TF Bank AB (publ.) Eesti filiaali hagi W.F-i vastu võlgnevuse nõudes
Tsiviilasja hind Menetlusosalised ja nende esindajad
1735,81 eurot Hageja: TF Bank AB (publ.) Eesti filiaal (registrikood 14304235), lepinguline esindaja: Sigrid Rahkema Kostja: W.F (isikukood XXX, Postiaadress: xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx)
Menetluse liik
Kirjalik lihtmenetlus
RESOLUTSIOON
1.Hagi rahuldada osaliselt.
2.Välja mõista kostjalt W.F-ilt hageja TF Bank AB (publ.) Eesti filiaal kasuks poolte vahel 27.09.2022 sõlmitud järelmaksulepingust nr 7125516100 tulenev põhivõlgnevus summas 986,09 eurot ja viivis põhivõlgnevuselt alates kohtuotsuse jõustumisest kuni põhivõlgnevuse tasumiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
3.Jätta rahuldamata TF Bank AB (publ.) Eesti filiaal hagi W.F-i vastu intressi 138,74 eurot, sissenõudmiskulude 50 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivise 185,28 eurot ning tulevikus sissenõutava viivise määras 38,10% aastas osas.
5.Toimetada kohtuotsus pooltele kätte. Edasikaebamise kord Kohus lahendab asja tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 405 lg 1 alusel lihtmenetluses. Kohus ei anna TsMS § 442 lg 10 järgi luba kohtuotsuse edasikaebamiseks. Juhul, kui menetlusosalised siiski soovivad esitada apellatsioonkaebuse, tuleb see esitada Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv ning ringkonnakohus võtab kaebuse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on 1 (6)
selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit (TsMS § 637 lg 21). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi kohtule esitatava kaebuse või taotluse koostamiseks peab menetlusabi taotleja tegema seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
ASJAOLUD
1.Tartu Maakohtu menetluses on TF Bank AB (publ.) Eesti filiaali hagi W.F-i vastu võlgnevuse nõudes. Hageja palub kostjalt välja mõista poolte vahel 27.09.2022 sõlmitud järelmaksulepingust nr 7125516100 tulenev põhivõlgnevus 986,09 eurot, intress 138,74 eurot, sissenõudmiskulud 50 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivis 185,28 eurot ning viivis alates 23.08.2023 kuni põhinõude summas täitmiseni lepingus kokku lepitud viivise määras 38,10% aastas. Ühtlasi palub hageja kostjalt välja mõista hageja menetluskulud (s.o riigilõiv 315 eurot ja 527 õigusabi kulud) ning viivis menetluskuludelt alates lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja märgib täiendavalt, et juhul kui kohus leiab, et laenuandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis tuleb kostjal tagastada lepingute alusel saadud krediidisumma 986,09 eurot ning viivis alates lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast, s.o. alates 24.02.2023. a VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.
2.Kostja teatas vastuses hagiavaldusele, et laen ei ole tema võetud ja ta on antud asjas pöördunud politsei poole.
3.Vastuseks kohtunõudele teatas Politsei- ja Piirivalveamet 18.10.2024, et W.F-i nimel järelmaksulepingu sõlminud isikule ei ole veel kahtlustust esitatud.
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
4.Kohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, asub seisukohale, et hagi on osaliselt põhjendatud põhinõude osas. Kokkuvõtlikult leiab kohus, et esitatud andmetest nähtuvalt rikuti kostjale laenu väljastamisel vastutustundliku laenamise põhimõtet, mistõttu ei ole hagejal õigust nõuda kostjalt peale krediidilepingujärgse põhivõla ning seadusjärgses määras intressi muid tasusid.
5.Kohus võib lihtmenetlusotsuse kirjeldavas osas jätta märkimata nõuete kohta esitatud väited, vastuväited ja esitatud tõendid ning kohtuotsuse põhjendavas osas piirduda üksnes õigusliku põhjenduse ja tõendite, millele on rajatud kohtu järeldused, märkimisega (TsMS § 444 lg 1 ja 2).
6.Hagiavalduse kohaselt on hageja nõude aluseks poolte vahel 27.09.2022 sõlmitud järelmaksuleping nr 7125516100, mille alusel andis krediidiandja kostjale krediiti summas 989,09 eurot.
2 (6)
7.Arvestades kostja vastuväiteid, kontrollib kohus esmalt, kas hagi on esitatud õige isiku vastu ehk kas kostja on pool lepingus, millest hageja nõuded tulenevad. Kohus tuvastas, et 27.09.2022 sõlmitud järelmaksuleping nr 7125516100 leping kannab kostja allkirja. ID-kaardi ja selle PIN-koodide abil on võimalik anda digitaalallkirja, millel on samasugune õiguslik tähendus nagu omakäelisel allkirjal. Digitaalallkirja andmise vahendite hoidmisel on seega kõrge hoolsuskohustus (RKTKo 16.12.2019, 2-16-124450, p 23). Juhul, kui isiku nimel antakse tahteavaldus tema ID-kaarti ja PIN-koode kasutades, tuleb eeldada, et tahteavalduse annab isik, kellele on ID-kaart ja PIN-koodid väljastatud. Vastupidist tuleb tõendada isikul, kelle nimel on ID-kaarti kasutades tahteavaldus antud ja kes väidab, et tema tahteavaldust ei andnud. Näiteks võib isik tõendada, et talle väljastatud ID-kaart ja PIN-koodid läksid tema valdusest välja tema süüta, tema tahte vastaselt (RKTKo 16.12.2019, 2-16-124450, p 22). Tsiviilasjas nr 2-16-124450 on kolleegium poolte tõendamiskoormuse jaotust selgitades märkinud, et hageja peab tõendama oma väiteid, et temalt peteti koodid välja ja lepingud sõlmis keegi teine (RKTKm 12.06.2024, 2-23-11584, p 10). Juhul, kui isik teeb tehingu teise isiku nimel mitte esindajana, vaid esinedes teise isikuna ja kasutades tema identiteeti, saab analoogia alusel kohaldada esindusõiguseta esinduse sätteid. See tähendab, et teise isiku identiteeti kasutades tehtud tehing on TsÜS § 129 lg 1 järgi tühine, välja arvatud juhul, kui isik, kelle nimel teine isik tehingu tegi, selle hiljem heaks kiidab (vt RKTKo 21.12.2016, 3-2-1-135-16, p 16). Juhul, kui hagejalt peteti Smart-ID koodid välja, ei ole tegemist olukorraga, kus hageja oleks koodid andnud kolmandatele isikutele vabatahtlikult selleks, et nende abil tehtaks tehingud. Seetõttu ei saa rääkida ka sellest, et hagejal olnuks tahe koodide edastamisega anda tehingute tegemiseks volitus (vrd RKTKo 16.12.2019, 2-16-124450, p-d 23 ja 24; RKTKm 12.06.2024, 2-23-11584, p 11). Kostja on menetluses avaldanud, et lepingu on sõlminud kolmas isik, kelle suhtes on alustatud kriminaalmenetlus nr 22261001036. Politsei – ja Piirivalveameti teatise kohaselt ei ole 18.10.2024 seisuga nimetatud isikule veel kahtlustust esitatud. Tulenevalt TsMS § 405 lg 1 p 8 võib kohus lihtmenetluses koguda tõendeid omal algatusel. Kostja on tsiviilasjas nr 2-24-107669 29.08.2024 toimunud kohtuistungil avaldanud, et andis 2022 aastal vabatahtlikult enda ID-kaardi koos PIN koodidega tuttavale, kes tema nimel laenulepinguid sõlmis. Eelnevast tulenevalt leiab kohus, et hagi on esitatud õige isiku vastu. Kohus selgitab, et tsiviilkohtumenetluse ülesanne on kontrollida, kas hagejal on nõue kostja vastu, mitte võimaliku kuriteo asjaolusid tuvastada. Juhul kui tuvastatakse, et kolmas isik vastutab kohustuste eest solidaarselt kostjaga või tekib kostjal tema vastu kahju hüvitamise nõue, ei välista käesoleva hagi rahuldamine, samuti nõude võimalik täitmine kostja poolt, kostjal oma nõuete maksmapanekut selle isiku vastu.
8.Hageja nõude aluseks olev leping on tarbijakrediidileping võlaõigusseaduse (VÕS) § 402 lg 1 mõistes. Tarbijakrediidilepingutega seonduvates vaidlustes tuleb kohtul omal algatusel kontrollida krediidi kulukuse määra vastavust seadusele (VÕS § 406), samuti seda, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet (VÕS § 4034 p-d 1 ja 2 ning lg 2).
3 (6)
9.Lepingu krediidi kulukuse määr on 45,49%, mis ei ületa lepingu sõlmimise ajal Eesti Panga avaldatud statistika järgi tarbimislaenude krediidi kulukuse määra (16,30%) rohkem kui kolm korda. Seega ei ole tarbijakrediidileping tühine VÕS § 4062 lg 1 alusel.
10.Hageja ütles lepingu 23.02.2023 üles, kuna kostja jättis tasumata neli järjestikust osamakset (s.o 10.11.2022 – 10.02.2023). Kuna lepingu alusel ei ole tagasimakseid tehtud ja hageja on andnud täiendava tähtaja kohustuse täitmiseks, siis ei ole ülesütlemine vastuolus VÕS § 416 lg-ga 1.
11.Tegemist on rahalise kohustuse täitmise nõudega VÕS § 108 lg 1 mõttes. Krediidiandja on kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kohtul on kohustus kontrollida krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist omal algatusel ja selleks ei pea tarbija esitama menetluses vastavat vastuväidet (vt Euroopa Kohtu 05.03.2020 otsus asjas nr C-679/18, p-d 17-24; Tartu Ringkonnakohtu 19.12.2022 otsus tsiviilasjas nr 2-22-118076). Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja VÕS § 403 4 lg 1 järgi enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma ja hindama tarbija krediidivõimelisust. Riigikohus on selgitanud, et krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamise kohustuse põhisisu on hinnata krediidisaaja krediidivõimelisust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta, tagades selliselt, et laenuvõtja ei satu krediidi tõttu „laenuorjusse“, mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara (sh eluaseme) ja muutuda maksejõuetuks (vt RKTKo 31.01.2018 2-14-21710, p 25.3; 19.02.2014 3-2-1-16913, p 21). Seega ei saa krediidiandja lähtuda laenutaotluse rahuldamisel üksnes kliendi esitatud informatsioonist, seda mõistlikult kontrollimata. Vastasel juhul ei saavutaks vastutustundliku laenamise põhimõte oma eesmärke. VÕS § 4034 lg 2 teise lause kohaselt peab krediidiandja tarbija krediidivõimelisuse hindamisel arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel, sealhulgas tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teised varalised kohustused, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju, määrates vajalike hindamistoimingute ulatuse vastavalt tarbijakrediidilepingu tingimustele, tarbija kohta olemasolevatele andmetele ja võetava rahalise kohustuse suurusele. VÕS § 4034 lg 2 kolmas lause näeb ette, et teises lauses sätestatud kohustuse täitmisel peab krediidiandja lähtuma ka krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 p-des 1–7, lg 2 p-des 1–3, lg 3 p-des 1–3 ja lg-s 7 sätestatust. Krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku teabe omandamiseks peab krediidiandja VÕS § 4034 lg 3 esimese lause järgi vajaduse korral küsima tarbijalt teavet ja kasutama asjakohaseid andmekogusid. VÕS § 4034 lg-st 4 tulenevalt ei saa tarbija krediidivõimelisuse hindamine toimuda üksnes tarbija esitatud andmete pinnalt, vaid krediidiandja peab KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 kohaselt tarbija esitatud teavet mõistlikul viisil kontrollima. Eelkõige tuleb seejuures küsida tarbijalt tema pangakonto väljavõte ja hinnata seda, kui muud andmed ei ole piisavad. VÕS § 4034 lg 6 kohaselt võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Vastutustundliku laenamise põhimõtte 4 (6)
järgimiseks vajalike kohustuste täitmist peab VÕS § 403 4 lg 13 järgi vaidluse korral tõendama krediidiandja.
12.Kohtule esitatud tõenditest nähtuvalt on krediidiandja laenulepingu sõlmides tuginenud üksnes kostja poolt laenutaotluses avaldatule ning maksehäireregistri andmetele. Kõrgema kohtu praktika kohaselt ei saa lugeda piisavaks laenu taotlemisel täidetavast küsimustikust ja riiklikest registritest saadavaid andmeid, kuivõrd need ei anna sellist teavet taotleja tegeliku maksevõime kohta nagu pangakonto väljavõtetest nähtuv. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on peetud kohtupraktikas minimaalselt piisavaks nõuda laenutaotlejalt tema pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pika ajavahemiku kohta, et adekvaatselt hinnata tema krediidivõimet (Tln RngKo 8.11.2021 nr 2-20-106661, p 55). Kohus leiab, et hageja väljatoodud asjaolude põhjal ei saa asuda seisukohale, et krediidiandja on kostjale krediidi andmisel järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kohus selgitab, et seadusest ei tulene erisusi tarbija krediidivõime hindamisel tulenevalt laenusumma suurusest (vt nt Tartu Ringkonnakohtu 19.05.2023 määrus tsiviilasjas nr 2-21-142816, p 8). Kohtu hinnangul ei ole krediidiandja krediidi andmisel kontrollinud kostja esitatud teavet tema sissetulekute ja kohustuste kohta piisaval määral. Ainuüksi isikul aktiivsete maksehäirete puudumine ei anna alust väita, et kostja finantsvõimekust on kontrollitud ja tema maksevõime on piisav laenukohustuse nõuetekohaseks täitmiseks. Hagiavaldusest ei nähtu, et krediidiandja oleks küsinud kostja pangakonto väljavõtet, kuigi maksehäireregistri andmed ei võimalda isegi mõistlikul määral kontrollida kostjal finants- ja muude kohustuste olemasolu ja suurust. Hageja ei ole välja toonud, et krediidiandja oleks üldse kostjalt tema sissetuleku ja kohustuste kohta mingeid dokumente küsinud või vähemalt teinud ettepaneku neid esitada ning kostja oleks jätnud nõutud teabe esitamata. Krediidiandjat ei vabasta kliendi maksevõime kontrollimisest ka viide kostja esitatud andmete tõesusele tuginemisele.
13.Juhul, kui rikutud on vastutustundliku laenamise põhimõtet, saab selle rikkumise tagajärjeks olla VÕS § 4034 lg 7 kohaselt lepingujärgse intressi alanemine seaduses sätestatud määrani ning muude tasude ja kulude maksmise kohustuse äralangemine, kuid põhivõlg tuleb laenusaajal tagastada (vt TlnRngKo 19.06.2023 nr 2-22-145432, p 24). VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär oli lepingu sõlmimise ajal 0% (https://www.eestipank.ee/volasuheteintressimaar), mis oli kokkulepitud intressist madalam. Seega ei olnud krediidiandjal õigust kostjalt intressi nõuda. Samuti ei võlgne kostja hagejale muid kulusid ega tasusid. Vastavad nõuded (s.o intress, sissenõutavaks muutunud viivis, sissenõudmiskulud) jätab kohus rahuldamata. Samas ei vabane kostja tulevikus sissenõutavaks muutuva viivise maksmise kohustusest.
14.Kooskõlas VÕS § 101 lg 1 p-ga 1 ja VÕS § 108 lg-ga 1 võib hageja võlausaldajana nõuda kohustuse täitmist, kui kostja on võlgnikuna rikkunud raha maksmise kohustust. Eeltoodust tulenevalt mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevuse kokku summas 986,09 eurot, mis muutub sissenõutavaks alates lahendi jõustumisest ning viivise põhivõlgnevuselt VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates maakohtu otsuse vastavas osas jõustumisest kuni põhivõlgnevuse tasumiseni.
15.TsMS § 163 lg 1 alusel jätab kohus hagi osalise rahuldamise tõttu menetluskulud poolte endi kanda, sh arvestades hagi rahuldamise ulatust ja asjaolu, et tegemist oli tarbijakrediidilepingust tuleneva vaidlusega, mille puhul on tuvastatud krediidiandja poolt vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumine (vt TrtRngKo 12.05.2023 nr 2-22-11447, p 8). 5 (6)