Kaija Piirmets (eesistuja), Aleksandr Kondrašov ja Siret Siilbek
Otsuse tegemise aeg ja koht
16.06.2026, Tallinn
Kohtuasja number
2-22-15877
Kohtuasi
Y (Y) hagi X-i (X) vastu kahju hüvitamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Pärnu Maakohtu 18.12.2024 otsus
Kaebuse esitaja ja liik
Y 07.01.2025 apellatsioonkaebus
Kaebuse hind
Y apellatsioonkaebuse hind 18 561,44 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja Y (isikukood XXX), lepinguline vandeadvokaat Toivo Viilup
esindaja
Kostja X (isikukood XXX), lepingulised esindajad vandeadvokaadid Olavi-Jüri Luik ja Getter Ulla Menetluse liik
Asja läbivaatamine 21.05.2026 kohtuistungil
RESOLUTSIOON
1.Jätta Pärnu Maakohtu 18.12.2024 otsus muutmata.
2.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.
3.Jätta ringkonnakohtus kantud menetluskulud Y kanda. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus.
2-22-15877 Menetluskulude rahalise suuruse määrab asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.Y (hageja) esitas 21.10.2022 Pärnu Maakohtule X-i (kostja) vastu hagi, milles palus kostjalt enda kasuks välja mõista põhivõlgnevuse 17 186,52 eurot ning alates hagi esitamisest viivise seadusjärgses määras põhivõlgnevuselt kuni võlgnevuse täitmiseni. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.
2.Hagiavalduse kohaselt kuulub hagejale kinnistu (edaspidi ka Siksaki või Jõekalda kinnistu) aadressil XXX, kuhu oli rajatud kuur ligikaudsete mõõtudega 5x6 m ja kõrgusega 2,4 m. Hageja naaber on kostja, kes lammutas 2021. a kevadel omavoliliselt ilma ehitusluba või hageja nõusolekut omamata hageja kuuri, rikkudes sellega hageja omandit ja tekitades sellega kahju. Kuuri taastamise kulu on 17 186,52 eurot. Hageja ei ole kohustatud kasutama abihoone taastamiseks odavaimat võimalikku pakkujat.
3.Hageja vaidles kostja väidetele vastu ega võtnud omaks, et kuur asus võõral kinnisasjal. Isegi sel juhul puudus kostjal õigustus kuur omavoliliselt lammutada. Ehitise olemasolu oli peamine põhjus, miks hageja kinnistu omandas, kuna see andis lootuse, et ehitist on piirangutele (st asumisele ranna ja kalda ehituskeeluvööndis) vaatamata võimalik rekonstrueerida. Hageja tundis heas usus huvi poolte kinnistute piiride korrigeerimiseks, mis oleks andnud kostjale vahetu juurdepääsu jõele ja hageja oleks saanud kostjalt elamumaa otstarbega katastriüksuse. Sellest ei saa järeldada hageja huvi puudumist abihoone või selle aluse maa-ala vastu. Lammutustegevuse tagajärjel oli hageja sunnitud kinnistu heakorrastamiseks pinnast tasandama ja hoone taastama. Vara heakorrastamine ei tõenda kostja omavolitsemise aktsepteerimist ja kostja tekitatud kahju hüvitamise nõudmisest loobumist. Omavoli ei ole käsitatav käsundita asjaajamisena, kuna omavoliline lammutamine hageja tahte vastaselt ei ole käsitatav millegi tegemisena hageja kasuks. Kostja vastuväited
4.Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
5.Vastuse kohaselt on hageja esitatud faktilised asjaolud osaliselt moonutatud ja ebaõiged. Kuur ei asunud täielikult hageja maal. Kuuri esiosa, st fassaad, asus kostja abikaasale kuuluval maal. Kuuri pindala oli u 18–20 m 2 ning kuur seisis postidel. Sel puudus vundament ja projekt või muu teostusjoonis. Kostja ehitas kuuri 1997. a vastavalt Jõekalda kinnistu toonase omanikuga sõlmitud kokkuleppele puude kuivatamiseks. Kostja ehitas kuuri ise ilma professionaalset abi kasutamata ja kasutas käepäraseid materjale (tavaline laudis, eterniit jms). Kuuri tagaosa katsid mõned lauad, et õhk käiks kuuris ladustatud puudest läbi. Kostja lammutas kuuri hageja nõudmisel, mitte omavoliliselt. Hageja nõudis 2021. a varakevadel, et kostja eemaldaks kuuri hagejale kuuluvalt maalt, kuna ta soovib hakata kaldaäärt täitma. Hagejal ei ole kostja vastu kahju hüvitamise nõuet ning see ei vasta ka kahju hüvitamise eesmärgile. Hagi rahuldamisel rikastuks hageja kostja arvelt. Asjatundja arvamuse kohaselt on kuuri taastamiskulu 7020 eurot (sh käibemaks). Sarnases suurusjärgus on hinnapakkumised samaväärse uue kuuri ehitamiseks. Hagejal ei olnud kuuri ega selle all asuva maa-ala vastu huvi, kuna maadevahetuse soovi kohaselt oleks hageja kuuri all
2-22-15877 paiknenud maa-ala andnud kostjale. Pärast kuuri lammutamist asus hageja kuuri all ja ümbruses lasunud haljasala pinnasematerjaliga täitma ning paigaldas endise kuuri asukoha kõrvale uue moodulmaja. Hageja ei esitanud kuuri lammutamisest 1,5 a jooksul kostjale ühtegi pretensiooni kuuri lammutamise kohta. Hageja oleks seejuures pidanud kuuri igal juhul lammutama, kuna see oli ebaseaduslik ehitis, asudes ehituskeeluvööndis. Kohila Vallavalitsuse 13.04.2023 ettekirjutuse alusel tuli kostjal ka uus hoone eemaldada, mis toimus 28.09.2023. Lisaks on hageja nõude valesti kvalifitseerinud, tegemist saaks olla käsundita asjaajamisega. Maakohtu otsus ja põhjendused
6.Pärnu Maakohus jättis 18.12.2024 otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Maakohus märkis, et määrab hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast otsuse jõustumist tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 177 lg 1 p 2 ja lg 2 alusel.
7.Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt luges maakohus TsMS § 231 lg-te 2 ja 4 või tõendite alusel tuvastatuks järgmised asjaolud:
hageja on kinnistu registriosa nr 1319637 (Jõekalda kinnistu) ühisomanik koos C-ga (dtl 10). Kinnistu on sihtotstarbeta maa 100%, mille aadress on XXX.
kostja on kinnistu registriosa nr 768737 (Metsa-Allika kinnistu) omanik (dtl 11). Kinnistu on elamumaa 100%, mille aadress on XXX.
hageja on Jõekalda kinnistu omanikuks alates 15.01.2021 (dtl 10) ning sellel asus tol ajal kuur-abihoone, mille kostja 2021. a kevadel lammutas (nähtub poolte menetluses avaldatud seisukohtadest).
Pooled vaidlesid selle üle, kelle kinnistul kuur asus, kas kostja lammutas kuuri hageja nõudmisel või omavoliliselt ja tekitas sellega hagejale kahju ning kui viimast jaatada, siis milline oli väidetava kahju suurus, mis võiks hüvitamisele kuuluda.
8.Maakohus leidis, et hageja esitatud varalise kahju nõue võiks kuuluda rahuldamisele võlaõigusseaduse (VÕS) § 1043 ja 1045 lg 1 p 5 alusel. Vaidlus puudus selles, et kostja lammutas kuuri-abihoone. Kostja sõnul lammutas ta kuuri, mis asus osaliselt ka tema perekonnale kuuluval kinnistul, hageja nõudmisel ja teadmisel. Hageja sellega ei nõustu ja leiab, et kuur asus hageja kinnistul ning kostja tegutses hageja omandit rikkudes omavoliliselt. Seega vaidlesid pooled selle üle, kas kuur asus vaid hageja kinnistul ja kas kostja tegevus oli õigusvastane või mitte (VÕS § 1045 lg 2 p 2).
8.1.Maakohtu hinnangul ei nähtunud asjas esitatud tõenditest, et vaidlusalune kuur asus üksnes hagejale kuuluval kinnistul. Maa-ameti katastrikaardilt (dtl 63, 87) nähtus, et kuur asus osaliselt ka katastriüksusel nr 31701:004:1780 (kinnistu registriosa nr 18735350), mis kuulub kostja abikaasale Q-ile (dtl 64–65). Seega tuvastas maakohus, et vaidlusalune abikoone-kuur asus osaliselt hageja ja osaliselt kostja abikaasale kuuluval kinnistul.
8.2.Seonduvalt kostja tegevusega, s.o kuuri lammutamisega, märkis maakohus järgmist. Iseenesest sai usutavaks pidada hageja vande all antud ütlusi, milles ta selgitas, et vana ajaloolise ehitise (vaidlusaluse kuuri-abihoone) olemasolu oli põhipõhjus, miks ta Siksaki kinnistu ostis (dtl 268–269). Samas sai asjaolusid kogumis hinnates veenvalt usutavaks pidada ka seda, et hageja teadmisel ja ilmselt ka nõudmisel lammutas kostja vana kuuri, hoolimata sellest, et hageja seda eitab ning kostja tunnistaja Q-i ja hageja vande all antud ütlused on
2-22-15877 selles osas vastukäivad (dtl 263–265, 269). Muud motiivi või usutavat selgitust, miks kostja peaks enda ehitatud ja paarkümmend aastat kasutuses oleva kuuri lammutama, ei ole kohtule esitatud (dtl 273–274). Hageja väide justkui oleks vana abihoone-kuur olnud seaduslik ajalooline ehitis pole tõendatud, pigem vastupidi – lähtudes Kohila Vallavalitsuse seisukohast ei olnud nemad ehituskeelutsooni rajatud kuurist teadlikud (et saaks väita justkui seda taluti) ning enne 2006. a ei tehtud ka järelevalvet (dtl 121), mistõttu võis suure tõenäosusega asuda seisukohale, et ka vana kuur oli ebaseaduslik ehitis. Vastupidist pole kohtule tõendatud. Seejuures hageja vastas istungil kohtu küsimusele, kas ta kontrollis ehitise seaduslikkust, et vaatas aastaarvu (dtl 269).
8.3.Lisaks sai eluliselt usutavaks pidada seda, et hageja soovis vana kuuri, mille kasutamine ilmselt selle halva seisundi tõttu (mida tõendavad mh tunnistaja F ütlused, dtl 257–258) kaua enam võimalik ei oleks olnud ning, mis ei asunud ka täielikult hageja enda kinnistul, lasta kostjal kui selle ehitajal ja kasutajal eemaldada, et hagejal oleks võimalik selle asemel ehitada vaid enda kinnistu piiresse sobilikum ehitis, kas saunatamiseks või sporditegemiseks vms (dtl 270).
8.4.Eeltoodud järelduseks andis alust mh see, et hageja hakkas kuuri lammutamist kostjale ette heitma mitte koheselt, vaid alles u 1,5 a möödumisel, s.o siis, kui Kohila Vallavalitsus esitas hagejale päringud hageja ehitatud uue moodulhoone (sauna) kohta ning tegi selle eemaldamiseks hagejale ettekirjutuse (dtl 120–122). Ettekirjutuse kohaselt ei saanud asuda seisukohale, et uue ehitusega taastati varasem ehitis, mistõttu tuli hagejal oma uus moodulhoone kinnistult eemaldada. Kohila Vallavalitsuse ettekirjutusest ei nähtunud, et hagejal oleks keelatud rekonstrueerida (dtl 270) vana ehitis juhul, kui see oleks olnud seaduslik ja tegemist oleks olnud ehitise taastamisega, mitte uue teistes mõõtudes ja teise otstarbega ehitise rajamises.
8.5.Vaidlus puudus, et poolte läbisaamine ei ole olnud algusest peale hea ja tekkinud on praeguseks „leppimatu vaen“ (dtl 270). Seetõttu oli maakohtu hinnangul eluliselt usutav ka see, et hageja, kellel tuli oma uus moodulmaja eemaldada sisuliselt kostja avalduse (hageja sõnul n-ö pealekaebuse, dtl 272) tõttu vallale ning kelle maadevahetuse pakkumise kostja tagasi lükkas, leidis, et temaga on ebaõiglaselt käitutud. Siiski ei andnud nimetatu alust pidada kostja tegevust kuuri lammutamisel õigusvastaseks.
8.6.Kokkuvõttes leidis maakohus, et hageja nõustus VÕS § 1045 lg 2 p 2 mõttes kahju tekitamisega (s.o kuuri lammutamisega) ja hakkas vastupidist väitma alles seejärel, kui selgus, et kinnistule ei ole ilmselt võimalik ehitisi rajada. Seega ei ole hagejale kuuri lammutamise tõttu kahju tekkinud ja nõue kostja vastu ei kuulunud rahuldamisele. Seetõttu puudus vajadus hinnata võimalikku kahju suurust.
9.Kuna maakohus jättis hagi rahuldamata, siis jäid kostja menetluskulud hageja kanda (TsMS § 162 lg 1). Apellatsioonkaebus
10.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada vaidlustatud maakohtu otsuse täies ulatuses ning teha uus otsus, millega rahuldada hagi ning jätta kõik menetluskulud kostja kanda.
11.Apellatsioonkaebuse kohaselt taandub õigusvaidlus apellatsioonimenetluses suuresti sellele, kas maakohus on asjas kogutud tõendeid hinnanud korrektselt või on maakohus
2-22-15877 vaidluse lahendamise seisukohalt oluliste asjaolude tuvastamisel menetlusõiguse normide vastu eksinud. Hageja hinnangul on maakohus tõendite hindamisel menetlusõigust rikkunud ja jõudnud ebaõigete järeldusteni. Seejuures pole maakohus täitnud põhjendamiskohustust.
11.1.Vaidlustatud otsuse põhjendustest jääb ebaselgeks, millist relevantsust omas maakohtu hinnangul asjaolu, kas abihoone paiknes tervikuna hageja ja tema abikaasa ühisomandis oleval Siksaki kinnistul või ulatus abihoone osaliselt ka kostja abikaasa omandis olevale Jõe kinnistule (registriosa nr 18735350). Otsuses ei ole viidatud asjaoluga mistahes järeldusi seotud ega selgitatud, kas maakohtu tuvastatuks loetud abihoone asukoht on käsitatav mingitel asjaoludel kostja vastutust välistava asjaoluna või millist relevantsust see asja sisulisel lahendamisel võiks omada. Hageja on vastu vaielnud kostja väitele, mille kohaselt ulatus abihoone osaliselt Jõe kinnistule. Samuti on hageja selgitanud, et isegi juhul, kui seda eeldada, siis ei õigustanuks vastav asjaolu abihoone lammutamist. Vaidlust ei saa olla selles, et abihoone püstitamine on toimunud heauskselt AÕS § 148 lg 2 tähenduses, millest tulenevalt lasus Jõe kinnistu omanikul abihoone talumise kohustus. Isegi, kui eeldada (mida hageja ei tee), et Jõe kinnistu omanikul oleks olnud õigus nõuda abihoone eemaldamist AÕS § 148 lg 3 alusel, siis puudub vaidlus, et midagi sellist ei ole Jõe kinnistu omanik kunagi teinud. Sellele ei ole kostja ka tuginenud. Kokkuvõttes järeldub eelnevast, et isegi juhul, kui eeldada abihoone paiknemist osaliselt kolmandale isikule kuuluval Jõe kinnistul, siis ei tulenenud sellest hagejale kohustust ega kostjale või kellelegi kolmandale õigustust abihoone lammutamiseks.
11.2.Sarnaselt abihoone asukoha osas tuvastatuga on maakohtu otsus ebamäärane osas, mis puudutab abihoone kui ehitise väidetavat ebaseaduslikkust. Maakohus ei ole selles osas hageja esitatud seisukohti sisuliselt hinnanud. Hageja on selgitanud, et abihoone olemasolu oli peamiseks kaalutluseks, millest lähtudes hageja Siksaki kinnistu omandas. Olemasolev hoonestus andis vaatamata Siksaki kinnistu paiknemisele ranna ja kalda kaitsevööndis looduskaitseseaduse § 38 lg 4 p 5 alusel õiguse abihoone rekonstrueerimiseks ja/või sellele juurdeehitise teostamiseks. Lisaks tõi hageja esile, et avaliku võimu poolt ehitise olemasolu pikaaegne tunnistamine välistab ehitise käsitamise ebaseaduslikuna. Maakohus on tuginenud üksnes Kohila Vallavalitsuse korrakaitsespetsialist VT paljasõnalistele väidetele (dtl 120– 122), mille kohaselt ei olnud Kohila vald väidetavalt abihoone olemasolust teadlik. Sellise väite usutavus on küsitav, kuid vaidlust abihoone seaduslikkuse üle ei ole võimalik ega vajalik lahendada käesoleva tsiviilvaidluse raames. Isegi, kui eeldada abihoone ebaseaduslikkust, siis puudunuks kostjal õigus abihoone omavoliliseks lammutamiseks.
11.3.Maakohus on tõendeid ebaõigesti hinnates eksinud, leides justkui saaks veenvalt usutavaks pidada ka seda, et abihoone lammutustööd teostati hageja teadmisel ja ilmselt ka nõudmisel. Esiteks on maakohtu argumendid vastuolulised. Ühelt poolt on maakohus pidanud usutavaks hageja selgitusi, mille kohaselt oli abihoone põhipõhjus, miks hageja Siksaki kinnistu ostis, kuid teisalt ka seda, et hageja ise nõudis abihoone lammutamist. Teiseks, hageja ja tunnistaja Q-i väited on vastuolulised osas, mis puudutab seda, kas hageja on nõudnud kostjalt abihoone lammutamist või mitte. Q kui kostja abikaasa on ilmselgelt seotud osapool, kes on otseselt huvitatud kohtuvaidluse lahendamisest kostjale soodsal viisil. Selles valguses on mõistetav, et tunnistaja püüdis ütlusi anda moel, mis maksimaalselt toetaks kostja menetluslikku positsiooni. Tunnistaja ütlustele hinnangu andmisel pidanuks maakohus arvestama tunnistaja varjamatu vaenulikkusega hageja suhtes. Kolmandaks on maakohus jätnud arvestamata kõik hageja antud ütlused ja selgitused ning tuginenud abihoone lammutamist puudutavate asjaolude tuvastamisel kriitikavabalt üksnes tunnistaja Q-i ütlustele. 16.10.2024 istungil möönis maakohus ise, et tõendi allika ehk tunnistaja usaldusväärsus on oluline ning, et tunnistaja varjamatult negatiivne suhtumine hagejasse on tõendi hindamisel
2-22-15877 relevantne. Neljandaks märkis hageja, et kostja taotlusel tunnistajana üle kuulatud F enda kinnitusel abihoone lammutamisega seoses hagejaga vahetult suhelnud ei ole ning et tema tugines lammutustööde teostamisel kostja ja tema abikaasa väitele, justkui oleks abihoone lammutamiseks hageja nõusolek olemas. Hageja on vastavas osas samuti viidanud, et eluliselt ongi usutav see, et kostja ja tema abikaasa kinnitasid lammutustöödeks appi palutud naabritele/tuttavatele hageja nõusoleku olemasolu, kuna vastasel korral ei oleks F abihoone lammutamisega abistanud.
11.4.Kuna maakohus jättis hagi rahuldamata tuginedes ekslikult VÕS § 1045 lg 2 p 2 regulatsioonile, siis ei hinnanud maakohus poolte ülejäänud väiteid mh kahju suuruse osas. Ringkonnakohtul on võimalik vastav minetus apellatsioonkaebuse lahendamisel kõrvaldada. Hageja jääb oma maakohtumenetluses toodud seisukohtade juurde. Vastustaja seisukoht
12.Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
13.Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 1 järgi rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata, sest apellatsioonkaebuse väited ei anna alust kahelda maakohtu otsuse seaduslikkuses ja põhjendatuses.
14.Hageja on vaidlustanud maakohtu otsuse osas, millega hageja nõue jäeti rahuldamata, täielikult, millest tulenevalt kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust täies ulatuses (TsMS § 651 lg 1).
15.Kolleegium leiab, et maakohus kvalifitseeris hageja nõude õigesti deliktiõigusliku nõudena VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 5 alusel. Ringkonnakohus võtab TsMS § 652 lg 1 p 1 järgi apellatsioonkaebuse läbivaatamisel aluseks esimese astme kohtu poolt tuvastatud faktilised asjaolud ja ringkonnakohus ei tuvasta neid uuesti. Maakohus tuvastas õigesti vaidlusaluse kuuri paiknemise osaliselt hageja ja osaliselt kostja abikaasale kuuluval kinnisasjal ning selle, et kostja lammutas kuuri. Seejuures ei ole maakohus leidnud, et ehitise paiknemine osaliselt kostja perekonnaliikme kinnisasjal andnuks kostjale õiguse vaidlusalune kuur tervikuna lammutada. Kolleegium nõustub maakohtuga, et tuvastatud asjaolude kogum võimaldab järeldada, et kuuri lammutamine toimus hageja teadmisel ja nõusolekul, mis välistab VÕS § 1045 lg 2 p 2 järgi kostja deliktivastutuse. Ringkonnakohtu arvates ei ole alust kohaldada materiaalõigust teisiti, anda tõenditele teistsugust hinnangut ega asuda nõude põhjendatuse osas maakohtu järeldustega võrreldes erinevale seisukohale. Kuna ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtu otsusega, siis ei pea kolleegium TsMS § 654 lg-st 6 juhindudes vajalikuks maakohtu otsuse põhjendusi korrata ja märgib vastuseks kaebuse väidetele järgmist.
16.Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus hinnanud ebaõigesti tõendeid seonduvalt kostja tegevusega, s.o kuuri lammutamisega ning põhjendab oma seisukohta alljärgnevalt.
16.1.Esmalt on hageja esile toonud, et maakohtu põhjendused on vastuolulised, kuna ühelt poolt pidas maakohus usutavaks hageja selgitusi, mille kohaselt oli abihoone üheks peamiseks põhjuseks, miks hageja Siksaki kinnistu omandas, kuid teiselt poolt pidas usutavaks ka seda, et hageja nõustus abihoone lammutamisega või isegi nõudis seda. Hageja hinnangul
2-22-15877 puudunuks tal vajadus nõuda lammutustööde tegemist kostjalt, kui ta oleks soovinud abihoone eemaldamist. Ringkonnakohtu hinnangul ei anna eeltoodu alust asuda maakohtust erinevale seisukohale. Toimiku materjalidest nähtub, et hageja maadevahetuse ettepaneku kohaselt oleks kuuri all paiknenud maa-ala suurusega 1087,75 m2 läinud kostja omandisse (dtl 82). Tunnistaja Q-i ütlustest nähtub, et maadevahetuse korral ei oleks olnud vajalik kuuri lammutamine (dtl 263; dtl 264, ajamärge 01:05:56). Ka hageja on kinnitanud, et maadevahetuse eesmärk oli mh säilitada kostja ja tema abikaasa kinnistu osa, millel kuur paiknes (dtl 268, ajamärge 01:33:36). Lisaks on hageja selgitanud, et kui maadevahetuse kokkulepe oleks saavutatud, puudunuks vajadus vaielda selleks ajaks juba lammutatud kuuri saatuse üle ning tal oleks olnud võimalik paigaldada endale meelepärane moodulmaja korrigeeritud piiridega kinnistule (dtl 272, ajamärge 01:55:31). Eeltoodu viitab kolleegiumi hinnangul sellele, et hageja on soovinud kuuri lammutamist, kui kostja ning tema abikaasa maadevahetuse kokkuleppega ei nõustu. Arvestades, et kostja ja tema abikaasa maadevahetuse ettepanekuga ei nõustunud, kuur lammutati ning hageja paigaldas endise kuuri asukoha kõrvale uue moodulmaja (dtl 83, 127–132), nõustub ringkonnakohus maakohtu seisukohaga, et asjaolude kogumis hindamisel saab usutavaks pidada, et kuuri lammutamine toimus hageja teadmisel ja ilmselt ka nõudmisel, et hagejal oleks võimalik kinnistule paigaldada uus moodulmaja.
16.2.Teiseks on hageja esile toonud, et tunnistaja Q-i ütluste hindamisel pidanuks maakohus arvestama tunnistaja ilmse vaenulikkusega hageja suhtes ning asjaoluga, et Q on kostja abikaasa ja seetõttu huvitatud kohtuvaidluse lahendamisest kostjale soodsal viisil. Maakohus on vaidlustatud otsuse p-s 11 tuvastanud, et poolte vahel puudub vaidlus selles, et nende läbisaamine ei ole olnud algusest peale hea ning praeguseks on tekkinud „leppimatu vaen“ (dtl 270) ning arvestanud seda asjaolu ka kostja tegevuse õigusvastasuse hindamisel. Ainuüksi nimetatud asjaolud ei anna siiski alust pidada tunnistaja ütlusi ebausaldusväärseks ega välista nende hindamist kogumis teiste tõenditega. Ka hageja on kohtumenetluses huvitatud vaidluse lahendamisest endale soodsal viisil. Seejuures on maakohus põhjendatult arvesse võtnud, et hageja hakkas kuuri lammutamist kostjale ette heitma alles ligikaudu 1,5 aastat hiljem pärast seda, kui Kohila Vallavalitsus esitas hagejale päringud tema paigaldatud moodulhoone kohta ning tegi selle eemaldamiseks ettekirjutuse (dtl 120–121). Arvestades, et hageja paigaldas vana kuuri asukoha kõrvale moodulhoone ning eemaldas selle alles pärast ettekirjutuse tegemist, ei muuda eeltoodu usutavaks hageja väiteid, et ta ei olnud kuuri lammutamisega nõus ega olnud sellest teadlik. Seetõttu ei ole alust järeldada, et maakohus oleks tunnistaja Q-i ütluste hindamisel väljunud TsMS §-s 232 sätestatud tõendite vaba hindamise piiridest.
16.3.Kolmandaks on hageja apellatsioonkaebuses esile toonud, et maakohus jättis arvestamata hageja ütlused ja selgitused võimalike motiivide kohta abihoone lammutamiseks. Hageja hinnangul võisid kostjat ajendada nii isiklik vaen hageja suhtes kui ka soov säilitada senine elukeskkond. Ringkonnakohus ei nõustu nimetatud etteheitega. Tunnistaja Q-i ütlustest nähtub küll, et kostja ja tema abikaasa olid hageja kavatsustest häiritud, kuid otsustasid sellest hoolimata oma senist eluviisi jätkata (dtl 262, ajamärge 00:52:43). Samas ei nähtu esitatud tõenditest, et kostja oleks kuuri lammutanud eesmärgiga takistada hagejal Siksaki kinnistut kasutada või säilitada senine olukord selliselt, et kinnistule ei oleks võimalik uusi ehitisi rajada. Vastupidi, pärast kuuri lammutamist paigaldas hageja endise kuuri asukoha kõrvale uue moodulhoone.
2-22-15877 Asjaolu, et vallavalitsus kohustas hagejat hiljem moodulhoonet eemaldama pärast kostja ja tema abikaasa pöördumist vallavalitsuse poole (dtl 272), ei muuda eeltoodud järeldust. Hageja paigaldas moodulhoone ehituskeeluvööndisse ilma vastava loata ning pidi arvestama võimalusega, et vallavalitsus teeb ettekirjutuse ehitise eemaldamiseks. Seetõttu ei anna hageja viidatud asjaolud alust pidada maakohtu järeldust kostja motiivide kohta ebausutavaks ega vastuolus olevaks TsMS §-s 232 sätestatud tõendite hindamise põhimõttega.
16.4.Neljandaks märgib hageja, et tunnistaja F ei ole enda kinnitusel hagejaga kuuri lammutamise küsimuses vahetult suhelnud, mistõttu on eluliselt usutav, et kostja ja tema abikaasa võisid lammutustöödele appi kutsutud naabritele üksnes väita, et hageja on kuuri lammutamisega nõustunud. Ringkonnakohus märgib, et maakohus arvestas tunnistaja F ütlusi üksnes kuuri seisukorra hindamisel ega tuginenud neile kaudse tõendina hageja nõusoleku tuvastamisel kuuri lammutamiseks.
17.Ülalmärgitud põhjendusi arvestades jätab ringkonnakohus vaidlustatud otsuse muutmata. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
18.Kuivõrd apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis jäävad apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda.
19.TsMS § 174 lg 4 kohaselt, kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras. Kaebuse lahendamisel maakohtu kohtuotsuse peale, millega maakohus menetluskulusid kindlaks ei määranud, kõrgema astme kohus menetluskulude rahalist suurust kindlaks ei määra. Seega määrab menetluskulude rahalise suuruse kõikides kohtuastmetes kindlaks maakohus.
20.Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1 esimene lause).
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.