Vallo Kariler, Siret Siilbek ja Aleksandr Kondrašov
Kohtuasi
Y.R hagi Osaühingu Pro Kinnisvara vastu kahjuhüvitise ja viivise saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 26.07.2022 otsus
Kaebuse esitaja ja liik
Osaühingu Pro Kinnisvara apellatsioonkaebus
Kaebuse hind
28 975,54 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja (vastustaja): Y.R (isikukood XXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Ilja Sipari Kostja (apellant): Osaühing Pro Kinnisvara (registrikood 10559984), lepinguline esindaja vandeadvokaat Aleksei Vassiljev
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Harju Maakohtu 26.07.2022 otsus osas, millega maakohus rahuldas hageja kahjuhüvitise nõude 234,91 euro ulatuses ja sellelt viivisenõude. Tühistatud osas teha uus otsus, millega jätta hagi 234,91 euro ja sellelt viivise ulatuses rahuldamata.
Mõista Osaühingult Pro Kinnisvara Y.R kasuks välja kahjuhüvitis 23 750 eurot.
2.3.Mõista Osaühingult Pro Kinnisvara Y.R kasuks välja viivis perioodi 04.01.2019 kuni 19.06.2026 eest 16 847,78 eurot ja viivis põhinõudelt (23 750 eurot) võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 20.06.2026 kuni põhinõude täitmiseni.
2-20-11558
2.4.Jätta hagi rahuldamata 234,91 euro ja sellelt viivise ulatuses.
2.5.Jätta maa- ja ringkonnakohtus ning Riigikohtus kantud menetluskulud Osaühingu Pro Kinnisvara kanda.
3.Rahuldada apellatsioonkaebus osaliselt. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Juhul, kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus. Menetluskulude rahalise suuruse määrab asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul pärast kohtuotsuse jõustumist.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.Y.R (hageja) esitas 10.08.2020 OÜ Pro Kinnisvara (kostja) vastu hagi, milles palus mõista kostjalt hageja kasuks välja kahjuhüvitise 23 984,91 eurot, viivise alates 04.01.2019 kuni hagi esitamiseni 3071,84 eurot ja võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivise hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni.
2.Hageja (liisinguvõtja) ja Luminor Liising AS-i õiguseellane Nordea Finance Estonia AS (liisinguandja) sõlmisid 09.08.2017 liisingulepingu, mille kohaselt kohustus liisinguandja omandama hageja huvides ja soovil sõiduauto Land Rover (auto) ning andma auto liisingulepingu perioodiks hageja valdusse ja kasutusse. Samal kuupäeval omandas liisinguandja auto kostjalt müügihinnaga 23 750 eurot. Hageja tasus esimese sissemaksena liisinguandjale 5937,50 eurot.
3.08.02.2018 võtsid Lääne prefektuuri kriminaalbüroo ametnikud kriminaalasja nr 16250100020 kohtueelses menetluses auto hagejalt ära. Selgus, et auto oli 2015. a Moskvast varastatud ja selle VIN-kood oli võltsitud. Kriminaalasjas nr 1-18-9932 (kriminaalasi) tehtud Pärnu Maakohtu 13.12.2018 määrusega tagastati auto selle omanikule Venemaal.
4.03.01.2019 esitas hageja kostja vastu kahju hüvitamise nõude, paludes hüvitada auto puudustest tuleneva kahju, mis on kokku 24 409,73 eurot. 14 841,09 eurot palus hageja tasuda otse liisinguandjale. 26.02.2020 esitas liisinguandja hageja vastu tsiviilasjas nr 2-20-3148 hagi ja nõuab hagejalt 14 616,27 euro suuruse müügihinna hüvitamist.
5.Kostja müüdud auto oli VÕS § 217 lg 2 p 4 järgi puudustega, sest müüja ei saanud anda üle auto omandit. Hageja nõuab VÕS § 115 lg 1 alusel kostjalt kui auto müüjalt 23 984,91 euro suuruse kahju hüvitamist. Nõue koosneb osaliselt tasutud ostuhinnast (sissemaksest) 5937,50
2-20-11558 eurot, juba tasutud liisingumaksetest koos intressiga 3431,14 eurot ja liisingujäägist 14 616,27 eurot. Liisingujäägi tasumist nõuab hagejalt liisinguandja.
6.Teise õigusliku käsitluse järgi saab hagejale olla tekkinud kahju ka auto väärtuse vähenemisest. Kuna auto tagastati selle omanikule, on see muutunud väärtusetuks. VÕS § 128 lg 3 järgi hõlmab otsene varaline kahju eelkõige kaotsiläinud või hävinud vara väärtuse või vara halvenemisest tekkinud väärtuse vähenemise. Seega, kui müüdud asi ei vasta lepingutingimustele VÕS § 218 mõttes, saab ostja nõuda kahjuhüvitist asja puudustest tingitud väärtuse vähenemise eest. Kuna auto tagastati kolmandale isikule, siis on selle väärtus koos puudusega null eurot. Liisingueseme väärtuse vähenemine võrdub 23 750 euro suuruse müügihinnaga ja selle kahju hüvitamist saab hageja nõuda VÕS § 115 lg 1, § 217 lg 2 p 4, § 218 lg 1 ja § 365 lg 1 alusel.
7.Kuna hageja esitas kostjale kahju hüvitamise nõude 03.01.2019, siis võib ta alates 04.01.2019 nõuda kahjuhüvitiselt ka viivist. Kostja vastuväited
8.Kostja palus jätta hagi rahuldamata.
9.Poolte vahel ei ole lepingulisi suhteid. Hageja ei pane maksma mitte enda, vaid auto ostja (liisinguandja) müügilepingust tulenevaid õigusi müüja vastu. VÕS § 220 lg 1 järgi pidanuks ostja teatama müüjale müügieseme lepingutingimustele mittevastavusest mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta sellest teada sai või pidi teada saama. Hageja sai auto väidetavast mittevastavusest teada 08.02.2018, kui auto valdus temalt ära võeti. Kostjale teatas hageja auto väidetavast puudusest aga alles 03.01.2019. Põhjendamatu on hageja väide, et ta sai auto lepingutingimustele mittevastavusest teada 21.12.2018. Hageja on VÕS § 220 lg 3 järgi kaotanud õiguse tugineda auto lepingutingimustele mittevastavusele.
10.Lisaks ei ole hageja tõendanud kahju hüvitamise nõude eelduseid, mh seda, et kostja oleks müügilepingut rikkunud. On tõendamata, et auto kuulus kolmandale isikule ja et see varastati. Kostja omandas auto heauskselt 15.10.2015 sõlmitud müügilepingu alusel L.W., tasudes talle auto eest 37 000 eurot.
11.Isegi kui jaatada lepingurikkumist, ei vastuta kostja selle eest. Hagejal on lepinguline suhe liisinguandjaga ja selle eest, et hageja ei saa autot kasutada, vastutab liisinguandja. Auto kasutusvõimaluse kaotusest tingitud kahju peab hagejale hüvitama liisinguandja, kes andis hageja kasutusse väidetava puudusega auto. Liisinguandja ei vabane vastutusest liisinguvõtja ees (VÕS § 362 lg 3 p 2). Auto hagejale üleandmisega läks hagejale üle auto juhusliku hävimise ja kahjustumise riisiko (VÕS § 214 lg 2, § 364), sh risk, et auto võib olla varastatud. Müüja vastutuse välistab ka vääramatu jõud (VÕS § 103). Kostja ei saanud mõjutada asjaolu, et auto võib olla varastatud, ja kostjalt ei saanud ka oodata, et ta seda enne müügilepingu sõlmimist kontrolliks.
12.Hagejale ei ole tekkinud kahju hagis märgitud ulatuses ja see ei ole põhjuslikus seoses rikkumisega. Hagis kahjuna märgitud tasutud liisingumaksed koos intressiga on tasu auto kasutamise eest. Liisingumaksete tasumise kohustust ei põhjustanud auto väidetav puudus, vaid hageja võetud lepinguline kohustus. Hagiavaldusest ei nähtu, et hageja oleks liisinguandja nõude rahuldanud. Auto jääkmaksumuse hüvitamise nõue tekkis hagejal seetõttu, et ta rikkus liisingulepingut, mille tõttu ütles liisinguandja liisingulepingu 31.08.2018
2-20-11558 üles. Kui hageja oleks makseid nõuetekohaselt tasunud, ei oleks tal auto jääkmaksumuse hüvitamise kohustust tekkinud. Liisinguandja nõude rahuldamiseks ei ole ka alus.
13.Hageja ja liisinguandja vahel sõlmitud liisingulepingu p-st 4 nähtub, et hageja kohustus sõlmima kindlustusvõtjana auto kindlustuslepingu liisinguandja kasuks. Seega peab auto ostuhinna liisinguandjale hüvitama kindlustusandja.
14.Tasutud ostuhinna tagastamist on õigus nõuda üksnes müügilepingust taganemise korral. Hageja ei ole müügilepingust taganenud. Seadus võimaldab liisinguvõtjal müügilepingust taganeda üksnes liisinguandja nõusolekul (VÕS § 365 lg 2), kuid liisinguandja ei ole nõusolekut andnud. Maakohtu otsus ja põhjendused
15.Maakohus rahuldas hagi ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja kahjuhüvitise 23 984,91 eurot, 10.08.2020 seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 3071,84 eurot ja alates 11.08.2020 kuni põhinõude täitmiseni viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda, kuid ei määranud kindlaks nende rahalist suurust.
16.Hagejal on õigus esitada kostja kui müüja vastu auto puudusest tulenev kahju hüvitamise nõue VÕS § 365 lg 1 alusel. Liisinguvõtjal ei ole müügilepingust tuleneva kahju hüvitamise nõude esitamiseks vaja liisinguandja nõusolekut ega nõude loovutust. Hageja ei ole kostja vastu esitanud lepingust taganemisest tulenevat nõuet (VÕS § 365 lg 2). Kostja ei ole väitnud, et hagejale või liisinguandjale oleks auto väärtus hüvitatud.
17.Kostja müüdud autol oli selle ostjale üleandmisel puudus, sest auto ei kuulunud kostjale. Kostja ei omandanud autot heauskselt, kuna auto oli selle algselt omanikult varastatud (asjaõigusseaduse (AÕS) § 95 lg 3). Kostja vastutab auto puuduse eest (VÕS § 218 lg 1). Puudus ei tulenenud ostjast (VÕS § 101 lg 3). Samuti ei ole esile toodud asjaolusid, mis annaksid alust arvata, et ostja teadis puudusest või pidi sellest teadma (VÕS § 218 lg 4). Ka ei ole sõlmitud müüja vastutust piiravat kokkulepet (VÕS § 221 lg 2). Kostja sai auto puudusest teada või pidi sellest teada saama hiljemalt 26.02.2018, mil ta käis varastatud auto kohta kriminaalasjas ütlusi andmas. Hageja teatas kostjale puudusest 01.03.2018, s.o mõistliku aja jooksul (VÕS § 220 lg 1).
18.Kahjuks võib olla lepingutingimustele mittevastavusest tingitud auto väärtuse vähenemine (VÕS § 127 lg 1). Kuna auto tagastati selle tegelikule omanikule, on auto väärtus null eurot. Seega on kahju suuruseks auto ostuhind 23 750 eurot. Asjas ei ole tähtsust auto turuhinnal, sest hageja nõuab kahju hüvitamist müügieseme lepingutingimustele mittevastavuse tõttu. Samuti on hageja kahjuks liisingulepingu alusel tasutud intress 234,91 eurot. Rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos, sest kui kostja ei oleks puudusega autot müünud, ei oleks kahju tekkinud. Apellatsioonkaebus
19.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata.
20.Põhjendatud ei ole maakohtu seisukoht, et hageja ei muutnud hagi alust ega eset. Hageja nõudis algses hagiavalduses kostjalt liisingulepingust tulenevate kohustuste eest hüvitist. Hageja muutis 26.05.2021 vaidluse eset selliselt, et esitas liisinguandjale kuuluva sõiduki
2-20-11558 väärtuse vähenemisest tuleneva kahju hüvitamise nõude, mille näol on sisuliselt tegemist liisinguandja tasutud ostuhinna hüvitamise nõudega. Sõiduki väärtuse vähenemisest tuleneva kahju hüvitamise nõue on aegunud (TsÜS § 146 lg 1, § 147 lg 1), sest hagiavalduse kohaselt sai hageja nõude aluseks olevatest asjaoludest teada 08.02.2018.
21.Maakohus leidis ebaõigesti, et tähtsust ei oma see, kas müüja rikkumine on vabandatav VÕS § 103 järgi. Siinsel juhul on rikkumine vabandatav, sest kostja omandas sõiduki heauskselt 15.10.2015 müügilepingu alusel L.W, tasudes viimasele sõiduki eest 37 000 eurot. Kostja kontrollis registriandmetele tuginedes sõiduki kuulumist müüjale. Samuti on kostja vastutus välistatud, sest müügilepingu puhul läheb asja üleandmisega ostjale üle asja juhusliku hävimise ja kahjustumise riisiko (VÕS § 214 lg 2), sh risk, et asi võib olla varastatud, kadunud või muul viisil omaniku tahte vastaselt tema valdusest välja läinud.
22.Hageja 26.05.2021 menetlusdokumendis esitatud nõude sisuks on sõiduki eest tasutud ostuhinna tagastamine, milline nõue tekib ostjal müügilepingust taganemise korral. Liisinguandja ei ole andnud hagejale nõusolekut müügilepingust taganemisest tulenevate nõuete esitamiseks. Müügilepingu puhul ei saa VÕS § 115 lg-tes 2 ja 3 sätestatud kahju hüvitamise nõuet kohustuse täitmise asemel esitada, sest müügilepingut reguleerivate erisätetega on võimaldatud müügilepingust taganeda (VÕS § 223 lg-d 1 ja 3). Isegi kui sellise kahju hüvitamise nõude esitamine on võimalik, siis tuleks VÕS § 365 lg-t 2 tõlgendada selliselt, et nõude esitamiseks on vajalik liisinguandja nõusolek. Samuti ei nähtu maakohtu otsusest, et hageja oleks andnud kostjale VÕS § 115 lg 2 järgi täiendava tähtaja põhikohustuse täitmiseks. Põhikohustuse täitmine saanuks seisneda sõidukiga samaväärse sõiduauto omandi üleandmises. Kuna hageja realiseerib VÕS § 365 alusel mitte enda, vaid liisinguandja kui sõiduki ostja müügilepingust tulenevaid õigusi müüja vastu, siis oleks ta pidanud taotlema kahjuhüvitise väljamõistmist liisinguandja kasuks.
23.Maakohtu seisukoht kahju tekkimise ja suuruse kohta ei ole põhjendatud. Hageja esitas nõude sõiduki väärtuse vähenemisest tuleneva kahju hüvitamiseks. Sõiduki turuväärtus ei ületa 14 000 eurot. Maakohtu otsusest ei nähtu, mille alusel on kohus asunud seisukohale, et sõiduki väärtus on 23 750 eurot. Maakohus ei põhjendanud ka oma järeldust, et hageja kahjuks on liisinguandjale tasutud intress 234,91 eurot. Intress on oma olemuselt tasu raha kasutamise eest. Hagejal oli kohustus tasuda liisingulepingu alusel intressi olenemata sellest, kas sõiduk on puudusega või mitte.
24.Hageja esitas otse oma nimel liisinguandjale kuuluva nõude (VÕS § 365 lg 1), mistõttu tuleb varalist diferentsi hinnates lähtuda olukorrast, milles liisinguandja oleks olnud, kui rikkumist ei oleks toimunud. Kui sõiduk ei oleks hageja väidetud puudusega, oleks sõiduk liisinguandja omandis ja liisinguandjal oleks õigus saada liisingulepinguga ettenähtud makseid. Seetõttu tuleb liisinguandja tsiviilasjas nr 2-20-3148 esitatud nõue hageja vastu sõiduki jääkmaksumuse 14 616,27 eurot hüvitamiseks kahjuhüvitisest maha arvata VÕS § 127 lg 5 alusel. Maakohtu väljamõistetud kahjuhüvitis ei ole kahju hüvitamise eesmärgiga kooskõlas ka siis, kui asetada hageja hüpoteetilisse olukorda, milles ta oleks olnud, kui rikkumist ei oleks toimunud. Kui sõiduk ei oleks hageja väidetud puudusega, oleks hagejal tulnud tasuda liisingulepingu alusel esimese sissemaksena 5937,50 eurot ja liisingumaksed koos intressiga kokku 3431,14 eurot ning hüvitada sõiduki jääkmaksumus 14 616,27 eurot.
25.Kahjust tuleb VÕS § 127 lg 5 alusel maha arvata ka kriminaalkorras süüdi tunnistatud isikutelt liisinguandja kasuks väljamõistetud rahasumma ja nõue kindlustusandja vastu varastatud sõiduki väärtuse hüvitamiseks. Kriminaalasjas nr 1-21-4519 06.07.2021 tehtud kohtuotsusega rahuldati liisinguandja tsiviilhagi ja mõisteti süüdistatavatelt liisinguandja
2-20-11558 kasuks välja 69 945,03 eurot. Nõude täitmine on tagatud hageja sõlmitud kindlustuslepinguga, milles soodustatud isikuks on liisinguandja ja kindlustatud riskiks on muu hulgas sõiduki hävimine ja vargus. Kahjust tuleb VÕS § 127 lg 5 alusel samuti maha arvata sõiduki kasutamisest saadud kasutuseelised. Sõiduk oli hageja kasutuses vähemalt kuni 08.02.2018.
26.Kuivõrd hageja põhinõue on alusetu, siis on alusetu ka viivisenõue. Samuti on viivisearvestus põhjendamatu. Hageja teatas sõiduki väärtuse vähenemisest tuleneva kahju hüvitamise nõudest esimest korda 26.05.2021 menetlusdokumendis. Seega ei ole VÕS § 113 lg 2 järgi põhjendatud arvestada viivist alates 04.01.2019. Vastustaja seisukoht
27.Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. Menetluse edasine käik
28.Tallinna Ringkonnakohus tühistas 22.12.2023 otsusega maakohtu 26.07.2022 otsuse osas, millega maakohus rahuldas hageja kahjuhüvitise nõude 14 000 eurot ületavas osas ja viivisenõude sellest suuremalt kahjuhüvitiselt, samuti menetluskulude jaotuse osas. Ringkonnakohus tegi tühistatud osas uue otsuse, millega jättis tühistatud osas hagi rahuldamata ning menetluskulud 42% ulatuses hageja kanda ja 58% ulatuses kostja kanda.
29.Riigikohus tühistas 12.02.2025 otsusega Tallinna Ringkonnakohtu 22.12.2023 otsuse hagi rahuldamise ulatuse ja menetluskulude jaotuse osas ning saatis asja tühistatud osas Tallinna Ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Riigikohus märkis, et asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus tuvastama hüvitamisele kuuluva kahju suuruse, arvestades eeltoodud õiguslikke seisukohti. Enne peab ringkonnakohus andma pooltele võimaluse esitada kahjuhüvitise suuruse kohta oma väited ja neid kinnitavad tõendid.
30.Ringkonnakohus andis asja uuel läbivaatamisel pooltele võimaluse esitada kahjuhüvitise suuruse kohta täiendavad väited ja neid kinnitavad tõendid. Ringkonnakohus rahuldas 02.02.2026 määrusega kostja taotluse ekspertiisi määramiseks eesmärgiga tuvastada hagi objektiks oleva sõiduki Land Rover Range Rover Sport (väljalaskeaasta 2011) turuväärtus 2017. aasta seisuga. Ringkonnakohus määras ekspertiisi 25.03.2026 määrusega ja registreeritud eraekspert esitas 24.04.2026 ekspertarvamuse nr 3477/2026.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
31.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 2 järgi tühistada osas, millega maakohus rahuldas hageja kahjuhüvitise nõude 234,91 euro ulatuses ja sellelt viivisenõude. Tühistatud osas tuleb teha uus otsus, millega jätta hagi 234,91 euro ja sellelt viivise ulatuses rahuldamata. Muus osas tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 1 järgi jätta maakohtu otsuse resolutsioon muutmata, kuid osaliselt tuleb muuta ja täiendada kohtuotsuse põhjendusi. Kostja apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt. Kuna ringkonnakohus muudab maakohtu otsuse resolutsiooni, märgib ringkonnakohus kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse TsMS § 654 lg 22 alusel.
2-20-11558
32.Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsusega selle kohta, et kostjalt kuulub hageja kasuks välja mõistmisele kahjuhüvitis 23 750 eurot. Samas tuleb maakohtu otsuse põhjendusi osaliselt muuta.
33.Pooled ei vaidle selle üle, et Luminor Liising AS (varem Nordea Finance Estonia AS) ja hageja sõlmisid 09.08.2017 liisingulepingu nr 201719343, mille alusel sai hageja enda valdusesse ja kasutusse kostjalt 23 750 euroga omandatud liisingueseme Land Rover Range Rover Sport (tehasetähis SALLSAAF4BA283825). Samuti ei vaidle pooled selle üle, et sõiduki näol oli tegemist Vene Föderatsiooni kodanikule X.R kuuluva sõidukiga, mis oli omanikult varastatud ja mis tagastati omanikule kriminaalasjas nr 1-18-9932 Pärnu Maakohtu 13.12.2018 määruse alusel.
34.Pooled vaidlevad selle üle, kas liisinguvõtja saab panna liisingueseme müüja vastu maksma kahju hüvitamise nõude, mis tuleneb sellest, et liisinguese oli enne müügilepingu sõlmimist kolmandalt isikult varastatud, mistõttu ei olnud liisinguandjal ega oleks hiljem olnud ka liisinguvõtjal võimalik seda omandada. Lisaks on vaidluse all see, kuidas tuleb juhul, kui eelnimetatud nõude maksmapanek on võimalik, teha kindlaks hüvitamisele kuuluva kahju suurus.
35.Maakohus on õigesti leidnud, et hageja kui liisinguvõtja võib VÕS § 365 lg 1 alusel esitada kostja kui auto müüja vastu müügilepingust tulenevaid ostja hüvitisnõudeid (vt ka RKTKo 3-2-1-49-17, p 15; RKTKo 3-2-1-23-10, p 10). Sellist nõuet esitades on liisinguvõtjal kõik ostja õigused ja kohustused, välja arvatud kohustus eseme eest tasuda ja õigus nõuda eseme omandi üleandmist (vt ka RKTKo 3-2-1-23-10, p 10). Seega võib liisinguvõtja kasutada müüja vastu müügilepingust tulenevaid õiguskaitsevahendeid nii juhul, kui müüja jätab müügilepingu täitmata, kui ka siis, kui müüdud asi ei vasta lepingutingimustele, st on puudustega (vt RKTKo 12.02.2025, 2-20-11558, p 13).
36.Riigikohus on varasemas praktikas leidnud, et liisinguandja ja liisinguvõtja vahelises suhtes on liisingueseme müügilepingu tingimustele mittevastavusega VÕS § 362 lg 3 mõttes võrdsustatud olukord, kus müüja jätab täitmata lepingulise põhikohustuse anda üle eseme omand (vt RKTKo 3-2-1-12-12, p 11). See tähendab, et liisinguandja ei vastuta liisinguvõtja ees ei juhul, kui liisinguese on puudusega (ei vasta lepingutingimustele), ega ka siis, kui liisinguese võetakse liisinguvõtjalt ära põhjusel, et see kuulub tegelikult kolmandale isikule, mistõttu ei saanud müüja seda kehtivalt käsutada (liisinguandja vastutuse erandid on siiski sätestatud VÕS § 362 lg 3 p-des 1 ja 2). Samuti on Riigikohus varem osutanud, et liisinguandja kui liisingueseme omanik ei kanna ka liisingueseme hävimise ega kahjustumisega seotud riske (VÕS § 364) (vt ka RKTKo 2-16-3600, p 11.3). Eeltoodu ei tähenda aga, et müüja ja ostja vahelises suhtes saaks olukorda, kus müüja ei täida lepingulist põhikohustust teha võimalikuks asja omandi üleminek ostjale, lugeda lepingutingimustele mittevastava asja müügiks. Sellises olukorras on müüja rikkunud lepingulist põhikohustust. Ka ei kohaldu müüja ja ostja vahelises suhtes VÕS § 364, vaid VÕS § 214 lg 2 (vt RKTKo 12.02.2025, 2-20-11558, p 14).
37.Maakohus leidis, et hagejale kostja poolt müüdud sõidukil esines selle üleandmisel oluline puudus, s.t sõiduk ei kuulunud müügi hetkel kostjale, mistõttu vastutab kostja VÕS § 218 lg 1 alusel. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohtu käsitlus õige ja selles osas tuleb maakohtu otsuse põhjendusi muuta. Kui müüja ei saa teha võimalikuks asja omandi üleminekut ostjale, on müüja jätnud täitmata omandi üleandmise kohustuse kui lepingulise põhikohustuse (VÕS § 208 lg 1), mitte andnud üle lepingutingimustele mittevastava asja (VÕS § 217 lg 1 jj). Nende kahe olukorra eristamine on oluline muu hulgas põhjusel, et
2-20-11558 müüja vastutusstandard on omandi üleandmise kohustuse täitmata jätmisel ja lepingutingimustele mittevastava asja üleandmisel erinev. Nimelt on VÕS § 218 lg 1 erinorm VÕS § 103 suhtes ja kui lepinguese ei vasta lepingutingimustele, siis VÕS § 103 ei kohaldu (vt RKTKo 3-2-1-100-15, p 21). Kui müüja jätab täitmata oma lepingulise põhikohustuse teha võimalikuks asja omandi ostjale üleminek, ei kohaldu müüja vastutusele VÕS § 218 ja müüja saab vastutusest vabaneda juhul, kui ta tõendab, et rikkumine oli vabandatav (VÕS § 103). Samuti ei kohaldu omandi ülemineku võimaldamise kohustuse täitmata jätmisel VÕS §-d 219-220, mis reguleerivad ostja kohustust ostetud asi üle vaadata ja müüjat avastatud puudustest teavitada (vt RKTKo 12.02.2025, 2-20-11558, p 15). Eelnevast tulenevalt ei ole asjakohased kostja väited selle kohta, et hageja ei ole teatanud asja lepingutingimustele mittevastavusest mõistliku aja jooksul ning sellest tulenevalt pole asjakohased ka maakohtu otsuse põhjendused p-s 44, mistõttu tuleb need põhjendused maakohtu otsusest välja jätta.
38.Maakohus leidis, et puudustega eseme müügi puhul ei ole tähtsust, kas müüja rikkumine on vabandatav VÕS § 103 mõttes. Ringkonnakohus leiab, et selline seisukoht ei ole õige. Eeltoodud Riigikohtu seisukohast tulenevalt muudab ja täiendab ringkonnakohus maakohtu otsuse põhjendusi sellega, et antud juhul ei olnud müügilepingu rikkumine vabandatav. VÕS § 103 lg 2 kohaselt on kohustuse rikkumine vabandatav, kui võlgnik rikkus kohustust vääramatu jõu tõttu. Vääramatu jõud on asjaolu, mida võlgnik ei saanud mõjutada ja mille puhul ei saanud võlgnikult mõistlikkuse põhimõttest lähtudes oodata, et ta lepingu sõlmimise ajal selle asjaoluga arvestaks või seda väldiks või takistava asjaolu või selle tagajärje ületaks. Asjaolu, et müügiese oli varastatud, ei ole vääramatu jõud, sest müüja saab valida, millise asja ta müüb, samuti saab müüjalt oodata, et ta müüks asja, mille omandi ülemineku ta saab võimaldada. Seega kannab müüdava asja omandi ostjale ülemineku võimatuse riski müüja ja VÕS § 103 lg 2 ei vabasta müüjat lepingulisest vastutusest (vt RKTKo 12.02.2025, 2-2011558, p 16). Ekslik on kostja seisukoht, et ta ei vastuta ka sellepärast, et VÕS § 214 lg 2 järgi läheb asja juhusliku hävimise ja kahjustumise riisiko ostjale üle asja üleandmisega. Kui müügiese on juba enne müügilepingu sõlmimist kolmandast isikust omanikult varastatud, siis ei ole tegemist asja juhusliku hävimise ega kahjustumisega VÕS § 214 lg 2 mõttes. Riski, et müüja ei saa teha võimalikuks müügieseme omandi üleminekut ostjale, kannab ostja ja müüja vahelises suhtes müüja (RKTKo 12.02.2025, 2-20-11558, p 17).
39.Hageja nõuab kostjalt kokku kahju 23 984,91 euro hüvitamist, millest 23 750 eurot on sõiduki müügihind ja 234,91 eurot liisinguandjale tasutud intressikulu. VÕS § 127 lg 1 kohaselt on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Riigikohus selgitas, et omandi ülemineku võimaldamise kohustuse täitmise asemel võib ostja VÕS § 115 lg 1 teise alternatiivi alusel nõuda kahju hüvitamist ka siis, kui ta lepingust ei tagane. Kui kahju hüvitamist nõutakse täitmise asemel, asendub täitmata põhikohustus VÕS § 115 lg 1 ja VÕS § 127 lg 1 järgi kahju hüvitamise kohustusega ulatuses, mis võimaldab panna ostja olukorda, milles ta oleks olnud, kui müüja ei oleks asja omandi ülemineku võimaldamise kohustust rikkunud. Kahju olemasolu tuvastatakse seejuures rikkumisele eelneva ja sellele järgneva varalise olukorra võrdlemise kaudu ehk diferentsihüpoteesi abil (vt nt RKTKo 3-2-1-100-13, p 13). Maakohus leidis, et kuivõrd hageja kui liisinguvõtja kahjuks võib olla lepingutingimustele mittevastavusest tingitud liisingueseme väärtuse vähenemine ja käesoleval juhul on seoses kostjalt soetatud eseme tegelikule omanikule tagastamisega eseme väärtuseks 0 eurot, siis on hagejal tekkinud kahju liisinguandjale tasutud müügihind 23 750 eurot. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et hagejal tekkinud kahju suuruseks saab pidada 23 750 eurot, kuid ei nõustu, et kahju suurus on tingitud liisingueseme väärtuse vähenemisest. Nii nagu ringkonnakohus eelnevalt viitas, ei olnud tegemist lepingutingimustele mittevastava asja
2-20-11558 üleandmisega, vaid lepingulise kohustuse täitmata jätmisega. Ringkonnakohus muudab selles osas maakohtu otsuse põhjendusi.
39.1.Riigikohus leidis käesolevas asjas, et kui müüja on jätnud täitmata müügilepingust tuleneva põhikohustuse teha võimalikuks asja omandi üleminek ostjale ja täitmise asemel nõutakse VÕS § 115 lg 1 teise alternatiivi alusel kahju hüvitamist, saab kahjuks olla müüja täitmata jäänud soorituse väärtus ajal, mil müüja pidi müügilepingu alusel omandiõiguse ülemineku võimaldama (praegusel juhul 2017. a). Kui müüja (kostja) oleks müügilepingu nõuetekohaselt täitnud, oleks ostjale (liisinguandjale) pärast müügilepingu sõlmimist 2017. a antud üle eelduslikult 23 750 euro (müügihinna) väärtuses auto, mitte aga 2021. a tunduvalt vanem ja vähem väärtuslik auto. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 65 teise lause kohaselt on eseme harilik väärtus selle kohalik keskmine müügihind (turuhind). Kui müüja jätab täitmata kohustuse teha võimalikuks müügieseme omandi üleminek ostjale ja ostja on täitnud oma kohustuse tasuda selle eest müügihind ning ostja nõuab täitmise asemel kahju hüvitamist, saab lepingujärgset müügihinda pidada ostjale tekkinud kahju eelduslikuks suuruseks (vt RKTKo 12.02.2025, 2-20-11558, p-d 20 ja 21).
39.2.Ringkonnakohus määras 25.03.2026 ekspertiisi eesmärgiga tuvastada hagi objektiks oleva sõiduki Land Rover Range Rover Sport (väljalaskeaasta 2011) turuväärtus 2017. aasta seisuga. Registreeritud eraekspert J.E 24.04.2026 ekspertarvamuses nr 3477/2026 leidis ekspert, et arvestades hinnatava sõidukiga võrreldavate sõidukite müügipakkumisi, hinnatava sõiduki varustust ja läbisõitu, oli sõiduki Land Rover Range Rover Sport (VIN SALLSAAF4BA283825) kohalik keskmine müügihind Eesti turul 2017. a seisuga 25 000 eurot. Lisaks märkis ekspert, et hinnatavale sõidukile on paigaldatud rikkalik lisa- ja mugavusvarustus sh funktsioonid, mis meie regioonis teistel müüdavatel sõidukitel ei pakutud: kere kaldumist vähendav vedrustus ACE (Active Cornering Enhancement), muudetava jäikusega vedrustus CVD (Continuous Variable Damping), mis võivad sõiduki turuväärtust võrreldes keskmise sõidukiga tõsta kuni 10%. Lisaks on hinnataval sõidukil keskmisest väiksem läbisõit, mis võib turuhinda tõsta 10–15%. Samas, aga puudub hinnataval sõidukil kontrollitav hooldus ja remondiajalugu, mis võib turuväärtust langetada kuni 10–20% (III kd tl 86–148). Ringkonnakohus leiab, et ekspertiisiaktist tulenevalt saab sõiduki hinda tõstvaid ja hinda langetavaid tegureid arvestades sõiduki turuväärtuseks 2017. a seisuga pidada 25 000 eurot. Kuna hageja tasus sõiduki eest 23 750 eurot, siis on hagejal tekkinud kahju suuruseks 23 750 eurot.
40.Maakohus leidis, et hageja kahjuks on ka liisingulepingust tulenev intressikulu 234,91 eurot. Riigikohus selgitas, et hageja poolt liisinguandjale tasutud intress ei ole kahju, mille hüvitamist saab müüjalt omandi üleandmise kohustuse rikkumise korral nõuda. Diferentsihüpoteesi (VÕS § 127 lg 1) järgi ei ole tegu kahjuga, sest isegi juhul, kui kostja oleks täitnud auto omandi liisinguandjale üleandmise kohustuse, oleks hagejal olnud liisingulepingu järgi kohustus tasuda intressi (RKTKo 12.02.2025, 2-20-11558, p 25). Seega tuleb maakohtu otsus kostjalt hageja kasuks intressi välja mõistmise osas tühistada ja jätta selles osas hagi rahuldamata.
41.Kahjuhüvitise vähendamiseks ei anna alust aga kostja väited selle kohta, et kahjuhüvitist tuleb vähendada ulatuses, milles liisinguandjal on nõue liisinguvõtja vastu. Riigikohus selgitas, et praegusel juhul on tegemist müügilepingu rikkumisest tuleneva ostja kahjuga, mille hüvitamist võib VÕS § 365 lg 1 alusel nõuda nii liisinguandja kui ka liisinguvõtja. VÕS § 365 lg 1 alusel on liisinguandja ja liisinguvõtja müügilepingu rikkumisest tulenevate nõuete esitamisel solidaarvõlausaldajad VÕS § 73 tähenduses. VÕS § 75 lg 1 järgi kuulub liisinguandja ja liisinguvõtja sisesuhtes müüjalt saadud kahjuhüvitis liisinguandjale ulatuses,
2-20-11558 milles liisinguvõtja ei ole täitnud § 367 järgset hüvitamiskohustust (vt ka RKTKo 3-2-1-2906, p 27). Kui liisinguandja nõuab kahju hüvitamist endale, saab liisinguandja antud krediidi osaliselt või täielikult kahjuhüvitise arvel tagasi ja tema VÕS § 367 lg-st 1 tulenev nõue liisinguvõtja vastu väheneb. Kui kahju hüvitamist nõuab liisinguvõtja, saab ta kahjuhüvitise arvel osaliselt või täielikult täita oma kohustused liisinguandja ees (RKTKo 12.02.2025, 2-2011558, p 23).
42.Kostja hinnangul tuleb VÕS § 127 lg 5 alusel kahjust maha arvata ka kriminaalkorras süüdi tunnistatud isikutelt liisinguandja kasuks väljamõistetud rahasumma või kindlustushüvitise kindlustusandjalt. Ringkonnakohus kostjaga ei nõustu. Kostja ei ole tõendanud, et liisinguandja tsiviilhagi oleks kriminaalasjas nr 1-21-4519 rahuldatud samadel asjaoludel, mis on käesolevas asjas kahju hüvitamise aluseks. Kõnealuses kriminaalasjas 06.07.2021 tehtud kohtuotsusest ei selgu, mis asjaoludel mõisteti liisinguandja kasuks välja 69 945,03 eurot. Kuivõrd kostja ei tõendanud, et kriminaalasjas oleks rahuldatud tsiviilhagi üldse samadel asjaoludel, mis on käesolevas asjas kahju hüvitamise aluseks, siis on asjakohatu maakohtu põhjendus, et kostja ei esitanud väidet, et kriminaalasja raames väljamõistetud hüvitis oleks hagejale või liisinguandjale tasutud. Samuti ei ole tõendatud, et liisinguandja oleks saanud kindlustushüvitise. Lisaks ei mõjutaks kindlustushüvitise saamine kahjuhüvitise suurust, kuna niisuguses olukorras ei arvata kindlustushüvitist kasuna kahjuhüvitisest maha. Kui kahju hüvitaks kindlustusandja, läheks nõue kahju tekitaja vastu talle regressi korras üle (VÕS § 492 lg 1) (vt ka RKTKo 12.02.2025, 2-20-11558, p 24).
43.Lisaks tuleb kostja hinnangul kahjust VÕS § 127 lg 5 alusel maha arvata sõiduki kasutamisest saadud kasutuseelised, kuna sõiduk oli hageja kasutuses vähemalt kuni 08.02.2018. Ringkonnakohus ka selle kostja väitega ei nõustu. Sõiduki kasutamisest saadud kasutuseelised tuleks nõudest maha arvata müügilepingust taganemise korral (VÕS § 189 lg 2 p 1), sest taganemise korral toimub lepingu tagasitäitmine vastavalt VÕS §-le 189 jj. Käesolevas asjas ei ole hageja tuginenud sellele, et hageja või liisinguandja oleks müügilepingust taganenud.
44.Ekslik on kostja väide, et ostja (või hageja) oleks pidanud esmalt nõudma temalt kui müüjalt müügilepingu täitmist. VÕS § 108 lg 2 p 1 järgi ei saa kohustuse täitmist nõuda, kui täitmine on võimatu. Täitmine on võimatu mh siis, kui kolmandal isikul on lepingu eseme suhtes sellised õigused, mis takistavad võlgnikul oma kohustust täita (vt RKTKo 12.02.2025, 2-20-11558, p 22). Samuti on ebaõige kostja väide, et hageja on hagi muutnud. Hagi alus (müügilepingu alusel auto omandi üle andmata jätmine ja sellest tekkinud kahju) ning ese (nõutav rahasumma) on menetluses jäänud samaks, seega ei ole hagi muudetud (TsMS § 376 lg 4 p 1). Hageja materiaalõiguslike seisukohtade muutmine või täiendamine menetluse kestel ei tähenda, et hageja esitas uue nõude, mis võiks olla aegunud. Kuna hageja ei ole menetlusse esitanud uut nõuet, ei ole ka viivisearvestus vale (vt RKTKo 12.02.2025, 2-20-11558, p 26).
45.Ringkonnakohus ei nõustu kostjaga, et hageja nõue on aegunud. Tulenevalt TsÜS § 146 lg-st 1 on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat. Aegumistähtaeg algab TsÜS § 147 lg 1 järgi nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Nõue muutub TsÜS § 147 lg 2 järgi sissenõutavaks alates hetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda kohustuse täitmist. Hagi esitati tuvastatud ja vaidlustamata asjaolusid arvestades TsÜS § 146 lg-s 1 sätestatud tähtaja jooksul. Aegumine peatub TsÜS § 160 lg 1 järgi hagi esitamisega nõude rahuldamiseks või tunnustamiseks. Kuivõrd hageja nõue, sh selle ulatus ja nõude aluseks olevad asjaolud on menetluse kestel jäänud samaks, siis ei ole hageja nõue aegunud.
2-20-11558
46.Hageja palus kostjalt VÕS § 113 lg 1 ja 2 alusel välja mõista sissenõutavaks muutunud viivis perioodi 04.01.2019–10.08.2020 eest 3071,84 eurot. Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhinõudelt 23 984,91 eurolt 10.08.2020 seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 3071,84 eurot. Kuna hageja nõue ei kuulu rahuldamisele intressikulu 234,91 euro ulatuses, tuleb sellest tulenevalt vähendada ka viivise suurust. Vastavalt viivisekalkulaatorile (https://viivisekalkulaator.ee) on viivis põhivõlalt (23 750 eurot) VÕS § 113 lg 1 teise lause alusel alates 04.01.2019 kuni 19.06.2026 kokku 16 847,78 eurot.
47.Maakohus jättis menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda. Ehkki maakohtu otsus kuulub osaliselt tühistamisele ja hagi osaliselt rahuldamisele, tuleb maakohtu menetluskulude jaotus jätta endiseks. Ringkonnakohus jätab hagi rahuldamata 234,91 euro ulatuses, seega rahuldab ringkonnakohus hagi ca 99% ulatuses. Tegemist on ringkonnakohtu hinnangul sedavõrd marginaalse erinevusega hagi tervikuna rahuldamisest, et see ei mõjuta menetluskulude jaotust. Pealegi on hagi põhieesmärk – sõiduki turuväärtuse hüvitamine – täidetud. Ringkonnakohtu ja Riigikohtu menetluskulud tuleb eeltoodust tulenevalt samuti jaotada selliselt, et need jäävad kostja kanda.
48.Kuna maakohus ei määranud vaidlustatud otsuses kindlaks menetluskulude rahalist suurust, ei tee seda TsMS § 174 lg 4 II lause järgi ka ringkonnakohus. Menetluskulude rahalise suuruse määrab TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras kindlaks maakohus pärast kohtuotsuse jõustumist. (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.