjaolu ei viita sellele, et kaebaja oli sunnitud VF-ist lahkuma tagakiusamise ohu tõttu seoses erimeelsustega kalandussektori arendamise osas.
5.4.PPA leidis õigesti, et kaebaja profiil ja tegevus kalandusvaldkonnas ei viita sellele, et teda ohustaks nn poliitiline tagakiusamine ning et tema meelsusega seotult võiks kahtlustada kriminaalmenetluse algatamist sarnaselt Mihhail Hodorkovski ja Aleksei Navalnõi juhtumitega. Puuduvad tõendid, et kaebaja olnuks või oleks eelnimetatutega võrreldavas aktiivses ja avalikkusele nähtavas opositsioonis praeguse VF-i režiimiga või tegelenuks sellisel tasemel korruptsioonivastase võitluse või valitsuse avaliku kritiseerimisega ja kujutanuks reaalset ohtu režiimile. Miski ei viita sellele, et 2013. aastal toimunud süüdistuse esitamine oli tingitud VF-i võimude soovist kaebajat kuidagi survestada seoses tema poliitilise tegevusega.
5.5.PPA on kriminaalasja toimikust nähtuvate asjaolude pinnalt põhjendatult leidnud, et puuduvad viited kriminaalasja algatamise poliitilisele motivatsioonile või süüdistuse fabritseeritusele. Sisuliselt süüdistatakse kaebajat selles, et ta aitas korraldada ühe näiliku majandustegevusega ettevõtte tegevust nii, et võites Föderaalse Kalandusagentuuri konkursi, mille tulemusel sõlmiti leping teadus-uurimislaeva projekti nr 13505 ehituse lõpuleviimiseks, kandis eelnimetatud ettevõte – kavatsuseta projekti tegelikult ellu viia – talle projekti jaoks eraldatud rahasummad üle kaebaja kontrolli all oleva ettevõtte ZAO "Erilaevaehituse keskus" pangakontole. PPA leidis õigesti, et kaebajale esitatud süüdistus tugineb konkreetsetele kriminaalmenetluse käigus tuvastatud asjaoludele, eeluurimise käigus on tehtud erinevaid toiminguid vajalike asjaolude tuvastamiseks, sh kuulatud üle mitmeid tunnistajaid ja kannatanuid ning kahtlustatavana kuulati üle ka kaebaja. Kriminaalasja dokumendid on korrektsed ja loogilises järjekorras, neil ei ole võltsimise tunnuseid. Mitmel korral on uurimine peatatud, sest kõiki olulisi asjaolusid ei suudetud välja selgitada. Seevastu kaebaja viidatud poliitiliselt fabritseeritud kriminaalmenetluste puhul ei omaks oluliste asjaolude väljaselgitamine tähendust ning sellistel juhtumitel mõistetakse süüdistatav süüdi olenemata sellest, kas tõendid isiku süüd objektiivselt kinnitavad või kas süüdistatav kohtuasja arutamisel osaleb. Ei nähtu, et kriminaalmenetlus oleks kulgenud viisil, mis viitaks poliitilise mõjuga menetlusele või kaebaja õiguste rikkumisele.
5.6.Kaebaja esitatud kohtuotsustest, mille kohaselt täitis töövõtja laeva ehitamise nõuetekohaselt, ei saa järeldada, et kaebaja ei ole kelmust toime pannud. Kriminaalmenetlus on seotud sellega, et kontrollimisel esitati lepingust märgitud laeva asemel ühe teise projekti esemeks oleva laeva kere. PPA leidis õigesti, et põhjendatud oli uurimisasutuste kahtlus, et projektiga seotud tegevuses esines pettusenähtusi ning pigem on tõenäoline, et töö teostamises ja dokumenteerimises esines vastuolusid, mis võisid eksitada rahastajat töö tegeliku sisu ja vastavuse osas lepingutingimustele. Rahvusvahelise kaitse menetluses ei saa lahendada kaebaja süü küsimust kriminaalasjas. Teo eest, milles kaebajat süüdistatakse, võib VF-i KrK kohaselt karistada kuni 10-aastase vangistusega. Tegemist pole ilmselgelt ebaproportsionaalse karistusega, ka Eestis on kirjeldatud tegu karistatav vangistusega.
5.7.Väär on kaebaja väide, et kriminaalmenetlust alustati 2022. aastal. Süüdistus esitati kaebajale juba 04.03.2013 ning vahepeal peatatud kriminaalmenetlus uuendati kaebaja enda soovil 29.03.2021. Tõendid ei kinnita, et kriminaalmenetluse taasalustamine oleks olnud seotud kaebaja koostööga UDP-ga. Kaebajale ei ole esitatud ühtki süüdistust seoses eelviidatud koostööga. Ükski tõend ei kinnita, et VF oleks sellest koostööst üldse teadlik või et see võiks VF-i võimudele teatavaks saada.
5.8.Õige on PPA seisukoht, et kaebaja ei vaja täiendavat kaitset. Riigisisene olukord VF-is ei ole selline, et ainuüksi riiki naasmine ohustaks kaebaja elu. Riigis ei toimu sõjategevust ning iga VF-i territooriumil elav VF-i kodanik ei ole ohus. Hüpoteetiline oht ei ole täiendava kaitse andmise aluseks. 6(14)
3-25-642
5.9.PPA pani põhjendatult kaebajale kohustuse lahkuda VF-i, kuna kaebaja on VF-i kodanik. Vastustaja ei pidanud uurima, kas Austria oleks nõus kaebaja vastu võtma. Andes kaebaja Dublini III määruse2 alusel üle Eestile, väljendas Austria selgelt otsust mitte kasutada määruse art 17 lg-s 1 sätestatud diskretsiooniõigust kaebaja rahvusvahelise kaitse taotlus ise läbi vaadata.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
6.Kaebaja esitas Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, paludes tühistada halduskohtu otsuse ja uue otsusega kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuse põhjendused on kokkuvõttes järgmised.
6.1.Halduskohtu otsus ei ole nõuetekohaselt põhjendatud. Halduskohus on lubamatult kasutanud HKMS § 165 lõikes 2 sätestatud võimalust märkida, et nõustub haldusakti põhjendustega. Ei nähtu, et halduskohus oleks tegelikult kontrollinud, kas haldusakti põhjendus on piisav. Kaebuses esitas kaebaja rea vastuväiteid, miks ta ei nõustu vaidlustatud otsuses tõenditele antud analüüsiga ja esitas halduskohtule uusi tõendeid. Halduskohus ei ole nende vastuväidete ja uute tõendite valguses vaidlustatud otsuse põhjendatust hinnanud. Halduskohus on sootuks tähelepanuta jätnud kaebaja väited, mis puudutasid Schengeni viisaruumi sissesõidukeeldu ja haldusasjas nr 3-23-1317 tehtud Riigikohtu otsuses kujundatud seisukohti. Kuna kaebaja esitas halduskohtule uued vastuväited, mis olid seotud laeva ehitamisega ning Schengeni viisaruumi sissesõidukeelu kohaldamisega, pidi kohus, hoolimata HKMS § 165 lõikest 2, põhjendama, miks ta ei nõustu kaebaja väidetega.
6.2.Halduskohus jättis põhjendamatult ning kaebaja 29.05.2025 taotluses ning halduskohtu istungil avaldatut eirates nõudmata, et vastustaja täidaks 08.04.2024 kohtumääruses esitatud kohustuse esitada kohtule kõik haldusmenetluses kogutud tõendid. Vastustaja jättis esitamata laevaprojekti 13505 joonised ning esitas oma 08.05.2025 vastuse lisad 32, 32.1, 35, 22 ja 22.1 ilma tõlgeteta eesti keelde. Jääb arusaamatuks, kuidas sai kohus kontrollida haldusakti põhjenduste piisavust, kui osa haldusmenetluses kogutud dokumentidest jäid kohtule esitamata ning osa esitatud dokumentidest ei olnud eesti keelde tõlgitud.
6.3.Halduskohus on jätnud täielikult tähelepanuta kaebaja 05.04.2025 täiendatud kaebusele lisatud uued tõendid – internetiportaali list-org.com ekraanitõmmise OOO Erilaevaehituse Keskuse kohta ning internetiportaalis m.business-gazeta.ru avaldatud artikli ekraanitõmmise.
6.4.Väär on halduskohtu järeldus, et kriminaaltoimikus ei ole viiteid sellele, et kriminaalasi oleks fabritseeritud. 12.03.2012 kriminaalasja algatamise määrusest ilmneb, et selle ajendiks oli Föderaalse Kalandusagentuuri juhi kaebus. See kriminaalasi algatati kindlaks määramata isikute suhtes, mitte kaebaja suhtes. Kaebaja ei saanud olla selles kriminaalasjas kahtlustatavaks VF-i KrK art 46 lõike 1 punktide 1–3 tähenduses, mistõttu oli kriminaalasi tema suhtes fabritseeritud algusest peale. Kriminaalasi fabritseeriti kaebaja katsete pärast muuta Venemaa sisepoliitikat kalanduse sfääris riigi kodanike huvides.
6.5.Halduskohus leidis vääralt, et karistus teo eest, milles kaebajat süüdistatakse, ei ole ebaproportsionaalne, võttes arvesse, et Eestis näeb karistusseadustiku (KarS) § 209 lg 2 p 3 sarnase teo eest ette kuni 5-aastase vangistuse.
6.6.Erinevalt halduskohtu otsuses märgitust ei ole kaebaja viidanud sellele, et kriminaalasja materjalid oleksid seotud tema koostööga UDP-ga. Kaebaja koostöö UDP-ga jätkub ning ta on esitanud tõendi, mis näitab, et Venemaa võimude jaoks on selline koostöö riigireetmine. PPA-s hoiul olevas kaebaja passis on Ukraina elamisluba ning see satuks kaebaja Venemaale väljasaatmisel VF-i asutuste kätte. Vastustaja on vaidlustatud otsuses möönnud, et Ukrainas
Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26.06.2013 määrus (EL) nr 604/2013, millega kehtestatakse kriteeriumid ja mehhanismid selle liikmesriigi määramiseks, kes vastutab mõnes liikmesriigis kolmanda riigi kodaniku või kodakondsuseta isiku esitatud rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest.
7(14)
3-25-642 ettevõtlusega tegelevad isikud võivad Venemaa võimudele huvi pakkuda. Seda mööndes oleks vastustaja pidanud seda huvi ja konkreetseid näiteid nende inimeste kohtlemise kohta uurima erilise põhjalikkusega.
6.7.Mis puudutab seda, et Vene-Ukraina sõda algas 24.02.2024 ja kriminaalmenetluse taasalustamine toimus 29.03.2021, siis tuleb arvestada, et sisuliselt algas sõda juba 2014. aasta veebruaris relvastatud konfliktiga Krimmis. Seega olid aastatel 2017 ja 2021 sõlmitud lepingud kaebaja äriühingu ja UDP vahel sõlmitud perioodil, mil Venemaa juba aktiivselt sekkus Ukraina siseasjadesse ja edendas seal oma sõjalisi huve. Vastustaja väidab, et päritoluriigi infost tulenevalt on Venemaal inimesi riigireetmise eest karistatud Ukraina sõjaväe finantseerimise või Ukraina sõjaväega koostöö tegemise eest. Samas ei ole kaebaja toetanud Ukraina sõjaväge rahaliselt ega teinud nendega koostööd. UDP on Ukraina riiklik strateegiline laevandusettevõte (https://www.udp.one/), mis on spetsialiseerunud veetranspordile Doonau jõe ja Musta mere piirkonnas. Selle ettevõtte moderniseerimine, milles kaebaja ettevõte osales, ei ole tõenäoliselt kooskõlas VF-i sõjaliste huvidega Ukrainas. Koos täiendatud kaebusega on kaebaja esitanud tõendina päritoluriigi ametliku teabe, mille kohaselt on materiaal-tehnilise ja muu abi andmine Ukrainale, mitte ainult Ukraina relvajõududele, Venemaa KrK alusel karistatav kuni 20-aastase vangistusega.
6.8.Reaalse tagakiusukartuse tekkimiseks ei ole vajalik, et kaebajale oleks esitatud ametlik kahtlustus riigireetmises, vaid piisab sellest, et Venemaa ametiasutused on ametlikult deklareerinud, et Ukrainaga tehtavat koostööd hinnatakse riigireetmisena ja see on kriminaalkorras karistatav. Kaebaja on sellise koostööga tegelikult tegelenud ja teeb seda jätkuvalt.
6.9.Põhjendamatu on panna kaebajale kohustus lahkumisettekirjutus VSS-i alusel, mitte VRKS-i alusel.
lahkuda
VF-i.
Kaebajale
tehti
6.10.Halduskohus leidis vääralt, et kaebaja ei vaja täiendavat kaitset. On üldteada, et Venemaa ja Ukraina sõda ei toimu ainult Ukraina territooriumil. Sõjategevus, eelkõige Ukraina droonirünnakud Venemaa territooriumil erinevates piirkondades, on üha sagedasemad.
7.Vastustaja esitas seisukoha, milles palub jätta halduskohtu otsus muutmata. Vastustaja jääb varem esitatud seisukohtade juurde. Seoses etteheitega, et halduskohus eiras kaebaja 29.05.2025 taotlust, mis puudutas vastustaja esitamata jäetud või tõlketa esitatud tõendeid, märgib vastustaja, et seda taotlust ei korranud ega käsitlenud kaebaja halduskohtu istungil, mistõttu ei saa ta pärast halduskohtus asja sisulise arutamise lõppemist enam kohtule ette heita, et taotlus jäi sisuliselt lahendamata. See, et need tõendid on esitatud tõlketa, pidi kaebajale teada olema juba PPA otsusega tutvumisel. Vaidlustatud otsuses on selgitatud, et kuna vaidluse all ei ole see, et taotlejal on isiklik arvamus Venemaa kalalaevanduse olukorrast ega see, et ta on sel teemal avalikult ajakirjanduses sõna võtnud ja PPA aktsepteerib seda fakti, ei tõlgitud antud artikleid, kuna artikli sisu ei oma menetluses vahetut tähtsust (VRKS § 30 lg 5). Samal põhjusel ei tõlgitud ka 28.07.2017 ja 17.11.2021 sõlmitud lepinguid Donau Engineering Services GmbH ja Ukrainian Danube Shipping Company vahel. Vastustaja jättis esitamata kohtule haldusmenetluses esitatud laevaehituse jooniseid, kuna antud dokumentidel puudub seos kaebaja kaitsevajaduse hindamisega. Mis puudutab VF-is kelmuse eest määratava võimaliku karistuse proportsionaalsust, siis esiteks tuleb silmas pidada, et kaebajat ei ole süüdi mõistetud ning põhjendamatu on eeldada, et talle määratakse maksimaalne karistus või et karistus oleks igal juhul ebaproportsionaalne. Teiseks ei ole tuvastatud, et kriminaalasi kaebaja suhtes oleks algatatud poliitilisel alusel või et süüdistus oleks seotud ühegi direktiivis 2011/95 nimetatud tagakiusamise alusega. Kolmandaks ei ole varjupaiga andmise eesmärgiks võimaldada taotlejatel põgeneda õigusemõistmise eest seetõttu, et nende koduriigi karistusõiguslikud normid näevad ette rangema sanktsiooni kui vastuvõtvas riigis. Mis puudutab seda, et kaebaja passis on Ukraina elamisluba, siis on tõsi, et teatavatel juhtudel võib Ukraina elamisluba olla Venemaa 8(14)
3-25-642 eriteenistuste esindajate jaoks üheks riskifaktoriks, kui see esineb koos teiste dissidentlike tunnustega – nt isiku varasem opositsiooniline tegevus, kriitiliste avalduste või dissidentliku tegevuse olemasolu, mis võimaldavad VF-i võimuesindajatel käsitleda isikut poliitilise ohuna. Isegi juhul, kui VF-i võimud saavad teada kaebaja koostööst UDP-ga, ei viita miski sellele, et antud tegevusele omistataks nende poolt poliitiline tähendus. Viimaks peab vastustaja põhjendamatuks kaebaja seisukohta, et lahkumisettekirjutus oleks tulnud teha VRKS-i alusel, kuna VRKS ei reguleeri lahkumisettekirjutuse tegemist ega sissesõidukeelu kohaldamist. Mis puudutab Riigikohtu 15.05.2025 otsuses nr 3-23-1317 antud suuniseid, siis leiab vastustaja, et kaebaja viibimine Eestis või mõnes Schengeni viisaruumi riigis on siiski ebasoovitav – arvestades, et kaebaja esitas rahvusvahelise kaitse taotluse alles pärast seda, kui tema elamisloa taotlus Eesti Vabariigis oli jäetud läbi vaatamata, siis tekib rahvusvahelise kaitse süsteemi kuritarvitamise kahtlus.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt. Halduskohtu otsus tuleb tühistada osas, millega halduskohus jättis rahuldamata vaidlustatud otsusega kaebaja suhtes kohaldatud sissesõidukeelu tühistamise nõude. Ringkonnakohus leiab, et PPA ei ole sissesõidukeelu kohaldamise vajalikkust nõuetekohaselt kaalunud ning toimikust ei nähtu asjaolusid, mille pinnalt saaks asuda seisukohale, et kolmeaastase sissesõidukeelu kohaldamine oli kaebaja isikut ja temast lähtuvaid võimalikke ohtusid arvesse võttes ainumõeldav. Seetõttu teeb ringkonnakohus selles osas uue otsuse, millega tühistab vaidlustatud otsusega kehtestatud sissesõidukeelu. Muus osas jääb apellatsioonkaebus rahuldamata. Kaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb kaebaja kasuks välja mõista osa tema kantud menetluskuludest.
9.12.06.2026 jõustunud välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse § 108 lõike 1 kohaselt vaadatakse enne selle seaduse jõustumist esitatud taotlused läbi taotluse esitamise ajal kehtinud tingimustel ja korras.
10.Ringkonnakohus nõustub PPA ja halduskohtu seisukohaga, et kaebajat ei saa tunnustada pagulasena ning talle ei ole alust anda ka täiendavat kaitset. Halduskohtu otsus on vastavas osas seaduslik ja põhjendatud. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega ega korda neid (HKMS § 201 lg 4). Erinevalt kaebajast leiab ringkonnakohus, et halduskohus võis nõustuda vaidlustatud otsuse põhjendustega vastavalt HKMS § 165 lõikele 2. PPA on vaidlustatud otsuses põhjalikult ja igakülgselt käsitelnud kaebaja väiteid tagakiusamise ohu kohta ning hinnanud neid lähtudes rahvusvahelise kaitse menetluses kogutud tõenditest ja teabest VF-is valitseva olukorra kohta. Vaidlustatud otsus on selge, hästi struktureeritud, vastuoludeta ning selles esitatud järelduste kujunemine on jälgitav ja loogiline. PPA ega halduskohus ei ole põhjendamatult mööda vaadanud kaebaja seisukohtadest. Kaebaja ei esitanud halduskohtule argumente, mis seaksid PPA otsuses esitatud järelduste õigsuse sel määral kahtluse alla, et halduskohus oleks pidanud neid kohtuotsuse põhjendavas osas põhjalikumalt käsitlema. Halduskohtu otsuse põhjendustest nähtub üheselt, et halduskohus on kaebaja argumente kaalunud ning hinnanud neid arvesse võttes vaidlustatud otsuse põhjendatust. See, et kaebaja halduskohtu hinnanguga ei nõustu, ei tähenda, et halduskohtu otsus on nõuetekohaselt põhjendamata või sisuliselt väär.
11.Kaebaja ei ole apellatsioonimenetluses esitanud kaalukaid argumente ega tõendeid, mis seaks kahtluse alla eelkõige vaidlustatud otsuses tehtud PPA järelduse, et kaeabajat ei ähvarda VF-is tagakiusamine ühelgi sellisel põhjusel, mis annaks aluse rahvusvahelise kaitse andmiseks. Mis puudutab kaebaja väidet, et VF-i avalik võim hakkab teda taga kiusama tingituna kunagisest konfrontatsioonist, mis tekkis seoses kaebaja tegevusega VF-i mereressursside kasutamist reguleeriva õigusraamistiku muutmisel, siis selles osas on PPA vaidlustatud otsuses üksikasjalikult põhjendanud, miks ei saa sellist tagakiusamise ohtu pidada reaalseks. Kaebaja ei ole ei halduskohtule ega ringkonnakohtule esitanud kaalukaid argumente, mis seaks kahtluse alla 9(14)
3-25-642 PPA järelduse, et kaebajal ei olnud laevanduse ja mere bioressursside kasutamise koordineerimisega tegelevates avaliku võimu asutustes töötamise ajal või ka pärast seda sellist poliitilist mõju või ühiskondlikku positsiooni, mille tõttu muutunuks ta VF-i valitsevale režiimile sedavõrd ebamugavaks, et saaks kõne alla tulla VF-i soov asuda teda taga kiusama. Ringkonnakohtule ei nähtu, et PPA oleks kaebaja väiteid ja seletusi ning tema esitatud tõendeid, samuti omal algatusel kogutud tõendeid ja VF-is valitsevat olukorda kirjeldavat asukohamaa infot kogumis ja vastastikuses seoses hinnates teinud selliseid vigu, mis seaks vaidlustatud otsuses tehtud lõppjärelduse kahtluse alla. Asjaolust, et kaebaja oli oma avaliku teenistuse vältel kõrgetel ametikohtadel ning valdkonnas tuntud tegija ega ka sellest, et tema avaliku teenistuse karjäär võis lõppeda erimeelsuste tõttu sektori arendamise küsimustes, ei saa siiski järeldada objektiivselt põhjendatud tagakiusamise ohtu. Seejuures ei ole vaidlust selles, et kaebaja avaliku teenistuse karjäär lõppes 2008. aastal ning seejärel sai ta Venemaal sealsete võimuorganite poolsete takistusteta erasektoris tegutseda veel aastaid.
12.Kaebaja väidetest ega esitatud tõenditest ei nähtu, et tal oleks pärast erasektorisse lahkumist olnud asjaomases valdkonnas märkimisväärne mõju otsustusprotsessidele või tal oleks hiljem olnud mingisugune tegelik võimalus sektori arenguid mõjutada. Selles kontekstis ei saa usutavaks pidada, et ka pärast avalikust teenistustest lahkumist oli ta VF-i valitsevale režiimile tülikas, tingituna oma teistsugustest vaadetest selle sektori arendamisele või ka üksikutest kriitilistest seisukohavõttudest seoses sektori olukorra ja arendamisega. Halduskohus leidis õigesti, et kaebajal ei olnud sellist poliitilist ega ühiskondlikku mõju, mille tõttu oleks ta muutunud VF-i valitsevale režiimile ohtlikuks või tülikaks sel määral, et asuda teda taga kiusama. Seetõttu ei ole 2013. aastal toimunud kriminaalmenetluse alustamine kuidagi loogiliselt seostatav võimul olevale režiimile ja/või seda toetavatele ettevõtjatele ebameeldivate kaebaja seisukohtadega. Isegi kui eeldada, et pärast avalikust teenistusest lahkumist jätkas kaebaja mõningal määral tegevust, mis seisnes asjaomase sektori arendamise propageerimises talle meelepärasel viisil, siis puuduvad mistahes andmed, et tema sellekohasel tegevusel oleks olnud mingisugune tegelik mõju VF-i võimuladvikule või sellele lähedal seisvatele ettevõtjatele. Asjaolu, et sektori arendamist puudutavad erimeelsused võisid kaasa tuua sellele, et kaebaja pidi avalikust teenistustest lahkuma, st talle ei pakutud varasemaga võrdväärset ametipositsiooni ümberstruktureeritud asutuses, ei viita jätkuvale tagakiusamise ohule.
13.Lisaks eeltoodule on halduskohus ja PPA rahvusvahelise kaitse menetluses kogutud kriminaalasja materjalide pinnalt teinud õige järelduse, et puuduvad veenvad viited kaebaja suhtes käimas oleva kriminaalmenetluse fabritseeritusele mingisugustel poliitilistel põhjustel. Võttes arvesse sellekohaseid argumente, mille kaebaja esitas halduskohtule, võis halduskohus selles osas nõustuda vaidlustatud otsuse põhjendustega. Vaidlustatud otsuses on PPA selgelt, loogiliselt ja veenvalt põhjendanud, miks saab asjaomase kriminaalmenetluse kulgu ja toimikusse kogutud materjale arvesse võttes pidada kõnealust kriminaalmenetlust tavapäraseks ja mitte kaebaja tagakiusamise soovist ajendatud fabritseeritud menetluseks. Halduskohus on PPA põhjendusi nõuetekohaselt kontrollinud ning õigesti leidnud, et miski esitatud tõendites – ei kriminaalasja toimikus teadaolevalt olemas olevad tõendid, kriminaalmenetluse kulgemise asjaolud, sh ajajoon ega muu – ei viita sellele, et tegemist oleks fabritseeritud süüdistusega. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga, et asjaomase kriminaalasja materjalidest nähtub kriminaalmenetluse alustamiseks ajend ja alus ning seal on kirjeldatud kaebaja seotust võimaliku süüteo asjaoludega. Õige on ka halduskohtu järeldus, et kui VF-i asutused soovinuks kaebajat fabritseeritud süüdistuses süüdi mõista, poleks tõenäoliselt tehtud kõiki kriminaalasja toimikust nähtuvaid menetlustoiminguid. Seejuures on PPA vaidlustatud otsuses kohaselt osutanud sellele, et VF-i kohtusüsteem ei ole sõltumatu ehk teisisõnu, VF-i haldusvõimul ei oleks tõenäoliselt vajalik isiku fabritseeritud süüdistuses süüdi mõistmiseks läbi viia põhjalikku võltsitud menetlust.
10(14)
3-25-642
14.Ringkonnakohus nõustub ka halduskohtu seisukohaga, et PPA ei pidanud asuma VF-is läbi viidavas kriminaalmenetluses kogutud tõendeid uurima ja hindama sellise põhjalikkusega, nagu seda tuleks teha isiku süüküsimust lahendades. PPA ei saanud võtta seisukohta, kas kaebaja on süüdistuses kirjeldatud teo toime pannud või kas seni kogutud tõendid mingi sündmuse aset leidmist või teo toime panemist kinnitavad või mitte. Asjaolud nagu see, et kaebaja tööraamatu andmetel ei töötanud ta asutuses, mille pädevuse teostamisega seotud toiminguid talle süüdistuses ette heidetakse või et äriühing, mille kontole kanti süüdistuse kohaselt teatavad rahasummad, oli väidetava ülekande ajaks likvideeritud, tehakse lõplikult kindlaks asjaomases kriminaalmenetluses. PPA võis piirduda tõdemusega, et veenvad viited süüdistuse fabritseeritusele puuduvad ning kriminaalmenetluse kulg on kooskõlas kuriteo (kelmuse) kohtueelse uurimise tavapärase kulgemisega. Apellatsioonimenetluses esitatud kaebaja väited võimalike VF-i kriminaalmenetluse normide rikkumise kohta, nt selle kohta, et teda ei oleks VF-i õiguse järgi üldse saanud tunnistada kahtlustatavaks, ei lükka PPA ja halduskohtu järeldust ümber ega viita usutavalt sellele, et kriminaalmenetlus toimub ilmselgelt põhjendamatu süüdistuse alusel kaebaja tagakiusamiseks.
15.Mis puudutab kaebaja etteheidet, et halduskohus ei ole vaidlustatud otsuses hinnanud kaebaja 05.04.2025 menetlusdokumendile lisatud täiendavaid tõendeid, siis möönab ringkonnakohus, et kohtuotsuse põhjendustes ei ole neid tõendeid eraldi käsitletud. Siiski ei teki ringkonnakohtul kahtlust, et halduskohus on hinnanud kõiki tõendeid kogumis ja vastastikkuses seoses ega ole jätnud tähelepanuta ka eelviidatud tõendeid, mille ta on toimikusse võtnud. Ringkonnakohus tõdeb, et eelviidatud tõendid ei lükka kuidagi ümber halduskohtu lõppjäreldust ega anna alust rahvusvahelise kaitse või täiendava kaitse vajadust jaatada.
16.Kõnealustest tõenditest üks (dtl 75) puudutab seda, et OOO „Erilaevaehituse keskus“, mille kontole kanti kaebajale esitatud süüdistuse kohaselt väidetava kelmuse toime panemise käigus teatavad uurimislaevade projekti rahastamiseks mõeldud summad, likvideeriti juba 2009. aastal. See tõend ei saa ei eraldiseisvalt ega kogumis teistega kinnitada süüdistuse fabritseeritust. PPA ei saanud anda rahvusvahelise kaitse menetluses lõplikku hinnangut sellele, kas süüdistuses väidetud rahaülekanded tegelikult aset leidsid; kas vastav pangakonto, kuhu summad väidetavalt kanti, oli olemas või mitte või näiteks sellele, kas ülekande teinud või saanud ettevõte oli kaebaja kontrolli all.
17.Teine tõend (dtl 77), mille kaebaja 05.04.2025 menetlusdokumendile lisas, on kuvatõmmis avalikust teadaandest selle kohta, et Ukrainale, sealhulgas Ukraina relvajõududele rahalise, materiaal-tehnilise ja muu abi andmine on käsitatav riigireetmisena ja on karistatav kuni 20-aastase vangistusega. Ringkonnakohus ei nõustu kaebaja seisukohaga, et see kinnitab tagakiusamise ohtu tulenevalt kaebaja koostööst UDP-ga. PPA ja halduskohus on kaebajaga seotud ettevõtte koostööd UDP-ga piisava põhjalikkusega hinnanud ning õigesti leidnud, et UDP tegevus ei ole teadaolevalt seotud ei Ukraina armee ega sõjatööstusega. Ka apellatsioonkaebuses viidatud ettevõtte veebilehel avaldatud teabest ei saa järeldada vastupidist. Seal esitatud andmete põhjal saab ülepaisutatuks pidada kaebaja väidet, et tegemist on Ukraina olulise strateegilise ettevõttega. Tegemist on hariliku veeteid pidi kaubaveoga tegeleva transpordiettevõttega, mille suurus, veomahud, töötajate arv jms ei viita kuidagi erilisele tähtsusele Ukraina riiklike huvide seisukohast või sellele, et tegemist on ettevõttega, millega koostöö tegemist peaks VF käsitama materiaal-tehnilise abi andmisena Ukrainale, mis on käsitatav riigireetmisena. Ka puuduvad andmed selle kohta, et VF-is kiusataks süstemaatiliselt taga inimesi, kes on Ukrainas tegelenud mistahes majandustegevusega, töötanud mõne Ukraina ettevõtete heaks või teinud nendega tavapärast ärialast koostööd.
18.Halduskohus on kohaselt viidanud ka vaidlustatud otsuses esitatud põhjendustele, mis puudutavad seda, et kaebaja koostöö UDP-ga ei saanud olla ei eelviidatud kriminaalmenetluse alustamise ega ka selle n-ö taasalustamise põhjuseks, võttes arvesse, et tegelikult puuduvad mistahes andmed selle kohta, et kaebaja koostöö UDP-ga oleks VF-i asutustele üldse teada. Tuleb 11(14)
3-25-642 möönda võimalust, et kaebaja passis oleva Ukraina elamisloa tõttu võivad VF-i asutused hakata kaebaja tagasipöördumisel huvi tundma selle vastu, millega ta Ukrainas tegeles, ent see ei anna siiski alust jaatada tagakiusamise ohtu, kuna ei nähtu, et asjaomane koostöö oleks olnud suunatud strateegilisel tasandil Ukraina majanduse ja/või sõjalise võimekuse tugevdamisele ja seeläbi Venemaa huvide kahjustamisele.
19.Mis puudutab kaebaja 29.05.2025 taotlust, et halduskohus nõuaks vastustajalt välja kõik rahvusvahelise kaitse menetluses kogutud tõendid koos tõlgetega, siis tõdeb ringkonnakohus, et selle taotluse on halduskohus põhjendamatult tähelepanuta jätnud, ent see ei saanud tuua kaasa asja vale lahendamist ega ole seega aluseks halduskohtu otsuse tühistamiseks. Vastustaja on vaidlustatud otsuses (lk 2 joonealused märkused) veenvalt põhjendanud, miks teatavaid dokumente menetluse käigus eesti keelde ei tõlgitud. Tegemist ei olnud rahvusvahelise kaitse menetluses tõendamist vajavate asjaolude tõendamiseks oluliste tõenditega, kuna PPA ei seadnud kahtluse alla seda, et kaebajal oli isiklik arvamus Venemaa kalalaevanduse olukorrast ning et ta oli sel teemal ajakirjanduses avalikult sõna võtnud. Samuti ei seadnud PPA kahtluse alla kaebaja osundatud laevaehituse projekti olemasolu. Kaebaja ei ole ka apellatsioonimenetluses esitanud ühtki konkreetset argumenti, miks oleks neis dokumentides sisalduv teave saanud mõjutada hinnangut rahvusvahelise kaitse taotlusele või mis oli nende sisus sellist, mida PPA valesti hindas või mille hindamata jättis. Samamoodi nõustub ringkonnakohus, et asjaomase laeva projektjoonised ei ole siinse vaidluse seisukohast asjassepuutuvad. Ühelt poolt ei ole vaidlust, et selline laevaehitusprojekt eksisteeris, teisalt märkis halduskohus õigesti, et PPA ei pidanud asuma hindama kaebajale VF-is esitatud süüdistuse aluseks olevaid üksikuid asjaolusid, näiteks seda, kas laevakere, mis väidetavalt kontrollijatele üle vaatamiseks esitati, oli see, mis projekti raames tuli ehitada.
20.Ringkonnakohus ei nõustu ka kaebaja seisukohaga, et võimalik karistus talle esitatud süüdistuses nimetatud kuriteo eest süüdimõistmisel on ebaproportsionaalselt ränk. Halduskohus leidis õigesti, et kuigi kelmuse eest ette nähtud karistuse ülemmäär on märksa kõrgem samalaadse teo eest Eestis määratava võimaliku karistuse omast, ei ole tegemist ilmselgelt ebaproportsionaalse karistusega ega asjaoluga, millega saaks õigustada rahvusvahelise kaitse andmist. Halduskohus on õigesti viidanud ka sellele, et kaebajat ei ole tagaselja süüdi mõistetud ning ei nähtu ka, et VF-is toimuvas kriminaalmenetluses oleks seni püütud lubamatult piirata kaebaja kaitseõigusi. Iseenesest on kaebajal õigus, et tagakiusamise ohu jaatamiseks ei pea tagakiusamine olema juba toimunud, küll aga tuleb seda ohtu prognoosida, lähtudes varem aset leidnud asjaoludest ning väidetava tagakiusaja poolt isiku suhtes tehtud toimingutest. Olukorras, kus 2013. aastal alustatud kriminaalmenetluse ajendina ei ole mõistlikult võimalik näha kaebaja varasemat ühiskondlikku või poliitilist tegevust ja kus kaebajat pärast selles kriminaalmenetluses kahtlustatavana üle kuulamist kinni ei peetud, vaid võimaldati tal muu hulgas VF-ist lahkuda, ning kus see kriminaalmenetlus on asjas tähtsust omavate asjaolude välja selgitamise võimatuse tõttu olnud pikka aega seiskunud, ei saa pidada usutavaks, et seda menetlust kasutatakse kaebaja tagakiusamiseks.
21.Ringkonnakohtu hinnangul ei ole alust kaebajale ka täiendava kaitse andmiseks. Halduskohtu otsuse põhjendused, milles on viidatud vaidlustatud otsuse põhjendustele, on selles osas ammendavad ning ka vahepeal muutunud asjaolud ei anna alust asuda teisele seisukohale. Kuigi avalikult kättesaadavast teabest nähtuvalt on pärast halduskohtu otsuse tegemist Ukraina armee edukad sõjalised löögid Venemaa territooriumile sagenenud, saab neid jätkuvalt pidada juhuslikeks. VF-i territooriumi suurust silmas pidades ei saa ühelgi juhul asuda seisukohale, et VF-is toimuks sõjategevus, mille tõttu on põhimõtteliselt ohus keskmise seal viibiva inimese elu või tervis. Puuduvad ka asjaolud, mis lubaksid pidada kaebajat keskmisest ohustatumaks inimeseks. Asjaolu, et VF-i sõjalisele agressioonile vastuseks toimuvate rünnakute käigus võib üksikutel juhtudel kaasneda VF-i territooriumil tsiviilisikutest ohvreid, ei luba jaatada täiendava kaitse andmise aluseks oleva tõsise ohu esinemist. 12(14)
3-25-642
22.Ringkonnakohus tõdeb samuti, et täiendava kaitse andmiseks ei ole alust ka võimaliku ebainimliku või piinava karistamise ohu tõttu, kui kaebaja peaks VF-is talle esitatud kelmuse süüdistuses süüdi mõistetama. PPA on põhjendatult leidnud, et kuigi VF-i vanglates on kinnipidamis- ja olmetingimused halvad, ei saa seal karistuse kandmist põhimõtteliselt käsitada piinamise või ebainimliku karistamisena.
23.Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega, mis puudutavad lahkumisettekirjutuse tegemist. Halduskohus leidis õigesti, et kuivõrd kaebaja on VF-i kodanik, oli kohane panna talle kohustus lahkuda oma kodakondsusriiki ning PPA-l ei olnud kohustust asuda otsima või kaaluma võimalusi kaebaja saatmiseks mõnda muusse riiki, sh Austriasse. Halduskohus leidis õigesti, et VF-i pöördumise kohustus ei ole vastuolus VSS § 17 1 lõikes 1 sätestatud keeluga. Nagu ringkonnakohus eespool tõdes, ei ähvarda kaebajat VF-is julm, ebainimlik ega inimväärikust alandav kohtlemis- ega karistamisviis ega surmanuhtluse kohaldamine.
24.Sissesõidukeelu kohaldamise põhjendatust ei ole halduskohtu otsuses eraldi käsitletud. Vaidlustatud otsuses on PPA kokkuvõttes asunud seisukohale, et sissesõidukeelu kohaldamine on vajalik, kuna VSS § 74 lg 1 kohaselt on 3-aastane sissesõidukeeld üldreegel, millest erandi tegemiseks puudub kaebaja puhul kaalukas põhjus. See käsitlusviis on kohtupraktika kohaselt väär. Haldusasjas nr 3-23-1317 tehtud kohtuotsuses selgitas Riigikohus kokkuvõttes, et rahvusvahelise kaitse taotluse tagasilükkamise korral tehtavale lahkumisettekirjutusele lisaks sissesõidukeelu kohaldamine peab olema vajaduspõhine ja proportsionaalne. Siinsel juhul andis PPA kaebajale lahkumisettekirjutuse täitmiseks vabatahtliku tähtaja, mis tähendab, et sissesõidukeelu kohaldamine tuli otsustada kaalutlusõiguse alusel. Riigikohus selgitas eelviidatud kohtuotsuses, et olgugi, et seadusandja on VSS § 7 4 lõikes 1 kehtestanud tüüpjuhtumitele kindla lahenduse, peab lõpptulemus olema proportsionaalne igal üksikul juhul. Vaidlustatud otsuse tegemisel ei ole PPA tegelikult sissesõidukeelu kohaldamise vajalikkust kaalunud, vaid on lähtunud eelviidatud Riigikohtu otsuses taunimist leidnud põhimõttest, et kuna puuduvad kaalukad põhjused 3-aastase sissesõidukeelu kohaldamisest erandi tegemiseks, siis tuleb sissesõidukeeldu kohaldada. PPA otsusest ei selgu, miks on kaebajale sissesõidukeelu kohaldamine vajalik, milles seisneb temast lähtuv võimalik oht avalikule korrale või riigi julgeolekule või mis põhjustel on kaebajale sissesõidukeelu kohaldamine vajalik ennetava tõkendina Euroopa Liidu tagasisaatmispoliitika usaldusväärsuse suurendamiseks ja varjupaigaõiguse kuritarvituste vältimiseks.
25.Alles kohtumenetluses on vastustaja asunud väitma, et kaebaja tegevus viitab varjupaigaõiguse kuritarvitamisele. Ringkonnakohus selle seisukohaga siiski ei nõustu. Vaidlustatud otsusest ei nähtu, et kaebaja oleks rahvusvahelise kaitse taotluse menetluses esitanud valeandmeid või esitanud selle taotluse selgelt lahkumiskohustuse edasi lükkamiseks või takistanud rahvusvahelise kaitse taotluse menetluse läbi viimist. PPA on vaidlustatud otsuses möönnud kaebaja subjektiivset tagakiusuhirmu. Ei nähtu, et kaebaja oleks menetluses PPA-d tahtlikult eksitanud või valetanud. See, et kaebaja enda hinnang tagakiusamise ohule või tema arusaamine VF-is üldiselt valitsevast olukorrast ja sellega seotud ohtudest ei leidnud rahvusvahelise kaitse menetluses objektiivset kinnitust, ei viita iseenesest varjupaigaõiguse kuritarvitamisele ja kaugeltki mitte kaebaja ohtlikkusele. Vaidlustatud otsusest saab järeldada, et nii Eestis kui ka mujal Schengeni alal viibides on kaebaja käitunud õiguskuulekalt ega ole toime pannud süütegusid. Nagu ka Riigikohus eelviidatud kohtuotsuses märkis, tuleb rahvusvahelise kaitse taotluse tagasilükkamise tõttu viibimisaluse kaotanud välismaalane sundida küll Eestist ja Schengeni alalt lahkuma, ent sissesõidukeeld on täiendav meede, hoidmaks ära ebasoovitava välismaalase naasmist teatud aja jooksul. Siinsel juhul ei selgu vaidlustatud otsusest, miks on sissesõidukeelu kohaldamine vajalik. Tegemist on kaalutlusõiguse alusel tehtava otsusega, mille kohtulik kontroll on piiratud, mistõttu ei saa kohus asuda teostama kaalutlusõigust PPA asemel. Selliseid asjaolusid, mille pinnalt saaks kahtluseta asuda seisukohale, et 3-aastase sissesõidukeelu 13(14)
3-25-642 kohaldamine on kaebajat iseloomustavaid asjaolusid arvestades vältimatu, ei ole vastustaja esile toonud ka kohtumenetluses.
26.Apellatsioonkaebuse ja kaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb menetluskulud jagada proportsionaalselt kaebuse rahuldatud osaga (HKMS § 108 lg 2). Ringkonnakohtu hinnangul saab sissesõidukeeldu puudutava osa osakaaluks pidada 20% kogu vaidluse mahust. Seetõttu tuleb vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista 20% tema vajalikest ja põhjendatud menetluskuludest (HKMS § 109 lg 1 ja 6). Kaebaja esitas halduskohtule taotluse (dtl 810) mõista välja menetluskulu 3445,10 eurot, sh riigilõiv 20 eurot, kohtuistungi tõlgikulu 237,90 eurot ning esindaja kulu 3187,20 eurot. Kulude tõendamiseks on kaebaja esitanud advokaadibüroo ja tõlkebüroo arved. Ringkonnakohtule esitas kaebaja taotluse (dtl 893) mõista välja 1840 euro suurune menetluskulu, mis hõlmab 20 euro suurust riigilõivu ning 1820 euro suurust esindaja kulu. Õigusabikulu tõendamiseks on kaebaja esitanud advokaadibüroo arve ja kviitungi. Ringkonnakohus leiab, et kaebaja menetluskulud on nõuetekohaselt tõendatud ning vaidluse keerukust ning rahvusvahelise kaitse taotluse menetluses kogutud dokumentide mahtu arvestades on õigusabikulu mõistliku suurusega. Kuna kaebus ja apellatsioonkaebus kuuluvad rahuldamisele 20% ulatuses, tuleb vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista menetluskulu (3445,10 + 1840) x 0,2 = 1057 eurot. Muus osas jäävad menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.
27.Kaebaja identifitseerimise vältimiseks tuleb kohtuotsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3). (allkirjastatud digitaalselt)
14(14)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.