Määrata kindlaks menetluskulude rahaline suurus määruskaebemenetluses ja rahuldada vastustaja taotlus menetluskulude kindlaks määramiseks. Mõista Bigbank AS-ilt X kasuks välja menetluskulud summas 350 eurot (ilma käibemaksuta).
6.X kasuks välja mõistetud menetluskulud tuleb Bigbank AS-l tasuda Eurocity OÜ (registrikood 12709347), arvelduskontole EE177700771005095462 LHV Pangas.
7.Määruskaebuse esitaja Bigbank AS on kohustatud hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tasuma menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
2-25-8556 Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Määruse resolutsiooni punktide 2-7 peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse kättetoimetamisest. Muus osas ei ole määrus kaevatav. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka määruskaebus.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Bigbank AS (hageja) esitas 30.05.2025 Harju Maakohtule hagi X (kostja) vastu alusetult saadu tagastamiseks ja viivise väljamõistmiseks. Hageja palus kostjalt enda kasuks välja mõista 6158,63 eurot, millest 4925 eurot põhivõlg ja 1233,63 eurot sissenõutavaks muutunud viivis, koos edasiulatuvate viivistega põhinõudelt.
2.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 02.06.2022 tarbijakrediidilepingu nr CLEEC-22010067 (edaspidi leping). Lepingu põhitingimuste kohaselt kandis hageja kostja arvelduskontole 4925 eurot. Kostjal oli kohustus tasuda alates laenulepingu sõlmimisest hagejale regulaarseid makseid, millist kohustust kostja korduvalt rikkus. Tulenevalt eeltoodust alustas hageja võla sissenõudmise menetlust. Kuivõrd kostja sellest hoolimata lepingulisi kohustusi korrektselt täitma ei asunud ning kohtueelses menetluses kohustuste täitmist ei saavutatud, oli hageja sunnitud lepingu üles ütlema ning oma õiguste maksmapanekuks kohtusse pöörduma. Harju Maakohtu 21.11.2024 otsusega tsiviilasjas nr 2-23-122818 jättis kohus hageja lepingust tulenev nõude kostja vastu täies ulatuses rahuldamata. Kohus tuvastas, et hageja ja kostja vahel sõlmitud leping oli TsÜS § 129 lg 1 järgi tühine. Kolmandad isikud petsid kostjalt välja Smart-ID koodid, mille tulemusena allkirjastas kostja lepingu ilma tegeliku soovita sõlmida hagejaga krediidileping. Vaatamata sellele, et kohus tuvastas lepingu tühisuse TsÜS § 129 lg 1 alusel, kandis hageja lepingu täitmiseks kostja arvelduskontole 02.06.2022. 4925 eurot. Tühise tehingu alusel saadu kuulub vastavalt TsÜS § 84 lg-le 1 tagastamisele alusetu rikastumise sätete alusel. Käesolev hagi ei tugine enam lepingu kehtivusele ega sellest tulenevale võlasuhtele, vaid alusetule rikastumisele kui lepinguvälisele võlasuhtele. Samuti ei tugine hagi enam samale faktilisele asjaolude kogumile, kuna hageja ei väida enam kehtiva lepingu olemasolu ega nõua selle alusel tasumata summasid, vaid nõuab kostjale makstud raha tagastamist tühise tehingu tõttu. Seega ei ole tegemist sama nõude uuesti esitamisega. Maakohtu määrus ja põhjendused
3.Harju Maakohus keeldus 12.06.2026 määrusega hagiavalduse menetlusse võtmisest ja jättis menetluskulud hageja kanda. Menetluskulude rahalise suuruse jättis kohus kulude puudumise tõttu kindlaks määramata.
4.Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt leidis kohus, et hagi menetlusse võtmisest tuleb keelduda TsMS § 371 lg 1 p 4 alusel, mille kohaselt ei võta kohus hagiavaldust menetlusse, kui on olemas jõustunud Eesti kohtu otsus, mis on tehtud vaidluses samade poolte vahel sama eseme kohta samal alusel ja mis välistab samas asjas uue kohtusse pöördumise.
2-25-8556
5.Käesoleva hagiga palub hageja mõista kostjalt hageja kasuks välja 6158,63 eurot, millest 4925,00 eurot on põhivõlg ning 1233,63 eurot sissenõutavaks muutunud viivis. Samuti palub hageja mõista kostjalt hageja kasuks välja viivis põhivõlalt (s.o 4925 eurot) VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni.
6.Tsiviilasjas nr 2-23-122818 pöördus sama hageja sama kostja vastu tarbijakrediidilepingust tuleneva võlgnevuse väljamõistmise nõudes. Hageja palus mõista kostjalt hageja kasuks välja 5931,83 eurot, millest 460,62 eurot on intress, 19,90 eurot lepingu haldustasu, 451,31 eurot viivis ning 5000 eurot tagastamata krediidisumma. Lisaks palus hageja mõista kostjalt alates 24.01.2024 kuni tagastamata krediidisumma täieliku tasumiseni välja viivis 11% tagastamata krediidisummalt aastas. Kohus jättis hageja hagi rahuldamata 21.11.2024 kohtuotsusega, mis jõustus 24.12.2024.
7.Hageja viitab käesoleva asja hagiavalduses Riigikohtu praktikale, mille kohaselt tähendab väljend „sama nõue samal alusel“ sellist olukorda, kus kohus on varasemalt lahendanud nõude, mis tugines samale õigussuhtele ja samadele faktilistele asjaoludele (RKTKm 22.03.2027, 3-2-1-167-16, p 11). Hageja leiab, et käesoleval juhul ei ole hagi alus enam lepinguline suhe, vaid alusetu rikastumine kui lepinguväline võlasuhe. Samuti ei tugine hageja enam samale faktilisele asjaolude kogumile, kuna hageja ei väida enam kehtiva lepingu olemasolu ega nõua selle alusel tasumata summasid, vaid nõuab kostjale makstud raha tagastamist tühise tehingu tõttu. Seega ei ole tegemist sama nõude uuesti esitamisega.
8.Samas on hageja faktiliste asjaoludena välja toonud, et hageja ja kostja sõlmisid 02.06.2022 tarbijakrediidilepingu nr CL-EEC-22010067, mille põhitingimuste kohaselt kandis hageja kostja arvelduskontole 4925 eurot. Kostjal oli kohustus tasuda alates laenulepingu sõlmimisest hagejale regulaarseid makseid, millist kohustust kostja korduvalt rikkus. Tulenevalt eeltoodust alustas hageja võla sissenõudmise menetlust. Kuivõrd kostja sellest hoolimata lepingulisi kohustusi korrektselt täitma ei asunud ning kohtueelses menetluses kohustuste täitmist ei saavutatud, oli hageja sunnitud lepingu üles ütlema ning oma õiguste maksmapanekuks kohtusse pöörduma. Lisaks märgib hageja, et Harju Maakohtu 21.11.2024 otsusega tsiviilasjas nr 2-23-122818 jättis kohus hageja lepingust tulenev nõude kostja vastu täies ulatuses rahuldamata seetõttu, et kohus tuvastas, et hageja ja kostja vahel sõlmitud leping oli TsÜS § 129 lg 1 järgi tühine. Kolmandad isikud petsid kostjalt välja Smart-ID koodid, mille tulemusena allkirjastas kostja lepingu ilma tegeliku soovita sõlmida hagejaga krediidileping.
9.TsMS § 363 lg 1 p 1 järgi on hagi ese hageja selgelt väljendatud nõue. Täpsemalt on hagi ese menetluslik nõue, millega hageja taotleb kindla sisuga otsuse tegemist, nt millegi väljamõistmist. Hagi ese ei ole nõue materiaalõiguslikus mõttes ning üks menetluslik nõue võib hõlmata mitut materiaalõiguslikku nõudealust. Kui hageja tugineb hagis oma nõude alusena kindlale materiaalõiguse normile, siis on tegemist nõude õigusliku põhjendusega, mis ei ole TsMS § 436 lg 7 järgi kohtule siduv. Kohus peab nõude lahendamisel kaaluma kõiki võimalikke materiaalõiguse norme, mis hagi eset ja esitatud asjaolusid arvestades võivad kohalduda. Seega hõlmab kohtulahendi õigusjõud kõiki nõudealuseid ja välistab samas asjas uuesti kohtusse pöördumise mingile muule õiguslikule põhjendusele tuginedes. Lisaks ei saa kohtulahendi õigusjõudu taandada ainult nendele normidele, mida kohtulahendis on kohaldatud või mille kohaldamata jätmist on põhjendatud. Kui kohus jätab hagejale soodsama nõudealuse arvestamata, saab sellele tugineda ainult edasikaebemenetluses. Nõuded on menetluslikus mõttes identsed muu hulgas juhul, kui hageja menetluslik nõue on sama, aga seda põhjendatakse erinevatele materiaalõiguslikele nõude alustele tuginedes (TsMS II komm
10.Eeltoodust tulenevalt leidis kohus, et käesolevas asjas on hageja menetluslik nõue siiski sama ning ka nõude aluseks olevad faktilised asjaolud on samad. Seega tegemist on vaidlusega samade poolte vahel sama eseme kohta samal alusel, mis välistab samas asjas uue kohtusse pöördumise, kuna kohus on poolte vahelist vaidlust juba tsiviilasjas nr 2-23-122818 lahendanud ja asjas on jõustunud otsus. Juhul, kui maakohus tsiviilasjas nr 2-23-122818 ei kaalunud hageja nõude lahendamisel kõiki võimalikke materiaalõiguse norme, mida hagi eset ja esitatud asjaolusid arvestades võivad kohalduda, oleks pidanud hageja esitama tsiviilasjas 2-23-122818 21.11.2024 Harju Maakohtu otsusele apellatsioonkaebuse. Hageja ei ole tsiviilasjas nr 2-23-122818 tehtud 21.11.2024 kohtuotsust vaidlustanud, mistõttu nimetatud otsus jõustus 24.12.2024. Seega esineb alus hageja hagi menetlusse võtmisest keeldumiseks TsMS § 371 lg 1 p 4 alusel.
11.Seoses hagi menetlusse võtmisest keeldumisega jättis kohus menetluskulud TsMS § 172 alusel hageja kanda. Kuna teisi menetlusosalisi ei olnud asja menetlusse kaasatud, jättis kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks määramata. Määruskaebus ja menetluse edasine käik
12.Hageja esitas määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada ja saata tsiviilasi maakohtule uueks lahendamiseks ning jätta määruskaebuse esitamisega kaasnenud kulud vastustaja kanda.
13.Määruskaebuse põhjenduste kohaselt on kohus määruse tegemisel rikkunud materiaalning menetlusõigusnorme, mis on viinud ebaõige lahendi tegemiseni, mh on kohus rikkunud TsMS § 436 lg-t 1 ning kohaldanud ebaõigesti TsMS § 371 lg 1 p 4. Maakohtu määrus on vastuolus asja materjalidega, maakohus ei ole piisava põhjalikkusega tuvastanud asja lahendamiseks vajalikke asjaolusid ja on jõudnud ebaõigetele seisukohtadele.
14.Ekslik on kohtu järeldus, mille kohaselt on avaldaja jaoks välistatud kohtusse pöördumise õigus, kuna avaldaja on eelnevalt tsiviilasjas nr 2-23-122818 kohtusse pöördunud lepingulise nõude alusel vastustaja vastu. Selline seisukoht ei ole kooskõlas tsiviilkohtumenetluse üldpõhimõtetega, mille järgi peab kohus asja menetlema, kui isik pöördub seaduses sätestatud korras kohtusse oma eeldatava ja seadusega kaitstud õiguse või huvi kaitseks, ning arvestama asja menetledes asjaoluga, et vastavalt TsMS § 4 lg-le 2 määravad hagimenetluses pooled vaidluse eseme. Tsiviilasjas nr 2-23-122818 esitas hageja krediidilepingust tuleneva nõude vastustaja vastu. Nimetatud menetluses ei esitanud hageja alternatiivset nõuet alusetu rikastumise alusel. Sellest tulenevalt ei oleks olnud kohtul võimalik ega lubatud ka sellist nõuet rahuldada, kuivõrd kohus on seotud poolte esitatud nõuete ja taotlustega vastavalt TsMS § 5 lg-le 1.
15.Maakohtu järeldus, nagu oleks hagi alus endiselt sama, kuna hageja on hagiavalduses kirjeldanud lepingu sõlmimist, ei vasta tegelikkusele. Käesoleval juhul esitas hageja kohtule selgitused ja tõendid selle kohta, et hageja on vastustajale alusetult üle andnud rahasumma, mille tagasinõudmise õigus avaldajal on. 30.05.2025 esitatud hagi ei tugine enam lepingu kehtivusele ega sellest tulenevale võlasuhtele, vaid alusetule rikastumisele kui lepinguvälisele võlasuhtele. Tegemist ei ole samal alusel esitatud nõudega. Samuti ei tugine hagi enam samale faktilisele asjaolude kogumile, kuna hageja ei väida enam kehtiva lepingu olemasolu ega nõua selle alusel tasumata summasid, vaid nõuab kostjale makstud raha tagastamist tühise
2-25-8556 tehingu tõttu. Seega on nii õiguslik alus kui ka faktiline alus oluliselt muutunud. Seetõttu ei ole tegemist sama nõude uuesti esitamisega ning kohtu järeldus hagi aluse kohta on ekslik. Tühise tehingu alusel saadu kuulub vastavalt TsÜS § 84 lg-le 1 tagastamisele alusetu rikastumise sätete alusel, mistõttu oli hagejal õigus pöörduda kohtu poole lepinguvälise võlasuhte alusel rahalise tagasinõudega.
16.Kostja palus jätta määruskaebus rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Maakohtu määrus on seaduslik. Kui hageja leidis, et maakohus oleks pidanud kostjalt raha välja mõistma muul alusel, oleks pidanud taotlema seda samas menetluses või esitama apelatsioonkaebuse. Uues hagis esitatud asjaolud ei erine sisuliselt varasema asja omadest. Hageja tugineb samale alusele. Tegemist on sama nõudega samal alusel.
17.Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
18.Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et vaidlustatud Harju Maakohtu kohtumäärus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuses esitatud väited ei anna määruse tühistamiseks alust. Vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 1 ja §-le 659 jätab ringkonnakohus maakohtu määruse muutmata ning määruskaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub TsMS § 654 lg 6 alusel maakohtu määruses toodud kõigi põhjendustega ning sellest tulenevalt neid ei korda. Vastuseks määruskaebusele märgib ringkonnakohus järgnevat.
19.Vaidlustatud määrusest nähtuvalt keeldus maakohus hagiavalduse menetlusse võtmisest TsMS § 371 lg 1 p 4 alusel, põhjusel, et sama vaidlus sama eseme kohta samal alusel on siinse asja menetlusosaliste vahel juba lahendatud varasemalt Harju Maakohtu 21.11.2024 otsusega tsiviilasjas nr 2-23-122818. Kuna kohus peab asja menetlusse võtmisel omal algatusel hindama, kas samade poolte vahel on lahendatud sama vaidlus ning sama vaidluse kohta lahendi olemasolul peab kohus keelduma hagi menetlusse võtmisest TsMS § 371 lg 1 pde 4 või 7 järgi (RKTKm, 13.11.2013, 3-2-1-121-13, p 8), võtab ringkonnakohus eelnimetatud otsuse asja materjalide juurde.
20.Ringkonnakohus ei nõustu ühegi määruskaebuse esitaja etteheidetega maakohtule, sh väitega, et kohus on rikkunud põhjendamiskohustust. Maakohus on vaidlustatud määrust piisavalt põhjendanud ning õigesti asunud seisukohale, et käesoleval juhul on tegemist sama nõudega samal alusel.
21.Nii nähtub Harju Maakohtu poolt tsiviilasjas nr 2-23-122818 tehtud otsuse resolutsioonist, et kohus lõpetas menetluse Bigbank AS-i nõudes mõista X-ilt välja 20.04.2023 seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 30,90 eurot, jättis rahuldamata Bigbank AS-i hagi X vastu ning menetluskulud Bigbank AS-i kanda, mõistis Bigbank AS-ilt X kasuks välja menetluskulud 455 eurot ning määras, et Bigbank AS-il tuleb menetluskulude hüvitis kanda Eurocity OÜ arvelduskontole nr EE177700771005095462, AS LHV Pank (dtl 50).
22.Siinses asjas esitatud hagiavalduse resolutsioonist nähtuvalt palub hageja mõista kostjalt hageja kasuks välja 6158,63 eurot, millest 4925,00 eurot põhivõlg, 1233,63 eurot sissenõutavaks muutunud viivis ja viivis põhivõlalt (s.o 4925,00 eurot) VÕS § 113 lg 1 teises
2-25-8556 lauses sätestatud määras alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni ning jätta poolte menetluskulud kostja kanda (dtl 3).
23.Kuivõrd mõlemas asjas on hageja nõudnud kostjalt rahasumma väljamõistmist enda kasuks, on maakohus õigesti järeldanud, et hageja menetluslik nõue käesolevas ajas esitatud hagiavalduses on sama, mis tsiviilasjas nr 2-23-122818.
24.Ringkonnakohus selgitab, et hageja selgelt väljendatud nõue ehk hagi ese TsMS § 363 lg 1 p 1 tähenduses ei ole nõude nimetus, vaid konkreetne hüve, mille väljamõistmist hageja kostjalt hagi rahuldamise korral soovib. Hagi eseme all mõistetakse hageja protsessuaalset taotlust, milles taotletakse kohtult millegi väljamõistmist või tuvastamist vms ning mille kohta võtab kohus hagi rahuldamise või rahuldamata jätmise korral seisukoha kohtuotsuse resolutsioonis (RKTKm, 31.03.2014, 3-2-1-16-14, p 13). Nõude nimetus (nt kahju hüvitamine) või tuginemine konkreetsele õigusnormile on sisuliselt nõude õiguslik põhjendus, mis ei ole kohtule siduv ega kitsenda hagi eset. TsMS § 436 lg 7 ja § 438 lg 1 esimese lause järgi kohaldab õigust kohus, mistõttu ei ole kohus rahalise nõude rahuldamisel seotud hageja viidatud õigusliku alusega ja võib hagi alusena esitatud asjaoludel rahuldada hageja nõude ka muul õiguslikul alusel (RKTKo, 08.12.2021, 2-18-4181, p 11). Toodust johtuvalt on väär määruskaebuse käsitlus, et kuna varasemas menetluses ei esitanud hageja alternatiivset nõuet alusetu rikastumise alusel, ei oleks olnud kohtul lubatud sellist nõuet rahuldada.
25.Hagi alusena nähtub Harju Maakohtu poolt tsiviilasjas nr 2-23-122818 tehtud otsuse kirjeldavast osast, et hageja tugines järgmisele faktikogumile: pooled sõlmisid 02.06.2022 tarbijakrediidilepingu, mille järgi andis hageja kostjale laenu 5000 eurot. Hageja väljastas kostjale 4925 eurot tasaarvestades 75 eurot kostja kohustusega tasuda lepingu sõlmimise tasu. Kostja kohustus laenu igakuiste osamaksetena hiljemalt 15.12.2026 tagasi maksma. Kostja pidi tasuma intressi 11% tagastamata krediidisummalt aastas. Kostja ei ole alates 02.06.2022 lepingu alusel mitte ühtegi laenu osamakset teinud. Hageja ütles 20.04.2023 avaldusega lepingu üles. Hageja palub mõista kostjalt välja tagastamata laenusumma 5000 eurot, intress 460,62 eurot, lepingu haldustasu 19,90 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis 418,90 eurot ja viivis põhinõudelt 11% aastas alates 24.01.2024 kuni põhinõude täitmiseni. 2022. a juulis jõudis hagejani teave, et 02.06.2022 leping võib olla sõlmitud pettuse teel ning asja menetleb politsei kriminaalasja raames. Kriminaalmenetlus lõpetati 2023. a veebruaris, kuna kuriteo toimepandud isikut ei õnnestunud tuvastada. Kuivõrd kriminaalmenetluses ei ole tuvastamist leidnud, et kostja nimel oleks lepingu sõlminud keegi kolmas isik, siis on lepingust tulenevate kohustuste eest vastutav kostja. Kostja allkirjastas lepingu digitaalselt oma Smart-ID koode kasutades. Seega on kostja isik tuvastatud ja kostja avaldas tahet leping sõlmida.
26.Siinses asjas esitatud hagiavalduses tugineb hageja järgnevatele faktilistele asjaoludele: hageja ja kostja sõlmisid 02.06.2022 tarbijakrediidilepingu nr CL-EEC-22010067, mille põhitingimuste kohaselt kandis hageja kostja arvelduskontole 4925 eurot. Kostjal oli kohustus tasuda alates laenulepingu sõlmimisest hagejale regulaarseid makseid, millist kohustust kostja korduvalt rikkus. Hageja alustas võla sissenõudmise menetlust ja oli sunnitud lepingu üles ütlema, kuna kostja lepingulisi kohustusi täitma ei asunud. Hageja pöördus kohtusse. Harju Maakohtu 21.11.2024 otsusega tsiviilasjas nr 2-23-122818 jättis kohus hageja lepingust tuleneva nõude kostja vastu täies ulatuses rahuldamata. Kohus tuvastas, et hageja ja kostja vahel sõlmitud leping oli TsÜS § 129 lg 1 järgi tühine. Kolmandad isikud petsid kostjalt välja Smart-ID koodid, mille tulemusena allkirjastas kostja lepingu ilma tegeliku soovita sõlmida hagejaga krediidileping. Vaatamata sellele, et kohus tuvastas lepingu tühisuse TsÜS § 129 lg 1 alusel, kandis hageja lepingu täitmiseks 02.06.2022 kostja arvelduskontole 4925 eurot.
2-25-8556
27.Hagi alus on hageja esitatud asjaolud elulise sündmuse kohta (faktikogum), mille tuvastamisega hageja seob oma nõude (RKTKm, 11.02.2026, 2-24-1408, p 12). Hagiavalduses viidatud materiaalõiguse normid hagi aluse hulka ei kuulu. Kohus ei ole TsMS § 436 lg 7 järgi otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega . (RKTKm, 31.03.2014, 3-2-1-16-14, p 13). Hagi aluse kindlaksmääramine eeldab mõnetist üldistust (RKTKo, 08.11.2017, 2-11-58942, p 29). Kuna käesolevas asjas esitatud hagi aluseks olevad põhilised asjaolud kattuvad, on hagi alus sama mis tsiviilasjas nr 2-23-122818, mistõttu on õige ka see maakohtu järeldus, et kohus on hageja nõuded kostja vastu juba varasemalt lahendanud.
28.Kohtute infosüsteemist nähtuvalt on Harju Maakohtu eelviidatud otsus tsiviilasjas 2-23122818 jõustunud edasikaebamata 24.12.2024. TsMS § 457 lg 1 kohaselt on jõustunud kohtuotsus menetlusosalistele kohustuslik osas, milles lahendatakse hagi või vastuhagiga esitatud nõue hagi aluseks olevatel asjaoludel, kui seadusest ei tulene teisiti. Kuivõrd poolte vaidlus sama nõude üle samadel alustel on siduvalt lahendatud, oli maakohtu keeldumine siinses asjas esitatud hagiavalduse menetlusse võtmisest TsMS § 371 lg 1 p-le 4 tuginedes seaduslik. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine, edasikaebeõigus
29.TsMS § 173 lg 1 kohaselt määrab kohus asjas tehtavas lõpplahendis kindlaks menetluskulude jaotuse. Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu jätab ringkonnakohus määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel määruskaebuse esitaja kanda.
30.Kooskõlas TsMS § 173 lg-ga 1 ja §-ga 174 määrab ringkonnakohus kindlaks menetluskulude rahalise suuruse. Kostja taotleb 17.06.2026 menetluskulude nimekirja kohaselt hagejalt menetluskulude väljamõistmist käibemaksuta summas 350 eurot koos viivistega hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt seaduses sätestatud määras alates menetluskulude rahalist suurust kindlaks määrava lahendi jõustumisest kuni kohustuse täitmiseni. Kostjale on osutatud õigusabi tunnihinnaga 140 eurot tunnis kokku 2 tunni ja 30 minuti ulatuses järgnevate õigustoimingtega seoses: 02.07.2026 kostja seisukoha koostamine ja esitamine ringkonnakohtule 2 h, 17.06.2026 menetluskulude nimekirja koostamine 30 minutit. Käibemaksu ei lisandu, kuna teenuse osutaja ei ole käibemaksukohustuslane. Kõik kohtule menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramiseks esitatud kulud on kantud seoses kohtumenetlusega. Kostja palub näha lahendis ette, et väljamõistetud menetluskulud tasutakse Eurocity OÜ, registrikood 12709347, arvelduskontole EE177700771005095462 LHV Pangas.
31.Hageja hinnangul ei ole kostja taotletud lepingulise esindaja tunnitasu 140 eurot käesolevas asjas põhjendatud. Käesolev vaidlus ei ole õiguslikult keerukas ning menetluses ei ole tehtud selliseid toiminguid, mis põhjendaksid tavapärasest kõrgema tunnitasu väljamõistmist. Juristist esindaja puhul on kohtud pidanud põhjendatuks oluliselt madalamaid tunnihindu, sealhulgas 80 eurot (31.03.2023, 2-21-140258/38, p 19), kuni 100 eurot koos käibemaksuga (14.04.2025, 2-23-11271/86, p 7) ning 110 eurot, millele lisandub käibemaks (28.12.2021, 2-19-9867/45, p 3). Hageja palub lugeda põhjendatuks üksnes kohtupraktikale vastava tunnitasu ning vähendada kostja taotletud lepingulise esindaja kulusid vastavas ulatuses.
32.TsMS § 175 lg 1 kohaselt on menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine kohtu kaalutlusotsus eelkõige õigusabile kulunud aja ja keerukuse hindamise osas (RKTKm, 11.02.2015, 3-2-1-115-14, p 11). Esindaja kulude
2-25-8556 põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel tuleb arvestada mh kohtuvaidluse asjaolude, asja keerukuse ja mahukuse, samuti menetlusdokumentide sisu ja mahuga (RKTKm,17.04.2024, 2-17-124505, p 12). Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruses kindlaks TsMS § 174 lg 8 järgi hagita menetluse sätete kohaselt, arvestades käesolevas jaos sätestatud erisusi. Hagita menetluses lahendatavas asjas rakendab kohus TsMS § 477 lg 7 kohaselt uurimispõhimõtet, st kontrollib avalduse vastavust seadusele ja avalduse tõendatust ka juhul, kui sellele ei ole esitatud vastuväiteid. Seejuures ei ole kohus TsMS § 477 lg 5 järgi seotud menetlusosaliste esitatud asjaoludega ega nende hinnanguga asjaoludele (RKTKm, 03.06.2013, 3-2-1-65-13, p 14).
33.Ringkonnakohus on seisukohal, et kostja taotlus tuleb rahuldada. Ringkonnakohtu hinnangul saab kostjale osutatud õigusabitoimingute põhjendatud ajakuluks, arvestades kostja lepingulise esindaja kvalifikatsiooni (jurist), asja liiki ja keerukust ning menetlusdokumentide sisu ja mahtu, pidada 2,5 h.
34.Ringkonnakohus ei leia erinevalt hagejast, et kostja lepingulise esindaja tunnitasu 140 eurot (ilma käibemaksuta) on põhjendamatu ja ebamõistlikult kõrge. Nimetatud seisukohta ei muuda asjaolu, et kostja lepinguline esindaja ei ole Eesti Advokatuuri liige. Riigikohus on leidnud, et tunnitasu põhjendatuse hindamisel on asjakohane lähtuda mh tsiviilasja keerukusest ja mahukusest, samuti esindaja kvalifikatsioonist. Kostja lepingulise esindaja ühe tööühiku (tunnihinna) osas on ringkonnakohus seisukohal, et see on asja liiki, vaidluse kestust, mahtu ja keerukust, sh esitatud menetlusdokumente, lepingulise esindaja kvalifikatsiooni (jurist) ning kohtupraktikat (TlnRnKo, 06.03.2026, 2-22-13006, p 16, TlnRnKo, 20.02.2026, 2-24-6786, p 38 ja TlnRnKm, 29.05.2026, 2-24-11901, p 17) arvestades põhjendatud.
35.Eeltoodust tulenevalt määrab ringkonnakohus kostja menetluskulude rahalise suurusena kindlaks ning mõistab hagejalt kostja kasuks välja 350 eurot (ilma käibemaksuta).
36.Võttes arvesse menetluskulude nimekirjas esitatud taotlusi, märgib ringkonnakohus TsMS § 177 lg 4, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kuna kostja on esitanud ka TsMS § 445 lg 1 järgse taotluse kohtumääruse täitmise viisi ja korra osas, määrab ringkonnakohus, et kostja kasuks välja mõistetud menetluskulud tuleb hagejal tasuda Eurocity OÜ (registrikood 12709347), arvelduskontole EE177700771005095462 LHV Pangas.
37.Käesolev määrus on TsMS §-st 372 lg-st 5 ja §-st 178 tulenevalt edasikaevatav resolutsiooni punktide 2-7 osas. Muus osas ei ole määrus kaevatav.