2-25-15045/14 - Võlaõigus - Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium - lahend.ee

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus. Hagi aluseks olevad asjaolud, nõue ja kostja seisukoht 1.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid AS Inbank Finance ja X 18.04.2023 järelmaksulepingu nr. L89012098678, mille alusel sai kostja kauba maksumusega 279,00 eurot järelmaksuga. Kostja kohustus kauba eest tasuma 12 osamakse kaupa lepingus kokku lepitud maksegraafiku alusel perioodil 05.05.2023-05.04.2024 a. Igakuise osamakse suurus oli 26,82, mis hõlmas võlgnevuse põhiosa ja intressi. Ühekordne lepingutasu 10 eurot kohaldus esimesel maksel. Kostjalt ei ole toimunud makseid. AS Inbank Finance esitas X-ile 05.07.2023 teenuselepingu ülesütlemise hoiatuse, kus paluti tasuda võlgnevus hiljemalt 19.07.2023. 25.07.2023 edastas AS Inbank Finance X-ile teenuselepingu ülesütlemise teatise. AS Inbank Finance esindaja esitas 31.07.2023 X-ile teatise nõude loovutamise kohta Aktiva Finance Group OÜ-le. Loovutati lepingust nr. L89012098678 tulenev nõue koos õigusega nõuda viivist, kahjuhüvitist ja muid kõrvalnõudeid. Järelmaksulepingu nr. L89012098678 põhi- ja üldtingimustest tulenes kostja kohustus tasuda 12% intressi aastas, mis on 0,09 eurot päevas. Kostjal on intressivõlgnevus alates 1. osamaksest ehk alates 05.05.2023 kuni lepingu ülesütlemiseni 25.07.2023. a kokku summas 13,73 eurot (2,84+4,91+4,36+1,62). Kostja intressi tasunud ei ole. Hageja soovib kostjalt sissenõudmiskulude hüvitamist VÕS § 1132 lg 2 alusel. Makseviivituse tõttu saatis hageja kostjale 3 maksemeeldetuletuskirja: 01.08.2023 (15 eurot), 09.08.2023 (5 eurot), 21.08.2023 (5 eurot). Samuti soovib hageja nõuda muude makseviivitustega tekkinud kulude hüvitamist 15 euro väärtuses. Muude kulude hulka kuuluvad nõude andmete töötlemise ja kontrollimise kulud, kontaktandmete otsingu ja päringu kulud, võlgnikule vastamisega seotud kulud, võlanõuete selgitamine ja vastuväidetele vastamine telefoni teel, emaili teel, võlgnikule tehtavate kõnede kulud, võlanõude avaldamisega tehtud kulud. Hageja soovib sissenõudmiskulude hüvitamist summas 30 eurot. Hageja palub mõista kostjalt hageja kasuks välja põhivõlg 279 eurot, intress 13,73 eurot, võla sissenõudmiskulud 30 eurot, viivis 71,36 eurot seisuga 11.09.2025 ja edasiulatuvalt alates 12.09.2025 põhinõudelt 279 eurot kuni selle kohase tasumiseni lepingujärgses määras 12% aastas ehk 33,48 eurot. Kostja esitas veebitaotluse järelmaksulepingu sõlmimiseks. Taotluse esitamisel kostja märkis, et tema igakuised sissetulekud on summas 465 eurot ja igakuiseid kohustusi pole. Hageja on esitanud kostja kohta ka taust.ee väljavõtte, kust ei nähtu kehtivaid maksehäireid. Hageja tugines sellele, et krediidiandja tugines krediidisaaja esitatud andmetele ja vastutustundliku laenamise põhimõttele ning, et krediidiandja arvestas krediidilepingu krediidisummat, osamaksete suurust ning lepingutega kaasnevaid kohustusi tervikuna ning selle analüüsi tulemusel järeldas krediidiandja, et krediidisaaja oli krediidivõimeline.

2.Kostja esindaja esitas 29.10.2025 hagiavaldusele vastuse, milles palub jätta hagi osaliselt rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Kostja selgitas, et 04.12.2023 Harju Maakohtu määrusega asjas 2-23-8703 seati X-i üle eestkoste ja eestkostjaks määrati Tallinna Linnavalitsus. Tallinna Linnavalitsus teostab eestkostet Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuameti kaudu. Sotsiaalkindlustusameti poolt on kostjal tuvastatud töövõimetus 80% ulatuses kestusega 01.01.2002 kuni 26.04.2038 ja keskmisele puude raskusastmele vastav vaimupuue kestusega 01.03.2020 kuni 28.02.2025. Kohtule esitatud kohtupsühhiaatrilisest ekspertiisiaktis on kohtu poolt esitatud küsimustele eksperdi poolt vastatud järgnevalt: X-il esineb krooniline-kestev psüühikahäire - kerge vaimne alaareng, oluline käitumishäire ja epiletoidne isiksus, mille tõttu ta ei suuda kestvalt oma tegudest aru saada või neid juhtida ja oma elu iseseisvalt korraldada. Tema vaimne seisund ei luba tal langetada otsuseid ega teha tehinguid, pisitehinguid võib teha. Isiku vaimne seisund ei võimalda tal teostada valimisõigust. Eestkoste seadmise menetluses kostja riigiõigusabi korras määratud esindaja hindas, et on ilmselge, et isik ei saa aru oma tegudest, isik ei suuda nõuetekohase hoolsusega oma tegusid juhtida, isik ei adu enda tegude võimalikke tagajärgi, isik ei suuda mõistlikult aru saada riskidest, mis võivad kaasneda nt laenu- ja hüpoteegilepingute sõlmimisega. Kostjal ei ole vastuväiteid, et kohus asja menetlusse võttis ning teadaolevalt ei esine aluseid menetluse lõpetamiseks ega hagi läbivaatamata jätmiseks. Kostja selgitab, et kostja näol on tegu isikuga, kellel on diagnoositud raske psüühikahäire, millest tulenevalt ei ole ta võimeline lõplikult aru saama sõlmitud tehingutest ega nendega kaasnevatest kohustustest. Kostjal tuvastati keskmisele puude raskusastmele vastav vaimupuue juba 2020. aastal - enne 18.04.2023 järelmaksulepingu nr. L89012098678 sõlmimist. Kostja puhul ei ole võimalik tõendada, kas ja millisel määral ta lepingu sõlmimise sisust aru sai, kuid kostja esindaja hinnangul tuleb siiski arvestada antud vaidluses kostja tervisliku seisundiga ning sellest tulenevalt ka kostja raske majandusliku seisuga. Kostja teatas, et on valmis sõlmima kompromissi, kuid antud juhtumi puhul on äärmiselt ebaõiglane nõuda kostjalt välja nii suures ulatuses viivis, sissenõudmiskulud ja hageja menetluskulud. Kostja toob esile, et hagejal on kostjaga käimasolev ka teine vaidlus Harju Maakohtus ning hageja pidi teadma, et kostjale on määratud eestkoste. Hageja esitatud tõendi kohaselt lisa 5 on nõue hagejale loovutatud juba 31.07.2023. Hageja sai teada kostja piiratud teovõimest asja 2-23-150626 raames hiljemalt 20.12.2023, mil esitas kostjale makseettepaneku. Kostja hinnangul puudus hagejal vajadus hagiavalduse kohtusse esitamiseks ning vaidluse oleks saanud lahendada kostjaga ka kohtuväliselt. Kostja on seisukohal, et kostjale on põhjendamatult kogunenud viivis ja hageja on esitanud hagi, mis kulutab mõlema poole esindajate ja kohtu ressurssi. Antud juhtumi puhul oleks ülaltoodud põhjenduste valguses ebaõiglane kostjalt välja nõuda hageja menetluskulud. Kostjal menetluskulud puuduvad, kuna teda esindab eestkostja esindaja. Kostja pakub välja kompromissi, mille käigus kostja tasub põhivõlgnevuse summas 279 eurot, intressi summas 13,73 eurot ja viivise kuni ajani, mil hageja sai teada kostjast kui piiratud teovõimega isikust ja tema eestkostjast. Kostja lisab, et kostja on võimeline tasuma 40 eurot kuus ning maksekuupäevaks sobib kalendrikuu 10. kuupäev. Maakohtu otsus 3.Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja 18.04.2023 järelmaksulepingust nr L89012098678 tuleneva põhivõlgnevuse 279 eurot, intressi 2,16 eurot ja viivise põhivõlgnevuselt (279 eurot) võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud määras

käesoleva kohtuotsuse jõustumisest alates kuni põhivõlgnevuse (279 eurot) kohase tasumiseni. Ülejäänud osas jättis hagi rahuldamata, menetluskulud jättis poolte endi kanda. Kohtu hinnangul vastab kostja ja AS Inbank Finance poolt 18.04.2023 sõlmitud järelmaksuleping nr L89012098678 tarbijakrediidilepingu tunnustele. Vaidlus puudub selles, et kaup on kostjale üle antud, mille maksumus oli 279 eurot. Kostja oli kohustatud tasuma 12 osamakset 26,82 euro suuruses maksegraafiku alusel, mis sisaldas lisaks põhiosa tasumisele ka igakuist intressi (dtl 13). Vastavalt järelmaksu lepingule on krediidi kulukuse määr 33.39% aastas (dtl 14). Eesti Panga poolt avaldatud keskmine eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määr 2023. aasta aprillis (18.04.2023 lepingu sõlmimisel) oli 16,72%, seega ei ületa lepingu krediidikulukuse määr Eesti Panga avaldatud keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda ning tarbijakrediidileping on kehtiv. Kostja märkis oma 29.12.2025 saadetud kirjas, et hageja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet (dtl 137). Vastavalt VÕS § 4034 lõikele 13 vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist tõendab vaidluse korral krediidiandja. Kohtu hinnangul nähtub esitatud asjaoludest ja tõenditest, et krediidiandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet – kostja varalist seisundit ega kohustusi nõuetekohaselt kindlaks ei tehtud. Järelikult ei oleks krediidiandja VÕS § 403 4 lg 6 kohaselt tohtinud kostjaga praeguse vaidluse esemeks olevat järelmaksulepingut sõlmida. VÕS § 4034 lg 7 3 lause järgi krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Kohus palus hagejal esitada 08.01.2026 kohtunõudes ümberarvestuse, hageja vastas 14.01.2026 esitatud seisukohas, et kuna kogu nõue on muutunud sissenõutavaks, siis ei ole hagejal kohustust esitada ümberarvestust. Kohus selgitab, et hageja oleks pidanud esitama ümberarvestuse, et arvestada lepingujärgse intressimäära asemel seadusjärgset intressimäära. VÕS §-st 94 tulenev Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär alates 01.01.2023 on 2,50% ja alates 01.07.2023 on 4%, seega tuleb kohtu hinnangul 18.04.2023 sõlmitud lepingule nr. L89012098678 kohaldada intressimäära 2,50% alates lepingu sõlmimisest 18.04.2023-30.06.2023 ja alates 1.07.2023-25.07.2023 intressimäära 4%. Kohus jätab hageja intressinõude summas 13,73 eurot rahuldamata ja selle asemel mõistab välja seadusjärgse intressi eurot ja eurot, ehk intress on kokku 2,16 eurot. Kostja ei ole lepingu ülesütlemist vaidlustanud, mistõttu lähtub kohus asjaolust, et AS Inbank Finance ja kostja vahel 18.04.2023 sõlmitud tarbijakrediidileping nr. L89012098678 on lõppenud. Hagiavalduse kohaselt nõuab hageja kostjalt viivist alates lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast kuni hagiavalduse esitamise kuupäevani 11.09.2025 ja seejärel edasiulatuvat viivist alates 12.09.2025 kuni selle kohase tasumiseni. Kehtivas kohtupraktikas on leitud, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral on viivist põhjendatud arvestada alates ajast, mil tarbijale on tehtud teatavaks krediidiandja poolt uuesti määratud tagasimaksed, mis arvestavad intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning tarbija satub nende tagasimaksete tegemisega viivitusse (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 27.01.2023 otsus tsiviilasjas nr 2-18-124589, p 51). Praegusel juhul ei ole kostjale uut tagasimaksegraafikut teatatud, mistõttu ta ei ole saanud maksetega viivitusse sattuda. Sel põhjusel jätab kohus sissenõutavaks muutunud viivisenõude nii esialgses suuruses kui alternatiivselt vähendatud ulatuses rahuldamata. Hagejal on õigus nõuda põhivõlgnevuselt 279 eurot viivist VÕS § 94 lg 1 sätestatud intressimääras alates käesoleva kohtuotsuse jõustumisest. Kuivõrd hageja nõuab hagis veel sissenõutavaks muutumata viivise väljamõistmist TsMS § 367 alusel, mõistab kohus välja viivise põhinõudelt 279 eurot alates kohtuotsuse jõustumisest kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Hageja taotleb kostjalt võla sissenõudmiskulude väljamõistmist summas 30 eurot. Kohus ei

pea põhjendatuks hageja taotletud sissenõudmiskulu hüvitamist, sest VÕS § 113 2 lg 2 näeb tarbijalt sissenõudmiskulude hüvitise nõudmise alusena ette tarbijaga sõlmitud lepingu. Käesoleval juhul ei ole hageja esile toonud, et kostjalt sissenõudmiskulude aluseks oleks kostjaga sõlmitud leping. Lähtuda ei saa ainuüksi eeldusest, et kuna tarbija on jäänud laenu tasumisega võlgnevusse, siis on hagejal tekkinud kulusid, mille saaks tarbijalt ilma kulusid täpsemalt põhjendamata ja sisustamata sisse nõuda. Kohus leiab, et hagi ei ole õiguslikult põhjendatud ja kohus jätab hagi osaliselt rahuldamata sissenõudmiskulu 30 euro nõudes. Eespool toodust tulenevalt rahuldab kohus hagi osaliselt ning mõistab kostjalt välja põhivõlgnevuse 279 eurot, intressi 2,16 eurot ja põhivõlgnevuselt edasiulatuva viivise alates otsuse jõustumisest kuni võlgnevuse kohase täitmiseni. Muus osas jääb hagi rahuldamata. Kostja teatas 20.01.2026 hagejale, et kostja on valmis sõlmima kompromissi põhinõude 279 eurot ja viivisenõude 71,36 euro tasumiseks (dtl 156). Hageja sellega nõus polnud, nõudes kostjalt ka menetluskulude osalist tasumist ja seetõttu kompromissi ei saavutatud. Käesoleva otsusega rahuldab kohus hagi sarnases (isegi väiksemas) ulatuses, kui kostja oli valmis hagejale kompromissi korras tasuma. Seetõttu on mõistlik vaatamata hageja põhinõude rahuldamisele jätta menetluskulud poolte endi kanda, sest vähem jäiga käitumise korral oleks hageja saavutanud kompromissiga sama või parema resultaadi kui käesoleva kohtuotsusega ja kohtul polnuks vajadust asja sisuliselt lahendada. Lisaks nõustub kohus kostja argumendiga, et hageja menetluskulude isegi osaline kostjalt väljamõistmine oleks kostja suhtes äärmiselt ebaõiglane (TsMS § 162 lg 4). Kostja on abivajav isik, kellele on määratud eestkoste ning ta on tunnistatud 80% töövõimetuks. Kostja on asjakohaselt viidanud, et on majanduslikult väga raskes olukorras ning seda suuresti ka seetõttu, et kostjale on väljastatud erinevatel perioodidel erinevate krediidiandjate poolt vastutustundliku laenamise põhimõtet rikkudes laenu. Ka hageja poolt kostjalt nõutav laen anti vastutustundliku laenamise põhimõtet rikkudes ja sellise laenuga seotud rahalise nõude osalise rahuldamisega ei peaks kaasnema kostjale täiendavalt hageja menetluskulude hüvitamist. Apellatsioonkaebus 4.Apellatsioonkaebuses palub hageja maakohtu otsuse tühistada osas, milles hagi jäi osaliselt rahuldamata ja teha tühistatud osas uus otsus, millega mõista kostjalt välja sissenõutavaks muutunud viivis 61,30 eurot ning edasiulatuvalt viivis alates 03.03.2026 lepingujärgses määras 12% aastas kuni põhivõla tasumiseni. Alternatiivselt juhul, kui kohus leiab, et viivist ei saa välja mõista lepingujärgses määras, siis mõista kostjalt välja sissenõutavaks muutunud viivis ja edasiulatuv viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhivõla tasumiseni. Jätta poolte menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus kostja/vastustaja kanda. Apellant vaidlustab ka sissenõudmiskulu välja mõistmata jätmise. Apellant on seisukohal, et maakohtu selgitused ja viited viivisenõude rahuldamata jätmisel otsuse p 28 ja 29, järgi on vastuolus Riigikohtu senise praktikaga. Kõnealuse lepingu lõpptähtaeg saabus 05.04.2024, seega on kogu lepingust tulenev nõue sissenõutavaks muutunud. Seega juhul kui kohus asus seisukohale, et on rikutud vastutustundliku laenamise põhimõtteid, oleks pidanud vastustajalt välja mõistma põhiosa jäägi 279,00 eurot ning viivise põhiosalt 279,00 eurot alates lepingu lõpptähtajale järgnevast päevast so 06.04.2024 kuni tasumiseni, lepingus kokkulepitud määras 12% aastas. Kohus on oma lahendis üllatuslikult asunud tagasimakseid ise välja arvestama ning veel enam üllatuslikult jätnud viivised alates lepingu lõpptähtajale järgnevast päevast välja mõistmata. Lepingu lõpptähtaeg saabus 05.04.2024. Hagiavalduse esitamise ajaks so 11.09.2025, oli leping täies ulatuses sissenõutavaks muutunud ning apellandil ei olnud kohustust VÕS § 4034 lg 7 järgse ümberarvestuse esitamiseks.

Apellant märgib, et vastutustundliku laenamise põhimõte ei too kaasa kogu lepingu tühisust vaid krediidilepingu osaline tühisus kokkuleppelise intressi ja lisanduvate tasude osas, vastavalt 24.11.2023 Riigikohtu määrusele tsiviilasjas 2-21-13098, p 24. Pooled on kokku leppinud lepingus viivisemääraga 12%. Järelikult, kui pooled on kehtivas tarbijakrediidilepingus lepinguvabaduse põhimõtet järgides kokku leppinud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas määras. Käesolevaga esitab apellant alternatiivse viivisenõude arvestuse alates lepingu lõppemisele järgnevast päevast, so 06.04.2024 kuni kohtuotsuse tegemise päevani, so 03.02.2026. Kohtuotsuse tegemise kuupäevaks on sissenõutavakas muutnud viivis summas 61,30 eurot: Samuti on põhjendatud sissenõudmiskulu 30 eurot, kuna meeldetuletused olid saadetud ka peale lepingu lõppemist ehk täies ulatuses sissenõutavaks muutumist. Kohus on väitnud, et kostja ei võlgne hagejale muid lepingutest tulenevaid tasusid. Sissenõudekulu ei ole lepinguga kaasnev kulu, vaid kohustuse rikkumisest tulenev kulu. Apellant ei nõustu kohtu seisukohaga menetluskulude jaotuse osas, st apellandi seisukohast menetluskulude jaotus jätta kulud poolte endi kanda vastuolus senise praktikaga. Hageja ei olnud nõus sõlmima vastustajaga kompromissi selliselt, et menetluskulud jäävad poolte endi kanda. Muuhulgas hagi esitamisega kaasneb avaldajapoolne kohustus tasuda riigilõivu seadusest tulenevas määras (TsMS § 139 lg 2), saab riigilõivu tasumist lugeda hageja poolt kantud vajalike ja põhjendatud menetluskulude alla. Apellant oli sunnitud kohtusse pöörduma tulenevalt vastustaja tegevusetusest sissenõudeprotsessis ja vastustaja võlgnevuse mitte tasumisest. Puudub ka vaidlus asjaolu üle, et leping ja nõue oli kohtusse pöördumise ajaks täies ulatuses sissenõutavaks muutunud. Olukorras, kus vastustaja kohtuväliselt andis korduvalt tühje lubadusi ja lubas tasuda, kuid ei teinud ühtegi tagasimakset, näitab vastustaja suhtumist kohustustesse täitmise osas. Apellant lisab e-kirjavahetuse (lisa 1). Täiendavalt on apellant suhelnud kostjaga telefoni teel ja sõlminud kokkuleppe võla tasumiseks, mida vastustaja ei täitnud. Juhul kui vastustaja oleks alustanud maksete tegemist kasvõi osaliselt, ei ole apellant pidanud kohtu poole pöörduma. Apellandi menetlusse on nõue antud 31.07.2023 aastast, mille jooksul on apellant igakuiselt saatnud meeldetuletusi, SMS ja üritanud vastustajaga maksekokkuleppeid sõlmida. Vastus apellatsioonkaebusele 5.Vastustaja vaidles kaebusele vastu. Ringkonnakohtu seisukoht 6.Kolleegium leiab, et maakohtu otsus tuleb jätta lõppjärelduses muutmata, muutes osaliselt otsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. 7.Asja materjalidest nähtub: -AS Inbank Finance ja X sõlmisid 18.04.2023 järelmaksulepingu nr. L89012098678, mille alusel sai kostja kauba maksumusega 279,00 eurot järelmaksuga. -Kostja kohustus kauba eest tasuma 12 osamakse kaupa lepingus kokku lepitud maksegraafiku alusel perioodil 05.05.2023-05.04.2024 a. Igakuise osamakse suurus oli 26,82, mis hõlmas võlgnevuse põhiosa ja intressi. Ühekordne lepingutasu 10 eurot kohaldus esimesel maksel. -Kostja ühtegi makset ei tasunud. -AS Inbank Finance esitas X-ile 05.07.2023 lepingu ülesütlemise hoiatuse, kus paluti tasuda võlgnevus hiljemalt 19.07.2023.

10.Poolte vahel on jätkuvalt vaidlus kas ja millises ulatuses peab kostja tasuma hagejale viivist. Maakohus mõistis kostjalt välja viivise alates kohtuotsuse jõustumisest VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Hageja leiab, et kuna lepingus oli kokku lepitud viivisemäär 12%, st viivisemääraks oli kokkulepitud intressimäär, siis toimis maakohus ebaõigesti kui mõistis kostjalt viivise välja seadusjärgses määras. Ringkonnakohus hagejaga ei nõustu. Vastutustundliku laenamise põhimõtte tõttu oli lepingus kokkulepitud intressimäär tühine. Maakohus mõistis kostjalt intressi välja seadusjärgses määras. Kuna intressikokkulepe oli tühine ei ole viivisemäära arvestamise aluseks võimalik võtta tühist intressimäära. Maakohus leidis õigesti, et viivis tuleb välja mõista VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. 11.Maakohus leidis, et hageja viivisenõue kuni kohtuotsuse jõustumiseni tuleb jätta rahuldamata, kuna kostja ei esitanud maakohtu nõudmisel vastutustundliku laenamise rikkumise tuvastamisel kostjal tasumisele kuuluvate osamaksete ümberarvestust. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu seisukoht viivisenõude rahuldamata jätmisel oli ekslik. Pooled ei vaielnud selle üle, et leping lõppes ülesütlemisega ja põhinõue on sellest tulenevalt muutunud sissenõutavaks. Kuna kostja ei tasunud ühtegi lepingus kokkulepitud osamakset, siis ajast, kui põhinõue muutus täies ulatuses sissenõutavaks oli hagejal õigus nõuda viivist (selliselt hageja viivist ka nõudis). Maakohtu teistsugune seisukoht tuleneb tema viidatud ringkonnakohtu otsusest, milles võlgnik oli osaliselt krediidi koos kõrvalnõuetega võlausaldajale tasunud. Käesolevas asjas aga puudub vaidlus, et kostja ei tasunud krediidiandjale mitte ühtegi osamakset. Ringkonnakohtu arvates ei anna aga see eksimus aluse maakohtu otsuse muutmiseks viivisenõuet puudutavas osas. 12.Kostja, esitades väite, et antud juhtumi puhul on äärmiselt ebaõiglane nõuda kostjalt välja nii suures ulatuses viivis, on sisuliselt palunud viivist vähendada.

13.VÕS § 113 lg 8 kohaselt võib viivise maksmiseks kohustatud isik nõuda selle vähendamist vastavalt VÕS §-s 162 sätestatule. Seega saab nimetatud sätete alusel viivist vähendada vaid kohustatud lepingupoole nõudmisel (vt nt Riigikohtu 30. aprilli 2013. a otsus tsiviilasjas nr 32-1-43-13, p 14). VÕS § 162 lg 1 kohaselt, kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Erinevalt viivisest ei näe seadus ette aga intressi vähendamist (vt ka Riigikohtu 16. juuni 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-54-08, p 12). 14.Kostja põhjendas viivise vähendamist sellega, et kostjal tuvastati keskmisele puude raskusastmele vastav vaimupuue juba 2020. aastal - enne 18.04.2023 järelmaksulepingu nr. L89012098678 sõlmimist ning kuigi kostja puhul ei ole võimalik tõendada, kas ja millisel määral ta lepingu sõlmimise sisust aru sai, tuleb siiski arvestada antud vaidluses kostja tervisliku seisundiga ning sellest tulenevalt ka kostja raske majandusliku olukorraga. Lisaks tõi kostja esile, et hagejal oli kostjaga ka teine vaidlus Harju Maakohtus ning hageja teadis juba varasemalt, et kostjale on määratud eestkoste. Hageja esitatud tõendi kohaselt on käesolevas asjas esitatud nõue hagejale loovutatud juba 31.07.2023. Hageja sai teada kostja piiratud teovõimest asja 2-23-150626 raames hiljemalt 20.12.2023, mil esitas kostjale makseettepaneku. Kostja hinnangul puudus hagejal vajadus hagiavalduse kohtusse esitamiseks, vaidluse oleks saanud lahendada kostjaga ka kohtuväliselt. Kostja on seisukohal, et kostjale on põhjendamatult hageja tegevuse tõttu kogunenud viivis ja hageja on esitanud hagi, mis kulutab mõlema poole esindajate ja kohtu ressurssi. Kostja teatas kohtumenetluses, et soovib sõlmida kompromissi, kuid hageja nõudis ülemäära suures ulatuses oma menetluskulude tasumist, mistõttu jäi kompromiss sõlmimata. Apellatsioonimenetluses esitas hageja tõendina kirjavahetuse kostjaga, millega soovis tõendada, et soovis enne käesoleva asja menetlust kostjaga asja lahendamiseks kompromissini jõuda.. Ringkonnakohus võtab need tõendid asja materjalide juurde. Siiski ei tõenda need tõendid seda, et hageja üritas enne käesolevat kohtumenetlust kostjaga või kostja eestkostjaga kohtuvälise lahendini jõuda. Kirjavahetus toimus Julianus Inkasso OÜ esindaja ja isiklikult kostja vahel, sh ajal, kui kostjal oli juba eestkostja. Lisaks ei puuduta kirjavahetus käesoleva asja algset võlausaldajat, kelleks on AS Inbank Finance. Kirjavahetus puudutab võlausaldajat Inbank AS-i. Seega on hageja esitanud väidetavalt kostja eestkostjale pakutud kompromissi tõendamiseks alusetu tõendi.