X-i kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 26. juuni 2026. a tähtajalise elamisloa pikendamisest keeldumise otsuse nr 15.3-3.2/218-1 ja 29. juuni 2026. a ettekirjutuse Eestist lahkumiseks nr 1052297982 tühistamiseks ning tähtajalise elamisloa pikendamise taotluse uueks läbivaatamiseks kohustamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 30. juuli 2026. a määrus
Menetlusosalised
Kaebajad – X Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Ragne Õunap
Menetluse alus ringkonnakohtus
X-i määruskaebus
Menetlustoiming
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Võtta menetlusse X-i määruskaebus Tallinna Halduskohtu 30. juuli 2026. a määruse haldusasjas nr 3-26-1989 resolutsiooni punkti 1 peale.
Rahuldada X-i määruskaebus.
Tühistada Tallinna Halduskohtu 30. juuli 2026. a määruse haldusasjas nr 3-261989 resolutsiooni punkt 1. Teha esialgset õiguskaitset puudutavas osas asjas uus määrus, millega rahuldada X-i esialgse õiguskaitse taotlus osaliselt.
Peatada Politsei- ja Piirivalveameti 29. juuni 2026. a ettekirjutusega Eestist lahkumiseks nr 1052297982 kohaldatud Schengeni sissesõidukeelu kehtivus kuni haldusasja nr 3-26-1989 menetlust lõpetava kohtulahendi jõustumiseni.
Jõustunud määruse avaldamisel asendada kaebaja nimi ja sünniaeg tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse peale ei saa edasi kaevata (HKMS § 252 lg 7).
1.X (sünd. XX.XX.XXXX) on Türgi Vabariigi kodanik, kes on omanud Eestis tähtajalisi elamislubasid õppimiseks (10.11.2017–30.06.2019, pikendatud kuni 31.01.2020) ja püsivalt
3-26-1989 Eestisse elama asumiseks (09.03.2020–09.03.2025, pikendatud kuni 18.10.2025). X esitas Politsei- ja Piirivalveametile (PPA) 09.12.2025 taotluse pikendada temale antud tähtajalist elamisluba püsivalt Eestisse elama asumiseks.
2.PPA keeldus 26.06.2026 otsusega nr 15.3-3.2/218-1 tähtajalise elamisloa pikendamisest välismaalaste seaduse (VMS) § 123 p-de 2 ja 3 alusel. PPA tuvastas, et X ei ole temale perioodiks 18.10.2024–18.10.2025 väljastatud elamisloa alusel tegelikkuses Eestis püsivalt elanud, vaid viibis Eestis kokku üksnes 59 päeva (sh viibis 16.12.2024–22.11.2025 väljaspool Eestit), samuti puudus tal 2025. a veebruarist kuni detsembrini legaalne sissetulek. Kuna taotleja ei vasta VMS § 117 lg 1 p-s 2 sätestatud tingimusele, siis tuleb VMS § 123 p 2 alusel keelduda elamisloa pikendamisest. Taotleja käitumisest varasema elamisloa kehtivusajal järeldub, et elamisloa pikendamise taotlus ei ole põhjendatud ja sellest tuleb VMS § 132 p 3 alusel keelduda. Taotleja on vallaline ja tal ei ole lapsi ning ta ei ole Eestis tööga hõivatud ega töötuna arvele võetud. Taotlejal on säilinud tihedad sidemed päritoluriigiga, kus elab tema pere.
3.PPA kohustas 29.06.2026 ettekirjutusega nr 1052297982 X-i lahkuma Eestist hiljemalt 09.07.2026 ja kohaldas tema suhtes Schengeni sissesõidukeeldu üheks aastaks. X saabus Eestisse viimati 14.12.2025, kasutades Schengeni alale sisenemiseks Eesti pikaajalist (D-liiki) viisat (kehtivusega 19.10.2025–16.01.2026). VMS §-st 130 tulenevalt oli isiku Eestis viibimine tema elamisloa pikendamise taotluse menetluse ajal (s.o 09.12.2025–26.06.2026) seaduslik. Alates PPA 26.06.2026 otsuse teatavaks tegemisest viibib X ebaseaduslikult Eestis ja Schengeni alal, mistõttu tuleb temale väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 7 lg 1 alusel koostada lahkumisettekirjutus. VSS § 7 4 lg-st 3 juhindudes tuleb isiku suhtes kohaldada sissesõidukeeldu Schengeni alale üheks aastaks. PPA võtab arvesse, et isik riskis teadlikult sellega, et tähtajalise elamisloa pikendamisest keeldumise korral viibiks ta Eestis ja Schengeni alal ebaseaduslikult. PPA oli isikut 23.04.2026 teavitanud tähtajalise elamisloa taotluse pikendamisest keeldumise algatamisest. Isik ei ole abielus ja tal ei ole lapsi, samuti ei ole ta Eestis töötamisega hõivatud ega töötuna registreeritud. Isiku pere elab Türgis ja tal on päritoluriigiga tihedad sidemed. Isiku Eestis viibimine ei ole hädavajalik. PPA võtab samas arvesse, et isikul on sidemed Eesti kodanikust partneriga.
4.X esitas Tallinna Halduskohtule 02.07.2026 kaebuse, mis on võetud menetlusse nõuetega tühistada PPA 26.06.2026 tähtajalise elamisloa pikendamisest keeldumise otsus nr 15.3-3.2/218-1 ja 29.06.2026 ettekirjutus Eestist lahkumiseks nr 1052297982 ning kohustada PPA-d vaatama kaebaja 09.12.2025 tähtajalise elamisloa pikendamise taotlus uuesti läbi. Kaebaja palus esialgse õiguskaitse korras peatada lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu täitmine kuni haldusasjas lõpplahendi jõustumiseni. Esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmine kahjustaks kaebaja era- ja perekonnaelu, sest ta ei saaks viibida koos oma elukaaslase ja tema lapsega ega formaliseerida suhet elukaaslasega ja esitada sellel alusel uut elamisloa taotlust.
5.Tallinna Halduskohus kohaldas 06.07.2026 määrusega HKMS § 252 lg 4 alusel ajutist õiguskaitset ning peatas PPA 29.06.2026 ettekirjutuse nr 1052297982 kehtivuse 30 päevaks.
X lahkus Eestist 08.07.2026 Türgisse.
7.PPA palus 22.07.2026 seisukohas jätta esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata. VMS-i tähenduses perekonna moodustavad abikaasad ja nende alaealised lapsed, kuid kaebajal ei ole Eestis abikaasat ega alaealisi lapsi. Esialgset õiguskaitset ei ole põhjust kohaldada selleks, et kaebaja saaks suhet formaliseerida (st sõlmida abielu või kooselulepingut). Esialgse õiguskaitse mõte ei ole luua kaebajale võimalusi saada uusi õigusi, vaid kaitsta tema 2(6)
3-26-1989 olemasolevaid õigusi. Elamisloa taotlust on võimalik esitada ka Eesti välisesindusele. Kuna kaebaja lahkus Eestist ja Schengeni alalt 08.07.2026, siis on lahkumisettekirjutus täidetud. Vastustaja hinnangul ei ole kaebusel suuri eduväljavaateid.
8.Tallinna Halduskohus jättis 30.07.2026 määruse resolutsiooni p-ga 1 kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse alates 06.08.2026 rahuldamata. Taotluse algseks eesmärgiks oli hoida ära kaebaja Eestist ja Schengeni alalt väljasaatmine ning sissesõidukeelu kohaldamine. Praeguseks on kaebaja lahkumiskohustuse täitnud (08.07.2026) ja seega puudub tal vastavas osas esialgse õiguskaitse vajadus. Kuna kehtiv sissesõidukeeld on viisa andmisest keeldumise aluseks, siis ei saa sissesõidukeelu osas kaebaja esialgse õiguskaitse vajadust välistada. Esialgse õiguskaitse kohaldamise jätkamine ei ole kaebuse väheste eduväljavaadete tõttu siiski põhjendatud. Kuna kaebaja viibis Eestis alates 26.06.2026 ebaseaduslikult, oli PPA seadusest tulenevalt kohustatud tegema lahkumisettekirjutuse ja üldjuhul kohaldama ka sissesõidukeeldu kolmeks aastaks (vt VSS § 74 lg 1), kui ei esine erandlikke asjaolusid, mille tõttu tuleks sissesõidukeeldu lühendada või jätta see kohaldamata (vt VSS § 7 4 lg-d 3 ja 4; Tallinna Ringkonnakohtu 06.06.2024 otsus nr 3-23-1778). Vastustajal tuleb siiski igal üksikjuhtumil eraldi kaaluda, kas sissesõidukeeldu kohaldada ja millise pikkusega sissesõidukeeld on asjaolusid arvestades proportsionaalne. Kaebaja on kinnitanud soovi vaidlustada mh PPA 26.06.2026 otsust, kuid ei ole esitanud sellele sisulisi vastuväiteid. PPA keeldus püsivalt Eestisse elama asumiseks antud tähtajalise elamisloa pikendamisest, sest kaebaja tegelik elukoht ei olnud Eestis (vt VMS § 117 lg 1 p 3). Kaebaja ei ole PPA otsuses kajastatud fakte kahtluse alla seadnud. VMS § 123 p-d 2 ja 3 ning § 131 lg 1 ei jätnud PPA-le kaalutlusõigust ning seaduse eesmärk ei ole anda elamisluba välismaalasele, kes tegelikult ei ela püsivalt Eestis. Kaebaja ei ole ära näidanud mingeid objektiivseid põhjusi, miks ta ei saanud Eestis elada. Seega on kaebus PPA 26.06.2026 otsuse peale perspektiivitu ja see viitab ka PPA 29.06.2026 ettekirjutuse peale esitatud kaebuse vähestele eduväljavaadetele. Kaebaja suhtes kohaldatud sissesõidukeelu kehtivusega seonduvalt puudub kaebajal sedavõrd kaalukas esialgse õiguskaitse vajadus, mis õigustaks väheste eduväljavaadetega kaebuse alusel esialgse õiguskaitse kohaldamist. PPA kaalus sissesõidukeelu pikkust ning arvestas seejuures kaebaja väidetega, kohaldades sissesõidukeeldu vaid üheks aastaks. Esmasel hinnangul ei nähtu ilmseid kaalumisvigu. Kaebaja kinnitusel on tal Eesti kodanikust elukaaslane, kellega elatakse koos alates 2023. a-st ja kellega kaebaja soovib sõlmida abielu või kooselulepingu. Väidetavalt seab sissesõidukeeld ohtu isikute suhte ja selle formaliseerimise plaanid. Samas elasid isikud ka ajavahemikul 16.12.2024–22.11.2025 eri riikides ja säilitasid sel ajal omavahelised suhted, kuigi kaebajal ei olnud takistust Eestis elada. See viitab, et tegemist on isikute vabalt valitud ja neile pigem harjumuspärase elukorraldusega, mistõttu ei nähu ülekaalukat esialgse õiguskaitse vajadust. Kaebaja ei ole tõendanud, et ta oli astunud samme suhte formaliseerimiseks juba enne seda, kui PPA teavitas teda kavatsusest keelduda elamisloa pikendamisest. Seega jääb esialgse õiguskaitse taotlus alates 06.08.2026 rahuldamata. Kaebajal on võimalik VSS §-s 75 ja 5. ptk-s sätestatud alustel ja korras taotleda sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamist või peatamist. Seega ei tähenda esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmine vältimatult, et kaebaja ei saa Eestisse tagasi pöörduda enne aasta möödumist.
9.X palub 05.08.2026 määruskaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu 30.07.2026 määruse resolutsiooni punkt 1 ning rahuldada tema esialgse õiguskaitse taotlus ja peatada tema suhtes kohaldatud Schengeni sissesõidukeeld kohtumenetluse ja viisataotluse menetlemise ajaks või alternatiivselt tunnistada sissesõidukeeld kehtetuks või lühendada seda 3(6)
3-26-1989 võimalikult lühikese ajani. Kaebajaga seotud konkreetseid asjaolusid arvestades (sh pikaajaline elamine, õpingud ja töötamine Eestis, eraelulised suhted, seaduskuulekas käitumine ja koostöö ametivõimudega) on tema suhtes kohaldatud sissesõidukeeld ebaproportsionaalne. Kaebaja on alati püüdnud käituda seaduslikult ja järgida sisserändereegleid. Ta ei ole esitanud valeandmeid, ennast varjanud ega vältinud lahkumiskohustuse täitmist. Elamisloa taotluse läbivaatamise ajal oli tema Eestis viibimine seaduslik ja ta on teinud menetluses PPA-ga koostööd. Kaebaja küsis pärast PPA 26.06.2026 otsuse kättesaamist, kas ta peab Eestist samal päeval lahkuma, kuid talle ei antud sellist juhist, vaid tal paluti tulla uuesti PPA-sse 29.06.2026, kus selgitati, et ta viibib Eestis ebaseaduslikult. Kaebaja nõustus vabatahtliku lahkumise tähtajaga ning lahkus Eestist ja Schengeni alalt 08.07.2026 ehk tähtaegselt. Kaebaja mõistab, et PPA-l võis olla kohustus teha talle lahkumisettekirjutus, kuid sissesõidukeeld peaks siiski olema igal üksikjuhtumil vajalik ja proportsionaalne. Kohaldatud sissesõidukeeld takistab kaebajal säilitada sotsiaalseid sidemeid, osaleda tööalastes võimalustes ja naasta ühiskonda, kus ta on aastaid õppinud, töötanud, makse maksnud ja seaduslikult elanud. PPA ei ole kaebajaga seotud asjaoludele andnud piisavat kaalu, mistõttu on sissesõidukeeld ülemäärane.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
10.Määruskaebus Tallinna Halduskohtu 30.07.2026 määruse resolutsiooni p 1 peale tuleb võtta HKMS § 207 lg 1 alusel menetlusse. Määruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt lubatud (HKMS § 252 lg 7), määruskaebus on tähtaegne (HKMS § 204 lg 1) ning vastab HKMS §-de 52−54 ja 205 nõuetele. Haldusasjas määruskaebuse esitamine on lõivuvaba (HKMS § 104 lg 1; riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 9). Ringkonnakohus ei nõua määruskaebuse lahendamiseks vastustajalt täiendavat seisukohta, vaid arvestab tema poolt varem avaldatuga. HKMS § 210 lg 1 alusel lahendab määruskaebuse üks ringkonnakohtunik.
11.Halduskohus leidis õigesti, et kaebaja esialgse õiguskaitse vajadust ei saa välistada, sest kehtiv sissesõidukeeld välistaks kaebajale viisa või elamisloa andmise (nt VMS § 65 lg 2 p 5, § 126 lg 1). Kaebaja on määruskaebusele lisanud tõendi, millest järeldub, et ta on 30.07.2026 esitanud Eesti saatkonnale Ankaras pikaajalise viisa taotluse. Kuigi kaebaja lahkus Eestist ja Schengeni viisaruumist 08.07.2026, ei ole PPA 29.06.2026 lahkumisettekirjutusega kohaldatud sissesõidukeeld veel kehtima hakanud, sest halduskohtu 06.07.2026 määrusega rakendatud ajutine õiguskaitse, millega peatati PPA 29.06.2026 ettekirjutuse kehtivus, kehtib halduskohtu 30.07.2026 määrusest tulenevalt edasi kuni 06.08.2026. Halduskohus leidis, et sissesõidukeelu kehtivuse peatamine pikemaks ajaks ei ole põhjendatud, sest esialgse õiguskaitse vajadus ei ole väga tungiv ja samas puuduvad kaebusel arvestatavad eduväljavaated. Ringkonnakohus jagab küll seisukohta, et kaebajal puudub eriliselt ülekaalukas esialgse õiguskaitse vajadus, kuid ei nõustu hinnanguga, et kaebuse eduväljavaated on sissesõidukeelu kohaldamist puudutavas osas vähesed.
12.VSS § 74 lg 1 järgi kohaldatakse lahkumisettekirjutuses üldjuhul välismaalase suhtes sissesõidukeeldu kolmeks aastaks lahkumisettekirjutuse täitmise päevast arvates. VSS § 74 lg 41 sätestab seejuures, et kui tegu ei ole Euroopa Liidu, Euroopa Majanduspiirkonna liikmesriigi ega Šveitsi Konföderatsiooni kodaniku või tema perekonnaliikmega, kohaldatakse välismaalase suhtes Schengeni sissesõidukeeldu. Siiski tuleb PPA-l igal üksikjuhtumil hinnata, kas seaduses tüüpjuhtumite puhuks ettenähtud tulemus on proportsionaalne. Kohase tulemuse saavutamiseks võib PPA-l määrata sissesõidukeelu ka lühemaks tähtajaks (VSS § 74 lg 3) või jätta selle üldse kohaldamata (VSS § 7 4 lg 4). Sissesõidukeeld ei ole karistus põhjendamatu elamisloa taotluse esitamise eest, vaid tõkend, mille eesmärk on hoida ära ebasoovitava välismaalase naasmine teatud aja jooksul (VSS § 6 4(6)
3-26-1989 lg-d 1 ja 2). PPA-l tuleb sissesõidukeelu kohaldamisel põhjendada, miks on välismaalane Eestis või mõnes Schengeni viisaruumi riigis ebasoovitav või milles seisneb tema ohtlikkus avalikule korrale või riigi julgeolekule (vt Riigikohtu 15.05.2025 otsus nr 3-23-1317, p-d 30– 37).
13.Praegusel juhul saab PPA 29.06.2026 lahkumisettekirjutusest ainsa põhjendusena, miks kaebaja võiks olla Eestis ja Schengeni viisaruumis ebasoovitav välismaalane, käsitada viidet, et kaebaja valis teadlikult võimaluse jääda Eestisse kuni tema elamisloa pikendamise taotluse rahuldamata jätmise otsuse tegemiseni, kuigi kaebajal puudus Eestis viibimiseks muu seaduslik alus ja PPA oli 23.04.2026 e-kirjaga teda teavitanud tähtajalise elamisloa andmisest keeldumise algatamisest. Ringkonnakohtu arvates ei ole selline lähenemine põhjendatud. Vaidlust ei ole, et VMS §-st 130 tulenevalt oli kaebaja tähtajalise elamisloa taotluse läbivaatamise ajal tema Eestis viibimine seaduslik. Kuigi 23.04.2026 e-kirjas selgitati kaebajale, et PPA hinnangul ei ole tema elamisloa taotlus põhjendatud ja see kavatsetakse jätta rahuldamata, ei olnud selle kirja eesmärk teavitada kaebajat vajadusest valmistuda viivitamata pärast otsuse tegemist Eestist lahkuma, vaid sellega anti kaebajale võimalus esitada kavandatavale otsusele omapoolsed vastuväited ning võimalikud lisatõendid. PPA etteheide, et kaebaja jäi kuni 26.06.2026 Eestisse ära ootama oma taotluse kohta tehtavat otsust, on selgelt otsitud juba ainuüksi põhjusel, et PPA 19.06.2026 e-kirjaga (kaebuse lisa 5) oli kaebajat teavitatud taotluse menetlemise tähtaja pikendamisest kuni 09.07.2026. Menetlustähtaja pikendamine ei tähenda, et PPA pidanuks otsuse tegemisega viivitama, kuid samas ei ole alust heita kaebajale ette seda, et ta ei lahkunud Eestist juba varem.
14.Tähtajalise elamisloa pikendamisest keeldumise tulemusel ei olnud kaebajal õigust Eestis viibida. Selle otsuse jõustamise meede on lahkumisettekirjutus. Pole arusaadav, miks ei tehtud kaebajale lahkumisettekirjutust koos tema tähtajalise elamisloa taotluse kohta tehtud otsusega ning ei määratud ühtlasi kohe tähtaega lahkumiskohustuse vabatahtlikuks täitmiseks. Kaebaja on usutavalt selgitanud, et ta ei saanud PPA-lt 26.06.2026 selget juhist edasiseks käitumiseks, vaid tal paluti üksnes ilmuda uuesti PPA-sse 29.06.2026, kus talle koostati lahkumisettekirjutus. Ettekirjutusest nähtuvalt on kaebaja Eestisse sisenenud ja Eestis viibinud seaduslikult ning ta on teinud PPA-ga koostööd, ei ole esitanud valeandmeid ega takistanud menetluse läbiviimist. Kuigi kaebajale on heidetud ette ajavahemikuks 18.10.2024–18.10.2025 väljastatud tähtajalise elamisloa mittesihipärast kasutamist (Eestis elamise asemel elas isik suurema osa ajast Türgis), ei saa sellest automaatselt järeldada, et kaebaja viibimine Eestis ja Schengeni alal on selgelt ebasoovitav ning seda tuleb sissesõidukeelu kohaldamisega tõkestada. PPA ei ole toonud välja, et kaebaja võiks ohustada Eesti või mõne teise Schengeni konventsiooni liikmesriigi avalikku korda või julgeolekut.
15.Eeltoodust tulenevalt on kaebusel sissesõidukeelu kohaldamisega seoses ringkonnakohtu hinnangul head eduväljavaated. Arvestades, et kaebaja täitis lahkumiskohustuse 08.07.2026 ja kohtumenetlus praeguses asjas (sh otsuse võimalikul vaidlustamisel kõrgema astme kohtus) ei pruugi tõenäoliselt lõppeda enne sissesõidukeelu tähtaja möödumist, tähendaks sissesõidukeelu kehtivuse esialgse õiguskaitse korras peatamine, et kaebaja saavutaks selles osas oma kaebuse eesmärgi juba enne vaidluse sisulist lahendamist. Teisalt tähendaks sissesõidukeelu kehtivuse peatamata jätmine omakorda seda, et kaebaja õigused jääksid vastavas osas tegelikult kaitseta, sest kahjulike tagajärgede hilisem heastamine ei ole eelduslikult võimalik. Kuna tuvastatud ei ole asjaolusid, millest nähtuvalt võiks kaebaja isegi lühiajaline viibimine Eestis või Schengeni viisaruumis ohustada avalikku korda või riigi julgeolekut, siis ei kahjustaks esialgse õiguskaitse kohaldamine kuigivõrd avalikku huvi. Seetõttu ei ole esialgse õiguskaitse kohaldamiseks ka vältimatult vaja, et kaebaja õiguskaitsevajadus peab olema äärmiselt tungiv, vaid piisab sellest, et kohaldatud 5(6)
3-26-1989 sissesõidukeeld raskendab kaebaja võimalusi liikuda ja säilitada oma sotsiaalseid suhteid Eestis ja mujal Schengeni alal (nt oleks kaebajal võimalik elukaaslase ja tema lapsega kohtuda üksnes Türgis või mujal väljaspool Schengeni ala). Esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmist ei saa iseenesest õigustada mh asjaolu, et kaebajal oleks VSS § 75 ja 5. peatüki alusel võimalik taotleda ka sissesõidukeelu lühendamist, kehtetuks tunnistamist või peatamist.
16.Eelneva põhjal rahuldab ringkonnakohus X-i määruskaebuse, tühistab Tallinna Halduskohtu 30.07.2026 määruse resolutsiooni punkti 1 ja teeb esialgset õiguskaitset puudutavas osas uue määruse, millega rahuldab kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse osaliselt ning peatab PPA 29.06.2026 lahkumisettekirjutusega kohaldatud Schengeni sissesõidukeelu kehtivuse kuni praeguse haldusasja menetlust lõpetava kohtulahendi jõustumiseni.
17.HKMS § 175 lg 3 ja § 179 lg 4 alusel tuleb jõustunud määruse arvutivõrgus avaldamisel asendada kaebaja nimi ja sünniaeg tähemärgiga. (allkirjastatud digitaalselt)
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.