1.X on Nigeeria Liitvabariigi kodanik, saabus viimati Schengeni alale Hollandi kaudu 22.02.2026 Nigeeria kodaniku passi nr B51780945 (kehtivusajaga 17.11.2025-16.11.2035) ja Rootsi Kuningriigi ühekordse viisa nr SWE051345554 alusel, mis kehtis kuni 15.02.2026 kuni 20.05.2026 (80 päevaks).
2.Y OÜ esitas 16.04.2026 Politsei- ja Piirivalveametile (PPA) taotluse X-i lühiajalise Eestis töötamise registreerimiseks (sportlane/treener/spordikohtunik/sporditöötaja), mis jäeti PPA 21.05.2026 teatisega läbi vaatamata.
3-26-1901
3.Q OÜ esitas 01.06.2026 PPA-le taotluse X-i lühiajalise Eestis töötamise registreerimiseks (töötlev tööstus). Q OÜ esitas 22.06.2026 avalduse menetluse lõpetamiseks ning PPA 22.06.2026 teatisega lõpetati välismaalasele lühiajalise töötamise registreerimise taotluse tööandja avalduse alusel.
4.PPA tegi 16.06.2026 X-ile ettekirjutuse nr 1052297678 Eestist lahkumiseks 20 päeva jooksul, kuid mitte hiljem kui 06.07.2026 (sundtäitmisega alates 07.07.2026) ning kohaldas Schengeni sissesõidukeeldu pikkusega 2 aastat.
5.X-i esitas halduskohtule kaebuse PPA 16.06.2026 ettekirjutuse tühistamiseks või alternatiivselt sissesõidukeelu vähendamiseks. Ühtlasi esitas kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse peatada vaidlustatud lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu täitmine kuni kohtulahendi jõustumiseni käesolevas asjas.
6.Vastustaja palus jätta esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata.
7.Tallinna Halduskohus kohaldas 08.07.2026 määrusega kaebaja suhtes esialgset õiguskaitset, peatas PPA 16.06.2026 ettekirjutuse nr 1052297678 kehtivuse kaebaja suhtes kohaldatud Schengeni sissesõidukeelu osas kuni käesolevas haldusasjas tehtava kohtuotsuse või menetlust lõpetava kohtulahendi jõustumiseni. Ülejäänud osas jättis halduskohus X-i esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata. PPA 16.06.2026 ettekirjutusest nähtub, et kaebaja saabus Eestisse 23.03.2026 Rootsi Kuningriigi väljastatud ühekordse viisa nr SWE051345554 alusel, mille kehtivus lõppes 20.05.2026. Ettekirjutuse tegemise ajaks oli tööandja Q OÜ taotlus kaebaja lühiajalise töötamise registreerimiseks tööandja soovil lõpetatud, mistõttu puudus kaebajal õiguslik alus Eestis viibimiseks ja töötamiseks. Kaebaja soov jätkata Eestis jalgpallikarjääri ega võimalik majandusliku olukorra halvenemine ei õigusta talle Eestis viibimise võimaldamist ning kaebaja pidi arvestama kohustusega Eestist lahkuda. Vaidlustatud ettekirjutusega kohaldatud kaheaastane Schengeni sissesõidukeeld võib takistada kaebajal naasta Eestisse ja Schengeni alale ning põhjustada pöördumatut kahju tema professionaalsele spordikarjäärile. Kuna vastustaja ei olnud toonud välja asjaolusid, millest nähtuks sissesõidukeelu kehtivuse peatamise oluline oht avalikele huvidele, ega olnud kaebus selles osas ilmselgelt perspektiivitu, pidas kohus põhjendatuks kohaldada esialgset õiguskaitset osaliselt, peatades PPA 16.06.2026 ettekirjutusega kohaldatud Schengeni sissesõidukeelu kehtivuse kuni kohtuasja lahendava kohtulahendi jõustumiseni ning jättes ülejäänud osas esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata.
8.PPA esitas 24.07.2026 Tallinna Ringkonnakohtule määruskaebuse. Halduskohus on vastustaja seisukohalt ekslikult järeldanud, et sissesõidukeelu kehtima jäämine võib kaebaja spordikarjääri pöördumatult kahjustada ning et esineb ülekaalukas vajadus esialgse õiguskaitse kohaldamiseks. HKMS § 249 lg 1 kohaselt on esialgse õiguskaitse põhjendatud üksnes juhul, kui kohtulahendi täitmine või kaebaja õiguste kaitse võib ilma selleta osutuda oluliselt raskendatuks või võimatuks, kuid käesoleval juhul ei ole sellised eeldused täidetud. Kaebaja ei ole esitanud ühtegi tõendit selle kohta, kuidas sissesõidukeelu kehtima jäämine kahjustaks pöördumatult tema spordikarjääri või tulevikuväljavaateid. Samuti ei ole kaebaja tõendanud sidemeid Eesti või Schengeniga ega põhjendanud, miks ei oleks tal võimalik jätkata treenimist või otsida uusi klubisid väljaspool 2(4)
3-26-1901 Schengeni ala, kasutades tänapäevaseid tehnoloogilisi võimalusi. Kaebaja lühiajalise töötamise registreerimise taotlused ei olnud seotud sporditegevusega ning isegi halduskohus ei pidanud usutavaks väidet, et üksnes päritoluriiki naasmine kahjustaks kaebaja spordikarjääri. Kaebaja väited võimaliku pöördumatu kahju kohta on hüpoteetilised ega ole tõendatud. Seetõttu ei tooks sissesõidukeelu kehtivuse peatamata jätmine kaasa pöördumatuid ega raskesti kõrvaldatavaid tagajärgi ega muudaks kaebaja õiguste kohtulikku kaitset võimatuks.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
Määruskaebus tuleb võtta menetlusse.
10.Ringkonnakohus ei nõustu määruskaebuses esitatud seisukohtadega ning leiab, et halduskohus kohaldas esialgset õiguskaitset õigesti ning jäi talle HKMS § 249 alusel antud kaalutlusruumi piiridesse. Määruskaebuses ei ole esitatud selliseid õiguslikke ega faktilisi asjaolusid, mis annaksid aluse vaidlustatud määruse muutmiseks.
11.Määruskaebus lähtub sisuliselt eeldusest, et kaebaja peab juba esialgse õiguskaitse menetluses tõendama pöördumatu kahju saabumise samal määral nagu põhiasja lahendamisel. Selline käsitlus ei ole kooskõlas HKMS § 249 eesmärgiga. Esialgse õiguskaitse kohaldamise eelduseks ei ole kõigi asjaolude lõplik tõendatus, vaid nende usutav esinemine ning vajadus vältida olukorda, kus põhiasjas tehtav kohtulahend kaotaks vahepeal saabunud tagajärgede tõttu oma tegeliku toime.
12.Määruskaebuses väidetakse, et kaebaja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, kuidas sissesõidukeelu kohaldamine võiks tema sportlaskarjääri pöördumatult kahjustada. Halduskohtu määruse õiguspärasust tuleb hinnata nende asjaolude ja tõendite põhjal, mis olid kohtule teada määruse tegemise ajal. Pärast halduskohtu 08.07.2026 määruse tegemist, 14.07.2026 kohtule saadetud ning 15.07.2026 kohtusse edastatud täiendavad materjalid ei saa mõjutada hinnangut vaidlustatud määruse õiguspärasusele. Samas ei tähenda nende hilisem esitamine, et halduskohtul puudus määruse tegemise ajal alus lugeda kaebaja väiteid usutavaks. Kaebuses oli selgelt välja toodud, et kaebaja saabus Eestisse eesmärgiga jätkata oma jalgpallurikarjääri, et tema hinnangul oli tal poolelioleva lühiajalise töötamise registreerimise menetluse tõttu õigus Eestis viibida ning et kaheaastane Schengeni sissesõidukeeld võib enne põhivaidluse lahendamist välistada tema võimaluse jätkata sportlikku tegevust Eestis ja mujal Schengeni alal. Halduskohus tugines nendele asjaoludele ega väljunud nende hindamisel esialgse õiguskaitse menetlusele omasest piiratud kontrolli raamistikust.
13.Määruskaebuses lähtutakse eeldusest, et professionaalse sportlase areng on võimalik samaväärselt jätkata väljaspool Schengeni ala ning et kaheaastane sissesõidukeeld ei avalda sellele olulist mõju. Selline seisukoht ei ole veenev ega arvesta professionaalse spordi eripära ega käesoleva asja konkreetseid asjaolusid. Professionaalse sportlase karjäär sõltub vahetust osalemisest treeningprotsessis, võistlustel, kontrollmängudel, katsetel ning igapäevasest koostööst treenerite ja klubiga. Eelkõige noore sportlase puhul on tegemist ajaliselt piiratud arenguperioodiga, mille jooksul omandatud kogemus, mängupraktika ja võimalus osaleda kõrgetasemelises võistlussüsteemis mõjutavad otseselt tema edasist professionaalset arengut. Kaheaastane kõrvalejäämine sellisest arengukeskkonnast ei ole võrreldav tavapärase ajutise piiranguga, vaid võib oluliselt vähendada sportlase konkurentsivõimet ning võimalusi sõlmida professionaalne leping või jätkata karjääri kõrgemal tasemel. Selline hinnang on põhjendatud 3(4)
3-26-1901 ka kaebaja vanust arvestades (kaebaja oli ettekirjutuse tegemise ajal 20-aastane). Selles vanuses toimub professionaalses jalgpallis tavapäraselt üleminek noortespordist täiskasvanute tasemele ning kujunevad sportlase edasised karjäärivõimalused. Kaheaastane kõrvalejäämine Euroopa klubijalgpalli süsteemist võib seetõttu oluliselt mõjutada sportlase edasisi võimalusi ning sellist ajakaotust ei ole hilisema kohtulahendiga võimalik tagasi pöörata. See asjaolu toetab halduskohtu järeldust, et võimalik kahju ei ole pelgalt teoreetiline.
14.Veenev pole määruskaebuses esitatud väide, et kaebaja võib treenida väljaspool Schengeni ala ning otsida klubisid tänapäevaste tehnoloogiliste lahenduste abil. Professionaalne jalgpall ei piirdu individuaalse füüsilise ettevalmistusega ega elektroonilise suhtlusega võimalike tööandjatega. Professionaalse sportlase areng eeldab pidevat osalemist meeskondlikus treeningprotsessis, võistluspraktikat, treenerite igapäevast juhendamist ning võimalust osaleda katsetel ja ametlikes mängudes. Määruskaebuses ei ole selgitatud, kuidas oleks neid tegevusi võimalik samaväärselt asendada väljaspool spordikeskkonda, kuhu kaebaja soovis siseneda.
15.Samuti ei saa nõustuda määruskaebuse seisukohaga, et kuna kaebaja suhtes esitatud lühiajalise töötamise registreerimise taotlused ei olnud seotud sporditegevusega, puudub seos sissesõidukeelu ja sportlaskarjääri vahel. Selline järeldus ei tulene esitatud asjaoludest. Esialgse õiguskaitse kohaldamisel ei hinnata üksnes vaidlustatud haldusakti otsest mõju, vaid ka selle tegelikke tagajärgi kaebaja õigustele ja õigustatud huvidele. Käesolevas asjas ei ole vaidluse all see, kas kaebajal oli juba olemas professionaalne mängijaleping Eestis, vaid see, kas kahe aasta pikkune Schengeni sissesõidukeeld võib välistada tema võimaluse jätkata oma sportlikku arengut Euroopa jalgpallis enne, kui kohus jõuab põhivaidluses lõpliku lahendini.
16.Kaheaastase Schengeni sissesõidukeelu kohene jõustumine võib enne põhivaidluse lahendamist oluliselt kitsendada kaebaja võimalusi jätkata professionaalset sportlaskarjääri ning põhjustada tagajärgi, mida hilisema kohtulahendiga ei ole võimalik täielikult heastada.
17.Määruskaebuses ei ole sisuliselt käsitletud ka proportsionaalsuse põhimõtet. Halduskohus kohaldas võimalikest abinõudest kõige vähem intensiivset meedet. Kohus ei peatanud lahkumisettekirjutuse kehtivust, ei andnud kaebajale uut viibimisõigust ega töötamise õigust, vaid peatas üksnes sissesõidukeelu kehtivuse põhivaidluse ajaks. Määruskaebuses ei selgitata, miks selline piiratud ulatusega ajutine meede kahjustaks konkreetsel juhul olulisel määral avalikku huvi.
18.Eeltoodut arvestades tuleb määruskaebus jätta rahuldamata ning halduskohtu määrus muutmata.
(allkirjastatud digitaalselt)
4(4)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.