A.J-i kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 16.01.2024 otsuse nr 15.3-3.2/34-1 tühistamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja A.J, esindajad Jelena Karžetskaja ja Sofja Pevzner-Belošitski Vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Kristiina-Marita Alliksoo
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 26.04.2024 otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
A.J-i apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta A.J-i apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 26.04.2024 otsus muutmata.
2.Jätta menetluskulud ringkonnakohtus menetlusosaliste endi kanda.
3.Kohtulahendi avalikustamisel asendada kaebaja nimi ja sünniaeg tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse hiljemalt 13.07.2026 (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab
3-24-242 menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Venemaa Föderatsiooni kodanikul A.J-il (sünd. XX.XX.XXXX Venemaa Föderatsioonis; kaebaja) oli elamisluba püsivalt Eestisse elama asumiseks ajavahemikul 27.09.2016– 26.09.2021. Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) pikendas kaebaja elamisluba erandkorras kaheks aastaks kuni 27.09.2023, et hinnata, kas ta asub pärast Venemaal õpingute lõpetamist püsivalt Eestisse elama.
2.Kaebaja esitas PPA-le 12.07.2023 taotluse pikendada tähtajalist elamisluba välismaalaste seaduse (VMS) § 118 p 9 alusel püsivalt Eestisse elama asumiseks.
3.PPA keeldus 16.01.2024 otsusega nr 15.3-3.2/34-1 VMS § 123 p-de 2 ja 3 alusel tähtajalise elamisloa pikendamisest. Kaebajal on olnud Eesti elamisload ajavahemikul 10.04.2003–27.09.2023. Kaebaja väitel õppis ta Eesti koolis kuni aastani 2011. Peamise osa oma haridusest on ta seega omandanud Venemaal. Kaebaja kogu elukorraldus on seotud Venemaaga. Ta selgitas 2021. a-l elamisloa pikendamise menetluses, et elab ja õpib Venemaal ning õpingud lõpevad 31.08.2022. Pärast seda soovis ta püsivalt Eestisse elama ja tööle asuda ning jätkata õpinguid Eestis doktoriõppes. Kuigi PPA pikendas 2021. a-l erandkorras kaebaja elamisluba, ei viibinud ta elamisloa kehtivusajal 2021. a-l Eestis üldse, 2022. a-l viibis ta Eestis 37 päeva ja 2023. a-l 23 päeva. Elamisloa taotluse menetluses hinnatakse reaalset ja faktilist Eestis elamist, mitte elukoha registreerimist. Kuna kaebaja on elanud püsivalt Venemaal, on tema püsiv elukorraldus seotud selle riigiga. Seega ei ole ta Eesti eluga kohanenud ja elamisloa pikendamisest tuleb keelduda VMS § 123 p 2 alusel. Elamisloa erandkorras kaheks aastaks pikendamisel 2021. a-l anti kaebajale võimalus asuda Eestisse püsivalt elama, kuid ta jätkas õpinguid Venemaal. PPA ei sekku kaebaja valikutesse omandada haridust soovitud riigis. Samas ei pea PPA põhjendatuks õpingute tõttu Eestist eemalviibimist ainuüksi seetõttu, et Venemaal saab kaebaja õppida tasuta, kuid Eestis oleks väidetavalt olnud hariduse omandamine tasuline. Kaebaja esitatud tõendi kohaselt lõpevad tema õpingud 01.09.2025. Seega enne 01.09.2025 ei asu ta Eestisse püsivalt elama. Eesti Vabariik ei anna elamisluba püsivalt Eestis elamiseks selleks, et inimesed leiaksid siin pelgupaiga. Rahvusvahelise õiguse põhimõtete kohaselt on riigil õigus otsustada välismaalase riiki sisenemise ja riigis viibimise üle. Välismaalasel ei ole põhiõigust elada Eestis ning kaebajal ei ole subjektiivset õigust saada elamisluba Eestis. Seega tuleb elamisloa andmisest keelduda ka VMS § 123 p 3 alusel. Esitatud andmete kohaselt on kaebaja vallaline ja tema vanemad elavad Venemaal. Seega ei rikuta tähtajalise elamisloa pikendamisest keeldumisega kaebaja põhiõigust perekonnaelule ja otsus on proportsionaalne.
4.A.J esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus tühistada PPA 16.01.2024 otsus. PPA 16.01.2024 otsus ei ole nõuetekohaselt põhjendatud ja see on ka sisult õigusvastane. Kaebajal on Eestis elukoht, kindlustus, sõbrad, suhtlusring, kolleegid ja head suhted naabritega. Kaebaja on seaduskuulekas, kohanemisvõimeline ja vastutulelik. Kaebaja tulevikuplaanid on seotud Eestiga. PPA sisustab mõistet „on Eesti eluga kohanenud“ vaid sellega, kas inimene elab Eestis püsivalt, kuid arvestada tuleks ka muid asjaolusid. Vaidlustatud haldusaktist ei nähtu, milliseid muid asjaolusid PPA arvestas. PPA ei selgitanud 2(5)
3-24-242 haldusmenetluses, et kaebaja peab esitama tõendeid või selgitusi Eesti eluga kohanemise kohta, ning ei kogunud tõendeid ka omal algatusel. PPA oleks pidanud hindama Eestist eemal viibimise põhjendatust. Kaebaja viibis teises riigis hariduse omandamise eesmärgil. Eesti vajab kõrgelt haritud inimesi. Arusaamatuks jääb, kuidas jõudis PPA järelduseni, et kaebajal puudub soov asuda Eestisse elama. Kaebaja taotluse eesmärk on elada alaliselt Eestis ja saada kõrgelt kvalifitseeritud spetsialistiks, et olla kasulik Eesti ühiskonnale. Kaebaja on täitnud kõik Eestisse püsivalt elama asumiseks seatud tingimused, sh on tal Eestis registreeritud elukoht. Seadus ei sätesta, kui kiiresti pärast elamisloa saamist peab inimene Eestisse kolima.
5.PPA palus jätta kaebus rahuldamata. Kuna kaebaja ei ole Eestis elanud 2011. a-st alates, ta ei ole Eesti eluga kohanenud ja tema tegelik elukoht ei ole Eestis, ei vasta ta tähtajalise elamisloa pikendamise tingimustele. Kaebaja märkis 20.11.2023 selgituses, et ta elas Eestis aastatel 2001–2011, seega suurema osa oma elust on ta elanud väljaspool Eestit. Pelgalt elukohakanne rahvastikuregistris ei tähenda tegelikult Eestis elamist. Lühikesed külaskäigud ei tekita Eestiga sellist sidet, mille pinnalt väita, et kaebaja on Eestis hästi kohanenud. PPA andis 13.11.2023 teatises kaebajale teada, et PPA hinnangul ei ole kaebaja Eestis hästi kohanenud. Kaebajale oli teada, et see on asjaolu, mille tõttu PPA keeldub elamisloa pikendamisest. Kaebaja ei esitanud selle kohta haldusmenetluses mingeid selgitusi ning ei ole seda teinud ka kohtumenetluses. Elamisluba antakse üksnes juhul, kui inimesel on vajadus elamisloa järele ehk tegelik soov asuda Eestisse elama. Kuna kaebaja õpib Venemaal veel ligikaudu poolteist aastat, ei ole tal praegu tegelikku soovi asuda Eestisse elama. Kaebajale on varem antud tähtajaline elamisluba sel ajal, kui ta õppis Venemaal, kuid kaebaja ei asunud selle kehtivusajal Eestisse elama.
6.Tallinna Halduskohus jättis 26.04.2024 menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
otsusega
kaebuse
rahuldamata
ja
VMS § 123 p 2 kohaselt keeldub PPA tähtajalise elamisloa andmisest, kui välismaalane ei vasta tähtajalise elamisloa andmise tingimustele, ning VMS § 123 p 3 alusel, kui tähtajalise elamisloa taotlus ei ole põhjendatud. Kooskõlas VMS § 131 lg-ga 1 kohaldatakse neid aluseid ka tähtajalise elamisloa pikendamisest keeldumise korral. PPA ei ole nõuetekohaselt välja selgitanud VMS § 123 p 2 kohaldamise eeldusi, s.o asjaolu, et kaebaja ei ole Eestis hästi kohanenud (vt VMS § 2102 lg 1 p 2). Kaebaja elas Eestis aastatel 2001–2011. Seega suurema osa oma elust on ta elanud väljaspool Eestit. Kaebaja vanust arvestades ei ole see aga määrav argument. Kaebaja selgitas haldusmenetluses, et on veetnud Eestis oma lapsepõlve ja tal ei ole mujal kodu. PPA andis kaebajale 2016. ja 2021. a-l tähtajalise elamisloa, kuid ei heitnud siis ette, et ta pole Eestis kohanenud. PPA väidab iseenesest õigesti, et inimene ei saa Eesti eluga kohaneda, kui ta siin ei ela. Samas tuleb arvestada ka muude tähtsust omavate asjaoludega peale Eestis elamise või siit eemal viibimise aja. Kaebaja on haldusmenetluses selgitanud, et tal on Eestis sõbrad, kolleegid, head suhted naabritega ning ta soovib olla kasulik Eesti ühiskonnale ja majandusele. PPA ei ole neid asjaolusid täpsemalt uurinud ja otsuse tegemisel arvestanud. Selle tulemusel on vaidlustatud haldusakt VMS § 123 p 2 kohaldamise osas oluliste põhjendamispuudustega ja seega õigusvastane. PPA keeldus elamisloa pikendamisest VMS § 123 p 3 alusel, kuna kaebajal ei ole lähiajal vaja tähtajalist elamisluba selleks, et asuda püsivalt Eestisse elama. PPA järeldas seda järgmistest asjaoludest: a) elamisloa pikendamise taotluse menetluses 2021. a-l avaldas kaebaja soovi 3(5)
3-24-242 lõpetada Venemaal õpingud magistriõppes ja jätkata seejärel õpinguid Eestis. Toona pikendati elamisluba erandkorras kaheks aastaks ning kaebajale anti võimalus asuda Eestisse püsivalt elama, kuid kaebaja ei kasutanud seda võimalust ning jätkas õpinguid Venemaal aspirantuuris; b) õpingute tõttu eemalviibimist ei saa lugeda põhjendatuks ainuüksi selle tõttu, et Venemaal saab kaebaja tasuta haridust, kuid Eestis oleks väidetavalt tulnud õpingute eest maksta; c) kuna kaebaja on elanud aastaid Venemaal, siis on tema püsiv elukorraldus seotud selle riigiga; d) kaebaja õpingud lõpevad 01.09.2025, seega ei asuks ta enne 01.09.2025 Eestisse püsivalt elama; e) Venemaa kodanikele viisa alusel Eestisse reisimise piirangute tõttu soovib kaebaja kindlustada endale igaks juhuks võimaluse reisida Eestisse. PPA põhjendused on asjakohased. Inimesele ei ole alust anda elamisluba püsivalt Eestisse elama asumiseks, kui ta soovib üksnes lühiajaliselt Eestit külastada või kui tal võib kunagi tulevikus tekkida soov asuda Eestisse elama. Tähtajalist elamisluba ei ole alust väljastada ka üksnes selleks, et lihtsustada piiriületust vms. PPA tegi piiriületuse andmete põhjal kindlaks, et 2021. a-l antud tähtajalise elamisloa kehtivuse ajal ei asunud kaebaja tegelikult Eestisse elama: 2021. a-l ei viibinud ta Eestis üldse, 2022. a-l viibis Eestis 37 päeva ja 2023. a-l 23 päeva. Seega on kaebaja Eestis viibinud lühiajaliselt. Kaebaja on PPA-le selgitanud, et alates 2016. a-st on tema püsiv elukoht olnud Venemaal ja Eestis elas ta püsivalt aastatel 2001– 2011. Eestis püsivat elamist ei tõenda see, et tal on siin elukoha registreering ja kinnisvara, kui faktilised asjaolud viitavad elamisele välisriigis. Siinse vaidluse asjaoludel pole tähtsust, mis põhjustel kaebaja Eestist eemal viibis. Kaebaja väitel soovis ta asuda Eestisse elama alles pärast 01.09.2025, kui on lõpetanud õpingud Venemaal. Seega haldusakti andmise aja seisuga oli asjakohane järeldada, et lähiajal ei kavatsenud kaebaja asuda Eestisse elama. Järelikult ei olnud eesmärgipärane anda talle tähtajalist elamisluba püsivalt Eestisse elama asumiseks. Kuna PPA tugines vaidlustatud otsuses kahele alternatiivsele keeldumise alusele, millest ühe esinemine on tuvastatud õiguspäraselt, siis ei ole haldusakti tühistamiseks alust. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
7.A.J palub apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus ning teha uus otsus, millega rahuldada tema kaebus. Kaebaja jääb varasemate seisukohtade juurde. Halduskohtu otsus on vastuoluline. Kuna halduskohtu hinnangul rikkus PPA oluliselt uurimispõhimõtet ja tegi kaalumisvigu, siis oleks tulnud vaidlustatud haldusakt tühistada. Halduskohus leidis alusetult, et kaebaja taotles elamisluba „igaks juhuks“ või piiriületamise lihtsustamiseks. Kaebaja eesmärk on elada alaliselt Eestis ning saada kõrgelt haritud spetsialistiks, et olla kasulik Eesti majandusele ja ühiskonnale. Kaebajal puuduvad muud võimalused Eestis viibida, arvestades Venemaa Föderatsiooni kodanikele seatud piiranguid. Halduskohus sisustas VMS § 123 p-i 3 kitsendavalt ja formaalselt.
8.PPA palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Halduskohus leidis õigesti, et tähtajalise elamisloa pikendamisest võis keelduda VMS § 123 p 3 alusel, mistõttu ei olnud vaidlustatud haldusakti tühistamiseks alust. Kohtuotsus ei ole vastuoluline.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
9.Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja halduskohtu 26.04.2024 otsus muutmata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ega korda neid (HKMS § 201 lg 4) ning selgitab vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele järgmist.
4(5)
3-24-242
10.Kaebaja taotles tähtajalise elamisloa pikendamist VMS § 118 p 9 alusel püsivalt Eestisse elama asumiseks. PPA jättis taotluse VMS § 123 p-de 2 ja 3 alusel rahuldamata.
11.Halduskohus nõustus kaebajaga, et VMS § 123 p 2 kohaldamise eeldused ei ole siinses asjas täidetud, sest PPA jättis haldusmenetluses olulised asjaolud välja selgitamata ja seetõttu on vaidlustatud haldusakt selles osas oluliste põhjendamispuudustega. Kuna ringkonnakohus on samal seisukohal ning PPA ei ole esitanud apellatsioonimenetluses sellele halduskohtu seisukohale vastuväiteid, puudub vajadus sellel küsimusel pikemalt peatuda.
12.VMS § 123 p 3 sätestab, et tähtajalise elamisloa andmisest keeldutakse, kui tähtajalise elamisloa taotlus ei ole põhjendatud. Seda alust saab kohaldada sõltumata muude aluste olemasolust juhul, kui taotluse esitajal puudub vajadus elamisloa järele, st puudub tegelik soov Eestisse elama asuda (vt Riigikohtu 26.04.2017 otsus nr 3-3-1-2-17, p 22). Elamisloa pikendamisest keeldumisel kohaldatakse seda sätet VMS § 131 lg 1 kaudu.
13.Halduskohus leidis õigesti, et PPA 16.01.2024 otsuse tegemise aja seisuga ei elanud kaebaja juba aastaid Eestis, hoolimata elamisloa olemasolust, ja tal puudus ka tegelik kavatsus lähiajal Eestisse püsivalt elama asuda. Kaebaja kavatses jätkata õpinguid Venemaal vähemalt kuni 01.09.2025, kuigi oli 2021. a-l väitnud PPA-le vastupidist ning põhjendanud tähtajalise elamisloa pikendamise vajadust sooviga asuda 2022. a-l pärast õpingute lõpetamist püsivalt Eestisse ja jätkata edasisi õpinguid Eestis. Elamisluba püsivalt Eestisse elama asumiseks ei ole alust anda inimesele, kes soovib Eestit üksnes lühiajaliselt külastada. Samuti ei ole eesmärgipärane anda kõnealusel alusel elamisluba n-ö igaks juhuks või põhjusel, et kaebajal kui Venemaa Föderatsiooni kodanikul ei pruugi piirangute tõttu olla võimalust saada elamisluba või viisat Eesti külastamiseks või Schengeni alal liikumiseks mõnel muul VMS-s sätestatud alusel.
14.Halduskohtu otsus ei ole vastuoluline. PPA keeldus 16.01.2024 otsuses tähtajalise elamisloa pikendamisest VMS § 123 p-de 2 ja 3 alusel. Halduskohus leidis, et VMS § 123 p 2 kohaldamise eeldused ei ole täidetud, kuid VMS § 123 p 3 alusel elamisloa pikendamisest keeldumine oli õiguspärane, mistõttu ei olnud vaidlustatud haldusakti tühistamiseks alust. Ringkonnakohus on samal seisukohal. Kuna VMS § 123 p-de 2 ja 3 puhul on tegemist alternatiivsete alustega, piisas kaebaja tähtajalise elamisloa taotluse rahuldamata jätmiseks sellest, kui esines vähemalt üks neist alustest.
15.Kuna ringkonnakohus teeb otsuse kaebaja kahjuks, kuid vastustaja ei ole taotlenud kaebajalt menetluskulude väljamõistmist, jäävad poolte menetluskulud ringkonnakohtus nende endi kanda (HKMS § 108 lg 1, § 109 lg-d 1 ja 11).
16.Vaidluse asjaolusid arvestades ning kaebaja õiguste kaitseks tuleb jõustunud kohtuotsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3). (allkirjastatud digitaalselt)
5(5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.