X-i kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 26.02.2026 ettekirjutuse tühistamiseks ning kahju hüvitamiseks
Vaidlustatud kohtulahendid
Tallinna Halduskohtu 17.03.2025 määrus ja 10.04.2026 kohtuotsus
Menetlusosalised ja esindajad
Kaebaja – X , esindaja v.adv Margus Reiland Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Marta Gromtsev
Menetluse alus ringkonnakohtus
Kaebaja määruskaebus ja apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Võtta menetlusse Politsei- ja Piirivalveameti määruskaebus haldusasjas nr 3-25-594 tehtud Tallinna Halduskohtu 17.03.2025 määruse resolutsiooni punktile 3.
2.Jätta Politsei- ja Piirivalveameti määruskaebus rahuldamata ning haldusasjas nr 3-25-594 tehtud Tallinna Halduskohtu 17.03.2025 määruse resolutsiooni punkt 3 muutmata.
Võtta menetlusse Politsei- ja Piirivalveameti apellatsioonkaebus haldusasjas nr 3-25-594 tehtud Tallinna Halduskohtu 10.04.2026 otsusele.
5.Kohustada kaebajat vastama kirjalikult apellatsioonkaebusele hiljemalt 02.11.2026.
6.Asendada määruse avaldamise korral kaebaja nimi tähemärgiga.
3-25-594
SELGITUSED
Määruse resolutsiooni punkti 3 (täiendava esialgse õiguskaitse kohaldamisest keeldumine) vaidlustamiseks võib menetlusosaline esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates. Muus osas ei ole määrus edasikaevatav (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 252 lg 7, § 235 lg 1).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Kaebaja on Venemaa Föderatsiooni (VF) kodanik, kellel oli Eestis töötamiseks antud elamisluba kehtivusajaga 09.05.2019–01.04.2024. Ta esitas 03.11.2023 Politsei- ja Piirivalveametile (PPA) tähtajalise elamisloa taotluse püsivalt Eestisse elama asumiseks.
2.PPA tegi 10.02.2025 otsuse nr 15.3-3.2/55-1 (PPA 10.02.2025. a otsus), millega keeldus kaebajale tähtajalise elamisloa andmisest välismaalaste seaduse (VMS) § 124 lg 2 punkti 3 alusel. Tuginedes eelkõige Kaitsepolitseiameti hinnangule, leidis PPA kokkuvõttes, et oma infotehnoloogia-alaste eriteadmiste ja selle valdkonna professionaalse kogemuse ja karjääri tõttu võib kaebaja olla huviväärne VF-i eriteenistustele, kes võivad kaebaja Eestis elamise korral anda talle Eesti julgeoleku kahjustamisele suunatud ülesandeid.
3.PPA tegi kaebajale 26.02.2025 ettekirjutuse Eestist lahkumiseks nr 1052286276 (vaidlustatud lahkumisettekirjutus), kohustades kaebajat lahkuma Eestist 7 päeva jooksul ning kohaldades talle kolmeks aastaks sissesõidukeelu Schengeni alale. Lahkumisettekirjutuses tuuakse esile, et seoses elamisloa andmisest keeldumisega pidi kaebaja Eestist lahkuma 10.02.2025, ent ta jäi ebaseaduslikult Eestisse ning püüdis 25.02.2025 lahkuda Tallinna lennujaamast väljuva lennukiga Istanbuli.
4.Kaebaja esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, taotledes vaidlustatud lahkumisettekirjutuse tühistamist sissesõidukeelu kohaldamist puudutavas osas ning PPA 10.02.2025 otsuse õigusvastasuse tuvastamist ja kahju hüvitamist. Kaebus sisaldas esialgse õiguskaitse (EÕK) taotlust, millega kaebaja taotles sissesõidukeelu kehtivuse peatamist. Kaebaja märkis, et vajab esialgset õiguskaitset selleks, et ta saaks jätkata töötamist Maltal ning, et Malta on teinud eelotsuse kaebajale elamisloa andmise kohta. Kaebaja osutas ka sellele, et tema ebaseaduslik viibimine Eestis oli tingitud sellest, et PPA menetles tema elamisloa taotlust peaaegu 16 kuud, samas on kaebaja elanud Eestis 5 aastat õiguskuulekalt. Kaebaja arvas seejuures, et elamisloa andmisest keeldumise otsuse vaidlustamise tähtaja jooksul on tal õigus Eestis viibida ning seetõttu ostiski ta lennupiletid alles 25.02.2025 lennule. Samuti leidis kaebaja, et olles eelnevalt enam kui 5 aastat Eestis elanud, ei oleks tal praktiliselt olnud võimalik 10.02.2025 päevapealt Eestist lahkuda.
5.Tallinna Halduskohus tegi 17.03.2025 määruse, mille resolutsiooni punktiga 3 rahuldas kaebaja EÕK taotluse ning peatas vaidlustatud lahkumisettekirjutuse kehtivuse sissesõidukeelu kohaldamist puudutavas osas. Halduskohus leidis, et kuigi kaebaja EÕK vajadus ei ole väga kaalukas, ei saa seda välistada ning EÕK kohaldamist õigustab see, et kaebuse eduväljavaated on head ja Malta on kaebajale andnud esialgse nõusoleku elamisloa andmiseks. Halduskohus leidis, et kaebaja ei pidanud hakkama korraldama oma Eestist lahkumist kohe, kui PPA teatas talle 21.11.2024 elamisloa andmisest keeldumise aluse esinemisest ja andis kaebajale võimaluse teostada ärakuulamisõigust. Kuna PPA menetles kaebaja elamisloa taotlust nii, et kaebajale ei jäänud aega Eestist lahtumise korraldamiseks seadusliku viibimisõiguse ajal, siis ei saa välistada, et PPA tegevus ei olnud proportsionaalne. Samuti leidis halduskohus, et puudub ülekaalukas avalik huvi, mis räägiks esialgse 2(6)
3-25-594 õiguskaitse kohaldamise vastu, kuna ei nähtu, et ainuüksi kaebaja Schengeni viisaruumis viibimine võiks tuua kaasa avaliku korra rikkumise või julgeolekuohu.
6.PPA esitas 21.03.2025 Tallinna Ringkonnakohtule määrusekaebuse, paludes tühistada halduskohtu 17.03.2025 määruse resolutsiooni punkti 3 ning teha uus määrus, millega jätta kaebaja EÕK taotlus rahuldamata. PPA leidis, et üksnes kaebaja soov Maltal töötada ei õigusta EÕK ning lisaks nähtub Malta ametivõimudelt 19.03.2025 saadud vastusest, et kaebaja elamisloa taotluse menetlus lõpetati seal juba 04.03.2025. Teiseks leidis PPA, et kaebaja pidi igal juhul arvestama võimalusega, et varasema elamisloa kehtivuse lõppemisel ei pruugi PPA seda pikendada või uut tähtajalist elamisluba anda. Tal oli aega vähemalt 2,5 kuud, et valmistuda võimalikuks riigist lahkumiseks. PPA märkis ka, et kaebuse eduväljavaateid ei saa pidada heaks, kuna lahkumisettekirjutuse tegemine riigis ebaseaduslikult viibivale välismaalasele on väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS § 7 lõige 1) tulenev kohustus.
7.Kaebaja esitas 27.03.2025 seisukoha, paludes jätta määruskaebus rahuldamata. Ta märkis, et vajab EÕK-d, et ta saaks taastada normaalse töösuhte, luua uue püsiva elukoha ja taastada stabiilse ja püsiva sissetuleku teenimise. EÕK tühistamise korral muutub Malta tööandjaga sõlmitud tingimuslik tööleping kehtetuks, kaebaja kaotab töö ja talle tekkiv kahju järjest suureneb. Kaebaja ei olnud teadlik sellest, et tema tööandja otsustas tema Maltal esitatud elamis- ja tööloa menetlusest tagasi võtta. Kaebaja esitas HKMS § 251 lg 1 p 2 alusel täiendava taotluse keelata vastustajal mistahes haldusaktide andmise ja toimingute tegemise (sh infosüsteemidesse vastavate märgete, kommentaaride jms sisestamise), mis võivad otseselt või kaudselt mõjutada kaebaja võimalust siseneda Schengeni alasse ning seal elada ja töötada. Kaebaja leiab, et PPA-l ei ole õigust otsustada teiste Schengeni liikmesriikide eest, kuidas viimased hindavad oma julgeoleku olukorda. Kaebaja kahtlustab, et PPA ei ole Schengeni infosüsteemist kaebaja suhtes kohaldatud sissesõidukeelule viitavat märget eemaldanud. Seejuures palub kaebaja nõuda vastustajalt välja kõik kaebaja kohta Schengeni infosüsteemi sisestatud andmed, kande ja märked koos metaandmetega.
8.Tallinna Halduskohus tegi 10.04.2026 kohtuotsuse, millega rahuldas kaebuse osaliselt, tühistas vaidlustatud lahkumisettekirjutuse ning mõistis PPA-lt kaebaja kasuks välja 1315,23 euro suuruse hüvitise talle tekitatud varalise kahju ning 500 euro suuruse hüvitise mittevaralise kahju eest. Muus osas jättis halduskohus kaebuse rahuldamata ning mõistis vastustajalt kaebaja kasuks välja menetluskulu 4000 eurot. Halduskohus leidis kokkuvõttes, et asjaolusid arvestades oli kaebajale lahkumisettekirjutuse tegemine ebaproportsionaalne ja eesmärgipäratu, sest kaebaja oli asunud seadusest tulenevat lahkumiskohustust täitma, plaanides lahkuda 25.02.2025 väljuva lennuga ning kaebaja ebaseaduslik Eestis viibimine oli osaliselt tingitud tähtajalise elamisloa taotluse ebamõistlikult pikaleveninud menetlusest. Samuti leidis halduskohus, et sissesõidukeelu kohaldamisel ei teostanud PPA nõuetekohaselt kaalutlusõigust, kuna tugines kaebajast lähtuvale hüpoteetilisele ohule ega arvestanud kaebajat tema enda sõnul iseloomustavaid positiivseid asjaolusid, kaebaja kavatsust Maltal tööle asuda ega seda, et kaebaja ebaseaduslik Eestis viibimine oli osaliselt tingitud tähtajalise elamisloa pikaleveninud menetlusest ja et praktiliselt ei olnud tal võimalik kohe PPA 10.02.2025 otsuse tegemisel Eestist lahkuda.
9.PPA esitas 11.05.2026 Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada halduskohtu otsuse osas, milles halduskohus kaebuse rahuldas ja mõistis vastustajalt kaebaja kasuks välja menetluskulud ning teha uus ostus, millega jätta kaebus ka selles osas rahuldamata ning menetluskulud kaebaja kanda.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
3(6)
3-25-594
10.Ringkonnakohus lahendab esmalt PPA määruskaebuse (I), seejärel kaebaja taotluse täiendava EÕK kohaldamiseks (II) ning viimaks otsustab apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise (III). I
11.PPA määruskaebus tuleb võtta menetlusse. Selle esitamine on lubatav (HKMS § 252 lg 7), see on esitatud tähtaegselt (HKMS § 204 lg 1) ning on nõuetekohane.
12.PPA määruskaebus jääb rahuldamata. Kaebaja esialgse õiguskaitse vajadust ei saa eitada. Kaebaja taotleb kaebusega muu hulgas tema suhtes kohaldatud sissesõidukeelu tühistamist. Sissesõidukeeld avaldab kaebaja õigustele vahetut mõju kogu selle kehtivusaja jooksul, st selle kehtivusajal ei ole tal üldjuhul võimalik saada seaduslikku alust sisenemiseks kogu Schengeni alale. Kohtumenetluse eeldatavat kestust arvesse võttes on tõenäoline, et vähemalt valdav osa selle keelu kehtivusajast möödub enne kohtuotsuse jõustumist. Kaebuse eesmärki silmas pidades oleks kaebaja jaoks tegemist põhimõtteliselt pöördumatu tagajärjega. Teisalt tuleb väljakujunenud kohtupraktika kohaselt esialgse õiguskaitse kohaldamisel vältida põhivaidluse ette ära lahendamist, eelkõige sellise olukorra loomist, mille tagasi pööramine kaebuse hilisema võimaliku rahuldamata jätmise korral oleks ebamõistlikult keeruline. Sissesõidukeelu kehtivuse peatamise kontekstis taandub esialgse õiguskaitse kohaldamine kokkuvõttes selle poolt ja selle vastu rääkivate huvide kaalumisele ning kaebuse eduväljavaadete hindamisele. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga, et avalik huvi vältida kaebaja sisenemist Schengeni alale ei ole asjaoludest nähtuvalt sedavõrd kaalukas, et kaaluks üles kaebaja esialgse õiguskaitse vajaduse olukorras, kus kaebuse eduväljavaateid saab pidada pigem headeks. Sissesõidukeelu kohaldamise aluseks oli esiteks asjaolu, et kaebaja viibis Eestis ebaseaduslikult ning teiseks hinnang, et oma tausta ja profiili tõttu on kaebaja Eestis viibimine ebasoovitav. Selles, et kaebaja ebaseaduslikult Eestis viibis, ei ole iseenesest vaidlust. Samas ei ole vaidlust ka selles, et ebaseaduslikuks muutus kaebaja Eestis viibimine pärast seda, kui PPA keeldus 10.02.2025 otsusega talle uue tähtajalise elamisloa väljastamisest. Kaebaja peeti kinni 25.02.2025 ehk umbes kaks nädalat pärast PPA 10.02.2025 otsuse tegemist ja seejuures oli ta kinnipidamise ajal saabunud lennujaama, et Eestist lahkuda. Varem viibis kaebaja Eestis tähtajalise elamisloa alusel seaduslikult ning käitus õiguskuulekalt. Kuigi kaebajale keelduti uue tähtajalise elamisloa andmisest riigi julgeolekuga seotud kaalutlustel, ei saa tema kohta teada olevate andmete ja nendele tugineva mõistliku ohuhinnangu pinnalt järeldada, et tema Schengeni alale sisenemisega kaasneks selline tõsine ja reaalne julgeolekuoht, mille neutraliseerimiseks oleks avalikes huvides vajalik sissesõidukeelu kehtimine sõltumata selle vaidlustamisest pigem heade eduväljavaadetega kaebusega. Halduskohus on vaidlustatud määruses põhjendanud, miks ta pidas kaebuse eduväljavaateid heaks. Hilisem areng menetluses pigem kinnitab halduskohtu seisukoha õigsust. Halduskohus rahuldas kaebuse sissesõidukeelu kohaldamist puudutavas osas ning ka PPA määruskaebuses ja apellatsioonkaebuses esitatud argumente ei saa pidada sedavõrd tugevateks, et need lubaksid kaebuse eduväljavaadetele anda menetluses praeguses etapis teistsuguse hinnangu. Vastupidi, vastustaja argumendid pigem ei sea tõsiselt kahtluse alla halduskohtu lõppjäreldust, et pidades silmas kaebaja Eestisse ebaseadusliku jäämise asjaolusid ning tema suhtes n-ö illegaalimenetluse alustamist olukorras, kus ta oli sisuliselt lahkumiskohustust täitma asunud, ei olnud sissesõidukeelu kohaldamine tingimata vajalik. Esmapilgul näib põhjendatud ka halduskohtu järeldus, et vastustaja ei võtnud sissesõidukeelu kohaldamise üle otsustamisel nõuetekohaselt arvesse kõiki olulisi asjaolusid, mistõttu näib kaebus piisavalt põhjendatud selleks, et esialgse õiguskaitse üle otsustamisel hinnata vastustaja apellatsioonikaebuse eduväljavaateid kasinamaks kaebuse rahuldamist puudutavas osas halduskohtu otsuse jõusse jäämise võimalusest. Neil asjaoludel ei ole EÕK tühistamiseks alust. 4(6)
3-25-594 II
13.Kaebaja 27.03.2025 ja 07.04.2025 avaldustes sõnastatud taotlust keelata PPA-l mistahes haldusaktide andmine või toimingute tegemine, mis võiksid otseselt või kaudselt takistada kaebajal Schengeni alale siseneda või seal liikuda, tuleb käsitada täiendava esialgse õiguskaitse taotlusena. See taotlus ei ole põhjendatud. Esialgse õigusekaitsega tuleb tagada kaebaja õiguste vähim vajalik kaitse ning siinsel juhul on see tagatud sissesõidukeelu kehtivuse peatamisega. Sellest keelust tuleneb iseenesest PPA-le keeld avaldada asjaomastes andmekogudes andmeid selle kohta, et kaebaja suhtes kehtib sissesõidukeeld. Kaebaja pelk kahtlus, et PPA võib olla kusagil siiski avaldanud teavet kaebaja suhtes sissesõidukeelu kohaldamise kohta, ei ole piisav, et asuda selle kohta nõudma PPA-lt täiendavaid andmeid või asuda esialgse õigusekaitse korras sellekohaseid toiminguid täiendavalt keelama. Juhul kui PPA esialgse õiguskaitse määrusest tulenevat keeldu rikub, on võimalik määrata selle eest trahv, samuti sellise tegevusega kaebajale kahju põhjustamise korral kaebajal õigus nõuda kahju hüvitamist. Kaebaja hilisematest avaldustest ilmnev asjaolu, et ta on saanud Prantsusmaale sisenemiseks viisa, kinnitab siiski, et PPA ei ole EÕK määrusest tulenevaid kohustusi rikkunud. III
14.Vastustaja apellatsioonkaebus tuleb HKMS § 187 lg 1 alusel võtta menetlusse. Vastustajal on apellatsioonkaebuse esitamise õigus (HKMS § 180). Apellatsioonkaebus on tähtaegne (HKMS § 181) ja vastab vajalikul määral seaduse nõuetele. Samuti ei esine HKMS § 187 lõikes 3 sätestatud apellatsioonkaebuse tagastamise aluseid.
15.HKMS § 188 lg 1 p 1 alusel kohustab ringkonnakohus kaebajat kui apellatsioonimenetluse vastaspoolt vastama apellatsioonkaebusele. Vastus apellatsioonkaebusele peab vastama halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) §-des 50, 52–54 ja 189 sätestatud nõuetele. Kui kaebaja soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda vastuses märkima. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 189 lg 1 p 5). Vastustaja on apellatsioonkaebuses avaldanud, et nõustub asja läbi vaatamisega kirjalikus menetluses.
16.Advokaadil ja haldusorganil tuleb HKMS § 53 kohaselt esitada menetlusdokumendid ringkonnakohtule avaliku e-toimiku infosüsteemi kaudu (www.e-toimik.ee, tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 336 lg 6) või mõjuval põhjusel elektrooniliselt aadressil [email protected] (TsMS § 336 lg 5). Samuti tuleb advokaadil ja haldusorganil saata kohtule edastatav avaldus ja selle lisad vahetult teiste menetlusosaliste advokaatidele ja menetluses osalevatele haldusorganitele, teavitades sellest kohut (HKMS § 53 lg 2). HKMS § 52 lg 6 ja TsMS § 334 lg 2 kohaselt esitavad ka teised menetlusosalised võimaluse korral menetlusdokumendid kohtule elektrooniliselt.
17.Apellatsioonimenetluse edasise käigu kohta selgitab ringkonnakohus järgmist. Tegemist ei ole kohtuasjaga, mis tuleks seadusest tulenevalt lahendada eelisjärjekorras. Seetõttu vaatab ringkonnakohus siinse asja läbi üldises (s.o apellatsioonkaebuste sissetulemise) järjekorras mõistliku aja jooksul (HKMS § 126). Menetluse kestust mõjutab Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi suur töökoormus ehk lahendamist ootavate kohtuasjade hulk. Seepärast ei ole praegusel ajal haldusasjades üldjuhul võimalik jõuda kohtuotsuseni enne ligikaudu 2 aasta möödumist apellatsioonkaebuse esitamisest arvates. Asja läbivaatamise eeldatav kiirus ei sõltu seejuures menetlusvormist. Võimaluse korral, eelkõige kui kohtu töökoormus peaks vähenema, lahendatakse asi varem. Edasiste menetlustoimingute tähtajad ja menetluse vormi (kohtuistung, kirjalik menetlus, lihtmenetlus) teeb ringkonnakohus teatavaks vähemalt 2–3 kuud enne asja sisuliselt lahendama asumist, andes ka piisavalt aega võimalike täienduste esitamiseks. 5(6)
3-25-594
(allkirjastatud digitaalselt)
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.