B2 Impact OÜ hagi Aleksandr Sohromovi vastu võla nõudes
Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus
4646,64 eurot
Vaidlustatud kohtulahend
Viru Maakohtu 9. jaanuari 2026 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
B2 Impact OÜ apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg Menetlusosalised ja nende esindajad
Kirjalik menetlus Apellant (hageja) B2 Impact OÜ (rg-kood 11542046), lepinguline esindaja Anzhela Ternikova Vastustaja (kostja) Aleksandr Sohromov (ik
XXXXXXXXXXXX)
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Viru Maakohtu 9. jaanuari 2026 otsus ja teha uus otsus, millega rahuldada hagi osaliselt.
2.Mõista Aleksandr Sohromovilt B2 Impact OÜ kasuks välja põhivõlgnevus 588,40 eurot, intress 254,31 eurot, sissenõudmiskulud 30 eurot, alates 21. maist 2025 kuni kohtuotsuse tegemiseni sissenõutavaks muutunud viivis 74,64 eurot ja viivis põhivõlgnevuselt (588,40 eurot) võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 15. augustist 2026 kuni põhivõla tasumiseni.
4.Jätta menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus 22% ulatuses Aleksandr Sohromovi ja 78% ulatuses B2 Impact OÜ kanda.
5.Mõista Aleksandr Sohromovilt B2 Impact OÜ kasuks välja menetluskulu 246,40 eurot. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.B2 Impact OÜ (hageja) esitas hagi Aleksandr Sohromovi (kostja) vastu 3545,76 euro suuruse põhivõlgnevuse, 287,92 euro suuruse intressi, 418,07 euro suuruse sissenõutavaks muutunud viivise ja 35 euro suuruse sissenõudmiskulu nõudes. Lisaks palus hageja kostjalt välja mõista viivise põhinõudelt võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 4. septembrist 2025 kuni põhinõude rahuldamiseni ja jätta menetluskulud kostja kanda. Kostja sõlmis 14. aprillil 2021 Esto AS-ga (krediidiandja) lepingu nr #7121741720, mille alusel sai kostja krediidilimiidi 2000 eurot, intressiga 39,9% aastas, krediidi kulukuse määraga 57,73%, kogukuluga 4707,73 eurot ja väljavõtutasuga 65,50 eurot.
4.juulil 2024 suurendas kostja limiiti ja pooled sõlmisid lepingu lisa 1 summale 4000 eurot, intressiga 40,6% aastas, krediidi kulukuse määraga 49,08%, kogukuluga 5399,61 eurot, lepingutasuga 30 eurot ja väljavõtutasuga 0 eurot.
5.augustil 2024 sõlmisid pooled lepingu lisa 2, millega intress jäi samaks, krediidi kulukuse määr oli 49,9%, kogukulu 5444,59 eurot ja väljavõtutasu 0 eurot, lepingutasu 30 eurot. Taotluse esitamisel teatas kostja, et ta on erasektori töötaja ning tal on regulaarne sissetulek. Kostja märkis oma sissetulekuks 1200 eurot, millest krediidiandja otsuse tegemisel lähtus, kuid kontrollis ka kostja pangakontot. Finantskohustusteks märkis kostja 150 eurot. Krediidiandja tegi päringud creditinfo.ee ja taust.ee andmebaasidesse ning võttis AS-i Creditinfo krediidihinnangu. Krediidiandja järeldas, et kostja on krediidivõimeline. Enne lepingu lisa 2 sõlmimist kontrollis krediidiandja uuesti kostja pangakonto väljavõtet ja tegi päringu Maksu- ja Tolliametile. Kostja sissetulek oli suurenenud 400 euro võrra, kulutusteks märkis kostja 500 eurot, mis oli sarnane kontoväljavõttest nähtuvale, kontoväljavõttes ei olnud enam näha kohustust Placet Group OÜ ees. Kohustusteks olid kindlustusmaksed 37,50 eurot ja laenumaksed LHV Pangale 224,34 eurot. Krediidiandja tegi väljamakseid kostja kontole kokku 9520 eurot. Kostja rikkus oma kohustusi ning jättis 2025. a tasumata veebruari arve nr U2446810, märtsi arve nr U2489039, aprilli arve nr U2568083 ja mai arve nr U2610309. Krediidiandja saatis 5. mail 2025 kostjale lepingu ülesütlemise hoiatuse ja andis täiendava tähtaja võlgnevuse tasumiseks kuni 19. maini 2025. Kostja võlgnevust ei tasunud. Krediidiandja luges lepingu ülesöelduks 20. maist 2025.
2.juunil 2025 loovutas krediidiandja nõuded hagejale. Hageja on püüdnud kostjaga kohtuväliselt võlgnevuse suhtes lahendust leida, kuid edutult.
Kostja tegi tagasimakseid kokku 8857,70 eurot, millest krediidiandja arvestas põhiosa katteks 5974,24 eurot, intresside katteks 2738,40 eurot, lepingu muudatuse katteks 30 eurot, lepingu kaarditehingu tasu katteks 0,36 eurot, kiire väljavõtutasu katteks 74,70 eurot, limiidi muutmise tasu katteks 30 eurot ja meeldetuletuse tasude katteks 10 eurot. Seega on kostja kasutusse antud põhiosast tagasi maksmata 3545,76 eurot (9520 – 5974,24). Tasumata intress aja eest 9. märtsist 2024 kuni 20. maini 2025 on 287,92 eurot. Viivis alates laenulepingu ülesütlemisele järgnevast päevast ehk 21. maist 2025 kuni hagiavalduse esitamiseni 3. septembril 2025 on lepingus sätestatud intressimäära järgi 418,07 eurot. Lisaks nõuab hageja viivist põhinõudelt kuni selle kohase tasumiseni alates 4. septembrist 2025 seadusjärgses viivisemääras, so 10,15% aastas. Hageja on saatnud kostjale korduvalt võlateatisi nii kodusel aadressil kui ka e-kirjaga. Meeldetuletuste ja päringute kulu on 35 eurot. Hageja hinnangul järgis krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtet. Ümberarvestuse korral oleks kostja võlgnevus 588,40 eurot (9520 – 73,90 – 8857,70). Viimane väljamakse kostjale tehti 27. augustil 2024, intress alates 28. augustist 2024 kuni lepingu ülesütlemiseni
20.mail 2025 laenusummalt 9520 eurot on 254,31 eurot. Viivis tagastamata põhiosalt pärast lepingu ülesütlemist 21. maist 2025 kuni ümberarvestuse esitamiseni 3. oktoobril 2025 on 22,91 eurot. Kahjuhüvitis sissenõudekuludelt VÕS § 115 ja § 1132 lg 2 p 1 alusel on 30 eurot, sest hageja saatis nõude- ja meeldetuletuskirju 2. juunil 2025, 11. augustil 2025 ja 19. augustil 2025. Kui kohus leiab, et lepingut mingil põhjusel ei saa lugeda üles öelduks, siis palub hageja kostjalt välja mõista tulevikus sissenõutavaks muutuva võla ehk ümberarvestuse alusel välja arvutatud põhiosas 588,40 eurot, sellele lisanduva viivise ja seadusjärgse intressi.
2.Kostja kohtule ei vastanud.
MAAKOHTU LAHEND
3.Viru Maakohus jättis 9. jaanuari 2026 otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt on pooltevaheline õigussuhe tarbijakrediidileping VÕS § 402 lg 1 mõttes. Krediidikontolepingud, millest nõue tuleneb, sõlmis kostja Esto AS-ga. Maakohtu hinnangul tuleneb Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivist (EL) 2023/2225, et kohus peab tarbijakrediidilepingute puhul omaalgatuslikult kontrollima ka nõude loovutamist. Selline kohtu omaalgatusliku kontrolli kohustus laieneb olukordadele, kus kostja hagile ei vasta või vastab, aga ei esita vastuväidet nõude loovutamisele (RKTKm 24. november 2023, 2-21-13098, p 25). Esineb olukordi, kus nõuet loovutatakse korduvalt. Krediidisaaja õiguskaitse hõlmab maakohtu hinnangul krediidisaaja kaitsmist alusetute ja ebaselgete nõuete eest. Nõude loovutamise asjaolude ja tõendite hindamise kohtulik kontroll tagab selle, et vale hageja ei saaks kostja vastu nõuet esitada. Samuti on sellise kontrolli eesmärgiks kaitsta tarbijast krediidisaajat uue kohtumenetluse eest sama nõude osas. Maakohus selgitas hagejale enne hagi menetlusse võtmist vajadust esitada nõude loovutamise kohta asjaolud ja tõendid. Hageja vastas, et talle on kohtu nõue arusaamatu. Hageja väitel on ta kostjat korduvalt nõude loovutamisest teavitanud. Maakohtu hinnangul ei vasta hageja tegevus krediidiinkassode ja -ostjate seaduse § 59 lg 1 toodule ega asenda hageja menetluslikku kohustust põhjendada ja tõendada nõude omandamine kostja vastu kooskõlas VÕS-i sätetega. Kostja sõlmis krediidikontolepingu kahe lisaga. Hagiavaldusest ei tulene täpseid andmeid selle kohta, millal nõuete loovutamine aset leidis ning millistest kostjaga sõlmitud ja väidetavalt kostja rikutud võlasuhetest tulenevad nõuded Esto AS kas osaliselt või täielikult
hagejale loovutas. Hageja üldist laadi selgitustest tõendamiskohustuse täitmiseks ei piisa. Hageja ei ole hoolimata kaks korda antud tähtajast nõude loovutamise lepingut kohtule esitanud, samuti ei ole hageja esitanud kohtule tõendeid selle kohta, et krediidiandja teavitas kostjat kirjalikult sellest, et nõuded on hagejale loovutatud. Eelneva alusel leidis maakohus, et kuna nõude loovutamine on tõendamata, ei ole tõendatud hageja nõue kostja vastu ja hagi tuleb jätta rahuldamata.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Viru Maakohtu 9. jaanuari 2026 otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega mõista kostjalt välja põhivõlgnevus 3545,76 eurot, intress 287,92 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis 418,07 eurot, sissenõudmiskulud 35 eurot ning viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras põhinõudelt 3545,76 eurot kuni kohustuse täieliku täitmiseni. Apellatsioonimenetluse kulud tuleb jätta kostja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt asus maakohus meelevaldselt seisukohale, et hageja nõudeõigus kostja vastu ei ole tõendatud. Maakohtu lähenemine seab seaduses sätestamata tõendamisläve, mis ei ole kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 232 lg 1 ja § 230 lg 1 sätetega. Maakohus ei analüüsinud tõendeid kogumis, vaid keskendus ainult loovutustehingule. Maakohus ei ole otsuses selgitanud, miks ta ei lugenud esitatud tõendite kogumit piisavaks nõude omandamise tuvastamiseks. Samasuguseid tõendeid teistes menetlustes on piisavaks peetud. Maakohus on põhjendamatult kaldunud kõrvale väljakujunenud kohtupraktikast. Hageja meelest on tema nõudeõigus tõendatud. TsMS § 405 ei anna alust kehtestada tavamenetlusega võrreldes rangemat tõendamisstandardit. Vastupidi, lihtmenetluses on tõendite ring laiem ja kohus saab tõendina arvestada ka poole seletust. Hageja esitas nõude loovutamise kohta faktiväite ning arvestades, et hageja esitas andmeid ja dokumente, mida eelduslikult ei ole võimalik saada mujalt kui krediidiandjalt, siis on eluliselt usutav, et hageja on nõude omandanud. VÕS § 170 kohaselt loetakse nõude loovutamine võlgniku suhtes kehtivaks, kui talle on loovutusest teatatud. Lepingu ülesütlemise teatises selgitas krediidiandja, et tal on õigus rakendada kõiki seadusega ettenähtud meetmeid oma nõude rahuldamiseks, sealhulgas õigus anda nõue üle inkassofirmale või algatada kohtumenetlus. Kostjale on saadetud mitu nõudekirja, milles hageja esineb uue võlausaldajana ning juhendab kostjat tasuma hagejale. Kostja õigused on seadusest tulenevalt kaitstud olenemata loovutuslepingu esitamisest kohtule. Hagi rahuldamist ei välista see, kui nõude loovutamisest teatatakse pärast hagi esitamist või kui kostja saab loovutusest teada hagist (vt RKTKo 3-2-1-62-07, p 12).
5.Kostja apellatsioonkaebusele ei reageerinud.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada materiaalõiguse normi vale kohaldamise tõttu. Ringkonnakohus teeb uue otsuse, millega rahuldab hagi osaliselt ning jätab maa- ning ringkonnakohtus kantud menetluskulud 22% ulatuses kostja ja 78% ulatuses hageja kanda. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.
7.Hageja vaidlustab maakohtu otsust põhjusel, et hageja arvates ei pea ta tõendama nõudeõiguse omandamist kostja vastu või oleks maakohus pidanud nõudeõiguse loovutatuks lugema tõendeid kogumis hinnates. Ringkonnakohus nõustub sellega. Kohus peab küll kontrollima tehingu tühisuse aluseid sõltumata sellest, kas pooled on neile sõnaselgelt tuginenud, kuid kohtul ei ole tarbijakrediidi
asjades kohustust omal algatusel kontrollida selliseid teoreetiliselt võimalikke kostja vastuväiteid, mis asjaolusid arvestades ei tooks kaasa lepingu (osalist) tühisust (vt RKTKm 7. august 2026 nr 2-25-7369, p 15). Samuti on õige hageja väide, et tõenditest nende kogumis saab nõude loovutamist järeldada, sest hageja on esitanud kostjaga sõlmitud lepingud koos lisadega ja kostja kontoväljavõtted, mida ilma nõude loovutamiseta ei peaks hageja käes olema. Maakohus jättis seega põhjendamatult hagi rahuldamata seetõttu, et nõude loovutamine ei ole tõendatud. Ringkonnakohus märgib ka, et kuigi kohus ei pea seda ilma kostja vastava vastuväiteta omal algatusel kontrollima, on 21. oktoobri 2025 hagi menetlusse võtmise määruses ekslikult kirjas, et tegemist on lihtmenetluse asjaga. Hageja põhinõue on 3545,76 eurot, mis ületab TsMS § 405 lg-s 1 märgitud põhinõude määra, mille puhul saab asja lahendada lihtmenetluses.
8.Maakohus oleks pidanud hindama, kas krediidiandja järgis vastutustundliku laenamise põhimõtet, sest krediidiandja ja kostja sõlmisid tarbijakrediidilepingu, mille puhul peab kohus ka ilma tarbija vastuväideteta kontrollima, kas leping kehtib. TsMS § 652 lg 3 p 1 sätestab, et ringkonnakohus tuvastab esimese astme kohtu otsuses tuvastamata asjaolusid ja hindab kohtuotsuses hindamata tõendeid üksnes juhul, kui asjaolu, millele tugineti, ja tõend, mis esitati, jäeti põhjendamatult tähelepanuta. Maakohus jättis kostja krediidivõimelisuse kontrollimise kohta esitatud tõendid põhjendamatult tähelepanuta. Menetlusökonoomia põhimõttest tulenevalt hindab ringkonnakohus vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohta esitatud tõendeid ise.
9.Ringkonnakohtu hinnangul rikkus krediidiandja lepingute sõlmimisel vastutustundliku laenamise põhimõtet. Krediidiandja ei hinnanud sisuliselt ja kohase hoolsusega kostja võimet laenu tagasi maksta.
14.aprillil 2021 sõlmitud lepingu puhul võttis krediidiandja hageja sõnul arvesse kostja sissetuleku 1200 eurot ja finantskohustused 150 eurot. Krediidiandja jättis aga tähelepanuta, et kontoväljavõttest nähtuvalt võttis kostja vahetult enne vaidlusaluse laenulepingu sõlmimist uue tarbimislaenu eelmise refinantseerimiseks. See on just selline käitumismuster, mille puhul ei ole vastutustundlik inimesele uut laenu anda.
29.märtsil 2021 on kostja saanud Coop Pangast laenu 3920 eurot, millest on makstud tagasi Placet Group OÜ-lt võetud laenu 2999 euro ulatuses. Kostja kohustused Placet Group OÜ ees sellega aga ilmselt ei lõppenud, sest 8. aprillil 2021 on kostja taas tasunud Placet Group OÜ-le 300 eurot. Enne seda on kostja teinud Placet Group OÜ-le makseid erinevates summades 50 eurost 725 euroni. Kui suur oli Coop Panga laenumakse, ei ole kontoväljavõttest näha (dtl 60– 89). Lisaks on kostja maksnud iga kuu Narva Energia Ametühingule 60,06 eurot selgitusega „tagastus laen“. Maakohus juhtis 18. septembri 2025 määruses hageja tähelepanu sellele, et krediidiandja ei ole selgitanud välja kostja kohustuste tegelikku suurust (dtl 142). Kontoväljavõttest 14. aprillist 2020 kuni 14. aprillini 2021 ilmneb muster, et kuu alguses saadud töötasu oli kostjal tihti otsas kuu keskpaigaks, kuu teises pooles olid laekumised digikassast ja sugulastelt. Kontoväljavõttena esitatud MS Exceli tabelis on väljavõte ilmselt töödeldud ja kanded ei ole ajaliselt õiges järjestuses, kuid on näha, et kontojääk on enamasti paarsada eurot, kohati ka alla 10 euro. Kostjal puudusid seega kontoväljavõttest nähtuvalt säästud või rahaline puhver ootamatuteks väljaminekuteks. Hageja märgib, et enne lepingu lisa 2 sõlmimist 5. augustil 2024 kontrollis krediidiandja uuesti kostja pangakonto väljavõtet ja tegi päringu Maksu- ja Tolliametile. Kostja sissetulek oli suurenenud 400 euro võrra, kulutusteks märkis kostja 500 eurot, mis oli sarnane kontoväljavõttest nähtuvale, kontoväljavõttes ei olnud enam näha kohustust Placet Group OÜ
ees. Kohustusteks olid kindlustusmaksed 37,50 eurot ja laenumaksed LHV Pangale 224,34 eurot. Hageja ei nimeta, et krediidiandja oleks teinud päringuid või kontrollinud kostja maksevõimet laenulimiidi suurendamisel 4. juulil 2024 lepingu lisaga 1. Hageja esitas kostja kontoväljavõtte 1. märtsist 2024 kuni 3. juulini 2024 ja selle alusel koostatud analüüsitabeli. Viimane on koostatud dokumendi kohtule esitamise päeval, mitte lepingu lisa sõlmimisel (dtl 148–150), mistõttu ei ole selge, kas krediidiandja kostja kontoväljavõtet analüüsis. Kontoväljavõttest on näha, et kostja teeb makseid LHV Pangale kahe väikelaenulepingu katteks, kuumaksed on 109,97 ja 152,49 eurot, kokku 262,46 eurot. Placet Group OÜ laenu enam tõepoolest kontoväljavõttes ei kajastu, samuti ei ole näha makseid Coop Pangale, kuid ülekannetest saab järeldada, et kostja on sõlminud kaks uut laenulepingut. Kostja kulutused toidupoodides, toitlustusasutustes, tanklas, kindlustusele, telefonile, internetile, korteriühistule ja apteegile on kuus üle 1000 euro. 13. juunil 2024 on kostja võtnud LHV Pangast uue laenu 4900 eurot, millest 3000 eurot võttis kostja sularahas välja ning 540 eurot kandis Oksana Sohromovale, ülejäänud on kulunud igapäevaseks tarbimiseks. 3. juulil 2024 oli kontojääk 559,14 eurot. Ei ole ilmne, et laenust oleks tehtud mingisugune suurem hädavajalik kulutus. Kostja võetavate laenude summad on ajas muutunud suuremaks, mis viitab, et laenude teenindamine ei ole jätkusuutlik. Lisaks, hageja küll märgib, et krediidiandja tegi kostja kohta päringuid andmebaasidesse ning Maksu- ja Tolliametile, kuid ei ole esitanud selle kohta tõendeid.
10.Lepingu kohaselt pidi kostja tegema kasutuselevõetud krediidi tagasimakseid kord kuus, iga kuu 15. kuupäevaks (dtl 25). Krediidiandja tegi väljamakseid kostja kontole kokku 9520 eurot (millest arvati maha väljavõtutasu 73,90 eurot), kostja tegi tagasimakseid kokku 8857,70 eurot. Seejuures ei teinud kostja makseid veebruarist kuni maini 2025, kuigi ta ei olnud selleks ajaks tagastanud kogu saadud krediiti. Krediidiandja teenusetingimuste p 6.2 kohaselt võis krediidiandja lepingu üles öelda, kui klient on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva makse või selle osa tasumisega ja krediidiandja on andnud kliendile edutult kahenädalase täiendava tähtaja viivituses oldud summa tasumiseks koos hoiatusega, et ütleb lepingu üles selle tähtaja jooksul maksete tasumata jätmise korral ja nõuab kogu võla tasumist (dtl 33). Krediidiandja saatis kostjale lepingu ülesütlemise hoiatuse 5. mail 2025, mil kostja oli viivituses kolme järjestikuse makse tasumisega, ning andis kostjale tähtaja võla tasumiseks kuni 19. maini 2025 (dtl 125). Kuna kostja võlga ei tasunud, tekkis krediidiandjal alus leping üles öelda. Krediidiandja luges lepingu ülesöelduks 20. maist 2025.
11.Kui krediidiandja rikub vastutustundliku laenamise põhimõtet, loetakse VÕS § 403 4 lg 7 järgi tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Kui kogu kostja tasutud 8857,70 eurot arvestada põhinõude katteks, on põhinõudest tasumata veel 662,30 eurot, millest tuleb maha arvata ka väljavõtutasu 73,90 eurot. Selliselt esitas hageja maakohtule ka ümberarvestuse, mille kohaselt on kostja võlgnevus 588,40 eurot (9520 – 73,90 – 8857,70). Ringkonnakohus leiab, et hageja ümberarvutatud põhinõue tuleb rahuldada. Kostjal on tagastamata 588,40 eurot laenuks saadud rahast. Kuivõrd krediidiandja ütles lepingu kehtivalt üles, on kogu tagastamata laenusumma muutunud sissenõutavaks.
12.Hageja palub kostjalt välja mõista ka viivise ja seadusjärgse intressi.
VÕS § 4034 lg 7 kohaselt on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisel intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Hageja leiab, et kuna laen kanti kostjale üle 12 osas ja viimane väljamakse tehti 27. augustil 2024, tuleb seadusjärgset intressi arvutada alates 28. augustist 2024 kuni lepingu ülesütlemiseni 20. mail 2025, mis kogu laenusummalt 9520 eurot on 254,31 eurot. Ringkonnakohus nõustub sellega.
13.Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisel ei ole laenuleping tervikuna tühine, vaid üksnes intressi ja muude laenuga seotud tasude osas (lepingu sõlmimise tasu, lepingu hooldustasu). Laenusaaja ei vabane viivise ja sissenõudmistasu maksmise kohustusest, sest tegemist ei ole laenuga seotud tasuga, vaid õiguskaitsevahenditega kohustuste täitmise tagamiseks (vt nt Tartu Ringkonnakohtu 17. juuni 2022 otsus tsiviilasjas nr 2-21-125271, p 9). Hageja nõuab viivist alates lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast s.o 21. maist 2025 kuni põhinõude täitmiseni lepingujärgses määras või alternatiivselt VÕS § 113 lg 1 teises lauses nimetatud määras. Kuna vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tõttu kohaldub seadusjärgne intressimäär, tuleb kostjalt ka viivis välja mõista seadusjärgses määras. TsMS § 367 järgi nõutakse viivist eelkõige selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Kohtuotsuse tegemise päeval 14. augustil 2026 on seadusjärgne viivis 588,40 eurolt alates 21. maist 2025 kuni kohtulahendi tegemiseni viivisekalkulaatori järgi 74,64 eurot. Kostjalt tuleb seega mõista välja kohtuotsuse tegemise ajaks sissenõutavaks muutunud viivis 74,64 eurot ja alates 15. augustist 2026 kuni põhinõude tasumiseni viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses nimetatud määras.
14.Viidates VÕS § 115 ja § 1132 lg 2 p-le 1 nõuab hageja kostjalt sissenõudmiskulude hüvitamiseks 30 eurot: hageja saatis kostjale kolm meeldetuletuskirja, mille tekstid on kohtule esitatud (dtl 128–133). Kostjalt tuleb sissenõudmiskulu hüvitamiseks välja mõista 30 eurot.
15.Kokku tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõlgnevus 588,40 eurot, intress 254,31 eurot, sissenõudmiskulud 30 eurot, kohtuotsuse tegemise ajaks sissenõutavaks muutunud viivis 74,64 eurot ja viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 15. augustist 2026 kuni põhivõla tasumiseni.
16.Seoses hagi osalise rahuldamisega tuleb muuta ka menetluskulude jaotust maakohtus (TsMS § 173 lg 3). Ringkonnakohus rahuldab nii hagi kui ka apellatsioonkaebuse osaliselt. Hageja kogunõue oli 4286,75 eurot, millest ringkonnakohus rahuldas 947,35 eurot, st 22%. TsMS § 163 lg 1 alusel jätab ringkonnakohus menetluskulud nii maa- kui ka ringkonnakohtus 22% ulatuses kostja ja 78% ulatuses hageja kanda.
17.Kostja ei ole menetluses osalenud, mistõttu ei ole tal kulusid tekkinud. Hageja ei esitanud menetluskulude nimekirja ei maakohtus ega ringkonnakohtus. Hagejal tekkinud menetluskuluks on riigilõiv. Hageja tasus hagi esitamisel riigilõivu 560 eurot ja apellatsioonkaebuse esitamisel samuti 560 eurot, kokku 1120 eurot. Kuivõrd riigilõiv on kulu, mille vajalikkust ja põhjendatust ei pea eraldi hindama, määrab ringkonnakohus menetlusökonoomia kaalutlustel kindlaks ka menetluskulu rahalise suuruse ning mõistab vastavalt menetluskulu jaotusele kostjalt hageja kasuks menetluskulu katteks välja 246,40 eurot.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.