Eesistuja Kai Kullerkupp, liikmed Martin Triipan ja Margit Vutt
Kohtuasi
Bondora AS-i hagi Olga Nesterenko vastu võla nõudes
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Ringkonnakohtu 27. jaanuari 2026. a määrus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Bondora AS-i määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Hageja Bondora AS, lepinguline esindaja vandeadvokaat Keijo Lindeberg Kostja Olga Nesterenko
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RIIGIKOHUS MÄÄRAB
1.Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 27. jaanuari 2026. a määrus tsiviilasjas nr 2-25-7369 ja saata asi samale ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise otsustamiseks.
Bondora AS (hageja) esitas 13. mail 2025 Viru Maakohtule hagiavalduse Olga Nesterenko (kostja) vastu võla väljamõistmiseks. Hagiavalduse järgi sõlmisid pooled neli tarbijakrediidilepingut: 17. juulil 2019 lepingu BL1243071,
4.oktoobril 2019 lepingu BL1520013, 6. detsembril 2019 lepingu BL1710840 ja 7. veebruaril 2020 lepingu BL1892947. Kõikide lepingute alusel andis hageja kostjale laenu ja kostja kohustus selle koos kõrvalnõuetega osamaksetena tagastama. Hageja arvas iga lepingu täitmisel laenusummast (kõigi lepingute järgi kokku 12 116 eurot) maha lepingutasu (kõigi lepingute kohta kokku 716 eurot) ning tegi seejärel kostjale järgmised väljamaksed:
17.juulil 2019 lepingu BL1243071 alusel 4000 eurot, 4. oktoobril 2019 lepingu BL1520013 alusel 4500 eurot, 6. detsembril 2019 lepingu BL1710840 alusel 2400 eurot ja 7. veebruaril 2020 lepingu BL1892947 alusel 500 eurot (edaspidi: väljamakstud laenusummad). Hageja kandis kostjale üle kokku 11 400 eurot.
2-25-7369 Kostja täitis lepingutest tulenevaid kohustusi vaid osaliselt. Lepingu BL1243071 alusel maksis kostja 3396 eurot 69 senti, BL1520013 alusel 3474 eurot 1 sendi, BL1710840 alusel 906 eurot 69 senti ja BL1892947 alusel 227 eurot 11 senti. Kuna kostja jäi võlgu kõikide laenulepingute aprilli, mai, juuni, juuli, augusti, septembri ja oktoobri osamaksetega, ütles hageja 31. oktoobril 2022 lepingud üles. Enne lepingute ülesütlemist saatis hageja kostjale teate, milles andis täiendava tähtaja sissenõutavaks muutunud osamaksete tasumiseks ja hoiatas, et võla tasumata jätmise korral öeldakse leping üles. Hageja nõudis kostjalt väljamakstud laenusummade võlgnevuse tasumist ja seadusjärgset viivist alates lepingute ülesütlemisest. Hageja palus kohtul mõista kostjalt enda kasuks välja järgmiselt arvutatud võlgnevuse: esiteks lepingu BL1243071 alusel põhivõla 603 eurot 31 senti ja sissenõutavaks muutunud viivise 175 eurot 14 senti, teiseks lepingu BL1520013 alusel põhivõla 1025 eurot 99 senti ja sissenõutavaks muutunud viivise 297 eurot 85 senti, kolmandaks lepingu BL1710840 alusel esialgse hagiavalduse järgi põhivõla 1493 eurot 31 senti ja sissenõutavaks muutunud viivise 433 eurot 51 senti (20. juuni 2025. a täpsustatud seisukoha järgi aga põhivõla 1439 eurot 31 senti ja sissenõutavaks muutunud viivise 433 eurot 51 senti) ning neljandaks lepingu BL1892947 alusel põhivõla 272 eurot 89 senti ja sissenõutavaks muutunud viivise 79 eurot 22 senti. Lisaks palus hageja välja mõista igast lepingust tulenevalt põhivõlalt viivise võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates hagi esitamisest kuni võla tasumiseni. Hageja kinnitas, et loobub intressist ja muudest lepingulistest tasudest ning on arvanud kostja tasutu ainult põhinõuete katteks. Nõue ei ole aegunud. 2022. a tasumata ja ülesütlemise ajaks sissenõutavaks muutunud perioodiliste maksete aegumistähtaeg hakkas kulgema 1. jaanuaril 2023 ning ülejäänud osas muutus nõue sissenõutavaks pärast lepingute ülesütlemist.
2.Kostja vaidles hagile vastu. Kostja haginõudeid ei tunnistanud ja leidis, et need on aegunud. Hageja ütles lepingud üles 28. juuni 2022. a e-kirjaga. Samas kirjas märkis hageja võla suuruseks 950 eurot 78 senti, seega on hagiavalduses esitatud andmed nõude suuruse kohta eksitavad.
3.Viru Maakohus jättis 18. detsembri 2025. a otsusega hagi rahuldamata. Maakohus kvalifitseeris hageja nõuded tarbijakrediidilepingutest tulenevate nõuetena VÕS § 402 lg 1 mõttes. Kohus tuvastas, et kostja tegi nõude aluseks olevate lepingute sõlmimiseks tahteavaldused, lepingud sõlmiti nõutud vormis ja kostja sai lepingudokumendid püsival andmekandjal. Lepingud sisaldasid seaduses nõutud andmeid ning laenusummad, millest olid maha arvatud lepingutasud, maksti välja. Lepingud ei ole tühised liiga suure krediidikulukuse määra tõttu. Maakohus leidis, et hageja ei tõendanud vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist ühegi laenulepingu sõlmimisel. Samuti ei tõendanud hageja, et ta tegi kostjale kehtiva ülesütlemisavalduse
31.oktoobril 2022. Kohtule esitatu ei võimalda kontrollida, kas kostja oli viivituses vähemalt kolme järjestikuse osamaksega. Kuigi laenude tagastamise lõpptähtaeg on saabunud, ei ole hageja tõendanud kostja tagasimaksete suurust ja kohus saab hageja väidete õigsust nende osas ainult eeldada. Arvestades eeltoodud asjaolusid, sh vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumist, ei piisa sellest eeldusest nõude rahuldamiseks. Seega on põhinõude kujunemine ebaselge ja kohus ei saa hinnata selle põhjendatust.
4.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada või alternatiivselt saata asi tagasi uueks arutamiseks maakohtule.
2(5)
2-25-7369 Hageja hinnangul rikkus maakohus lahendi tegemisel oluliselt menetlusõiguse norme. Kohus jaotas tõendamiskoormise valesti, kui heitis hagejale ette negatiivse asjaolu tõendamata jätmist. Hageja ei saa tõendada, et kostja maksis tagasi rohkem, kui hageja väidab. Kui kostja hageja väidetega ei nõustu, peab ta ise tõendama, et tasus laenumakseid hageja väidetust enam. Kohus ei selgitanud eelmenetluses välja faktilisi asjaolusid ja rikkus selgitamiskohustust. Maakohus määras menetlusosalistele tähtaja seisukohtade ja tõendite esitamiseks, kuid ei selgitanud, milliste asjaolude kohta need tuleb esitada. Hageja tõendas nõuete aluseks olevaid asjaolusid, sh seda, et lepingud on üles öeldud. Kostja ei lükanud hageja tõendeid ümber. Vaidluse all ei ole asjaolu, et kostja jättis laenumaksed pikema aja jooksul tasumata. Ka ülesütlemise tühisuse korral on lepingud lõppenud tähtaja möödumisega ja hageja nõue muutunud sissenõutavaks. Otsus oli üllatuslik, kuna hagi jäeti rahuldamata, tuginedes asjaoludele, mida kostja vastuväitena ei esitanud ja mida menetluse jooksul ei arutatud. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
5.Tartu Ringkonnakohus keeldus 27. jaanuari 2026. a määrusega apellatsioonkaebuse menetlemisest. Ringkonnakohus leidis, et täidetud on tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 637 lg 21 eeldused apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumiseks. Tegemist on lihtmenetluse asjaga ja maakohus ei andnud luba edasikaebamiseks. Ringkonnakohtu hinnangul ei kohaldanud maakohus otsuse tegemisel selgelt ebaõigesti materiaalõiguse normi, rikkunud selgelt menetlusõiguse normi ega hinnanud tõendeid selgelt valesti nii, et see võinuks oluliselt mõjutada lahendit.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
6.Hageja esitas Riigikohtule määruskaebuse, milles palub ringkonnakohtu määruse tühistada. Ringkonnakohus pidanuks apellatsioonkaebuse menetlusse võtma, kuna maakohus rikkus otsuse tegemisel selgelt menetlusõiguse norme ja see rikkumine võis oluliselt mõjutada lahendit. Hageja tõi apellatsioonkaebuses esile, milles maakohus eksis, ning ilmsed vastuolud nähtuvad ka maakohtu otsusest. Ringkonnakohtu määrusest ei selgu, millele tuginedes jõudis ringkonnakohus järeldusele, et maakohus ei kohaldanud otsuse tegemisel selgelt ebaõigesti materiaalõiguse normi, ei rikkunud selgelt menetlusõiguse normi ega hinnanud tõendeid selgelt valesti nii, et see võis oluliselt mõjutada lahendit.
7.Kostja ei vastanud määruskaebusele.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
8.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu määrus tuleb TsMS § 701 lg 3 esimese ja teise lause alusel tühistada ja asi saata samale ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise otsustamiseks. Määruskaebus rahuldatakse.
9.Ringkonnakohus ei võinud praegusel juhul keelduda apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest TsMS § 637 lg 21 alusel, kuna maakohus rikkus selgelt menetlusõiguse normi ja kohaldas ebaõigesti materiaalõiguse normi ning see võis oluliselt mõjutada kohtulahendit. Ringkonnakohus jättis tähelepanuta, et maakohus jaotas tõendamiskoormise valesti.
10.Käesolev vaidlus erineb varem Riigikohtu menetluses olnud tarbijakrediidivaidlustest selle poolest, et hageja on nõudnud üksnes väljamakstud laenude põhiosade tagasimaksmist koos 3(5)
2-25-7369 seadusjärgse viivisega, arvestades seejuures kõik kostja tehtud tagasimaksed laenude põhiosade katteks. Kuna hageja kui krediidiandja ei nõua lepingujärgset intressi ega lepingutasusid, ei mõjuta käesoleval juhul VÕS § 4034 lg 7 esimeses ja teises lauses sätestatud tagajärjed hageja põhinõude ulatust (vt ka RKTKm 24.11.2023, 2-21-13098/50, p-d 24-25).
11.Maakohus tuvastas, et pooled sõlmisid kehtivalt neli tarbijakrediidilepingut VÕS § 402 lg 1 mõttes. Kõikide lepingute alusel kohustus hageja kui krediidiandja andma kostjale kui tarbijale laenu ning kostja laenu tagastama osamaksetena kokkulepitud tähtpäevadel. Hagimenetluses peab kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti (TsMS § 230 lg 1 esimene lause). TsMS § 230 lg 1 järgi lasub esmalt hagejal tõendamiskoormis nõude olemasolu tõendamiseks ja seetõttu võib kostja piirduda üksnes vastuväidete esitamisega seni, kuni hageja ei ole esitanud tõendeid nõude aluseks olevate asjaolude kohta (RKTKo 06.02.2008, 3-2-1-137-07, p 13).
12.Esitades laenulepingutest tuleneva nõude väljamakstud laenusummade tagasisaamiseks, tuli hagejal tõendada, et pooled on sõlminud hageja nõude aluseks oleva laenulepingu. Lisaks pidi hageja tõendama kehtiva laenulepingu alusel raha üleandmise fakti (vt ka RKTKo 24.03.2015, 3-2-1-177-14, p 10) ning seda, et hageja nõue väljamakstud laenusummade tagasimaksmiseks on muutunud sissenõutavaks. Maakohus tuvastas, et pooled on laenulepingud sõlminud ning et kõikide lepingute puhul arvas hageja laenusummast esmalt maha lepingutasu ja seejärel maksis ülejäänud osa kostjale välja. Hageja tõendas seega, et ta maksis kostjale välja järgmised summad: lepingu BL1243071 alusel 4000 eurot, BL1520013 alusel 4500 eurot, BL1710840 alusel 2400 eurot ja BL1892947 alusel 500 eurot. Maakohus tuvastas ühtlasi, et kohustus laenusummad tagastada oli muutunud sissenõutavaks. Kuigi maakohus ei pidanud tõendatuks lepingute kehtivat ülesütlemist, leidis kohus, et saabunud oli kõikide laenude tagastamise tähtpäev. Kuna algse maksegraafiku järgi oli möödunud kõigi laenulepingute järgsete osamaksete tasumise tähtpäev, oli kogu krediidi tagastamise nõue muutunud sissenõutavaks (vrd RKTKm 24.11.2023, 2-21-13098/50, p 24).
13.Kui hageja esitab oma nõude olemasolu tõendamiseks tõendid, siis on kostjal TsMS § 230 lg 1 alusel omakorda kohustus tõendada oma vastuväiteid nõudele (RKTKo 06.02.2008, 3-2-1-137-07, p 13). Nii hageja kui kostja puhul saab kohus seejuures lihtmenetluse asjas lisaks üldistele tõendamist käsitlevatele reeglitele (TsMS §-d 229 jj) juhinduda ka TsMS §-s 405 sätestatust. Seega, kui hageja on tõendanud, et ta on kehtivate laenulepingute alusel kostjale raha üle andnud ning nõuded laenusummade tagasimaksmiseks on muutunud sissenõutavaks, kuid kostja soovib laenusaajana tugineda sellele, et ta pole hagejale võlgu, peab kostja tõendama, et on laenu tagasi maksnud (vt RKTKo 17.11.2011, 3-2-1-96-11, p-d 12-13).
14.Seoses põhinõude kujunemisega tõendas hageja kostjale lepingute alusel tehtud väljamaksete suuruse ning tõi kohtu ette kostja tehtud tagasimaksete suuruse, mille hageja arvestas väljamakstud laenusummade katteks. Kostja tehtud tagasimaksete suurust tulnuks hagejal seejuures tõendada juhul, kui kostja oleks vaielnud hageja esitatule vastu ja tõendanud, et ta tegi suuremaid tagasimakseid. Kostja ei esitanud vastuväiteid talle väljastatud laenusummade või enda tehtud tagasimaksete suuruse kohta ega tõendanud, et ta oli laenude tagasimaksmise kohustuse täitnud ka ulatuses, mida hageja temalt hagiga nõuab.
15.Kostja üldsõnalistest vastuväidetest hagiavaldusega esitatud nõuete ja nende suuruse kohta ei tulenenud hagejale praegusel juhul täiendavat tõendamiskoormist. Krediidiandjal on õigus nõuda 4(5)
2-25-7369 tarbijalt laenu põhiosa tagastamist sõltumata vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimisest. Kuna möödunud oli kõigi laenulepingute järgsete osamaksete tasumise tähtpäev, ei mõjutanud hageja põhinõude põhjendatuse hindamist ka see, kas hageja on krediidiandjana esitanud tarbija vastu suunatud nõude tervikliku arvestuse (vt RKTKm 24.11.2023, 2-21-13098/50, p 24). Sellest lähtudes oli kohtul võimalik teha kindlaks laenulepingute alusel tekkinud põhivõla kogusumma. Kohtul on kohustus tehingu tühisuse aluseid omal algatusel kontrollida sõltumata sellest, kas pooled on neile sõnaselgelt tuginenud (RKTKm 24.11.2023, 2-21-13098/50, p 13; RKTKo 28.01.2015, 3-2-1-141-14, p 18; RKTKo 08.06.2010, 3-2-1-40-10, p 14). Kohtul ei ole aga ka tarbijakrediidi asjades kohustust omal algatusel kontrollida selliseid teoreetiliselt võimalikke kostja vastuväiteid, mis asjaolusid arvestades ei tooks kaasa lepingu (osalist) tühisust (vrd RKTKm 24.11.2023, 2-21-13098/50, p-d 13, 26).
16.Kui krediidiandja rikub tarbijakrediidilepingu sõlmimisel vastutustundliku laenamise põhimõtet, on leping osaliselt tühine VÕS §-s 94 sätestatud intressimäära ületava kokkuleppelise intressi ja muude tasude osas (VÕS § 4034 lg 7, vt RKTKm 24.11.2023, 2-21-13098/50, p 24). Olukorras, kus hageja nõudis kostjalt ainult väljamakstud laenusummade jäägi tagastamist ja seadusjärgset viivist, ei olnud vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimine tarbijakrediidilepingu sõlmimisel hagi põhinõude rahuldamise eelduseks (vrd RKTKm 24.11.2023, 2-21-13098/50, p 25). Seega ei oleks käesoleval juhul alust jätta põhinõuet rahuldamata ka põhjendusel, et hageja ei tõendanud vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist.
17.Eeltoodust tulenevalt põhines maakohtu järeldus põhinõude põhjendamatuse osas materiaalõiguse ja menetlusõiguse normide rikkumisel. Täidetud ei olnud TsMS § 637 lg-s 21 sätestatud tingimused apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumiseks. Ringkonnakohtu määrus tuleb tühistada ja asi tuleb saata samale ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise otsustamiseks.
18.Kolleegium märgib, et käesolevas asjas on eksitud hageja põhinõude summade esiletoomisel. Ebatäpsusi esineb lepingu BL1710840 alusel tekkinud põhinõude suuruse väljendamisel. Lisaks on hageja toonud puuduste kõrvaldamiseks esitatud seisukohas välja kostja tagasimaksete summad erinevas suuruses võrreldes esialgse hagiavaldusega (vt ka maakohtu otsuse punktid 11 ja 12). Ringkonnakohtul tuleb tuvastada hageja esitatud põhi- ja kõrvalnõuete suurus vastavalt hagiavalduses ja puuduste kõrvaldamiseks esitatud seisukohas toodule ning TsMS § 137 lg 11 järgi vajaduse korral korrigeerida tsiviilasja hinda. Viivisenõude lahendamiseks tuleb muu hulgas välja selgitada, millal muutusid laenulepingutest tulenevad nõuded sissenõutavaks. Kui kinnitust ei leia lepingute kehtiv ülesütlemine ja selle tagajärjel kõigi laenulepingute üheaegne lõppemine, võivad nõuded olla muutunud sissenõutavaks hiljemalt laenude tagasimaksete tähtpäevade möödudes. Seejuures tuleb silmas pidada põhimõtet, et kui tarbija on tühise intressi- või tasukokkuleppe täitmiseks tasunud krediidiandjale raha, siis tuleb see lugeda tasutuks laenusumma tagasimaksmiseks (vt ka RKTKm 24.11.2023, 2-21-13098/50, p 25).
19.Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine jääb TsMS § 173 lg 3 teise lause ja TsMS § 174 lg 6 alusel asja lahendava kohtu otsustada. (allkirjastatud digitaalselt)
5(5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.