S.E kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 15.09.2025 otsuse nr 15.3-3.2/487-1 ja 08.10.2025 vaideotsuse nr 15.3-3.6/184 tühistamiseks ning Politseija Piirivalveameti kohustamiseks kaebaja elamisloa taotlust sisuliselt läbi vaatama
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 20.10.2025 määrus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Kaebaja – S.E Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet
Menetluse alus ringkonnakohtus
S.E määruskaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Võtta S.E määruskaebus Tallinna Halduskohtu 20.10.2025 määruse peale haldusasjas nr 3-25-3487 menetlusse.
2.Jätta S.E määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 20.10.2025 määrus haldusasjas nr 3-25-3487 muutmata.
Jõustunud määruse arvutivõrgus avaldamisel asendada kaebaja nimi initsiaalidega.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 4, § 235 lg-d 1 ja 3).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.S.E (Usbekistani kodanik) omas tähtajalist elamisluba õppimiseks kehtivusajaga 02.10.2020–22.06.2022 ning seejärel tähtajalist elamisluba abikaasa juurde elama asumiseks kehtivusajaga 01.06.2022–01.06.2024. Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) keeldus 09.07.2024 otsusega tähtajalise elamisloa pikendamisest.
3-25-3487
2.S.E esitas 22.09.2024 rahvusvahelise kaitse taotluse, mis loeti PPA 04.07.2025 otsusega põhjendamatuks ning lükati tagasi, tehti ettekirjutus lahkumiseks Usbekistani Vabariiki vabatahtliku täitmistähtajaga 14 päeva ning kohaldati sissesõidukeeldu Eesti Vabariiki ja Schengeni viisaruumi kaheks aastaks. Kaebaja esitas otsuse peale Tallinna Halduskohtule kaebuse (haldusasi nr 3-25-2538). Halduskohtu 22.10.2025 otsusega jäeti S.E kaebus PPA 04.07.2025 otsuse peale rahuldamata, kuid halduskohus peatas PPA otsuse täitmise esialgse õiguskaitse korras kuni kohtulahendi jõustumiseni. Haldusasi on tänaseks Tallinna Ringkonnakohtu menetluses.
3.S.E esitas 22.10.2024 PPA-le taotluse (nr 1071077960) välismaalaste seaduse (VMS) § 118 p 4 ja § 181 lg 1 p 7 alusel tähtajalise elamisloa saamiseks töötamise eesmärgil. PPA 20.12.2024 otsusega nr 15.3-3.2/796-1 keelduti S.E-le tähtajalise elamisloa andmisest ning PPA 23.01.2025 otsusega nr 15.3-3.6/2 jäeti vaie rahuldamata. S.E kaebus PPA 20.12.2024 otsuse nr 15.3- 3.2/796-1 ja 23.01.2025 vaideotsuse nr 15.3- 3.6/2 peale on tänaseks Tallinna Ringkonnakohtu menetluses (haldusasi nr 3-25-268).
4.S.E esitas 24.07.2025 PPA-le tähtajalise elamisloa taotluse VMS § 181 lg 1 p 7 alusel töötamiseks. PPA 15.09.2025 otsusega nr 15.3-3.2/487-1 jäeti taotlus haldusmenetluse seaduse (HMS) § 43 lg 1 p 3 alusel läbi vaatamata, kuna taotlejal puudub välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS – siin ja edaspidi viide 01.07.2006 jõustunud välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seadusele (RT I 2006, 2, 3), mis tunnistati 12.06.2026 jõustunud välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (RT I, 03.06.2026, 1) § 130 kohaselt alates samast kuupäevast kehtetuks, kuid mida kohaldatakse § 108 kohaselt varem esitatud taotluste ja avalduste läbivaatamisele) § 251 lg-st 5 tulenevalt taotluse esitamise õigus. PPA 08.10.2025 vaideotsusega nr 15.3-3.6/184 jäeti S.E vaie 15.09.2025 otsuse peale rahuldamata.
5.S.E esitas 16.10.2025 Tallinna Halduskohtule kaebuse PPA 15.09.2025 otsuse nr 15.3-3.2/487-1 ja 08.10.2025 vaideotsuse nr 15.3-3.6/184 tühistamiseks ning PPA kohustamiseks kaebaja elamisloa taotlust sisuliselt läbi vaatama (haldusasi nr 3-25-3487). Ühtlasi palub kaebaja esialgse õiguskaitse korras peatada vaidlustatud otsuste täitmise ning tagada kaebajale Eestis viibimise õigus kuni haldusasja lõpliku lahendamiseni.
6.Tallinna Halduskohus tagastas 20.10.2025 määrusega kaebuse HKMS § 121 lg 2 p 2 1 alusel. Kuivõrd VRKS § 251 lg 5 kohaselt puudub välismaalasel, kes taotleb rahvusvahelist kaitset või on vaidlustanud rahvusvahelise kaitse taotluse kohta tehtud otsuse, subjektiivne õigus taotleda tähtajalist elamisluba VMS alusel, pole kaebaja subjektiivsete õiguste riive antud juhul intensiivne ning kaebusel puuduvad eduväljavaated. Kuivõrd kaebus kuulub tagastamisele, tuleb esialgse õiguskaitse taotlus jätta rahuldamata. Kaebajale on haldusasjas nr 3-25-2538 selgitatud, et tal on hetkel rahvusvahelise kaitse taotleja staatusest tulenevalt seaduslik alus Eestis viibimiseks ning vajaduse korral saab ta taotleda esialgset õiguskaitset selles asjas, kui kohus peaks jätma kaebuse rahuldamata.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
7.Kaebaja palub 31.10.2025 määruskaebuses tühistada halduskohtu 20.10.2025 määrus ja võtta kaebus menetlusse ning peatada PPA otsuse täitmine kuni menetluse lõpliku lahendamiseni. Halduskohus on vääralt tõlgendanud VRKS § 25 1 lg-t 5. Kaebaja leiab, et rahvusvahelise kaitse taotleja staatus iseenesest ei anna automaatselt õigust elamisluba saada, aga säte ei keela taotlejal esitada taotlust mõnel muul iseseisval õiguslikul alusel, näiteks tööpakkumise alusel, vastavalt VMS § 181 lg 1 p-le 7. Seda lähenemist toetab ka PPA, kes 31.10.2024 kirjas tuvastas ja täpsustas, et samas olukorras on võimalik paralleelselt menetleda 2(4)
3-25-3487 kahte taotlust, kuna need on esitatud erinevat õiguslikel alustel (VRKS ja VMS). Kaebaja esitas PPA-le elamisloa taotluse tööpakkumise alusel ning PPA jättis selle läbi vaatamata põhjusel, et kaebajal on rahvusvahelise kaitse taotleja staatus. Halduskohus aktsepteeris seda, kontrollimata, kas PPA-l oli diskretsioon või kohustus kaaluda taotlust sõltumata VRKS § 25 1 lg-st 5. Selline lähenemine muudab sätte sisuliselt absoluutseks keeluks, kuigi seaduse tekst ja eesmärk seda ei toeta. PPA ja halduskohus pidid hindama, kas kaebaja olukorras oleks elamisloa taotluse sisuline läbivaatamine olnud proportsionaalne ja põhjendatud. Seda ei tehtud, mis rikub põhiseaduse (PS) §-i 15, PS § 17 lg-t 1, HMS §-i 4 ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikleid 41 ja 47.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Ringkonnakohus võtab HKMS § 207 lg 1 alusel määruskaebuse menetlusse. Määruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt lubatud (HKMS § 121 lg 4, § 252 lg 7), määruskaebus on tähtaegne (HKMS § 204 lg 1) ning seda on võimalik menetleda. Määruskaebuse esitamine on riigilõivuvaba (HKMS § 104 lg 1 ja riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 9).
9.Määruskaebuse rahuldamiseks ei ole alust. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu 20.10.2025 määruse põhjendustega ning HKMS § 201 lg 4 ja § 203 lg 2 alusel ei korda neid tervikuna.
10.VRKS § 251 lg 5 kohaselt rahvusvahelise kaitse taotlemine ja rahvusvahelise kaitse taotluse kohta tehtud otsuse vaidlustamine ei anna taotlejale õigust taotleda tähtajalist elamisluba välismaalaste seaduse alusel.
11.Kaebaja leiab sisuliselt, et VRKS § 251 lg 5 on deklaratiivne või selgitav norm, mis sätestab üksnes selle, et rahvusvahelise kaitse taotluse kohta tehtud otsuse vaidlustamine ei anna lisaks VMS-s sätestatud alustele iseseisvat või täiendavat alust tähtajalise elamisloa taotlemiseks VMS-s sätestatud korras, kuid ei piira selle taotlemist VMS-s sätestatud alustel. Kohus selle tõlgendusega ei nõustu. VRKS § 251 lg 5 eesmärk on vältida olukorda, kus rahvusvahelise kaitse menetlust kasutatakse paralleelselt muude sisserändealuste loomiseks või olemasoleva Eestis viibimise aluse ümberkujundamiseks ajal, mil isiku rahvusvahelise kaitse staatus ei ole veel lõplikult lahendatud. Seega ei ole tegemist üksnes deklaratiivse normiga, vaid erinormiga, mis piirab rahvusvahelise kaitse taotleja võimalust tugineda samaaegselt VMS-i regulatsioonile. PPA on vaideotsuses asjakohaselt selgitanud, et VMS § 1 lg 3 kohaselt sätestab rahvusvahelise kaitse taotlejate ja saanute Eestis ajutise viibimise, elamise ja töötamise õiguslikud alused VRKS ning kaebaja ei kuulu VMS-i reguleerimisalasse. Halduskohus leidis põhjendatult, et kaebajal puudus subjektiivne õigus taotleda tähtajalist elamisluba VMS-i alusel, mistõttu pole tema subjektiivsete õiguste riive antud juhul intensiivne ning kaebusel puuduvad eduväljavaated.
12.Ringkonnakohus selgitab, et PS § 27 kaitseb perekonnaelu, kuid sellest ei tulene välismaalasele subjektiivset õigust valida vabalt riiki, kus perekonnaelu elada soovitakse, ega õigust saada elamisluba enda eelistatud alusel. Kaebaja Eestis viibimise alus ei ole vaidlustatud otsuse tõttu lõppenud, vaid tuleneb jätkuvalt haldusasjas nr 3-25-2538 Tallinna Halduskohtu 22.10.2025 otsuse resolutsiooni p-ga 5 kohaldatud esialgse õiguskaitse abinõust. Seetõttu ei ole kaebajal tekkinud kohest kohustust Eestist lahkuda ning esialgse õiguskaitse vajadus kaebajal käesolevas menetluses puudub.
13.Eeltoodust tulenevalt jääb määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 20.10.2025 määrus muutmata.
3(4)
3-25-3487
14.Kaebaja tasus määruskaebuse esitamisel riigilõivu 20 eurot. Ringkonnakohus selgitab, et riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 9 alusel oli kaebaja määruskaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest vabastatud. HKMS § 104 lg 5 p 1 järgi tagastatakse riigilõiv enam tasutud osas, kui riigilõivu on tasutud ettenähtust rohkem. HKMS § 104 lg 8 lause 4 kohaselt võib kohus tagastamisele kuuluva riigilõivu tagastada vajaduse korral ka omal algatusel. Kuna kaebaja on riigilõivu tasumisest vabastatud, siis enammakstud riigilõiv 20 eurot tuleb HKMS § 104 lg 5 p 1 ja lg 8 alusel tagastada ning see tuleb kanda S.E arvelduskontole.
15.Kaebaja isikuandmete kaitseks tuleb HKMS § 175 lg 3 alusel määruse avaldamisel asendada tema nimi initsiaalidega.
/allkirjastatud digitaalselt/
4(4)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.