Tartu Ringkonnakohus Kaire Orion, Einar Vene, Maili Lokk 11.06.2026, Tartu 3-23-1665 X.X.-i kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 02.06.2023. a otsuse nr 15.2-9/30-1 ja 10.07.2023. a vaideotsuse nr 15.2-9/30-3 tühistamiseks ning uue otsuse tegemiseks kohustamiseks Tartu Halduskohtu 30.04.2025. a otsus X.X.-i apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja/apellant – X.X. Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet
RESOLUTSIOON
1.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 30.04.2025. a otsus muutmata.
2.Jätta kaebaja menetluskulud apellatsiooniastmes tema enda kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast, s.o 11.06.2026, arvates (HKMS § 212 lg 1).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.X.X. (kaebaja) esitas 26.07.2023 Tartu Halduskohtule kaebuse Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) 02.06.2023. a otsuse nr 15.2-9/30-1 ja 10.07.2023. a vaideotsuse nr 15.2-9/30-3 tühistamiseks ning PPA kohustamiseks teha uus otsus.
1.1.PPA keeldus vaidlusaluse otsusega nr 15.2-9/30-1 kaebajale Eesti kodaniku isikutunnistuse väljaandmisest, kuna ta ei omandanud sünniga Eesti kodakondsust oma isa ega xxx. a surnud vanaisa kaudu ning kui kaebaja ei ole Eesti kodanik, siis puudub seaduslik alus talle Eesti kodaniku isikutunnistuse väljaandmiseks. PPA jättis X.X.-i vaide 10.07.2023. a vaideotsusega nr 15.2-9/30-3 rahuldamata.
1.2.Kaebaja hinnangul on ta kodakondsuse seaduse (KodS) järgi Eesti Vabariigi kodanik. KodS § 13 lg-t 4, 41 ja 6 tuleb kaebaja suhtes tagasiulatuvalt kohaldada, sest pere asus
Eestisse elama 1970-ndatel ja kaebaja sündides xxxx. a, olid kõik NSVL-i kodanikud. Kaebaja isapoolne vanaisa oli Eesti kodanik, kaebaja ema on Eesti püsielanik ja kasvatanud kaebajat üksinda. Kaebaja kodakondsus tuleb taastada ja väljastada talle Eesti kodaniku isikutunnistus, sellest keelduv PPA tegevus ja tehtud otsused on õigusvastased. Kaebaja soovib loobuda Venemaa Föderatsiooni kodakondsusest. Kodakondsuse seaduse sätted pole põhiseadusega kooskõlas. Kaebaja on sündinud ja elanud Eestis ning vanemate tehtud otsustustest tulenevaid tagajärgi ei tohi kaebaja süüks arvata.
2.Vastustaja vaidles kaebusele vastu, märkides, et PPA otsus on õiguspärane ning puudub alus selle tühistamiseks.
2.1.Vastustaja jäi vaidlustatud otsuses ja vaideotsuses esitatud seisukohtade juurde. Kaebaja puhul ei ole KodS § 13 lg-d 4 ja 6 kohaldatavad, kuna kaebaja ei ole alaealine ning omab hetkel jätkuvalt Venemaa Föderatsiooni kodakondsust. Taastada saab kodakondsust, mis kunagi on olnud. Kaebajal ei ole kunagi Eesti kodakondsust olnud, seega ei ole midagi, mida taastada. Arhiividokumendid ei kinnita kaebaja esivanemate Eesti kodakondsust. Pelgalt sooviavaldus loobuda Venemaa Föderatsiooni kodakondsusest ei ole tõendiks, et kaebaja kodakondsusest ka vabastatakse. Vastustajale teadaolevalt on praegu Venemaa Föderatsiooni kodakondsusest loobumise puhul tegemist väga aeganõudva protsessiga, mille edulootused on üliväikesed.
3.Tartu Halduskohus jättis 30.04.2025. a otsusega kaebuse rahuldamata. Halduskohtu põhjendused olid kokkuvõtvalt järgmised.
3.1.KodS § 5 lg 1 p 1 kohaselt omandab sünniga Eesti kodakondsuse laps, kelle sündimise ajal vähemalt üks tema vanematest on Eesti kodakondsuses. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja emal ja isal ei ole Eesti Vabariigi (EV) kodakondsust tõendavat dokumenti. Samuti on PPA arhiividokumentidele tuginevalt jõudnud järeldusele, et kaebaja isapoolne vanaisa Vladimir X.X. ei olnud tegelikult Eesti kodanik. PPA vaidlustatud otsuses viidatud arhiivimaterjal seab põhjendatult kahtluse alla kaebaja isaisa Eesti kodanikuks olemise olenemata sellest, et talle oli väljastatud isikutunnistus. PPA järelduste ümberlükkamiseks pole kaebaja esitanud ühtegi asjakohast tõendit, mistõttu ei saa kaebaja isa ja seeläbi kaebajat ennast käsitleda sünnijärgse EV kodanikuna, sest kumbki tema vanematest ei olnud kaebaja sünni hetkel Eesti kodanik.
3.2.Kaebaja leiab, et tagasiulatuvalt tuleks kohaldada koostoimes KodS § 13 lg-eid 4, 41 ja 6 ning lugeda ta seeläbi EV kodanikuks. Kohtu hinnangul ei ole see võimalik seetõttu, et kaebaja ei ole alaealine, mis on nende normide kohaldamise eelduseks. Sellele viitab selgelt ka § 13 pealkirja sõnastus „Alaealisena Eesti kodakondsuse saamine.“ KodS § 13 lg 4 näeb ette, et alla 15-aastane alaealine, kes on Eestis sündinud või kes asub kohe pärast sündi koos vanema või vanematega püsivalt Eestisse elama, saab Eesti kodakondsuse naturalisatsiooni korras sünni hetkest arvates, kui tema vanemad või last üksi kasvatav vanem, keda ükski riik ei pea kehtivate seaduste alusel oma kodanikuks, on lapse sünni hetkeks elanud Eestis seaduslikult vähemalt viis aastat. KodS § 13 lg 41 kohaselt alaealine, kes on Eestis sündinud või kes asub kohe pärast sündi koos Eesti alalisest elanikust vanema või vanematega püsivalt Eestisse elama ja omab pikaajalise elaniku elamisluba või alalist elamisõigust ja kelle ühte vanematest ei pea ükski riik kehtivate seaduste alusel oma kodanikuks ja kelle teine vanem on muu riigi kodanik, saab Eesti kodakondsuse seadusliku esindaja taotlusel, kui alaealise vanem või vanavanem oli 1991. a 20. augusti seisuga Eesti elanik. KodS § 13 lg 6 järgi KodS § 13 lg-tes 4, 41 ja 51 sätestatud määratlus isikutest, keda ükski riik ei pea kehtivate seaduste alusel oma kodanikuks, hõlmab ka isikuid, kes olid enne 1991. a 20. augustit NSV Liidu kodanikud ja keda ükski muu riik ei ole pidanud kehtivate seaduste alusel oma kodanikuks. Viidatud normid ei ole kaebaja suhtes kohaldatavad, sest kaebaja ei ole praegu ega olnud normide kehtestamise ajal 17.02.2020 alaealine. Mööda ei saa vaadata ka asjaolust, et kaebajal on Venemaa Föderatsiooni kodakondsus ning naturalisatsiooni korras ei oleks kaebajale
kodakondsuse andmine võimalik. Kohtule pole esitatud dokumenti, millest nähtuks kaebaja Venemaa Föderatsiooni kodakondsuse lõpetamine, üksnes tahte ning sooviavalduse esitamine saatkonnale ei kinnita veel kodakondsusest loobumist. Seega on kaebaja kohtule esitatud materjalide pinnalt jätkuvalt Venemaa Föderatsiooni kodanik. Kuna kaebaja ei ole alaealisena Eesti kodakondsust kaotanud ega ole Venemaa Föderatsiooni kodakondsusest vabastatud, siis ei saa ta Eesti kodakondsust ka KodS §-de 16 ja 17 alusel taastada.
3.3.Asjaolu, et Eestis sündinud isik, kelle vanemad ei ole EV kodanikud ning kellele vanemad enne 17.02.2020 kehtima hakanud KodS-i redaktsiooni järgselt ka ei valinud Eesti kodakondsust, ei saa Eestis jätkuval elamisel automaatselt kodakondsust, ei ole põhiseadusega vastuolus. Kohtupraktikas on rõhutatud, et kodakondsuse omandamist ja kaotamist reguleerivate normide kehtestamisel peab seadusandja arvestama PS-s sätestatud põhiõiguste ja -vabadustega, sh võrdsuspõhiõiguse ja diskrimineerimise keeluga. Kuigi teatud riikide kodanikel võib olla kodakondsusest loobumine raskem või välistatud, mistõttu on neil ka Eesti kodakondsuse taotlemisel raskem täita topeltkodakondsuse keelu nõuet, ei ole võrdsuspõhiõiguse piiramine põhiseadusevastane. Võrdsuspõhiõigus on lihtsa seadusereservatsiooniga põhiõigus, mille riive on PS-ga vastuolus juhul, kui ebavõrdseks kohtlemiseks puudub mõistlik ja asjakohane põhjus. Topeltkodakondsuse keelust laialdaste erandite lubamine võib ohustada Eesti riigi julgeolekut ja on põhjendatud (Vt Tallinna Ringkonnakohtu 16.12.2022. a otsus asjas 3-21-717, p-d 14-16 ja seal viidatud kohtupraktika). Kohus ei näe praeguses asjas asjakohaste KodS-i sätete vastuolu põhiseaduses sätestatuga. Kaebajal ei ole alust eeldada, et olukorras, kus tal on Venemaa Föderatsiooni kodakondsus peaks ta ainuüksi asjaolust, et ta on Eestis sündinud ja kogu elu Eestis elanud saama Eesti Vabariigi kodanikuks ka juhul, kui ta sünnijärgse kodaniku tingimustele ei vasta.
3.4.Isikut tõendavate dokumentide seaduse (ITDS) § 19 p 1 kohaselt antakse isikutunnistus Eesti kodanikule. Kuna kaebaja ei ole Eesti Vabariigi kodanik, ei olnud alust ka isikutunnistuse väljastamiseks (ITDS § 12 lg 1).
3.5.Kui kaebaja Venemaa Föderatsiooni kodakondsusest lõplikult loobub, on tal võimalik taotleda naturalisatsiooni korras EV kodakondsust, kuid selle saavutamiseks tuleb täita ka seaduses kehtestatud tingimused. Kohus on teadlik, et kaebajal ei ole praegusel hetkel vanglast vabanedes seaduslikku alust Eestis viibimiseks ja teda ähvardab väljasaatmine kodakondsusjärgsesse riiki, sest tema pikaajalise elaniku elamisluba on varasemalt kehtetuks tunnistatud (vt haldusasi nr 3-19-336) ning tal ei ole enam ka tähtajalist elamisluba, kuid need asjaolud ei tingi kaebaja kodakondsuse tuvastamist ning isikutunnistuse väljastamist. Vaidlustatud vastustaja otsused on õiguspärased ning nende tühistamiseks ja PPA kohustamiseks ei ole alust.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
4.Kaebaja esitas Tartu Ringkonnakohtule 29.05.2025 apellatsioonkaebuse, milles palus halduskohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega kaebus rahuldada.
4.1.Halduskohus rikkus materiaalõiguse norme ja jättis uurimispõhimõtte kohaldamata. A.A. ja B.B. on V. X.X.-i eestlastest vanemad. Seega on kaebajal õigus PS § 8 järgi Eesti kodakondsusele. Kaebaja lisas apellatsioonkaebusele ka Rahvusarhiivi 12.07.2023. a teatise.
5.Vastustaja palub vastuses apellatsioonkaebusele jätta kaebaja apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastustaja jääb oma varasemate seisukohtade juurde ning menetlusökonoomia põhimõttest lähtuvalt ei korda neid.
5.1.Vastustaja märgib, et kaebaja etteheited materiaalõiguse ebaõige kohaldamise ja uurimispõhimõtte kohaldamata jätmise kohta on alusetud. Kohus tegi õiged järeldused, et PPA otsuse ümberlükkamiseks ei ole kaebaja esitanud ühtegi asjakohast tõendit, mistõttu ei saa kaebaja isa ja seeläbi kaebajat ennast käsitleda sünnijärgse
EV kodanikuna, sest kumbki tema vanematest ei olnud kaebaja sünni hetkel Eesti kodanik. Kaebajat ei saa lugeda ka muudel viidatud KodS-i sätete alusel Eesti kodanikuks.
5.2.Kohus leidis õigesti, et olukord, kus Eestis sündinud isik, kelle vanemad ei ole EV kodanikud ning kellele vanemad enne 17.02.2020. a kehtima hakanud KodS redaktsiooni järgselt ka ei valinud Eesti kodakondsust, ei saa Eestis jätkuval elamisel automaatselt kodakondsust, ei ole põhiseadusega vastuolus.
5.3.Kohus selgitas kaebajale täiendavalt, et kui kaebaja Venemaa Föderatsiooni kodakondsusest lõplikult loobub, on tal võimalik taotleda naturalisatsiooni korras Eesti Vabariigi kodakondsust, kuid selle saavutamiseks tuleb täita ka seaduses kehtestatud tingimused.
6.04.05.2026. a täiendavas seisukohas märkis vastustaja, et kaebaja poolt ringkonnakohtule esitatud tõendi sisust ei tulene midagi sellist, mida ei ole kirjas Rahvusarhiivi 16.05.2023. a vastuses. Kaebaja poolt esitatud 12.07.2023. a Rahvusarhiivi teatis ei vii asjas teistsuguse tulemuseni, sest eesnimetatud teatisest järeldub samuti, et kaebaja vanemad ei olnud Eesti Vabariigi kodanikud. Rahvus ja kodakondsus on kaks eri mõistet ning rahvus „eestlane“ ei tähenda automaatselt EV kodanikuks olemist.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. 30.04.2025. a otsuse põhjendustest nähtuvalt hindas halduskohus kaebaja ja vastustaja seisukohti ning muid asjas esitatud tõendeid igakülgselt, objektiivselt ja vastastikuses seoses. Halduskohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks puudub alus. Halduskohus ei ole otsuse tegemisel eksinud materiaalõiguse normide kohaldamisel ega rikkunud kohtumenetluse norme, mis tingiks otsuse tühistamise ning halduskohtule ei ole alust ette heita ka uurimispõhimõtte rikkumist. Ringkonnakohtu hinnangul ei anna apellatsioonkaebuses esitatud vastuväited alust halduskohtu otsuse tühistamiseks. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
8.Kaebaja vanaisa V. X.X., kelle kaudu ta soovis kodakondsust taotleda, ei ole EV kodanik olnud. Seega ei ole kaebaja isa omandanud Eesti kodakondsust sünniga ning ka kaebaja ei saa omandada Eesti kodakondsust sünniga oma isa või vanaisa kaudu. Üksnes see, et kaebaja sündis 1986. a Eestis (ENSV-s) ega ka tema jätkuv Eestis elamine ei anna kaebajale koheselt kodakondsust.
9.KodS § 13 lg 41 ja § 16 lg 2 ei ole käesoleval juhul asjakohased, kuna kaebaja on täisealine Vene Föderatsiooni kodanik. Kaebaja ise ei ole kunagi EV kodanik olnud. KodS § 1 lg 2 kohaselt ei või Eesti kodanik olla samal ajal mõne muu riigi kodakondsuses. KodS 3. peatükk „Alaealisena Eesti kodakondsuse saamise tingimused" § 13 lg 4 1 sätestab alaealisena EV kodakondsuse saamise tingimused ning eeldab taotluse esitamist EV kodakondsust omava seadusliku esindaja kaudu. Antud juhul esitas taotluse isikut tõendavate dokumentide saamiseks täisealine isik, kellel on muu riigi kodakondsus. KodS § 16 lg 2 sätestab EV kodakondsuse taastamise. Kuna kaebaja ei ole olnud kunagi EV kodanik, siis ei saa olla tegemist kodakondsuse taastamisega, sest taastada saab kodakondsust, mis on isikul kunagi olnud, mitte aga kodakondsust, mida isikul mitte kunagi olnud ei ole. Kuna kaebaja ei ole varasemalt kaotanud EV kodakondsust, siis ei ole tal alust ka tugineda KodS § 16 lg-le 2.
10.Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et PPA 02.06.2023. a otsuses on juba põhjalikult selgitatud seda, et kaebaja esivanemate kuulumist EV kodakondsusesse arhiivide ja registrite
andmed ei kinnita ning seetõttu ei saa kaebaja omandada oma esivanemate järgi EV kodakondsust.
11.Alusetu on ka kaebaja see väide, et kuna A.A. ja B.B. olid kaebaja vanaisa V. X.X.-i eestlastest vanemad, siis on kaebajal õigus PS § 8 järgi Eesti kodakondsusele. Vastustaja märgib õigesti, et rahvus ja kodakondsus on kaks eri mõistet ning rahvus „eestlane“ ei tähenda automaatselt seda, et tegemist oli Eesti Vabariigi kodanikega. Pealegi näitavad nii 16.05.2023. a kui ka 12.07.2023. a arhiiviteatised, et A.A. oli eestlanna, kuid B.B.e rahvuseks on märgitud „mustlane“.
12.Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad kaebaja menetluskulud (riigilõiv) tema enda kanda. Vastustaja ei ole menetluskulude kohta andmeid esitanud ega nende väljamõistmist taotlenud.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.