Mõista Filmit OÜ-lt LUXFILM Osaühingu kasuks välja apellatsiooniastme menetluskulude hüvitis 2925 eurot. Nimetatud summalt tuleb alates otsuse jõustumisest kuni kohustuse kohase täitmiseni maksta võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivist. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.
2-22-10352 Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.LUXFILM Osaühing (hageja, režissöör) esitas 15.07.2022 Harju Maakohtule Filmit OÜ (kostja, produtsent) vastu hagi, milles palus mõista kostjalt enda kasuks välja lepingujärgse tasu 6000 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 518,81 eurot ja alates hagi esitamisest kuni põhivõla tasumiseni sellelt võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 II lauses sätestatud määras viivise. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda koos kohustusega tasuda menetluskulude hüvitiselt viivist.
1.1.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 14.07.2021 töövõtulepingu (leping), mille alusel pidi hageja tootma Eesti Rahvusringhäälingu (ERR) telekanali ETV jaoks telesaate „Uudishimu tippkeskus“ IV hooaja 16 teemakäsitust (30-minutilist saadet). Hageja on kõik saated tootnud ja saated on eetrisse jõudnud. Kostja kohustus lepingu alusel tasuma hagejale 24 000 eurot (lisandub käibemaks). Tasu tuli lepingu järgi maksta kolmes osas: lepingu allkirjastamise järel 6000 eurot, kogu materjali filmimise ja toimetamise järel 10 000 eurot ning kogu materjali õigel ajal eetrisse mineku järel 8000 eurot. Tasu tuli maksta arve alusel 14 tööpäeva jooksul pärast vastava sündmuse toimumist. Hageja esitas kostjale pärast materjali filmimist ja toimetamist arve nr M21-07 summaga 12 187,20 eurot (koos käibemaksuga) maksetähtajaga 21.12.2021 (arve I) ja pärast kõigi saadete eetrisse minekut arve nr M-22-01 summaga 9600 eurot (koos käibemaksuga) maksetähtajaga 25.01.2022 (arve II). Kostja tasus 26.01.2022 hagejale 4062,40 eurot ja 14.04.2022 11 724,80 eurot. Hageja luges esmalt täidetuks arvel I märgitud põhivõla ja seejärel arvel II märgitud põhivõla. Kostjal on tasumata põhivõlg 6000 euro ulatuses.
1.2.Hageja nõuab kostjalt arvel II märgitud tööde eest võlaõigusseaduse (VÕS) § 635 lg 1 ja lepingu alusel 6000 euro tasumist ning mõlema arve tasumisega viivitamise eest VÕS § 113 lg 1 alusel viivist, mis on hagi esitamise päeva seisuga kokku 518,81 eurot. Arve II tasumise tähtaeg oli 25.01.2022.
1.3.Kuna kostja jättis töö eest tasumata, loovutas hageja 30.03.2022 nõudeõiguse Kvaliteetinkasso OÜ-le (inkassoteenuse osutaja). 07.07.2022 loovutas viimane nõude hagejale tagasi.
1.4.Kuigi lepingu p 10.3 järgi aegusid kõik lepingust tulenevad nõuded produtsendi vastu kuue kuu jooksul alates lepingu täitmisest, peatus nõude aegumine ajavahemikul 02.02.2022– 14.04.2022, sest pooled pidasid arvete tasumiseks läbirääkimisi, mida kinnitab poolte e-kirjavahetus. Lisaks on lepingu p-s 10.3 sisalduv aegumistähtaega lühendav kokkulepe vastuolus hea usu põhimõttega, sest see ei ole tasakaalus poolte huvidega ning on võimaldanud kostjal võita vastuskirjade saatmisega aega, et võtta hagejalt võimalus panna oma nõue maksma.
2-22-10352
1.5.Hageja tasunõue ei ole tasaarvestusega lõppenud, sest kostjal ei olnud õigust nõuda hagejalt leppetrahvi. Lepingu p-s 5.3 leppisid pooled kokku, et üksnes mainekahju tekkimisel võib produtsent nõuda hüvitamise asemel leppetrahvi 6000 eurot. Kostja ei ole esitanud väiteid ega tõendeid, millest saaks järeldada mainekahju tekkimist. Kostja vastuväited
2.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Alternatiivselt palus kostja tasaarvestada poolte vastastikused nõuded kattuvas ulatuses. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda koos kohustusega tasuda menetluskulude hüvitiselt seadusjärgses määras viivist.
2.1.Kostja vastuväidete kohaselt on hageja nõuded aegunud. Lepingu p 10.3 järgi aegusid kõik produtsendi vastu esitatavad nõuded kuue kuu jooksul alates lepingu täitmisest. Hageja esitas arved 14.12.2021 ja 21.12.2021 ning nõuded aegusid vastavalt 14.06.2022 ja 21.06.2022. Hageja esitas hagi 15.07.2022.
2.2.Juhul, kui hageja nõuded ei ole aegunud, on hageja nõuded tasaarvestusega lõppenud. Juhul, kui hageja nõuded ei ole tasaarvestusega lõppenud, teeb kostja alternatiivse menetlusliku tasaarvestusavalduse. Pooled leppisid kokku iga saate edastamise kuupäeva. Hageja viivitas teadlikult kuue saate edastamisega ja ei leppinud kostja esindaja V.D-ga kokku töö üleandmise hilisemat aega. Töö üleandmisega viivitamise tõttu oli kostjal lepingu p 5.3 alusel õigus nõuda hagejalt leppetrahvi 6000 eurot, mille kostja tasaarvestas hageja nõudega. Kostja edastas 02.02.2022 hagejale leppetrahvi rakendamise teate.
2.3.Kuna kostja tasaarvestas hageja tasunõude enda leppetrahvinõudega, on VÕS § 197 lg 2 järgi alusetu ka hageja viivisenõue, sest poolte vastastikused nõuded lõppesid ajast, mil neid võis tasaarvestada. Lisaks ei vasta viivisearvutus lepingu p-s 4.3 kokkulepitud tasu maksmise korrale. Kostja vastuhagi ja selle aluseks olevad asjaolud
3.Kostja esitas 10.10.2022 vastuhagi, milles palus mõista hagejalt enda kasuks välja leppetrahvi 2000 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 38,58 eurot ja alates vastuhagi esitamisest kuni põhivõla tasumiseni sellelt VÕS § 113 lg 1 II lauses sätestatud määras viivise. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda koos kohustusega tasuda menetluskulude hüvitiselt seadusjärgses määras viivist. Vastuhagi kohaselt leppisid pooled lepingu p-s 7.1 kokku konfidentsiaalsuskohustuses, sh oli konfidentsiaalne nii lepingu tasu, lepingu ja selle lisade sisu kui ka muu lepingualane teave. Pooled leppisid lepingu p-s 7.2 konfidentsiaalsuskohustuse rikkumise puhuks kokku 2000 euro suuruses leppetrahvis. Kuna hageja tunnistas hagiavalduses, et loovutas kohtumenetluse eel oma nõude kolmandale isikule, rikkus hageja konfidentsiaalsuskohustust ja peab maksma kostjale leppetrahvi 2000 eurot, samuti alates 15.07.2022 kuni leppetrahvinõude täitmiseni VÕS § 113 lg 1 II lauses sätestatud määras viivist. Hageja vastuväited vastuhagile
4.Hageja vaidles vastuhagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning selle menetlemisega seotud kulud kostja kanda.
2-22-10352
4.1.Hageja vastuväidete kohaselt ei ole hageja rikkunud lepingu p-s 7.1 sisalduvat konfidentsiaalsuskohustust. Konfidentsiaalsuskohustuse mõtteks on kaitsta lepingu osapoolt selliste andmete avaldamise eest, mis võivad kahjustada teise poole majanduslikke huve. Kostja ei ole tõendanud, et konfidentsiaalsed andmed oleksid jõudnud kolmandate isikuteni, ega seda, et hageja avaldas andmeid, mis võisid kahjustada kostja majanduslikke huve. Oma nõude maksmapanekuks inkassoteenust osutava isiku poole pöördumist ja võlamenetluse alustamist ei saa pidada konfidentsiaalsuskohustuse rikkumiseks.
4.2.Kostja on lepingu p 7.3 alusel minetanud õiguse nõuda hagejalt leppetrahvi. Viidatud punkti kohaselt võis leppetrahvi nõuda kuni kaks kuud pärast rikkumisest teadasaamist. Inkassoteenuse osutaja saatis 04.04.2022 kostjale nõudekirja ja teatas nõude loovutamisest ning pöördus ka 20.04.2022 hageja tasunõude maksmapanekuks kostja poole. Järelikult pidi kostja olema 05.04.2022 teadlik nõude loovutamisest. Kostja esitas leppetrahvinõude 01.07.2022 ja vastuhagi 10.10.2022. Maakohtu otsus ja põhjendused
5.Harju Maakohus rahuldas 23.02.2023 otsusega hagi ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 6000 eurot, hagi esitamise aja seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 518,81 eurot ja alates 16.07.2022 kuni kohtuotsuse täitmiseni VÕS § 113 lg 1 II lauses sätestatud määras viivise. Maakohus jättis vastuhagi rahuldamata. Maakohus jättis menetluskulud kostja kanda ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulude hüvitise 4500 eurot koos kohustusega tasuda sellelt VÕS § 113 lg 1 II lauses sätestatud määras viivist.
5.1.Maakohus tuvastas asjas järgmised olulised asjaolud: -
-
-
pooled sõlmisid 14.07.2021 töövõtulepingu, mille p-de 1.1 ja 1.2 kohaselt oli hageja kohustuseks toota „Uudishimu tippkeskuse“ IV hooaja 16 teemakäsitlust, mis edastatakse Eesti Rahvusringhäälingu telekanalile ETV; lepingu p 9.1 kohaselt kehtis leping kuni 28.02.2022; kostja kohustus lepingu p-de 4.1 ja 4.3 kohaselt tasuma hagejale kolmes osas 24 000 eurot (lisandub käibemaks), sh 6000 eurot lepingu allakirjutamise järel, 10 000 eurot, kui kogu telesaate materjal on filmitud ja toimetatud, ning 8000 eurot, kui kõik 16 teemakäsitlust on läinud eetriaja kohaselt eetrisse; tasu tuli maksta 14 tööpäeva jooksul pärast eelnevalt nimetatud sündmuse saabumist arve alusel; lepingu p 10.3 kohaselt pidid kõik lepingust tulenevad nõuded produtsendi (kostja) vastu aeguma kuue kuu jooksul lepingu täitmisest; juhul kui režissöör ei tooda lepingus nimetatud mahus ja tähtaegadel 16 telesaadet, kohustus režissöör lepingu p 5.3 kohaselt hüvitama produtsendile kõik kulud, mis seonduvad uue režissööri leidmisega ning režissööri poolt tootmata jäänud telesaadete tootmisega, sh kuid mitte ainult, kliendi poolt nõutavad leppetrahvid ning kliendi poolt lepingu ülesütlemise tõttu saamata jäänud tulu. Lisaks kohustus režissöör hüvitama produtsendile mainekahju, mis tulenes telesaadete tootmise viibimisest. Pooled olid kokku leppinud, et mainekahju hüvitamise asemel võib produtsent nõuda leppetrahvi 6000 eurot; teemakäsitlused (eetrifailid) on toodetud ja ETVs eetrisse läinud; hageja esitas kostjale arve nr M21-07 summaga 12 187,20 eurot (sh käibemaks) ja arve nr M22-01 summaga 9600 eurot (sh käibemaks); hageja soovis 26.01.2022 kostjalt teada, millal tasu laekub; kostja tasus arved osaliselt; kostja ei ole tasunud 6000 euro ulatuses arvet nr M22-01 (arve II);
2-22-10352 -
kostja esitas 02.02.2022 e-kirjas hagejale 6000 euro suuruse leppetrahvinõude.
5.2.Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei ole kostjal põhjust hageja toodetud telesaadete eest tasu maksmisest keelduda. Hageja on oma lepingulised kohustused täitnud ja telesaated on valminud. Seega on hageja 6000 euro suurune tasunõue muutunud VÕS § 637 lg 3 järgi sissenõutavaks. Hageja tasunõue ei ole aegunud. Tõlgendades lepingu p 10.3 vastavalt VÕS § 29 lg-tele 1 ja 4, ei seo see aegumise tähtaega hageja esitatud arve esitamisega. Võlasuhe ei teki arve esitamisest. Arvestades seda, et lepingu p 9.1 kohaselt kehtis leping kuni 28.02.2022, pidi hageja oma nõuded maksma panema hiljemalt 01.09.2022. Ka juhul, kui lähtuda nõude aegumisele hinnangu andmisel arve esitamisest, tuleb aegumistähtaega arvestada koosmõjus tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 147 lg-ga 1 alates arvel märgitud tasu sissenõutavaks muutumisest 26.01.2022 ning nõue oleks aegunud 26.07.2022. Hageja esitas hagi 15.07.2022, s.o aegumise vältimiseks tähtaegselt. Hageja nõude aegumine oli TsÜS § 167 lg 1 järgi peatunud ajavahemikul 26.01.2022–14.04.2022, s.o alates võla osalisest tasumisest kuni kostja 14.04.2022 e-kirjani, mille sisu arvestades pidi hagejale olema selge, et tasumist ei toimu. Lepingu p 10.3 ei ole kooskõlas hea usu põhimõttega, sest aegumise algusaeg on fikseeritud sedavõrd ebamääraselt, et see annab kostjale võimalusel enda vastutus täielikult välistada või saavutada pikemaajalise e-kirjavahetusega olukord, kus nõue võib aegumise tõttu lõppeda.
5.3.Kostjal ei ole hageja vastu 6000 euro suurust leppetrahvinõuet. Kostja teatas 02.02.2022 hagejale, et nõuab hagejalt saadete esitamise tähtaegadest kinni pidamata jätmise tõttu leppetrahvi 6000 eurot, kuna kostjale tekkis mainekahju. Kostja ei ole tõendanud, et hageja tõttu viibis telesaadete valmimine. ERR-i edastatud eetrifailide logis oli uute failide üleslaadimine tingitud hageja väitel sellest, et failis tehti lõpptellija soovil sisumuudatusi, tegemist ei olnud ebakvaliteetse tööga. Hageja selgitused on veenvad. Kolmel juhul on failid kokkuleppel hiljem üle antud, seejuures oli ERR-il tähtaegade määramisel kõige olulisem roll. Asjas ei ole tõendatud, et telesaadete üleandmise ajal 30.08.2021– 06.12.2021 oleks hagejale esitatud pretensioone eetrifailide üleandmise tähtaegade ületamise tõttu või oleks ERR esitanud kostjale selliseid pretensioone. Samuti ei ole asjas tõendatud, et kostja oleks esitanud hagejale telesaadete üleandmise ajal 30.08.2021–06.12.2021 pretensioone seoses töös esinenud puudustega. Kostja ei ole esile toonud ega tõendanud endal mainekahju tekkimist, sh seda, et tal oleks hageja tõttu jäänud tulu saamata või oleks hageja tekitanud kahju kostja majandustegevuse edule. Asjaolu, et pooled on lepingus kokku leppinud mainekahju hüvitamise asemel leppetrahvi nõudmise võimaluse, ei tähenda, et mainekahju tekkimist ning kahju tekkimise ja hageja tegevuse vahel esineva põhjusliku seose olemasolu ei peaks tõendama. Kostja ei ole seda teinud.
5.4.Kostja 2000 euro suurune leppetrahvinõue hageja vastu ei ole põhjendatud. Kostja hinnangul rikkus hageja lepingu p-s 7.1 sisalduvat konfidentsiaalsuskohustust sellega, et loovutas lepingust tuleneva tasunõude kolmandale isikule. Kostja ei ole tõendanud, et tegemist oli saladuses hoidmist vajava ja kaubandusliku väärtusega teabega, samuti ei ole kostja tõendanud, et nõude loovutamine oleks pärssinud tema majandustegevust ja tekitanud
2-22-10352 talle varalist kahju või oleks hageja võlgnevust sisse nõudes tegutsenud kostja suhtes tahtlikult heade kommete vastaselt eesmärgiga kostjat kahjustada. Võlgnikku kohustust täitma mõjutavat tegevust ei saa lugeda üldjuhul heade kommete vastaseks, seda saavad õigustada vaid erandlikud asjaolud, esmajoones isiku käitumise suunatus võlgniku maine kahjustamisele, mitte võla saamisele (RKTKo 21.12.2010, 3-2-1-67-10, p 24). Siinsel juhul ei ole võla sissenõudmiseks inkassoteenuse kasutamine hõlmatud lepingu p-s 7.1 sätestatud leppetrahvi kaitse-eesmärgiga. Konfidentsiaalsuskokkuleppe sisu ei hõlma hageja kohustust jääda vaikivaks ja passiivseks enda tasunõude maksmapanekul. Kolmanda isiku toimingud nõude sissenõudmisel osutusid edukaks, sest kostja tasus osaliselt võla.
5.5.Kuna kostjal puuduvad hageja vastu sissenõutavaks muutunud nõuded, ei ole tasaarvestuse õiguse tekkimise materiaalsed eeldused VÕS § 197 lg 1 järgi täidetud.
5.6.Hagejal on õigus nõuda kostjalt tasu maksmisega viivitamise tõttu VÕS § 113 lg 1 ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 367 järgi nõutud ulatuses viivist. Lepingu p-s 4.3 fikseeriti aeg, millal saab arve esitada, mitte arve tasumise tähtaeg, st leping ei näinud ette, et maksetähtaeg peab olema 14 tööpäeva. Lisaks võib arve vastuvõtmine või sellele allakirjutamine tähendada erandjuhul arvel märgitud tingimusega nõustumist, nt kui vastuvõtja on oma varasema käitumisega näidanud, et aktsepteerib arvel näidatud tingimusi, tasudes nt mõnel varasemal arvel näidatud viivise vms (RKTKo 17.12.2009, 3-2-1-144-09, p 11). Siinsel juhul on kostja arvete osalise tasumisega aktsepteerinud arvetel märgitud tingimusi.
5.7.Menetluskulud kannab TsMS § 162 lg 1 järgi pool, kelle kahjuks otsus tehti, s.o kostja (vastuhagis hageja). Hageja põhjendatud ja vajalikud menetluskulud on 630 euro suurune riigilõiv ja 3225 euro suurune õigusabikulu (21,5 tundi × 150 eurot) (lisandub käibemaks 645 eurot). Kostja ei esitanud hageja menetluskulude kohta vastuväiteid. Menetluskulude nimekirjas nimetatud ajakulu on kooskõlas asja mahu ja keerukusega. Kohtul ei ole alust pidada ajakulu ülepaisutatuks. Hageja lepingulise esindaja tasu 150 eurot ei ületa keskmist ja kohtupraktikas mõistlikuks peetud turuhinda. Apellatsioonkaebus
6.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata, rahuldada vastuhagi ja jätta menetluskulud hageja kanda. Kostja lisas apellatsioonkaebusele uued dokumentaalsed tõendid ning palus kuulata vande all üle V.D .
6.1.Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt jättis maakohus nõuetekohaselt hindamata, kas hageja täitis oma lepingujärgseid kohustusi, ning asus paljasõnaliselt seisukohale, et hageja tegi seda. Pooltel oli kokkulepe saadete edastamise kuupäevade kohta, kuid hageja ei esitanud kokkulepitud tähtaegadel saateid. Tõendeid nõuetekohaselt hinnates ei oleks maakohus saanud järeldada, et hageja täitis nõuetekohaselt oma kohustusi. Seejuures ei ole õige maakohtu järeldus, et hagejal oli õigus teha kokkuleppeid ERR-iga. Lepingu p 1.4 järgi pidid saated valmima poolte kokkuleppes märgitud ajal. Maakohus tugines hageja paljasõnalistele väidetele, kui leidis, et hagejal oli ERR-iga kokkulepe, mille kohaselt võis hageja anda saateid hiljem üle ja teha sisumuudatusi. Hageja enda lisatud märkused ei ole tõendiks. ERR-i esindaja on kinnitanud ainult ühe faili hilisema esitamise lubamist. Maakohus rikkus poolte võrdse kohtlemise põhimõtet, kui pidas asjaolusid tuvastades piisavaks hageja istungil antud
2-22-10352 seletusi, samas aga ei pidanud kostja ütluseid piisavaks ning jättis kõrvale kostja esitatud tõendid. Asjakohatud on maakohtu etteheited kostjale seoses pretensioonide esitamata jätmisega. Kostja ei saanud pretensioone esitada, sest hageja varjas saadetega hilinemist kostja eest ega teavitanud kostjat erikokkulepetest ERR-iga. Kostja esitas pretensioonid niipea, kui viivitustest teada sai.
6.2.Maakohus asus otsuses üllatuslikult seisukohale, et kostja pidi tõendama mainekahju, kuigi kostja oli kogu menetluse vältel selgitanud, et lepingu p 5.3 kohaselt tõi saadete tootmisega viivitamine automaatselt kostjale kaasa mainekahju, mille hüvitamist võis kostja nõuda vastavalt kahju tegelikule suurusele või leppetrahvina (6000 eurot). Maakohus jättis kostja tõlgenduse põhjendamatult arvestamata ega viidanud eelmenetluses sellise tõlgendamise võimalusele.
6.3.Maakohus leidis vääralt, et hageja nõue ei ole aegunud. Maakohus tuvastas vääralt aegumistähtaja alguse. Kuna hageja täitis lepingu 06.12.2021, möödus kuuekuuline aegumistähtaeg 06.06.2022 ja hagiavalduse esitamise ajaks (15.07.2022) oli nõue aegunud. Poolte e-kirjavahetusest ajavahemikul 02.02.2022–14.04.2022 ei saa järeldada poolte läbirääkimisi. Tegemist oli hageja poolt lepingujärgse tasu sissenõudmisega. Kostja väljendas selgelt juba 02.02.2022, et tasaarvestab hageja nõude igal juhul. Aegumistähtaja lühendamise kokkulepe ei ole vastuolus hea usu põhimõttega. Pooled võivad TsÜS § 145 lg 1 järgi aegumistähtaega lühendada ning kuus kuud on nõude maksmapanekuks selgelt mõistlik aeg.
6.4.Maakohus käsitas vääralt konfidentsiaalsuskohustusega seonduvat. Maakohus asus ekslikult seisukohale, et kostja oli kohustatud tõendama, et lepingulise teabe puhul oli tegemist saladuse hoidmist vajava ja kaubandusliku väärtusega teabega, ning et nõude loovutamine oleks pärssinud tema majandustegevust ja tekitanud talle varalist kahju või oleks hageja võlgnevust sisse nõudes tegutsenud kostja suhtes tahtlikult heade kommete vastaselt eesmärgiga kostjat kahjustada. Kostjast erineva arusaama korral pidanuks maakohus seda kostjale selgitama. Maakohus jättis arvestamata, et pooled olid lepingu p-s 7.1 kokku leppinud, milliseid asjaolusid tuleb käsitada konfidentsiaalsena (sh lepingu tasu, maksetähtajad ja maksmise tingimused). Tegemist on teabega, mis vastab ka ebaausa konkurentsi takistamise ja ärisaladuse kaitse seaduse (EKTÄKS) § 5 lg-s 2 sätestatud ärisaladusele. Õige ei ole maakohtu järeldus, et inkassoteenuse osutaja tegevus oli edukas. Konkurentsikeelu rikkumist ei saa vabandada asjaolu, et vastustaja soovis enda väidetavat nõuet sisse nõuda ajal, kui vastustajal oli selleks ka muid võimalusi, sh kohtumenetluse alustamine.
6.5.Maakohus mõistis avaldajalt kulusid analüüsimata välja menetluskulude hüvitise.
2-22-10352 Vastustaja seisukoht
7.Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. Hageja jäi maakohtus esitatud seisukohade juurde. Menetluse edasine käik
8.Tallinna Ringkonnakohus selgitas 12.09.2024 kirjas pooltele hageja nõude aegumise ja kostja mainekahju nõudega seonduvat ning andis pooltele võimaluse esitada täiendavad seisukohad lepingu p 10.3 tõlgendamise ja aegumise võimaliku katkemise kohta ning lepingu p 5.3 tõlgendamise ja kostja mainekahju nõude eelduste kohta, sh esitada vajadusel poole väiteid kinnitavad tõendid.
9.Hageja tõi täiendavates seisukohtades esile järgmist. Lepingu p 10.3 tuleks tõlgendada koosmõjus lepingu p-ga 4.3 ja TsÜS § 147 lg-ga 1, st aegumistähtaeg algas tasunõude sissenõutavaks muutumisest, s.o arvel märgitud tasumise tähtaja (25.01.2022) möödudes. Lisaks peatus aegumine läbirääkimiste tõttu ning katkes tasaarvestusavaldusega nõude tunnustamise tõttu. Lepingu p-s 5.3 leppisid pooled kokku mainekahju (mittevaralise kahju) tekkimise puhuks üksnes kahju suuruses (6000 eurot), st kostjal tuli tõendada, et hageja on talle lepingu täitmisel mainekahju tekitanud. Kostjal ei ole mainekahju tekkinud, mida kinnitab kostja tõendina esitatud Eesti Teadusagentuuri (ETAg) kiri. Samuti kinnitas ERR, et tal ei olnud kostjale selle lepingu osas saatesarja tootmise ega tootja kohta pretensioone ning ETAg tasus 2022 jaanuaris kostjale kokkulepitud tasu välja. Kostja kahjustab ise oma mainet, kui jätab kohustused alltöövõtjate ees täitmata.
10.Kostja tõi täiendavates seisukohtades esile järgmist. Lepingut tõlgendades tuleb lähtuda sellest, kuidas lepingupooltega sarnane mõistlik isik, s.o filmitööstuses töötav ja valdkonna eripäradega kursis olev isik pidi lepingut mõistma. Filmitööstuses on oluline õige ja asjakohane sisu ning tähtaegadest kinnipidamine. Mh tuleb arvestada, et töö protsess ei lõppenud saadete üleslaadimisega (vajalik oli järeltöötlus) ning tähtaegade järgmine oli eriti oluline, et vältida Euroopa Liidu vahenditest eraldatud toetuse tagasinõudmist. Lepingu p-des 5.1–5.2 leppisid pooled kokku õiguskaitsevahendite kasutamises süülise rikkumise korral, kuid p-s 5.3 tehti sellest erand – õiges mahus ja õigeks ajaks saadete tootmata jätmise korral pidi režissöör hüvitama produtsendile kõik kulud ja saamata jäänud tulu ning lisaks hüvitama mainekahju, mille asemel võis nõuda leppetrahvi. Kohustuse rikkumise tagajärjel saabus automaatselt mainekahju. Hea maine on oluline, sest aitab produtsendil saada uusi projekte ja finantseeringuid. Igal juhul saab mainekahjuks pidada kostja usaldusväärsuse ja koostöövõimaluste kahjustamist (edasise koostöö lõppemine, käibelangus). Hageja tekitas kostjale mainekahju sellega, et hilines viie saate esitamisega või esitas hilinenult parandatud saate. Hageja oli vähemalt raskelt hooletu, sest teadis tähtaja olulisusest, kuid hilines korduvalt, teadis, et peab kostjat sellest teavitama, kuid varjas hilinemist ning leppis tähtaja muudatuse kokku ERR-iga, kellel ei olnud selleks volitust. Rikkumisega kahjustas hageja kostja usaldusväärsust, mille tõttu kaotas kostja edasise koostöö ETAg-iga ja
2-22-10352 sellest tuleneva käibe. Kostja ei ole pärast seda projekti saanud enam peatellijalt ühtki lepingut, kuigi enne seda olid käimas läbirääkimised, ega ERR-ilt huvikirja. Lepingu p 10.3 tuleb koosmõjus p-ga 4.3 mõista selliselt, et aegumistähtaeg algas lepingu lõplikust täitmisest, s.o viimase osa eetrisse minekust 20.12.2021, ja lõppes 20.06.2022. Ka juhul, kui lisada sellele 14 tööpäeva, muutus nõue sissenõutavaks 03.01.2021 ja aegumistähtaeg möödus 03.07.2022. Aegumise katkemise asjaolusid ei esine.
11.Tallinna Ringkonnakohus võttis 15.11.2024 määrusega vastu poolte esitatud uued dokumentaalsed tõendid (v.a korduv tõend) ning jättis rahuldamata kostja taotluse kuulata vande all üle V.D.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
12.Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 21 alusel rahuldamata ja maakohtu otsuse resolutsioon muutmata, kuid osaliselt tuleb muuta ja täiendada kohtuotsuse põhjendusi.
13.Ringkonnakohus võtab TsMS § 652 lg 1 p 1 järgi apellatsioonkaebuse lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud (vt ülal p 5.1), sest nende üle ei ole vaidlust.
14.Pooled vaidlevad asjas esmalt selle üle, kas hagejal on õigus nõuda kostjalt 14.07.2021 töövõtulepingu alusel toodetud saadete eest lepingu p-s 4.3 märgitud tasu seni maksmata 6000 euro ulatuses. Seejuures ei ole kostja esitanud hageja tasunõudele vastuväiteid nõude suuruse ega sissenõutavuse kohta. Küll aga on kostja väitel hageja tasunõue aegunud või lõppenud tasaarvestusega.
14.1.Ringkonnakohtu hinnangul asus maakohus õigesti seisukohale, et hageja tasunõue ei olnud hagi esitamise ajaks aegunud, kuid tegi seda ekslikel põhjendustel. Ringkonnakohus parandab maakohtu eksliku põhjenduse järgmiselt.
14.1.1.Ringkonnakohus märgib, et kokkulepitud tasu maksmise nõude aegumistähtaeg on TsÜS § 146 lg 1 ja § 147 lg-te 3 ja 2 järgi kolm aastat alates tasunõude sissenõutavaks muutumisest, s.o alates ajast, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist, või arve esitamise korral alates selle kalendriaasta lõppemisest, mil õigustatud isik võib arve esitada. Samas võivad lepingupooled nõude aegumise tingimusi TsÜS § 145 lg 1 järgi kergendada, eelkõige aegumistähtaega lühendada. Siinsel juhul leppisid pooled lepingu p-s 10.3 kokku, et kõik lepingust tulenevad nõuded produtsendi (kostja) vastu aeguvad kuue kuu jooksul lepingu täitmisest. Seega lühendasid pooled kokkuleppel aegumistähtaega ja muutsid aegumistähtaja algust, mis on TsÜS § 145 lg 1 järgi iseenesest lubatav. Üheselt selge ei ole aga see, millisest hetkest alates tuleb vastavalt poolte kokkuleppele arvestada aegumist, sh mida tähendab „alates lepingu täitmisest“. Seega tuleb kohtul VÕS §-s 29 sätestatut arvestades poolte kokkuleppe sisu tõlgendada.
14.1.2.Arvestades poolte kohtumenetluses, sh apellatsioonimenetluses avaldatud seisukohti, ei ole siinsel juhul võimalik tuvastada, milline oli poolte ühine tegelik tahe VÕS § 29 lg 1 tähenduses. Hageja on olnud kohtumenetluses läbivalt seisukohal, et aegumistähtaja kulgemine algas arvel märgitud summa sissenõutavaks muutumisest pärast arvel märgitud tasumise kuupäeva (25.01.2022). Kostja väited lepingu p 10.3 tõlgendamise osas ei ole olnud
2-22-10352 järjepidevad. Kostja leidis maakohtus, et aegumistähtaega tuleb arvestada alates päevast, mil hageja esitas kostjale tasunõude kohta arved (14.12.2021 ja 21.12.2021). Apellatsioonimenetluses leiab kostja, et aegumistähtaeg algas lepingu lõplikust täitmisest, s.o viimase saate eetrisse minekust (20.12.2021) või sellele järgneva 14 päeva möödumisest. Seega ei ole pooltel ühtset nägemust sellest, millisest hetkest alates pidid pooled aegumistähtaega arvestama.
14.1.3.Arvestades lepingu p-s 10.3 märgitut, ei ole ainuüksi lepingupunkti sõnastuse põhjal võimalik ka järeldada, kuidas pidi lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel VÕS § 29 lg 4 tähenduses mõistma, seega tuleb lepingu p 10.3 tõlgendada, juhindudes ka VÕS § 29 lg-test 5–9. Pooled on apellatsioonimenetluses sama meelt, et lepingu p 10.3 tuleks tõlgendada koosmõjus lepingu p-s 4.3 kokkulepitud tasu maksmise kokkuleppega. Lepingu p-de 4.1 ja 4.3 järgi oli produtsendil kohustus maksta režissöörile arve alusel tasu 24 000 eurot (lisandub käibemaks) kolmes osas: 1) 6000 eurot lepingu allakirjutamise järel; 2) 10 000 eurot, kui kogu telesaate materjal on filmitud ja toimetatud; 3) 8000 eurot, kui kõik 16 teemakäsitlust on läinud eetriaja kohaselt eetrisse; seejuures tuli tasu maksta 14 tööpäeva jooksul pärast eelnevalt nimetatud sündmuse saabumist arve alusel. Seega mõistavad mõlemad pooled, et hageja tasunõude aegumistähtaja algus seondub hageja tasunõude tekkimisega, mitte otseselt hageja poolt lepingulise põhikohustuse täitmisega, s.o saadete tootmise ja üleandmisega. Selline poolte arusaam on ka kooskõlas lepingu teiste sätete ning eesmärgiga. Lepingu p 1.1 järgi oli lepingu eesmärgiks toota saate „Uudishimu tippkeskus“ IV hooaja 16 30-minutilist teemakäsitlust, mis edastatakse ERR telekanalile ETV ning lähevad seal eetrisse. Seejuures olid pooled lepingu p-s 4.3 leppinud kokku ositi tasu maksmise kohustuses etapiviisiliselt selliselt, et tasu maksmise kohustuse tekkimist ei olnud seatud sõltuvusse tehtud tööde valmimisest. Pigem saab lepingu p-st 4.3 järeldada, et hagejal oli õigus saada tööde eest esmalt ettemaks enne töödega alustamist ning viimase osamakse tasumine oli seatud sõltuvusse viimase saate eetrisse minekust. Sellest järeldab kolleegium, et lepingu p 10.3 tähenduses saab aegumistähtaja alguse kontekstis lepingu täitmiseks pidada olukorda, kus hageja on oma lepingulised kohustused täitnud, st saated tootnud ja üle andnud, ning tasunõude tekkimise eeldused on täidetud ja lepingu p-s 1 nimetatud eesmärk saavutatud, st kõik saated on eetrisse läinud (leping on lõplikult täidetud). Pooled ei vaidle selle üle, et hageja on kõik saated tootnud ja üle andnud, sh andis hageja kostja kinnitusel viimase saate üle 06.12.2021 (tl 52) ning viimane, s.o 16. saade pidi lepingu lisa 1 (tl 10) järgi minema eetrisse 26.12.2021. Kuigi kostja väitel läks viimane saade eetrisse 20.12.2021, ei kinnita seda kohtule esitatud tõendid. Ülaltoodut arvestades saab järeldada, et lepingu p 10.3 tähenduses oli leping (lõplikult) täidetud viimase saate eetrisse minekuga 26.12.2021. Sellest tulenevalt algas hageja tasunõude aegumine 27.12.2021 ning kuuekuuline aegumistähtaeg möödus 27.06.2021. Hageja esitas hagi 15.07.2022.
14.1.4.Kuigi hageja väitel tuleb mõistliku isiku vaates tõlgendada lepingu p 10.3 koosmõjus TsÜS §-s 147 sätestatud nõude sissenõutavaks muutumisega, ei nähtu poolte sellist tahet lepingu p-st 10.3 ning seda ei saa järeldada ka lepingu eesmärgist ega ülejäänud lepingupunktidest. Lepingu p 10.3 sõnastus „kuue kuu jooksul lepingu täitmisest“ viitab selgelt sellele, et pooled on soovinud muuta TsÜS §-s 147 sätestatud aegumistähtaja algust ega ole seda sidunud tasunõude kohta arve esitamise või tasunõude sissenõutavaks
2-22-10352 muutumisega ega TsÜS § 147 lg-st 3 tuleneva aegumistähtaja algusega alates arve esitamise kalendriaasta lõppemisest.
14.1.5.Hoolimata eeltoodust ei ole hageja tasunõue siiski aegunud, sest kostja tunnustas hageja tasunõuet, millega hageja tasunõude aegumine katkes ja algas uuesti. Aegumine katkeb ja algab TsÜS § 158 lg 1 järgi uuesti kohustatud isiku poolt nõude tunnustamisega, seejuures võib nõude tunnustamine seisneda TsÜS § 158 lg 2 järgi õigustatud isikule võlgnetava osalises tasumises, intresside maksmises, tagatise andmises või muus teos. Ringkonnakohtu hinnangul saab viidatud sätte tähenduses pidada nõude tunnustamiseks ka tasaarvestusavalduse tegemist VÕS § 198 I lause tähenduses. Kui kaks isikut on kohustatud maksma teineteisele rahasumma, võib kumbki tasaarvestuse pool VÕS § 197 lg 1 järgi oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada, seejuures lõppevad nõuded tasaarvestuse tulemusena VÕS § 197 lg 2 I lause järgi kattuvas ulatuses. Olukorras, kus isik teeb tasaarvestusavalduse, tunnustab isik oma nõudega tasaarvestatava nõude olemasolu, sest tema eesmärgiks on lugeda kummagi tasaarvestuse poole nõuded täitmise asemel tasaarvestusega lõppenuks. Siinsel juhul ei vaidle pooled selle üle, et kostja nõudis 02.02.2022 hagejalt 6000 euro suuruse leppetrahvi tasumist. Lisaks nähtub kostja 14.04.2022 e-kirjast (tl 71 pöördel), et kostja tegi tasaarvestusavalduse, millega tasaarvestas hageja tasunõude enda leppetrahvinõudega. Kostja märkis selles e-kirjas: „Tasutud on kõik arved Luxfilm OÜ-le, tasaarveldatud on lepingu trahv summas 6000 eurot. Seega kõik rahalised kohustused on Filmit OÜ poolt Luxfilm OÜ ees täidetud“. Sellega tunnustas kostja selgelt, et hagejal on kostja vastu tasunõue kogu ulatuses, ning nõuet kogu ulatuses tunnustades katkes TsÜS § 158 lg 1 järgi hageja tasunõude aegumine 14.04.2022 ja algas uuesti ning hagi esitamise ajaks (15.07.2022) ei olnud kuuekuuline uuesti alanud nõude aegumistähtaeg lõppenud. Seega on hagejal õigus nõuda kostjalt lepingujärgse tasu maksmist ning kostja aegumise vastuväide ei takista hagi rahuldamist.
14.1.6.Arvestades seda, et hageja tasunõue ei ole aegumise katkemise tõttu aegunud, ei käsitle ringkonnakohus menetlusökonoomia kaalutlusel seda, kas nõude aegumine peatus poolte läbirääkimiste tõttu. Samuti ei analüüsi ringkonnakohus hea usu põhimõtet puudutavate väidete alusel, kas aegumine tuleks jätta hea usu põhimõttest tulenevalt VÕS § 6 lg 2 alusel kohaldamata.
14.2.Kolleegiumi hinnangul on õige ka maakohtu järeldus, et kostjal ei ole õigust nõuda hagejalt lepingu p 5.3 alusel leppetrahvi 6000 eurot, kuid ka selles osas tuleb kohtuotsuse põhjendusi muuta ja täiendada.
14.2.1.Ringkonnakohtu hinnangul ei saa lepingu p 5 alusel järeldada, et kostjal oli saadete üleandmisega viivitamise korral õigus nõuda hagejalt lepingu p 5.3 alusel leppetrahvi 6000 eurot. Pooled leppisid kokku üksnes selles, et kostja saab nõuda hagejalt viivituse korral mainekahju või selle asemel leppetrahvi 6000 eurot. Lepingu p 5.1 järgi vastutasid pooled teistsuguse kokkuleppe puudumisel lepinguga võetud kohustuste täitmata jätmise või mittekohase täitmise eest Eesti Vabariigi õigusaktidega ettenähtud korras. Lepingu rikkumise korral vastutas pool lepingu p 5.2 järgi teise poole ees üksnes juhul, kui rikkumine on põhjustatud raskest hooletusest või tahtlikult, seejuures vastutas pool igal juhul üksnes teisele poolele tekkinud otsese varalise kahju eest ning
2-22-10352 saamata jäänud tulu hüvitamine oli välistatud (v.a p-s 5.3 nimetatud juhul). Juhul, kui režissöör ei tooda lepingus nimetatud mahus ja tähtaegadel 16 telesaadet, kohustus režissöör lepingu p 5.3 järgi hüvitama produtsendile kõik kulud, mis seonduvad uue režissööri leidmisega ning režissööri poolt tootmata jäänud telesaadete tootmisega, sh, kuid mitte ainult, kliendi poolt nõutavad leppetrahvid ning kliendi poolt lepingu ülesütlemise tõttu saamata jäänud tulu; lisaks kohustus režissöör hüvitama produtsendile mainekahju, mis tuleneb telesaadete tootmise viibimisest, ning mainekahju hüvitamise asemel võib produtsent nõuda leppetrahvi 6000 eurot. Pooled on olnud kohtumenetluses, sh apellatsioonimenetluses erineval arusaamal lepingu p 5.3 tõlgendamise osas. Hageja leidis maakohtu menetluses, et lepingu p 5.3 järgi oli kostjal õigus nõuda hagejalt üksnes mainekahju tekkimise korral kahju hüvitisena 6000 euro suurust leppetrahvi ning sisuliselt samale arusaamale jäi hageja ka apellatsioonimenetluses, täpsustades, et pooled leppisid lepingu p-s 5.3 kokku mainekahju kui mittevaralise kahju tekkimise puhuks kahju suuruse (6000 eurot). Kostja seevastu leidis maakohtu menetluses, et tal oli õigus nõuda lepingu p 5.3 alusel hagejalt leppetrahvi hageja viivituse tõttu. Apellatsioonimenetluses täpsustas kostja oma arusaama ning leidis sarnaselt hagejale, et kostjal oli lepingu p 5.3 järgi õigus nõuda viivituse korral mh mainekahju hüvitamist, mille asemel võis nõuda leppetrahvi, kuid hageja käsituse kohaselt tuli kokkulepet mõista selliselt, et viivituse tagajärjel saabus automaatselt mainekahju. Ühtlasi täpsustas kostja, et mainekahjuna saab käsitada kostja usaldusväärsuse ja koostöövõimaluste kahjustamist (edasise koostöö lõppemine, käibelangus). Poolte seisukohti arvestades saab järeldada, et VÕS § 29 lg 1 tähenduses oli poolte ühiseks tegelikuks tahteks leppida kokku selles, et juhul, kui hageja ei tooda lepingus nimetatud mahus ja tähtaegadel telesaateid, on kostjal õigus nõuda hagejalt lisaks otsesele varalisele kahjule ja saamata jäänud tulule ka mainekahju hüvitamist või kahjuhüvitise asemel kindlaksmääratud suurusega leppetrahvi, st pooled leppisid kokku mainekahju hüvitise suuruses VÕS § 158 lg 3 tähenduses, mitte hageja viivituse korral leppetrahvinõudes. Seejuures ei saa aga lepingu p-st 5.3 järeldada, et pooled pidasid silmas seda, et igasuguse viivituse korral loevad pooled mainekahju automaatselt tekkinuks. Ringkonnakohtu hinnangul sai sarnane mõistlik isik VÕS § 29 lg 4 tähenduses mõista lepingu p 5 selliselt, et juhul, kui režissöör viivitab saadete tootmisega ja sellega tekib mainekahju, tuleb režissöörile hüvitada produtsendile mainekahju või tasuda selle asemel leppetrahvi 6000 eurot. Kogu lepingu p 5 sai pooltega sarnane mõistlik isik mõista selliselt, pooled saavad lepingu rikkumise korral kohaldada kõiki VÕS §-s 101 nimetatud õiguskaitsevahendeid (p 5.1), kuid rikkumise vabandatavuse (VÕS § 103) asemel leppisid pooled kokku süülises vastutuses (VÕS § 104), piirdudes üksnes raske hooletuse ja tahtlusega (p 5.2 I lause). Režissööripoolsete rikkumiste (töö kokkulepitud mahus ja/või tähtaegadel täitmata jätmise) puhuks täpsustasid pooled täiendavalt hüvitatava kahju liiki (otsene kahju, saamata jäänud tulu ning viivituse korral ka mainekahju). Seejuures ei saa poolte lepingut tõlgendades anda erilist tähendust sellele, et filmitööstuse spetsiifikat arvestades oli töö kvaliteetne ja tähtaegne valmimine olulisem kui muude lepingute, sh alltöövõtulepingute puhul. Kõigi alltöövõtulepingute puhul võib peatöövõtja usaldusväärsus ja maine saada kahjustatud, kui alltöövõtja ei tee töid kvaliteetselt ja/või tähtaegselt.
14.2.2.Arvestades ülaltoodud tõlgendust, tuli kostjal tõendada oma tasaarvestuse aluseks oleva kahjunõude tekkimise aluseid, v.a kahju suurus. Kuna maakohus jättis selles osas selgitamiskohustuse täitmata, andis ringkonnakohus kostjale täiendava võimaluse esitada apellatsioonimenetluses kahjunõude aluseks olevad asjaolud ja
2-22-10352 neid kinnitavad tõendid, kuid need ei anna alust asuda seisukohale, et kostjal oli hageja vastu mainekahju hüvitamise nõue. Kuigi kostja tõendas, et hageja viivitas tööde üleandmisega, st jättis lepingu lisas 1 (tl 10) kokkulepitud tähtpäevaks osad saated üles laadimata (nelja saate puhul üleslaadimise viivitus 1–2 päeva; kolme saate puhul laetud hiljem üles uus fail (tl 51–53 pöördel), sh oli ühel juhul hilisem üleslaadimine ERR-iga kokku lepitud (tl 107 pöördel)), mida ei kummuta hageja selgitused ega kommentaarid (tl 11), ei ole kostja tõendanud, et tal tekkis hageja viivituste tõttu mainekahju, st kostja usaldusväärsus ja koostöövõime said tema lepingupartnerite suhtes kahjustatud, kuna hageja laadis osad saated hiljem üles. Pooled ei vaidle selle üle, et hoolimata hageja viivitustest, jõudsid kõik saated õigel ajal eetrisse. Iseenesest võib alltöövõtja viivitamine põhjustada peatöövõtja ja tellija vahelises suhtes usalduse kaotust ja seeläbi mõjutada negatiivselt edasist koostööd, kuid siinsel juhul ei ole kostja esitanud tõendeid, mis seda kinnitaksid. Ainuüksi ETAg 15.03.2022 e-kirjast (tl 114) ei saa seda järeldada. Viidatud e-kirjas märkis ETAg jurist, et ETAg poole on pöördutud küsimusega, kas ETAg on kostjale saate „Uudishimu tippkeskus“ IV hooaja eest tasunud, ning teada antud, et kostjal on võlg oma alltöövõtja ees. Samas on kirjas märgitud, et ETAg ei võta vahekohtuniku rolli, kuid hankelepingu täitmisel on oluline, et lepingupartner oleks maksejõuline, mistõttu paluti kostjalt kinnitust, et kostja on endiselt usaldusväärne ning maksejõuline partner, kes suudab täita oma kohustusi. Viidatud kirjast ei nähtu ühtki asjaolu, millest saaks järeldada, et kostja on muutunud ebausaldusväärseks partneriks sel põhjusel, et hageja viivitas IV hooaja saadete tootmisega. E-kirjast saab järeldada, et kahtluse usaldusväärsuses tingis asjaolu, et kostja jättis alltöövõtjale tasu maksmata. Nii see kostjale saadetud ETAg e-kiri kui ka 14.03.2022 hagejale saadetud ETAg e-kiri (tl 166) kinnitavad ühtlasi, et ETAg oli kostjale raha välja maksnud, st kostjal ei olnud takistusi täita oma kohustusi hageja ees. Ühtlasi kinnitab ERR 03.10.2024 kiri (tl 163), et ERR-il ei olnud IV hooaja tootmise ega eetriperioodil lepingu täitmise suhtes pretensioone. Ringkonnakohtul ei ole kostja vastuväidet arvestades alust kahelda selle tõendi usaldusvääruses seoses sellele allakirjutanud isiku ja ERR-i omavahelise seose teadmatusega. Kiri on koostatud ERR kirjaplangile ja digitaalselt allkirjastatud ning sellele on antud ka asjaajamise number. Ka kostja väited selle kohta, et tema käive langes ning ERR ei ole pärast vaidlusaluste saadete tootmist väljastanud kostjale huvikirja järgmiste saadete tootmiseks, ei saa järeldada, et hagejale etteheidetud viivituste tõttu sai kostja maine kahjustada ning partnerid ei soovi just sel põhjusel teha temaga enam koostööd. Ringkonnakohtu hinnangul oleks tegemist hageja põhjustatud mainekahjuga, kui hageja viivitust saaks üheselt seostada kostja koostööpartnerite soovimatusega teha kostjaga koostööd tema ebausaldusväärsuse tõttu. Siinsel juhul ei ole aga üheselt selge, et kostja oleks saanud koostööpartneritelt jätkuvalt pakkumisi, kui saadete üleslaadimisel ei oleks esinenud viivitusi. Eeltoodut arvestades ei ole ringkonnakohtul alust järeldada, et kostjal tekkis hageja viivituste tõttu mainekahju, mistõttu ei olnud kostjal õigust nõuda hagejalt 6000 euro suuruse mainekahju hüvitamist.
14.3.Kuna hageja tasunõue ei olnud ülaltoodud põhjendustel hagi esitamise ajaks aegunud ning kostjal ei olnud lepingu p 5.3 alusel õigus nõuda hagejalt 6000 euro suurust mainekahju, rahuldas maakohus õigesti hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja lepingujärgse tasu 6000 eurot ning tasu maksmise kohustuse täitmisega viivitamise tõttu viivise.
2-22-10352
15.Õige on ka maakohtu järeldus, et kostjal ei ole õigust nõuda hagejalt lepingu p 7.2 alusel konfidentsiaalsuskohustuse rikkumise tõttu leppetrahvi 2000 eurot, kuid ringkonnakohus muudab ka selles osas kohtuotsuse põhjendusi.
15.1.Kolleegium märgib, et konfidentsiaalsuskohustus tähendab kohustust hoida teatud teave salajas. Selline kohustus võib tuleneda seadusest. VÕS § 14 lg 4 kohaselt ei tohi isik teistele isikutele avaldada talle lepingueelsetel läbirääkimistel teatavaks tehtud asjaolusid, mis ei kuulu avaldamisele, ega neid pahauskselt enda huvides ära kasutada, sõltumata lepingu sõlmimisest või sõlmimata jäämisest. EKTÄKS § 5 lg 3 p 2 järgi on ka ärisaladuse kasutamine või avaldamine ebaseaduslik, kui isik rikub kohustust ärisaladust mitte avaldada, seejuures saab ärisaladuseks pidada EKTÄKS § 2 järgi teavet, mis ei ole üldteada või kergesti kättesaadav, sellel on kaubanduslik väärtus ning teavet kontrolliv isik on võtnud vajalikke meetmeid, et hoida teavet salajas. Konfidentsiaalsuskohustus võib tuleneda ka poolte kokkuleppest. Konfidentsiaalsuskohustuse kokkuleppe eesmärgiks on tagada, et poolte kindlaks määratud konfidentsiaalset teavet ei avaldata kõrvalistele isikutele, et kaitsta seeläbi ühe või mõlema lepingupoole huve.
15.2.Siinsel juhul leppisid pooled lepingu p-s 7 kokku konfidentsiaalsuskohustuses, sh lugesid pooled lepingu p-s 7.1 konfidentsiaalseks mh lepingu tasu, lepingu ja lisade sisu ja informatsiooni, mis oli teatavaks saanud lepingu täitmise käigus ning ei olnud kolmandatele isikutele teada. Konfidentsiaalsuskohustuse rikkumise puhuks leppisid pooled lepingu p-s 7.2 kokku 2000 euro suuruses leppetrahvis, mis oli mõeldud rikkumist ärahoidva meetmena ning ei välistanud kahju hüvitamise nõuet. Seejuures võis lepingu p 7.3 järgi leppetrahvi nõuda kuni kaks kuud pärast rikkumisest teadasaamist. Kostja heidab hagejale konfidentsiaalsuskohustuse rikkumisena ette seda, et hageja loovutas lepingust tuleneva nõude 30.03.2022 Kvaliteetinkasso OÜ-le, avaldades sellega kolmandale isikule nii lepingu tasu kui ka sisu ja lepingu täitmise tingimusi puudutavat teavet. Arvestades seda, et lepingu p 7.1 järgi pidasid pooled omavahelise lepingu tingimusi konfidentsiaalseks, ei võinud hageja iseenesest edastada kolmandatele isikutele lepingu sisu ja selle täitmise tingimusi puudutavat teavet. Kuigi kostja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, millise teabe edastas hageja inkassoteenuse osutajale, saab VÕS § 168 lg 1 alusel eeldada, et hageja andis nõude loovutamisel uuele võlausaldajale üle nõuet tõendavad dokumendid ja nõude esitamiseks vajaliku teabe, st inkassoteenuse osutajale said teatavaks lepingu sisu ja selle täitmise tingimused. Samas ei saa poolte lepingu p-st 7.1 järeldada, et konfidentsiaalsuskohustuse kokkuleppe eesmärgiks oli piirata lepingust tulenevate nõuete loovutamist ning seoses sellega lepingutingimusi ja täitmist puudutava teabe edastamist uuele võlausaldajale. Lepingupooled said VÕS § 166 tähenduses leppida kokku nõude loovutamise piirangutes, kuid pooled ei ole seda teinud. Arvestades ka seda, et konfidentsiaalsuskohustuse eesmärgiks on üldjuhul kaitsta lepingupoole ärisaladust temaga konkureerivate isikute eest, ei saa lepingu p 7.1 mõista selliselt, et selle eesmärgiks oli piirata lepingut ja selle täitmist puudutava teabe avaldamist lepingust tulenevate nõuete sissenõudmise eesmärgil. Pooltega sarnane mõistlik isik VÕS § 29 lg 4 tähenduses sai mõista lepingu p-s 7.1 kokkulepitud konfidentsiaalsuskohustust selliselt, et kumbki pool ei või avaldada lepingu sisu ja täitmist puudutavat teavet kolmandatele isikutele, kuid see ei piira lepingupoolte õiguskaitsevahendite kasutamist lepingu rikkumise korral, samuti lepingust tuleneva nõude loovutamist ja loovutamise korral teabe edastamist uuele võlausaldajale.
2-22-10352 Eeltoodut arvestades ei ole hageja rikkunud lepingu p-st 7.1 tulenevat konfidentsiaalsuskohustust ning kostjal ei ole õigust nõuda hagejalt lepingu p 7.2 alusel 2000 euro suurust leppetrahvi.
15.3.Ka juhul, kui hageja oleks rikkunud konfidentsiaalsuskohustust, ei oleks kostjal õigust nõuda hagejalt leppetrahvi, sest kostja oli leppetrahvinõude esitamise ajaks lepingu p 7.3 järgi minetanud leppetrahvi nõudmise õiguse. Lepingu p 7.3 järgi oli kostjal õigus nõuda leppetrahvi kahe kuu jooksul alates rikkumisest teada saamisest. Hageja esitatud tõendid kinnitavad, et Kvaliteetinkasso OÜ saatis 04.04.2022 kostjale nõudekirja ja teate nõude loovutamise kohta (tl 76–78) ning pidas kostjaga ning kostja lepingulise esindajaga 20.04.2022–28.04.2022 e-kirjavahetust (tl 73–75), sh juhtis kostja lepinguline esindaja 28.04.2022 tähelepanu konfidentsiaalsusklauslile ja sellele, et kostja kaalub leppetrahvinõude esitamist. Seega oli kostjale hiljemalt 28.04.2022 teada hagejale etteheidetav konfidentsiaalsuskohustuse rikkumine. Kostja kinnitusel, esitas ta hagejale leppetrahvinõude 01.07.2022. Selleks ajal oli aga lepingu p-s 7.3 nimetatud nõude esitamise tähtaeg möödas.
15.4.Ülaltoodut arvestades jättis maakohus lõppjäreldusena õigesti kostja vastuhagi rahuldamata.
16.Maakohus ei ole eksinud ka menetluskulude hüvitist määrates hageja menetluskulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel. Arvestades seda, et kostja ei esitanud hageja menetluskulude kohta vastuväiteid, on maakohtu põhjendus piisav. Kostja ei ole ka apellatsioonkaebuses toonud esile, et mõni menetlustoiming ei olnud vajalik või selle ajakulu põhjendatud. Seetõttu ei ole ringkonnakohtul alust hageja menetluskulude vajalikkust ja põhjendatust uuesti hinnata.
17.Ülaltoodud põhjendustel jätab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse rahuldamata ning maakohtu otsuse resolutsiooni muutmata. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
18.Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad apellatsioonimenetluse kulud TsMS § 171 lg 1 alusel apellandi kanda.
19.Ringkonnakohus määrab menetluskulude jaotuse alusel TsMS § 174 lg-te 1 ning TsMS § 175 lg 1 järgi vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks hüvitatavate menetluskulude suuruse. Hageja esitatud menetlusekulude nimekirja järgi on tema apellatsioonimenetlusega seotud menetluskuludeks lepingulise esindaja kulud 2925 eurot (käibemaksuta). Nimekirja kohaselt kulus hageja lepingulisel esindajal apellatsioonimenetluse toimingutele kokku 19,5 tundi, sh maakohtu otsuse ja apellatsioonkaebusega tutvumiseks ja vastuse koostamiseks 9,25 tundi, ringkonnakohtu 22.05.2023 nõudele vastamiseks 1,75 tundi, kostja 27.10.2023 seisukohaga tutvumiseks ja sellele 31.05.2024 seisukoha koostamiseks 2,5 tundi, ringkonnakohtu 12.09.2024 nõudele vastamiseks ja kostja seisukohale vastuväidete esitamiseks 5,5 tundi ning ringkonnakohtu 15.11.2024 määruse ja kirjaga tutvumiseks ning menetluskulude nimekirja koostamiseks 0,5 tundi. Kostja ei esitanud hageja menetluskulude suuruse kohta vastuväiteid.
2-22-10352 Arvestades maakohtu otsuse, apellatsioonkaebuse ja vastuse sisu ja mahtu, on kolleegiumi hinnangul hageja lepingulise esindaja tehtud toimingud ja toimingutele kulunud aeg olnud põhjendatud ja vajalik. Menetluskulude nimekirja järgi on hageja esindaja tunnitasu 150 eurot (käibemaksuta), mis ei ületa vandeadvokaadi keskmist tasumäära sarnase keerukusega vaidluste puhul. Hageja kinnitas, et ta on käibemaksukohustuslane, st ei kinnitanud TsMS § 174 lg 10 tähenduses, et ta ei saa käibemaksu tagasi arvestada, mistõttu tuleb menetluskulud hüvitada ilma käibemaksuta. Seega on hageja apellatsiooniastme vajalikud ja põhjendatud kulud esindajale kokku 2925 eurot (19,5 tundi × 150 eurot/tund = 2925 eurot), mis tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. Vastavalt hageja taotlusele tuleb kostjal TsMS § 177 lg 4 järgi tasuda hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt alates menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras viivist.
20.Lisaks märgib kolleegium, et apellant (kostja) tasus apellatsioonkaebuselt riigilõivu 980 eurot, kuid apellatsioonkaebuse piire ja tsiviilasja hinda apellatsioonimenetluses (9197,31 eurot) arvestades, tuli tal tasuda RLS § 59 lg-te 1 ja 15 ning lisa 1 järgi riigilõivu 770 eurot. Seega tasus apellant riigilõivu 210 eurot rohkem, ning tal on TsMS § 150 lg 1 p 1 ja lg 4 alusel õigus taotleda enam makstud riigilõivu tagastamist.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.